29.oktoober 2003 11:30
Eile olin Meriliniga kahekesi kodus, pesime terve hunniku pesu ära, võtsime ühed pesud välja, panime kuivatisse ja kohe teised pesud pesumasinasse. 

Merilini lemmiksaade on teletupsud!!! Ta on nii õnnelik, kui neid telekast näeb. Kui saates öeldakse, et teletupsud armastavad üksteist väga ja teletupsud teevad kalli, siis tuleb Merilin minu juurde ja me teeme ka kalli-kalli. Eile õppisime teletupsutantsu ära. See on umbes nii nagu kand ja varvas, üks kaks kolm. Kui teletupsud teevad daa-daa, bye-bye, siis Merilin lehvitab neile. Ja ta juba teab, et kui üks kord on ära lehvitatud, siis nad tulevad veel teist korda tagasi uuesti head aega ütlema. Siis teeme koos bye-bye ja lehvitame ja Merilinil on ülihea meel. See on nii armas. 

Praegu Merilin magab. Nagu enamustel kordadel, kui ma arvutis olen ja kirju kirjutan :)))) Ainult Merilin magab liiga vähe, et ma kõigile nii palju jõuaksin kirjutada kui tahaksin ;)

27.oktoober 2003 14:58
Täna on Merilinil sünnipäev—1 aasta ja 6 kuud!!!
Merilin jäi täna kummaliselt vara magama—kell on alles 1 läbi, tavaliselt jääb ta kusagil 3-4 vahel. No kella keerasime ka ühe tunni, aga ikkagi... Ma täiesti naersin siin natuke aega tagasi omaette. Üritasin Meriliniga koos arvutis olla, Merilin muudkui vingus ja virises, ei tahtnud oma asjadega tegeleda. Siis ta pani pea minu sülle ja jäi nagu tasa. Ma mõtlesin, et las ta siis olla nii, kui ta tahab. Mõne aja pärast vaatasin, et mida ta nii vaikselt nohiseb siin—Merilin oli pea minu süles, püstijalu magama jäänud! Naljakas... Ju me väsitasime ta siis eile ära.
Me läksime Meriliniga kolmapäeval Washingtoni. Meile räägiti, kus siin metroojaam on, läksime sinna, uurisin välja, kuidas piletit saada ja kuhu me sõitma peame. Kõige raskem probleem minu jaoks oli see, kummale poole sõita:) Küsisin ühe inimese käest. Siit kesklinna on metrooga umbes 20-25 minutit. Rongid on ilusad, soojad ja puhtad. Käisime Hirshhorni kunstimuuseumis, see on selline ringikujuline muuseum. Merilin käitus suht hästi, algul oli kärus, siis käis ise. Ma õpetasin talle, kuidas peab muuseumis käituma, et peab tasa olema ja töid ei tohi puutuda. Lõpuks väsis Merilin ära, käisime veel suht kiiresti viimase korruse läbi ja siis läksime õue ja ma jalutasin Merilini magama. Sellel päeval oli õues päris külm, tuul puhus ja vahepeal sadas vihma, panin Merilinile jope selga ja teki ka veel peale. Kui Merilin oli magama jäänud, siis läksin Natural History (loodusloo) muuseumisse. Vaatasin teemante ja muid ilusaid kive, need olid nii säravad ja ilusad. Umbes tunni pärast ärkas Merilin üles ja muuseum pandi ka kinni, nii et hakkasime kodu poole minema.
Sõitsime metrooga tagasi oma peatusesse, aga kui välja läksime, hakkas vihmasadu ja äike. Algul ootasime, et äkki jääb üle, aga vihma muudkui sadas ja sadas. Mis siis ikka, otsisin Merilini käruvihmakile üles, aga Merilin ei tahtnud kileseina taga olla, tõmbasin siis kile lihtsalt üle käru, endale panin kilekoti pähe;) ja jooksime läbi vihma kodu poole. Õues oli juba pime ja vahepeal lõi välku. Merilin natuke kartis, aga päris nutma ka ei hakanud. Üks ristmik enne kodu peatas üks auto kinni, üks mees pistis pea autoaknast välja ja küsis:” Lady, do you need an umbrella?” Et kas ma vajaksin vihmavarju? Ma vastasin, et “it’s ok, ma elan otse siin nurga taga, et ma saan hakkama”:))))) Koju jõudes vahetasime riided ära, panime soojad asjad selga ja jõime teed.
Eile, pühapäeval oli siin “spordipäev”. Kavas oli võrkpall. Eelmisel õhtul olid kõik ettevalmistused tehtud—kana ja liha marinaadi pandud. Me käisime Allaniga hommikul tosse otsimas ja seekord lõpuks saime ka. Kui tagasi tulime, siis Merilin jäi autos mu süles magama, siia jõudsime täpselt esimese löögi ajaks. Panin Merilini käruga vaiksemasse kohta ja tulin võrkpalli vaatama. Lõbus oli ja rahvast kogunes järjest juurde. Lõunaks lubati vihma, õnneks hakkas vihm natuke hiljem, kusagil 4-5 paiku, siis läksime varju alla, verandale ja hakkasime grillima, selleks ajaks oli inimesi juba umbes 20. Ja lapsi oli ka—kolme-aastane tüdruk, seitsmene ja 14-ne tüdruk, ja viie-aastane poiss. Merilin ja kolme-aastane Mariette mängisid nii armsasti koos, mängisid ja lõkerdasid naerda. Merilin üritas lapsi järgi teha, vehkis käte ja jalgadega, õhtul rääkis meile, kuidas ta oli koos teiste lastega mänginud. Poiss mängis autoga mingit hullu kihutamist ja 14-aastane tüdruk ja Alice tegid oma toas diskot.
Vahepeal istus Merilin meiega laua ääres ja sõi, me rääkisime juttu ja oli väga lõbus, sest rahvas on ikka selline siin koos, et oioioi...
Geely kinkis Merillinile sünnipäevaks shokolaadi, ma pean nüüd Merilinile sellest ka tüki andma, kuigi ma talle tavaliselt shokolaadi ei anna, aga tema sünnipäevashokolaad ju ikkagi! 6htuks teeme kooki!!!

21.oktoober 2003 08:15
Laupäeva õhtul, kui Geely ja Merilin oma lõunaunest ärkasid, tahtsime minna jõe äärde päikeseloojangut vaatama. Päike loojub siin ca 18:30. Hakkasime kodust kella 18-paiku sõitma. Aga sõitsime ühest kohast natuke valesti ja et loojangut ikka näha, peatusime ruttu-ruttu jõe ääres, aga mitte pärist selles kohas, kus olime plaaninud. Nii täpselt jõudsime, et kui autost välja tulime ja jõe äärde läksime, puudutas päikeseketas natuke metsaserva ja kahe või kolme minuti pärast oli päike täiesti metsa taha loojunud! Jube kiiresti, eks! 
Jalutasime jõe äärest Jeffersoni memoriaali juurde, nii et nägime seda nii päevavalguses kui ka pimedas. Ilus oli. Jeffersoni memoriaali juurest oli kogu linnale nii ilus vaade, nägime kuidas algul oli linn valge, oli päev ja siis hakkas kõik järjest pimedamaks minema... Ilus vaatepilt. Riho ütles ka, et see on koht, kus ta ei väsi käimast. 
Hakkasime kodu poole sõitma ja tundsime, et oleme näljased, otsustasime olla tõelised Ameeriklased ja tellisime omale suure pizza koju kaasa! Tead, ega ma ei imesta küll, et ameeriklased kiirtoitu, hiinakat, burgereid, pizzat söövad—see on siin nii lihtsalt ja lähedalt kättesaadav. Siin lähedal on üks kaubanduskeskus ja iga poe kohta on vähemalt üks söögikoht—siin on pizzakoht, hiinakas, india söök, sõõrikukohvik, starbucks (hea kohv ja koogikesed), chicken out (kanasöögid), McDonalds... kindlasti on mul veel midagi märkamata jäänud, ja kusjuures see ei ole mingi suur kaubanduskeskus ega suur ala! Siis ongi selline tunne, et mis ma siin kodus vaaritan, kui nii lihtne ja isegi mitte kallis on minna ja omale söök tellida. Noh, proovime mitte päris kiirsööjateks kätte ära minna:)

Pühapäeva hommikul ärkasime kõik väga hilja, umbes kell pool 11, Geelyl oli nii hea meel, et sai end välja magada. Õues oli ilus ilm ja otsustasime loomaaeda minna. Seal oli huvitav. Elevantide majas nägime, kuidas elevantidele trikke õpetati ja neile iga õnnestumise eest õuna või muud sööki anti. Seal oli k]iksugu loomi, ahvide maja oli yks eredamaid m2lestusi:) L6puks väsisime ikka päris ära. Läksime koju, Allan “keevitas” meile megahea kanapajaroa kartulipudruga, sõime, siis puhkasime natuke.

Eile hommikul kui ärkasime, siis sättisime siin Meriliniga veidi oma asju, sõime hommikusööki—ikka putru, nagu alati. Lõuna paiku läksime Meriliniga õue jalutama. Vaatasime siinsed poed üle ja uurisime niisama ümbrust. Kui Merilin magama jäi, mõtlesin, et otsin siit mingi pargi üles, kus rahulikult olla, lugeda jne. Aga siis tuli mulle meelde, et miks ma pean parki otsima, kui siin on suur aed! Jalutasin siia tagasi, panin Merilini käruga veidi varjulisemasse kohta, endale tõin tooli keset aeda ja nautisin päikest ja head raamatut:)
 
Kui Merilin ärkas, jalutasime veel veidi, käisime McDonaldsis (!!) söömas ja hakkasime kodu poole tulema. Ja kes meile tee peal vastu sõitis—Geely!!! Ta oli peale tööd siit läbi tulnud! Nii hea meel oli näha! Läksime Starbucksi head kohvi ja teed jooma ja kooki sööma.  Merilin sai ühe neegrionuga tuttavaks, nad lehvitasid läbi akna, pärast tuli välja, et see mees töötas seal kohvikus, ta tõi Merlilinile pulgakommi ja Merlilin oli selle üle niiiiiii õnnelik, naeris ja vaatas kommi, vaatas kommi ja naeris! McDonaldsis ütles Merilin suvalistele inimestele kõige laiema naeratuse saatel HAAAY! ja viipas käega, nagu tõstis käe tervituseks üles. Kui see öeldud ja keegi talle vastu ka hay ütles, siis läks Merlilin ruttu peitu või pööras lihtsalt pilgu ära ja naeris. Üks tädi oli Merilinilst täielikult ära võlutud.
Saatsime Geely õppima ja ise jalutasime koju. Vaatasime natuke all televiisorit, siin on vist miljon koma kaks kanalit. Siis pesime Allaniga Merilini ära, ennast ka ja läksime magama. 
Merlilin magab veel, võtsin endale natuke corn flake süüa, kui Merilin ärkab, siis teen meile korralikult putru.

09.oktoober 2003 10:52
Eile käisime Meriliniga pikalt õues. Ilm oli megailus, 24 kraadi sooja, päike paistis. Olime ca poolteist tundi mänguväljakul—see on täpselt Merilinile paras mängukoht, seal ei ole talle ei liiga keerulised, ega ka liiga titekad mänguasjad. Kogu mänguväljaku "põrand" on kaetud puidulaastudega, nii on maapind pehme, kui laps peaks kukkuma ja soe, kui laps maas istub! Seal on kaks vedruga kiikhobust, kaks mängumajakest, kaks kiike, keskel ronimismaja ja ääres pingid vanematele istumiseks. Ümberringi on võrkaed ja värav käib korralikult kinni—ei pea koguaeg lapsele järgi jooksma, et kus-sa-nüüd- lähed-tule-kohe-tagasi-ei-tohi-minna!
Väikesed majad on plastmassist, uksed ja aknad käivad kinni-lahti. Sees on seintel kujutatud igasugused vidinad, kellad, pliit, riiulid jne. Ukse juures on uksekell ja päris nuppudega telefoni-moodi asi.
Ronimismaja on lahe—see on samamoodi plastmassist, nagu mängumajadki, ühelt poolt lähevad pikad lauged trepid, teiselt küljelt pisikesed ümarad trepid, nagu lained. Keskel on kaks platvormi, kus on igasugused avad ja aknad, kust laps saab välja vaadata. Ja platvormidelt läheb kaks liumäge, alumiselt väike liumägi otse alla, kõrgemalt suurem, kaarega liumägi. Väljapool äärtes on veel igasugu nubinaid—rool, nupud ja muud. Merilinil oli seal eile ronimist, nii et aitas.

Vahepeal käivad mänguväljakul teised lapsed vanematega, siis on hea vaadata, kuidas keegi oma lapsega suhtleb ja kuidas lapsed omavahel hakkama saavad.
Eile tuli esimesena ca nelja-aastane hiina tüdruk oma emaga. Nad olid sõbralikud ja rahulikud. Natuke aega kiigutas ema tüdrukut kiige peal, siis kiikus tüdruk natuke aega hobusega, siis läks ema juurde pingi peale istuma ja nad hakkasid krõpsu sööma ja vett jooma. Pakkusid Merilinile ka, aga Merilin ei julgenud võtta. Merilin vaatas neid kaugemalt, lihtsalt seisis keset väljakut ja uuris ainiti, vahepeal näitas tüdruku poole ja kilkas, aga lähemale ei julgenud minna. Kui krõpsud otsas, läksid nad koju.
Järgmisena tuli umbes kolme-aastane vietnami poiss oma vanaisaga. Poiss ei olnud veel väravast seeski, kui juba viibutas teiste poole rusikaid, vehkis kätega, pani mängumajale jalaga... Vanaisa läks aia tagumisse nurka pingi peale istuma ja küüsi lõikama(!), poiss läks tema juurde ja viskas oma mudelautot vastu maad ja korjas jälle üles. Küüned said lõigatud, poiss tegi veel paar karate-liigutust ja nad läksid ka koju.
Siis tuli üks neegritädi oma kräsupäise tütrega. (ai-ai ..neeger ei tohi siin öelda!) Tüdruk oli hästi elav ja tuli kohe Meriliniga rääkima. Tüdruk tuli meie juurde ja võttis kühvli ja reha. Ema ütles: kas sa luba küsisid?—ei. Siis ei tohi võtta, vii kohe kühvel ja reha tagasi! –Tüdruk naeris ja raputas pead. Ema tõusis ähvardavalt püsti ja ütles, okei, siis me läheme kohe ära!!! Sa saad kodus jälle peksa kui sa kohe ei kuula!!! Siis tüdruk tõi mänguasjad vastumeelselt tagasi. Tüdruk (ta nimi oli India) kiikus natuke ja ronis majas. Merilin vaatas tüdruku tegemisi, jälle lihtsalt seisis ja jälgis. Tüdruk kutsus Merilini mängumajja "Come on, baby!". Aga kuna Merilin kutsumise peale majja ei läinud, siis tuli tüdruk Merilini juurde ja võttis tal käest kinni ja hakkas maja poole vedama. Merilin ei saanud üldse aru, mis toimub ja ehmatas päris ära. Tüdruku ema pistis kisama: ei tohi last tõmmata, kui laps ei taha tulla! Kuna sa käituda ei oska, siis me läheme ära!!! Ja nad läksid koju.
Siis tuli üks 6-aastane tüdruk beebi-nukuga. Ta hoidis nukku üli-emalikult süles, toetas nuku pead ja peput, nagu hoiaks vastsündinud beebit. Vahepeal vaatas silmanurgast, kas ma vaatan teda, naeratas natuke, vaatas Merilini poole ja naeratas talle ka. Ta läks mängumajasse, pani seal beebi õrnalt selili ja hakkas tal mähet vahetama. Võttis tasakesi kombeka seljast ära, võttis mähkme ära, pani nukule mähkme, riided selga tagasi.. seda kõike nii ehtsate ja emalike liigutustega ja näoilmega, et seal olekski võinud samahästi päris beebi olla. Ja vahepeal ikka jälgis, kas ma vaatan, ise oli nii, kuidas seda nüüd öeldagi, heas mõttes uhke, oma tegevuse üle. Siis viis ta oma nuku kiikuma—sättis jalad ilusasti kiigest välja, pani käed kiige äärele ja kiigutas nukku:))))
Siis tuli sinna üks suur neegritädi oma ca 9-kuuse poisiga, tädi pani poisi nuku kõrvale kiikuma ja ütles tüdrukule, et kiiguta poissi ka. Tüdruk oli suurima heameelega nõus, tädi istus pingil päikesevarjus ja jälgis naerunäoga teiste tegemisi.
Siis mulle tundus, et Merilin nagu tahaks ka kiikede ja laste juurde minna, aga hästi ei julge. Ma mõtlesin, et ta ei saa ju ka terve aja lihtsalt seista ja vaadata, mis teised teevad, võtsin tal käest kinni ja läksime koos. Merilinil oli nii hea meel, emmega koos oli natuke julgem. Läksime kiikuva nuku juurde, tegime talle sissejuhatuseks:) talla alla tasakesi kõdi-kõdi. Nukuemme-tüdruk ütles, et Merilin, kui sa tahad, võid nukuga mängida. Panin nuku Merilini sülle, Merilin tegi kohe nukule kalli-kalli ja musi, tal oli nii hea meel! Tüdruk rääkis vahepeal midagi Meriliniga ja nad mõistsid üksteist väga hästi :))))
Aga siis paistis, et Merilin on väga ära väsinud, tegime teistele daa-daa ja läksime vankriga kõndima. Merilin näitas, et emme palun lase vankri seljatugi alla, natuke jalutasime ja Merilin jäigi magama. Jalutasime ca pool tundi ringi, siin on hästi ilus eramajade-rajoon, lihtne, aga ilus. Leidsime siit lähedalt ühe koolimaja ja jalgpalliväljaku. Kuna kell hakkas juba kuus saama, siis jalutasin kodu poole.

Geely tuli korraks kodust läbi ja me käisime ühest poest läbi, Geely pidi ühed püksid tagasi viima, Merilin jäi Riho ja Allaniga. See oligi üks nendest poodidest, kust võib häid asju hea hinnaga leida, käisime ruttu ühe ringi seal sees ära, aga midagi vaatama-valima ei jäänud, sest Geely pidi koju õppima minema. Ta pidi interneti-teel ühe eksami/testi ära tegema.
Meie Riho, Allani ja Meriliniga läksime autoga sõitma.

Käisime Alexandria-linnas, seal on üks hästi kitsas maja. Kuna oli pime, siis seda kõige kitsamat maja me ei leidnudki, aga ma arvan, et me läheme sinna veel tagasi. See linnake oli nii armas—nagu nukulinn! Jõe ääres tuled sirasid, restoranides ja tänavatel käis elu... ilus!
Jalutasime seal päris tükk aega, siis tundus, et kõhud on hirmus tühjad, võtsime ühest araabi-söögikohast kebabi kaasa ja tulime koju. Geelyl oli veel pool tundi testi lõpuni, otsustasime, et ootame Geely ka ära... kuidas sa ikka testi teed, kui teised head ja lõhnavat sööki söövad. Kui test läbi, siis hakkasime sööma, jeeeeeee!!! Seal olid grillitud tomatid, lamba- ja kanalihatükid, siis veel eraldi salat, üks terav ja üks hapu kaste. Üks ports oli riisiga, teine araabia-saiaga. Söök oli hea ja kõhud said täis. Siis panin Merilini magama ja läksime ise ka kohe.

Täna hommikul tegime Geelyga endale ise putru.
Ilm paistab jälle ilus, läheme täna Kreeka kirikut ja tenniseväljakuid vaatama, eks näis, mis seal veel on.

8.oktoober 2003 11:28
Eile käisime Meriliniga õues jalutamas ja mängimas.
Kuna me oleme siin juba autoga natuke ringi sõitnud, siis ma umbes tean, kuspoole poed jäävad. Panin Merilini kärusse, ukse lukku, sõitsime liftiga alla ja läksime õue. Minu kätte jäid Riho võtmed ja ma lubasin ca 6 paiku õhtul kodus olla, umbes siis kui Riho ja Allan pidid tulema. Hakkasime poe poole jalutama. Tee ääres nägime oravaid ja linnukesi. Muide, siin maja ümber on väga palju oravaid. Kui natuke aega aknast välja vaatad või tee ääres seisad, siis mõnda oravat ikka näed. Aga need oravad teevad sellist urisevat häält, ma pole kuulnud, et Eesti oravad uriseksid?!

Poeni jõudisime, kuigi suure ringiga, aga meil aega oli. No pood oli suur ja silme eest võttis tõsiselt kirjuks. Ostsin kana, kartuleid, porgandeid ja muud esmavajalikku, kui nädalavahetusel poodi läheme, siis ostame suurema koorma. Aga hinnad ei ole siin mitte kilogrammi kohta, vaid lbs—naela kohta! Siin on kõik mõõtühikud teistmoodi: mitte sentimeetrid, vaid tollid, mitte kilogrammid, vaid naelad, mitte kilomeetrid, vaid miilid, soojakraadid mitte Celsiuse, vaid Fahrenheiti järgi... päris keeruline.

Autosõit on samuti teistmoodi kui Eestis. On peatee ja sealt väljuvad kümned exitid, kui mööda sõidad, siis otsi kohta kust tagasi saad! Allan on siin kaks päeva autosõitu praktiseerinud. Nad Rihoga sõidavad hommikuti koos, siis Allan on roolis. Aga ma jään vist metroo peale lootma...

Maja ümbrus on siin ilus ja roheline, oravatest ma juba kirjutasin... Mänguväljak on mõnus—läksime eile sinna ja tund aega kadus nagu nõiaväel;) Seal oli teisi lapsi ka oma emadega, rääkisin nendega veidi juttu.
Heh, üks naljakas asi juhtus ka eile. Tulime käruga poest koju mööda pikka sirget teed, mäest üles, mäest alla.. Olime parasjagu ühe motelli ees, kui meie taga peatus üks suur must auto, sealt hüppas välja noor must mees ja tormas hotelli poole, ma jäin vaatama, mis toimub... see oli UPS-kulleriauto, läks pakki majja ära viima, jooksuga sellepärast, et nad saavad palka kohaletoimetatud pakkide arvu pealt. Kõndisime edasi, kui meie taga peatub jälle suur must auto, välja jookseb noor must mees—sama auto, sama mees. Hakkasin naerma, tema ka:))) No mis seal ikka, kõndisime edasi, ukerdasin parasjagu käruga kõnnitee äärekivist üles, kui meie taga peatub auto.... jah, must auto, must mees... ma hakkasin laginal naerma ja onu ütles mulle: "I'm not following you, honestly /ma ei jälita sind, ausõna/".
Peale seda oli mul jumala hea tuju, naersin omaette ja hakkasin ülekäiguraja poole minema kui üks sõiduauto/mees roolis/ jäi juba kaugel-kaugel seisma et meile Meriliniga teed anda :))))) Vaatas vist, et tuleb lõbus emme lõbusa lapsega :)))))))))

Kodus sõime Meriliniga natuke, panin kanasupi jaoks kana keema, koorisin porgandid, kartulid ja sibulad, mängisime Meriliniga natuke klaverit, tegin kanasupi valmis, sõime, jõime, Merilin käis vannis, läks magama ja oligi päev läbi.
Õhtul vaatasime veel video pealt ühte komöödiat. Siis tuli lõpuks Geely ka koju—tal oli eile eksam. Ta oli päris väsinud ja juhe oli koos. Ta arvas, et eksam ei läinud kõige paremini, et saab B või C, tulemused saab kolme nädala pärast. Geely rabeleb ikka hullult.
Merilin saab siin ka vannis käia. Ma mõtlesin, et siin on lihtsalt dushinurk, aga siin on selline madal vann, umbes pool Eesti vanni kõrgusest. Mõnus.
Merilin magab praegu lõunaund, kui ärkab, siis sööme ja läheme jälle maid avastama.

7.oktoober 2003 11:15
Merilin jäi magama, nüüd saan natuke aja maha võtta ja kirjutada.
Ma räägin otsast peale, kuidas kõik on läinud.
Kõigepealt Eestis ootasime natuke aega lennujaamas, Merilin sõi banaani ja mina puhastasin ta käsi. Lennukis istusime akna all ja kuna rahvast oli vähe, siis olid meie päralt kõik kolm istet. Lennukis sõime hommikusööki, Merilin sai 2 sorti püreed— puuvilja ja lihaga. Tõusu ajal istus Merilin hästi vaikselt minu süles—raske oli pead tõsta, sest lennuk oli ülespoole kaldu, aga ta ei hakanud nutma ega midagi. Vaatasime aknast välja ja ma rääkisin talle, mis kõik õues on.

Kopenhaagenis saime väga ruttu lennukist välja ja hakkasime lennujaama uurima. Tahtsime lapsele vaikset kohta leida, kus ta magama panna. Aga kõigepealt uurisime välja, kust järgmine lend läheb ja mis kell seal kohal peab olema. Siis leidsime noolega sildi: Nursery/Pusle rum. Mõtlesime, et see on midagi mängunurga (noh, puzzle-- mängima...) ja lastetoa-taolist ja hakkasime seda kohta otsima. Aga selleks, et sinna jõuda, pidime Taani piiri ületama;) Läksime siis passikontrollist ja tollist läbi. Leidsime selle toa üles—tuli välja, et "pusle rum" tähendab Taani keeles lapse toitmise ja mähkimise kohta hoopis. Seal oli lutipudeli soendamise-masin, veekeedukann, mähkimislauad, salvrätikud jne. Vahetasime Merilinil mähkme ära. Siis läksime käruga käima, et Merilin magama panna. Lennujaamas oli huvitav see, et seal oli üli- rahvarohkeid ja kärarikkaid kohti ja sealsamast kõrvalt läks mõni koridor, mis oli nii vaikne ja tühi, mitte kedagi ei liikunud. Ja nii me muudkui jalutasime, kuni Merilin magama jäi. Iseendal olid ka silmad juba unised, aga magama polnud enam mõtet jääda. Läksime üle piiri tagasi sinna, kust pidime lennuki peale minema. Piiril küsiti, kust me tuleme ja kui kauaks USA-sse läheme. See oli naljakas, sest me oma arust ei tulnud nagu maale sisse, vaid käisime lihtsalt laste mänguruumi otsimas :)

USA lennuk oli suurem, istusime keskmises reas, seal oli kolm tooli kõrvuti, meie kõrval istus üks poola tüdruk. Inimesi oli lennukis hästi eri rahvustest. Lennukis anti süüa, juua, siis jälle süüa ja juua ja siis jälle... Lend oli rahulik, eriti ei kõikunud. Merilin sai üsna varsti selgeks, kus on wc ja et seal saab veega mängida. Meil oli tükk tegemist, et mitte kogu aega Meriliniga tualetis veeta. Lennukis oli paar last ka, Merilin mängis nendega. Kuigi nad ei osanud kumbki kummagi keelt, said nad üksteisest suurepäraselt aru:) Merilini lennukis magamapanemisega oli raskusi, ta lihtsalt ei osanud istudes magama jääda. Lõpuks oli nii, et Merilin jäi lihtsalt läbi nutu magama. Siis sain ise ka tunnikese magada, Merilin süles. Siis tuli õhtusöök/või lõunasöök kuidas võtta ja siis hakkasime maanduma. Noh, see oli minu jaoks raske.

Lennujaamas pidime läbima passikontrolli ja tolli, mis ei võtnud iseenesest väga kaua aega. Kui piirist üle läksime, olid Geely ja Riho meil vastas, suur liblikas-õhupall kaasas, nad ise nii rõõmsad ja ilusad.

Lennujaamas õues hingasime veidi värsket õhku, läksime Riho autoga Geely auto parkimiskohta, ma istusin Geely lahtisesse autosse ja tibid läksid sõitma!!! Merilin oli Allaniga Riho autos ja magas sõidu ajal, siin oli kell siis 5, Eesti aja järgi 12 öösel...

Kodus läksin pikali, Merilin oli puhanud, kuigi natuke uimane..öine aeg ikkagi tema jaoks. Proovisin siis Merilini magama panna, aga tulemuseks oli hoopis see, et Merilin pani minu magama:))) Magasin tunnikese. Geely ja Riho hakkasid meile toas kohta valmis sättima. Nad olid ostnud sellise täispuhutava madratsi, Riho ja Allan hakkasid uurima, kuidas elektrilise puhuriga seda täis puhutakse, aga tuli välja, et see puhur oleks pidanud 12 tundi enne laadima. Niisiis laadija tühi, madrats tühi, mida teha?? Riho ja Allan olid juba õlut ka joonud, lõbusad, otsustasid, et nemad puhuvad selle madratsi ise täis. No siis hakkas nalja saama... See täispuhutav madrats on kokku umbes nii kõrge nagu pärisvoodi (mitte ainult madrats, vaid nii kõrge nagu terve voodi kokku!!) ja kõik see tuli täis puhuda! Igal juhul me olime kõik kõhud kõveras, kui Allan ja Riho puhusid. Neil endal käisid ka pead ringi. Naersime, nii et...:)))))))))) Igaljuhul madrats oli õhtuks täis ja meie magasime seal peal! Merilin jäi umbes 8-9 paiku magama ja magas 4-ni öösel, siis vaatasime tund aega raamatut ja siis magasime ilusti hommikul 8-ni välja. Ja hommikul siis Riho ja Geely ütlesid, kuidas nad "unes nägid" "RAAMAT, KASS, KELL, TELEVIISOR...", ühesõnaga meie raamatulugemist.

Hommikul kui Merilin tõusis, siis ma ütlesin talle, et ole tasa, Geely ja Riho magavad, tssssss!!! Ja panin näpu suu ette. Nüüd teeb Merilin seda järgi, kui ütled "tasa-tasa", siis paneb näpu oma nina peale:))

Sõime hommikust, Allan tegi putru, Riho tegi kohvi ja naised tegid tähtsat nägu, sest muud enam teha polnud:))) Geely rääkis, et tema moto on: Kui hommikul silmad lahti teed, siis kohe vaata, kas söök juba laual on!!! :)))))))) Riho ja Allan läksid uut autot registreerima, "naised" jäid koju. Käisime dushi all, Geely näitas meile oma uusi riideid, kotte, kingi, vaatasime Merilini kleidid üle ja tegime muid "tüdrukute-asju". Tahtsime veel õue mänguväljakule minna, aga sinna ei jõudnudki, Merilinil tuli lõunaune aeg ja Riho ja Allan tulid ka tagasi.
Allan tegi itaaliapärase lõunasöögi, UcleBen`i taolise punase söögi makaronidega, sõime ja siis läksime reisima. Sõitsime "malli" juurde. Jalutasime veidi seal keskel ja käisime Rodini kujude aias. Aga siis tuli suur tuul ja paar vihmapiiska. Mõtlesime, et meil on siin hiljem aega veel jalutada küll ja läksime autoga sõitma, korraks poest läbi mähkmeid ostma ja videolaenutusse. Mähkmete valimine võttis päris tükk aega ja kogu see pood võttis silme eest kirjuks. Mitte ühtegi pidepunkti ei olnud, ei ühtki tuttavat asja... Naljakas. Muidu ikka tead, et siin osakonnas on umbes sellised asjad, aga eks siinsed poed saavad ka varsti tuttavaks. Teedel oli samamoodi algul naljakas sõita... mitte ühtki tuttavat puud, kohta... ei tea, kas peaks sõitma edasi või hoopis vastupidises suunas. Nüüd, kui oleme natuke sõitnud, hakkab mingi pilt kodu, kesklinna, poodide jne. asukohast juba tekkima.

Geely ja Riho valisid 2 videot, üks oli tantsuline muusikal "Chicago", teine meeste film "Too Fast And Too Furious"—autodega kihutamisest. Õhtul vaatasime Chicago`t—väga hea film oli. (Nii hea, et järgmisel hommikul vaatasime Riho ja Allaniga teist korda üle.) Sõime krõpsu kastmega, jõime õlut/mahla—tõeline Ameerika! Läksime üsna vara magama, umbes 10-paiku, uni oli küll juba. Kuigi ajavahe mõjus vähem, kui ma oleksin osanud arvata, üsna ruttu saime uude rütmi.

Järgmisel päeval (pühapäeval) läks Geely raamatukokku, sest tal pidi tulema teisipäeval eksam. Hommikul sõime hästi head putru—kaerahelbepuder pähklite ja meega...mmmm... Geelyle ka meeldib hommikuti putru süüa, ta ütles, et talle kohe sobib see kahe perega koos elamine:)))
Meie jäime Riho, Allani ja Meriliniga koju. Kõigepealt vaatasime selle autodega- kihutamise-filmi ära, siis jäi Merilin magama, siis vaatasime Chicago teist kora üle ja siis läksime kõndima. Siin maja juures on üks suur bassein ja üks lastebassein... aga need on kahjuks juba suletud..liiga külm. Tegelikult ei ole siin külm midagi, kui päike paistab, võib lühikeste varrukatega käia. Kui on pilvine, siis tuleb ikka midagi peale panna, aga kui TUUL puhuma hakkab, siis peab lausa jopega käima. Siis käisime laste mänguväljakul, mis on siinsamas maja taga, seal on liumägi ja kaks väikest majakest... tore koht Meriliniga mängimas käia. Siis mõtlesime, et sõidame jõe äärde. Võtsime natuke toidumoona ja tekid kaasa, istusime autosse ja sõitsime. Käisime Lincolni memoriaalis, Vietnami sõja monumentaali juures. Siis jalutasime natuke jõe ääres, ilus päikeseline ja rahulik ilm oli, nägime selle maja ka ära, kus Geely ja Riho varem elasid.

Siis läksime lennujaama juurde, otse lennuraja taha. Võtsime tekid ja natuke süüa kaasa ja istusime maha. Lennukid tõusid otse pea kohalt õhku. Merilin puges selleks ajaks meie sülle, kui lennuk üle lendas ja siis kui lennuk oli juba meist eemal, siis näitas hästi rõõmsalt lennukile näpuga järgi, sellest sai meil kohe omamoodi mäng:) Lennujaama taga istusime päris kaua, vaatasime lennukeid ja rääkisime juttu.

Tagasitulles läksime veidi teist teed.. see oli ilus, metsavaheline mägine tee, palju puid ja rohelust. Käisime autopesulast läbi, Allan ja Riho tahtsid hakata veel autot poleerima, aga kuna me polnud eriti midagi söönud, siis otsustasime, et "keevitame" hoopis midagi head süüa. Tegime punast lihapada riisi, ubade, maisi, herneste ja igasuguste muude asjadega, mis külmkapis leidus. Ja tegelikult oligi juba pime ja õhtu käes. Varsti tuli Geely, andsime talle ka süüa. Ja torti sõime ka, mis Geely ja Riho olid meie saabumise puhul ostnud.
Panin Merilini magama ja varsti läksime ise ka.

Eile läksid kõik hommikul välja, me jäime Meriliniga koju, tuppa, sest Merilinil oli nohu. Täna läheme teeme väikese ringi. Mängisime Meriliniga kõik mängud läbi, olin täiesti lapse päralt... Tavaliselt kodus oli ikka asju, mida oli vaja teha jne. Nii sai Merilin kohanemisraskustest ka üle, kui tal neid raskusi üldse oli... Üldse, Merilin on siin väga hästi kohanenud, teab kus asjad käivad, kus prügikast, vannituba, köök on, mida tohib, mida ei tohi.
Geelyl ja Rihol on veidi madalam voodi, kuhu Merilin ulatab ronida. Kui Merilin uniseks jääb, ronib ise sinna voodisse pikali ja küsib juua ja magada. Ja ise üritab lusikaga süüa. Eile võttis Merilin laualt õuna, Riho ütles "õun, õun", Merilin ütles: ounn,ounn, püüdis järgi öelda.
Eile televiisor mängis päeval, mingi onu rääkis seal juttu ja ütles vahepeal: "blaa-blaa- blaa", Merilin ütles järgi paa-paa-paa:))))))))

Täna magas Merilin terve öö järjest, tõusis alles siis kui me juba sööma hakkasime. Mind üllatab see, millise müra sees Merilin suudab magama jääda! Telekas mängib, inimesed räägivad juttu.. uskumatu... kodus oli vaikus, pimedus, mulle tundus, et Merilin ainult nii magama jääbki. Hommikul sõime jälle putru, mehed läksid välja, Geely läheb natuke hiljem. Istusime siin veel veidi aega kolmekesi, sõime putru ja rääkisime niisama. Geely käis dushi all ja läks tööle. Nüüd Merilin hakkab vist varsti tõusma, me sööme lõunat ja siis läheme jalutama. Vaatame, mis siin ümberringi veel on.
Varsti hakkame Meriliniga mööda muuseume käima... Esialgu vaatame lähemal ringi.