- ega midagi väga põrutavat
polnud, kuid üsna mõnus ja lahe aasta oli kokkuvõttes, vaatamata
mitmele vastikule asjale.
Tuleb tunnistada, et aasta lõpuks olin seda Eeva programmi juba päris
hästi jagama hakanud, nii et oskasin juba ka iseseisvalt valmis
meisterdada mõningaid uusi päringuid ja trükivorme, mida kliendid meilt
soovisid või mida ehk kunagi võiks vaja minna.
Pärast tööpäeva lõppu istusin lihtsalt teise "televiisoriekraani" taha
ümber ja hakkasin tegelema DVD-dega. Musa õnnestuski VIVA, VH1 ja
Seitsme pealt kokku korjata juba õige palju, ka suutsin enamuse oma
lemmikfilmidest aasta lõpuks juba DVD-le paigutada (osa võtsin lihtsalt
videomaki pealt ümber).
Samuti asusin valmis meisterdama oma edetabeli arhiivi põhjal
CD-kogumikke. Et saada paremat valikut, otsustasin panna 2 aasta lood
kokku (sel juhul saab ka samalt artistilt rohkem lugusi kokku panna) ja
valida siis välja täpselt niipalju lugusi,
et need 4-le CD-le ära mahuksid. Kuna ka
videoklippe oli juba piisavalt, hakkasin vaikselt ette valmistama sama
asja ka DVD-versioonis.
15. märts - kell 23.50 tegin
lõpuks teoks selle, mida olin juba vähemalt 10 aastat mõelnud: esitasin
Interneti teel avalduse ühe erakonnaga liitumiseks...
18. märts - ... ja sellest
päevast olengi siis ametlikult Isamaa
ja Res Publica Liidu liige.
20. märts - ostsin lõpuks
endale ka sülearvuti, mõistagi MacBook'i. Nüüd oli seega võimalik ka
Tallinnast eemal olles teha enamikku toiminguid, mida muidu vaid seal
sai teha, kus lauaarvuti asus/asub.
10. juuni - osalesin
ekskursioonil Tallinna vanalinnas, kus ekskursioonijuhiks oli ei keegi
muu kui Mart Laar ise! Tuleb tunnistada, et ML on tõesti just selline
sõbralik tegelane, nagu ma arvasingi. Üsna iseloomulik oli ka
ekskursiooni põhiteema - vanalinna kummitused. Lisaks tegi Mart
reklaami ka peatselt kinno jõudvale uuele Eesti
ajaloolis-patriootlikule filmile "Detsembrikuumus", kus ta mõistagi oli
taas ajalookonsultant (nagu ka "Nimed marmortahvlil" juures).
(Tegelikult oli mulgi juba vist 2004. aastast peale olnud selline mõte,
et 1924.a. 1. detsembri mässust võiks saada väga vinge märulifilmi.
Paistab, et Mart Laar arvas sedasama...)
14. juuli - puhkuse esimesel
päeval võtsin kätte ja tegin teoks oma esimese reisi Soome. Kuna üksi
ei julgenud hästi sellisesse tundmatusse koht minna, kutsusin kaasa ka
Enno. Ega ka tema Helsinkit väga hästi ei tundnud, kuid vähemalt julgeb
ta ka võõrastelt küsida, kus mingi meid huvitav objekt asub. Antud
juhul siis selline plaadipood, kus müüakse rohkesti CD-singleid.
Muuhulgas sõitsime peaaegu kogu Helsinki metroo läbi.
31. juuli - nüüd siis on mul
ka oma isiklik videokaamera olemas. See sai soetatud peamiselt selleks,
et oma järgmisi kontserte videosse võtta. Samuti soovisin jäädvustada
põnevamaid kohti igasugustel reisidel, osalt ka tulevaste
muusikavideote tarbeks.
8. august - mäletatavasti
kirjutasin oma "Kurjuse impeeriumi taassünnis," et Venemaa on taas
muutunud oma naabreid ohustavaks nähtuseks. Paraku oli mul
järjekordselt õigus, sest nüüd võtsid Kremli sõjardid ette otsese
sõjalise agressiooni Gruusia vastu. Mingit uut artiklit ei hakanud ma
aga enam kirjutama, kuna kõik "Kurjuse impeeriumi taassünnis" öeldule
polnud enam midagi lisada.
11. august - puhkus oli
selleks korraks läbi ja algas taas töö.
20. august - käisime Ennoga
teist korda Helsinkis. Seekord oskasime juba teadlikumalt mööda
Helsinkit liikuda. Võtsin ka videokaamera kaasa ja seega sai kõvasti
filmitud. Nüüd käisime ka olümpiastaadioni juures ära ja sõitsime
rongiga veel kirdesse, Helsinkist välja.
6. ja 20. september - seekord
käisin Helsinkis üksi ära. Sõitsin läbi nüüd ka peaaegu kõik
elektrirongi marsruudid, samuti tiirutasin trammiga mööda linna,
otsides samas plaadipoode.
Tuleb tunnistada, et alles punaokupatsioonist mõjutamata riigis ära
käies saab lõplikult selgeks, milline vahe on arengutasemes sellise
riigi ja endise sotsialismimaa vahel. Kuigi Helsinki tänavad on
samamoodi mõnevõrra räpased nagu Tallinna omadki, on muidu seal kõik
väga hästi korraldatud. Helsinki metroo on mõistagi omaette elamus,
kuid ka tavaline elektrirong avaldab muljet. See ei loksu, nagu Eesti
raudtee, vaid onsama mõnus, nagu tõeliselt heal teel sõitev buss. (Sama
kehtib ka trammide kohta) Linnas on kogu raudtee ala turvaliselt
traataiaga eraldatud. Perroonile pääseb üksnes läbi tunneli (v.a. mõnes
linnast väljas asuvas "teivasjaamas"). Raudteeületuskohti pole Helsinkis üldse, kõik
sellised kohad on muudetud eritasandilisteks (seda ka jalgteede puhul).
Üldse on Helsinkis ning ka sellega kokku kasvanud Vantaas ja Espoos
palju eritasandilisi ristmikke ja kiirteid. Veel peab märkima, et
Helsinkis saab 6 eurot maksva piletiga sõita linnapiirkonnas 24 tunni
jooksul piiramatult nii metroo, elektrirongi, trammi, bussi kui ka ühe
praamiga. 12 eurose pileti eest saab sama teha ka Helsinki ümbruses.
Asi, mida just Enno märkas, oli inimeste üldine meeleolu - see polnud
selline, mis viitaks üldisele murederohkusele. Viimast võib täheldada
näiteks Eestis.
Plaadipoed samas valmistasid paraja pettumuse. Odavaid CD-singleid
klassist "vanad head asjad" sisuliselt mitte kuskilt ei õnnestunud
leida. Mulle nii hingelähedast technot ja discot polnud aga üldse
kuskilt võimalik leida, v.a. kõige uuemad plaadid. Neid aga saab väga
edukalt ka Eestist osta, vähemalt Internetist tellides. Teatud erandiks
olid Soome või äärmisel juhul Rootsi enda kuulsamad techno- või
discotähed, nagu Darude, West Inc. või Basic Element.
18. oktoober - võtsime Ennoga
ette reisi teises suunas ehk siis käisime ära Riias. Mina olin seda
viimati saanud teha 18 (!) aastat tagasi. Ka nüüd võtsin videokaamera
kaasa. Muuhulgas sai ära tehtud ka esimene "muusikavideo": Ennole tuli
Riia kaguservas ootamatult pähe inspiratsioonipuhang ja kuna tal oli
kitarr kaasas, sai kaks lugu ilusti videosse võetud:)
1. november - käisin seekord
üksi Riias ära. Kuna eelmine kord sai aeg paraku otsa, siis jäi
Jurmalas käimata. Nüüd aga istusin elektrirongile ja sõitsin lausa
kaugeimasse võimalikku punkti välja, kuhu Riiast lääne suunas pääseb -
Tukumsisse. Muidugi oleks õige aeg Jurmalat külastada ikkagi soojal
ajal, kuid tegelikult sõitsingi Jurmalast üksnes läbi. Samuti käisin
trammiga mõnes kohas, kus olin viimati olnud lausa 22 aastat tagasi.
Riia plaadipoed jätsid aga veelgi magedama mulje kui Helsinki omad. See
käib ka väidetavalt Baltimaade suurima plaadipoe "Randoms" kohta.
Mingeid singleid polnud mitte kuskilt võimalik leida...
Mis aga USA presidendivalimistesse puutub, siis mina igatahes seda
üldist vaimustust Barack Obama suhtes ei jaga. Mõistagi pole põhjuseks
mitte tema nahavärv (kui Colin Powell või Condoleezza Rice oleks
valitud, pooldaks ma neid kõhklematult), vaid see, et teda nii teravalt
George W. Bushile vastandatakse. Obama seisukohad paljudes küsimustes
pole samuti temast kuigi targa riigimehe muljet jätnud. Õnneks on tal
siiski mitmeid vaieldamatult tarku nõuandjaid (nt. asepresidendiks
valitud Joseph Biden, kes on ka Eesti toetaja või välisministriks
nimetatud Hillary Clinton, kes on Eestis isegi käinud). Siiski oleks ma
hea meelega näinud USA uue presidendina taas vabariiklast - sedapuhku
siis John McCaini, kellel on olnud omad isiklikud (ja sõna otseses
mõttes valusad kokkupuuted) kommunismiga. Oli ju McCain Vietnami sõja
ajal Põhja-Vietnamis aastaid vangis.
Vaatamata totaalsele ajapuudusele sai
aasta lõpu poole ka loominguga uuesti
tegelema hakata. Meisterdasin valmis 3 uut lugu.
"Hüppa" on seotud 2007.a. jooksul moodi tulnud uue jumpstyle'i
stiilis tantsimisega, kus ühel jalal hüpates loobitakse vaheldumisi
teist jalga ette ja taha. Siinkohal meenuvad kohe artistid, nagu Jeckyll
& Hyde, Sheffield Jumpers ja
mõistagi Scooter.
"Taasühinemine" võiks kajastada ikka seda Euroopa
taasühinemist, mis sai teoks NATO ja Euroopa Liidu viimaste
laienemistega alates 1999. aastast.
"2=1" on puhtakujuline armastusteema. Nagu A. ütles, kunagi, et
"polegi enam 2 vaid on 1!" Teatud määral tuleb meelde ka Eeva programm,
kus mõne elemendi mittenäitamiseks trükivormil sai pandud sellele
selline veider tingimus nagu 1=2:)