2001

- väga vastuoluline aasta.

4.2. - taas ootamatult suri Raimo Kangro, kes oli mulle kaks aastat orkestratsiooni õpetanud ja kes oli siis riigieksamikomisjoni esimees, kui ma Elleri-kooli lõpetasin. Üldse oli ta selline väga heatahtlik inimene, hea õppejõud ja oma helikeelelt EMA-s kompositsiooni õpetanutest minu stiilile kindlasti kõige lähemal (tegelikult ma soovisingi alguses just teda oma erialaõppejõuks). Taas väga valus ja väga ootamatu kaotus. Nii algaski uus õppeaasta EMA kompositsiooniosakonnas (jälle) leinaseisakuga (juunis suri veel ka Mati Kuulberg, kes küll EMA-s ei õpetanud).

Loomingu poolelt tundub esialgu, nagu poleks see aasta minu jaoks eriti edukas olnud. Siiski pole see nii - kuigi ideid tekkis kõvasti, jäi aega lihtsalt väheks, et kõik need lugudeks kujundada. Panin lõpuks ometi kindlalt paika ka oma techno-ooperi osade arvu ja nende pealkirjad.

Kuna tollest aastast jätkusid mu õpingud EMA-s, siis tuli mul asuda kibekiiresti kirjutama hoopis oma lõputööd, seetõttu jäid kõik muud asjad lihtsalt seisma. Peale mõningast nõupidamist prof. Räätsaga otsustasin valida diplomitööks trompetikontserdi.

Sel aastal leidsin endale üsna ootamatult ühe uue ja eriti olulise sõbra - Endrik Üksvärav, kes sattus ühikas minuga ühte tuppa, osutus minu teoste suhtes äärmiselt positiivselt meelestatud olevaks. EMA-s tegeles ta õige mitme asjaga - koorijuhtimine, metsasarvemäng, dirigeerimine ja isegi laulmine (seega tõeline multitalent!). Tal oli/on ka hulgaliselt tutvusi pillimeeste/naiste hulgas. Parimaks näiteks on mõistagi üks parimaid noori trompetimängijaid - vähemalt EMA-s küll - Roman Petuhhov, kellest sai peagi ka minu suur sõber.

Endrik oli kohe nõus otsima minu teostele esitajad, kahjuks oli too õppeaasta selleks liiga kiire minu jaoks ja mitmed võimalused libisesid lihtsalt käest, kuna ma lihtsalt ei omanud piisavalt infot.

Enne kõike seda seda, nimelt suvel, selgus minu jaoks uskumatult meeldiva üllatusena, et George W. Bush on sündinud Koera aastal ja Vähi tähtkujus. Selleks ajaks ma küll teadsin juba, et noorem Bush on sündinud Koera aastal, kuid see, et ta on sellele lisaks ka Vähk, nagu minu A., oli tõesti suur ja väga meeldiv üllatus (Siiski ei maksa arvata, et A. oli järelikult sama sõjakas nagu noorem Bush. Kuigi ta oli väga energiline inimene, oli ta tegelikult üsna leebe. Hoopis mina ise olen üsna sõjakas). Pealegi olime juba 1992.a.-l arutanud kuskil horoskoobis seisvat arvamust-soovitust, et "suured rahvad teeksid targasti, kui valiksid enda etteotsa Koera aastal sündinud inimese" (Koer on nimelt õigluse kehastus). Tookord läksidki meie arvamused tollaste USA presidendivalimiste osas isegi lahku, kuna mina olin vana Bushi jätkamise poolt - George Bush vanem on samuti Roti aastal sündinud, nagu minagi -, A. aga kaldus selgelt uustulnuk Bill Clintoni poolt, kes sarnaselt A.-le sündis Koera aastal. Mäletatavasti sai presidendiks Clinton, paraku aga ei õigustanud taoline valik end just ülearu palju. Võib-olla oli selles määravaks asjaolu, et Clinton on tähtkujult Lõvi - seega just selline uhke, seltskonna, pidude ja, mis seal salata, ka vastassugupoole suhtes tublisti üle keskmise himukas tegelane. See noorem Bush aga paistis kohe olevat hoopis teistmoodi mees kui väidetavalt mustlaskuninga järeltulija Clinton. Kui aga selgus, et noorem Bush on Vähk, hakkasin temast aga veel rohkem lugu pidama (kuna iseloomult peaks ta ju üsna minu A. moodi olema ja ongi). Peab üldse märkima, et juba 2001. aasta algusest peale tundsin, et George W. Bushile saab kindlasti osaks midagi taolist, nagu omal ajal Ronald Reaganile - millegi väga suure ja püha ülesande üliedukas täitmine, millest kogu maailm tohutult kasu saab. Ülesande täitmine koosnes mõistagi rea "lahingute" ülekaalukast võitmisest. Nagu hiljem selgus, oligi A.-l põhimõtteliselt õigus – Bush on oma tegudega seda täielikult tõestanud.

Oma veendumusele sain kinnitust juba tolle aasta juunikuus, kui Bush rääkis NATO järgmisest laienemisest ja ütles: "Ei mingeid Müncheneid ja Jaltasid enam!" See oli tegelikult esimene võit - Bush näitas sellega Venemaale koha kätte, s.t. käskis näpud endisest sotsialismilaagrist eemal hoida. Samuti oli see esimene tõestus sellele, et tolles horoskoobis oli õigesti kirjutatud ja "A. tüüpi" president lausa USA eesotsas on just see, keda maailm vajab.

11.9. - jah, see on s e e kuupäev. Olukorras, kus maailm polnud kaugeltki veel puhastatud vanadest pättidest ja neid tootnud mõtteviisist ning kus niigi on tohutult muresid, andis endast jõuliselt märku uus ja erakordselt agressiivne vaenlane. Shokk oli kõigi jaoks suur, minu jaoks ka. Kui need terrorirünnakud oleks toimunud täpselt 6 aastat varem, oleks ma ilmselt ka ise otsustanud A.-le "järgneda". Nüüd aga … kuna olin viimase 15 aastaga näinud ja osalt ka ise tunda saanud niivõrd palju jubedaid asju, ei imestanud ma samas üldse, et "kuidas see nüüd võimalik on". Ma olin juba harjunud mitte millegi üle imestama - ma ei imestanud ka näiteks Viktor Suvorovi raamatuid lugedes mitte millegi üle.

Ei saa siiski öelda, et minu hinges peale seda kurjakuulutavat kuupäeva midagi ei muutunud. Muutus küll. Nimelt jõudsin nüüd selgele äratundmisele, et on aeg otsustavalt tegutsema hakata ja asuda aktiivselt sõtta "lolluse diktatuuriga" (minu väljend), mis mind ennastki on juba väga kaua ahistanud. Täpselt nii, nagu president Bush (kelle foto panin oktoobri algul ka oma ühikatoa seinale) viis Ameerika otsustavalt sõtta terrorismi vastu. Kuna aga terrorismi tootev mõtteviis on täiesti tüüpiline näide "lolluse diktatuurist", siis ongi mõlemal juhul tegemist võitlusega täpselt sama asja nimel. Ameerika on sõjas ... ja mina samuti. "Make no mistake" ("Ärge saage valesti aru"), ütles George W. veel tolsamal süngel päeval ja ka mina ütlen sama.