2000

- vaat see oli tõesti üks edukas aasta. Vaatamata järgmisele sündmusele.

2.6. - suri prof. Lepo Sumera, kes oli selle hetkeni tegelikult Eesti kõige "tegijam" helilooja (elavatest - just Eestis elavatest küll). See oli kõigi, ka minu, jaoks väga ootamatu ja väga suur kaotus. Pealegi oli just tema see, kellega mul neist kompositsiooniõppejõududest oli seni kõige enam kokkupuuteid ja keda ma siiani ka äärmiselt kõrgelt hindan.

Loomingu seisukohast oli see aasta aga minu jaoks üks kõigi aegade edukamaid kuna valmis kokku 10 lugu (seni olin enam suutnud vaid 1989.a.-l), millest enamus olid algusest peale mõeldud techno-ooperi osadeks ning ühtlasi läksid kirja ka "akadeemiliste" teostena, kuna esialgsel kujul olid kõik need mõeldud mingile kammerkoosseisule (hiljem kavatsesin teha kõigist neist ka muud ja veel paremad mixid teha). Need olid: Klaveritrio (3-osaline, olgu kohe öeldud, et kuna otsustasin kõik oma techno-ooperi osad kanda oma teoste ametlikku nimekirja eraldi teostena, siis kujutas ka see teos justkui kolme erinevat teost), Puhkpillikvintett, Sonaat viiulile ja klaverile, Keelpillitrio, Trio 3, Kvintett 2 ja Kvintett 3. Neile lisaks ka üks "mitteakadeemiline" teos pealkirjaga "Unistuste väljadel". Need kõik olidki tegelikult esimesed teosed, mida ma enam paberile ei pannud, vaid lõin kohe ARVUTISSE. Muidugi näitasin kõiki neid (v.a. see viimane) ka prof. Räätsale, kellele need rohkem või vähem ka meeldisid. Stiili seisukohalt on tähtis märkida, et tegelikult juba 1998.a.-st (seda küll üksnes "akadeemilistes" teostes) hakkasin mingil määral kurssi võtma oma teoste senisest lihtsamale ülesehitusele - piirasin oma teostes kõikvõimalike kujundite senist üliküllust oluliselt. Nimelt seostus seni pea iga kujundiga mingi kindel harmooniajärgnevus, nüüd aga vähendasin oluliselt nende järgnevuste arvu ühes teoses ning ehitasin mingile ühele järgnevusele lihtsalt rohkem kujundeid.

Mõistagi leidsin jätkuvalt inspiratsiooni enim dream house'i esindavatest technomuusikutest (kogumikeseeriate Dream Dance ja VIVA Club Rotation repertuaar), aga ka PSB'ist jt. technopopi esindajatest.

Tegelikult alles nüüd tihenesid minu kontaktid ka prof. Räätsaga - kui omal ajal R. Eespere juures sai käidud iga 2 nädala tagant, siis J. Räätsa juurde jõudsin ma seni vaid paar korda (!) terve õppeaasta jooksul... Muuhulgas selgus ka, et talle meeldib vaid üks spordiala, kuid see-eest meeldib hirmsasti - nimelt vormel-1!

Sel aastal edenes taas ka diskondus - sain üle hulga aja jälle "Gia" ööklubis pulti. Kuna eelmisel aastal oli seda tantsuteeki kapitaalselt remonditud, oli sellest nüüd tõeliselt vinge tasemega diskoteek saanud. Disko õnnestus edukalt.

Pulti õnnestus mul saada tol aastal veel üks kord. Nimelt hakkas tol kevadel tegutsema uus PSB'i Eesti fännklubi, millel on olemas ka oma kodulehekülg ja mille liikmeks ma loomulikult ka astusin. Mõistagi tekkis idee korraldada kiiresti üks kokkusaamine. Ma pakkusin end DJ-ametisse ja nii saigi teoks klubi esimene ja seni kahjuks ka viimane pidu.

17.11. - see oligi see kuupäev. Toimumispaigaks oli Tallinnas asuv Depeche Mode'i baar ja kuigi suurem osa peolistest kuulus hoopis DM'i fännklubisse (PSB'i klubi jaoks on see samahästi kui "vennaspartei"), polnud sellest suurt midagi, sest üritus õnnestus tegelikult ikkagi lausa hiilgavalt. Rahvas oli rahul ja mina ise ka (ega ma ikka naljalt ei hakka mingi asja nimel ise küllaltki suuri kulutusi kandma!). See oli üks mu kõigi aegade meeldejäävamaid diskosid üldse - kahjuks aga tänini viimane.

PSB'i klubi tegevusest osavõtmine ise on minu jaoks siiani väga oluline, kuna lõppude lõpuks on ikkagi ju tegemist minu suurima lemmikuga, keda ma juba 90-ndate algusest peale tundsin omaenda stiilile kõige lähedasemana. On ju nii PSB'ile kui mulle iseloomulik loomingu üldine "mõõdukalt positiivne" (minu väljend) iseloom, samuti ülipõhjalik detailide viimistlemine, tämbrikasutus põhimõttel "klassikast technoni" (s.t. nii akustilisi kui elektroonilisi saunde) ja kalduvus ette võtta kõikvõimalikke loomingulisi eksperimente.

Pean vajalikuks aga veel kord rõhutada, et sinna klubisse kuuluvadki pigem sellised ajudega inimesed, mitte aga mingisugused "rullnokad" - igatahes on seal inimesi vist küll kõigist Eesti riiklikest ülikoolidest ja mujaltki. Klubis tegutsemine tõigi seetõttu mulle juurde ka rea uusi häid tuttavaid, kellest enamikku pole ma küll kordagi näinud (see on see virtuaalajastu!) - Silver Tambur, Helena Kruus, Siim Saidla jt.

Aasta lõpupoolest peab esile tooma veel üht sündmust, millest aga kuidagi mööda ei pääse - hiljem osutus see väga oluliseks. See oli mõistagi George W. Bushi valimine USA presidendiks. Millegipärast oli mul, täpselt nagu 20 aastat varem R. Reagani puhulgi, suur soov, et just SEE mees valitaks.

Oluline oleks märkida ära veel, et just tollel aastal hakkasin jälle raamatuid lugema (peale 12-aastast vaheaega) ja ka ostma. Kui aga keegi arvab, et ilukirjandust, siis arvab ta küll väga valesti. Minu eriliseks lemmikuks sai kohe Viktor Suvorov (endine GRU ehk N. Liidu sõjaväeluure agent, kes 1978. aastal Suurbritanniasse põgenes), kes tegeleb oma raamatute kaudu Teise maailmasõja kohta levinud müütide ümberlükkamisega ning samas ka N. Liidu olemuse paljastamisega. Esimene raamat, mille ma siis kätte võtsin, oligi V. Suvorovi "Jäälõhkuja". Muudest raamatutest, mida ma sellest ajast peale olen rohkem uurinud, olgu ära märgitud Samuel P. Huntingtoni "Tsivilisatsioonide kokkupõrge", Igor Bunitshi "Partei kuld", Mati Õuna "II maailmasõda. Poola kaitsesõda 1939", Aleksandr Solzhenitsõni “Rusudes Venemaa”, Mart Laari "Metsavennad" jpt.