Hiiumaa laidude maastikukaitseala
kaitse-eeskiri ütleb:
Laidelahe sihtkaitsevööndisse kuuluvad Pühalepa vallas Ahelaid
(Pärna (A99) ja Saarnaki (A100) talude lahusmaatükid), Kõverlaid
(Simuna (12) ja Tõnise (13) talude
lahusmaatükid), Hanerahu, Ankrurahu, Aherahu ja Hülgerahu ning neid ümbritsev
veeala, mille piir on määratletud järgmiste geodeetiliste joontega:
punktist 58°45'32" N 23°10'09" E (6513557-451919) punkti
58°45'09" N 23°11'39" E (6512828-453356), sealt punkti 58°43'54" N 23°07'15" E
(6510561-449082), sealt punkti 58°44'41" N 23°05'32" E (6512037-447445) ja sealt punkti
58°45'32" N 23°10'09" E (6513557-451919).
Soonlepa lahe saarte, Hanikatsi salumetsa, Agariku, Laidelahe, Langekare ning Laidude
sihtkaitsevööndites on inimeste viibimine lubatud teaduslikel välitöödel
kaitseala valitseja nõusolekul, järelevalve- ja päästetöödel ning: Laidelahe sihtkaitsevööndis 15. juulist kuni 15. septembrini kaitseala valitseja igakordsel
nõusolekul ning 1. jaanuarist 10. veebruarini kaitseala valitseja nõusolekuta.
Hanerahu pindala kohta on väga erinevaid andmeid:
Allikas 1
Allikas 2
Allikas 3
1,2 ha
1,8 ha
1,55 ha
Allikas 1 - Hiiumaa laidude
maastikukaitseala andmed
Allikas 2 - 1979. a. kaart Muhu väina kohta A1 formaadis, 1:50000
(selle järgi arvutatud pindala)
Allikas 3 - "Eesti meresaarte nimestik" (August Loopmann,
Tallinn 1996)
Usutavamaks tuleb pidada ilmselt maastikukaitseala andmeid.
/.../
Kui juba on juttu merelise ilmega laidudest, ei saa
mööda minna ühest Eestimaa Hanerahust.
Sellest, et seal haned peatuvad ja pesitsevadki, et seal on paljude
hahkade ja kosklate sünnikodu, et seal ei puudu
linavästrik, merikajakast, liivatüllist ja kivirullijast,
ristpardist ja randtiirudest rääkimata. Meri on
ümberringi küllalt sügav, nii et paadiga võib
pääseda otse randa. Veeriseline rand võtab rändurid lahkelt
vastu. Üksikud suured ja eakad türnpuud, üksikud, lausa
skulptuursed rändrahnud keset klibu ja veerist
annavad saarele üsnagi omapärase ilme. Näib,
nagu oleksid merehaldjad külvanud lillekorvist taimekesi
küll ühte, küll teise paika. Siin leidub paar eksemplari pikalehist
mailast, seal kasvab paar tuliohakataime, siis jälle väike kogumik
põdrakanepit ja ei puudu paar eksemplari harilikku mesikatki. Muidugi
üksikud merikapsad kivide vahel ja ohtralt põldmurakat.
Kui pääseks sellele laiule nende küpsemise ajal! Tundub, nagu oleks
sellel mõnel hektaril üksikute põõsaste
ja paari taimeliblega maailm ammendatud. Aga oh ei, kaugeltki mitte!
Siit võib leida kõrvenõgest, soolikarohtu,
aaskannikest, koirohtu, kadakat kui võilille - kokku tervelt 101
liiki. Jälle botaanikule üks mõistatuslik laid,
mille taimestiku saamise lugu on kaunis keeruline ja segane...
/.../
Katkend Haide-Ene Rebassoo "Laidude raamatust" (Tallinn, 1972)
/.../
Tugeva tuule tõttu on mõnele laiule randumine
väga raske ja seega tõmbab ilmataat osast meie plaanidest
kriipsu läbi. Ka kulub tormi tõttu iga saare randa
jõudmiseks märksa rohkem aega kui ilusa ilmaga.
Otsustasime kindlasti ära käia Hanerahul - seal on
meri otse rannani sügav ja paat jookseb praeguse
veetaseme juures kaldasse välja, nii et maalesaamisega
pole raskusi. Juba olemegi soovitud saarekesel.
Kraed silmini kistud, maadleme tuulepoistega. Jälle
rabistab vihma. Kuid taolises sünges tormimühinas ning
sünkjashalli taeva ja hallide valgevahuste
lainete rüpes polegi mul enne võimalust olnud
ühtki laidu näha. Nähtavus on vihmavallist hoolimata
suurepärane ning kõigi laiu elusate ja elutute osiste
piirjooned nii kontrastsed ja teravad, et lausa kisub hõlma
alt fotoaparaati haarama ja mõnda kordumatut pilti tegema.
Kui ainult vihm nii palju ei segaks, valgust on siin maa ja taeva vahel pildistamiseks praegu
küllaldaselt.
Kõnnime, õigemini laseme ennast vallatul tuulel
lükata Hanerahu keskosas ja imetleme üksteise
võidu keset veerist ja klibu kasvavaid suuri türnpuid
ning üksikuid madalaid kaharaid mageda sõstra
põõsaid, mille ümber siuglevad põldmuraka
valgete õitega teravad väädid. Taimi on siin liigiliselt
kokku isegi üle saja, kuigi enamik vaid
üksikult või mõne eksemplarina.
Merikapsas - selle rahu väga iseloomulik
taim - on praegu üleni valgete meelõhnaliste
õitega kaetud ning tormise mere taustal saab temast
efektse pildi. Tuul pressib nii merikapsast kui ka pildistajat vastu kivi
(ja selline see foto tulebki), kuid see-eest on siin ilma meeleolu,
nagu ütlevad päris-fotograafid, väga hästi edasi antud.
Suurte türnpuude vahel on hästi toredaid igasuguse suuruse
ja kujuga rändrahne - tõelisi looduslikke kiviskulptuure,
mille juures on oma peakesed tuulevarju painutanud õrnad
kibuvitsaõied.
Läänepoolne osa rahust on peaaegu põõsasteta:
siin valitseb laidude tüüpiline hõbedaselt särav
kõrreline - kõrge raikaerik. Siin on ka mõned
lodjapuupõõsad valges õitelumes ning rannal ilutseb haruldane
meelespea - balti lõosilm, Hiiumaal ta küll eriti haruldus
ei ole: 17 leiukohta, kusjuures on levinud peale
mõne kaguosa laiu veel ka Kõpu ja Tahkuna poolsaare randadel
ning Käina lahe ja Kassari ümbruses. Eriti
armastab see niiskete mererandade asukas sooldunud kohti, kuid kasvab
meelsasti ka allikarandadel, peamiselt
avakooslustel, nii kogumikena kui ka üksikult. Peale Hiiumaa on
liigil teada üksikuid leiukohti Saaremaalt,
põhjarannikult ning Pärnu ümbrusest. Teistest
lõosilmadest erineb balti lõosilm oma suhteliselt
vähese karvasuse (karvad on hõredalt ja lidus) ja
helerohelise üldvärvusega. Õied on tal keskmise suurusega, ent
silmatorkavalt eresinised. Lidus karvadega õietuped
suurenevad viljumisel tugevasti.
Oma suureks imestuseks leian siit ka kaks pikalehise
mailase taime. Imestuseks sellepärast, et
tema kasvukohtadena märgitakse jõgede ja ojade
kaldavõsastikke ning niiskeid niite. Mandril on see
mailane täiesti harilik liik, ent Hiiumaal on siin vaid
kolmas leiukoht (ka teised kaks on laidudel). Üldilmelt
meenutab pikalehine mailane suurel määral loodude taime
kassisaba ja siin kasvavad nad isegi koos, kuid
tavaliselt on nende kasvukohad siiski niivõrd erinevad, et
liike segi ajada ei saa. Pikalehine mailane
on kõrge (veel pikema kui kassisabal) püstise tugeva
lühikarvase varrega, mida ehib üks tihe tipmine
hele-sinivioletsete õitega kobar.
Rannaniitu Hanerahul polegi - kõikjal on klibu, kohati ka kruus.
Siingi on näha veel põldkännakut
ja praegu õitsevat harilikku kollaste õitega kukeharja.
Isegi põdrakanep ei ole põlanud seda kivist laiupinda.
Rääkimata aaskannikesest, metsmaasikast, palderjanist ja veel
kümnetest teistest. Torm ei vaibu ja ka vihmal
ei tule enam üldse vahet, nii et paratamatult tuleb paadinina
ümber pöörata taas kodusadama poole.
/.../
(18. juuni 1961).
Katkend Haide-Ene Rebassoo raamatust "Botaanilisi kilde 17 Hiiumaa
suvest" (Tallinn, 1975, lk 71-72)
Osoon, 06.10.2008
(hallilt saate aeg):
07:45
Oo jah, palju meie jalg ka jala ette ei käiks,
Hanerahule me ei pääse. Vesi ja looduskaitseametnikud
tulevad vahele. Sinna viib meid Osoon.
08:00
Hiiumaa lähistel Väinameres asub laidude
kaitseala, kus leidub kümneid väikeseid
saari ja laide. Kui eelmisel suvel käisime
Osooniga Hanikatsil ning Saarnakil, siis sel sügisel
võtsime ette juba väiksemad saared. Teejuhiks
oli Väinamere laidude hingeelu hästi tundev Tiit Leito.
"Tiit, me oleme siin Hiiumaa laidude kaitsealal ja
tegemist on Hanerahuga. Miks ta just Hanerahu on?
Kas siin peatub siis palju hanesid ja luiki?"
"Jah, see Hanerahu -- see nimi on tal niikaua olnud
kui mina tean ja kaartidel ka. Aga üldarvamine
on see, et siin on läbi aegade hanesid suht palju
pesitsenud. Ta on niisugune sobiv saar neile. Kui ma siia
tööle tulin, siis oli ka siin ikka 5, 8, kuni 10
pesitsevat paari. Nii häid tulemusi praegu küll
enam ei ole, aga ilmselt see on hanede mitte läbirände,
vaid just meie kohaliku hallhane hea pesitsuskoha järgi
on see Hanerahu tulnud."
09:00
"Aga kui seda saart veel niimoodi üldisemalt
iseloomustada, kuidas Sa ütleksid, mis kohaga tegemist on?"
"Kui saart ruumiliselt võtta, siis me oleme üsna
mere keskkohas. Hiiumaale on siit 13 kilomeetrit, Muhumaale
on 10 kilomeetrit, Matsalusse on ka kusagil 10 kilomeetrit,
selles mõttes huvitav koht. Aga see saar iseenesest,
nagu me näeme, koosneb klibuvallidest. Klibu on siit
merepõhjast lained välja pesnud ja vastavalt
tormidega sorteerib ümber ja siis kujundab sellised.
Praegu on näha, et malts kasvab nende vallide peal,
aga tuleb üks torm, siis ta keerab selle kõik
teistpidi ja kevadel võib olla täiesti lumivalge
klibuvall, nii et suvel on ta peale tulnud. Kevadel
tavaliselt ei ole siin midagi näha."
Kuigi Hiiumaa laidude kaitsealal asub palju
väikeseid saarekesi, laide ja rahusid, on
igaühel neist midagi omapärast. Näiteks
1,2 hektari suuruse ja umbes 500 aasta eest merest
kerkinud Hanerahu iseärasuseks on türnpuumets.
Taolist vast mujal Eestis ei kohtagi.
10:10
"Türnpuu, muidu me teame teda metsas kui
aluspõõsaliigina -- niisugune väike
ja tagasihoidlik ja tavaliselt inimesed teda
üldse ei tunnegi. Aga siin võiks metsaks seda nimetada.
Teisi puuliike (tegelikult on ta küll põõsas muidugi) siin
praktiliselt ei olegi, keskel on küll lodjapuu, aga muidu
on praktiliselt 100% türnpuu. Just tema suurus ja
läbimõõt -- vanad võivad olla isegi 100 aastat
ja võib-olla isegi rohkem. Kui sinna sisse minna, siis on eriti
müstiline tunne, kõik need kõverad ja mustad tüved.
Umbes, ma pakuks välja, need on 80 kuni 100 aastat, võib-olla
isegi rohkem. See periood, mis mina siin olen käinud ja näinud,
on nad kogu aeg siin olnud. Kui selle järgi võtta, on juba
tegemist täiesti puuga."
11:03
"Otsas on vist varesepesa olnud?"
"Siin on varesepesa riismed. Sellistel väikestel saartel
tavaliselt on igal saarel vähemalt üks varesepesa,
kes siis kontrollib neid pesi ja sööb nii palju kui
jõuab."
"Tundub, et siin on ta ka kuidagi hakkama saanud. See on vist
luige muna olnud. Pole siit päriselt niimoodi koorunud, keegi
on siin abiks olnud."
"Täpsemalt öeldes, meil luiki on palju, see on
kühmnokk-luige muna. Siin saarel on neid pesi 10-15 parimatel aastatel
olnud, ta on dominantliigiks muutunud. Pildi järgi on näha, et
siit ei ole koorunud küll mitte keegi. See on tüüpiline varese
kahjustus. Vares raiub oma augu sisse ja joob selle siit tühjaks.
Kui Sa tahad teada, millised liigid laiu peal on, siis mine varesepesa
alla. Seal all on tavaliselt kooretükid, selle järgi saab siis
teada. Vares teeb küllalt palju paha."
12:10
"Hanerahul pole väiksuse tõttu inimasustust olnud. Kuna
põhiasukateks on hoopis linnud, siis pole ka inimesed seal
oodatud, sest nende tulek häiriks seal välja kujunenud
elurütmi ja pesalt eemaldunud luiged ei suudaks kaitsta oma mune
apla varese eest. Laiul tormivarju otsimine võib aga muutuda
parajaks katsumuseks."
"Mõnikord ei lähe see käimine ka õnneks. Niisugune
juhus oli korra, et inimene tuli siia saarele, aga nagu me enne vaatasime,
see kaldavall on nii järsk, hüppas maale. Ilmselt ei olnud eriti
kogenud mees, ei visanud ankrut sisse, tuul kandis paadi minema ja mees
jäi siia saarele. Oli ikka nädal ja tüki teistki, enne
kui ta siit lõpuks leiti. Mees oli juba omale haua valmis kaevanud
ja ise omal jalal ära ei läinud. Nii et merel võib ka
niisugust asja juhtuda."
12:59
"Poodi siin ei ole, selles mõttes süüa ta võis
siis türnpuu marju, neid ei kõlba?"
"Ei. Kui ma õigesti mäletan, see oli kevadepoolsem aeg,
siin polnudki õieti süüa midagi. Aga õnneks
see merevesi on suhteliselt nii mage, et seda juua võib,
veepuudust ei tule. Ookeanis, nagu me teame, on nii soolane, et seda
ei saa juua."
"Aga praegusel hetkel, kui siia pikemaks peaks jääma,
siis needsamad põldmarjad -- neid ju annaks süüa
küll?"
"Praegu ongi nad juba küpsed. See taimeliik on just
tüüpiline ja omane saartele ja Lääne-Eestile.
Just sellised pinnased, kus siis on aluseline lubjakivi sees. Tema
liivadel ja niisugustes kohtades ei kasva. See on niisugune hästi
tunnustatud taim, tehti sisse ja moosiks ja igatepidi. Mõne
saare peal on seda kohe ikka väga palju, korjati ka ämbrite
kaupa. Aga seesama türnpuu, mis meie seljataga on, selle marjad
söödavad ei ole. Ära ei tapa, aga söögiks
ka ei kõlba."
14:09
"See on nüüd selline omapärane kivi, millel on
paista mingisugust kivistist. Mis see meile ütleb selle ajaloo
kohta või kes siin olnud on umbes?"
"Eks lubjakivi ole kõik kunagi merepõhja vetikatest,
taimedest ja korallidest, mis see aeg kasvasid, nende kivistised.
Siin on siis üks kivistunud korall. On näha need sooned
ja asjad. Lubjakivi hulgas ikka leiab neid."
"Aga mis see vanus umbes võib olla?"
"Vanus on selline, siis kui lubjakivi meil tekkis, see mis siin
on. Lubjakivi on erinevates aegkondades. Hiiumaal on põhiline
ordoviitsiumi ja siluri lubjakivi. Nad tekkisid kusagil 400 kuni 600 miljonit
aastat tagasi. Hoiame käes niisugust asja, mis tekkis nii ammu,
et me ei oska ettegi kujutada. Siis loomulikult need saared ei olnud
siin, olid teiselpool ekvaatorit, lõuna pool veel, soojades meredes.
Mere sügavus oli kusagil 100 meetrit. Seal põhjas toimus
selline settimine ja kivistumine."
15:12
"Kui me siin Hanerahul nüüd neid kive vaatame rannas, siis
tundub, et nad oleks kõik kuidagi ühtmoodi välja
sorditud, lähevad sellises tõusvas joones sinna ülespoole.
Millest see tuleb?"
"Kui natuke pilk kaugemale pöörata, siis need kivid on
muidugi tulnud siia pärast jääaega. Kuna need laiud on
siin kõik tekkinud, geoloogiliselt öeldes, otsmoreensest
materjalist, siis kui see jää sulamiskeel läks, sulasid
välja selliste kivikülvidena. Mikspärast nad niimoodi
selg vastu tuult on, see on sellest, et kevaditi, kui rüsijää
siit ülesse sõidab, siis ta liigutab neid, siis nendel on
suhteliselt väike takistus, et kivist üle libiseks, siis ta
on neid nii palju sättinud, et nad on kõik niimoodi. Ma
kunagi tegin kellelegi nalja, et see on tuul, sellepärast nad on
niimoodi kõik ühtemoodi, tegelikult on see rüsijää
töö tulemus. Siin on olnud kõige kõrgemad kusagil
5 meetri kõrgused jäävallid, siis ta lapib kuni poole
saareni välja. Selles mõttes kevadel on hästi huvitav,
kuidas üleval jääpankade peal linnud istuvad, ilus vaadata."
16:24
"Siin paistab, et oleme kellegi nagu lilleaeda sattunud."
"Saartel on niimoodi, et kus on rohkem natuke niiskust ja varju, siis...
Siin paistab, et nagu mulda ei olegi, on kiviklibu. Tegelikult huumust,
orgaanikat, mida meri on pesnud, on kuni meeter-kaks sügaval.
Sellepärast nad nii hästi kasvavadki, et siin kivide vahel
on neil veel piisavalt toitu. Kuna siin igal aastal tehakse plats
puhtaks, siis saavad paljud erinevad liigid omale hea kasvukoha leida.
Kõrvuti kasvades ongi selline kaunis lilleaed välja
kujunenud. Hakkab siin üleval nõgestes peale, mingitest
umbrohtudest, siis on maltsad, põldmarjad, merikapsas,
igasugused oblikad. Niisugune see pilt siin praegu on. Kui lähed
natuke edasi, siis tulevad teised taimeliigid, vastavalt sellele,
kellel õnnestus esimesena siia jõuda ja kuidas konkurents
oli. See on selline aktiivne ala saartel, kus taimestik vastavalt
niiskustingimustele, ja kõigele, tuulele ja tormile,
võib muutuda. Aga põhiliigid ikka jäävad
üldiselt samaks."
Uudistame rannas veel veidi vetikaid, mis endisel ajal marmelaadi
lähteaineks olid. Et vihm tagant tõukab, ütleme
Hanerahule selleks korraks hüvasti.
17:59
Rafael Pallase mälestustes
on öeldud, et Hanerahul on ühele kivile põhjapoolsel
küljel 3 nime taotud. Need mehed veetsid saarel tormi tõttu
8 päeva.
(Loe mälestustest). Need nimed on saarel alles - täpselt kivi põhjapoolsel
küljel, nagu Rafael Pallas mälestustes kirjutab, saare
lõunaosas või keskel, põõsaste vahel. Aru on
saada aastaarvust - 1887 - ja nimetähtedest
MK (Matvei Kolk), TS (Feodor Suu isa) ja GU = ?.
Foto: veebruar 2004 Laidude esilehele Materjalikogu esilehele
koobas.hobune.stream
