1988

- samaegselt mujal Eestis toimunud "laulva revolutsiooniga" leidis minu sees aset nähtus, mida olen ise hakanud nimetama "poprevolutsiooniks". See tähendas seda, et uuemad lood muutusid minu jaoks senisest oluliselt rohkem vastuvõetavaiks (olin nendega juba üsna harjunud) ja mõistagi ka lemmikute arv hakkas kiiresti tõusma. "Poprevolutsiooni" käigus vahetus ka minu suurim lemmik mitu korda - biitlite asemel sai selleks P. McCartney 70-ndate bänd Wings, mille vahetas vaid kuu aega hiljem välja ABBA. Samamoodi vahetus ka minu suurim lemmiklugu - biitlite "Yesterday" asemele tuli esmalt P. McCartney "Wanderlust" ja seejärel ABBA "Dancing Queen". Minu uuteks lemmikuteks aga said teiste seas ka Pet Shop Boys ja Bad Boys Blue. Huvitav on aga see, et kõrvuti 70-ndate discoga (lisaks ABBA-le veel Boney M, Baccara, Space) meeldis mulle tol ajal väga ka heavy metal.

Senise arenguloogika järgi oleks kevadel '88 minust koos teistega saanud kommunistlik noor (jaa-jaa, ka minu põlvkonnas olid kõik algul oktoobrilapsed ning seejärel pioneerid!), kuid asjade käik viis lõpuks hoopis selleni, et minust sai veendunud antikommunistlik noor! (Ka minu teised klassikaaslased jäid komsomolist kõrvale) "Veendunud" aga sellepärast, et just tol aastal toimus vabanemine punase propaganda survest ning ajaloovõltsijate supersaavutusi hakati kolinal ümber lükkama just siis. (See protsess kestab veel praeguseni) Peab märkima, et vaatamata juba mõnda aega kestnud negatiivsele hoiakule punapropaganda suhtes oli shokk ikkagi väga tugev (vähemalt minu jaoks küll) - mitte keegi ei suutnud uskuda, et n i i p a l j u on võimalik rahvale valetada ja ajalugu võltsida!!!!

Sellest ajast peale sai ühtlasi Ronald Reaganist lõplikult minu poolt ä ä r m i s e l t lugupeetud ja austatud inimene (kuigi ta oli seda juba mitu aastat) ning seda mitte üksnes poliitikuna, vaid ka isiksusena. Mulle avaldas nimelt väga sügavat muljet see fakt, et Ronnie end ise üles töötas, alustades vägagi vaestest oludest. Tema teeneid maailma heaks on aga raske üle hinnata - just Reagan võitiski ju "külma sõja" ja andis "kurjuse impeeriumile" surmahoobi, tegemata selleks ainsatki lasku..., võiks öelda, et piisas vaid kuulsast “hääleproovist”: “Viie minuti pärast hakkame N. Liitu pommitama”. Reagan oli see, kes kasutas ära iga võimaluse N. Liidu nõrgendamiseks ning selleks sobisid nii Afganistani partisanidele mõeldud relvad kui ka näiteks vangistatud eestlastest vabadusvõitlejate nimede korduv mainimine avalike esinemiste ajal.

Juuni - just siis, peale põhikooli lõpetamist, tegin ära lõpliku valiku oma tulevase elukutse suhtes - nimelt otsustasin saada heliloojaks. Seni mulle lihtsalt meeldis muusikaga tegelda, aga ma ei teadnud, kelleks täpselt tulevikus ikkagi hakata.

September - asusin õppima Kilingi-Nõmme Keskkooli. Seal tutvusin lähemalt kohe ühe poisiga, keda küll muusikakoolist mingil määral tundsin ja kellest saigi minu siiani üks kõige paremaid sõpru. Nimeks on tal Argo Sein. Paraku olime oma klassis ainsad poisid 17 vidina kõrval, kellest enamuse kohta hakkasin hiljem kasutama mõistet "kohalik interrinne". Seda nende uskumatult suure üldise harimatuse ja sama uskumatult suure agressiivsuse tõttu.

Keskkoolis õpetatud ainetest meeldis mulle senistele lemmikainetele lisaks ka astronoomia ning eriti kõvasti arvutiõpetus, mis oli viimases klassis ja toimus superarvutitel nimega "Juku"!

Aasta lõpul sain hakkama oma esimese tõesti õnnestunud looga, mille pealkirjaks sai pärast pikki "eksirännakuid" "Meie raadio laul". Oma lugudest olen just seda vahest kõige enam teistele mänginud ja see on saanud üsna soodsa vastuvõtu osaliseks (nt. tuntud eesti heliloojale Margo Kõlarile meeldib see ka). See lugu on tähtis ka selle poolest, et oli üks esimesi, mille kirjutamisel ma ka vormi peale mõtlesin (varem ma vormile eriti tähelepanu ei pööranud). Nii üritasin ka hiljem iga uue loo kirjutamisel mõelda sellele muuhulgas ka mingi omapärane vorm välja. Peab märkima, et esialgu lähtusin siiski tavalistest poplugude vormiskeemidest. Juba tollest ajast peale sai minu jaoks väga tähtsaks lugude pikkus - nimelt ei tahtnud ma teha ainsatki lugu alla 4 minuti ja sellest olen siiani kinni hoidnud. Nõrkus pikkade lugude ning hiljem igasuguste pikkade mixide vastu avaldus samuti juba sel aastal. Üldiselt stiililt üritasin siis silmas pidada peamiselt 70-ndate discot ja heavy metalit.

Mõistagi mõtlesin juba siis ka oma lugude lindistamisele, kuid esialgu mõttest asjad kaugemale ei jõudnud.