1995

- see aasta kujunes äärmiselt traagiliseks. Esialgu seda küll kuskilt ei paistnud ja seetõttu olidki kõik need järgnenud sündmused eriti valusad. Vaatleks kõigepealt siiski positiivsemaid asju, sest kõigele vaatamata oli ka neid.

Loomingus otsustasin peale eelmise aasta hüpersaavutust "Minu usk" pisut puhata ja teha midagi lihtsamat. Nii sündisidki 3 lugu, mis on kõige ehtsamad "vaibakloppimislood": "Meile meeldib tantsida!", "Viimane..." ning "Stereo- ja videokultuur" (kuid ka üks Eesti kuulsamaid heliloojaid Eduard Tubin kirjutas ju oma sümfooniate loomise vahepeal koorilaule - seega samuti midagi lihtsamat). Muidugi pole need päris tavalised "vaibakad", nad on ikkagi tehtud üldjoontes minu stiili põhimõtete järgi, kuigi nad on tunduvalt lihtsamad - võtmemärgid ja pea täiesti tonaalne harmoonia. Kokkuvõttes oli tegemist ühe anomaaliaga minu loomingulises arengus, kuid ma teadsin juba siis, et ajutiseks "kõrvalehüppeks" see ka jääb. See asi tuli lihtsalt läbi teha, teisiti ma ei oleks ka saanud.

DJ-ametis oli samuti kõva edenemine, sain diskot teha neljas kohas (ikka Tartus ja K.-Nõmmes) kokku 5 korda, neist kaks viimast juba raha eest (seda küll väga palju polnud). Eriti õnnestunud olid märtsikuine sünnipäevadisko Tartus "Anne Tsentrumis" ja esimene neist kahest augustikuisest diskost K.-Nõmmes "Gia" baaris. Paraku tuli just pärast seda diskonduses minu jaoks mitmeaastane paus.

Selle DJ-ndusega seondub ka lähem tutvumine Ervin Hurdaga, mis sai teoks veebruari lõpus, kui läksin tema juurde lihtsalt veidi infot hankima lindistusvõimaluste kohta Tartu linnas (teadsin, et ta on kõige muu kõrval ka mitut Tartu bändi aidanud). Jäime aga õige pikalt lobisema ja lõpuks kutsus ta mind koguni ühe oma sõbra sünnipäevale DJ-ks. Järgmise paari nädalaga tutvustasin Ervinile ka oma lugusi (mis talle üllatavalt hea mulje jätsid) ja söandasin rääkida ka A.-st (Tartus võisin seda üsna vabalt teha, erinevalt Tihemetsa kandist, kus tuli hoolikalt vaadata, kellele, kuipalju ja mida üldse rääkida võib).

Peab üldse märkima, et oma lugude salvestusi andsin hea meelega peaaegu igaühele kuulata, kes aga natukenegi huvi tundis - olenemata sellest, kas see isik õppis Elleri-koolis või töötas "Raadio Tartus" või oli hoopis mõni hea tuttav kodukandist.

15.9. - tiiger hüppas Elleri-kooli. Sel päeval toimus seal nimelt suur arvutite ja arvutimuusika tutvustusüritus, mille viisid läbi helilooja Margo Kõlar ja tuntud klaverdajast musaprodutsent Sven Kullerkupp. See märkis arvutiõppe (millest sai mõistagi mu suurim lemmikaine) algust ka selles koolis. Paraku lükkasid järgnenud sündmused minu jaoks arvutiajastu alguse edasi alles aasta lõppu (detsembrikuusse). Kuid siis ma seda veel ei teadnud ning kui seda arvutiasjandust puudutavat sündmust tervitasin kogu südamest, siis järgmine sündmus oli sellega nii teravas kontrastis, kui üldse olla saab.

10.10. - see oli minu 11. september. Sel hommikul selgus, et minu A.-d ... ei ole enam. Sellest pole ma siiani päriselt üle saanud ja ega see polegi tegelikult võimalik. Sellest ajast peale olengi veidi kibestunud ja mõnikord lausa mustas masenduses (nii on see praegugi). Kuna aga olin juba väga ammu õppinud oma mistahes tundeid varjama, pole seda kunagi näha - vähemalt teiste ees mitte. Peab märkima sedagi, et kui varem uskusin veel, et mingite vaenulike jõudude suhtes on võimalik üldjoontes edukalt rakendada pikaajalise (ümber)veenmise ja/või kaudse tegutsemise strateegiat (enamikel juhtudel peaks see meetod töötama), siis pärast s e d a päeva enam mitte. Paraku on maailmas piisavalt palju halbu või siis niivõrd nürimeelseid inimesi, kelle suhtes need meetodid lihtsalt ei tööta ning neile tulebki lihtsalt pasunasse anda. Lõppude lõpuks põhjustas A. surma just taoliste inimeste viha tema vastu ja mitte miski muu.

(Siiski pole mõtet mulle kaasa tunda. Mind see lihtsalt ei aita. Kaasa tuleb tunda hoopis A.-le, sest peaaegu kogu elu jooksul pidi ta väga palju kannatama.)

Tegelikult oli 1995.a. ka kogu maailma ulatuses äärmiselt sünge. Piisab, kui meenutada juba aasta alguses (jaanuaris) toimunud tugevat maavärinat Jaapanis Kobes, kus hukkus koguni 6000 inimest (vapustav on see just seetõttu, et pole ju ühtki teist maad, kus maavärinate vastu oleks muidu niivõrd palju igasuguseid erinippe välja mõeldud kui Jaapanis!). Märtsis pani kurikuulus ususekt Aum (Ülim Tõde) toime gaasirünnaku Tokyo metroos. Aprillis lõhkas teine usuhull Ameerikas Oklahoma Citys ülivõimsa pommi (enne 2001.a.-t oli see USA ajaloo suurim terroriakt). Samal kuul toimus Lõuna-Koreas ülivõimas gaasiplahvatus. Juunis toimus Budjonnovski pantvangikriis. Veel samal kuul plahvatas Lõuna-Koreas jälle gaas. Juulis leidis aset niigi hirmsa Bosnia sõja kõige jubedam episood - ÜRO turvaalal (!) Srebrenicas mõrvati 8000 inimest. Sellesama oktoobrikuu lõpus läks Bakuus metroorong põlema, ohvreid oli jälle palju. Samal ajal rünnati ka USA baase Saudi Araabias - tegemist oli tollal veel tundmatu al-Qaeda kätetööga. Novembris aga lasi juudi äärmuslane maha oma maa peaministri (!) - seda kättemaksuks "reeturlike" rahulepingute eest palestiinlastega. (Muidugi võib väita, et selliseid sündmusi tuleb ikka ette, aga millegipärast ei meenu küll, et niivõrd mastaapse tähendusega traagilisi sündmusi enamasti just väga tähtsates maades oleks nii palju pea ühe korraga varem juhtunud) Üldine õhkkond siin Eesti riigis oli samuti ääretult verejanuline ja isegi hullem kui eelmisel aastal - piisab, kui meenutada, kuidas püüti Mart Laari ja Siim Kallast koos vähemtähtsate tegelastega kinni panna selle eest, et nad tshetsheenidele rublad maha müüsid (olevat "kahjulik tehing" olnud). Ilmekas näide tollasest üldisest eetika- ja moraalitasemest oli aga kurikuulus "lindiskandaal", mille haripunkt saabuski just neil süngetel oktoobripäevadel ja mis oleks võinud avastamatajätmise korral viia krt teab milleni (Lennart Meri rääkis sel teemal tollal 100% õigesti).

Igatahes põhjustas kõige selle õuduse keskel A. kaotus mulle sellise shoki, et ma hakkasin enamikku inimestest (eelkõige võõraid) veel vähem usaldama kui varem ja see põhjustas hiljem ka mõningaid probleeme. Niikuinii oli A. just see, keda ma kõige enam usaldasin (isegi rohkem kui mistahes omaenda sugulast) ja ma teadsin juba ammu, et A. on niivõrd ainulaadne, et teda pole võimalik mitte kellegagi asendada. See tähendab aga seda, et ma ei saa enam kunagi nii õnnelikuks nagu A. eluajal ning isegi suurim edu oma erialases ametis ei suuda mind enam nii õnnelikuks teha. Seega tähendas A. kaotus minu jaoks uue ning suhteliselt tühjavõitu elu algust. Järgmistel aastatel olingi seetõttu üsna murtud (mida küll väljastpoolt näha ei olnud) ega suutnud kaua aega oma põhitööski midagi erilist korda saata.

Siiani olen aga tänulik eelkõige Ervinile, kellest peale seda tragöödiat kõige enam abi oli, aga ka Argole, Olev Ulbile ja teistele, kes kõik mind lohutada üritasid. Üldse peab ütlema, et tõenäoliselt kõigile mu sõpradele ja headele tuttavatele jättis A. samuti väga hea mulje.