elulugu
2003 - suurte "ümberrivistumiste" aasta, seda ka minu jaoks.

18.3. - sellest kuupäevast alates olen Eesti Autorite Ühingu liige.

Märts-mai
- tegelesin omaenda kodulehekülje koostamisega. Esialgu nägi see (versioon "1.0") mõistagi väga algeline välja.

30.3. - kell 23.18 laadisingi avalehe (info.html) serverisse üles. Hiljem järgnesid ka muud lehed.

Aasta peasündmuseks pean enda seisukohalt uue arvuti ostmist (juhtus see maikuus, kuna see on minu töid ja muid tegemisi kõige enam mõjutanud. Mõistagi sai ka seekord ostetud Macintosh, kuid juba uus, mitte "humanitaarabi". Eeldasin, et eelkõige saab sellest arvutist tõsine "tööloom" ja nii läkski. Kuigi vanas Mac'is olnud muusikaprogramme uues Mac'is enam kasutada ei saanud, õnnestus mul Interneti avarustest leida üks selline superprogramm, mille kohta oskan vaid kiidusõnu öelda. See on Melody Assistant, mille veelgi parem variant on Harmony Assistant, mõlemad on Prantsuse väikefirma Myriad tooted. Kui lühidalt öelda, siis see on pigem noodikirjakeskne programm, kus iga (noodi)rea saab kuuldavaks teha erineva tämbriga (NB! Kasutada saab ka enda sämplitud saunde!!!!!), kuid kasutada saab ka MIDI-klaviatuuri. Noodigraafika pakub tohutult võimalusi. Kuna aga tegemist on shareware-programmidega, siis enne tegelikult tühise summa edastamist programmi loojatele ei saa noote printida, ka loo väljastamine mp3/AIFF/WAV/OGG- jne. formaadis pole enne võimalik. Ühesõnaga, just sellisest programmist olingi kogu aeg unistanud, nii et toetasin programmi loojaid omalt poolt natuke ja töö algas.

Suur (60 GB) kõvaketas aga muutis totaalselt minu seniseid muusikakuulamisharjumusi. Seni polnud ma päris hästi aru saanud, miks paljud inimesed ikkagi neid mp3-sid nii väga armastavad, kuid nüüd sain isegi sellest aru. Selgus, et iTunes'i kasutamine (see on nagu Windows Media Player) on tohutult mugavam kui pidev CD-de vahetamine CD-mängijas või CD-ROM'is. Samas on keskmise (160 kbps) kvaliteediga mp3 kvaliteet ikkagi niivõrd hea, et arvutikõlarites ei saa kvaliteedivahest üldse aru.Tagatipuks võimaldavad lisaseadmed arvutisse salvestada ka audio- ja isegi videokassettidelt igasuguseid lugusi (sealhulgas ka omaenda lugude vanu salvestisi), mida siis seejärel peale mõningast töötlemist CD-kirjutajaga ilusti plaadile võib kõrvetada.

Aja jooksul leidsid muuhulgas kasutamist ka programm nimega DVD-Player ning selline tore võimalus nagu ... mängimine. Minu lemmikuks sai maailma parim strateegiamäng Civilization, mida omal ajal Rein Ruutsoo kõigile tudengitele soojalt soovitas. Sellele lisandus ka vana lemmik SimCity.

Juuni lõpus tegin ebaõnnestunud katse astuda taas EMA-sse, sedakorda siis magistratuuri. Nojah, ega mul tegelikult tol aastal polnudki plaanis üritada.

1.9. - juhtuski nii, et avastasin end hoopis ... Mainori Kõrgkoolist (Eesti suurim erakõrgkool) infotehnoloogiat õppimas. See osutus mõistlikuks käiguks, sest ega ma end mingi arvutispetsialistina seni ei tundnud, kuigi jagasin arvutiasjandust vaieldamatult palju paremini kui enamus kaaskodanikke. Olgu märgitud, et kohe kooliaasta alguses tehti arvutioskustest, milles sain paremuselt 6. tulemuse (u. 70 kaasüliõpilase seas). See üllatas mind ennastki, seda enam, et test oli Windowsi-keskne, mina aga olen ju Mac'i-mees. Olgu veel lisatud, et õppima siirdusin Mainori Tartu õppekeskusesse, niisiis algas minu jaoks uus Tartu-periood.

Kuid ega ma sellepärast veel loominguga tegelemist pooleli ei jätnud. Esitasingi esimese uue arvutiga ja uue programmiga kirjutatud teose "Tõde on kusagil olemas..." Muusikaakadeemia kompositsiooniosakonna iga-aastasele loominguvõistlusele. Teadsin, et võistlusel osalevaid teoseid võib esitada rahvusvahelise kuulusega NYYD-Ensemble ja seda ma tegelikult silmas pidasingi, sest võimalusse mõni auhind võita ma eriti ei uskunud. Paralleelselt ajasin veel asju, et EMA Sügisfestivalil ka seekord üks minu teos kõlaks ja selleks valisin välja prof. Räätsale väga meeldinud Trio trompetile, kontrabassile ja klaverile. Kuna Endrik oli siis USA-s, pidin seekord ise "meeskonna" kokku saama ja saingi. Kuigi algselt pidi trompetit puhuma Endriku ja minu vana sõber Roman Petuhhov, selgus, et ta pole piisavalt heas vormis ja nii asendaski teda lõpuks hoopis Lauri Kivil. Kontrabassimängija (Andres Kungla) leidsin pika otsimise peale hoopis Tallinna Muusikakeskkoolist, klaverit mängis, nagu aasta varemgi, kolleeg Enno Mõttus (ka tema on J. Räätsa õpilane).

Paraku võttis uute töötingimustega harjumine ja kõik muud tegemised niivõrd palju aega, et tol aastal suutsin kirjutada kokku vaid kaks teost - võistlusteosele lisaks veel lugu pealkirjaga "Hingetrepp". Nii sai ometi ära likvideeritud võlg A. ees, kes kunagi (1992. aastal) mulle taolise pealkirjaga teose kirjutamiseks ettepaneku tegi.

3.-4.10. - olingi taas Tallinnas, EMA Sügisfestivalil. 3. oktoobril esitati tollel loominguvõistlusel osalevaid teoseid. Paraku ei teadnud ma võistluse reglemendist mitte midagi ja nii selguski äärmiselt ebameeldiva üllatusena, et minu teost  e i  m ä n g i t u d k i . See-eest kõlas aga 4. oktoobril minu Trio trompetile, kontrabassile ja klaverile. Ega seegi kord kõik päris nii ei läinud, nagu oleks tahtnud, kuid kuna teos oli palju lihtsam mängida, õnnestus nüüd kõik palju paremini. Lasin endale teha ka eraldi CD, kus see teos ja Enno Mõttuse oopused (kõlasid samal kontserdil) peal on. Muide, peale seda, kui olime Ennoga vastastikku üksteise teoseid kiitnud, ütles ta muuhulgas, et tavaliselt heliloojad ju oma arvamust kolleegide loomingu kohta ei pidavat välja ütlema ja mina olevat selles asjas seega suur erand.

Tervest kontserdist, sealhulgas ka minu teosest, saab lähemalt lugeda http://muusikaarvustaja.kolhoos.ee/stories/storyReader$24. Lisan vaid, et olen seal kirjasoleva stiilimääratlusega "neo-neoklassitsism" täiesti nõus.

Kuidagi ei saa mööda minna ka Iraagi sõjast, mida mina küll toetasin algusest peale ja teen seda siiani. Miks, sellest sai ülalpool juba kirjutatud ja sellest tuleb veel juttu (vt. Artiklitest. Pealegi ei usu ma seda "rahupooldajate" jahumist, mida lihtsalt ei saa tõsiselt võtta.