2006

- juunis sain kätte oma teise kõrgharidust tõendava diplomi, sedapuhku siis Mainori Kõrgkoolist ja infotehnoloogia erialalt. Tuleb tunnistada, et selles koolis läksid õpingud tublisti edukamalt, kui EMA-s. Võib-olla püüab mõni sellest järeldust teha, et ilmselt olen ma siis rohkem arvuti- kui loomeinimene, kuid arvaku nad seda pealegi.

Viimasel ehk siis kolmandal õppeaastal õnnestus kõrgemaid hindeid küll vaid üks juurde koguda, kuid kokku kogunes neid ikkagi tervelt kaheksa, seda EMA üheainsa vastu.

Edukalt läks ka kursusetöö kaitsmine, mille teemaks oli mul "Apple Macintosh'i failihaldustarkvara (Finder)".

Õnnetuseks ei läinud nii edukalt diplomitöö kaitsmine (teemaks oli "Windows'i ja Macintosh'i failihaldustarkvara võrdlus"), kuid väga nuriseda siiski ka ei saa. Neli aastat varem olin ju ühes teises kõrgkoolis eriala lõpueksamil saadud samasuguse hinde üle väga õnnelik...

Seegi kord kiidan mõningaid õppejõude: Kalev Avi (esitlustarkvara ja -vahendid, tema juhendas ka minu kursusetööd), Ahto Karu (side- ja kommunikatsioonitehnika, tema juhendas ka minu diplomitööd), Gunnar Piho (operatsioonisüsteemid, sellest ainest ma oma viimase "suurepärase" saingi), Hans Künka (ametialane suhtlemine), Meelis Zimmermann (programmid Clipper ja Diagram Designer), Kristel Õunapuu (informaatika didaktika), Peeter Selg (propaganda ja poliitilised ideoloogiad - valikaine, vt. ka Artiklitest) jt. Omapärane oli ka pärast 14-aastast pausi tegelemine vene keelega, mis aga läks üle ootuste edukalt!

Veebruar-märts - kuna enne lõpetamist oli ette nähtud ka lõputööpraktika, tuli mul leida ka sobiv praktikakoht. Selleks osutus EMA elektronmuusika stuudio, kus ma niikuinii aeg-ajalt käisin - ikka oma lugu salvestamas. Kuna stuudio riistvara (Mac & Windows-PC) ka diplomitöö teemaga kokku sobis, osutus see koht igati sobivaks. Ühtlasi sain oma "Hingetreppi" edasi salvestada ja olemasolevat materjali töödelda.

Suvi kulus pea täielikult sobiva töökoha otsimisele.

Sügis aga möödus ühe suurürituse ettevalmistamise tähe all. Nimelt olin juba mõnda aega mõelnud, et peaksin oma loomingulise tegevuse 20. aastapäeva ikka väärikalt tähistama, mitte aga omaette, nagu ma seni kõiki muid tähtpäevi olin tähistanud.

21. novembril toimuski EMA kammersaalis minu esimene autorikontsert, mille läbivaks teemaks oligi seesama 20. aastapäev - täpselt samal päeval 1986. aastal ma oma esimese teose ju kirjutasingi (seda nooti näitasin ka rahvale). Pärast pikka mõtlemist said sinna valitud lood, mis andsid hea ülevaate minu erialasest arengust selle 20 aasta jooksul. Lisaks audiopoolele õnnestus mul veel organiseerida ka sülearvuti ja dataprojektor, nii et kontsert meenutas oma väljanägemise poolelt küllaltki palju kõiki neid Mainoris toimunud avalikke kaitsmisi. Samuti läks korda kogu kontsert salvestada, nii et esmalt said kõik mängijad ja hiljem ka muud asjast huvitatud isikud endale mälestuseks CD. Järgnevalt olgu ära toodud selle CD ümbris, mille ma ise kujundasin:

Kuigi puhtmuusikaliselt kestis kontsert tõesti 70 minutit, läks kogu "aktsioonile" ikkagi täpselt 2 tundi (kell 18.05-20.10). Üldiselt arvan, et üritus õnnestus 70% ulatuses. Kõige vähem olen iseendaga rahul - see visuaalne külg jäi kuidagi poolikuks (aga mul ei jätkunud paraku selleks lihtsalt aega), ka sõnaline külg oli väheminformatiivsem, kui alguses kavas oli, ja tagatipuks ei osanud ma omaenda teoseidki vigadeta ära mängida... Ülejäänud rahvas aga tegi kahtlemata kõik, mis suutis ja neile veelkord palju tänu.

Muidugi ei lootnud ma, et sinna kontserdile palju rahvast tuleb - tuligi vist 12 inimest. (Nende seas oli aga ka prof. Jaan Rääts!) Kuid peamine oligi, et kõik salvestatud saaks, mitte see, et saal lõhki ähvardaks minna.

27.-28. novembril ehk siis vaid nädal hiljem aga külastas Tallinna ei keegi muu kui George W. Bush. Teda - õigemini tema soomustatud autot - õnnestus mul u. 100 meetri kauguselt isegi näha, kuulsat presidendi lennukit Air Force One samuti.

Nüüd aga tolle aasta loomingust, mis küll väga mahukas ei olnud - vaid neli uut lugu. Kaks neist - ikka need ülipatriootlikud lood! - kõlasid ka minu autorikontserdil.

"Kirg" räägib, nagu pealkirigi ütleb, millestki väga kirglikust. Minu senist ajalugu tundes võib juba arvata, millest.

"Vabaduse tulek" meenutab mõistagi seda 15-20 aasta tagust aega, kui toimus Eesti taasiseseisvumine ning palju muid kogu maailma jaoks pöördelisi ja igati positiivseid sündmusi - ühesõnaga, k u i d a s vabadus saavutati. Mõtteliselt on see seotud teosega "Iseseisvuspäev".

Siis on veel üks pealkirjata lugu, mis kõlab väga positiivselt - muud ei oska ma selle kohta veel öelda.

"Iseseisvuspäev"aga räägib ühelt poolt samanimelisest filmist (nagu "Päev pärast homset", on ka see Roland Emmerichi tehtud!) ja teiselt poolt ükskõik millise riigi (näiteks Eesti või USA) iseseisvuspäeval valitseda võivast meeleolust. Mõtteliselt on see seotud teosega "Vabaduse tulek". Vahe on aga selles, et siin on keskseks teemaks kättevõidetud vabaduse kaitsmine - kõigi vaenlaste vastu...