Päevaraamat detsember 2003

31.detsember 2003, kolmapäev
Hommikul ärkasime kella 9-10 paiku. Panime kohe ujumisriided selga ja jooksime basseini. Seekord ma seda viga ei teinud, et oleksin enne sooja vette läinud. Hüppasime kohe suurde basseini ja ujusime seal kaua-kaua. Siis läksime kuuma mullivanni ja mulistasime seal ka kaua-kaua. Allan kardab hommikuti vett-Allan valvas Merilini kui meie suures basseinis ujusime. Siis hüppasime soojast veest jälle suurde basseini. Tegime Geelyga veealust kotkast-sukeldusime vee alla ja hõljusime üles pinnale. Vahepeal tuli hotelli lauas töötav onu meie juurde ja küsis, kas meile apelsinid maitsevad. Me ütlesime, et muidugi maitsevad, kuidas siis muidu. Ta ütles, et tal on kaks apelsini lõunaks kaasas, aga kuna ta läheb hoopis koos naisega välja lõunat sööma siis ta võib apelsinid meile anda. Need olid koduaia apelsinid. Ta rääkis, et nad ise on nendest apelsinidest juba kõrini ja et lapsed loobivad apelsinidega hulkuvaid kasse. Me imestasime, aga samas oleme ise ka vahel oma aia õuntest kõrini, nii, et pole imestada midagi, lihtsalt meile on apelsinid eksootilised, aga neile koduaias tavalised. See onu oli üldse väga jutukas, eelmisel õhtul rääkis ta meiega kogu aeg, hommikul käis ka mitu korda juttu rääkimas. Oli selline suhtleja tüüp.
Me ei raatsinud üldse veest välja tulla. Enne basseinist väljatulemist tegime Merilinile ka ujumise suures basseinis-hüpitasime ta mitu korda vette ja välja. Seekord Merilin juba teadis, kuidas asi käib ja oli täitsa rõõmus. Lõpuks ei jäänud meil muud üle, kui välja tulla, sest kell 12 pidime olema hotellist välja kirjutatud ja Kennedy kosmosekeskus ootas ka. Tulime veest välja, käisime dushi all, tegime end korda ja pakkisime asjad. Allan ja Riho läksid koos Meriliniga juba enne hotelli juures olevasse söögikohta Denny's, et hommikusöök ära tellida. Me Geelyga jäime veel meikima ja asju pakkima. Saime kõik valmis ja läksime ka sööma. Söögid ei olnud veel tulnud ja pidime natuke aega ootama. Tellisime kaks omletti seente, singi ja igasuguste muude asjadega, ühe peekoni munaga ja ühe peekoni munapudruga. Söök oli megahea! Merilin oli ka muna ja peekoni üle väga õnnelik.
Kaks minutit enne 12 olime valmis ja Riho viis võtme ära. Pakkisime asjad autosse ja hakkasime Kennedy Kosmosekeskuse poole sõitma. Sõit võttis vähe aega ja varsti olimegi kohal. Õues oli väga palav, võtsime käru, vett ja fotoaparaadi kaasa ja läksime sissepääsu juurde. Me ei olnud kuni sinnajõudmiseni kindlad, kas me ikka läheme sinna, sest me ise teadsime, et sissepääs maksab $30, hotelli onu oli öelnud, et see maksab lausa $39 ja pooled atraktsioonid on turvalisuse tõttu suletud. Ta rääkis veel, et Sears'i mallis on kellelgi oma pisike muuseum, kus näed praktiliselt samad asjad ära. Jõudsime sissepääsu juurde. Seal oli kirjas, et sissepääs maksab 29 dollarit. Otsustasime, et läheme sisse. Merilin istus kärusse ja tahtis oma tavaliselt kohalt krõpsu võtta, aga krõpsud olid autos. Võtsin autovõtmed ja jooksin kaugele parklasse müslikrõpse tooma. Palav oli, võtsin autost ühe jääkülma vee ka kaasa. Väravas oli tugev turvakontroll, kõik asjad ja kotid tuli ette näidata, ise metallidetektorist läbi minna. Ainult käru oli Allan kuidagi kogemata niimoodi sisse lükanud, et midagi ei kontrollitud ega vaadatud. Tahtsime minna ühte 3D filmi vaatama, aga sinna oli sissepääs juba suletud. Mõtlesime siis, et käime enne bussituuril ära ja tuleme siis tagasi filmi vaatama. Enne bussi minekut tuli lapsevanker kärude-parklasse jätta. Siis loeti rahvas üle ja suunati erinevate busside peale. Võtsin Merilini sülle ja ekskursioon algas. Kõigepealt sõitsime bussiga vaatlustorni juurde, mille kõige kõrgemalt korruselt sai läbi binokli vaadata kosmosesüstiku stardiplatformi. Läbi teise ja kolmanda korruse oli vaatamiseks pandud kosmosesüstiku mootor. Lähedalt oli näha, et see oli ikka tõeliselt suur.
Huvitav oli see, et kui Eestis on mingi militaarobjekt, siis näeb ta reeglina kole ja rüüstatud välja, aga Kennedy Kosmosekeskuses oli ühendatud kosmosekeskus ja looduspark! Kosmosekeskuse alal elas palju haruldasi linnu- ja loomaliike. Kui me bussiga ühest kohast teise sõitsime, siis bussis olevatest telekatest näidati filme kosmoselaevade ja lindude-loomade kohta.
Vaatlustorni esimesel korrusel näidati filmi kosmosesüstiku ehitamisest ja konstruktsioonist. Saalist viis uks otse näituseruumi, kus oli uuesti piltide ja tekstidena kogu kosmosesüstiku ehitus üle seletatud. Ruumi keskel oli kosmoseraketi makett-stardiplatform, suur kanderakett, kaks väiksemat kanderaketti ja kosmosesüstik ise.
Siis sõitsime bussiga järgmise peatuspaiga juurde. Teel näidati meile ühte hiigelsuurt maja-Vehicle Assembly Building-milles toimub kosmoseraketi ja kanderakettide kokkumonteerimine-viimane etapp enne starti. See on üks maailma suurimaid maju-see on nii suur, et vabadusesammas mahuks probleemideta selle uksest sisse ja majas sees on nii palju ruumi, et sinna mahuks 3,75 Empire State Building't. Selle maja küljele on maalitud suur Ameerika lipp- selle maalimiseks kulus 6000 gallonit (22´712 kg) värvi ja iga lipu triip on nii lai, et buss mahuks sellel vabalt sõitma.
Sellest hoonest viib kokkupandud kosmosesüstiku stardiplatformile hiigelsuur ja raske linttraktori-moodi masin. Kokkumonteeritud kosmosesüstik koos kanderakettidega tõstetakse "traktori" peale ja masin liigub aeglaselt mööda spetsiaalseid laiu ja tugevaid teid stardiplatformi juurde. Koos süstikuga-täislastis-on "traktori" maksimaalne kiirus 1,609 km/h ja tühjalt 3,218 km/h.
Jõudsime järgmisesse peatuspaika. Algul läksime ühte ruumi, kus näidati kolmel ekraanil filmi ühe kosmosesüstiku ehitamisest kuni selle stardi, missiooni ja maandumiseni. Kinosaalist viis uks otse suurde ruumi, kus oli täissuuruses kosmoserakett. Seal olid ilusti näha kõik raketi osad, millised osad lennu ajal hüljatakse ja kui pisikene raketininaots ainult alles jääb, millega kosmonaudid lõpuks maale tagasi maanduvad. Allan tahtis minust ja Merilinist koos raketiga pilti teha, aga rakett ei mahtunud lihtsalt pildi peale, tegime siis pilti meie ja raketimootori ühe veerandikuga:) Laste lemmikpaigaks oli raketiruumi keskmises osas mööda põrandat jooksev võre, mille all olid värvilised valgused. Merilin käis mööda seda edasi-tagasi, vaatasin ringi ja nägin et paljud teisedki lapsed olid omale selle raja avastanud. Seinte ääres olid infotahvilid erinevatest kosmosesüstikutest ja nende ehitusest ja missioonidest.
Varsti teatas üks hääl, et kolme minuti pärast hakkab film "Inimene Kuul". See oli väga puust ja punaselt tehtud film sellest, kuidas esimene inimene kuule maandus, seal esimesed sammud tegi ja kuidas see reis läbi suurte raskuste ja probleemide ikkagi õnnelikult lõppes. Vahepeal tõmmati kinoekraan üles ja saali laest maandus päriselt rakett ja varsti tekkis "kuu" pinnale inimene-kosmonaut. Film oli väga hästi ja emotsionaalselt tehtud, nii et vahepeal oli kananahk käte peal ja lõpuks olid õnnelik, et kõik hästi lõppes.
Siis läksime paljude arvutite ja monitoridega ruumi, kus kunagi toimus päriselt kosmoseraketi stardiprotsessi juhtimine. Saali eesotsas olid väga vanad arvutimonitorid, arvutite taga toolid, toolileenidel meeste jakid, nimed seljale kirjutatud. Külgedel olid pisikesed vanaaegsed teleriekraanid ja kell, millel jooksid sekundid tagurpidi. Algul oli üleval suurel ekraanil film sellest, mis protsessid eelnesid raketi stardile. Kui rakett filmis startima hakkas, siis hakkasid kõik monitorid tööle, tulukesed vilkuma, kõlaritest tulid hääled, mis olid päriselt kõlanud raketi stardi ajal aastaid tagasi. See film pani sind ennast selle protsessi sisse ja emotsioon oli võimas.
Siis läksime planeetide ruumi. Geely ja Riho juba teadsid, milliste kohtade juures põhiaction käib ja saatsid meid ruttu endast kosmonautidena pilti tegema. See oli see koht, kus pistad oma pea august läbi ja pärast paistab, nagu sina ise oleksid olnud kosmonaudi riietes. Ma olin kõrgema augu juures, Allan hoidis Merilini madalama augu juures ja olimegi Meriliniga kaks kosmonauti-ema ja tütar:)
Järgmine teema oli kaks kuukulgurit, mida sai ise joystick'dega juhtida. Kuukulguritel olid kaamerad peal, nii, et kui kulgur vaatas rahva poole, siis võisid monitoris iseenast näha. See tegi kuukulguri "juhtidele" palju nalja ja kui monitorist rahvast paistis, siis järgnes sellele alati "jee!!" ja enda-televiisorist-nägemise-rõõm.
Vaatasime veel lähedalt raketininaotsa, millega kosmonaudid lõpuks maale tagasi tulevad. Sellele oli tehtud klaasist otsasein, nii et võisime näha, milline see seest välja näeb.
Tegime pilti, kui Merilin katsus päris-kuukivi.
Kell hakkas pool viis saama ja me istusime uuesti bussi, et kella viieks jõuda 3D filmi vaatama. Merilin oli selleks ajaks nii väsinud, et meil tuli ta kohe magama panna. Seisime filmi sabas, ütlesin teistele, et lähen jalutan Merilini magama... ja kolme minuti pärast olin sabas tagasi-Merilin juba magas. Jätsime käru kinosaali ukse taha, võtsin Merilini sülle ja läksime kinosaali. Teised võtsid mulle ka 3D prillid ja ühed igaks juhuks Merilinile ka, kui ta peaks filmi ajal üles ärkama.
3D film oli selline, et kui filmis üks rakett õhku tõusis ja kive laiali pritsis, siis oli selline tunne, et tahaks käed silmade ette kaitseks panna-kivid lendasid vastu nägu. Vahepeal viskas üks kosmonaut apelsini kaamera poole-päris palju käsi kinosaalis tõusis, et see apelsin kinni püüda:) Film oli väga armas, rääkis kosmonautide tööst, aga palju ka eraelust-nii palju kui seda kosmoselaevas on. See oli selline mõnus inimlik ja huumoriga tehtud film ja samas andis palju teadmisi, kuidas see asi seal kosmoses toimib. Inimesed hõljusid raketi sees ringi, nad olid kaaluta olekus. Üks koht oli äge-kosmonaut kallas natuke vett pudelist välja-see jäi ühe mullina õhku rippuma. Mees puhus veemulli kaheks, siis hõljusid kaks veepalli lihtsalt õhus. Siis tegi ta suu lahti ja ampsas veepallid kordamööda ära ja neelas alla. See oli väga armas:)
Kui film läbi sai, siis ärkas Merilin ka üles. Riho läks tõi saali ukse tagant käru ära ja läksime ühe kosmoselaeva sisse vaatama, milline see seestpoolt välja näeb. Merilin oli juba nii puhanud, et muudkui käis ise ringi, ei tahtnud üldse kärus istuda. Kui raketist alla tagasi tulime, siis nägime, kuidas rohu seest tulid pisikesed hiired välja ja jooksid mööda teeääri. Merilin rääkis meile veel pärast tükk aega, kuidas hiired tee ääres jooksid. Seletas oma keeles ja kehakeeles.
Väljas oli juba pime-filmi ajal oli päike loojunud. Käisime hukkunud kosmonautide memoriaali juures-see oli suur tume tahvel-kosmosepeegel, mille pinnal olid läbipaistvad nimed, tagant paistis valgus, mis tegi kosmonautide nimed nähtavaks. Sinna olid juba kirjutatud kosmoselaevaga Columbia veebruaris 2003 hukkunud kosmonautide nimed.
Läksime vaatasime veel kaugelt kosmoserakettide parki ja laste kosmose-mänguväljakut ja hakkasime ära minema, sest keskus oli juba suletud.
Tahtsime õhtuks jõuda Daytona Beachile, et seal uus aasta korralikult vastu võtta.
Käisime Publix-toidupoes ja ostsime endale uue aasta vastuvõtmise peoks süüa-salateid, vorstikesi, Eesti maitsega hapukurki, juurvilju dipikastmega, shampust ja jäätist.
Tee peal uurisime jälle hotellide raamatuid ja põhiargumendiks sai eelmisest motellist inspireerituna heated pool-soendusega bassein. Leidsime raamatust ühe väga mega motelli, millel oli mullivann, soendusega bassein, hommikusöök ja mida kõike veel ja hind ei olnud üldse kõrge. Võtsime kohe kõrge hooga ette-sõitsime selle motelli juurde ja Riho läks küsima, kas seal kohti on. Meie vaatasime autost ja üritasime Riho ja desk-töötaja kehakeelt tõlgendades informatsiooni saada, mis toimub-kas kohti on, kuidas hind on. Varsti tuli Riho välja, kõrvad demonstratiivselt lontis. Selgus, et aasta viimasel päeval olid hinnad väga kõrged, kohti ei olnud ja sinna motelli me ei jäänud... Vaatasime tee äärest järjest motelle, normaalsetes olid kohad täis, teised olid liiga kallid ja kolmandad olid väga jubedad. Lõpuks leidsime ühe motelli, milles saime ookeanivaatega toa. Otsustasime, et kui me veel kaua motelli otsime, siis me ei jõuagi uut aastat vastu võtma hakata ja jäime sinna. Otse meie akna taga oli bassein, aga selles oli natuke liiga külm vesi, et seal ujuda.
Tõstsime toolid ja lauad rõdule ja Allan ja Riho katsid laua. Siis saime lõpuks maha istuda ja vana aasta ärasaatmist/uue vastuvõtmist korralikult nautida. Geely tõstataski küsimuse, et kas me saadame vana aastat ära või võtame uut vastu. Koos jõudsime arusaamisele, et eks me teeme mõlemat.
Keerasime televiisori toas akna poole, jätsime rõduukse lahti ja kuulasime muusikat. MTV programm näitas meile aastavahetus New Yorgis. Ookean mühises veidi eemal, lained tulid randa, aga tuult ei olnud mitte mingisugust. Panime soojemad riided selga ja võtsime tekid ümber-niiviisi oli soe ja mõnus olla. See oli siis esimene kord üle pika aja, kui talveriided tuli jälle autopagasiruumi põhjast üles otsida.
Kella üheteistkümne paiku küsis Merilin juua ja me läksime tuppa voodisse. Minu suureks üllatuseks jäi Merilin magama, kuigi muusika mängis üsna kõvasti ja ma ei teinud midagi spetsiaalset selleks, et Merilin magama panna. Merilin jäi magama põll ees, ma ei raatsinud algul Merilini liigutada, et põll eest ära võtta, ei tahtnud last üles ajada. Pärast naersime, et tuleb hea aasta-lapsel on uusaastaööl põll ees-järelikult süüa järgmisel aastal jätkub ja kuna olime soojas kliimas, siis peaks järgmisel aastal sooja ka jätkuma:)
Kui kell oli kümne minuti pärast kaksteist, võtsime shampuse ja klaasid kaasa ja läksime rannale. Lugesime Allani kella pealt sekundeid, aga kui nägime, et eemal juba lastakse rakette, siis läks sekundite 60-st 1-ni lugemine järjest kiiremaks, et uus aasta ruttu-ruttu vastu võtta. Riho avas shampuse, lõime plastmasstopse kokku ja ütlesime ise "kõll!!!" juurde:) Soovisime üksteisele head uut aastat ja tegime pilte. Ookeanil oli parasjagu tõus. Kui Riho hakkas meist Allaniga pilti tegema, siis tuli üks laine talle peaaegu üle jala, ma olin ühel ajal pildi jaoks naerunäoga ja samal ajal ehmatasin, et laine nii kaugele tuleb ja nägu pildi peale saigi vastav:)
Tegin Geelyst ja Rihost ka uue aasta esimese pildi ja siis tegime veel niiviisi pilti, et Riho oli ise ka pildi peal ja hoidis aparaati käes-tegime iseendast pilti. Riho ütles pärast seda pilti vaadates, et väga egoistlik pilt sai-et ta ise on pildil kõige suuremalt:)
Me läksime Allaniga tuppa tagasi, sest Merilin oli üksi toas ja magas, me ei raatsinud teda üles ajama ja vankrisse toppima hakata. Mõtlesime, et küll ta jõuab neid uue aasta öid veel üleval olla, las ta täna magab oma une täis. Läksime tuppa, soovisime Merilinile ka läbi une head uut aastat ja läksime rõdule ilutulestikku vaatama. Geely ja Riho jalutasid veel tükk aega rannal. Kui Riho ja Geely tulid, siis Jõime oma shampused lõpuni, istusime rõdul ja sõime jäätist. Õigupoolest oli see nagu rohkem shokolaaditopsi sees jäätisekokteil, sest jäätised olid olnud tavalises külmkapis ja valge osa oli kokteiliks sulanud, shokolaad oli ilusti külm ja kõva. Nii et õigem oleks öelda, et istusime rõdul ja jõime jäätist.
Siis tuli Allanil suur uni peale, aga me ei lubanud tal magama minna, aga lõpuks meil ei jäänud ikka muud üle kui Allan magama lasta. Me läksime Geelyga ookeani äärde vaatama, kui kaugele tõus juba vee on toonud. Rõdult vaadates tundus, et vesi oli juba kõvasti lähemale tulnud. Riho ütles, et ta jääb rõdule "elu üle järele mõtlema". Jalutasime Geelyga selle hotellini, kuhu me olime algul kavatsenud minna, vaataime merd ja randa ja jalutasime oma hotelli poole tagasi. Rannal oli veel üksikuid inimesi ja kaugemal lasti veel mõned raketid. Läksime tuppa, vaatasime, et Allan oli magama jäänud, pult käes. Varsti hakkasime ise ka magama sättima-kell oli juba kaks.

30.detsember 2003, teisipäev
Olime õhtul otsustanud järgmisel päeval kaua magada ja välja puhata. Aga Merilin ärkas juba kell 8. Üritasime siis vaikselt olla, et vähemalt Geely ja Riho saaksid natuke veel magada. Kardinad tõmbasime eest ära ca kella 10 paiku. Panime kohe rannariided selga ja läksime Miami South Beachile päikest võtma. Seekord olin juba kõvasti ettevaatlikum-määrisin enda ja Merilini kõvasti kreemiga sisse. Eelmisel päeval olime küll ainult ca poolteist tundi rannas, aga päike hakkas juba kõrvetama, nii et olime veidi punased. Merilinil olid olnud pikad püksid jalas, aga käed olid üsna palju päikest saanud. Panin seekord Merilinile pikkade varrukatega õhukese heleda pluusi selga ja võtsin lühikesed püksid randa kaasa, et Merilin ei peaks mähkme sees soojaga hauduma.
Sõitsime randa, võtsime natuke süüa, rätikud, reha ja kühvli kaasa ja läksime ookeani äärde liiva peale. Panime rätikud maha ja hakksime päikest võtma. Ilm oli väga kuum. Mina mängisin Meriliniga-panime kühvli ja rehaga Merilini varvaste peale liiva ja peitsime varbad täiesti ära, siis liigutas Merilin natuke varbaid ja leidsime jalad jälle üles. See tegi Merilinile palju nalja ja tal oli väga põnev. Siis leidsime liivalt oksi ja natuke mererohtu, panime oksad liivakuhja otsa püsti ja mererohu nende otsa-nii saime palmid. Siis leidsime paar heledat kõrt, millel olid juured küljes, need panime tagurpidi liiva sisse püsti ja saime puud. Siis panime mäe otsa veel paar kivi ja oligi meil oma pisike palmiistandus puude ja kividega. Merilin pani siis mitu korda puid liiva sisse ja võttis jälle ära.
Siis läksime Meriliniga vee äärde vaatama, kui soe vesi on. Läksime veepiirile ja kui laine meie poole tuli, siis jooksime ruttu eest ära ja ise hüüdsime oi-oi-oi!!! Vesi oli mõnusalt soe ja lained hästi parajad. Läksime Meriliniga teiste juurde tagasi ja otsustasime ujuma minna. Geely ja Riho tulid ujuma, Allan ei olnud nõus nii külma vette tulema. Jätsime Merilini ja Allani liivale mängima ja jooksime ise kõik korraga vette. Geely tegi liivale stardijoone maha, rivistusime joone taga, lugesime üks-kaks-kolm-LÄKS!!! ja jooksime kõik korraga otse lainetesse. Vesi oli megalt soe, ujusime kaua aega. Siis otsustasime, et nüüd tuleme välja, aga mitu korda jooksime veel vette tagasi. Lõpuks tulime ikka veest välja, käisime rannadushshi all ja pesime end soolaveest puhtaks. Panin Merilini ka dushi alla, sest tal oli juba üsna palav, kuna ta ujumas ei käinud. Olime värsked ja jube hea oli olla. Kreemitasime end ära ja istusime autosse. Kruiisisime veel korra rannaäärselt kruiisitänavalt läbi, lehvitasime Miamile ja sõitsime edasi põhja poole.
Meie järgmine sihtkoht oli West Palm Beach. Sõitsime otse linnast läbi ookeani äärde. Juba veidi enne ookeani äärde jõudmist hakkasime tee ääres nägema uhkeid villasid roheliste hoovide ja kõrgete aedadega. Mida ranna poole sõitsime, seda uhkemateks ja suuremateks majad muutusid. Sõitsime ja ahhetasime. Tegime ranna ääres peatuse ja jalutasime ookeaani äärde. Merilin sai jälle oma lemmikkohas-kaldega pinna peal-kõndida, kui vee äärde läksime. Kui eelmistes randades oli vesi üsna kohe sügavaks läinud, siis siin läks vesi veel kiiremini sügavaks. Astud vette ja kahe meetri pärast on vesi juba kaelani. Päike loojus ja väga ilus oli.
Siis sõitsime läbi linna keskväljaku ja olime juba peaaegu linnast välja sõitmas, kui Geely ütles, et nii me siit linnast küll ära minna ei saa, et pole nii ilusas linnas rohkem peatuseid teinud. Sõitsime tagasi linna peaväljaku poole ja nägime kaugelt ühte vanaaegset lossi paistmas. Otsustasime, et läheme ja teeme lossi ees pilti. Riho parkis auto sissesõidu kõrvale, jooksime autost välja, istusime mäe otsa maha ja Riho tegi pildi. Vaatasime ringi, et see ei olnud mitte tavaline küngas, vaid golfiväljaku äär. Läksime natuke edasi ja katsusime näpuga golfiväljaku murupinda-see oli väga madal, ühtlane ja tugev muru. Siis vaatasime, et meie poole hakkas ähvardavalt lähenema golfiklubi turvamees... Läksime ruttu autosse, pöörasime auto sealsamas ringi ja sõitsime ruttu minema.
Hakkas juba pimedaks minema. Sõitsime veel natuke linnas ringi ja tegime pisikese peatuse veidi põhja pool ookeani ääres Palm Beachil. Seal olid kortermajad otse ookeani ääres, korteritel olid ookeanivaatega rõdud, suured aknad, kõrged laed ja need paistsid väga luksuslikud. Siis tundsime imelikku lõhna ja polnud vaja pikalt arvata, kust see tuli-Merilini mähe vajas vahetamist. Vahetasime Merilini mähet otse Palm Beachi rannamüüri peal. Nii saime Palm Beachi ookeanivee ka koos Merilini mähkmevahetusega ka pildi peale.
Siis hakkasime edasi sõitma, sest tahtsime õhtuks jõuda võimalikult Kennedy kosmosekeskuse lähedale. Allan uuris hotellide raamatuid, millisesse linna meil tasuks ööbima jääda. Paistis, et Titusville on koht, kus saab normaalselt ööbida ja hommikul on kosmosekeskusesse lühike maa sõita. Õhtul umbes kella poole kümne paiku jõudsime Titusville linna. Hakkasime hotelli otsima. Esimene hotell, mida vaatasime, oli üsna kobe-tuba oli ilus, toas külmkapp, mikro, vannituba korralik ja motelli keskel oli bassein. Vaatasime hotelliraamatust, et veidi eemal on hotell Ramada, millel on heated pool ja jacuzzi ehk siis soojendusega bassein ja mullivann. Riho ütles Geelyle, et jääme siia, ei jaksa enam sõita. Ok, olime nõus, otsustasime, et Riho vaatab veel basseini üle, kui soe vesi seal on. Riho tuli tagasi-vesi basseinis oli külm. Korjasime ennast ruttu toast kokku ja sõitsime edasi Ramada poole. Vaatasime toa üle-see oli väga ilus ja korralik-külmkapi, fööni, suure vannitoa ja paksude kardinatega (paksud kardinad on selleks head, et Merilin hommikul kaua magaks:). Käisime Geelyga basseini juures-vesi oli mõnusalt soe ja kaugemal oli mullivann lausa tulise veega. Otsus oli selge-siia me jääme! Viisime asjad tuppa, panime ujumisriided selga, plätud jalga, võtsime rätikud kaasa ja läksime Geely ja Meriliniga basseini äärde. Läksime Merilini ja Geelyga mullivanni, seal istus juba paar inimest, aga mullivann oli suur ja kõik mahtusid. Istusime Merilini ja Geelyga vanni, oli mõnus, soe, mullitav ja vahutav. Seal oli üks perekond-ema, isa ja viieaastane tüdruk. Istusime mullivannis ja see viieaastane tüdruk tuli meiega rääkima, küsis, mis lapse nimi on. Vastasin, et Merilin ja küsisin, mis sinu nimi on. Ta vastas, mis ta nimi on, siis küsis ta, kust me tuleme, vastasin, et Euroopast, Eestist ja küsisin, kust tema pärit on. Tüdruk vastas, et North-Dakota osariigist, .....linnast. Ma ütlesin, et oi kui tore, tüdruku ema ütles selle peale:"Don´t tell them the city! They really don´t care!" Ja seda naerunäo ja täiesti sõbraliku häälega. Jah, eks mõnes mõttes oli tal õigus, sest juba tunni aja pärast ma ei mäletanud, mis osariik see oli, rääkimata linnast, aga ikkagi-lapsele tehakse juba nii varakult karm tõde selgeks...
Merilin istus tasakesi mu süles ja ainult uuris, mis toimub. Allan ja Riho tulida ka kohe järgi ja hüppasid otse basseini. Nad ujusid seal paar otsa, siis tuli Riho ka mullivanni, Allan ujus ennast väsinuks ja siis tuli ka kuuma mullivanni. Kuna olime päeval päikest saanud, siis oli algul lausa kõrvetav kuuma vette istuda, aga kui natuke aega olid soojas olnud, siis tundus jälle suure basseini vesi täiesti külm. Vahepeal käisid Geely ja Riho basseinis ujumas. Ma läksin ka basseini äärde, aga sisse ei julgenud hüpata-tundus liiga külm. Riho ja Geely rääkisid küll, et see on nii mõnus vesi, aga ma ei julgenud veel kaks korda minna. Kui Riho ja Geely ujusid, siis kastsime Merilini ka basseinivette. Hoidsin tal kätest kinni ja hüpatasin kolm korda vette-välja, vette-välja. Esimene kord oli Merilinil natuke ehmatus, sest vesi tundus külm, aga järgmised korrad ta juba naeris ja kilkas. Siis istusime jälle natuke aega kuumas vannis. Viimasel korral võtsin ma ka julguse kokku ja hüppasin suurde basseini ja tõesti-nii mõnus ja värskendav oli!!! Siis läksime veest välja, tuppa dushi alla. Lasin Merilini ka vee alt läbi ja hakkasin Merilini magama panema. Geely ja Riho läksid midagi näksimiseks tooma, Allan oli dushi all, tuba oli vaikne ja pime ja Merilin jäi peaaegu kohe magama. Kui Geely ja Riho tulid, siis Merilin magas juba sügavat und. Geely ja Riho tõid otse hotelli kõrval olevast söögikohast nachosid. Riho segas meile sprite tequilaga ja varsti hakkas kõigil nii lõbus, nii lõbus. Mängisime kaarte ja muudkui naersime. Tegime kolm mängu küüsi ja see võttis meil no vähemalt kolm tundi aega. Kui kellelgi saidki kaardid otsa, siis järgmise ringiga soolati talle ikka uued kaardid ja nii mäng muudkui kestis. Ma lakkisin veel küüned ära ja kui me lõpuks magama hakkasime minema, siis oli kell juba pool kaks.

29.detsember 2003, esmaspäev
Hommikul tõusime kell 7. Geely ja Riho läksid hommikul vara külma basseinivette ujuma!
Hommikusöök oli hotelli fuajee kõrval. Riho rääkis, et see on Ameerikas väga haruldane. Allan ja Riho läksid sööma, me jäime Geelyga ennast valmis panema ja Merilini vaatama. Merilin alles magas. Allan tegi kiire kohvi ja tuli tagasi, siis läksime meie Geelyga sööma. Aga just enne meie minekut hakkas Merilin silmi lahti tegema. Ma läksin ruttu ukse taha, et siis jääb Merilin rahulikult Allaniga ja ei jää mind igatsema. Kuna Merilin natuke nuttis, siis ma ootasin natuke ukse taga, et kas ta rahuneb maha või mitte. Siis mõtlesin, et küllap juba isa oma tütrega ikka kokkuleppele saab ja läksin sööma. Allan pärast rääkis, et Merilin oli meid ukse peegelduse pealt näinud ja sellepärast üldse nutma hakanud. Võtsime Geelyga endale müslit ja mustikamuffinit ja röstsaia moosiga. Varsti tõi Allan Merilini ka meile järgi, panin Merilinile ka müslit ja piima ja andsin röstsaia moosiga. Geely läks tagasi tuppa oma asju kokku panema, me Meriliniga sõime veel. Merilin armus ühte moosipakki nii ära, et võttis selle veel autossegi kaasa.
Sõitsime kella poole üheksa paiku välja Key saarte poole. Algul sõitis Geely ühe jupi, enne silda istus Riho rooli.
Varsti jõudsime Key saartele. Esimene saar oli Key Largo-kõige pikem Key saartest. Me olime kõik üsna vähe maganud ja hakkasime juba lössi vajuma, aga magama ka ei saanud jääda, sest ümberringi oli kõik nii ilus. Päike paistis, kahel pool teed oli ookean, õigemini vasakul pool teed oli Atlandi ookean ja paremal pool Mehhiko laht. Riho tegi ühel rannaribal peatuse. Läksime autost välja, tuulutasime end natuke ja katsusime näpuotsaga ookeanivett, vesi tundus juba soojem! Siis sõitsime edasi, ikka Key Westi-Florida kõige lõunapoolsema otsa poole. Vaated aknast välja olid nii ilusad! Sillad ja saared vaheldumisi, päike paistis ja meri sillerdas. Umbes kella 12 paiku jõudsime Sombrero Beachile. See oli pisike mõnus rand, ümberringi palmid ja liiv. Vahepeal sõitis muusikaga jäätiseauto meist mööda. Tegime endale väikese rannapuhkuse. Panime rannariided selga, rätikud maha ja nautisime päikesepaistet. Vahepeal paistis päike, siis oli veidi aega pilvine. Algul müterdas Geely Meriliniga rannas ringi, nad käisid mänguväljakul ja kaevasid liiva. Siis võttis Riho ennast Merilini järgi sappa ja nad muudkui käisid ja uurisid, mis ümberringi toimub. Ronisid trepist üles ja tulid teiselt poolt mööda kallakut alla. Otse ranna taga oli mänguväljak, Riho kiigutas seal Merilini lõpmata pika aja. Meie kolmekesi-Geely, mina ja Allan olime rannas pikali, võtsime päikest ja ei möödunud palju aega, kui silmad vajusid kinni ja tuli sügav uni. Olime öösel üsna vähe maganud ja kui oled soojas rannas kuuma päikese käes pikali ja ookeanilained mühisevad vaikselt randa, siis ei saa midagi teha, kui uni lihtsalt võtab võimust. Magasin umbes pool tundi, siis nägin, et Riho ja Merilin tulevad. Olin sellise puhkuse eest ütlemata tänulik. Vahel on selline kasvõi tunniajane puhkus nii vajalik. Mängisin ise veidi Meriliniga, et Riho saaks ka natuke puhata ja päevitada. Näksisime iirisekomme ja jõime vett. Siis läksime varbaga vett katsuma. Mulistasime natuke varbaidpidi vees ja otsustasime, et siit ei saa niiviisi ära minna, et ujumas ei ole käinud. Geely ja Riho jooksid vette, mina natukese aja pärast neile järele. Ujusime natuke aega ja läksime üsna ruttu välja, sest vesi tundus suht jahe. Pesime end rannadushshide all soolast ja liivast puhtaks ja vahetasime riided. Enne ärasõitu sõime oma viimased kaks saia ja vorsti ära ja need maitsesid oi-kui-head! Võtsime Geelyga veel jogurtid autosse, sõime ja meikisime sõidu ajal. Merilin oli rannas müttamisega nii ära väsinud/väsitatud, et jäi kohe magama.
Varsti jõudsime 7-mile bridge´le, see on pikk, ilus ja kõrge sild, mis ühendab kahte Key saart. Geely tegi autoaknast välja pilti. Kui Merilin üles ärkas, siis istus ta tükk aega niiviisi oma istmel, et õhuke sall oli üle pea. Lihtsalt istus vaikselt oma onnis. Ma pärast vaatasin, panin omale salli pähe, et teada saada, mida Merilin seal salli all nägi. Tegelikult oli sealt päris huvitav välja vaadata-sall paistis enam-vähem läbi ja salli mustrist tekkis koos valgusega päris ilus vaatepilt.
Kella nelja paiku jõudsime Key Westi. Parkisime auto ja läksime Hemingway muuseumisse. Riho ja Allan ei tahtnud sinna tulla, sinna minek oli üpris kallis ka-sissepääsu eest küsiti 10 dollarit. Geely oli Hemingway majamuuseumisse juba ammu igatsenud ja nii me läksimegi kolmekesi-mina, Geely ja Merilin. Hemingway muuseumis liikus ringi palju kasse-noori ja vanu, erinevat värvi ja liiki. Merilin tegi kassidele pai ja imestas, miks osad kassid ta eest ära jooksevad. Maja ümber oli ilus loodus, palju erinevat liiki puid, põõsaid, palme. Aias oli palju erinevaid varjulisi kohti puude all, kus end kuuma päikese eest varjata. Hoovis oli sillaga tiik, kus ujusid kuldkalad, veidi eemal oli bassein helesinise veega. Mõlemal majal oli kaks korrust. Esimeses majas olid eluruumid-elutuba, köök, kaks vannituba ja WC-d ülemisel korrusel. Neist üks oli kolmest küljest suurte akendega-valge, avar ja ilus. Ülemisel korrusel oli veel magamistuba ja raamatukogu. Teise maja alumisel korrusel oli raamatupood, ülemisel korrusel oli maalimise ja kirjutamise tuba paljude raamatutega. Käisime Hemingway muuseumis umbes tund aega ringi, siis läksime välja, Allan ja Riho juba ootasid meid auto juures. Sõitsime autoga mandri-USA kõige lõunapoolsema tipu juurde. See oli märgistatud poiga, millele oli suurelt peale kirjutatud, et see on USA kõige lõunapoolsem tipp. Selle sambaga enda pildistamiseks oli lausa järjekord. Seisime oma järjekorra ära ja Geely ja Riho tegid meist pilti. Kuna päike oli kohe-kohe loojumas, siis sõitsime autoga teise tänavaotsa, et kai pealt päikeseloojangut vaadata. Riho ütles, et ta pargib auto ära ja tuleb meile järgi. Läksime Allani, Geely ja Meriliniga sadamasse, mere äärde ja vaatasime kaatreid ja kruiisilaevu, mis sadamas seisid. Varsti loojus päike, natuke enne loojangut oli veel päike näha, aga päris loojumise ajaks tulid pilved päikese ette. Vaade oli väga ilus ja seda oli väga suur rahvahulk vaatama tulnud. Kui päike oli loojunud, siis läks rahvas ruttu sadama juurest laiali ja kogunes sadamakai äärde, kus oli igat sorti lõbustusi. Merilinil tuli case püksi, aga meil ei olnud mähkmeid, ega vankrit ega midagi kaasas ja me ei teadnud, kus Riho auto parkinud oli ja me ei teadnud isegi seda, kus Riho ise on. Ega midagi ei olnud teha, tuli natuke aega koos case´ga vastu pidada. Jalutasime sadama ääres ringi, Geely läks kai juude vaatama, äkki Riho on sinna läinud, meie ootasime sealsamas sadamas. Varsti tuli Geely tagasi ja ütles, et sealt kai pealt on küll täiesti võimatu kedagi leida, seal on nii palju rahvast. Otsustasime, et ootasime sadamas, kuni Riho tuleb, polnud muud varianti. Lõpuks Riho tuli-terve linn oli nii autosid täis olnud, et lihtsalt ei olnud kusagile parkida. Lõpuks oli Riho parkinud ühe poe hoovi, mis oli mõeldud ainult klientidele parkimiseks. Aga see oli üsna kaugel ja seetõttu läkski nii palju aega. Vähemalt olime nüüd kõik koos ja läksime sadamakai peale jalutama. Seal oli meelelahutust iga meetri peal. Üks mees zhongleeris tuletõrvikutega, algul kahega, siis kolmega, siis neljaga, ise rääkis kogu aeg, et "still warming up, still warming up!" Lõpuks zhongleeris ta juba viie tõrvikuga ja ise rääkis ikka, et "still warming up!" Ta viskas tõrvikuid ja küttis rahvast üles.
Järgmine mees tegi saltosid ja muud akrobaatikat, haaras publikut oma tegevusse ja rahvas elas täiega kaasa. Järgmisena oli üks mees ennast lasknud kettidega ja lukkudega kinni siduda ja jalgupidi ühe püramiidi keskele riputada, tema trikk oli ennast kettidest ja lukkudest vabastada ja püramiidi otsast alla tulla. Meie jõudsimegi just siis sinna, kui ta viimased ketid alla viskas ja ise alla ronis. Rahvas aplodeeris ja viskas dollareid ta mütsi sisse. Vahepeal oli mitu tänavamuusikut, kes laulsid ja mängisid kitarri. Lettide ääres müüdi klaasasju ja sealsamas sai lasta näiteks joogiklaasidele oma nime graveerida. Kõige tagaotsas mängis kahemehebänd, nad laulsid "Killing me softly" musta-aafrika-aktsendiga. See oli väga südamlik. Tagasitulles nägime, kuidas kaks naist istusid vastastikku väga lähestikku ja mõlemal olid peas kõrvaklapid mikrofoniga. Üks naine oli käejoontelt ennustaja, tema rääkis läbi mikrofoni teisele naisele kõrvaklappidesse tema tulevikku. See ennustajanaise nägu oli teise naise näole nii lähedal, ta rääkis oma juttu väga hüpnotiseeriva hääle ja näoilmega. Igal juhul see naine, kellele ennustati, oli täiesti nutu äärel, ta suu värises ja näha oli, et ta uskus igat ennustaja sõna, nagu kulda. See oli hirmus, kuidas saab niiviisi teise inimese "pähe sisse" ronida.
Siis jäi meie teele üks mees, kes oli üleni hõbedaseks värvitud ja mängis kuju. Talle üritati küll igasuguseid trikke teha, pandi talle raha näppude vahele, tehti nägusid ja räägiti temaga, aga tema liigutas end ainult siis, kui talle keegi raha mütsi sisse pani. Kui üks naine talle raha näppude vahele pani, siis näitas ta käega, et pane raha mütsi sisse ja lasi rahal maha kukkuda. Naine üritas ühe korra veel raha "kuju" näppude vahele panna, aga raha liugles ikka maha. Siis ei jätnud naine ka jonni ja toppis rahad kuju pluusinööpide vahelt sisse. Ja rahvas naeris ja elas kaasa.
Ostsime kaks Key Westi postkaarti ja hakkasime mööda lõbutsevaid tänavaid vaikselt auto poole minema. Tee peal tuli vastu veel üks "kloun-kivikuju", kes tegi ühe lapsega koos pantomiimi. Näitas poisile ette, mida ta peab tegema ja neil kujunes päris lahe teater kahekesi välja. Otse nende selja taga mängis üks must mees trumme, nii et selg oli märg. Baarides käis möll, bändid mängisid, inimesed lõbutsesid ja käisid ringi.
Vahepeal tundus Rihole, et ta hästi ei mäleta, kuhu auto on pargitud, raske juhus oli see, et ainult Riho seda teadiski... Lihtsalt pimedas nägid tänavad hoopis teistsugused välja kui valges, siis kui Riho autot parkis. Aga segadus oli vaid hetkeline ja varsti olimegi auto juures. Siis saime Merilinil mähkme ära vahetada, võtsime coolerist paar jogurtit ja hakkasime tagasi Miami poole sõitma. Allan oli roolis, Geely istus kõrval, mina istusin Geely taga, Merilin keskel ja Riho istus Allani taga. Lehvitasime Key Westile ja sõitsime üle sildade tagasi põhja poole. Tegime peatuse McDonaldsi juures, tellisime kolm karpi Chicken McNuggets'eid. Ootasime ja ootasime, tellimuse täitmine võttis kohutavalt kaua aega. Lõpuks, kui oma kanajupid kätte saime, siis ütles teenindaja, et ta pani kolme karbi asemel neli, sest me pidime nii kaua ootama. Lahe! Riho küsis, kas kastmed on ka juba kotti pandud, müüja küsis, mis kastet te tahate, kas barbecue, kechup või honey. Riho ütles honey, ta arvas, et see on honey mustard-sinep, aga autos avastasime, et me olime saanud friteeritud kanade juurde puhta mee:) Ega midagi, sõime kana meega ja väga hea oli kusjuures. Aga Geely ja Allan sõid kana üldse ilma kastmeta, sest Geelyle ei maitsenud kana meega ja Allan ei söö üldse mett.
Jõudsime sellesama hotelli juurde, kuhu me olime üritanud eelmisel õhtul minna, aga see oli ka seekord täis. Toimus sama lugu-Riho läks sisse küsima, kas motellis kohti on, tuli tagasi ja naeris täiega, sest talle oli täpselt sama sooduskupongi-lipik antud, mis eelmisel päeval. Me ei hakanud teist korda sinna lipiku-hotelli minema, sest me juba teadsime, et see on kallis. Otsustasime hoopis Miamisse välja sõita ja sinnasamasse 1.-tänava motelli minna, kus me olime üleelmisel ööl olnud. Väljas oli soe ja pime, mõnus oli sõita. Mängisin Meriliniga tagaistmel, joonistasime, toitsime titat lutipudeliga, tegime koeraga auh-auh. Hotelli jõudsime üpris hilja, seekord olime sama hotelli alumisel korrusel. Seal oli kivipõrand. Kuna kell oli palju, siis panin kohe Merilini magama ja sättisime ise ka magama.

28.detsember 2003, pühapäev
Hommikul sõime hotellis hommikusööki, piima ja müslit, jogurtit ja vorstisaia. Panime coolerisse jääd, pakkisime asjad kokku, istusime autosse ja sõitsime Miami linna. Käisime Biscayne Islandil. See oli ilus poolsaar, kus oli palju rohelust, parke, golfiväljakud, tenniseväljakud, akvaarium ja looduspark. Sõitsime ringi ja tegime peatuse laste mänguväljaku juures. Merilin ja Geely möllasid seal võidu. Kiikusime ja ronisime, siis sõisime ringe taldriku moodi karusselliga, istusime hobuse, konna ja auto seljas. Ronisime treppidest üles ja lasime liumägedest alla, kiikusime titade ja suuremate laste kiikedel. Ilm oli päikeseline ja väga soe.
Järgmiseks otsisime Miamist üles Veneetsia aiad. Need on kolm ilusat veeparki, milles on basseinid, kosed, päevitamisekohad ja veidi liiva. Need said alguse nii, et keset praegust Miamit, kunagises äärelinnas, olid liivakaevandused. Kuna neid enam ei kasutatud, siis mõeldi, mida kasulikku saaks nendega ette võtta. Võeti eeskujuks Veneetsia stiil ja kujundati liivakarjääridest kenad veekompleksid. Rannamajakese välimus oli sajandialguse-pärane, seintel olid pildid, kuidas seal 20-ndatel toimusid ranna-iludusvõistlused ja missivalimised. Sinna võis sisse minna alates kolmeaastaste lastega, nii, et meie vaatasime seda ainult väljast ja käisime korraks rannamajas pilte vaatamas. Geely sneakis ennast natuke basseinide juurde ka. Merilin oli väsinud ja me ootasime Allani ja Meriliniga Geelyt ja Riho aia taga. Palusime ühel inimesel meist kõigist pilti teha ja tegime veel "perekonniti" vee ja kose taustal pilti.

Merilin jäi autos magama, sõitsime Miami South Beachi poole. Sõitsime läbi Art Deco kvartali, seal olid art deco stiilis majad ja hotellid, kõikvõimalikes värvikombinatsioonides a'la roosa ja mürkroheline, helekollane ja sinine.
Jõudsime ranna äärde, tõstsime Merilini kärusse ja jalutasime Miami Beachile. Kuna oli juba õhtu ja tuul puhus, siis oli üsna jahe. Panime soojemad riided selga ja istusime rannal ja nautisime merelainete kohinat ja lihtsalt rannal olemist. Sõime Geelyga jogurtit ja õuna, Allan ja Riho jõid õlut, Merilin magas kärus. Riho söötis õuntega kajakaid. Algul oli seal paar kajakat, kes tulid meiega rääkima, aga kui Riho neile paar õunatükki viskas, siis oli varsti selline linnuparv kohal, et vaata, kuhu sa ise mahud. Nad kaklesid iga õunajupi pärast ja kes tükikese omale sai, see lendas kohe kaugemale seda omaette nosima. Üks pani terve õunasüdame korraga nahka, pärast oli ta kaela ja kõhu juures muhk näha nagu boamaol, kui ta terve hiire korraga alla neelab. Istusime ja nautisime rannal olemist ja Miami Beachi meeleolu. Ees oli vaid ookean ja selja taga pikad hotellide read. Natuke inimesi jalutas rannal, aga tundus, et teiste inimeste jaoks oli seal veidi liiga külm.
Kruiisisime Miami rannatänaval, see oligi kohe selline "eputamise/kruiisimise-tänav". Inimesed sõitsid autodega aeglaselt, vaatasid teiste autosid ja näitasid oma ägedaid autosid teistele. Iga enesest lugupidava söögikoha või hotelli ees seisis üks vana, ilusaks kordatehtud auto. Baarides oli melu ja tänavatel jalutasid ja lõbutsesid inimesed.
Õhtupoole hakkasime juba natuke järgmiseks päevaks "ette" sõitma. Plaanisime järgmisel päeval sõita Key West´i välja. See on Florida kõige alumine, kõige lõunapoolsem tipp.
Teel käisime toidupoest läbi, ostsime hommikusöögiaineid, juua, kommi ja veel kõike vajalikku ja mittevajalikku-olime teinud suure vea ja läinud poodi tühja kõhuga:)
Olime juba väga näljased ja meil oli hiinaka isu. Otsisime terve sõidu ajal tee äärest hiina söögikohta. Peale pikka sõitmist jäi lõpuks vasakut kätt üks Hiina restoran Original Chinese Food. See oli kohe päris hiina restoran, mitte tavaline take-out või suvaline söögikoht. Sõime kõhud mõnusalt täis ja nautisime kena ümbrust.
Sõitsime tunni-poolteist ja siis hakkasime motelli otsima. Riho teadis seal ühte head motelli, kus ta oli juba kunagi ööbinud. Aga see motell oli täis ja meile anti ühe teise motelli kupong ja sooduskaart miinus 5 dollarit. Sõitsime siis selle soovitatud motelli juurde, aga see oli ikka väga kallis, isegi koos kupongiga, nii et otsisime edasi. Lõpuks saime ühes kallis motellis eelviimase koha ja olime selle üle väga õnnelikud, sest ülejäänud motellid olid veel kolm korda kallimad. Samal ajal, kui Riho check-in´i tegi, tuli üks mees sealt vandudes välja, sest ta jäi just esimesena toast ilma ja pidi edasi otsima. Motellituba oli korralik ja ilus. Seal oli külmkapp, mikroahi, föön, korralik vannituba, shampoonid, käterätikud, kohvimasin ja kohvipuru ja kõigele lisaks oli hinna sees veel hommikusöök. Ja motelli hoovis oli bassein! Riho rääkis meile veel pool tundi basseiniaega ka lisaks. Tegelikult pandi basseid juba kell 22 kinni, aga meie alles kell 22 sinna jõudsimegi. Panime ruttu asjad tuppa, ujumisriided selga ja läksime basseini äärde. Geely ja Riho läksid ujuma, meie Allani ja Meriliniga ei julgenud-vesi oli liiga külm.
Olime enne otsustanud õhtul suht vara magama minna, et järgmisel päeval vara tõusta, aga magama saime ikka tavalisel ajal-kella 1 paiku.

27.detsember 2003, laupäev
Hommikul magasime ca kella kümneni, arvasime, et oleme väikese puhkuse ära teeninud, sest eelmise päeva pikk autosõit võttis üsna läbi. Sõime müslit jogurtiga, Riho tõi hotellist kohvi, see oli nii lahja, et isegi mina jõin seda, oli selline mõnusa lasteaia viljakohvi maitsega;) Merilinile tegime mikros kana ja pizza soojaks, Merilin on kana alati armastanud ja see läks väga hästi ka hommikusöögiks jogurti kõrvale. Mehed täitsid cooleri jääga, pesime, tegime meigid, pakkisime asjad kokku ja läksime uuesti St.Augustini linna, seekord valges. Ja linn oli hoopis teistsugune! Teel sõitsime mööda ühest lõbustuspargist, Geely ütles, et me lihtsalt peame siin peatuse tegema ja Merilini karusselliga sõitma viima. Valisime endale Geelyga kõige ilusamad kõrvuti hobused, ma võtsin Merilini enda sülle ja hakkasime sõitma. Jõulumuusika mängis ja karussell tiirles. Merilinile tekitas see vali muusika ja tiirlemine natuke segadust, aga me Geelyga näitasime, et see on lõbus ja äge, siis Merilin oli enam-vähem nõus hobuse seljas tiirlema:) Siis lehvitasime karussellile daa-daa ja kaugelt meeldis karussell Merilinile juba palju rohkem:)
Sõitsime linna keskele. Jalutasime uuesti samades kohtades, kus eile, aga kõik oli hoopis teistsugune. Nüüd nägime rohkem majasid, kui nende valgustust, saime majadesse sisse vaadata. Käisime uuesti Raekoja juures ja vanalinna peatänaval. Peatänaval oli vana koolimaja, mille ülevalt aknast tiristas õpetaja(nukk) kella ja hüüdis lapsi kooli. Tegime koolimaja ees pilti. Vaatasime uuesti vesiratast ja käisime Geelyga ühes nukupoes. Üks nukk oli imearmsa näoga, vaatasime ja imetlesime seda tükk aega ja mitu korda, veel kesklinnast lahkudes mõtlesime, kas ostame või mitte, kas ostame või mitte...
Siis läksime vana kindluse ja linnamüüri juurde jalutama. Geely ronis müüri otsa, Riho ka, siis tahtis Merilin ka sinna otsa saada. Kõndisime kindluse ja ookeani poole. Ma ronisin ka müüri otsa ja tegin müüri pealt pilti, nii et paistis kindlus, ookean ja ookeani poole kõndiv Merilin. Jalutasime müüri äärest täiesti ookeani äärde, see oli meie esimene käik ookeani äärde. Katsusime näpuotsaga vett, vesi oli veel üsna külm. Jalutasime ümber kindluse ja ringiga linnast läbi auto juurde tagasi. Lehvitasime ilusale St.Augustini linnale ja hakkasime Miami poole kütma.
Tee peal sõime kroonid peas Burger Kingi ja Merilin ja Geely käisid Burger Kingi mängumaja uurimas.
Miamisse jõudsime pimedas. Sõitsime 1. tänavale öömaja otsima. Osades motellides polnud enam kohti, osad olid jubedad, ühes olid prussakad, lõpuks leidsime normaalse motelli tänava algusest, sealt kus motelli otsimist alustasime. Meie tuba oli teisel korrusel, seinad olid helerohelised ja vaip oli maas. Seal hotellis tehti just remonti, nii et vaip oli veel veidi ehitustolmune-ma nägin seda Merilini valgete sukapükste tallaaluste järgi;)
Panime oma asjad tuppa ja sõitsime tuledes säravasse Miami linna. Tee peale jäi ilus valgustega kujundatud sulavate värvidega spordihall, kus just lõppes korvpall, Miami kaotas. Sõitsime mööda tuledes lõbustuspargist, seal käis veel trall hoolimata pimedusest ja hilisest kellaajast. Sõitsime üle sildade, keerasime ühe silla pealt valvuriga saarele, valvur lasi meid sisse, kuigi olime valmis juba otsa ringi keerama. Tiirutasime natuke saarel ringi ja imetlesime villasid ja mehed imetlesid uhkeid autosid villade hoovides. Miami oli suur, ilus tuledes linn.
Tegime veel linnas paar tiiru ja läksime motelli poole tagasi. Käisime veel poest läbi, see oli CVS-laadne pood, kus olid koos apteek ja toidukaubad. Ostsime hommikuks paar jogurtit, krõbinaid, saia, ja vorsti.
Toas näksisime natuke süüa, jõime paar kokteili ja sättisime magama.

26.detsember 2003, reede
Hommikul tõusime kell pool kuus. Merilin tõusis kohe koos meiega, oli kohe püsti, nagu olekski õige aeg tõusta. Üritasin küll teda veel tagasi magama panna, aga Merilin oli ärkvel mis ärkvel. Allan tegi meile all putru. Mina panin enda ja Merilini valmis... you know... pesime, meikisime, kammisime juukseid, panime riidesse... Võtsin Merilini ka alla kaasa ja hakkasime putru sööma. Mina sõin enda pudru ära, aga Merilin enda oma ei puutunud ka mitte, vist oli kellaaeg ikka liiga varajane... Pakkisin Merilini pudru reisile kaasa. Võtsime ülevalt veel viimased asjad ja sõitsime välja.
Geely ja Riho juurde jõudsime kell 7, tahtsime küll jõuda juba kella kolmveerand seitsmeks, aga kodus läks natuke rohkem aega kui olime arvanud. Läksin koos Meriliniga üles, Allan jäi meid autosse ootama. Geely ja Riho jõid veel viimased kohvilonksud, võtsid asjad ja läksime välja. Õues oli vahepeal juba valgeks läinud. Kell pool kaheksa sõitsime Geely ja Riho maja tagant välja.
Võtsime suuna Richmondi-Virginia pealinna peale. Mina istusin ees, Riho oli roolis. Allan istus Riho taga, Geely minu taga ja Merilin keskel oma toolis. Mõnus oli sõita, väljas oli varahommikune valgus, asjad kottidesse pakitud, toidud cooleris koos jääga külmas, hinges reisiärevus (tegime Janikat järele:"Ma ei usu, et me läheme, ma ei usu seda!!!")... Sõitsime mööda kiirteed, teede ääres olid raagus puud ja pruun rohi, päike paistis ja ilus oli olla.
Esimene linn, millest peale Washingtonist lahkumist läbi sõitsime, oligi Richmond-Virginia pealinn. Kõik tagumisel istmel-Geely, Merilin ja Allan-juba magasid. Riho näitas, kus asub Philip Morrise-suure tubakatootja-peakorter. Nende maja ees oli suur suitsukujuline sammas, peale kirjutatud Marlboro. Linna keskel olid suured majad, ääres väiksemad, eks nii nagu linnades ikka. Meie sõitsime mööda kiirteed ja sildu otse linnast läbi, õigem oleks isegi öelda linna kohalt läbi.
Sõitsime ühe jutiga kuni North-Carolina osariigini välja. Seal tegime esimese bensiinipeatuse. Sirutasime natuke jalgu ja sõitsime kohe edasi. Järgmine peatus oli South-Carolinas. Tee ääres on sellised puhkekohad, kus saab laudade ääres istuda, natuke puhata ja süüa. Tegime ühes puhkekohas peatuse. Geely ja Riho olid võileibu kaasa teinud, cooleris olid veel jogurtid, puuviljad ja juua. Päike paistis, aga oli üsna tuuline. Võrreldes Washingtoniga oli läinud paar kraadi soojemaks. Aga me olime juba ligi viis tundi lõuna poole sõitnud. Kui kõht oli täis ja jalad ka natuke sirgemaks veninud, siis sõitsime edasi. Järgmises bensiinijaamas istusin mina rooli, sõitsin ca 60 miili South-Carolina osariigis. Üpris hea oli sõita, sest kiirteed on siin kahe-kolmerealised ja vastutulev liiklus on alles laia mururiba taga. Siis istus Allan rooli. Aga varsti hakkas tunduma, et me ei olnud ainukesed, kes tahavad Floridasse jõuda. Teel oli väga palju autosid ja ummik oli ummikus kinni. Suht nüri on sõita mööda kiirteed kiirusega ca 30 km/h, kui sa tead, et võiksid sõita viis korda kiiremini.
Georgia piiri ületasime juba pimedas. USA-s on iga osariigi alguses tee ääres Visitor center, kus on osariigi hotellide ja kupongide raamatud. Tegime Georgia visitor centeris peatuse, et hotelliraamatud võtta, sest tundus, et selliste ummikutega me kaugele ei sõida. Otsustasime, et kui Georgia kiirteel sama olukord jätkub, siis jääme kusagil tee-äärsesse motelli ja sõidame järgmisel hommikul vara Florida poole edasi.
Sõitsime edasi, varsti läks tee kolmerealiseks ja saime jälle kiiresti edasi, ummikud kadusid. Georgias hakkasime juba esimesi palme tee ääres nägema! Tundus, et õues hakkab juba soojemaks minema. Kuna saime kiiresti sõita ja kell ei olnud veel väga palju, siis otsustasime, et sõidame Floridasse, St.Augustini linna ja jääme sinna ööbima.
Ja siis see juhtus!!! Vastu tuli silt FLORIDA!!! Karjusime kõik JEEE!!! Lõpuks ometi!!! Ligi kaksteist tundi peale Washingtonist ärasõitu olime lõpuks Floridas!!!
Tegelikult oli Florida piiri ületamine alles algus, sest Florida lõunapoolsesse tippu oli veel ca 7-8 tunni pikkune maa:P
Esimene suur linn, millest Floridas läbi sõitsime, oli Jacksonville. Olin enne reisi umbes nädala jooksul weather.com-st Florida ilma jälginud. Kirjutasin tavaliselt otsingusse Florida, lehekülg andis selle peale alati ette mitu valikuvarianti, millise linna ilmateadet soovid vaadata. Ja esimene oli alati Jacksonville, teine Miami. Mul polnud enne õrna aimugi, mis see Jacksonville on ja olin ilmateate jaoks alati valinud Miami, nüüd sain teada, et Jacksonville on täiesti reaalne linn põhja-Floridas:)
Sõitsime Jacksonvillest läbi üle pikkade kõrgete sildade, vaatasime kaugusest vett ja suuri valgustatud pilvelõhkujaid. Väga ilus oli. Tee ääres olid palmid ja saime aru, et oleme lõunamaale jõudnud. Kihutasime linnast läbi otse St. Augustini poole.
Õhtul, umbes kella 9-10 paiku jõudsime St. Augustini linna. Kõigepealt otsisime motelli, kuhu ööseks jääda. Tee ääres oli üks Super8, mille olime kupongiraamatust välja valinud, aga see oli kallis ja täis, sõitsime natuke linna sissepoole. Leidsime ühe mõnusa motelli, panime asjad tuppa ja sõitsime linna keskusesse. Kõhud olid juba tühjad, otsustasime, et otsime linnast söögikoha ja teeme ühe mõnusa õhtusöögi. Hotelli lauast öeldi, et enamus söögikohti suletakse umbes kella 22-22:30 paiku. Ausaltöeldes tundus see natuke uskumatu, et ühes linnas söögikohad nii vara kinni võidakse panna, aga tegime igaks juhuks ikkagi toas kiiresti, et ruttu linna jõuda. Parkisime auto, võtsime Merilini käru ja jalutasime St.Augustini vanalinna peatänavale. Seal oli tõeliselt armas ja tõeliselt vana vanalinn. Jalutasime peatänaval, kus oli kõige vanem koolimaja, shokolaadipood, maiustustekauplus, vesiveski, väikesed hoovirestoranid, kõik oli valgustatud ja armsalt soe. Ilm iseenesest oli külm, meil olid joped ja kampsunid seljas, aga linna enda olek oli soe ja mõnus. Umbes tänava keskel oli vasakul pool teed suur vesiveski ratas. Ülevalt voolas ratta peale pisikestesse kastisestesse ojast vesi ja sellesama vee raskus ajas ratast muudkui ringi. Uskumatu oli see, et vee kogus oli väga väike, aga kui igasse kastikesse voolas natuke vett, siis sai kokku väga suur jõud. Ühes pubis laulsid neli meest kõvasti Iiri laule, ise olid vanaaegselt riides, aga neil oli iiri keelel juba ameerika aktsent juures;)
Jalutasime peatänavalt veel edasi raekoja poole. Raekoja ees oli madalate hekkidega park. Hekid jooksid mustritena läbi pargi ja olid üleni pisikeste tuledega valgustatud. Pargi keskel oli pronkskuju ja sellest möödudes jõudsime raekojani. Vaatasime, et Raekoja maja keskelt läheb tunnel läbi ja läksime sealt läbi. Hoovis avanes tõeliselt maagiline vaade! Hoovi äärtel olid sammastega teerajad, keskel oli puudest ja taimedest ümbritsetud tiik, mille keskelt viis üle sild. Tiigis ujusid värvilised kalad ja palmitüvede ümber olid keeratud valged jõulutuled. Üks uks viis raekoja hoovist otse pruutpaaride salongi ja selle kõrvalt otse pisikesse laulatuse-kabelisse. See koht oli nii romantiline ja armas. Tegime Raekoja ees pargis ja sees hoovis, silla peal pilti. Kuna oli pime, siis arvasime, et ega nendest piltidest suurt midagi välja ei tule, aga meeleolu on seal täiesti olemas.
Jalutasime edasi mööda linna tänavaid, vaatasime kaugelt linnamüüre, mille taga mühises ookean Nägime St. Augustini kindlust ja valgustatud kirikutorne. Merilin tatsus meiega vapralt kaasa, kui vahepeal ära väsis, siis istus kärus.
Mingil hetkel tuli meile meelde, et ega me täna eriti midagi söönud ei ole ja et kõht on juba päris tühi. Vaatasime paari restorani uksele ja need olid tõepoolest juba 22:30 kinni pandud. Otsustasime, et läheme hotelli tagasi ja tellime sealt pizza. Tegime ilusale linnale bye-bye ja sõitsime hotelli poole tagasi. Käisime ühest pisikesest poest läbi ja ostsime natuke hommikusööki-piima ja krõbinaid. Tee peale jäi üks Pizza Hut, tegime seal peatuse, et kohe pizza kaasa osta, aga seal olid kohal ainult autojuhid, kokk oli juba koju läinud. Sõitsime hotelli ja tellisime ruttu pizza ja Buffalo Wings´d. Ja siis ootasime vesiste suudega ja püüdsime mitte söögile mõelda. Kell oli juba ca 11, Merilin oli väga väsinud ja juba autos magama jäänud. Tahtsin küll Merilinile ka õhtusööki anda, aga Merilin magas sügavat und.
20 minuti pärast kuulsime päästvat koputust uksel-meie õhtu/öösöök saabus!!! Oi, see oli vast üks hea pizza!!! Sõime pizzat ja vürtsiseid kanatiibu. Riho segas sooja saamiseks paar kruvikeerajat. Sõime, jõime ja tundsime ennast hästi. Jätsime Merilinile ka hommikuks tüki pizzat ja kaks kanatiiba. Olime väsinud ja nüüd olid kõhud ka täis, pesime ja läksime magama.

9.detsember 2003 16:15, teisipäev
Täna kella nelja paiku istusime Meriliniga laua ääres ja sõime õhtusööki, kui äkki tundsime, et laud väriseb, mõtlesin, et mingi suur ja raske auto sõidab mööda ja paneb maa natuke värisema. Vaatasin aknast välja, aga mingit autot ei paistnud... Võtsin laua äärest kinni ja tundsin, et see värises, klaasid, kruusid, taldrikud-kõik värisesid... Läksin keldri poole vaatama, kas seal on äkki boileriga mingi jama, aga keldris mingeid hääli polnud... Siis mõtlesin, et mis jama see on, nagu maavärin oleks. Kui ma Jaapanis olin, siis seal maa värises ükskord ja tunne oli täpselt sama! See kõik kokku kestis umbes 40 sekundit. Sõime söögi lõpuni, ma seletasin Merilinile, et see oli vist maavärin, kuigi ma seda ise ka eriti ei uskunud-Merilin võttis selle jutu peale laua äärest kinni ja kõigutas lauda-näitas, kuidas maavärin oli:)
Algul ma mõtlesin, et ma olen natuke crazy, et mis maavärin siin ikka olla saab, aga kui üles tulime, siis panin teleka mängima, et kui midagi oli, küllap siis uudised juba sellest räägivad. Ja mis ma nägin-BREAKING NEWS!! EARTHQUAKE!!! Oligi-4,5 palline maavärin! Uskumatu lugu! Selle tugevus oligi umbes nii suur, et klaasides vesi kõikus, taldrikud natuke klõbisesid vastu lauda ja maja ka natuke värises-umbes nii, nagu elaksid raudtee ääres ja väga raske rong sõidaks mööda. Nii et ei midagi hullu, aga siiski maavärin:) Aga siin on nii, et ükskõik kui suur või väike sündmus toimub, sellest tehakse kohe suur uudiste-mull. Kui lumesadu on lähenemas, siis sellest kirjutatakse ja räägitakse uudistes juba kaks päeva ette, et SUUR LUMETORM ON TULEMAS!!! Ja kahe päeva pärast, kui lund polegi sadanud, öeldakse, et oih! lumesadu läks meist 100 km põhja poolt mööda:)))))))))

8.detsember 2003 15:48, esmaspäev
Me tulime just Meriliniga õuest. Päike paistab, lumi on maas ja on umbes paar kraadi sooja. Tõstsime reha ja labidaga lund topsi sisse, siis keerasime topsi tagurpidi ja tegime lumekooke. Siis panime kookidele pea ja käed-jalad ka külge ja saime pisikesed lumememmed. Siis me tegime veel jälgi lume sisse-emmel olid suured jäljed, Merilinil pisikesed! Jube mõnus oli täna õues- ei olnud nii külm ja tuuline, just mõnus rahulik, soe ja lumine.

Saime täna Raulilt lausa kolm kirja, siis saime lapse kohta muljeid kuulda.

Küttega oli nii, et terve laupäeva olin kodus ja ootasin kütet juba hommikul poole kaheksast alates. Siis öeldi sealt, et kella 17 ja 20 vahel tullakse ja tuuakse 10 gallonit (umbes 30 liitrit) emergency korras siia, sest olime neile telefonis öelnud, et meil on kiirelt kütet vaja-majas on pooleteistaastane laps. Aga neil oli seal oma emergency, sest - oh jubedust!-viis sentimeetrit lund oli maha sadanud!!! Siin tähendab see umbes seda, et lennujaamad pannakse kinni, üritused jäävad ära... Kell oli juba üheksa läbi, kui küttest kippu ega kõppu. Siin toas olid olud juba üsna jäised... Tegime kaminasse veel tuld ja vedasime oma ainsat radikat toast tuppa, et igal pool oleks natukenegi sooja. Kusjuures, kaminapuud maksid viis dollarit yks selline pisike kotike, kus sees oli umbes 5 puud! Lõpuks õhtul kell pool kümme saabus kütteauto ja sättis kütteasjanduse jälle tööle. Aga meie olime vahepeal juba lootuse kaotanud ja otsustanud ööseks Geely ja Riho poole minna- tähistasime külmapyhi:)))
Kella 22 paiku sõitsime Geely ja Riho poole. Sõime natuke ja rääkisime juttu. Mina üritasin vahepeal Merilini magama panna, mis oli üpris keeruline, sest Merilinil hakkavad oma harjumused välja kujunema ja tal oli raske teises kohas magama jääda. Lisaks tuli põles ja teised olid ka kõik sealsamas. Aga pika punnimise peale sain ta magama. Ise läksime kella ühe paiku magama. Magasime Allani ja Meriliniga madratsi peal. Hommikuks olime kõik ühes lohus, Merilin oli ainsana natuke kõrgemal, sest ta on meist lihtsalt nii palju kergem. Tegime hommikusöögiks soojasid juustusaiu ja jõime teed ning kohvi.
Geely hakkas õppima-tal on teisipäeval eksam. Meie käisime Meriliniga toidupoes.
Mõtlesin Merilini magama panna ja ise arvutisse tulla, aga tulin hoopis oma tuppa, panin telekast head muusikat, võtsin padjad pea alla, teki peale, sõin putru mee ja piimaga ja lugesin ajakirju. Puhkasin ennast välja. Huvitav on see, et peale lapse saamist on puhkuseks hoopis teised asjad, kui enne. Iga hetk, mille saad pühendada ainult endale on nii hinnaline... Sellepärast ma üritan iga sekundit ära kasutada.
Ka Meriliniga koos on asju väga lõbus teha. Laupäeval, kui meil siin hirmus külm oli, siis ma mõtlesin, mida teha, et sooja saada-tuleb ennast liigutada! Hakkasime Meriliniga koristama. Lasime vannitoas kõik pinnad koristusvahtu täis ja hakkasime pühkima. Mina ees, Merilin järgi. Ta koristab nii asjalikult, et kohe hea on vaadata. Täna hommikul, kui WC-sse läksime, siis Merilin võttis paberirullist väikese jupi ja hakkas radiaatorit puhtaks pühkima:))
Koristasime köögi ka ära ja kohe soojem hakkas: Ma tegin veel isetehtud radiaatorid pliidi peale-panin suurte pottidega vee keema ja kui vesi keema läks, lülitasin pliidi välja ja panin pottidele kaaned peale. Niiviisi õhkasid need potid veel tükk aega soojust.
Kui me õhtul kodust ära läksime, siis juhtus üks nii armas asi, et mul tuli pisar silma. Tegime Merilini titadele daa-daa ja panime juba oma toa ukse kinni, kui Merilin tahtis äkki väga tungivalt meie tuppa tagasi minna. Ja mida ta tahtis? Merilin läks oma titavankri juurde, kummardus tita kohale ja tegi titale musi ja daa-daa:) Siis võisime rahulikult minna...
Tegime Meriliniga Geely juures salati valmis, ma üritasin sedasama salatit teha, mis me suvel Sakus tegime, aga ma ei mäletanud täpselt, mis ained sinna käisid. Igal juhul, yks asi tuli mul alles hiljem meelde, see oli apelsin. Läksime Meriliniga poodi apelsini tooma.
Tulime 19 paiku tagasi ja jalutasime õues lume sees. Geely oli juba õppimisest natuke sooda ja ta otsustas vanni minna ja küsis, kas Merilin tahab ka vanni tulla. Merilin muidugi tahtis! Merilin ja Geely olid vannis, mina istusin kõrval ja üritasin kuivaks jääda:) Nad mängisid partide-rallit ja plätserdasid veega, nii et ma eriti kuivaks ei jäänud. Geely sai Merilini isegi nii kaugele, et ta istus vabatahtlikult vanni!!! Merilin on miskipärast kogu aeg armastanud vannis püsti seista, kuigi vannis on istudes poole mõnusam ja soojem /minu meelest/.
Kuivatasime Merilini ära ja hakkasime sööma-Allan tegi lihakastet ja kartuleid, mina panin salatile veel apelsini juurde. Vot see oli üks õige Eesti söök!
Siis pakkisime oma kodinad kokku ja läksime koju. Merilin oli pikast päevast üsna väsinud ja jäi ruttu magama.

Nüüd, kui õuest lumega mängimast tulime, siis jäi Merilin magama nagu nott. Praegu magab teises toas. See 10 gallonit kütust, mis laupäeval toodi, sai eile öösel või õhtul otsa ja täna on siin jälle kylm. Kütuseauto käis küll kütet toomas, aga kuna vahepeal oli õli jälle otsas, siis süsteem kustus ära. Ja et seda uuesti tööle saada, peab keegi kolmas töömees kohale tulema, keda me alles ootame...

6.detsember 2003 9:28, neljapäev
Reedel läksime Merilinile kindaid ja jopet otsima. Pika otsimise peale saime komplekti-roosad kindad ja mütsi, need on kahekordsest fliisist, ees on väikesed lillekesed. Õhtul tulime koju, meile tuli vastu Aare, nägi, et me olime Merilinile kindad ja mütsi ostnud ja ütles, et väga hea, et teil soojad riided on, meil sai kütteõli otsa ja vist enne esmaspäeva ei saa ka... Ja seda oli tunda! Maja oli kohe rõske ja külm. Noh, polnud hullu, panime kampsuni selga, jõime kuuma kakaod ja oli täitsa normaalne.
Õhtul läksime magama, panime igaks juhuks Merilinile pidzhaama peale veel ühe puuvillase kombeka, kui ta teki ära ajab. Aga öösel hakkas nii külm, et panin endale ka dressid selga ja Merilinile veel ühe teki peale. Hommikul mõtlesin ikka peaaegu sada korda, kas ma üldse tahan teki alt välja tulla ja üles tõusta. Aga tõusin ikkagi, mis mul muud üle jäi. Panin endale viis kampsunit selga, paksud suusapüksid tavaliste pükste peale ja läksin alla kuuma kakaod tegema. Siin on praegu ikka väga vähe kraade, ei tea... võib-olla umbes 5-10 kraadi... Merilin magab nelja teki all, mina kirjutan arvutis, sõrmed on veidi kanged...
Aga Allan ytles, et täna pidi keegi tulema siia kütet tooma. Loodame, et ta tuleb ruttu!

Aga õues on imeilus! Terve öö läbi sadas lund-kõik puud ja maa on valged ja lumised! Tee peal jookseb kaks autorattajälge, kõik muu on valge. Täna läheme kindlasti Meriliniga õue lumepalle veeretama!

Kui Geely juures käisime, siis Merilin vaatas fotosid ja kaarti, mille vahel oli vanaemme pilt. Merilin käis kohe tükk aega selle kaardiga minu juurest Geely juurde, oli nii rõõmus ja näitas muudui vanaemme ja Janika peale, ja kilkas-vaadake, vaadake, kes siin on: vanaemme ja Janika!!! (Merilini oma keeles muidugi:). Ma tahtsin teada, kas ta mäletab vanaemmet ja Janikat, küsisin, Merilin, näita, kus on vanaemme, Merilin näitas vanaemme peale, küsisin, Merilin, näita, kus on Janika, Merilin näitas Janika peale. Nii, et Merilinil pole midagi meelest läinud!

Ma soendan vahepeal käsi ja loodan, et siin saaks ruttu sooja, siis saab paremini seda vaadet nautida, mis õues on. Minu meelest on see üks hubasemaid asju, kui toas on soe ja mõnus ja sa vaatad-õues on kõik puud ja maa valged, lumised ja lund muudkui sajab ja sajab...

5.detsember 2003 10:35, neljapäev
Meil tuli lumi maha!!!
Eile õhtul mõtlesime, et võiks midagi ette võtta. Telekast tulid just uudised, kus president Bush pidas valge maja ees kõnet. Ja siis hakkas kogu rahvaga numbreid lugema 4,3,2,1...ja Washingtonis, Valge Maja ees süüdati kuusel tuled! Mõtlesime, et miks mitte-läheme kuuske vaatama.
Keskel oli üks suur kuusk, üleni tuledes, nii et kuusk ise ei paistnud väljagi. Ja ümber suure kuuse olid 50 väikest kuuske-iga osariigi jaoks üks. Iga kuuse kõrval oli ilusti valgustatud silt, mis osariigile puu kuulub. Mõnus rahulik muusika mängis ja väga armas oli. Ühe leti ääres jaotati sinna jalutama tulnud rahvale kuuma kakaod ja hüüti "Merry Christmas!". Nagu Riho ütles: "Rullis jõulutunde ette kyll:)" Läksime suurt kuuske lähemalt vaatama-selle ümber sõitsid mudelrongid mööda raudteid. Sinna olid ehitatud veel pisikesed eraldi külad/linnad, kus olid lühemad raudteed ja külasid ühendama veel pikad raudteed. Rogid turtsusid tasakesi oma teed, inimesed seisid ümber kuuse ja vaatasid-nii lummav oli kõik see kokku... Armas...
Aga varsti hakkas meil külm.. Mõtlesime, mida edasi teha, päris koju ei tahtnud ka veel minna, läksime poest läbi, ostsime Geelyle natuke süüa, käisime videolaenutusest läbi ja läksime Riho ja Geely juurde filmi vaatama.
Kui film lõppes, vaatasime õue ja mida me nägime?!!!! Kogu maa oli valge!!! See oli nii armas ja ilus. Läksime õue ja tegime lumesõda:)
Kui Merilin esimest korda õues lund nägi, siis ta oli väga üllatunud. Vaatas ringi, näitas kätega ja muudkui seletas ja küsis, et mis see on? Meie rääkisime Merilinile:"See on lumi. Vaata, lumi sajab. Nagu Teletupsudelgi sadas lumi." (Alates detsembri algusest on Teletupsudel ka lumi maas:)))) Muidu oli Merilin lumega täitsa rahul, aga talle ei meeldinud, et tema jäljed lume sisse jäid:)))) Ma võtsin siis Merilini sülle ja läksime süles autosse.
Siis sõitsime ruttu koju magama, sest kell oli juba mustmiljon.

4.detsember 2003 15:18, kolmapäev
Neljapäeval oli siin Thanksgiving Day tähistamine. Sõime kalkunit ja igasugu muid häid asju. Me Ilonaga tegime kapsa- ja porgandipirukaid. Terve päeva muudkui küpsetasime ja küpsetasime.
Laupäeval käisime Riho, Allani ja Meriliniga Holocausti muuseumis. See oli ikka päris masendav, samas huvitav, aga ikkagi masendav. Ei tea, kuidas sellised asjad saavad maailmas toimuda. Aga samas toimuvad maailmas siiamaani...
Pyhapäeval tegime Allaniga kalkunisuppi. Pärast mitu päeva sõime seda:)
Merilin näitas just praegu, et tal hakkab pissi tulema, aga jõudis ikka mähkmesse tulla, ei jõudnud nii kiiresti pükse jalast ära võtta. Eks proovime järgmise pissi potti saada. Tasapisi neid pisse ikka potti tuleb. Vahel tuleb mähkmesse, vahel natuke põrandale ja vahel mõni potti ka:P

3.detsember 2003 18:16, kolmapäev
Teisipäeval tegi Merilin hommikul ise pissi potti ja tuli potiga minu juurde, Alice tuppa n2itama, mis ta teinud oli. Saime hommikul 2 pissi potti ja 6htul yhe. K2isime Ilonaga poodides, ostsin Merilinile h2sti pehme lilla kampsuni.
6htul tegime Ilonaga 6htus88ki Eesti moodi-hapukapsast ja kartuliputru, magustoiduks s6ime veel sooja 6unakooki j22tisega...namm-namm...
Neljapäeval oli siin thanksgiving-p2eva t2histamine. S6ime kalkunit ja igasugu muid asju. Me Ilonaga tegime kapsa- ja porgandipirukaid. Terve p2eva muudkui kypsetasime ja kypsetasime.
Reedel k2isime Geely, Ilona ja Meriliniga meigipoodides, shoppasime koos professionaaliga!! K2isime Nordstromi k6ige ylemisel korrusel kohvikus porgandikooki s66mas ja teed-kohvi joomas.
6htul l2ksime Geely ja Riho juurde. Meie Geelyga sorteerisime Geely meike, Allan ja Riho tegid meile t2idetud pannkooke!!! Ooo...nii hea oli...
Merilin j2i autos kell 9 magama ja magas kodus edasi-kuni hommikuni.
Laup2eval k2isime Riho, Allani ja Meriliniga Holocausti muuseumis. See oli ikka p2ris masendav, samas huvitav, aga ikkagi masendav... Ei tea, kuidas sellised asjad saavad maailmas toimuda.. Aga samas toimuvad kusagil siiamaani...
Pyhap2eval tegime Allaniga kalkunisuppi. P2rast mitu p2eva s6ime seda, hea oli.
Merilin n2itas just praegu, et tal hakkab pissi tulema, aga j6udis ikka m2hkmesse tulla, ei j6udnud nii kiiresti pykse jalast 2ra v6tta. Eks proovime j2rgmise pissi potti saada. Tasapisi neid pisse ikka potti tuleb. Vahel tuleb pissi m2hkmesse, vahel natuke p6randale ja vahel m6ni potti ka.
Esmasp2eval magasime Meriliniga kella kolmveerand yheteistkymneni!!! Siis s6ime ja vaatasime Teletupse. Kirjutasin arvutis paar kirja ja hakkasime poodidesse minema. Meie auto oli kahe teise auto vahele pargitud ja ma m6tlesin, mida teha. Yritasin sealt v2lja tagurdada, aga auto l2ks v2ga teise auto l2hedale... Ok, m6tlesin, et vaatan siis, kuidas buss s6idab, istusin rooli, hakkasin k2igukangi otsima-mida pole, seda pole!!! Automaatk2igukast kyll, aga k2igukang peaks ju ikkagi kusagil olema. L6puks, kui ma ei osanud enam midagi v2lja m6elda, siis helistasin Allanile, et n6u kysida. Allan ytles, et k2igukang on rooli kyljes ja et seda peab natuke t6mbama ja siis 6igesse asendisse lykkama. Ok, proovisin nii nagu Allan oli 8elnud ja buss hakkaski liikuma!!! Jee!! Saingi autode vahelt v2lja ja s6itsime poodi.
Merilin j2i autos magama, panin ta poe ees k2russe ja l2ksime Rossi riideid ja muud vaatama. Kui Merilin 2rkas, siis l2ksime Marshalli. Pool viis hakkasime kodu poole s6itma. Kodus s6ime suppi ja m2ngisime klaverit.
Teisipäeval 2rkasime kella 9 paiku, Allan oli juba kohvi joonud. S6ime Meriliniga hommikus66ki, mina putru ja Merilin helbeid piimaga. Allan puhastas samal ajal tolmuimejaga autot seest. L2ksime poodidesse.
L6unal tulime koju m2het vahetama ja l6unat s66ma. Merilin j2i peale seda autos magama. S6itsime Washingtoni yhte pruuni v66d tagasi viima. Otsisime 6iget kohta p2ris kaua, aga l6puks leidsime. Viisin v88 tagasi, Allan tiirutas samal ajal ringe ymber kvartali. Siis k2isime veel GAP kids's ja Searsis et Merilinile kindaid ja jopet vaadata.
Tulime koju, keegi koputas uksele... see oli Jim. Ta s6idab paari p2eva p2rast 2ra Indoneesiasse. R22ksime natuke juttu.
Nyyd tulid Aare ja teised ka koju, Allan l2ks alla, ma olen arvutis, Merilin m2ngib oma nukuga. Syya tahaks midagi head...
Kolmapäeval k2isime uuesti poodides Merilinile kindaid otsimas.