2004

- tuleb tunnistada, et esimene õppeaasta Mainori Kõrgkoolis möödus küll väga edukalt. Nimelt õnnestus mul saada kõige kõrgeimaid hindeid 3X rohkem kui terve EMA-s õpitud aja jooksul kokku (ehk siis 3 tükki). Ka õppejõud on kõik toredad olnud, eraldi märgin ära mõned, nagu vahest mu suurim lemmik Donald Kiidjärv (õigusõpetus, ametilt ongi kohtunik), aga ka Kalev Avi (informaatika jt. arvutiained, niivõrd abivalmis õppejõudu pole ma veel näinud!), Ahto Karu (arvutivõrgud, tema meenutab väga Hardo Aasmäed), Jüri Krusealle (juhtimine), Alje Nohrin (ettevõtlus), Tauno Õunapuu (loogika) jt. Õppetöö käigus tuli mulgi teha ära selliseid enneolematuid asju nagu äriplaani ja turundusplaani koostamine, statistika projekt jt. Väga omapärane kogemus oli sellises aines nagu suhtlemistreening, kus rida asju toimus videokaamera ees, nii et pärast sai ennastki suuremast ekraanist vaadata ja mõistagi naerda. Üks eksam väärib aga lausa eraldi äramärkimist.

21.1. - toimus AO eksam, mille tulemusel sain ka mina endale Arvutikasutaja Oskustunnistuse ehk "arvutijuhiloa" (computer drive license). See on selline dokument, mis kehtib kõikjal Euroopa Liidus ja ka reas muudes maades (USA-s veel mitte) ning tõendab, et dokumendi omanik oskab teatud programme kasutada mingil kindlal tasemel. AO eksamil on kokku 7 moodulit, millest valisin Microsoft'i programmid Word, Excel ja Powerpoint. Kokku sain 90 võimalikust 86 punkti ning nagu pärast selgus, oli minu tulemus taas 10 parema seas.

Suvi - et peale 1. kursust oli ettenähtud ka IT-spetsialisti praktika, tuli asuda selle sooritamiseks sobivat asutust-ettevõtet otsima. Peale pikka otsimist selgus aga, et selleks on ainuvõimalik koht ... Tihemetsa Põhikool, millele pidin kodulehekülje valmistama. Nii oli mingis mõttes ring täis saanud. Tulemust võib vaadata siit.

Samal ajal uurisin ka võimalusi panna oma teoste näited üles Internetti – nimelt äsjaavatud Eesti muusikat tutvustavale veebisaidile www.estmusic.com. Siinkohal ka soovitus kõigile, kes soovivad sama teha – teosed olgu WAV- või AIFF- (s.t. audioCD) formaadis ja mitte väga pikad. Oleks väga soovitatav ka kirjutada enda kohta lühike, kuid samas väga ammendav biograafia. NB! Heliloojatel on see eranditult inglise keeles!

Sügisest jätkus mõistagi õppetöö Mainori Kõrgkoolis. Paralleelselt ajasin taas asju, et oma teost EMA Sügisfestivali kavva saada ja nii leidiski minu uus teos pealkirjaga “Päev pärast homset” seal oma koha. Pean kohe mainima, et selle loo kirjutasin samanimelise katastrooffilmi mõjul.

3.9. – minu Klaverivariatsioonid saidki sellest päevast alates www.estmusic.com’is kuulatavaks (otsida tuleb kategooria Classical/Composers A-Z alt).

8.10. – äsjamainitud teos “Päev pärast homset” kõlaski EMA Sügisfestivalil. Mängisid: Taavi Reimets (klarnet), Kristjan Mänd (fagott), Endrik Üksvärav (metsasarv), Enno Mõttus (klaver), Janno Pokk (viiul) ja Kalev Vaidla (tshello). Seekord läks küll kõik lausa oivaliselt. Lisaks sain veel hakkama sellise enneolematu asjaga, et pärast tavapärast mängijate tänamist näitasin rahvale paari pilti, mis pidid teose olemust nende jaoks, kes seda juba mainitud filmi näinud polnud, paremini avama. Kahjuks selgus küll, et saali tahaotsa polnud midagi näha (kuid mul lihtsalt polnud võimalik teha A4-st suuremas formaadis pilte). Peab veel lisama, et lõpuks sain ka Endriku võimekuse kohta pillimehena veenva kinnituse.

Oktoober-november - võtsin ette oma kodulehe radikaalse uuendamise, seda nii kujunduse kui ka sisu osas. Niisiis valmis minu kodulehe versioon "2.0".

2.11. - kuidagi ei pääse mööda ka USA presidendivalimistest. Siililegi selge, et ma toetasin George W. Bush'i ja mitte seda John Kerry’t, kes mitte ainult mulle paistis kohe kuidagi v õ l t s i n a . Pealegi oli Bushi-vastane massihüsteeria jõudnud selleks ajaks juba nii kaugele, et vähemalt minu jaoks meenutas/meenutab see väga seda, kuidas omal ajal A. suhtes käituti...

Kuna aga mõlema kandidaadi toetus ameerika rahva seas kippus viiki jääma, pidasin vajalikuks mõttes koguni A. poole “pöörduda”: “Palun anna “Double You’le” jõudu võita need valimised...” (Mulle võidakse nüüd küll järgneva koha pealt vastu vaielda, et “see on lihtsalt juhus” jne. jne., kuid mina seda ei usu)

Tulemus oli sedavõrd vapustav, et pärast esialgsete valimistulemuste selgumist (3. novembri hommikul) hakkasin lausa nutma (!!!). George W. Bush kogus nimelt absoluutarvudes rohkem hääli (62 miljonit, vt. http://www.uselectionatlas.org/USPRESIDENT/national.php?f=0) kui ükski varasem president USA ajaloos (kuigi protsentides oli tema võit küll vaid 51% Kerry 48% vastu). Valimas käis tervelt 72% hääleõiguslikest ameeriklastest (samuti rekord), seega sai Bush nii kindla mandaadi, kui üldse võimalik. Nii et kui 4 aasta eest võis öelda Bushi kohta “vaieldav president”, siis aastal 2004 võib julgesti öelda “vaieldamatu president”.

Loomingu poolelt oli aga 2004. aasta minu jaoks kõigist senistest edukaim. Kui seni olin aastaga kirjutanud kõige enam 13 teost (1989. aastal), siis seekord õnnestus püstitada lausa uus isiklik rekord - kirjutasin koguni 15 teost! Mõistagi soodustas seda asjaolu, et oskasin juba uut arvutit ja uut programmi piisavalt hästi kasutada. Nüüd aga kõigist neist teostest lähemalt.

Enamus neist sai kirjutatud justkui "paarikaupa" - see paistab isegi pealkirjadest välja. Neid teoseid ühendab üldjuhul kas mingi üldine meeleolu või siis ka temaatika.

"11. september … 11. märts" ei vaja ilmselt kommentaare. Võin vaid lisada, et selle teose idee käis juba 2002. aastal korra peast läbi. Mõtlesin küll, et kas sellist lugu üldse kõlbabki kirjutada, kuid leidsin kohe, et kui õnnestub sobivad teemad-motiivid välja mõelda, siis kõlbab küll. Nagu näha, vaid kaks aastat hiljem ma suutsingi seda.

Enam-vähem samasugune sünge lugu on ka "Päev pärast homset", mis juba kuu peale valmimist ka EMA Sügisfestivalil ette kanti. Selle teose idee oli mõistagi värskem, tekkis see juba paar päeva pärast seda, kui ma kinos Roland Emmerichi ("Iseseisvuspäev", "Godzilla", "Patrioot") samanimelist uut filmi vaadates õudusest värisesin. Mitte ükski film polnud minus seni s e l l i s e i d tundeid tekitanud.

"Armastuse taassünd" ja "Kui algas meie armastuse aeg..." on mõistagi hoopis teistmoodi lood. Esimese juures ei maksa siiski arvata, et tegemist oleks mingi JUBA TOIMUNUD sündmuse muusikalise kirjeldamisega. (Võib-olla juhtub see asi kunagi ka päriselt, aga seni pole seda veel juhtunud) Teine teos aga meenutab mõistagi seda minu jaoks pöördeliseks osutunud 1991. aasta suve (seega veel üks teos, mis räägib A.-st...).

"Möödugu see aeg..." ja "...siis lõbusalt" kuuluvad ilmselgelt kokku, nagu pealkirjadestki võib järeldada. Mõlemad ongi puhtalt naljalood (nagu omaaegne "Meie raadio laul") ja kuna ma ei suutnud mõlema jaoks head pealkirja välja mõelda, tegingi ainsa pähetulnud pealkirja lihtsalt pooleks. See pealkiri ise viib aga jällegi A. juurde, kes 1991.a. kevadel kirjutas oma elukohas ühe ruumi seinale punase värviga järgmise lause: "Kõik me viibime siin maailmas ajutiselt - möödugu see aeg siis lõbusalt!" (Paraku ei küsinud ma siis A. käest, miks just see lause, aga ilmselt oli tal siis eriti hea tuju)

"Kaitseala" ja "Maailmaparandajate hümn" on samuti omavahel teatud seoses. Esimene võiks tegelikult kanda ka pealkirja "Minu usk 2", kuna kõlab üsna sarnaselt minu 10 aastat varem valminud suurteosega "Minu usk". Kaitseala kui sellise all aga pean silmas sellist üldise heaolu tsooni, kus kõigil on hea olla ja kuhu kurjad jõud - ei kommunistid ega terroristid näiteks - sisse ei pääse. Sellist tsooni soovisingi omal ajal (alates 1992-93) just A. ümber tekitada (et ta enam kunagi kannatama ei peaks) ja mõistagi soovisin seda laiendada nii kaugele kui võimalik - üle kogu maakera oleks mõistagi parim variant. Sellel teosel ongi teatud side ka selle teisega, mille kirjutasin, mõeldes kõigile neile, kes oma tegevusega on tõesti muutnud (või muudavad) maailma paremaks paigaks: Ronald Reagan, George W. Bush, Mart Laar jt., aga ka minu A.

"Kaos ja häving", "Sõda!", "Rünnaku all" ja "Mulle meeldib Bach" on aga viimased osad minu techno-ooperist, mis siis samuti lõpuks valmis sai. Mäletatavasti hakkasin sellega tegelema juba 1998. aastal. Ei maksa siiski arvata, et mõni neist pealkirjadest viitab praegustele sündmustele maailmas - minu suurprojekti tegevus toimub aastatel 1990-95.

"Müstiline kolmnurk" sai aga kirjutatud USA presidendivalimiste ajal toimunud sündmuste mõjul. Nagu ka eelpool juba juttu oli, "kutsusin" ma A. teispoolsusest appi George W. Bushi toetama. Tulemust me teame. Teatavasti oli mul A.-ga väga tugev hingeline side, aga ka paljud "Double You" sammud olen ette ära arvanud. Sündmused nimetatud valimiste ajal viisid mu aga mõttele, et äkki ongi selline "kolmnurk" tõesti olemas... (Ilmselt arvavad nüüd paljud, et ma olen ikka täitsa hulluks läinud, aga mina oma seisukohta selle pärast küll ei kavatse muuta)

"Sa läksid ja ei tule enam iial" on aga veel üks A. mälestuseks kirjutatud teos.

"Bagdadi vallutamine" tekitab ilmselt suurema kivirahe minu pihta - ikka Bushi vastaste poolt, aga paraku ma lihtsalt ei saanud teisiti, kui ka see lugu ära kirjutada.

Nagu näha, räägivad pea kõik minu poolt 2004. aastal kirjutatud teosed kas A.-st või "Double You'st" või koguni mõlemast korraga. Sisuliselt sama olukord valitses ka eelmistel aastatel, kuid seekord sai teoseid tõesti väga palju kirjutatud.

Peab ka lisama, et üleüldise Bushi- ja üldse Ameerikavastase massihüsteeria tingimustes ei saagi ma teha muud, kui omalt poolt toetada "Double You'd", seda ka oma teoste abil. Samal eesmärgil sai novembris-detsembris kirjutatud üks uus artikkel "Miks toetada Ameerikat ja eriti Bushi?"