1998

- lõpuks ometi leidsin piisavalt inspiratsiooni, et loominguline tegevus taas käivitada ning seda omaaegses mahus ja omaaegsel tasemel. Esimene tõeliselt minu stiilis "akadeemiline" teos (siiski veel pisut ettevaatlik), mis ühtlasi esimese omataolisena jõudis ka mu loomingu ametlikku nimekirja, kandis pealkirja Klaverivariatsioonid. See teos meeldis ka prof. Räätsale, kevadisel eksamil ütles veel keegi, et "hea lugu" (kahjuks ei mäleta enam, kes just nii ütles) ja vastu ei vaielnud keegi. Nüüd sai mulle lõplikult selgeks, et ma võin julgesti oma stiilis kirjutada - mitte keegi vanematest kolleegidest ei hakka mulle selle eest "käru keerama". (See ongi ju tegelikult õige, et heliloojad oma nooremaid kolleege igati toetavad ja julgustavad)

Edaspidise seisukohalt on aga oluline lisada, et otsustasingi nüüd jääda J. Räätsa juurde (vaatamata tema punasele minevikule), kuna vajasin oma loomingu seisukohast lihtsalt suuremat stabiilsust, mida õppejõu vahetamine kui selline poleks kuidagi võimaldanud (isegi R. Eespere juurde tagasiminek oleks minu jaoks lihtsalt mõttetut segadust tekitanud).

Alustasin lisaks juba mainitud teosele veel ka Keelpillikvartetti ning koguni kahte "mitteakadeemilist" teost - "Maailm Su silmades" ja "Vabaduseparaadile!" Kevadel soovitas aga Manus mul "pühenduda veidi suurvormile", s.t. kirjutada rockooper A. mälestuseks. Esimese hooga olin sellele mõttele vastu, kuna pidasin idee teostamist sellisel kujul pisut sobimatuks. Kui aga kord istusin klaveri taha ja natuke improviseerisin, sai mulle selgeks, et see mõte on väga hea ja õige. Ainult et mõiste "rockooper" minu stiiliga päris kindlasti kokku ei sobinud, seega leiutasin uue mõiste "techno-ooper". Muidugi ei teadnud ma esialgu sedagi, kui palju osi peaks sel suurteosel olema, kuid igatahes hakkasin erinevaid kujundeid juba välja mõtlema ja üles märkima. Samuti asusin arvutisse lööma materjali libreto jaoks.

Paraku ilmnes nüüd uus probleem. Nimelt võttis mul üle poole ajast endiselt nootide ülesmärkimine, mitte aga väljamõtlemine, tegelda tuli aga ikkagi suuremate partituuridega (mitte enam 1 kompaktse reaga, nagu enne EMA-t). Kahtlemata oleks ma arvutit kasutades kiiremini jõudnud, kuid oma arvutit otsustasin mõningatel kaalutlustel hoida kodus, akadeemias aga oleks mul arvutiga kirjutamiseks liiga vähe aega olnud. Kokkuvõttes tähendas see aga ikkagi seda, et looming jäi endiselt napiks ning orkestratsioonid veel napimaks.

Veel peab lisama, et kui ma EMA-sse astusin, mõtlesin hulk aega, kuidas ikkagi toimida nende teostega, mis mul kohustuslikus korras kirjutada tuleb - kas need kõik ikka lisada oma teoste ametlikku nimekirja ja kui, siis milliste pealkirjade all - kas mõelda neile ikka päris pealkirjad või mitte? Lõpuks otsustasin, et seda 1. kursuse joga ma oma loomingu nimekirja ei lisa, kuid kõik edaspidised teosed panen sinna, esialgu kasvõi Klaverivariatsioonide või Keelpillikvarteti või mis iganes nime all. Pealkirjad otsustasin hiljem välja mõelda, kui sobivat kohe ei leia (nagu olin ka varem teinud).

Kui Elleris polnudki mul tegelikult mingeid erilisi lemmikaineid ega ka lemmikõppejõude, siis EMA-s kujunes olukord vastupidiseks. Kuigi Lepo Sumera sümpatiseeris mulle järjest enam ja enam (tema juures tegin läbi koguni 4 ainet), said paar õppejõudu minu jaoks veelgi suuremateks lemmikuteks. Need olid Tiia Järg, kes luges/loeb 19. ja 20. sajandi (20. sajandi keskpaigani) ning Eesti muusikaajalugu, ja professor Rein Ruutsoo, kes luges/loeb kultuurilugu. Mõlema juures meeldis mulle just see, et kumbki armastas teemadele läheneda, avades sealjuures põhjalikult ka poliitilist tausta (Järg), või tuues oma jutu ilmestamiseks rohkesti näiteid poliitikast (Ruutsoo). Ühesõnaga, midagi taolist, nagu omal ajal K.-Nõmme Keskkoolis, kus Olev Sepp oma laulmistunnis täpselt samamoodi tegi. Mulle igatahes meeldis see niivõrd, et ma ootasin mõlema nimetatud õppejõu loenguid samamoodi suure põnevusega, nagu omal ajal DJ Kivisaare, kes oli mu lemmikDJ nr. 1, saadet "Raadio Tartus"! (Paraku ei saa öelda sama tudengite enamiku kohta, kellele eriti just T. Järg absoluutselt ei meeldi, osadele ei meeldi ka R. Ruutsoo) Olgu veel öeldud, et poliitika seondus mõistagi kadunud N. Liidust (ja ka laiemalt Venemaast) rääkimisega, kusjuures R. Ruutsoo lähenemisnurk oli humoorikas - võimalikult absurdsemate ja koomiliste seikade esiletoomine, T. Järg rõhutas aga pigem asja traagilisemaid momente (kuigi temagi sai aeg-ajalt hakkama päris palju naeru põhjustanud "kildudega").

Alates suvest oli mul korduvalt kontakte ka sellise kuulsa DJ-ga nagu Antti Indow. Mõtlesin isegi temaga koos bändi tegema hakata, aga sarnaselt mu varasematele ideedele ei tulnud ka sellest siiski midagi välja.