2002

- saavutasin oma esimese võidu (ja mitte sugugi väikese) - nimelt saabus juunikuus kätte ometi see päev, mil ma sain kätte kõrgkooli diplomi koos akadeemilise kraadiga (baccalaureus artium). Seega olen sellest hetkest täiesti ametlikult diplomiga helilooja, kelle oskusi on tunnustanud ametlikult ka vanematest kolleegidest koosnev lõpueksami komisjon.

Mõistagi tähendas see ka seda, et sain oma Kontserdi trompetile ja orkestrile ikka õigeks ajaks valmis. Kuigi vaatamata Endriku ja minu pingutustele ei õnnestunud seda teost avalikult ette kanda (toimus vaid üks proov, kuhu Endrik ise mängijad kokku kutsus), läks mul siiski korda saada ka selle kuivavõitu MIDI-variandi eest igati korralik hinne (3 ehk "rahuldav", tavakoolis vastab see hindele 4), kuigi tavaliselt pidavat arvutivariandi eest pandama hoopis 2. Muidugi oli oma osa ka õnnestunud kollokviumil (mis tavaliselt ei pidavat küll midagi määrama), mis veenis eriti just komisjoni esimeest Igor Garshnek'i ilma igasuguse kõhkluseta mulle kõrgemat hinnet panema. Minu oopus meeldis keskmisest rohkem ka Margo Kõlarile (kelle arvates taoline musa läheks näiteks just Ameerikas väga hästi peale) ja minu jaoks küll täitsa üllatuslikult Toivo Tulevile (seesama helilooja, kelle musa A. mulle juba 12 aastat varem soovitas!), kuigi tema stiil on minu omast küll totaalselt erinev. Prof. Jaan Räätsale meeldis minu saavutus niikuinii (muidu oleks ta mul soovitanud kirjutada mingi teine teos). Tõsi küll, ta ütles, et minu kontserti on isegi raskem mängida kui prof. Eino Tambergi omaaegset Trompetikontserti või isegi tema enda oma (kasvõi pikkuse poolest juba - minu oma olevat maailma pikim trompetikontsert!).

See lõputöö oligi üldse minu 50. teos, seega igatpidi omamoodi sümboolne, ja ühtlasi ka üldse mu kõigi aegade pikim lugu - tervelt 24 minutit! Nojah, minu arvates poleks õnnestunud teda eelkõige ilma süntideta, aga ka suure hulga löökpillideta lõpuni huvitavaks teha (eksamil kuulati see lugu igatahes lõpuni). Lisan siia veel, et kontserdile panin ma alapealkirjaks "10 aastat süüdimatust" ja pajatab ta Eesti ühiskonna arengust 10 aasta jooksul alates 1991/92. aastast, seda äärmiselt humoorikal ja iroonilisel moel.

Paistab aga, et siin ilmas on tõesti kõik asjad tasakaalus - kui 1998.a. juures oli juttu minu erilistest lemmikutest EMA õppejõudude seas, siis paraku leidus seal ka üks selline, keda ma silmaotsaski ei salli. See õppejõud on tuntud muusikateadlane Merike Vaitmaa, keda kuni 2001.a. sügiseni olin veel kuidagi talunud, kuid kui hoolikalt jälgisin, kuidas ta mingitest muusikalistest nähtustest rääkis ja milliseid sõnu/mõisteid kasutas, sain kiiresti aru, et just tema ongi see, kes Elmo sõnade järgi "õpetab s u h t u m i s t ". Taoline asi ühe õpetaja juures on niikuinii väga halb, eriti halb on see aga kõrgkooli õppejõu juures. Kui minu lemmik Tiia Järg paistab ikka rõhuvat sellele, et muusikas on tähtsaim asi kvaliteet (nii leian minagi ja nii see ka tegelikult peakski olema), mitte aga muud asjad, siis M. Vaitmaa näib eelistavat vormi sisule! Sealjuures teeb ta aga näo, et on kõige suhtes heatahtlik, kuigi tegelikult... Viimases vormianalüüsi loengus (see ongi üks neid Vaitmaa aineid), kuhu noored heliloojad pidid ise midagi oma teostest analüüsimiseks kaasa võtma, võtsin kätte ja lasin oma lugu "Unistuste väljadel", püüdis see Vaitmaa hulk aega teha nägu, et see polegi tema jaoks mingi kultuurishokk, lõpuks aga reetis end ikkagi, öeldes: "Tümps matab kõik ära!" Seda vaatamata sellele, et minu loos pole trummipartii üldse rõhutatud, erinevalt discostiilis lugudest, vaid on u. sellise tugevusega nagu PSB'i ja DM'i lugudes. Siiski ei taha ma öelda, et M. Vaitmaa oleks õppejõuna vilets - ka tema loengud olid huvitavad (kuigi igavaid aineid EMA-s minu jaoks polnudki), samuti olen nii mõneski asjas temaga isegi sama meelt. Küsimus on selles, et ta surub oma iganenud või muidu valesid vaateid ka teistele peale. Muide, professor Rääts ütles sellesama loo kohta, mida Vaitmaa äsjamainitud moel põlastas, nii: "Täitsa vahva tümpsulugu!"

(Seega, vastupidiselt alguses kardetule, osutus EMA siiski üllatavalt sallivaks kohaks selle suhtes, mille eest ma juba nii kaua võidelnud olen. Erandiks osutus üksnes seesama M. Vaitmaa, kelle üldiselt pahatahtlikku suhtumist sain korduvalt ise tunda, sama saatust jagas ka kolleeg Rene Keldo)

Peale kooli lõpetamist võtsin mõistagi korraks aja maha, seejärel aga asusin hirmsa hooga uuesti tööle ja nii valmis aasta lõpuks veel 7 teost (seega kokku 8 - pea sama palju kui 2000.a.-l). Need olid "Navigatsioon", "Lõputu õiglus" (pühendusega George W. Bushile, tegelikult pidavatki sõda terrorismi vastu just sellist koodnime kandma), Sekstett 1, Sekstett 2 ja Sekstett 3 (need 3 teost on jällegi mu techno-ooperi osad) ning lõpuks ometi valmis saanud lood "Maailm Su silmades" ja "Vabaduseparaadile!" (Tartus toimuv Freedom Parade on Berliini kuulsa Love Parade'i eestimaine variant), mida alustasin juba 1998.a.-l.

10.10. - justkui oleks keegi "ülevalt poolt" tahtnud, et nii läheks - just sel minu jaoks nii traagilise tähendusega kuupäeval (minu 11. september) kõlas esmakordselt minu teos kellegi teise esituses - seda EMA Sügisfestivali raames. Tegemist oli Sonaadiga viiulile ja klaverile (viiul - Kaarel Veenre, klaver - Enno Mõttus), mis pealegi ongi ju üks osa minu techno-ooperist A. mälestuseks. Kahju ainult, et esitus just päris nii ei õnnestunud, nagu ma oleks tahtnud. Kuid midagi pole teha - lugu on tehniliselt väga raske (ühe viiuldaja sõnul "raskem kui Shostakovitshi Viiulikontsert"), ettevalmistusaega oli aga vähe ja tagatipuks tuli käigu pealt uus viiuldaja leida. Sellegipoolest oli aplaus päris korralik.

Ebaedu tabas mind aga viimasel katsel osaleda U. Naissoo mälestusvõistlusel, mida olin viimati teinud täpselt 10 aastat varem. Kuna teadsin, et osaleda saavad ainult "diplomit mitteomavad heliloojad" (seega viimane võimalus!), saatsin sinna koguni 3 lugu - "Unistuste väljadel", "Meile meeldib tantsida!" ja "Viimane..." (nüüd juba noot ja demokassett MIDI-variantide salvestustega), millest aga kahjuks ükski isegi mitte II vooru ei pääsenud. Olin seekord parasjagu pettunud, kuna ei suutnud leida ainsatki mõistlikku põhjust, miks nii läks ("Unistuste väljadel" meeldis ju isegi prof. Räätsale, kuigi lasin just seda tümpsuga varianti).

Sarnaselt oma erialaõppejõule aga hakkasin ka mina tollest suvest jälgima vormel-1 etappe. Tegelikult oleksin seda juba varemgi teinud, aga olin siis liiga hõivatud.

Kord aasta lõpupoole küsisin prof. Räätsa käest, kas ma oma stiiliga oleks ka mingil varasemal ajajärgul üldse EMA-sse pääsenud või mitte. Selgus, et oleks küll - juba alates 60-ndate keskpaigast, kuid mitte 60-ndate alguses ega varem. Tollal nimelt oli isegi Räätsa enda kuulus Kammerkontsert saanud kõva kriitika osaliseks (ikka see kurikuulus formalismijama).

Sellega sai mulle selgeks, et vaatamata poliitilistele oludele valitses vähemasti EMA-s küll juba 60-ndate keskpaigast demokraatlik/liberaalne suhtumine loomingusse - kedagi ei sunnitud muutma oma loomingulisi põhimõtteid. Niisugune teadmine on vähemalt mulle küll äärmiselt tähtis.

Minu lemmikpresident George W. Bush aga näitas taas, et tema toetamine on absoluutselt õige. Nimelt käis ta novembris Vilniuses, kus teatas, et "Balti riikide vaenlased on ka Ameerika Ühendriikide vaenlased". Mitmete väliskommentaatorite sõnul pole ükski USA president seni mitte ühelegi riigile niisugust julgeolekugarantiid andnud...