1994

- see aasta enam küll nii õnnelik polnud, aga positiivset oli ka siis küllalt.

Otsustasin siis loobuda täiesti perspektiivitust mõttest raadioDJ-ks hakata ning hakkasin selle asemel rõhuma rohkem tavalise DJ ameti peale. Selles osas oli ka kohe edu - igatahes õnnestus tol aastal 3 eri kohas (asusid Tartus ja K.-Nõmmes) kokku 5 korda diskot teha.

Kevadel vahetasin üldse viimast korda oma suurimat lemmikbändi, milleks sai nüüd Pet Shop Boys ja ta on seda tänini.

Minu uute lemmikute sekka sattus nüüd küll mitmeid tuntud technoartiste (Jam & Spoon, Westbam, Mark'Oh ja veel üks hiljem ülikuulsaks saanud saksa reivibänd), kuid suurema osa neist moodustasid seekord "vaibakloppijad", kelle jõulisele survele ka mina lõpuks alla pidin andma, lastes nad peaaegu täies koosseisus ka oma edetabelisse. Tuntumad neist olid Masterboy, Mr. President, Basic Element, La Bouche, Pharao, Corona, E-Type, Fun Factory ja veel suur hulk teisi.

Loomingu poole pealt neelas kogu mu vaba aja üksainus teos - eelpoolmainitud "Minu usk", mida kirjutasingi terve aasta otsa. See teos on ühtlasi esimene, kus ma teadlikult enam võtmemärke ei kasutanud ("Üks öö kosmoses" on veel vanast harjumusest võtmemärkidega, hardcore-technolood aga märkisin lihtsuse mõttes üles Do-mazhooris). Kogu teos toetub, nagu ka "Üks öö kosmoses", pea täielikult vahelduvtertsilistele akordidele, mille kosmilis-müstilist kõla olin juba paar aastat varem tähele pannud mitmesugustes technolugudes. Et A.-le see eelmine lugu meeldis, andsin nüüd nende akordide kasutamisel "täie rauaga". Siiski on selles veerandtunnises loos lisaks tohutule hulgale akordidele ka mõned meloodilised lõigud. "Minu usk" sai aluseks ka mu hilisematele saavutustele, kuna lõpuks olin leidnud oma stiili erinevate elementide õige vahekorra, mida muusika loomisel tuleb silmas pidada. See tähendas seda, et pidasin vajalikuks nii ebatavalist harmooniat, meloodilisemate lõikude vaheldumist pigem rütmidel põhinevate kujunditega, hästi põnevaid tämbreid, vormilist mitmekesisust jne., mõistagi peavad kõik need elemendid olema tipptasemel ja omavahel kokku sobima. “Minu usk” ongi siiani mu parim teos ja vaevalt ma seda enam kunagi ületan.

Aasta lõpu poole otsustasin ka, et teen siiski igast oma loost nii pikemaid kui lühemaid (4-5-minutilisi) mixe - kui enne oli mul plaanis teha üksnes mixe ja remixe, siis nüüd ka mini- ja maximixe. See oli tegelikult põhimõtteline muutus, mille vajalikkusele viitas ka A. (Minu lood olid ju selleks ajaks jõudnud keskmise pikkuseni 10-12 minutit)

Ka tol aastal sain linti mängitud vaid ühe, kuid väga erilise asja - megamixi lugudest "Meie raadio laul" ja "Uppunud partei", seda ühe oma disko jaoks. See salvestus on paraku kuhugi ära kadunud. See oligi viimane kord, kui ma mingit oma lugu enda "kodustuudios" lindistasin.

Üks minu lugudest trükiti tol aastal koguni ära - nimelt "Kohtumine" ja seda Elleri-kooli 75. pooljuubeliks koostatud õpilaste omaloomingu kogumikus "Helinad". Ka Elmo ja Manuse teosed olid seal esindatud, seda mitme muu tegelase loomingu kõrval.

Kevadel tegin algust ka "Meie raadio laulule" uute sõnade kirjutamisega. See oli tegelikult erandlik käik, sest üldiselt tahtsin jätta oma lugudele sõnade kirjutamise A. hooleks (ta oleks sellega oivaliselt hakkama saanud). Kahjuks ei jõudnud asjad siiski nii kaugele...

Aasta tähtsaim uus tuttav oli kahtlemata Olev Ulp (jällegi "Raadio Tartu" DJ), kelle abiga püüdsin nii oma DJ-karjääri edendada ja ka odavalt kõikvõimalikku musa hankida.

Negatiivsema poole pealt vapustas meid kõiki tol aastal "Estonia" katastroof, mis juhatas sisse järgnenud suurte katastroofide ja terroriaktide seeria, mis järgmise aasta jooksul mitmel pool maailmas aset leidsid. Ka aasta lõpul alanud sõda Tshetsheenias, jätkuv sõda Bosnias ning muud konfliktid hakkasid üldist optimismi vähehaaval lammutama.

Midagi pole teha, ka meie Eesti ühiskonnas eriti 1994.a.-l järsud tuurid üles võtnud vastastikuse "kärukeeramise" ja vihkamise maania, mis lõppkokkuvõttes viis totaalse umbusaldamiseni ka seniste kõige lähedasemate liitlaste vahel, jõudis lõpuks ka A. ja minu suhetesse. Siiski ei saa öelda, nagu oleksime mingil põhjusel lausa tülli läinud - kumbki pool lihtsalt oli äärmiselt mures oma partneri pärast, samas muutus aga vägagi teravaks küsimus, mida peaks edaspidi ette võtma (kõige üldisemas mõttes), sest oli selge, et ka meie suhetes peaks midagi uuenduslikku ette võtma (kumbki aga ei teadnud, mida täpselt). Ühesõnaga - midagi sarnast, nagu tollases isamaalises valituseski juhtus (mis paraku aga lõhki läks). Samas ei kadunud ju ühine vaenlane mitte kuhugi, vaid muutus veel tigedamaks. Pean silmas seda väga arvukat seltskonda, kes kadunud punavõimu taga nutsid. Neile undajatele-tuututajatele oleks keegi ometi pidanud lihtsalt ja selgelt ütlema, et "ega Zhirinovski ei küsi, kes teda ootas ja kes ei oodanud!" (nagu minu ema ükskord siis mõnele oma kolleegile ütles ning pärast seda ei unnanud ega tuututanud neist enam keegi)

A. ja minu vahelise segaduse (NB! See oligi SEGADUS, mitte TÜLI!) korralikuks lahendamiseks pidasin mõistlikuks võtta ajutiselt “aeg maha” ja jõuda kõigepealt endas selgusele, mida peaks nüüd edasi tegema. See tähendas seda, et sügisest alates vältisin põhimõtteliselt A.-ga kohtumist ja isegi ei helistanud talle. Nimelt tahtsin iga hinna eest hoiduda võimalikust olukorrast, mida võiks tõlgendada PEREKONNATÜLINA. Mõistagi saatsin talle ikka iga 2 nädala järel kirja, nagu varemgi.

Paraku venis aga järelemõtlemisaeg liiga pikaks ning aasta hiljem toimunud sündmuste käigus ei jõudnud ma enam õigeaegselt sekkuda...