1990

- loomingu poole pealt tegingi selle värske idee vabalt arenevatest teostest teoks, tulemused said pealkirjadeks "Pikk tee päikeseni" ja "Tulen ikka Sinu juurde tagasi". Neist esimese, mis ka esimesena valmis, saatsin iga-aastasele Uno Naissoo mälestusvõistlusele, mida Otsa-kool korraldab. Minu oopus pääseski lõppvõistlusele (II vooru), kus tema lõplikuks kohaks jäi koht 8 parema omataolise (s.t. instrumentaalpala) seas - kindlaks määrati vaid 3 esimest. Raske öelda, kas minu lugu oleks võinud auhinna võita, kuid kuna kogu asjaajamine toimus "kaugjuhtimise" teel, ei kõlanud see lugu päris kindlasti seal mitte nii, nagu mina seda ette kujutasin. Kuidagi ei saa aga märkimata jätta ka oma üht kõige pöörasemat loomingulist eksperimenti, mis samuti tol aastal teoks sai - "Ajuvaba lugu ehk kommunistlik ülesehitustöö", mida nootidena polegi võimalik üles märkida - noote selles loos lihtsalt pole!

Minu loomingule hakkas tollest aastast tugevat mõju avaldama futustiil, mille mõju ilmnes ka äsjamainitud teostes (ja mis hakkas nii 70-ndate discot kui heavy metalit kiiresti välja tõrjuma). Mõju ilmnes just selles, et hakkasin rohkem tähelepanu pöörama harmooniale - soovisin nimelt vältida tavalisi ja lootusetult kulunud järgnevusi, millele paraku enamus poplugusi üles on ehitatud. Nii muutus mu stiil lihtsast keeruliseks tonaalseks, kuna asusin välja mõtlema põnevaid harmoonilisi järgnevusi. Teatavasti aga leiab selliseid rohkesti nt. Depeche Mode'i (just üks neist tollel aastal minu suureks lemmikuks saanud artiste) lugudest. Samad sõnad käivad ka a-ha kohta (teine suur avastus minu jaoks tol aastal), tollal mõnevõrra üllatuslikult avastasin selliseid järgnevusi ka Pet Shop Boys'ilt. Rockiklassikutega (neist avastasin tol aastal Pink Floyd'i, Genesis'e ja Mike Oldfieldi) ühendab mind aga seesama eelpoolmainitud vormikäsitlus - teose kokkupanek paljudest kohati isegi väga erinevatest osadest (mis on enamasti ka erinevates helistikes), ainult et taolised suurvormid täitsin algusest peale hoopis tantsurütmidega. Pealegi teadsin juba siis, et midagi sellist pole veel kunagi varem tehtud.

Mis aga teksti kasutamisse puutub, siis leidsin, et kõigile lugudele pole neid siiski vaja ning "Pikk tee päikeseni" oli tõenäoliselt esimene, mille otsustasin sõnadeta jätta.

Sel aastal sai minu uueks suurimaks lemmiklooks ABBA "Dancing Queen'i" asemel a-ha megahitt "The Sun Always Shines On TV".

14.9. - sellest päevast sai alguse minu lähem tutvus A.-ga. Sellest äärmiselt salapärasest naisest sai üsna kiiresti mu kõige lähem kaasvõitleja ning seda on veel vähe öeldud. Tema päris nime ma siinkohal ei nimeta (see on kirjas ühes teises kohas), kuid olgu siiski öeldud, et ta nimi algaski A-tähega ning ta sündis Koera aastal (täpsemalt kollase maakoera aastal) ja Vähi tähtkujus.

(Ka nt. George W. Bush, Sylvester Stallone ja Erki Nool on sündinud Koera aastal ja Vähi tähtkujus).

A.-le meeldisid minu lood väga (kõige muu kõrval oligi ta minu esimene fänn) ja kuigi filosoofia köitis teda pisut enam kui muusika, oli meil alati, millest rääkida (endagi üllatuseks avastasin, et filosoofilised probleemid huvitavad ka mind). Pealegi huvitasid tedagi maailmaasjad (seda just üldkultuurilises, mitte aga (päeva)poliitilises plaanis). Kahjuks tuli ajast alati puudu, kuna ma ei saanud tema seltsis eriti palju viibida (iga visiit A. juurde oli niikuinii teatud mõttes riskantne, kuna A. oli üldiselt vägagi ebapopulaarne isik - teda kritiseeriti täpselt samamoodi, nii nagu "kohalik interrinne" mind materdas). Peab veel märkima, et ka A.-le meeldis Pet Shop Boys, samuti ka tuntud rockiklassikud (Pink Floyd, Genesis, Marillion, Yes) ning ka kontsertmuusika, eriti Bach, aga näiteks ka Beethoven ja Bizet. Eesti heliloojatest hindas A. kõige kõrgemalt Arvo Pärti, kuid juba sama aasta lõpul soovitas ta mullegi üht noorema põlve eesti heliloojat nimega Toivo Tulev. (Paraku õnnestus mul Tulevi loominguga lähemalt tutvuda alles 11 aastat hiljem) A. enda sõnade järgi olidki kolm tema suurimat lemmikut Eestist Pärt, Tulev ja mina.

Peab märkima ka seda, et A.-st oli tublisti abi isegi tollal veel raskesti kättesaadavate korralike kassettide muretsemisel - A. andis lihtsalt ühe oma varudest mulle, et ma saaksin oma lugusi lindistada. Juba varem olin pseudo-"live'ina" linti mänginud ka sellised lood: "Meie raadio laul", "Pikk tee päikeseni", "Ajuvaba lugu ehk kommunistlik ülesehitustöö" (Maxi-versioon ja Mini-versioon), "Armastuse purustamine" ja "Lahkumine". Paraku läksid kõik need salvestused õnnetul kombel kaduma.