- juunis sain kätte oma
teise
kõrgharidust tõendava diplomi, sedapuhku siis Mainori Kõrgkoolist ja
infotehnoloogia erialalt. Tuleb tunnistada, et selles koolis läksid
õpingud tublisti edukamalt, kui EMA-s. Võib-olla püüab mõni sellest
järeldust teha, et ilmselt olen ma siis rohkem arvuti- kui
loomeinimene, kuid arvaku nad seda pealegi.
Viimasel ehk siis kolmandal õppeaastal õnnestus kõrgemaid hindeid küll
vaid üks juurde koguda, kuid kokku kogunes neid ikkagi tervelt kaheksa,
seda EMA üheainsa vastu.
Edukalt läks ka kursusetöö kaitsmine, mille teemaks oli mul "Apple
Macintosh'i failihaldustarkvara (Finder)".
Õnnetuseks ei läinud nii edukalt diplomitöö kaitsmine (teemaks oli
"Windows'i ja Macintosh'i failihaldustarkvara võrdlus"), kuid
väga
nuriseda siiski ka ei saa. Neli aastat varem olin ju ühes teises
kõrgkoolis eriala lõpueksamil saadud samasuguse hinde üle väga
õnnelik...
Seegi kord kiidan mõningaid õppejõude: Kalev Avi
(esitlustarkvara ja
-vahendid, tema juhendas ka minu kursusetööd), Ahto Karu (side-
ja
kommunikatsioonitehnika, tema juhendas ka minu diplomitööd), Gunnar
Piho (operatsioonisüsteemid, sellest ainest ma oma viimase
"suurepärase" saingi), Hans Künka (ametialane suhtlemine), Meelis
Zimmermann (programmid Clipper ja Diagram Designer), Kristel
Õunapuu
(informaatika didaktika), Peeter Selg (propaganda ja
poliitilised
ideoloogiad - valikaine, vt. ka Artiklitest) jt.
Omapärane oli ka pärast 14-aastast pausi
tegelemine vene keelega, mis aga läks üle ootuste edukalt!
Veebruar-märts - kuna enne lõpetamist oli ette nähtud ka
lõputööpraktika, tuli mul leida ka sobiv praktikakoht. Selleks osutus
EMA elektronmuusika stuudio, kus ma niikuinii aeg-ajalt käisin - ikka
oma lugu salvestamas. Kuna stuudio riistvara (Mac & Windows-PC) ka
diplomitöö teemaga kokku sobis, osutus see koht igati sobivaks. Ühtlasi
sain oma "Hingetreppi" edasi salvestada ja olemasolevat
materjali
töödelda.
Suvi kulus pea täielikult sobiva töökoha otsimisele.
Sügis aga möödus ühe
suurürituse ettevalmistamise tähe all. Nimelt olin juba mõnda aega
mõelnud, et peaksin oma loomingulise
tegevuse 20. aastapäeva ikka väärikalt tähistama, mitte aga
omaette, nagu ma seni kõiki muid tähtpäevi olin tähistanud.
21. novembril toimuski EMA
kammersaalis minu esimene
autorikontsert,
mille läbivaks teemaks oligi seesama 20. aastapäev - täpselt samal
päeval 1986. aastal ma oma esimese teose ju kirjutasingi (seda nooti
näitasin ka rahvale). Pärast pikka
mõtlemist said sinna valitud lood, mis andsid hea ülevaate minu
erialasest arengust selle 20 aasta jooksul. Lisaks audiopoolele
õnnestus mul veel organiseerida ka sülearvuti
ja dataprojektor, nii et
kontsert meenutas oma väljanägemise poolelt küllaltki palju kõiki neid
Mainoris toimunud avalikke
kaitsmisi. Samuti läks korda kogu kontsert salvestada, nii et esmalt
said kõik mängijad ja hiljem ka muud asjast huvitatud isikud endale
mälestuseks CD. Järgnevalt
olgu ära toodud selle CD ümbris,
mille ma
ise kujundasin:
Kuigi puhtmuusikaliselt kestis kontsert tõesti 70 minutit, läks kogu
"aktsioonile" ikkagi täpselt 2 tundi (kell 18.05-20.10). Üldiselt
arvan, et üritus õnnestus 70% ulatuses. Kõige vähem olen iseendaga
rahul - see visuaalne külg jäi kuidagi poolikuks (aga mul ei jätkunud
paraku selleks lihtsalt aega), ka sõnaline külg oli
väheminformatiivsem, kui alguses kavas oli, ja tagatipuks ei osanud ma
omaenda teoseidki vigadeta ära mängida... Ülejäänud rahvas aga tegi
kahtlemata kõik, mis suutis ja neile veelkord palju tänu.
Muidugi ei lootnud ma, et sinna kontserdile palju rahvast tuleb -
tuligi vist 12 inimest. (Nende seas oli aga ka prof. Jaan Rääts!) Kuid peamine oligi, et
kõik salvestatud saaks, mitte see, et saal lõhki ähvardaks minna.
27.-28. novembril ehk siis vaid
nädal hiljem aga külastas Tallinna ei keegi muu kui George W. Bush. Teda - õigemini tema
soomustatud autot - õnnestus mul u. 100 meetri kauguselt isegi näha,
kuulsat presidendi lennukit Air Force
One samuti.
Nüüd aga tolle aasta loomingust, mis
küll väga mahukas ei olnud - vaid neli uut lugu. Kaks neist - ikka need
ülipatriootlikud lood! - kõlasid ka minu autorikontserdil.
"Kirg"
räägib, nagu pealkirigi ütleb, millestki väga kirglikust. Minu
senist ajalugu tundes võib juba arvata, millest.
"Vabaduse
tulek" meenutab mõistagi seda 15-20 aasta tagust aega, kui
toimus Eesti taasiseseisvumine ning palju muid kogu maailma jaoks
pöördelisi ja igati positiivseid sündmusi - ühesõnaga, k u i d a s vabadus saavutati. Mõtteliselt
on see seotud teosega "Iseseisvuspäev".
Siis on veel üks pealkirjata lugu, mis kõlab väga
positiivselt - muud ei oska ma selle kohta veel öelda.
"Iseseisvuspäev"aga
räägib ühelt poolt samanimelisest filmist (nagu "Päev pärast homset",
on ka see Roland Emmerichi tehtud!) ja teiselt poolt ükskõik millise
riigi (näiteks Eesti või USA) iseseisvuspäeval valitseda võivast
meeleolust. Mõtteliselt on see seotud teosega "Vabaduse tulek". Vahe on
aga selles, et siin on keskseks teemaks kättevõidetud vabaduse kaitsmine - kõigi
vaenlaste vastu...