elulugu
2008  - ega midagi väga põrutavat polnud, kuid üsna mõnus ja lahe aasta oli kokkuvõttes, vaatamata mitmele vastikule asjale.

Tuleb tunnistada, et aasta lõpuks olin seda Eeva programmi juba päris hästi jagama hakanud, nii et oskasin juba ka iseseisvalt valmis meisterdada mõningaid uusi päringuid ja trükivorme, mida kliendid meilt soovisid või mida ehk kunagi võiks vaja minna.

Pärast tööpäeva lõppu istusin lihtsalt teise "televiisoriekraani" taha ümber ja hakkasin tegelema DVD-dega. Musa õnnestuski VIVA, VH1 ja Seitsme pealt kokku korjata juba õige palju, ka suutsin enamuse oma lemmikfilmidest aasta lõpuks juba DVD-le paigutada (osa võtsin lihtsalt videomaki pealt ümber).

Samuti asusin valmis meisterdama oma edetabeli arhiivi põhjal CD-kogumikke. Et saada paremat valikut, otsustasin panna 2 aasta lood kokku (sel juhul saab ka samalt artistilt rohkem lugusi kokku panna) ja valida siis välja täpselt niipalju lugusi, et need 4-le CD-le ära mahuksid. Kuna ka videoklippe oli juba piisavalt, hakkasin vaikselt ette valmistama sama asja ka DVD-versioonis.

15. märts - kell 23.50 tegin lõpuks teoks selle, mida olin juba vähemalt 10 aastat mõelnud: esitasin Interneti teel avalduse ühe erakonnaga liitumiseks...

18. märts - ... ja sellest päevast olengi siis ametlikult Isamaa ja Res Publica Liidu liige.

20. märts - ostsin lõpuks endale ka sülearvuti, mõistagi MacBook'i. Nüüd oli seega võimalik ka Tallinnast eemal olles teha enamikku toiminguid, mida muidu vaid seal sai teha, kus lauaarvuti asus/asub.

10. juuni - osalesin ekskursioonil Tallinna vanalinnas, kus ekskursioonijuhiks oli ei keegi muu kui Mart Laar ise! Tuleb tunnistada, et ML on tõesti just selline sõbralik tegelane, nagu ma arvasingi. Üsna iseloomulik oli ka ekskursiooni põhiteema - vanalinna kummitused. Lisaks tegi Mart reklaami ka peatselt kinno jõudvale uuele Eesti ajaloolis-patriootlikule filmile "Detsembrikuumus", kus ta mõistagi oli taas ajalookonsultant (nagu ka "Nimed marmortahvlil" juures).

(Tegelikult oli mulgi juba vist 2004. aastast peale olnud selline mõte, et 1924.a. 1. detsembri mässust võiks saada väga vinge märulifilmi. Paistab, et Mart Laar arvas sedasama...)

14. juuli - puhkuse esimesel päeval võtsin kätte ja tegin teoks oma esimese reisi Soome. Kuna üksi ei julgenud hästi sellisesse tundmatusse koht minna, kutsusin kaasa ka Enno. Ega ka tema Helsinkit väga hästi ei tundnud, kuid vähemalt julgeb ta ka võõrastelt küsida, kus mingi meid huvitav objekt asub. Antud juhul siis selline plaadipood, kus müüakse rohkesti CD-singleid. Muuhulgas sõitsime peaaegu kogu Helsinki metroo läbi.

31. juuli - nüüd siis on mul ka oma isiklik videokaamera olemas. See sai soetatud peamiselt selleks, et oma järgmisi kontserte videosse võtta. Samuti soovisin jäädvustada põnevamaid kohti igasugustel reisidel, osalt ka tulevaste muusikavideote tarbeks.

8. august - mäletatavasti kirjutasin oma "Kurjuse impeeriumi taassünnis," et Venemaa on taas muutunud oma naabreid ohustavaks nähtuseks. Paraku oli mul järjekordselt õigus, sest nüüd võtsid Kremli sõjardid ette otsese sõjalise agressiooni Gruusia vastu. Mingit uut artiklit ei hakanud ma aga enam kirjutama, kuna kõik "Kurjuse impeeriumi taassünnis" öeldule polnud enam midagi lisada.

11. august - puhkus oli selleks korraks läbi ja algas taas töö.

20. august - käisime Ennoga teist korda Helsinkis. Seekord oskasime juba teadlikumalt mööda Helsinkit liikuda. Võtsin ka videokaamera kaasa ja seega sai kõvasti filmitud. Nüüd käisime ka olümpiastaadioni juures ära ja sõitsime rongiga veel kirdesse, Helsinkist välja.

6. ja 20. september - seekord käisin Helsinkis üksi ära. Sõitsin läbi nüüd ka peaaegu kõik elektrirongi marsruudid, samuti tiirutasin trammiga mööda linna, otsides samas plaadipoode.

Tuleb tunnistada, et alles punaokupatsioonist mõjutamata riigis ära käies saab lõplikult selgeks, milline vahe on arengutasemes sellise riigi ja endise sotsialismimaa vahel. Kuigi Helsinki tänavad on samamoodi mõnevõrra räpased nagu Tallinna omadki, on muidu seal kõik väga hästi korraldatud. Helsinki metroo on mõistagi omaette elamus, kuid ka tavaline elektrirong avaldab muljet. See ei loksu, nagu Eesti raudtee, vaid onsama mõnus, nagu tõeliselt heal teel sõitev buss. (Sama kehtib ka trammide kohta) Linnas on kogu raudtee ala turvaliselt traataiaga eraldatud. Perroonile pääseb üksnes läbi tunneli (v.a. mõnes linnast väljas asuvas "teivasjaamas"). Raudteeületuskohti pole Helsinkis üldse, kõik sellised kohad on muudetud eritasandilisteks (seda ka jalgteede puhul). Üldse on Helsinkis ning ka sellega kokku kasvanud Vantaas ja Espoos palju eritasandilisi ristmikke ja kiirteid. Veel peab märkima, et Helsinkis saab 6 eurot maksva piletiga sõita linnapiirkonnas 24 tunni jooksul piiramatult nii metroo, elektrirongi, trammi, bussi kui ka ühe praamiga. 12 eurose pileti eest saab sama teha ka Helsinki ümbruses.

Asi, mida just Enno märkas, oli inimeste üldine meeleolu - see polnud selline, mis viitaks üldisele murederohkusele. Viimast võib täheldada näiteks Eestis.

Plaadipoed samas valmistasid paraja pettumuse. Odavaid CD-singleid klassist "vanad head asjad" sisuliselt mitte kuskilt ei õnnestunud leida. Mulle nii hingelähedast technot ja discot polnud aga üldse kuskilt võimalik leida, v.a. kõige uuemad plaadid. Neid aga saab väga edukalt ka Eestist osta, vähemalt Internetist tellides. Teatud erandiks olid Soome või äärmisel juhul Rootsi enda kuulsamad techno- või discotähed, nagu Darude, West Inc. või Basic Element.

18. oktoober - võtsime Ennoga ette reisi teises suunas ehk siis käisime ära Riias. Mina olin seda viimati saanud teha 18 (!) aastat tagasi. Ka nüüd võtsin videokaamera kaasa. Muuhulgas sai ära tehtud ka esimene "muusikavideo": Ennole tuli Riia kaguservas ootamatult pähe inspiratsioonipuhang ja kuna tal oli kitarr kaasas, sai kaks lugu ilusti videosse võetud:)

1. november - käisin seekord üksi Riias ära. Kuna eelmine kord sai aeg paraku otsa, siis jäi Jurmalas käimata. Nüüd aga istusin elektrirongile ja sõitsin lausa kaugeimasse võimalikku punkti välja, kuhu Riiast lääne suunas pääseb - Tukumsisse. Muidugi oleks õige aeg Jurmalat külastada ikkagi soojal ajal, kuid tegelikult sõitsingi Jurmalast üksnes läbi. Samuti käisin trammiga mõnes kohas, kus olin viimati olnud lausa 22 aastat tagasi.

Riia plaadipoed jätsid aga veelgi magedama mulje kui Helsinki omad. See käib ka väidetavalt Baltimaade suurima plaadipoe "Randoms" kohta. Mingeid singleid polnud mitte kuskilt võimalik leida...

Mis aga USA presidendivalimistesse puutub, siis mina igatahes seda üldist vaimustust Barack Obama suhtes ei jaga. Mõistagi pole põhjuseks mitte tema nahavärv (kui Colin Powell või Condoleezza Rice oleks valitud, pooldaks ma neid kõhklematult), vaid see, et teda nii teravalt George W. Bushile vastandatakse. Obama seisukohad paljudes küsimustes pole samuti temast kuigi targa riigimehe muljet jätnud. Õnneks on tal siiski mitmeid vaieldamatult tarku nõuandjaid (nt. asepresidendiks valitud Joseph Biden, kes on ka Eesti toetaja või välisministriks nimetatud Hillary Clinton, kes on Eestis isegi käinud). Siiski oleks ma hea meelega näinud USA uue presidendina taas vabariiklast - sedapuhku siis John McCaini, kellel on olnud omad isiklikud (ja sõna otseses mõttes valusad kokkupuuted) kommunismiga. Oli ju McCain Vietnami sõja ajal Põhja-Vietnamis aastaid vangis.

Vaatamata totaalsele ajapuudusele sai aasta lõpu poole ka loominguga uuesti tegelema hakata. Meisterdasin valmis 3 uut lugu.

"Hüppa" on seotud 2007.a. jooksul moodi tulnud uue jumpstyle'i stiilis tantsimisega, kus ühel jalal hüpates loobitakse vaheldumisi teist jalga ette ja taha. Siinkohal meenuvad kohe artistid, nagu Jeckyll & Hyde, Sheffield Jumpers ja mõistagi Scooter.

"Taasühinemine" võiks kajastada ikka seda Euroopa taasühinemist, mis sai teoks NATO ja Euroopa Liidu viimaste laienemistega alates 1999. aastast.

"2=1" on puhtakujuline armastusteema. Nagu A. ütles, kunagi, et "polegi enam 2 vaid on 1!" Teatud määral tuleb meelde ka Eeva programm, kus mõne elemendi mittenäitamiseks trükivormil sai pandud sellele selline veider tingimus nagu 1=2:)