TANTSUMUUSIKA KLASSIFIKATSIOON

Kindlasti on paljud kuulnud, et sageli kiputakse igasugust diskoteekides mängitavat muusikat "tümpsuks",  "vaibakloppimiseks" või veel millekski muuks nimetama ja enamasti ikka halvustavalt. Niisugune lähenemine ei saa aga kindlasti õige olla, sest ka tümpsuga muusikat on tegelikult väga erinevat ja seda kõike oleks ülim ebakompetentsus ühte patta panna. Pealegi pole seda muusikat tegevad artistid teinud ega tee tavaliselt kaugeltki kõiki lugusi selle kõige lihtsama "pumm-tshahh" rütmiga. Seetõttu olnuks juba ammu vajalik kirja panna mingi ülevaade viimaste aastakümnete tantsumuusikast ja see ka rahvale kättesaadavaks teha. Kuna olen ise põhitöö kõrvalt selle asjaga päris kaua tegelnud, siis lõpuks see ülevaade ka valmis sai.

Kõigepealt tuleks kindlasti määratleda enam-vähem, kuidas tantsumusa jaguneb. Põhijoontes jaguneb see kolmeks: technopop ehk professionaalne suund, techno ehk alternatiivne suund ja disco ehk kommertslik suund.

Technopopi tegemisel lähtutakse eelkõige kõrgetest kunstilistest taotlustest ja alles seejärel kommertsedust - seega on tegemist üsna elitaarse nähtusega. Selle suuna tunnusteks on rütmi ehk tümpsu  t a g a s i h o i d l i k  osatähtsus, esiplaanil on rohkem saundid (värvikas või väga värvikas kõlapilt!) ja puhtmuusikalised elemendid (meloodia, harmoonia, rütm, vorm), samuti laulusõnad, kusjuures kõik või enam-vähem kõik on puhtkunstilises ehk professionaalses mõttes kõrgel tasemel teostatud (mõistagi pole kõigil artistidel kõik elemendid võrdselt hästi õnnestunud). Väga oluline on technopopparite juures ka video - reeglina on lisaks musale ka videod hästi läbi mõeldud ja musaga kokku viidud, nii et tulemuseks on tõeline sünteeskunst (kui oleks tegemist kommertsiga, poleks vaja ei stiilseid saunde ega ka muud, sünteeskunstist rääkimata). Reeglina on technopopi esindajatel IGA LUGU ERINEV, nii et omavahel  v e i d i g i  sarnanevaid lugusi on igal artistil heal juhul 2, mitte rohkem. Lisaks on nad teinud rohkem või vähem ka instrumentaalpalu ja ka täiesti ilma igasuguse tümpsuta lugusi. Üldse peab märkima, et enamus technopopi esindajaist kõlavad väga stiilselt, nii et isegi omavahel on neid üsna raske segi ajada.

See suund sobib suurepäraselt nii tantsimiseks kui ka kodus kuulamiseks, mistõttu selle esindajaid mängitakse meelsasti nii diskoteekides kui ka raadiojaamades.

Tuntumad esindajad: Pet Shop Boys, Depeche Mode, Erasure (need 3 ongi vahest kõige stiilsemad), OMD, New Order, Kraftwerk, Electronic, Camouflage, Ultravox, Visage, Duran Duran, Human League, Soft Cell, Marc Almond, Classix Noveaux, Alphaville, Frankie Goes To Hollywood jt. Uuematest artistidest on kõige enam technopopi kõlapildile lähedasem artist X-Perience. Vanadest artistidest meenutab oma kõlapildi ülima värvikuse ja puhtmuusikaliste elementide kõrge kvaliteedi tõttu technopoppi ka vana hea ABBA, kuid selle bändi puhul ei saa paraku rääkida mingist sünteeskunstist, pealegi pole sõnaline pool tal eriti tugev.

Muidugi ei kõla kõik technopopi esindajad nii  elektrooniliselt nagu PSB, DM või Kraftwerk, kuid just sellesama sünteeskunsti harrastamise tõttu kuuluvad nad ikkagi technopopi alla. Kindlasti pole technopop mõeldud massidele, kuna ta on selleks liiga teaduslik.

Techno kõige tähtsamad elemendid on saundid ja rütmid (kõlapildi tähtsuse osas on seega palju ühist technopopiga), kusjuures puhas tümps võib, aga ei pruugi olla rõhutatud. Meloodia ja harmoonia ei oma selle suuna puhul üldjuhul erilist tähtsust, tihti need samahästi kui puuduvad üldse. Taolist tugevat seost videotega, nagu technopopparitel, technoartistidel aga üldjuhul pole ning ka sisu osas võib kvaliteet kõikuda väga suures ulatuses. Sarnase ülesehitusega ning sarnaselt kõlavaid lugusi on technoartistidel (erinevalt technopopparitest) tavaliselt üsna palju ning seetõttu võib paljud artistid isegi omavahel kergesti segi ajada. Üldjuhul on techno kas puhtalt INSTRUMENTAALNE või siis ilma õige laulmiseta, technoartistide tavaliselt mitte eriti arvukal hulgal loodud laulud kuuluvad aga kindlasti nende pisut kommertslikumate stiilinäidete alla. Sarnaselt technopopi esindajatega on aga ka technoartistid teinud ka tümpsuta lugusi, kuigi mitte nii palju.

Oma funktsioonilt on techno küll küll pisut rohkem tantsimiseks kui kuulamiseks mõeldud, aga on ju olemas ka palju "tugitoolitechnot" (Raul Saaremetsa väljend). Tavaliselt väljaspool igasuguseid klubisid ja diskoteeke technot väga palju ei mängita (kui spetsraadiojaamad välja arvata).

Kuna 90-ndate jooksul on techno tugevalt muutunud, siis tuleb ka esindajad vastavalt kaheks jagada. Kõigepealt vanemad esindajad, kes said tuntuks kümnendi 1. poolel ehk hardcore techno ajal: Scooter, U 96, Jam & Spoon, Future Sound Of London, Prodigy, Trilithon, 0, Utah Saints, L.A. Style, Moby, Dune, Blümchen, Music Instructor, Mark'Oh, Marusha jt. Kümnendi 2. pool tõi aga esile dream house'i ehk mahedama techno oma tuntumate esindajatega: Sash!, Alice Deejay, Faithless, Robert Miles, BBE, DJ Quicksilver, Watergate, Kai Tracid, Brooklyn Bounce, Rollergirl, ATB, Blank & Jones, Chicane, Paul van Dyk, DJ Sakin & Friends, Schiller, Da Hool, Mauro Picotto jt.

Techno pole päris kindlasti mõeldud massidele, kuna ta on oma olemuselt selleks liiga pretensioonikas.

Disco ehk see  õ i g e  diskotümps on aga tõesti see suund, mille kõige tähtsam osa on rütm ehk tümps. Ehkki meloodiat ja harmooniat on selles suunas palju rohkem kui technos, ei küüni nende teostus oma kunstiliselt väärtuselt kaugeltki mitte technopopi tasemele. Ka saundid on üldiselt üsna keskpärased ja mitte väga erilised, erinevalt kõigist teistest suundadest (kõlapilt pole seega eriti huvitav). Video ja musa omavaheline seos on umbes sama mis techno puhul. Mis aga sisusse puutub, siis selles osas on aja jooksul kvaliteet pidevalt langenud. Kuna aga disco ongi oma olemuselt kommertslik, siis seetõttu polegi selle tegijad endale mingeid eriti kõrgeid kvaliteedinõudmisi seadnud. Mõistagi võib seetõttu leida sarnaseid discolugusi vaat et kümnete kaupa ning lausa mitmetelt artistidelt kokku. Sellepärast ei suudagi paljud erinevate discoartistide vahel vahet teha, pealegi on igal aastal discostiil kuigipalju muutunud (tihti on selles osas suunanäitajateks hoopis techno ja technopopi esindajate hitid). Kui techno on peamiselt instrumentaalne, siis disco on koguaeg olnud VOKAALNE - instrumentaalpalasi on discoartistid vähe teinud, tümpsuta lugusi aga praktiliselt üldse mitte.

Siililegi selge, et see suund on just tantsimiseks mõeldud (kuigi ega keegi ei keela seda tümpsu ka kodus kuulamast) ja seetõttu sarnaselt technole ka discot tavalised raadiojaamad üldjuhul eriti palju ei mängi.

Kuna disco on igal oma eksistentsikümnendil olnud erineva näoga, siis tuleb vastavalt ka esindajad kolmeks jagada. Kõigepealt 70-ndad: ABBA (kuigi see bänd tegi oma tööd niivõrd hästi, et ta muusikalises mõttes küünib isegi technopopi tasemele), Boney M, Baccara, Village People, Space, Secret Service, Gibson Brothers, Eruption, Ottawan, Gloria Gaynor jt. 80-ndate kuulsamad olid: Bad Boys Blue, Fancy, Savage, Jennifer Rush, Sandra, Mylene Farmer, Valerie Dore, juba varem alustanud Secret Service, Blue System, mõistagi ka omaaegne interrinde jt. mitte eriti kõrge IQ-ga isikute suur lemmik Modern Talking jt. (pilkamisi öeldes Modern F***ing - sellest "euro-suveniirist" võib veel nõmedam olla vaid ehk omaaegne "Eesti NSV teeneline rahvakollektiiv" Suveniir). 90-ndate kuulsamad olid aga: 2 Unlimited, Culture Beat, Cappella, Captain Hollywood (Project), CO.RO., Snap, Dr. Alban, Haddaway, Ace Of Base, (En-)Rage, Masterboy, Maxx, Magic Affair, Basic Element, Ice MC, Melodie MC, Mo-Do, Aqua, Daze, Nana, French Affair, Ann Lee, Passion Fruit ja väga paljud teised. Teatud tinglikkusega saab disco alla paigutada ka sellised artistid nagu Vengaboys ja Gigi D'Agostino, seda vaatamata päris suurele instrumentaalpalade arvule nende loomingus ja kõlapildiüsna suurele technolikkusele. Sama käib ka Eiffel 65 kohta, kel aga instrumentaalpalasi polegi.

Disco kui kommertslik tantsumusasuund on kindlasti mõeldud massidele, kuigi mõnes mõttes on isegi disco alternatiivne (ameerikalikule) peavoolu popmusale: nimelt ei käi ju kaugeltki mitte igaüks meist diskoteegis, aga enamus inimesi kuulab kindlasti raadiot.

DISCO ARENG LÄBI AASTAKÜMNETE

 Teatavasti pole ka disco ise olnud koguaeg päris samasugune, kuna see stiil sündis juba nii ammu kui 70-ndatel. (Samasugune on koguaeg olnud vaid see, kuidas seda stiili ja üldse kogu tantsumusa on sõimatud ja kirutud) Selgelt on eristatavad iga kümnendi discostiili tunnused.

Kõigepealt 70-ndate discost. Tüüpiline tolleaegne discobänd koosnes 2 mehest ja 2 naisest, kusjuures eelistatud olid naishääled - seda kõike ilmselgelt ABBA mõjul. Täpselt küll ei tea, kes ikkagi tuli esimesena mõttele hakata tegema neid kõva tümpsuga (s.t. basstrumm lööb igal või peaaegu igal löögil) lugusi, kuid kindel on see, et see juhtus aastal 1976 ja ühed esimestest kõva tümpsuga lugudest olid igatahes ABBA "Money, Money, Money" ja "Knowing Me, Knowing You" ning Boney M'i "Daddy Cool".

Kuigi, nagu öeldud, süüdistati juba tollaseid discopunte mõttelageduses ja milles kõiges veel, ei saa sellega kuidagi nõustuda. Muidugi polnud isegi mitte ABBA lugude sõnad enamasti mitte liiga sügavamõttelised, kuid ometi on nad  üldjuhul niisama vaadateski väga humanistlikud, siirad, südantsoojendavad ja mitte mingil juhul lollid sõnad, vaid väga kvaliteetselt välja nuputatud. Erandiks on muidugi sellised lood nagu Boney M'i "Calendar Song", kus sõnadeks olid kuude nimetused ja mida nt. Peeter Volkonski sellepärast vägevalt tümitas. Nojah, kuidas kellelegi, kuid 2. küljest on jällegi seesama idee ehitada 1 laul just selle peale üles vägagi originaalne, pealegi pole puhtmuusikaliselt sel lool midagi häda. Vastupidiseid näiteid on aga tunduvalt rohkem - kui meenutada selliseid lugusi nagu ABBA "Dance (While The Music Still Goes On)", "Chiquitita", "The Visitors", Boney M'i "Children Of Paradise", "We Kill The World" jt.

Tehnilise poole pealt eristab 70-ndate discot kogu hilisemast "tümpsust" rohke originaalpillide kasutamine (arvutite, sämplerite ja muu elektroonika aeg saabus ju tublisti hiljem, nii et tollal kasutati vaid suhteliselt algelisi sünte, elektriorelit ja elektriklaverit), millega saavutati tihti äärmiselt värvikas kõlapilt (sellega hiilgas eelkõige küll ABBA, kuid ka teised kõlasid vägagi huvitavalt). See käib ka rütmipartiide (nii trumm kui bass) kohta, mis on tihti äärmiselt põnevalt kokku pandud (nt. ABBA "Dancing Queen" ja Boney M'i "He Was A Steppenwolf") ja varieeruvad 1 loo jooksul enamasti üsna paindlikult (mitte aga nii nagu järgmisel kümnendil).

Puhtmuusikalise poole pealt tuleb (samuti erinevalt hilisemast discost) päris tihti ette selliseid asju nagu ühe helistiku piiridest väljumine (kaldumised, modulatsioonid, ka juhuslikud altereeritud noodid), vahelduvtaktimõõt, valsitaktis - eriti just 3/8, 6/8 ja 12/8 taktimõõdus - lood, ühe loo sees esinevad tempomuutused (nii kiirendused kui aeglustused, samuti isegi mõned vabas tempos lõigud), üsna mitmekesised vormid, meloodiline arranzheering, samuti palju stilisatsioone (reggae jt. stiilides lood), mis mõjutas mõistagi ka tempovalikut - enamasti olid tollased diskolood 100-130 lööki minutis, kuid päris tihti ka alla või üle selle (peamiselt stilisatsioonide puhul, nii-öelda tavalised "tümpsulood" jäid üldjuhul ikka nimetatud piiridesse). Päris palju oli rahulikke lugusi. Tehti ka mõningaid instrumentaalpalu, nagu ABBA "Intermezzo No. 1" ja "Arrival", Space aga just nendega kuulsaks saigi - tema 1. ja ühtlasi kuulsaim plaat (mis omal ajal ka siinpool tollase impeeriumi piiri litsentsplaadina avaldati) oli praktiliselt puhas (igatahes  l a u l e  kui selliseid seal küll pole) instrumentaalne "tümps".

Siinkohal peaks pisut rääkima ka sellistest artistidest nagu Kraftwerk ja Jean-Michel Jarre, kes mõlemad samuti 70-ndatel kuulsaks said, kuid kes kumbki päris kindlasti discostiili esindajate hulka ei kuulu. Kraftwerk pani ühelt poolt aluse technole ja teiselt poolt oli suureks eeskujuks paljudele technopopi esindajatele, ka J.-M. Jarre on väga tugevalt mõjutanud mõlemat suunda ja kindlasti ka discot, kuigi ta ise hakkas "tümpsuma" tegelikult alles 90-ndatel. Üks huvitav nähtus, mis kogu hilisemale tantsumusale iseloomulikuks on saanud, sai alguse aga samuti 70-ndatel ja selleks olid maxisinglid. Neid hakati välja laskma 1978. a.-st alates ning maxi- ja muud versioonid võimaldasid nüüd nii muusikutel kui ka  kuulajatel läheneda samale loole hoopis mitme eri nurga alt.

80-ndate discos eelmise kümnendi omadega võrreldavas suuruses megatähti enam ei olnud. Vastandina eelmisele kümnendile olid nüüd eelistatud meeshääled ja kuidagi ei saa märkimata jätta, et just siis algas homode suurem võidukäik ka musamaailmas (kuigi ka Village People on ju teatavasti 1 homode bänd).

Kuna nüüd oli elektroonika juba märkimisväärselt arenenud - ilmusid esimesed algelised rütmimasinad, sämplerid (1. oli Roland S50 - 80-ndate keskel) ja sämplimistehnoloogial põhinevad sündid (1. oli Roland D50 - 1986/87), siis visati üksmeelselt igasugused originaalpillid nurka ja üritati läbi ajada üksnes elektroonikaga, ehkki see oli vaatamata suurtele edusammudele ikkagi veel üsna algeline. Tulemuseks oligi kõlapildi ning eriti rütmipartiide muutumine (70-ndate discoga võrreldes oli see kindlasti nii) üsna uniseks ja igavaks (kohe meenub, kuidas nt. Bad Boys Blue 1. plaat "Hot Girls - Bad Boys" algusest lõpuni täpselt samas tempos ja enamikus lugudes koguni samas rütmis tümpsus).

Ka nii-öelda puhtmuusikalise poole pealt muutus kõik tükk maad igavamaks ja "ümmargusemaks", kuna eelmise kümnendi vastavas kohas nimetatud võtteid 80-ndate discos leiab küll väga vähe. Arranzheeringud muutusid puhtalt rütmilisteks, meloodilisusega on arranzheeringu koha pealt üsna harva tegemist. Stilisatsioonidest jäi alles vaid reggae ning praktiliselt ainus kasutamist leidnud vorm oli selline: 1.salm-refrään-2.salm-refrään-väike vahemäng-refrääni kordused. Rahulikke lugusi tehti samuti palju vähem (silmatorkavateks eranditeks on Mylene Farmer, Secret Service, Blue System ja ehk veel keegi), instrumentaalpalasi aga ei tehtud õieti enam üldse. Tempovalik jäi üldjuhul 110 ja 130 l/min vahele.

Laulutekstid aga üldjuhul võrreldes 70-ndatega õnneks oluliselt magedamaks ei muutunud ja nende kohta kehtib 70-ndate laulutekstide kohta öeldu. Jah, ilusaid lugusi (ka muusikalises mõttes) tehti ka 80-ndatel palju ning arvuliselt isegi rohkem kui 70-ndail (eriti tuleb ära märkida BBB, kelle lood lausa nõretavad pisaratest). Jätkus ka maxi- ja muude versioonide võidukäik - hakati välja laskma lisaks maxisinglitele ka remixsingleid, alates 1987-88 aga hakati ka singleid juba CD-formaadis välja laskma (täielik üleminek vinüülilt CD-le toimus 1988-89, seda just albumite osas).

Technopopi (kellest enamust tollal futuristideks ja uusromantikuteks nimetati) esindajad, kes üldjuhul just tol kümnendil kuulsaks said, tõestasid aga veenvalt, et isegi tollase tehnilise taseme juures oli võimalik väga kvaliteetset musa teha - kas siis igas või peaaegu igas mõttes (ainuüksi trummipartiidki on neil väga põnevalt üles ehitatud, muudest elementidest ei hakka siinkohal pikemalt rääkimagi). Selle suuna esindajad nautisid üldjuhul ka palju suuremat edu kui "päris" discoartistid ning sellistel artistidel nagu PSB ja Erasure oli väga tähtis osa ka kogu aastakümnele iseloomuliku "poistebändide" armee tekkimises. Mõistagi avaldas technopopi suund ka puhtmuusikaliselt tohutult mõju (kui vaid meenutada PSB'i megahitte "It's A Sin" ja "Always On My Mind").

Eraldi peaks ära märkima aga sellise bändi nagu a-ha (jaa-jaa, nii nagu ABBA õige kirjapilt on ikkagi suurte  tähtedega, on selle norralaste esibändi õige kirjapilt ikkagi väikeste tähtedega!), kes alustas justkui discobändina (kuigi minu arust pole ta ei disco ega ka mitte technopopi esindaja - õigeid discolugusi on tal väga napilt, samas aga pole ta elektroonikat kunagi  v ä g a  palju kasutanud, heliefekte on aga kõigi a-ha lugude peale vaid paar korda kuulda), kuid aja jooksul muutus kõige ehtsamaks (pop)rockgrupiks. Mis aga technosse puutub, siis nii mõnigi hiljem kuulsaks saanud technogrupp (nt. Westbam ja KLF) alustas tegevust juba 80-ndatel.

Siis aga tulid 90-ndad ning sellega seoses tuleks kõigepealt juttu teha hoopis technost. Oli ju ikkagi 90-ndate alguses puhkenud technobuum see, mis määras ära kogu kümnendi kõlapildi. Technobuum aga sai võimalikuks tänu arvutustehnika plahvatuslikule arengule, mis võimaldas tekitada ja töödelda elektroonilisel teel juba tohutult parema kvaliteediga saunde kui 80-ndatel. See tekitaski aastail 1991-92 tantsumusas terve revolutsiooni - hakati massiliselt tegema lugusi, mis toetusidki üksnes tugevalt rütmiseeritud põnevatele saundidele (KLF'i hitid, U 96 "Das Boot", L.A. Style'i "James Brown Is Dead" ja väga paljud teised lood), mitte aga enam salmi ja refrääni vaheldumisele, nagu eelmistel aastakümnetel. Vokaali kasutati esialgu ainult räpi kujul, kui üldse kasutati. Nojah, tantsumusa paadunud vastased ütleksid selle kõige peale kindlasti, et mingit revolutsiooni ei toimunud, sest see on ju see vastik pidevalt taandarenev tümps ja juba sellepärast ei saa seal mingeid revolutsioone kunagi olla. Kuid kui mõnigi neist pööraks natukenegi tähelepanu kasvõi äsjamainitud muutustele ja võrdleks mõnda 90-ndate tantsulugu ükskõikmillise varasema aastakümne näidetega, oleks ta ilmselt sunnitud tunnistama, et mul on nii selle revolutsiooni koha pealt kui ka muus osas õigus. Muutused olid tõesti tohutud, kuna praktiliselt kõik ju muutus.

Technogeeniuste praktika võtsid kiiresti üle ka samal ajal sündinud uued discoartistid, kuid selle vahega, et viimased praktiseerisid lisaks räpile ka nii-öelda päris laulmist. Nii kujuneski välja ka kommertshiti uus vorm, kus üsna võrdse tähtsusega olid mingite saundidega mängitud käik, räpilõik (mis hakkas asendama diskohiti senises tüüpvormis salmi osa) ja laululõik (see jäi refrääniks). Räppariks oli tavaliselt (mustanahaline) mees ja lauljaks (valge) naine, nii et mingis mõttes oleks nagu 70-dad taaselustunud (tüüpkoosseis oli aga nüüd täpselt 2X väiksem). Kõige ilmekamalt iseloomustas neid discoartiste aga DJ Alari Kivisaar - "kappav rütm, räppiv mees, kriiskav naine". Tegelikult ongi vaid 90-ndate discostiili kohta õige kasutada sõna "vaibakloppimine".

Kümnendi 1. poolel valitses üldiselt väga agressiivne kõlapilt, mille põhjuseks oli tollase sämplimistehnoloogia tase ja esimeste vihaste hardcore technohittide mõju (eelistati väga teravakõlalisi saunde). Siinkohal peab ka märkima, et 90-ndatel muutus keskseks noodivältuseks varasema kaheksandiku asemel kuueteistkümnendik - kogu rütmipilt muutus tihedamaks ja energilisemaks, alates PSB'i megahitist "Go West" kasutati trummipartiides isegi kolmekümnekahendikke (need kuulsad trummipõrinad!). Kuna disco on ikkagi kommertsstiil, siis päris eespoolmainitud lugudes olnud mürisevaid saunde ei saanud  kasutada, kuid eelmise kümnendiga võrreldes olid 90-ndate discolood ikkagi palju kurjema saundiga. Ka rütmipartiid muutusid nüüd vastandina 80-ndatele ja sarnaselt 70-ndatele taas huvitavaks ning paindlikuks (juba 90-ndate alguse musaprogrammid võimaldasid nt. 16-ndikes tasapisi paisuvat trummipõrinat-müdinat tekitada (Captain Hollywood'i "More & More"), samuti ühe loo sees vormiosade lõpul võtta nt. basstrumm üheks-paariks taktiks maha (Snap'i "Rhythm Is A Dancer") jne.).

Arranzheeringutes tõusis rütmi osatähtsus veelgi suuremaks kui oli 80-ndatel. Sarnaselt 70-ndatega on ka 90-ndatel päris palju muudetud mingi loo sees tempot (see on küll rohkem omane techno ja technopopi esindajaile). Vaieldamatult kuulsaim nähtus 90-ndail kasutatud stilisatsioonide seas (kuigi neid polegi just palju rohkem, kui mitte arvestada kummardusi mõne techno alaliigi suunas) oli nn. euro-reggae, mis sai alguse bändist nimega Ace Of Base. Ega muud sorti aeglaseid lugusi esialgu ei tehtudki - igatahes mitte enne 90-ndate keskpaika. Kuna techno on peamiselt instrumentaalne, siis tegid ka paljud discoartistid mõnikord instrumentaalpalu (nagu oli 70-ndatel). Tempovalik kõikus kümnendi jooksul aga väga kõvasti - algul saadi hakkama veel 120-130 löögiga minutis, kuid 90-ndate keskpaigaks oli juba 140 l/min aeglane: tempod läksid 180-ni välja (just reivi- ja reivilikes lugudes), seejärel langesid tempod uuesti vahemikku 120-140 l/min, kusjuures house'ilood ja house'ilikud lood jäävad alla 130 ning ülejäänud sellest ülespoole.

Mis aga laulutekstidesse puutub, siis niivõrd tobedaid sõnu pole veel kunagi varem tehtud kui 90-ndate 1. poolel (selles mõttes olid ehk "tippudeks" Maxx'i "Get-A-Way" ja Masterboy "I Got To Give It Up") - tegelikult oligi sõnu vaja vaid sõnade endi pärast ja mitte millegi muu pärast. Olid vaid vähesed erandid: Love Message'i "Love Message", Captain Hollywood'i "Only With You", Haddaway "Life" ja "I Miss You", hilisemast ajast Nana "Lonely", sellise artisti nagu X-Perience lood ja veel mõned üksikud. Üldse olid lisaks kõigile juba nimetatud lugudele (tähtsamad artistid said juba kaugel eespool üles loetud) tähtsamad lood veel 2 Unlimited'i "No Limit", Culture Beat'i "Mr. Vain", Haddaway "What Is Love" ja veel mõned.

Kui kümnendi 1. poolel kippusid suuremat edu nautima discobändid, siis kümnendi 2. poolel oli vaieldamatult jällegi techno populaarsus suurem, seda tänu dream house'i tekkimisele 1996.a.-l. Selle techno alaliigi tekkimist võimaldas taas sämplimistehnoloogia kiire areng, mistõttu oli nüüd võimalik saunde paremini töödelda, sealhulgas ka mahedamakõlalisi saunde rohkem välja nuputada kui varem. Pealegi oli selleks ajaks kõiki senine meeletu "vaibakloppimine" juba ammu ära tüüdanud, nii et kui ilmusid välja sellised lood nagu Robert Miles'i "Children", Faithless'i "Insomnia", DJ Quicksilver'i "Bellissima" ja Sash'i "Ecuador", siis lähenesid ka kõik senised "vaibakloppijad" uuele stiilile väga märgatavalt. See mõjus ka discole positiivselt, sest kõlapilt muutus rahulikumaks (räppimine läks pea üldse moest, kui Nana tüüpi artistid välja arvata, kes aga on teinud vaid rahulikke lugusi) ja samas huvitavamaks (senisest palju paremad ju mitmekesisemad saundid!). Eraldi  olgu ära märgitud aga selline technogrupp nagu Sash!, kes on teinud lugusi õige mitmes keeles: lisaks ingliskeelsetele veel prantsuse ("Encore une fois", "Le soleil noir"), itaalia ("La primavera"), hispaania ("Ecuador", "Adelante") ja isegi rootsi (osa loost "Together Again") keeles.

Kõikvõimalike mixide tegemine kasvas 90-ndatel aga enneolematute mõõtmeteni. Arvutite abil oli nüüd võimalik minna originaalist juba nii kaugele, et remix kõlas juba nagu täiesti uus lugu (kuigi paljudel juhtudel kippusid sellised remixid oma väärtuse poolest küll täiesti metsa minema). Tihti ongi niiviisi mõnest singlist ilmunud päris mitu remixsinglit. Oluline ongi märkida, et miximise ja remiximisega hakkasid tegelema lisaks produtsentidele nii DJ-d kui artistid ise. 90-ndatel saigi kuulsaks väga palju artiste, kes varem olid üksnes DJ-ametiga leiba teeninud (paljudel juhtudel olid nad lisaks oma põhitööle ka kuulsate artistide miximisega tegelenud) ja kelle artistinime eeski seisab kuulus lühend DJ. Samas aga ei jätnud enamus neist isegi peale kuulsakssaamist oma endist ametit. Needsamad DJ-d mixisid nii omi kui ka oma kolleegide lugusi, kes jälle omakorda nende endi lugusi mixisid. Ka varasemast ajast tuntud artistid (nagu PSB) mixisid tihti üksteise lugusi ja vahel isegi nendesamade DJ-de lugusi.

Paraku pole 90-ndatel tuntuks saanud artistide seas õieti ühtki artisti, keda saaks technopopi alla paigutada. Kõige lähemal seisab sellele X-Perience, keda ka alguses juba korra mainisin. Uue aastatuhande kohta on aga praegu küll kuidagi varavõitu veel midagi kirjutada.
 
© 2000-2001 Taavi T.F.


Tagasi ARTIKLITE juurde
Tagasi INFO juurde