Nädala tõetera: Üleskutsed viisakusele jäävad püksirihma abita enamasti viljatuks.

Really bad taste

Hommik algab juba tavapärase häirega. Nimelt on mõned maja naiselanikud arvamusel, et ühes 4. korruse toas on laip. Koputan ukse peale ja arvatav surnukeha teeb ukse lahti. Küsin talt haisu põhjust.

”Sjüia tjeen,” vastab ta tugeva aktsendiga. Jah, teeb küll. Potis tundub midagi end liigutavat.

Eelmise päeva alkoholitarbimise tõttu ei suuda ma end valitseda ja tühjendan ennast oraalselt koridori. Sõbralik venelane tuleb ka välja.
”Noh, sa oksjendasid ennast tjühjaks, njüüd sjaad mjinu krevette prjoovida.” ūtleb nii ja toobki taldrikutäie haisvat ollust. Seekord läheb kergemini. Oksendushäälitsuse peale väljub koridori neljanda korruse pereisa ja põgeneb krevette nähes. On kuulda, kuidas ta oma korteris peldikus öögib.

Ülevalt korruselt tuleb keegi tundmatu alkoholijoobe tunnustega mees. Ka tema ühineb meiega ja öögib samamoodi. Koristaja toob meile ämbri.

Seejärel tuleb alla mingi piiga pisukene, keda ma tean, et ta peaks ka kuskil majas elajas olema. Ulatan talle taldriku krevettidega. Ta maitseb ja ütleb: ”Oi kuid head.”

Meie aga kukume jälle öökima nähes, et keegi midagi sellist sööb. Umbes nagu film ”Bad taste”, kus tulnukate keskele luurele läinud maalane sunnitakse mingit okset sööma ja ta seda maitstes leiab selle meeletult maitsva olevat.

18.08.2006

Kojamehe palvel klopsin maja räästast harjavarre abil all möödujaid kimbutavaid lumetükke alla. Maapinnal seisab ameeriklane Eric ja vaatab mõistmatu näoga üles. Rehman talle käega, et astugu kõrvale.

Astubki ja ma saan ilusti lume alla klopitud. Siis avastan, et keegi tölpar on 9. korruse rõdule tassinud ühe kivi. Mitte just eriti suure, noh umbes nii kümne kilo raskuse. Trepist alla ma seda rämpsu tassida ei kavatse, nii et läkitan selle samast rõdult alla. Siis veel pühin natuke harjaga rõdu konidest puhtamaks, kuni tuleb ameeriklane, kivi kaenlas.

Sul vist kukkuma? Küsib ta puueesti keeles. Hea jobu.

27.01.2006

Hommik algab selle kuulmisega, kuidas üksikud vanad naised otsivad paaniliselt endale kaslast.

Pärast pikka lantimist õnnestubki neil oma vana kaslane uuesti tagasi saada ja kindlalt tuppa luku taha paigutada.

Pärast seda käib koridoris pikka aega diskussioon selle üle, mitut elektrikut on vaja keskküttesüsteemide parandamiseks. Aga kesküttesüsteem mulksub omamoodi edasi ja tilgutab oma jääke täpselt ühte lapsevankrisse kuuendal korrusel.

25.01.2006

Lastepeksupäev.

Juba nädalaid tagasi olid kõik meie küla pereisad vitsad likku pannud. Eile õhtul võeti need välja ja prooviti pereemade peal järgi.

Ūhe korraliku lapsepeksuvitsa tegemine ei ole naljamäng. See on kunst, mida isad pärandavad poegadele. Muidugi mängib siin oma rolli ka isiklik kogemus. Sookase otsast võetud vitsad on liiga pehmed. Leinakase omad lähevad ruttu katki. Kõige paremad on sellise kase omad, mis seisab üksi lagedal väljal kõigi tuulte ja tormide käes. Meie külas selliseid kaski jätkub. Meie oleme jätkusuutlik ja traditsioone austav küla. Meie ei lase endid hoolida sellest, mida telekas räägitakse. Lapsest ei kasva inimest, kui ta vähemalt ühel päeval aastas vitsu ei saa.

Pärast hommikusööki siis alustati. Esimesena kutsuti tahatuppa perede kõige väiksemad. Nende nahk on kõige õrnem ja seetõttu pereisa, kes polnud veel oma kätt soojaks ja kindlaks löönud, alustas kõige pisimatest. Rinnalapsi meie külas ei löödud. Seda peeti halvaks endeks. Siis kui rinnalast vitsaga lööd jäävad sead kiduraks. Ja kes tahab kiduraid sigu? Samuti ei löödud meie külas haigeid lapsi. Haige lapse löömine järel võis tulla rukkirõugutaja ja oma seemet sinu rukkisse külvata. Seda ka keegi ei tahtnud.

Niisiis, kõige väiksemad nuheldud, asuti suuremate kallale. Suurematele loeti ikka sõnad sopsutamise peale. Et üks laks vanaema eest, teine vanaisa eest, kolmas naabripere emanda eest ja neljas naabri Nete eest. Kuni kõigi külainimeste nimed olid ära mainitud.

Järjekord jõudis kõigi küla elajate kätte. Ei jäetud unustamata ka metsalinde ja loomi. Virgemad pered ei jätnud vahele ka vetevalla elanikke.

Kui siis kõik lapsed korralikult läbi nuheldud said, no nii keskhommiku kanti, siis viisid pereemad oma lapsed käekõrval paljaste tagumikega jalutama. Häbi oli suur sellel perel, kelle võsukeste tagumik viilikirja punane polnud.

Laste tagumike pealt ennustati üksteisele marja ja karjaõnne. Marjaõnne punasuse pealt ja karjaõnne karjatuste pealt, kas laps karjatas, kui teda tagumikust silitati.

Kui päevakene õhtukaarde veeres, siis viisid pereemad lapsed oma kotsile. Lastele pakuti magusat karaskit ja lubati neil ükski kord vanemate voodis üles alla hüpata.

Kübaramoor jälitab mind perversse himuga
Jällegi järjekordne elanike vaheline torm vapustab maja. Nimelt on üks 7. korruse elanik leidnud, et kõik maailma pahed on tulenemas tema korrusel elava vanaeide korterist. Vanaeide spiooninimi võiks olla ”Kübaramoor”, sest ta käib kogu aeg isevärki kübaraga ja pobiseb midagi kurjalt.

Seekord aga asi ei piirdu tigedalt maja ukse taga susisemisega, vaid suisa murtakse tuppa sisse. Mind kutsutakse telefoni teel kohale. Vaatan siis üle tädikese elektrimõõturi ja märkan kohe selle sees vilkalt ringi askeldamas prussakaid. Prussakate liikumise jõul toimivat ajamit näen ma vähemalt selles elus esimest korda. Ilmselt on siin tegemist inimkonna ühe põhiprobleemi – energiapuuduse ühe eduka lahendusega. Pane prussakad elektrimõõturisse siplema ja see ei liiguta enam kunagi.

Ka mujal korteris leidub hulgaliselt neidsamu elukaid. Lisaks kõikjal vedelevatele riietele. Aga otseselt solgilõhna ei ole tunda, pigem…selline vaesuse hais. Laiskus ja vaesus haisevalt erinevalt. Laiskuse hais on tihti hoopis rikkuse hais. Või on suudetud osta midagi, mis on magus ja mida mahub kõikjale.

Aga vaesus lõhnab eriliselt. See on selline vaevutuntav lõhn, mille näiteks veendunud viinanina kohe ära tunneb. Lõhnab selle järgi, et pesu on kantud kuni viimase niidini. Ja et see viimane odavast poest ostetud leivaviilukas on veel kord pooleks lõigatud ja pärast pole nuga mitte puhtaks pestud, vaid puhtaks lakutud. Eks ole siin majas hullematki nähtud.

Aga see 7. korruse süüdistaja kargab kohe varmalt vaese Kübaramoori kallale. Ja sõimab teda kõiki viisakusvormeleid appi võttes läbi. Siis rabab mult telefoni ja helistab korteri omanikule teemal üürnik ja tema püha kohus koristada. Kübaramoor on vahepeal tuppa taandunud, aga telefonikõnet kuuldes asub tema omakorda rünnakule. Rääkija põgeneb oma tuppa. Mina järgi, sest oma telefoni ei tohi pilgu alt ära lasta. Ukse paneme kinni ja kolm korda lukku. Kohe hakkab ukse tagant kostma lõhkumist. Umbes, et nagu õudusfilmi koll üritaks minna süütu neitsi juurde, et ta jalataldu lakkuda. Tegevust saadab vali sõimamine, roppe sõnu ega mõisteid ei kasutata, aga samas midagi eriti huvitavat ka ei öelda. Igatahes uksest läbi murda tal ei õnnestu. Pärast pooletunnist vestlust peatselt täiskasvanud tütarde kasvatusprobleemide asjus, kus ma elukogenematut naist valgustan teemade osas, mida kõike saab korda saata mitte veel täiskasvanud tütarlastega, hiilin vaikselt koridori.

Jõuan alla, kui mind tabab järjekordselt Kūbaramoor. Seekord jõuan lahkuda keldrisse, sest koristaja osutas kõrget revolutsioonilist teadlikkust ja tuias lihtsalt mutil oma harjaga ees, kuni ma piisavalt kaugele jõudsin. Ehkki Kübaramooril on olemas keldri võti ja ta seda ka edukalt kasutas, ei õnnestunud tal mind leida. Sest keldris on ikka veel endiselt suuri valgustamata ruume ja mälestused mumifitseerunud kassidest on ikka veel teravalt majarahva mälus. Mutt lahkub teravalt pobisedes ja ma tean, et nüüd pean ma koju minnes või koju tulles vaatama hoolikalt ringi, et mitte sattuda otse tänaval ebaväärikasse situatsiooni, kus Kübaramoor hakkab mind jälle kõigis maailma pattudes süüdistama.

28.06.2006