1997

- sama lugu, mis eelmiselgi aastal.

Erandiks oli peale 2-aastast pausi taasjätkunud tegevus DJ-na - sain kaks korda K.-Nõmmes, "Gia" baaris, diskot teha. Sellele järgnes aga jälle mitmeaastane paus.

Loomingulises plaanis aga oli mu ainus tõeline saavutus tol aastal A. mälestuseks mõeldud loo "A." lõpetamine.

Akadeemia liinis aga jätkus senine soperdamine. Tulemuste kohta ütles kevadisel loomingu arvestusel väga tabavalt Lepo Sumera: "Jaa, muusika kirjutamine on ikka väga suur kunst!", millele mitte keegi vastu ei vaielnud (ka Rene Eespere ütles, et "sul läheb see looming ikka väga visalt").

Kevadest on eriliselt meelde jäänud veel üks arvestus - nimelt sellises aines nagu kaasaja kompositsioonitehnikad ja tehnilised vahendid, kus professor Lepo Sumera tegi ettepaneku, et igaüks räägiks arvestusel oma isiklikest lemmikutest või vähemalt ühest oma lemmikteosest. Leppisimegi siis Elmoga kokku, et tema räägib oma suurimatest lemmikutest (Pink Floyd, Marillion, Dream Theatre, Mike Oldfield) ja mina omadest. Öeldud-tehtud. Panin oma jutu veel paberile kirja, lindistasin kassetile rea muusikalisi näiteid (PSB'i "Go West" ja "Domino Dancing", Scooter'i "Move Your Ass", U 96 "Das Boot", The Age Of Love'i "The Age Of Love" ja veel mõned) ja rääkisin oma tuntud tagasihoidlikkusest viimasena, pärast Elmot. Peab märkima, et Lepo Sumera oli ikka ääretult kompetentne ja väga laia silmaringiga inimene ning ka väga liberaalne kõige suhtes (kuid üks õige helilooja peabki ju selline olema!). Ta kommenteeris kõike äärmiselt targalt ja kui talle midagi Elmo või minu või ükskõik kelle jutust arusaamatuks jäi, siis palus ta täpsustada. Ühesõnaga, midagi maha ta ei teinud ja see oli minu jaoks väga oluline, sest sain aru, et vähemalt selline oluline tegelane, nagu professor L. Sumera, küll minu lemmikuid maha tegema ei hakka.

(Üks asi, mis mulle veel selgeks sai, oli see, et vastupidiselt mu teatud kartusele võis igaüks kirjutada täpselt nii, nagu ise tahtis - õppetöös oligi ette nähtud v o r m i d e , mitte aga mingite s t i i l i d e läbikirjutamine)

Sügisest sain aga endale uue erialaõppejõu - kuna R. Eesperel oli vaba aasta, sattusin nüüd hoopis professor Jaan Räätsa juurde (kelle ükski lugu minu jaoks vana tuttav küll pole, kuid kelle Kontsert kammerorkestrile op. 16 (1961) on siiani mängituim eesti helilooja teos kogu maailmas). Orkestratsiooni hakkas mulle aga õpetama Raimo Kangro (kelle stiili pidasin tegelikult enda omale kõige lähedasemaks ja kes aastal 1978 sai hakkama Kontserdiga kahele klaverile, kus üks klaverdaja pidi jalaga veel basstrummi taguma - niisiis, tümps!). J. Räätsale oli minu kevadisel arvestusel esitatud soperdustest üks isegi meeldinud ("Pala klarnetile") - kuid see oligi lugu, kus ma julgesin oma tõelist palet rohkem avada kui teistes. Seegi oli minu jaoks julgustav ja koos eelpoolmainitud arvestusega L. Sumerale andis edaspidi julgust hakata ka "akadeemilises liinis" enda moodi kirjutama. Pealegi sai kevadisel loomingu arvestusel selgeks, et s e l l i s t rämpsu, nagu ma 1. kursusel kirjutasin, nad minult küll päris kindlasti ei oota.

Igatahes oli ka sellest ainsast aastast Rene Eespere juures minu jaoks rohkesti kasu, kuna ta juhtis minu tähelepanu mitmetele komponeerimise üldpõhimõtetele, millele ma polnud seni väga suurt tähelepanu pööranud, samuti aitas ta mul paljuski end õigele teele tagasi suunata.

Peab veel märkima, et tol aastal liitus Elmo ja minuga veel üks endine "ellerlasest" noor helilooja - Rene Keldo, kes püüdis midagi meisterdada juba 1996.a. kevadest peale. Nii et tema start heliloojana oli meist kõige kiirem (Elmo pani oma 1. teose kirja 1990.a. jõulude ajal, Manus aga millalgi 1989.a.-l).

Lugudele "Meile meeldib tantsida!" ja "Viimane..." kirjutasin tol aastal ka sõnad. Ma pole küll kindel, kuivõrd kõrge kunstilise väärtusega need minu laulutekstid üldse on, aga kes see ikka neid minu eest enam teeb...

Kuidagi ei saa aga märkimata jätta ka seda, et alates tolle aasta detsembrist on mul ka oma arvuti. Kuna teadsin, et musa jaoks on parem MacIntosh (nii igatahes ütles Margo Kõlar), mitte aga tavaline PC, siis ostsingi Maci - muidugi mõista kasutatud (võiks öelda, et humanitaarabi!), aga ikkagi väga hea. Alates sama aasta oktoobrist on mul ka oma e-posti aadress.

Peab veel märkima, et 1997 avati EMA-s ka elektronmuusika eriala. Üks sellele erialale õppima asunutest väärib kohe kindlasti äramärkimist, kuna temaga hakkasin minagi suhteliselt tihedalt läbi käima - Arian Levin nimelt. Huvitav on veel, et ta "sulas" üldse üllatavalt kiiresti endiste "ellerlaste" seltskonda - pean eelkõige silmas Rene'd (seda nooremat ikka, mitte oma endist erialaõppejõudu) ja tema lähemaid sõpru.

Aja jooksul hakkasin järjest enam suhtlema ka Kalevi õemehe Kaimo Savi’ga, kellest sai samuti hiljem üks mu suurimaid sõpru.