Kindlasti on paljud kuulnud, et sageli kiputakse igasugust
diskoteekides mängitavat muusikat "tümpsuks",
"vaibakloppimiseks" või veel millekski muuks nimetama ja
enamasti ikka halvustavalt. Niisugune lähenemine ei saa aga
kindlasti õige olla, sest ka tümpsuga muusikat on
tegelikult väga erinevat ja seda kõike oleks ülim
ebakompetentsus ühte patta panna. Pealegi pole seda muusikat
tegevad artistid teinud ega tee tavaliselt kaugeltki kõiki
lugusi selle kõige lihtsama "pumm-tshahh" rütmiga.
Seetõttu olnuks juba ammu vajalik kirja panna mingi
ülevaade viimaste aastakümnete tantsumuusikast ja see ka
rahvale kättesaadavaks teha. Kuna olen ise
põhitöö kõrvalt selle asjaga päris kaua
tegelnud, siis lõpuks see ülevaade ka valmis sai.
Kõigepealt tuleks kindlasti määratleda
enam-vähem, kuidas tantsumusa
jaguneb. Põhijoontes jaguneb
see kolmeks: technopop
ehk professionaalne suund, techno ehk
alternatiivne suund ja disco ehk kommertslik suund.
Technopopitegemisel lähtutakse
eelkõige kõrgetest
kunstilistest taotlustest ja alles seejärel kommertsedust -
seega
on tegemist üsna elitaarse nähtusega. Selle suuna tunnusteks
on rütmi ehk tümpsu t
a g a s i h o i d l i k
osatähtsus, esiplaanil on rohkem saundid (värvikas
või
väga värvikas kõlapilt!) ja puhtmuusikalised elemendid
(meloodia, harmoonia, rütm, vorm), samuti laulusõnad,
kusjuures kõik või enam-vähem kõik on
puhtkunstilises ehk professionaalses mõttes kõrgel
tasemel teostatud (mõistagi pole kõigil artistidel
kõik elemendid võrdselt hästi õnnestunud).
Väga oluline on technopopparite juures ka video - reeglina on
lisaks musale ka videod hästi läbi mõeldud ja musaga
kokku viidud, nii et tulemuseks on tõeline sünteeskunst
(kui oleks tegemist kommertsiga, poleks vaja ei stiilseid saunde ega ka
muud, sünteeskunstist rääkimata). Reeglina on technopopi
esindajatel IGA
LUGU ERINEV, nii et omavahel v e i d i g i
sarnanevaid lugusi on igal artistil heal juhul 2, mitte rohkem. Lisaks
on nad teinud rohkem või vähem ka instrumentaalpalu ja ka
täiesti ilma igasuguse tümpsuta
lugusi. Üldse peab
märkima, et enamus technopopi esindajaist kõlavad väga
stiilselt, nii et isegi omavahel on neid üsna raske segi ajada.
See
suund sobib
suurepäraselt nii tantsimiseks kui ka kodus
kuulamiseks, mistõttu selle esindajaid mängitakse
meelsasti
nii diskoteekides kui ka raadiojaamades.
Tuntumad
esindajad: Pet Shop Boys, Depeche Mode, Erasure (need 3
ongi
vahest kõige stiilsemad), OMD,
New Order, Kraftwerk, Electronic,
Camouflage, Ultravox, Visage, Duran Duran, Human League, Soft Cell,
Marc Almond, Classix Noveaux, Alphaville, Frankie Goes To Hollywood jt.
Uuematest artistidest on kõige enam technopopi
kõlapildile lähedasem artist X-Perience. Vanadest
artistidest meenutab oma kõlapildi ülima värvikuse ja
puhtmuusikaliste elementide kõrge kvaliteedi tõttu
technopoppi ka vana hea ABBA,
kuid selle bändi puhul ei saa paraku
rääkida mingist sünteeskunstist, pealegi pole
sõnaline pool tal eriti tugev.
Muidugi ei kõla kõik technopopi esindajad nii
elektrooniliselt nagu PSB, DM või Kraftwerk, kuid just sellesama
sünteeskunsti harrastamise tõttu kuuluvad nad ikkagi
technopopi alla. Kindlasti pole
technopop mõeldud massidele,
kuna ta on selleks liiga teaduslik.
Technokõige tähtsamad
elemendid on saundid
ja rütmid(kõlapildi tähtsuse osas on seega palju ühist
technopopiga), kusjuures puhas tümps võib, aga ei pruugi
olla rõhutatud. Meloodia ja
harmoonia ei oma selle suuna puhul
üldjuhul erilist tähtsust, tihti need samahästi
kui
puuduvad üldse. Taolist tugevat seost videotega, nagu
technopopparitel, technoartistidel aga üldjuhul pole ning ka sisu
osas võib kvaliteet kõikuda väga suures ulatuses.
Sarnase ülesehitusega ning
sarnaselt kõlavaid lugusi on
technoartistidel (erinevalt technopopparitest) tavaliselt üsna
palju ning seetõttu võib paljud artistid isegi
omavahel
kergesti segi ajada. Üldjuhul on techno kas puhtalt
INSTRUMENTAALNEvõi siis ilma
õige laulmiseta,
technoartistide tavaliselt mitte eriti arvukal hulgal loodud laulud
kuuluvad aga kindlasti nende pisut kommertslikumate stiilinäidete
alla. Sarnaselt technopopi esindajatega on aga ka technoartistid
teinud
ka tümpsuta lugusi, kuigi
mitte nii palju.
Oma
funktsioonilt on techno küll küll pisut rohkem tantsimiseks
kui kuulamiseks mõeldud, aga on ju olemas ka palju
"tugitoolitechnot" (Raul Saaremetsa väljend). Tavaliselt
väljaspool igasuguseid klubisid ja diskoteeke technot väga
palju ei mängita (kui spetsraadiojaamad välja arvata).
Kuna
90-ndate jooksul on techno tugevalt muutunud, siis tuleb ka esindajad
vastavalt kaheks jagada. Kõigepealt vanemad esindajad,
kes said
tuntuks kümnendi 1. poolel ehk hardcore techno ajal: Scooter,
U
96, Jam & Spoon, Future Sound Of London, Prodigy, Trilithon, 0,
Utah Saints, L.A. Style, Moby, Dune, Blümchen, Music Instructor,
Mark'Oh, Marusha jt. Kümnendi 2. pool tõi aga esile dream
house'i ehk mahedama techno oma tuntumate esindajatega: Sash!,
Alice
Deejay, Faithless, Robert Miles, BBE, DJ Quicksilver, Watergate, Kai
Tracid, Brooklyn Bounce, Rollergirl, ATB, Blank & Jones, Chicane,
Paul van Dyk, DJ Sakin & Friends, Schiller, Da Hool, Mauro Picotto
jt.
Techno pole
päris kindlasti mõeldud massidele, kuna ta on
oma olemuselt selleks liiga pretensioonikas.
Discoehk see õ i g
e diskotümps on aga
tõesti see suund, mille kõige tähtsam osa on
rütm ehk tümps. Ehkki meloodiat ja harmooniat on
selles
suunas palju rohkem kui technos, ei küüni nende
teostus oma
kunstiliselt väärtuselt kaugeltki mitte technopopi tasemele.
Ka saundid on üldiselt üsna
keskpärased ja mitte
väga erilised, erinevalt kõigist teistest suundadest
(kõlapilt pole seega eriti huvitav). Video ja musa omavaheline
seos on umbes sama mis techno puhul. Mis aga sisusse puutub, siis
selles osas on aja jooksul kvaliteet pidevalt langenud. Kuna aga disco
ongi oma olemuselt kommertslik, siis seetõttu polegi
selle tegijad
endale mingeid eriti kõrgeid kvaliteedinõudmisi seadnud.
Mõistagi võib
seetõttu leida sarnaseid discolugusi
vaat et kümnete kaupa ning lausa mitmetelt artistidelt kokku.
Sellepärast ei suudagi paljud erinevate discoartistide vahel vahet
teha, pealegi on igal aastal
discostiil kuigipalju muutunud (tihti on
selles osas suunanäitajateks hoopis techno ja technopopi
esindajate hitid). Kui techno on peamiselt instrumentaalne, siis disco
on koguaeg olnud VOKAALNE - instrumentaalpalasi on discoartistid
vähe teinud, tümpsuta lugusi aga praktiliselt üldse
mitte.
Siililegi selge, et see suund on just
tantsimiseks mõeldud
(kuigi ega keegi ei keela seda tümpsu ka kodus kuulamast) ja
seetõttu sarnaselt technole ka discot tavalised raadiojaamad
üldjuhul eriti palju ei mängi.
Kuna
disco on igal oma eksistentsikümnendil olnud erineva näoga,
siis tuleb vastavalt ka esindajad kolmeks jagada. Kõigepealt
70-ndad:
ABBA (kuigi see bänd tegi oma tööd
niivõrd hästi, et ta muusikalises mõttes
küünib isegi technopopi tasemele), Boney M, Baccara, Village
People, Space, Secret Service, Gibson Brothers, Eruption, Ottawan,
Gloria Gaynor jt. 80-ndatekuulsamad olid: Bad Boys Blue, Fancy,
Savage, Jennifer Rush, Sandra, Mylene Farmer, Valerie Dore, juba varem
alustanud Secret Service, Blue System, mõistagi ka
omaaegne
interrinde jt. mitte eriti kõrge IQ-ga isikute suur lemmik Modern
Talking jt. (pilkamisi öeldes
Modern F***ing - sellest "euro-suveniirist" võib veel
nõmedam olla vaid ehk omaaegne "Eesti NSV teeneline
rahvakollektiiv" Suveniir).90-ndate kuulsamad olid
aga: 2 Unlimited,
Culture Beat, Cappella, Captain Hollywood (Project), CO.RO., Snap, Dr.
Alban, Haddaway, Ace Of Base, (En-)Rage, Masterboy, Maxx, Magic Affair,
Basic Element, Ice MC, Melodie MC, Mo-Do, Aqua, Daze, Nana, French
Affair, Ann Lee, Passion Fruit ja väga paljud teised.
Teatud
tinglikkusega saab disco alla paigutada ka sellised artistid nagu
Vengaboys ja Gigi D'Agostino,
seda vaatamata päris suurele
instrumentaalpalade arvule nende loomingus ja kõlapildiüsna
suurele technolikkusele. Sama käib ka Eiffel 65 kohta, kel aga
instrumentaalpalasi polegi.
Disco kui
kommertslik tantsumusasuund on kindlasti mõeldud
massidele, kuigi mõnes mõttes on isegi disco
alternatiivne (ameerikalikule) peavoolu popmusale: nimelt ei käi
ju kaugeltki mitte igaüks meist diskoteegis, aga enamus inimesi
kuulab kindlasti raadiot.
DISCO ARENG LÄBI AASTAKÜMNETE
Teatavasti pole ka disco ise olnud koguaeg päris samasugune,
kuna
see stiil sündis juba nii ammu kui 70-ndatel. (Samasugune on
koguaeg olnud vaid see, kuidas seda stiili ja üldse kogu
tantsumusa on sõimatud ja kirutud) Selgelt on eristatavad iga
kümnendi discostiili tunnused.
Kõigepealt 70-ndate
discost.
Tüüpiline tolleaegne
discobänd koosnes 2 mehest ja 2 naisest, kusjuures eelistatud
olid naishääled - seda kõike ilmselgelt ABBA
mõjul. Täpselt küll ei tea, kes ikkagi tuli esimesena
mõttele hakata tegema neid kõva
tümpsuga (s.t.
basstrumm lööb igal või peaaegu igal löögil)
lugusi, kuid kindel on see, et see juhtus aastal 1976ja ühed
esimestest kõva tümpsuga lugudest olid igatahes ABBA
"Money, Money, Money" ja "Knowing Me, Knowing You" ning Boney M'i
"Daddy Cool".
Kuigi, nagu öeldud, süüdistati juba tollaseid discopunte
mõttelageduses ja milles kõiges veel, ei saa sellega
kuidagi nõustuda. Muidugi polnud isegi mitte ABBA lugude
sõnad enamasti mitte liiga sügavamõttelised, kuid
ometi on nad üldjuhul niisama vaadateski väga
humanistlikud, siirad, südantsoojendavad ja mitte mingil juhul
lollid sõnad, vaid väga kvaliteetselt välja nuputatud.
Erandiks on muidugi sellised lood nagu Boney M'i "Calendar Song", kus
sõnadeks olid kuude nimetused ja mida nt. Peeter Volkonski
sellepärast vägevalt tümitas. Nojah, kuidas kellelegi,
kuid 2. küljest on jällegi seesama idee ehitada 1 laul just
selle peale üles vägagi originaalne, pealegi pole
puhtmuusikaliselt sel lool midagi häda. Vastupidiseid näiteid
on aga tunduvalt rohkem - kui meenutada selliseid lugusi nagu ABBA
"Dance (While The Music Still Goes On)", "Chiquitita", "The Visitors",
Boney M'i "Children Of Paradise", "We Kill The World" jt.
Tehnilise poole
pealteristab
70-ndate discot kogu hilisemast
"tümpsust" rohke
originaalpillide kasutamine (arvutite,
sämplerite ja muu elektroonika aeg saabus ju tublisti hiljem, nii
et tollal kasutati vaid suhteliselt algelisi
sünte, elektriorelit
ja elektriklaverit), millega saavutati tihti äärmiselt
värvikas kõlapilt (sellega hiilgas eelkõige
küll ABBA, kuid ka teised kõlasid vägagi huvitavalt).
See käib ka rütmipartiide
(nii trumm kui bass) kohta, mis on
tihti äärmiselt põnevalt kokku pandud (nt. ABBA
"Dancing Queen" ja Boney M'i "He Was A Steppenwolf") ja varieeruvad 1
loo jooksul enamasti üsna paindlikult (mitte aga nii nagu
järgmisel kümnendil).
Puhtmuusikalise
poole pealt tuleb (samuti erinevalt hilisemast discost)
päris tihti ette selliseid asju nagu ühe helistiku piiridest
väljumine (kaldumised, modulatsioonid, ka juhuslikud
altereeritud
noodid), vahelduvtaktimõõt,
valsitaktis - eriti just 3/8,
6/8 ja 12/8 taktimõõdus - lood, ühe loo sees esinevad
tempomuutused (nii kiirendused kui aeglustused, samuti isegi
mõned vabas tempos lõigud), üsna mitmekesised
vormid, meloodiline arranzheering, samuti palju stilisatsioone
(reggae
jt. stiilides lood), mis
mõjutas mõistagi ka tempovalikut
- enamasti olid tollased
diskolood 100-130 lööki minutis,kuid päris tihti ka alla või üle selle
(peamiselt
stilisatsioonide puhul, nii-öelda tavalised "tümpsulood"
jäid üldjuhul ikka nimetatud piiridesse). Päris
palju
oli rahulikke lugusi.Tehti ka mõningaid instrumentaalpalu, nagu
ABBA "Intermezzo No. 1" ja "Arrival", Space
aga just nendega kuulsaks
saigi - tema 1. ja ühtlasi kuulsaim plaat (mis omal ajal ka
siinpool tollase impeeriumi piiri litsentsplaadina avaldati) oli
praktiliselt puhas (igatahes l a u l e kui selliseid seal
küll pole) instrumentaalne "tümps".
Siinkohal peaks pisut rääkima ka sellistest artistidest nagu
Kraftwerk ja Jean-Michel Jarre,
kes mõlemad samuti 70-ndatel
kuulsaks said, kuid kes kumbki päris kindlasti discostiili
esindajate hulka ei kuulu. Kraftwerk
pani ühelt poolt aluse
technole ja teiselt poolt oli
suureks eeskujuks paljudele technopopi
esindajatele, ka J.-M. Jarre
on väga tugevalt mõjutanud
mõlemat suunda ja kindlasti ka discot,
kuigi ta ise hakkas
"tümpsuma" tegelikult alles 90-ndatel. Üks huvitav
nähtus, mis
kogu hilisemale tantsumusale iseloomulikuks on saanud, sai alguse aga
samuti 70-ndatel ja selleks olid maxisinglid.
Neid hakati välja
laskma 1978. a.-st alates ning maxi-
ja muud versioonid
võimaldasid nüüd nii muusikutel kui ka
kuulajatel läheneda samale loole hoopis mitme eri nurga alt.
80-ndate discos eelmise
kümnendi omadega võrreldavas
suuruses megatähti enam ei olnud. Vastandina eelmisele
kümnendile olid nüüd
eelistatud meeshääled ja
kuidagi ei saa märkimata jätta, et just siis algas homode
suurem võidukäik ka musamaailmas (kuigi ka Village
People
on ju teatavasti 1 homode bänd).
Kuna
nüüd oli elektroonikajuba
märkimisväärselt
arenenud - ilmusid esimesed algelised
rütmimasinad, sämplerid
(1. oli Roland S50 - 80-ndate keskel) ja
sämplimistehnoloogial
põhinevad sündid (1. oli Roland D50 - 1986/87), siis
visati
üksmeelselt igasugused originaalpillid nurka ja üritati
läbi ajada üksnes elektroonikaga, ehkki see oli vaatamata
suurtele edusammudele ikkagi veel üsna algeline. Tulemuseks
oligi
kõlapildi
ning eriti rütmipartiide muutumine (70-ndate
discoga võrreldes oli see kindlasti nii) üsna uniseks ja
igavaks (kohe meenub, kuidas nt. Bad Boys Blue 1. plaat "Hot
Girls -
Bad Boys" algusest lõpuni täpselt samas tempos ja enamikus
lugudes koguni samas rütmis tümpsus).
Ka
nii-öelda puhtmuusikalise
poole pealt muutus kõik tükk
maad igavamaks ja "ümmargusemaks", kuna eelmise kümnendi
vastavas kohas nimetatud võtteid 80-ndate discos leiab küll
väga vähe. Arranzheeringud muutusid puhtalt
rütmilisteks, meloodilisusega on arranzheeringu koha pealt
üsna harva tegemist. Stilisatsioonidest jäi
alles vaid reggae
ning praktiliselt ainus kasutamist leidnud vorm oli selline:
1.salm-refrään-2.salm-refrään-väike
vahemäng-refrääni kordused. Rahulikke lugusi
tehti
samuti palju vähem (silmatorkavateks eranditeks on Mylene Farmer,
Secret Service, Blue System ja ehk veel keegi), instrumentaalpalasi aga
ei tehtud õieti enam üldse. Tempovalik jäi
üldjuhul 110 ja 130 l/min vahele.
Laulutekstidaga üldjuhul
võrreldes 70-ndatega
õnneks oluliselt magedamaks ei muutunud ja nende kohta kehtib
70-ndate laulutekstide kohta öeldu. Jah, ilusaid lugusi (ka
muusikalises mõttes) tehti ka
80-ndatel palju ning arvuliselt
isegi rohkem kui 70-ndail (eriti tuleb ära märkida
BBB, kelle
lood lausa nõretavad pisaratest). Jätkus ka maxi- ja muude
versioonide võidukäik - hakati välja laskma
lisaks
maxisinglitele ka remixsingleid,
alates 1987-88 aga hakati ka singleid
juba CD-formaadis välja laskma (täielik üleminek
vinüülilt CD-le toimus 1988-89, seda just albumite osas).
Technopopi(kellest enamust tollal futuristideks ja uusromantikuteks
nimetati) esindajad, kes üldjuhul just tol kümnendil kuulsaks
said, tõestasid aga veenvalt, et isegi tollase
tehnilise taseme
juures oli võimalik väga kvaliteetset musa teha -
kas siis
igas või peaaegu igas mõttes (ainuüksi
trummipartiidki on neil väga põnevalt üles ehitatud,
muudest elementidest ei hakka siinkohal pikemalt rääkimagi).
Selle suuna esindajad nautisid üldjuhul ka palju suuremat edu kui
"päris" discoartistid ning sellistel artistidel nagu PSB ja
Erasure oli väga tähtis osa ka kogu aastakümnele
iseloomuliku "poistebändide" armee tekkimises. Mõistagi
avaldas technopopi suund ka
puhtmuusikaliselt tohutult mõju (kui
vaid meenutada PSB'i megahitte "It's A Sin" ja "Always On My Mind").
Eraldi peaks ära märkima aga sellise bändi nagu a-ha
(jaa-jaa, nii nagu ABBA õige kirjapilt on ikkagi suurte
tähtedega, on selle norralaste esibändi õige kirjapilt
ikkagi väikeste tähtedega!), kes alustas justkui
discobändina (kuigi minu arust pole ta ei disco ega ka mitte
technopopi esindaja - õigeid discolugusi on tal väga
napilt, samas aga pole ta elektroonikat kunagi v ä g a
palju kasutanud, heliefekte on aga kõigi a-ha lugude peale vaid
paar korda kuulda), kuid aja jooksul muutus kõige ehtsamaks
(pop)rockgrupiks. Mis aga technosse
puutub, siis nii mõnigi
hiljem kuulsaks saanud technogrupp (nt. Westbam ja KLF) alustas
tegevust juba 80-ndatel.
Siis
aga tulid 90-ndad ning sellega
seoses tuleks kõigepealt juttu
teha hoopis technost. Oli ju
ikkagi 90-ndate alguses puhkenud
technobuum see, mis määras ära kogu kümnendi
kõlapildi. Technobuum aga sai võimalikuks
tänu
arvutustehnika
plahvatuslikule arengule, mis võimaldas tekitada
ja töödelda elektroonilisel teel juba tohutult parema
kvaliteediga saunde kui 80-ndatel. See tekitaski aastail 1991-92
tantsumusas terve revolutsiooni - hakati massiliselt tegema lugusi, mis
toetusidki üksnes tugevalt rütmiseeritud põnevatele
saundidele (KLF'i hitid, U 96 "Das Boot", L.A. Style'i "James
Brown Is
Dead" ja väga paljud teised lood), mitte aga enam salmi
ja
refrääni vaheldumisele, nagu eelmistel
aastakümnetel.
Vokaali kasutati esialgu ainult
räpi kujul, kui üldse
kasutati. Nojah, tantsumusa paadunud vastased ütleksid
selle
kõige peale kindlasti, et mingit revolutsiooni ei toimunud, sest
see on ju see vastik pidevalt taandarenev tümps ja juba
sellepärast ei saa seal mingeid revolutsioone kunagi olla. Kuid
kui mõnigi neist pööraks natukenegi tähelepanu
kasvõi äsjamainitud muutustele ja võrdleks
mõnda 90-ndate tantsulugu ükskõikmillise varasema
aastakümne näidetega, oleks ta ilmselt sunnitud tunnistama,
et mul on nii selle revolutsiooni koha pealt kui ka muus osas
õigus. Muutused olid tõesti tohutud, kuna praktiliselt
kõik ju muutus.
Technogeeniuste praktika võtsid kiiresti üle ka samal ajal
sündinud uued discoartistid, kuid selle vahega, et viimased
praktiseerisid lisaks räpile ka nii-öelda päris
laulmist. Nii kujuneski välja ka kommertshiti uus
vorm, kus
üsna võrdse tähtsusega olid mingite saundidega
mängitud käik, räpilõik (mis hakkas
asendama
diskohiti senises tüüpvormis salmi osa) ja laululõik
(see jäi refrääniks). Räppariks
oli tavaliselt
(mustanahaline) mees ja lauljaks (valge) naine, nii et mingis
mõttes oleks nagu 70-dad taaselustunud
(tüüpkoosseis
oli aga nüüd täpselt 2X väiksem). Kõige
ilmekamalt iseloomustas neid discoartiste aga DJ Alari Kivisaar -
"kappav rütm, räppiv mees,
kriiskav naine". Tegelikult ongi
vaid 90-ndate discostiili kohta õige kasutada sõna
"vaibakloppimine".
Kümnendi
1. poolel valitses üldiselt väga agressiivne
kõlapilt, mille põhjuseks oli tollase
sämplimistehnoloogia tase ja esimeste vihaste hardcore
technohittide mõju (eelistati väga teravakõlalisi
saunde). Siinkohal peab ka märkima, et 90-ndatel muutus keskseks
noodivältuseks varasema kaheksandiku asemel
kuueteistkümnendik - kogu rütmipilt muutus
tihedamaks ja
energilisemaks, alates PSB'i megahitist "Go West" kasutati
trummipartiides isegi kolmekümnekahendikke
(need kuulsad
trummipõrinad!). Kuna disco on ikkagi kommertsstiil, siis
päris eespoolmainitud lugudes olnud mürisevaid saunde ei
saanud kasutada, kuid eelmise
kümnendiga võrreldes
olid 90-ndate discolood ikkagi palju kurjema saundiga. Ka
rütmipartiid muutusid
nüüd vastandina 80-ndatele ja
sarnaselt 70-ndatele taas huvitavaks
ning paindlikuks (juba 90-ndate
alguse musaprogrammid võimaldasid nt. 16-ndikes tasapisi
paisuvat trummipõrinat-müdinat tekitada (Captain
Hollywood'i "More & More"), samuti ühe loo sees vormiosade
lõpul võtta nt. basstrumm üheks-paariks taktiks maha
(Snap'i "Rhythm Is A Dancer") jne.).
Arranzheeringutes
tõusis rütmi osatähtsus veelgi
suuremaks kui oli 80-ndatel. Sarnaselt 70-ndatega on ka
90-ndatel
päris palju muudetud mingi loo
sees tempot (see on küll
rohkem omane techno ja technopopi esindajaile). Vaieldamatult kuulsaim
nähtus 90-ndail kasutatud stilisatsioonide
seas (kuigi neid polegi
just palju rohkem, kui mitte arvestada kummardusi mõne techno
alaliigi suunas) oli nn. euro-reggae,
mis sai alguse bändist
nimega Ace Of Base. Ega muud
sorti aeglaseid lugusi esialgu
ei tehtudki
- igatahes mitte enne 90-ndate keskpaika. Kuna techno on peamiselt
instrumentaalne, siis tegid ka paljud
discoartistid mõnikord
instrumentaalpalu (nagu oli 70-ndatel). Tempovalik
kõikus
kümnendi jooksul aga väga kõvasti - algul saadi
hakkama veel 120-130
löögiga minutis, kuid 90-ndate
keskpaigaks oli juba 140 l/min aeglane: tempod läksid 180-ni
välja (just reivi- ja reivilikes lugudes), seejärel langesid
tempod uuesti vahemikku 120-140 l/min, kusjuures house'ilood ja
house'ilikud lood jäävad alla 130 ning
ülejäänud sellest ülespoole.
Mis
aga laulutekstidessepuutub, siis niivõrd tobedaid sõnu
pole veel kunagi varem tehtud kui 90-ndate 1. poolel (selles
mõttes olid ehk "tippudeks" Maxx'i
"Get-A-Way" ja Masterboy "I
Got To Give It Up") - tegelikult oligi sõnu vaja vaid
sõnade endi pärast ja mitte millegi muu pärast. Olid
vaid vähesed erandid: Love
Message'i "Love Message", Captain
Hollywood'i "Only With You", Haddaway "Life" ja "I Miss You",
hilisemast ajast Nana "Lonely",
sellise artisti nagu X-Perience
lood ja
veel mõned üksikud. Üldse olid lisaks kõigile
juba nimetatud lugudele (tähtsamad artistid said juba kaugel
eespool üles loetud) tähtsamad lood veel 2 Unlimited'i "No
Limit", Culture Beat'i "Mr. Vain", Haddaway "What Is Love" ja
veel
mõned.
Kui
kümnendi 1. poolel kippusid suuremat edu nautima discobändid,
siis kümnendi 2. poolel oli vaieldamatult jällegi techno
populaarsus suurem, seda tänu dream house'i tekkimisele 1996.a.-l.
Selle techno alaliigi tekkimist võimaldas taas
sämplimistehnoloogia kiire areng,
mistõttu oli
nüüd võimalik saunde paremini töödelda,
sealhulgas ka mahedamakõlalisi saunde rohkem välja nuputada
kui varem. Pealegi oli selleks ajaks kõiki senine meeletu
"vaibakloppimine" juba ammu ära tüüdanud, nii et kui
ilmusid välja sellised lood nagu Robert
Miles'i "Children",
Faithless'i "Insomnia", DJ Quicksilver'i "Bellissima" ja Sash'i
"Ecuador", siis lähenesid ka kõik senised
"vaibakloppijad"
uuele stiilile väga märgatavalt. See mõjus ka discole
positiivselt, sest kõlapilt
muutus rahulikumaks (räppimine
läks pea üldse moest, kui Nana tüüpi artistid
välja arvata, kes aga on teinud vaid rahulikke lugusi) ja samas
huvitavamaks (senisest palju paremad ju mitmekesisemad
saundid!).
Eraldi olgu ära märgitud aga selline technogrupp nagu
Sash!, kes on teinud lugusi
õige mitmes keeles:
lisaks
ingliskeelsetele veel prantsuse ("Encore une fois", "Le soleil noir"),
itaalia ("La primavera"), hispaania ("Ecuador", "Adelante") ja isegi
rootsi (osa loost "Together Again") keeles.
Kõikvõimalike
mixide tegemine kasvas 90-ndatel aga
enneolematute mõõtmeteni. Arvutite abil oli
nüüd võimalik minna originaalist juba nii kaugele, et
remix kõlas juba nagu
täiesti uus lugu (kuigi paljudel
juhtudel kippusid sellised remixid oma väärtuse poolest
küll täiesti metsa minema). Tihti ongi niiviisi mõnest
singlist ilmunud päris mitu remixsinglit. Oluline ongi
märkida, et miximise ja
remiximisega hakkasid tegelema lisaks
produtsentidele nii DJ-d kui artistid ise. 90-ndatel saigi
kuulsaks
väga palju artiste, kes varem
olid üksnes DJ-ametiga leiba
teeninud (paljudel juhtudel olid nad lisaks oma
põhitööle ka kuulsate artistide miximisega tegelenud)
ja kelle artistinime eeski seisab
kuulus lühend DJ. Samas aga ei
jätnud enamus neist isegi peale kuulsakssaamist oma endist ametit.
Needsamad DJ-d mixisid nii omi kui ka oma kolleegide lugusi, kes
jälle omakorda nende endi lugusi mixisid. Ka varasemast ajast
tuntud artistid (nagu PSB) mixisid
tihti üksteise lugusi ja vahel
isegi nendesamade DJ-de lugusi.
Paraku pole 90-ndatel tuntuks saanud artistide seas õieti
ühtki artisti, keda saaks technopopi alla paigutada. Kõige
lähemal seisab sellele X-Perience, keda ka alguses juba korra
mainisin. Uue aastatuhande kohta on aga praegu küll kuidagi
varavõitu veel midagi kirjutada.