1993

- teine neist kahest minu jaoks kõige õnnelikumast aastast. Tormilisi sündmusi enam polnud, kuid palju huvitavat toimus sellegipoolest.

See asi seisis A. töökoha uksel.

24.4. - just sel päeval sai teoks minu esimene esinemine (Pärnus, "Live" klubis), kus ma ainult omi lugusi mängisin. Nendeks olid "Lahkumine", "Su akna taga" ja "Meie raadio laul". Esinemise idee ja korraldus olid aga ei kellegi muu kui A. poolt (mõistagi oli ta ka ise kohal). Huvitav on veel märkida, et just eelmisel päeval esines sealsamas "Live" klubis veel üks mu praegustest kolleegidest - Tauno Aints, kellest ma siis aga ei teadnud mitte midagi.

Juunis toimus ka Elleri-koolis 1 õpilaste omaloomingu kontsert, kus ma esitasin ise oma lood "Kohtumine" ja "Diskorite sõda". Elmo (ehk Salmo, nagu teda hiljem kutsuma hakati - Elmo Saul - Salmo Eul) mängis seal koos ühe teise poisiga oma "Pala klarnetile ja klaverile", Manus aga ühte oma teost alapealkirjaga "Beethoven". Esinejaid oli teisigi.

28.-29.10. - kuna "ellerlastel" tuli vastav idee, toimus siis Elleri-koolis disko, kuhu ka mind DJ-ks kutsuti. Mõistagi olin nõus ja kuna ka A. pidi Tartusse tulema, kutsusin ka tema kohale. Disko ise oli väga vinge (vaatamata minu äpardustele - olin ikkagi elus esimest korda puldi taga!) ning sellele järgnenud öö A. seltsis vähemalt sama tasemel. Paraku jäi see ka viimaseks taoliseks.

Aasta lõpupoole hakkas Tartus tegutsema ka Ervin Hurda eestvedamisel asutatud Pet Shop Boys'i Eesti fännklubi. Ervini eestvedamisel sündis sel ja järgmisel aastal päris palju taolisi fännklubisi, paraku läksid nad pea kõik hingusele ning erandiks polnud ka PSB'i oma. Siiski lootsin tollal ka selles süsteemis tegutsemisele päris palju, astudes selle klubi liikmeks. Ka A. avaldas valmisolekut sama teha, kuid juba järgmisel aastal lõppes klubi aktiivne tegevus ning sellest ajast peale pole sellest klubist enam midagi kuulda olnud.

Kui aga juba PSB'i juurde jutt läks, siis olgu märgitud, et bändi tolle aasta megaalbum "Very" on jäänud siiani minu nr. 1 lemmikalbumiks üldse ning plaadi kuulsaimast loost, hümnist "Go West" (mis väljendaski meie 90-ndate elu ja üldisi poliitilis-kultuurilisi eesmärke kõige paremini) sai kiiresti minu uus suurim lemmiklugu, olles seda tänini. Lisan veel, et see "Very" album ongi äärmiselt technolik ja ka puhtmuusikalise külje pealt pakkus see meeldivat "äratundmisrõõmu" - PSB oleks justkui minu enda ideid kasutanud!

Ühest küljest just see PSB'i album (eriti aga megahitt "Go West"), teisest küljest aga A. järsult suurenenud huvi usu (religiooni mõistes) vastu ning lõpuks tugev teadmine (mis just 90-ndate esimesel poolel eriti tugev oli), et "lõpuks ometi saime võimaluse TEHA KÕIKE ÕIGESTI", inspireerisid mind kirjutama oma siiani kõige paremat, kõige tähenduslikumat ja kõige kaalukamat teost "Minu usk". Kuid selleni ma tol aastal veel ei jõudnud.

Küll aga jõudsin ka sel aastal kirjutada valmis taas kaks uut lugu. Neist esimene - "Uppunud partei" - oli enam-vähem samas vaimus mis "Diskorite sõda", seega hardcore-techno. Teine lugu - "Üks öö kosmoses" - sai loodud aga "mahedama" techno vaimus (ja oli koguni aeglases tempos!). See meeldis ka A.-le rohkem kui need hardcore-technolood ning peamiselt just sellepärast kaldusingi siitpeale oma helikeelega rohkem sinna "mahedama" poole (jah, pole midagi teha - räigemad lood võivad küll huvitavamad tunduda, kuid üle doseerida ka ei saa!). Veel peab märkima sedagi, et alates neist aastaist (1992-93) hakkasin kvaliteedile iga oma uue teose juures niivõrd suurt rõhku panema, et neid kõiki võiks hiljem avalikkuse ette tuua. Seega - 100% kvaliteeti ja mitte ükski lugu pole mul sellest ajast peale ka enam ebaõnnestunud (viimased taolised jäid 1991.a.-sse).

Teksti kasutamise poole pealt leidsin aga, et enamus neid keerulise vormiga lugusi võiks kindlasti sõnadeta olla, ka lihtsamatest lugudest otsustasin osa (nagu "UFO lend") sõnadeta jätta.

Mis lindistamistesse puutub, siis see aasta enam kaugeltki nii aktiivne polnud - jõudsin lindistada vaid "Diskorite sõja" remixi, mis on aga siiani kokku miximata.

Uutest lemmikutest olgu ära märgitud Jean-Michel Jarre, Army Of Lovers ja meie oma Vennaskond ning vaikselt peale tungima hakkava "vaibakloppijate" armee esimesed esindajad - Haddaway, Culture Beat, DJ Bobo, Captain Hollywood jt., technost aga Future Sound Of London ja veel mõned.