1991

- riigipöörded, mis muutsid maailma ja ka minu elu tohutult.

Kuidagi ei saa meenutamata jätta totaalse hirmu ja õuduse hetki tolle aasta alguses, seoses Vilniuse ja Riia sündmustega. See oli vähemalt minu jaoks tohutu shokk, et midagi niisugust veel kaasajal ja siinsamas lähedal (Euroopas!) üldse juhtuda saab.

See oli taas näide sellest, et iseenesestmõistetavaid asju ei ole tõesti olemas ning tsiviliseeritud käitumine Euroopas pole samuti sugugi ka kaasajal sugugi iseenesestmõistetav. Hilisemad sündmused endises Jugoslaavias üksnes kinnitasid seda.

Veebruaris võtsin aga kätte ja üritasin oma looga "Meie raadio laul" saavutada U. Naissoo mälestusvõistlusel taas edu. Seekord aga ei õnnestunud isegi II vooru pääseda. Ilmselt oli see lugu võistlusel osalemiseks liiga tobe.

15.6. - sündmus, mida hakkasin selle ootamatuse tõttu ise kohe riigipöördeks nimetama. Nimelt oli selge, et kõik mu katsed leida endale sobiv vidin oma lähemast ümbrusest (viimati oli tegemist koguni "kohaliku interrinde" liikmega, keda püüdsin sel moel ühtlasi halvast seltskonnast "ära päästa") on määratud läbikukkumisele, tegin ainuvõimaliku otsuse ja nii saigi A.-st minu naine.

(Tõtt-öelda polnud mul enne mingit kindlat eelistust, milline mu naine põhimõtteliselt peaks välja nägema. A. oma suhteliselt pikkade mustade juustega ja üsna pika kasvuga pani minu eelistuse aga igaveseks paika)


Lisan vaid selgituseks, et paremale näitav nool näitab ka matemaatikas kasvu suunda. Pealegi on ju parempoolsus see edasiviiv jõud...

Sama juunikuu oli ka muus mõttes pöördeline, kuna lõpetasin keskkooli. Edasi õppima läksin Tartusse, H. Elleri nimelisse Muusikakooli (kes ei tea, neile ütlen, et see on keskastme muusikakool), esialgu akordioni erialale, kuna oli just see aasta, mil muusikateooria osakonda vastuvõttu ei toimunud.

Sügisel, peale esialgu närvikõdi, suuremalt jaolt aga meeletult põnevust pakkunud Moskva riigipöördekatset, algaski see minu jaoks küll kuulus ja põnev Tartu-periood.

Loomingu poole pealt hakkasin nüüd tähelepanu pöörama ka sellele, et pealkirjas väljendatu muusikaga ka täielikult kokku läheks. Esimene selline lugu oli "Kohtumine", ära tasuks märkida ka veel üks huvitav eksperiment pealkirjaga "Sisenemine olematusse" (selle pealkirja mõtleski A. välja), mis koosneb pea täiesti improvisatsioonidest, kui algus, üks vahelõik ja lõpp välja arvata. Enam-vähem sellest ajast peale pühendasin kõik oma uued teosed just A.-le.

Oma lugusi lindistasin oma "kodustuudios" tol aastal päris mitu - lisaks "Meie raadio laulule" (millest tegin ka eriti totra "ajuvaba mixi") said linti mängitud ka "Tulen ikka Sinu juurde tagasi", "Kohtumine" ja "Sisenemine olematusse".

A. mõju ilmnes mõistagi ka lemmikute valikul - lisaks enda avastatud technopopi esindajatele (Kraftwerk, New Order, OMD, Erasure, Electronic) said mu lemmikuteks ka Frank Duval, Marillion, Yes, Jennifer Rush, Enya ja veel mõned. Uueks suurimaks lemmikuks sai aga ABBA asemel a-ha. Tegelikkuses ei suutnud ma aga juba õige pea enam isegi aru saada, kes neist mulle siiski kõige enam meeldib - kas Pet Shop Boys, Depeche Mode, a-ha või hoopis Bad Boys Blue.