1992

- minu jaoks küll üks neist kahest kõige õnnelikumast aastast. Aasta esimene pool oli lausa tormiline - seda peamiselt tänu A.-le. Teadsin juba siis, et see hingeline side, mis meie vahele siis tekkis, on igavene ja seda pole enam võimalik murda.

Pole vaja ära arvata, et ka minu looming hakkas sellest ajast alates olema tugevasti A. nägu (ja on seda siiani), sest kirjutamisel arvestasin nüüd täielikult A. ja ainult tema maitsega (sest ainult tema arvamus huvitas mind tõeliselt, teiste arvamuse olen lihtsalt teadmiseks võtnud). Heaks näiteks sellest on üks minu tolle aasta lugudest "Su akna taga", mille püüdsin teha võimalikult ilusa (minu mõistes) ja mis kõlab veidi bachilikult. See oli ühtlasi ka minu viimane teos, mis sai kirjutatud veel tonaalsele (olgugi et keerulisele) harmooniale toetudes.

Aasta suurimaks avastuseks oli minu jaoks vaieldamatult technomuusika kogu oma saundide, rütmide ja ekstaasiga - ühesõnaga, kogu oma pretensioonikusega. Iseendalegi ootamatult sai minust kõigele lisaks ääretult suur technofänn. Minu suurimaks lemmikuks technoartistide seast sai U 96, seda kindlasti peamiselt tänu oma megahitile "Das Boot", millest sai ka minu uus suurim lemmiklugu. Tugevaid tegijaid oli teisigi - KLF, Trilithon, 0, Moby, Shamen jt. "Normaalsest" musast oli vahest suurim avastus minu jaoks siis Mylene Farmer. Ka üks esimestest "vaibakloppijatest" - 2 Unlimited - hakkas mulle meeldima.

Mõistagi muutis technostiil tugevalt ka minu loomingut, kindlasti vähemalt sama tugevalt kui mõnda aega varem futu/technopop. See väljendus eelkõige rütmi osatähtsuse tugevas tõusus: kui varem püüdsin üles ehitada lugusi peaasjalikult meloodiale ja harmooniale, siis nüüd proovisin lugusi kokku panna hoopis suurest hulgast hästi lühikestest ja võimalikult efektsetest kujunditest, kus peamiseks oligi rütm ja üldine kõlapilt. Harmoonia sai sellistel lugudel olla mõistagi vaid mittetonaalne - muudmoodi polnud niisugune lugu ju huvitav! Minu esimene sel moel kirjutatud lugu sai pealkirjaks "Diskorite sõda" (see oligi mu teine ja ühtlasi viimane tol aastal valminud lugudest).

Suuresti tänu A.-le oli ka lindistustegevus tol aastal väga aktiivne - mängisin oma "kodustuudios" linti sellised lood, nagu "Pikk tee päikeseni", "Lahkumine", "UFO lend", "Ajuvaba lugu ehk kommunistlik ülesehitustöö" ning mõlemad uued lood "Su akna taga" ja "Diskorite sõda". Lisaks tegin lugudest "Pikk tee päikeseni", "Lahkumine", "Kohtumine" ja "Su akna taga" ka remixid. Muide, lindistamisel kasutasin ka A. makki (mida ta mulle lahkesti võimaldas), kuna lindistamiseks vajasin kindlasti 2 makki - tollal oli mul vaid 1 töökorras sangaga raadiomakk ehk "triibel", nagu ma taolisi pille sõbra Argo eeskujul hakkasin kutsuma.

Ka tol aastal osalesin U. Naissoo mälestusvõistlusel, sedakorda looga "Tulen ikka Sinu juurde tagasi", mis aga ei suutnud ikkagi jõuda isegi II vooru. Ilmselt jõudsin nüüd teise äärmusse - see lugu oli võistluse jaoks liiga pikk ja liiga keeruline.

Just tolle aasta maikuus suutsin ka lõpuks ometi mõelda endale välja sobiva varjunime, mille all siis muusikamaailma tungida - Taavi T.F. Selles tähendab T technot ja F futut, väljendamaks oma poolehoidu elektroonilise tantsumusa vastu. Ka A. võttis selle varjunime üsna kiiresti omaks.

Sügisest aga asusin Elleri-koolis õppima muusikateooria erialal, mille pärast olin ju üleüldse sinna tulnudki. Samal moel sattus sinna ka kolleeg Elmo Saul, kes tuli sinna koorijuhtimise erialalt. Aeg-ajalt nägin koolis ka ühte teist kolleegi, kel nimeks Manus Olesk ja kes õppis Elleris hoopis eriprogrammi järgi. Tutvusin ka selliste tegelastega, nagu Rene Keldo, kellest hiljem samuti mu kolleeg sai, ja Taavi Puhvel - mõlematele meeldisid samuti mu oopused millegipärast (eriti "UFO lend"). Kodukandistki leidsin uue hea tuttava - selleks osutus Argo onupoeg Kalev Sein, kes oskas ise kõikvõimalikku elektroonikat parandada ning kelle teenuseid on ka mul korduvalt vaja läinud.

Minu elustiili peamiseks kujundajaks ja elu keskpunktiks (seda mõistagi Tartus viibides, A. läheduses oli selleks loomulikult A. ise) sai tolle aasta algusest aga "Raadio Tartu". Seal töötanud DJ-d Alari Kivisaar, Ervin Hurt, Mike Sun (ehk Meelis Michelson), kõik Kolsarid (Urmas, Taimo ja Priit - see viimane on tuntud Cool D nime all), Hando Sinisalu (ehk Soovionu Sini) jt. said kiiresti minu lemmikuteks. Vaieldamatult oli tegemist äärmiselt tugeva meeskonnaga ja kuna lõppude lõpuks oli tegemist ikkagi Eesti vaimupealinna raadiojaamaga, siis see jaam kahtlemata ka haris kuulajaid oluliselt. Võin seda ise kinnitada - sain palju targemaks nii muusika kui ka üldise silmaringi poole pealt. Sellele lisaks asusin vähehaaval looma ka isiklikke kontakte mitmete oma lemmikhäältega. Mul tuli koguni idee asuda ise tööle raadioDJ-na.