14. jaanuar 2003

Ma sain terveks, Merilin on ka terve ja rõõmus ja ründab mööda tube ringi nagu väike partisan-röövel. Sööb kõike, mis kätte mahub, tõmbab kõike mis kätte saab ja ronib kõige najale üles, mis vähegi ette jääb. Kui hakkad teda taga ajama, paneb nii kiiresti eest ära kui jõuab. Eile kruvisime Merilinile kiige suure toa ja koridori vahele üles. Merilin kiikus edasi tagasi, endal õnnis nägu peas.

18. jaanuar 2003

Merilin on hakanud ennast igal võimalikul juhul püsti ajama. Kui kusagil on vähe kõrgem koht—tool, diivan, sahtlid, emme jalad—siis kohe nende najale püsti. Aga kuidas alla saada, on veel lahendamata probleem. Viimasel ajal teeb püsti-kükki-püsti-harjutusi, aga päris ohutult veel püstiolekust istuma ei saa. Kui seismisest ära väsib, hakkab emmet kutsuma ja siis maandume ohutult koos. Veel püüab Merilin toe najal edasi käia. Vannis läheb see juba kergemini, aga kuival maal kipub ümber kukkuma.

Vahel kui Merilin mul süles istub, vaatame koos pilte. Kõige lemmikum on Merilin endale ise—kui ennast pildi pealt näeb, poeb süles peitu ja hakkab naerma. Järgmine lemmik on meie perepilt ja siis see pilt, kus oled sina lõbusa näoga ja Merilin sinise jope ja seljakotiga. Need pildid teevad tal alati tuju heaks.

30. jaanuar 2003

Merilin käib meil mööda tuba... lükkab tooli enda ees ja selle toel tatsab ringi. Nii et nõks-nõks tool eest ära ja siis tipa-tapa jalgadega järgi ja sellise kindlameelse tegevuse tulemusel on võimalik päris kaugele jõuda... Uus meelelahutus on köögis sahtlite küljes seismine nurgakapi (pliidi kõrval) uks lahti, kapiuks kinni, kapiuks lahti, kapiuks kinni, kapiuks lahti, kapiuks kinni... väsimatult. Ise õnnelik. Emme räägib taustal: kinni-lahti kinni-lahti kinni-lahti.

Kui Merilin hommikul ärkab või muidu näljane on, siis ütleb mämmä-emmä-mämm-mämm-emme. Ise on väikese konnapoja nägu :))))  Ja tähh-ai-tähh tuleb ka vahel. Ega ma ei tea, kas ta just seda mõtleb, aga suur lalisemine siin käib.