Naised ja mehed

Ütleme, et mehele nimega Roger meeldib naine nimega Elaine. Ta kutsub naise välja, et minna kinosse, naine võtabki kutse vastu, neil on päris kena õhtu. Paar päeva hiljem kutsub ta naise uuesti välja õhtusöögile ja jällegi nad naudivad teineteise seltskonda. Nad jätkavad kohtumisi regulaarselt ja mõne aja pärast ei ole kumbki neist kohtunud enam kellegi teisega.

Ja siis, ühel õhtul, kui nad sõidavad koju, kerkib Elaine'l üks mõte ja ilma midagi spetsiaalselt silmas pidamata, ütleb ta valjusti:
"Kas sa mõistad, et tänaseks õhtuks tunneme teineteist juba täpselt kuus kuud ?"

Ja siis on vaikus autos. Elaine'le tundub see väga vali vaikus. Ta mõtleb omaette:
oeehh, ma ei tea, võib-olla see häirib teda, et ma nii ütlesin. Võib-olla ta tunneb end ahistatult, piiratult, meie suhte pärast? Äkki ta arvab, et ma olen püüdnud sundida teda võtma mingeid kohustusi ja ta ei taha, või ei ole kindel.

Ja Roger mõtleb: oh heldust... Kuus kuud.

Ja Elaine mõtleb: Aga hei, ma pole nii kindel, kas ma tahan üldse sellist suhet. Vahel ma soovin, et mul oleks pisut rohkem ruumi, nii et ma pean võtma aega, et mõelda, kas ma tõesti tahan, et me jätkaksime liikumist sellel teel, pidevalt kindlas suunas... Ma mõtlen, kuhu me läheme? Kas me lihtsalt jätkame kohtumist sellel intiimsuse tasandil? Kas me suundume abielu poole? Lapsed? Selle poole, et olla terve elu koos? Kas ma olen valmis sellisele pühendumuse tasemele? Kas ma tegelikult ikka tunnen seda inimest?

Ja Roger mõtleb: ... nii, see tähendab et see oli... vaatame... Veebruaris, kui me hakkasime koos väljas käima, mis oli kohe peale seda kui ma sain auto diilerilt, mis tähendab... oooda, ma kontrollin odomeetri näitu... Ääähhh! Ma olen õlivahetuse õige aja maha maganud!

Ja Elaine mõtleb: Ta on ärritunud. Ma näen seda tema näost. Võib-olla ma loen seda täiesti valesti. Võib-olla ta tahab meie suhtesse rohkem intiimsust, rohkem pühendumist, võib-olla ta on tajunud - isegi enne, kui ma ise seda tajusin - et ma tundsin mõnesid reservatsioone. Jah, ma võin kihla vedada, et see on nii. Sellepärast tal on nii vastumeelne öelda midagi oma tunnete kohta. Ta kardab tagasi lükkamist.

Ja Roger mõtleb: Ja ma pean uuesti üle vaatama käigukasti. Mind ei huvita, mida need idioodid ütlevad, see ei vaheta käikusid ikka veel õigesti. Ja seekord nad parem ärgu üritagu süüdistada külma ilma. Mis külm ilm? Praegu on 30 C kraadi väljas ja see asi liigub nagu prügiauto. Maksin neile ebakompetentsetele varastele tervelt 600 $!

Ja Elaine mõtleb: Ta on vihane. Ja ma ei süüdista teda. Ma oleksin ka vihane. Ma tunnen end nii süüdi, pannes teda seda läbi tegema, kuid ma ei saa midagi teha selles osas, kuidas ma tunnen. Ma lihtsalt ei ole kindel.

Ja Roger mõtleb: Nad ilmselt ütlevad, et see on ainult 90-päevane garantii. See on täpselt, mida nad ütlevad, krrrdi sitakerad...

Ja Elaine mõtleb: võib-olla ma olen lihtsalt liiga idealistlik, oodates rüütlit, kes ratsutab oma valgel hobusel, kui ma tegelikult ju istun täiesti hea inimese kõrval - inimesega, kellega ma naudin koos olemist, inimesega, kellest ma tõesti hoolin, kes tundub tõeliselt hoolivat ka minust. Isik, kellel on valus, minu enesekeskse, koolitüdruku moodi romantilise fantaasia pärast.

Ja Roger mõtleb: Garantii? Nad tahavad garantiid? Ma annan neile garantii. Ma võtan selle garantii ja torkan selle neile p.....

"Roger," ütleb Elaine valjusti.

"Mida?" ütleb Roger jahmunult.

"Palun ära piina ennast niimoodi," ütleb ta ja tema silmad täituvad ääreni pisaratega. "Võib-olla ma poleks pidanud... Oh, ma tunnen nii ......"
<Ta langetab näo ja nutab.>

"Mida?" küsib Roger.

"Ma olen nii loll," nuuksub Elaine. "Ma mõtlen, ma tean, ei ole olemas mingit rüütlit. Ma tõesti tean. See on tobe. Pole rüütlit ja ei ole hobust."

"Ei ole hobust?" ütleb Roger.

"Sa arvad, et olen rumal, eks?" ütleb Elaine.

"Ei!" ütleb Roger, rõõmus, et lõpuks teab õiget vastust.

"See on lihtsalt, et... See, et ma... Ma vajan aega," ütleb Elaine.

<Siis on 15-sekundiline paus, Roger, mõeldes nii kiiresti kui suudab, üritab leida ohutut vastust. Lõpuks kerkib mõttesse üks, millest ta arvab, et see sobib>
"Jah," ütleb ta.

<Elaine, sügavalt liigutatud, puudutab tema kätt.>

"Oh, Roger, kas Sa tõesti tunned sedamoodi?" küsib ta.
"Mismoodi?" küsib Roger.
"Niimoodi, selle aja kohta," ütleb Elaine.
"Oh," ütleb Roger. "Jah."

<Elaine pöördub näoga tema poole ja vaatab sügavalt talle silma, mis muudab Rogeri väga närviliseks selles osas, et mida naine järgmisena ütleb, eriti kui see puudutab hobust. Viimaks naine räägib...>

"Tänan Sind, Roger," ütleb ta.
"Tänan Sind," vastab Roger.

Siis sõidutab mees naise koju ja naine lamab oma voodis, konfliktne, piinatud hingega ja nutab kuni koiduni, samal ajal kui Roger sõidab tagasi oma koju, ta avab koti Doritos'eid, lülitab sisse TV ja süveneb viivitamatult kordussaatesse tennise-matshist kahe Tshehoslovakkialase vahel, kellest ta pole kunagi kuulnud...

Pisike hääl kaugelt meelte-sügavikust ütleb talle siiski, et midagi suurt oli selle taga, mis toimus seal autos, kuid ta on üsna kindel, et pole mingit võimalust aru saada MIS just? ja niisiis arvabki ta, et on parem, kui ta ei mõtle enam selle peale.

Järgmisel päeval helistab Elaine oma parimale sõbrannale, või ehk ka kahele ja nad räägivad sellest olukorrast järjest kuus tundi. Põhjalikes detailides analüüsivad nad kõike mida naine ütles ja kõike mida mees ütles, käi(at)es seda läbi ikka jälle ja jälle, uurides iga sõna, väljenduse ja zhesti nüansse, tähendust, arvestades kõiki võimalikke järeldusi. Nad jätkavad selle teema arutamist, sisse ja välja, nädalaid, võib-olla kuid, mitte kunagi jõudmata mistahes lõplike järeldusteni, kuid mitte kunagi ka sellest tüdinemata.

Samal ajal Roger, mängides sulgpall ühe tema ja Elaine ühise sõbraga, teeb pausi vahetult enne servi, ning küsib morni näoga:

"Norman, kas Elaine'l oli üldse kunagi mingi hobune???"