1996

- võrreldes eelmisega oli see aasta küll uskumatult rahumeelne.

Tegelikult juba 95.a. lõpust muutus mu elustiil väga tehnokraatlikuks - äärmiselt tähtsaks muutus kõikvõimalike aparaatide muretsemine ning üldse elektroonikaga ja elektroonilise meediaga (Internet) tegelemine - eelkõige puudutab see arvutiasjandust. Nagu juba korra öeldud, sai päris õige arvutiajastu minu jaoks alguse 1995.a. detsembris. Huvitav on aga see, et mõiste "Internet" jõudis minu teadvusse alles 1996.a. jaanuaris.

Kevadel lõpetasin ometi ära ka "Meie raadio laulule" sõnade kirjutamise. Üldse oli nüüd minu jaoks selge, et ma pean ilmselt oma lugudele ka sõnad ise kirjutama.

9.5. - Elleris toimus taas õpilaste omaloomingu kontsert, kus kõlas ka "Minu usk". Ma ei jõudnud küll lugu korralikult valmis teha, kuid vähemalt mõned tegelased (nagu Manus) said küll aru, milles selle loo uba on. Kahtlemata aitas sellele kaasa ka MIDI-faili käivitamisele eelnenud minupoolne suhteliselt lühike sõnavõtt.

Juunis jätsin (nagu 5 aastat varemgi) taas hüvasti kogu senise eluga - nii Elleri-kooli (mille suutsin kõigele vaatamata siiski üsna edukalt ära lõpetada, Tartu linna kui "Raadio Tartuga". Siirdusin edasi Tallinna, mõistagi edasi õppima Eesti Muusikaakadeemiasse kompositsiooni erialale. Sama tegi ka Elmo ning isegi Margo Kõlar astus siis magistratuuri (küsisin siis tema käest, milles see kompositsioon seal EMA-s ikkagi seisneb ning ta vastas lihtsalt ja selgelt: "Kirjutame vorme läbi").

Sisseastumisel mängisin klaveril kahte oma vanemat lugu keerulise tonaalsuse ajastust - "Pikk tee päikeseni" ja "Kohtumine", samuti lasti kahe kvardi järgi improviseerida. Huvitav vahejuhtum leidis aset solfedzho eksamil, kus Lepo Sumera küsis mu käest "Kas te diskomuusikat olete kuulnud?", millele vastasin lühidalt: "Piisavalt".

Sügisest algaski täie hooga õppetöö, minu erialaõppejõuks sai selline kuulus eesti helilooja, nagu Rene Eespere, kelle koorilaulu "Ärkamise aeg" teavad vist küll kõik. Erinevalt Elleri-koolist oli EMA-s ka internetiühendus juba olemas, samuti oli õppeainete seast võimalik valida rohkesti arvutiasjandusega seotud aineid (arvutiõpetus, arvutinotatsioon, helisüntees jne.), mida ma mõistagi ka tegin. Internetis istumisest sai peagi mu loenguvälise aja põhitegevus.

Paraku ei tahtnud mitte kuidagi edenema hakata ... looming. Põhjuseks oli ... ideede puudumine (!!!!!). Sügavamat põhjust ei suutnud ma aga tollal kuidagi leida.

Alles 5 aastat hiljem taipasin, et asi oli ikkagi 1995.a. järelmõjudes ja mitte milleski muus. Pealegi ei usaldanud ma niikuinii õieti kedagi, eriti võõraid (kuid Tallinnas olid niikuinii minu jaoks kõik esialgu võõrad). Sellele lisaks ei usaldanud ma esialgu mitte ühtki oma vanemat kolleegi seetõttu, et kartsin, et nad võivad minust ja mu ainulaadsest stiilist lihtsalt "tankidega üle sõita" (kartuses, et nad on ehk liiga vanameelsed või siis lihtsalt ei söanda niivõrd julgete uuendustega kaasa minna). Nii saingi 1. kursusel hakkama niivõrd jubedate "teostega", mida pole ma hiljem isegi oma teoste ametlikku nimekirjagi enam pannud (lihtsalt häbi on, et ma midagi nii jubedat võisin üldse kirjutada!). Samuti tekkisid mul suured probleemid orkestratsiooniga, kuna olin seni kõik oma teosed kirja pannud ühele reale (nii-öelda klaviirina, kuid ühel real) ning märkinud harmoonia tähtsüsteemis sinna peale (erandiks olid "Pikk tee päikeseni" ja "Tulen ikka Sinu juurde tagasi", millest oli vähemalt normaalne klaviir olemas - seda lihtsalt o l i v a j a U. Naissoo mälestusvõistlusel osalemiseks). Kuidas selle järgi bassi ja saadet mängida, teadsin mõistagi vaid mina ise (igal lool oli see ju erinev). Nüüd aga pidin äkki tegelema hakkama hoobilt suurte partituuridega, mis polnud sugugi nii lihtne, nagu veel sisseastumise järel paistis. Ka polnud ma varem kunagi mõelnud akustilistele pillidele kirjutamise peale - kõik lood olid ette nähtud eelkõige esitamiseks süntide ja muu elektroonika abil, akustilised versioonid olid mul küll plaanis, kuid nende reaalse väljamõtlemiseni ma ei jõudnud.

Siiski tegin õppetööväliselt algust ka ühe uue normaalse (ikka tõesti mu enda stiilis) looga, millele panin pealkirjaks "A." Mõistagi oli see mõeldud A. mälestuseks. Eriti kaugele ei jõudnud ma aga ka selle looga mitte. Seega ei jäänudki muud üle kui tegelda oma vanemate saavutuste arvutisse toksimisega (seda küll juba 1996.a. algusest, kui veel Elleris olin).

Uusi ideid ei suutnud millegipärast mulle anda ka uus stiil technomuusika sees - mahedakõlaline dream house, mis just tol aastal tekkis ja hakkas järjest enam domineerima kogu tantsumuusikas (reaktsioonina seni domineerinud hardcore-technole ja ka sellele toetuvale agressiivsele "vaibakloppimis-discole"). Sama käib ka sellise superbändi kohta nagu Scooter, kes juba 1995.a. lõpust minu edetabelisse jõuliselt sisse tungis ning on sinna tänini jäänud. Ega järgnenud aastail enam mingeid suuri muutusi mu edetabelis ega eelistustes pole tulnudki, seega inspireerivad taolised artistid, nagu ATB, Blank & Jones, Kai Tracid, Sash!, DJ Quicksilver, Faithless, Alice Deejay, Brooklyn Bounce jpt. mind tänini vahest kõige enam (kuigi technopopiartiste hindan kõrgemalt). Siiski märgin ära veel ühe oma uue lemmiku, kes aga äsjamainituist väga kaugele jääb - Vangelis'e.

Üks huvitav vahejuhtum toimus aga seoses ühe talvise arvestusega, nimelt arvutiõpetusega. Kuna ma ei suutnud kuidagi otsustada, millise programmi abil oma oskusi näidata, kirjutas Rauno Remme mulle selle arvestuse niisama ära - "ma olen juba piisavalt näinud ja tean, et sa tunned asja" (täpselt nii ta ütleski). Nojah, tegelikult ei tunne ma praegugi ühtki programmi just ülearu põhjalikult, kuid tunnen neid siiski niipalju, et tööd saaksid tehtud.

Peab veel märkima ka seda, et ka EMA-s asusin tihedamalt suhtlema peamiselt ikka nendega, kes koos minuga Elleri-kooli lõpetasid (eelkõige Elmo bändikaaslased Tiit Pärtna ja Andrus Lillepea, kes kõik elasid ka ühikas esialgu minuga ühes toas, Elmo kaasa arvatud). Uued tutvused olid ikka väga visad tekkima.