MAINORI KÕRGKOOL
Infotehnoloogia õppesuund
IKT haldamise ja administreerimise eriala
Taavi Pärtel
ARTIKLI “SS KUI EUROOPA VABASTAJA?” ANALÜÜS
Arvestustöö valikaines "Propaganda ja poliitilised
ideoloogiad"
Juhendaja: Peeter Selg
Tartu 2006
Käesolevas töös uuritakse Malle Salupere artiklit “SS
kui Euroopa vabastaja?”, mis on avaldatud Internetis. Paraku pole
võimalik enam kindlaks teha, millal see artikkel on kirjutatud,
kuid ilmselt millalgi 2006.a. märtsis. Kuna artikli autor viitab
ka oma 10 aasta tagusele “Postimehes” ilmunud artiklile “Mida teha
skorpionidega?” (Postimees, 29.8.1996 - ka see artikkel on Internetis
saadaval), siis tuleb ka sellest artiklist käesolevas
töös veidi juttu. Põhitähelepanu all on aga
esimesena nimetatud artikkel.
Kohe artikli alguses nimetab autor Mart Laari ja Lauri Vahtret
“ajukääbikutest ajaloolasteks”, kes “on 10 aastat
võltsinud Eesti ajalugu neile ja nende toetajatele
meelepärases laadis”. Samuti süüdistab autor “tõe
ja fantaasia lootusetus segaminiajamises” Viktor Suvorovit ja Igor
Bunitshit, kellest viimaselt “on eriti palju laenanud juutide ja
vabamüürlaste “paljastaja” Jüri Lina, kes samuti on
ohjeldamatu fantaasiaga”.
Artikli põhirõhk on keskendunud väitele, et Teises
maailmasõjas sakslaste poolel ja konkreetselt Relva-SS-is
võidelnud eestlased on kui mitte lausa sõjaroimarid, siis
vähemalt hukkamõistu väärt. Seda põhjendab
autor arvamusega, et lääneriikides tekitaks nende eestlaste
ametlik kuulutamine vabadusvõitlejaiks äärmiselt
negatiivse reaktsiooni. Autor püüabki lugejaile sisendada, et
rahvuslike huvide kaitsmiseks praegusel ajal ei tohiks Saksa armees
võidelnud eestlasi mingil juhul vabadusvõitlejateks
nimetada. Oma osa kriitikast saavad ka metsavennad, kelle tegevuse
uurimine ongi üks Mart Laari lemmikteemasid.
Kuna artikkel asub Eesti Vasakpartei kodulehel, saab paljuski pilt
selgemaks. Artikli autor ise ongi Vasakpartei aseesimees. See erakond
kandis varem nimetust Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööpartei,
mis omakorda on EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei)
õigusjärglane. Artikli avaldamise täpset aega pole
küll võimalik enam kindlaks teha, kuid ilmselgelt on see
seotud hiljutise aruteluga Riigikogus, kus Isamaaliidu ja Res Publica
esindajad tegid ettepaneku nimetada II maailmasõja ajal Saksa
armees võidelnud eestlased vabadusvõitlejaiks (ettepanek
lükati siiski Riigikogu enamuse poolt tagasi).
Siiski saaks autori meelsuse küllaltki täpselt
määratleda ka siis, kui kõnealune artikkel oleks
avaldatud kuskil mujal. Teatavasti armastasid kommunistid igal
võimalikul juhul meenutada “nõukogude rahva”
kangelaslikkust “Suures Isamaasõjas fashistlike
röövvallutajate vastu peetud võitluses”. Ühtlasi
tähendas see ka kõigi vastaspoolel sõdinute
automaatset arvamist kodumaareeturite hulka, olenemata sellest, miks
ja/või kuidas keegi “fashistide” poolele sõdima
üldse sattus. Vaenlaste hulka arvati ka need, kes julgesid
natukenegi kaasa tunda vastaspoolele sattunuile. Metsavendi nimetati
aga lihtsalt “bandiitideks”.
“Fashistide” ja nende käsilaste varjamise eest sõimasid
kommunistid hiljem aga kogu mittekommunistlikku maailma, eriti aga oma
peavastast “külmas sõjas” - Ameerika Ühendriike.
USA-d, Suurbritanniat, Prantsusmaad jt. lääneriike
süüdistatigi Hitleri mahitamises – natsid kujutasidki endast
“rahvusvahelise imperialismi kõige reaktsioonilisemate
jõudude tööriista”. Muidugi olid ainsad
tõelised antifashistid kommunistid ja ainsaks jõuks, mis
soovis ka tegelikult, mitte sõnades, purustada hitlerliku
sõjamasina, oli kadunud N. Liit. (Olgu siinkohal öeldud, et
sama kehtis ka ümberpöördult - ka natsid pidasid end
ainsateks, kes suudavad ja tahavad peatada kommunistide üleilmset
võimuhaaramist)
Samuti võitlesid kommunistid (sõnades) alati rahu ja
õiglase maailmakorra eest. Mõistagi kehtis see ka Teise
maailmasõja eelse aja ja sõja algperioodi kohta.
Igasuguseid agressiivseid kavatsusi ükskõik millise oma
naabri suhtes N. Liidul muidugi ei olnud. Seega astusid Balti riigid N.
Liitu “vabatahtlikult”, Talvesõja provotseerisid
Inglise-Prantsuse-Ameerika imperialistide õhutusel Soome
“sõjardid” ja ühispiir hitlerliku Saksamaaga tekkis peaaegu
iseenesest - keegi pidi ju Poola idaosa rahvad “oma kaitse alla
võtma”. Mingit sõda Hitleri-Saksamaaga kommunistid
Staliniga eesotsas ei kavandanud - N. Liidus tegeldi üksnes
“rahumeelse ja loova ülesehitustööga”, mitte aga ei
plaanitud tuhandete kiirteetankide, ründelennukite ja
üüratu koguse muu sõjatehnika abil Euroopa
vallutamist. 1941. aastal Punaarmeele osaks saanud hävingut
põhjendasidki kommunistid aga “sõjaks
mittevalmisolekuga”, konkreetselt rääkides “viie-kuue ja
enamakordsest vaenlasele allajäämisest” relvastuses (samas
ühtegi konkreetset arvu nimetamata).
Vastupidist on (ka siinkirjutaja hinnangul) veenvalt tõestanud
needsamad Viktor Suvorov ja Igor Bunitsh, keda aga M. Salupere
mõistagi fantaseerijateks nimetab. Autor väidab ka, et V.
Suvorovi raamatuid pole kusagil mujal maailmas arvestatud. Kuigi need
on Läänes küll teatud ebalust tekitanud, ei vasta
selline väide siiski tõele. Nimelt sai seni ainsa
humanitaarina V. Suvorov 1993. aastal maineka USA-s muidu üksnes
loodusteadlastele antava Einsteini preemia, mida (http://luup.postimees.ee:8080/leht/00/05/20e/lugu14.htm),
just selle eest, et ta suutis ilma saladokumentide abita välja
arvestada päeva, mil Stalin kavatses Hitleri-Saksamaad
rünnata (6. juuli 1941). Samal seisukohal on ka I. Bunitsh.
Suvorovi ja Bunitshi seisukohad erinevad aga mõistagi 180º
sellest, mida kommunistid on seni jutlustanud – eesotsas
müüdiga, et N. Liit oli rahuarmastav riik ja Hitleri
agressioon oli järelikult midagi täiesti reeturlikku.
Huvitaval kombel on M. Salupere märkinud Bunitshi eesnimeks samuti
Viktori (“teine Viktor”), kuigi oma 1996.a. artiklis on autor
kõik nimed õigesti kirja pannud. Samuti torkab 1996.a.
artikli juures silma, et see on - võrreldes 2006.a. artikliga -
tunduvalt vaoshoitum ja analüüsivam. Põhiliselt
kritiseerib autor seal Jüri Lina raamatut “Skorpioni märgi
all”. Sellega seoses on artikli lõpus mainitud ka I. Bunitshi
raamatut “Partei kuld”, mida M. Salupere seal nimetab “muidu
faktirohkeks, saladokumentidele tuginevaks ajalookroonikaks”. Mart
Laari raamatut “Metsavennad” nimetab autor aga juba sel ajal
“tegelikkusest üsna kaugel olevaks”, kuna Laar “usaldab liigselt
pensionäride mälestusi”.
2006.a. artikli juurde tagasi pöördudes olgu öeldud, et
kuigi autor ei eita kommunistide poolt toimepandud kuritegusid, kumab
siiski läbi ehtne kommunistlik retoorika. Endiselt
püütakse luua teatud stereotüüpide alusel teatud
kuvandeid. Siinkohal tuleks eraldi välja tuua üks lause (mis
iseloomustab küll rohkem rahvusvahelise avalikkuse suhtumist
kommunismi): “Meie aga korrutame lõpmatult ühe
süsteemi kuritegusid ja pisendame teise omasid...” Sealjuures
püütakse varju heita konkreetselt Eesti Leegionis, aga ka
teistele sakslaste poolel võidelnutele. Selles on appi
võetud on ka mõned faktid, mille tõepärasus
on sama küsitav nagu Jüri Lina arvukad
vandenõuteooriad (mille paikapidavusse küll ka
siinkirjutaja ei usu).
Siit tuleneb ka nii M. Salupere kui ka teiste vasakpoolsete vaenulik
suhtumine Mart Laari, Lauri Vahtre jt. parempoolsete ajaloolaste ja
nende kirjutiste suhtes - need lükkavad kommunistliku
ajalookäsitluse täielikult ümber. Kuna parempoolsed
ajaloolased on võtnud kasutusele mõiste “kommunistlik
ajaloovõltsija”, siis polegi nende vastastel ilmselt
jäänud muud üle, kui süüdistada parempooolseid
endid “ajaloovõltsimises”.
Samuti süüdistab artikli autor Mart Laari ka russofoobias.
Alternatiiviks oleks muidugi venesõbralikkus - see aga on nii
Eestis kui ka mujal iseloomulik just vasakpoolsetele, eriti aga
kommunistlikele jõududele (kord püüdsid Venemaa
esindajad Euroopa Nõukogus läbis suruda Eestit ja
Lätit hukkamõistvat resolutsiooni, mille poolt lisaks
Venemaale hääletas aga vaid Kreekat esindanud kommunistist
saadik). Kommunismi tõid aga Eestisse just vene keelt
rääkivad isikud, mistõttu on ka mõistetav nii
M. Laari kui ka teiste rahvuslikult (parempoolselt) meelestatud
inimeste tõrjuv suhtumine nii Venemaa kui ka venelaste suhtes.
Isegi, kui kommunism kõrvale jätta, ei saagi Eesti ja
Venemaa vahel eriti suurt sõprust tekkida, sest vastavalt S.
Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrketeooriale kuulub Eesti
Läände, Venemaa on aga õigeuskliku (ortodoksse)
tsivilisatsiooni tuumikriik. Lisaks keeldub ametlik Venemaa -
ükskõik, kes seal parajasti võimul ka pole - siiani
tunnistamast nii Baltikumi okupeerimist kui ka paljusid muid
hukkamõistuväärivaid tegusid. See on samuti
kooskõlas kommunistide üldise hoiakuga. Pealegi oli nende
arvates Stalin küll halb, kuid Hitler oli ikkagi veel halvem.
Stalin oli aga halb vaid sellepärast, et liiga palju “omasid”
(s.t. kommuniste endid) maha lõi. Äärmisel juhul
tunnistatakse, et Stalini sisepoliitika oli väär. N. Liidu
(tollast) välispoliitikat ehk siis Hitleri-Saksamaa
igakülgset abistamist Euroopa-vastases sõjas keeldutakse
aga hukka mõistmast, kuigi just see viis lõpuks ka nn.
Suure Isamaasõjani.
(Igaüks, kes on mänginud mõningaid
strateegiamänge, nagu Civilization, teab omast käest, et ilma
strateegiliste tooraineteta ei saa relvi toota. Ilma relvadeta ei saa
aga mingit sõda pidada, eriti veel mõne suurema riigi
vastu. Tankide vastu ei saa kivikirvestega aga isegi mitte
arvutimängus. Seega tuleb strateegiline tooraine kuskilt sisse
vedada. Hitler saigi kõigi oma sõdade jaoks vajaliku
tooraine Stalinilt - selles lepiti kokku MRP-le järgnenud
kaubanduslepingutes)
Artikli viimasest lõigust kumab läbi seisukoht, et 1944.
aastal oleks tulnud Sinimägede kaitsmisest üldse loobuda ja
sakslastest kui liitlastest täielikult lahti öelda - nagu
Soome tegi. Põhjendab autor oma seisukohta oletusega, et siis
oleks Eesti võinud Jalta konverentsil saada “leebema suhtumise”
osaliseks. Samamoodi võiks väita, et just eestlaste
kangelaslik vastupanu Sinimägedes ei lasknud Punaarmeel
jõuda 1944. aastal La Manche’i äärde.
Veel püüab autor lugejaile sisendada, et eriti Relva-SS’is
võidelnute austamine oleks muu maailma (mitte ainult Venemaa)
silmis arusaamatu ja hukkamõistetav. Kommunistide seisukohalt on
see tõesti nii. USA Kongress võttis aga
mäletatavasti kohe peale II maailmasõja lõppu vastu
eraldi dokumendi, mille järgi Relva-SS ei olnud kuritegelik
organisatsioon (erinevalt ülejäänud SS’ist). Seega, kui
M. Salupere väidab, et vaid “meie endi arvates” oli Relva-SS
“hoopis midagi muud” kui kuritegelik organisatsioon (neid sõnu
ta küll ei kasuta, kuid vihje on ilmne), siis nii see sugugi ei
ole.
Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi kunagise
võimupartei järeltulijad ja pooldajad ei söanda
mõistetavatel põhjustel enam väita, et just
kommunistid andsid peamise panuse natsi-Saksamaa purustamisel (ka
kõnealuses artiklis sellele isegi ei vihjata), on kõik
sakslaste poolel sõdinud nende jaoks endiselt vaenlased.
Seetõttu oleks sõjaveteranide selle osa austamine
väär ja hukkamõistetav. Samuti on kõik need
ajaloolased, kes on andnud suure panuse kommunistlike müütide
purustamisse, kas “ajukääbikud” või muidu
fantaseerijad, kes ei suuda eraldada tõde
väljamõeldistest.
Antud artikkel kannabki endas omaaegse kommunistliku propaganda
järelkaja. Kuigi võim on ammu käest läinud,
hoitakse visalt kinni nii omaaegsest peavaenlase kujust, kelleks on
natsid ja nende “käsilased”. Fashistideks neid küll ei
nimetata, sest Saksamaal neid lihtsalt ei olnud, fashistid olid
teatavasti Mussolini-aegses Itaalias. Samas keeldutakse tunnistamast
kommunistide ja N. Liidu juhtivat osa nii Teise maailmasõja
puhkemises kui ka seda, et Stalin kavatses 1941. aastal ise Hitlerit
rünnata. Seetõttu keeldub ka antud artikli autor
tunnistamast seda, mida V. Suvorov, I. Bunitsh ja ka M. Laar kirjutavad
(näiteks on M. Laar Stalini rünnakuplaanist kirjutanud isegi
oma kurikuulsas 5. klassi ajalooõpikus), nimetades neid
“ajaloovõltsijateks”.
Samuti püüab artikli autor, nagu kommunistidelgi oli tavaks,
esineda (Eesti) rahvuslike huvide kaitsjatena, kuigi kommunistid
rääkisid koguaeg internatsionalismist. Ilmselgelt oli ja on
siin teatud vastuolu.
Lõpetuseks veel üks tähelepanek, mis küll vaid
kaudselt antud teemat puudutab. Nimelt toob M. Salupere ära paar
lauset Saksa okupatsiooni aegsest Eesti Sõnast: “Eesti
vabatahtlikel idas on eriti hea nimi bandiitidevastases
metsavõitluses. Sakslased peavad neid ületamatuteks ja
bandiidid kardavad”. Kui tulla aga tänapäeva, siis on
teatavasti eelkõige vasakpoolsetest, kuid ka liberaalsetest
ringkondadest nimetatud George W. Bushi “uueks Hitleriks”,
eelkõige Iraagi sõja pärast. Eesti sõdurid
osalevad samuti Iraagi missioonis ja on seal väga kõrgelt
hinnatud. Kahtlemata tekib siinkohal teatud paralleel, mida
eelkõige Eesti omad vasakpoolsed hakkavad (osaliselt juba ongi
seda teinud) ära kasutama oma propagandas.
koobas.hobune.stream
