MIKS TOETADA AMEERIKAT JA ERITI BUSHI?

Seoses Iraagi kriisiga on George W. Bushi isik ja tegevus täiesti teenimatult langenud erakordselt räige laimukampaania ohvriks (tegelikult võis seda täheldada juba peale 2000. a. valimisvõitu). Käesoleva artikli eesmärgiks on aga välja tuua põhjusi, miks siiski on Bushi tegevus õigustatud, samuti paljastada tema vastu suunatud kriitika paikapidamatust.

Kõigepealt veidi Bushi isikust. Pole kahtlust, et Bush on väga sõjakas - selles on ilmselt kõik ühel meelel. Kuid kui tähelepanelikult jälgida kasvõi seda, kuidas Bush esineb ja kuidas ta räägib, tuleb ilmsiks veel midagi, mille pärast Bushi ideoloogiat nimetataksegi “kaastundlikuks konservatismiks”. Nimelt räägib George W. Bush alati väga siiralt, kaastundlikult ja ausalt (Bill Clinton näiteks räägib kuidagi kahtlaselt muretult ja hoolimatult). Talle ei meeldi keerutada, ta räägib alati nii, nagu asjad tegelikult on. Talle läheb tõesti korda kõik, mis nii USA-s endas kui kogu maailmas toimub. Bush tunneb inimestele kaasa.

Samuti on George W. Bush väga õiglane ja äärmiselt põhimõttekindel idealist. Kuna ta on veendunud usklik, teab ta ka, mis asi on moraal. Seetõttu ongi Bush inimene, kelle sõna saab ja tulebki uskuda. Kõik need omadused on ka aluseks ka tema poliitilistele otsustele - ta teab täpselt, mida tuleb teha ja ta teebki seda, isegi kui see üldsuse silmis ebapopulaarne on. Oma liitlasi Bush mitte mingil juhul ei reeda.

Seniste sündmuste põhjal on küll kinnitust leidnud ka siinkirjutaja isiklik oletus, et Bush püüab heastada oma eelkäijate vigu, alates Rooseveltist ja lõpetades ta enda isaga. Piisab, kui meenutada George W. Bushi avalikke väljaütlemisi: “Ei mingeid Müncheneid ega Jaltasid enam!” (juunis 2001 Varssavis), “Nüüdsest on Balti riikide vaenlased ka USA vaenlased” (novembris 2002 Vilniuses) ja muidugi Saddam Husseini kukutamine, mille George Bush vanem paraku omal ajal tegemata jättis.

Siinkohal oleks aga õige aeg selgitada mineviku näidete põhjal, kuidas inimestele ajuloputust tehakse - õigem oleks küll kasutada terminit “ajuvigastuse tekitamine” (kunagise väliskommentaatori Vambola Põder’i väljend). Selle ala vaieldamatud meistrid olid kahtlemata kommunistid.

Ka selle artikli autor sai koolis ajalugu õppida veel “vanade heade” ajalooõpikute järgi (kui keskkooli lõpuklassid välja arvata). Seal teatavasti ülistati N. Liitu, sotsialismi ja teaduslikku-ateistlikku maailmavaadet ning mustati kapitalismi ning kõike, mis jäi n. süsteemist väljapoole. Sinna juurde kuulus mõistagi ka selle veendumuse sisendamine, et “kõik, mis on varem olnud, oli halb või halvem kui praegu” ja “kommunismis ootab meid ees helge tulevik”. Tegelik areng aga läks sotsialismilaagris hoopis vastupidises suunas…

Ajaloo- jt. õpikud olid mõistagi vaid osa üleüldisest ajuloputusest, mida punavõimu orjusse sattunud inimeste suhtes toime pandi. Kuid Lääneski tegutsesid üliaktiivselt kõikvõimalikud kommunistlikud agitaatorid ja muidu kaasajooksikud (sealhulgas need, keda me millegipärast “intellektuaalideks” nimetame). Seetõttu pole ka midagi imestada, kuidas praegugi niivõrd paljud inimesed ikka veel kommunistide valesid usuvad - nii meil kui lääne pool.

Näiteks meid väga teravalt puudutavad teemad - II maailmasõda ja Stalini isik. Neil teemadel on väga põhjalikult kirjutanud Viktor Suvorov (eesti keeles on temalt juba 10 raamatut ilmunud, enamus järgnevast info ongi neist pärit). Kommunistlik müüt teatas muidugi, et “imperialistlikud riigid päästsid selle sõja valla ja inimkonna suurim vaenlane Hitler tahtis maailmavalitsejaks saada ja N. Liit oli nii rahumeelne ja teda rünnati reeturlikult”. Kõik teised riigid peale N. Liidu (seega ka Eesti!) olid süüdi Teise maailmasõja puhkemises. Kuna Stalinil jätkus jultumust ka omaenda seltsimehi maha nottida, siis olid kommunistid hiljem sunnitud tunnistama, et “tehti mõningaid vigu” ja mõistagi oli Stalin süüdi ka 1941.a. sõjalistes lüüasaamistes. Punaarmee relvastus oli “vananenud”, parimad väejuhid langesid aga “ebaõiglaste” repressioonide ohvriks. Seega tunnistasid kommunistid Stalini hiljem lolliks ja araks. Näiteks Lenin oli aga igavesti “kõigi laste sõber”…

Suvorov jt. samal teemal kirjutavad autorid on kõik need valed mürinal ümber lükanud. Pole kahtlust, et kõigi aegade jubedaim diktaator oli hoopis Lenin, mitte Hitler ega isegi mitte Stalin (“Kui Lenini rezhiim üldse millegi poolest Hitleri omast erines, siis vaid suurema jõhkruse poolest”, kirjutab Igor Bunitsh oma raamatus “Partei kuld”). Stalin oli aga ääretult geniaalne strateeg, kes tagas Saksa armeele N. Liidus kõigepealt väljaõppe, aitas Hitleril võimule tulla, et siis ülejäänud maailma omavahel sõtta saaks paisata. (Teooria osas oli Stalin muidugi null - see-eest oskas ta aga Lenini jt. ideid valdavalt kirjaoskamatule N. Liidu elanikkonnale suurepäraselt mõistetavaks teha) Pealegi vihkas Stalin juute sama palju kui Hitler, kuid erinevalt viimasest oskas Stalin panna oma vaenlased enda eest musta tööd tegema. Seega oli Hitler tegelikult Stalini “tankist”, kuid seda ta mõistagi ei aimanud.

Üüratu hulga relvastusega Punaarmee koondati piiri äärde rünnakukäsku ootama, et siis “M-päeval” ehk 6. juulil 1941 vähemasti kogu mandri-Euroopa natside käest “vabastada”. Seega pidasid hoopis kommunistid maailmavallutusplaane. Tol hetkel oli N. Liit sõjalises mõttes nimelt ülejäänud maailmast sama palju üle kui praegu Ameerika Ühendriigid - Punaarmee relvastuse hulk ületas kogu  ü l e j ä ä n u d  maailma armeede oma u. 1,6 korda, ka kvaliteedi osas oli Punaarmee relvastus maailma parim. Seega oli vaid N. Liit maailmasõjaks valmis.

Hitleri paljukiidetud ja salamisi ülistatud Wehrmacht polnud tegelikult isegi valmis Poolaga sõdima, Euroopa, N. Liidu või terve maailma vallutamisest rääkimata. Hitler jõudis Pariisi ja mujale vaid tänu Stalinilt saadud strateegilisele toorainele. Meile ja meie lõunanaabritele siiani õudusttekitaval kuupäeval 14. juunil 1941 toimunu aga oli Stalini jaoks lihtsalt “operatiivtagala puhastamine vaenulikust elemendist”. Raske on ette kujutada, mis oleks siin Eestiski võinud veel juhtuda (rääkimata Euroopast), kui Stalini tegelik sõjaplaan (nimega “Groza” - “Äike”) oleks õnnestunud. Meie õnneks läks ajalugu teisiti.

Tõelise maffiapealiku (aga ta alustaski ju oma karjääri Gruusias mägiröövlina) kombel allutas Stalin oma kontrollile ka USA tollase presidendi Roosevelti ja tagas sellega juba 1939. aastal endale ka USA toetuse. (Üldse tuleb märkida, et Roosevelti meeskond lausa kubises kommunistide käsilastest). Suurbritannia sattus aga Stalini salakavala poliitika tõttu olukorda, kus tuli lausa PALUDA, et Stalin astuks Hitleri vastu sõtta.

22. juunil 1941 aga tabas Stalinit täielik katastroof, sest Hitler oli tema plaani ära aimanud ja ründas ise esimesena. Oli isegi ametlik sõjakuulutus N. Liidule koos põhjendustega, kuigi kommunistid väitsid hiljem, et “Hitler ründas sõda kuulutamata”. Kuna aga lääneriikide toetuse sõjaks Saksamaa vastu oli Stalin juba varem taganud, päästis see meie kõigi õnnetuseks N. Liidu. Superspioon Richard Sorge tegevuse tulemusel aga suundusid jaapanlaste huvid Kaug-Idast eemale (Pearl Harbor, sellest on teatavasti ka väga hea film tehtud), seega pääses Stalin (erinevalt Hitlerist) sõjast kahel rindel. Ka see oli oluline tegur punavõimu püsimajäämises.

Lähemalt tasuks lugeda ka http://luup.postimees.ee:8080/leht/00/05/20e/lugu14.htm - selle artikli saatis Suvorov isiklikult "Postimehe" toimetusse!

(Muide, ega igal pool Lääneski ei taheta seda praegugi veel hästi tunnistada, et asi ikka tõesti nii oli, nagu Suvorov kirjutab. Meil ja mujal on õnneks sellest juba ammu aru saadud ja näiteks selles kurikuulsas Mart Laari 5. klassi ajalooõpikus on see ajalooline tõde juba sees)

Kuigi Stalini maailmavallutusplaanid põrusid läbi, andis nn. suur isamaasõda ikkagi kommunistidele kätte võimsa propagandarelva. Nimelt võisid kommunistid sisuliselt ükskõik kelle nüüd “fashistide käsilaseks” tembeldada, põhjuse aga leiab ju alati. Sealjuures jätkus neil häbematust rääkida igal võimalikul juhul  n e n d e  e n d i  poolt vallapäästetud sõja tohututele ohvritest (kellest äärmiselt suur osa langes tegelikult hoopis kommunistide endi, mitte natside käe läbi), et kogu ülejäänud maailm end süüdlasena tunneks. See on tõesti mõjunud - ja paraku mõjub siiani.

Vähe sellest. Kuna Hitleri-Saksamaa oli purustatud, vajas N. Liit kiiresti uut vaenlast. Selleks tehti aga just nimelt Ameerika Ühendriigid. (Veel 1980-ndatelgi võrreldigi USA-d vahel hitlerliku Saksamaaga) Kui Euroopa “imperialiste” võis veel läbi häda kuidagi taluda, siis kõik see, mis lähtus Ameerikast, oli erakordselt halb. Ameerika oli kõige kurja juur. Ameerika poliitika oli erakordselt “imperialistlik”, majandus rajatud töörahva erakordselt jõhkrale “ekspluateerimisele” ja kultuur (eesotsas Hollywoodiga) levitab inimesele ülimalt kahjulikke ideid. Ameerika sümbolid, nagu Valge Maja, Pentagon jt., sümboliseerisid mõistagi kõike seda, mida “õnnetud” Lääne inimesed pidid päevast päeva taluma. Muidugi olid ka praktiliselt kõik USA presidendid väga-väga õelad ja võimuahned inimesed, kes ainult ootavad võimalust N. Liidu vastu tuumasõda alustada. Vaid Kennedy’le tehti väike mööndus, seda mõistagi postuumselt. Üks kõige enam vihatumaid presidente oli mõistagi Ronald Reagan, kellest tuleb veel juttu.

Iga võimalus Ameerika mustamiseks kasutati Kremli propagandistide poolt kohe ära - ka siinkirjutaja mäletab neid lõputuid artikleid, kus paljastati Ameerika riigi ja ühiskonna kurja olemust, poliitikute pahelisust (Nixoni näitel), USA “jõhkrat sekkumist teiste riikide, näiteks Afganistani, siseasjadesse”, Pentagoni sõjardite pöörast tapahimu jne. Samuti kirjeldati, kuidas Ameerika ei lase Euroopa (ja teistegi maailmajagude) riikidel ajada oma iseseisvat poliitikat (!), kuidas USA sõjavägi kõikjal kuritegusid toime paneb ja kuidas Ameerika püüab kogu maailma ära vallutada.

Veel 1988. aastalgi võis ajalehest lugeda, kui pahad on näiteks Hollywoodi filmid. Muidugi materdati seal kõige enam selliseid filme, nagu “Terminaator”, “Rocky” ja “Rambo” - nt. “Rambo 3” sai kõvasti pihta muidugi sellepärast, et “nõukogude võimu tegevust Afganistanis kujutatakse seal absoluutselt vääralt. Kõvasti rünnati ka “Star Wars’i” triloogiat, mis on täiesti arusaamatu (need filmid sisendavad just nimelt HEADUST, mitte midagi muud). Mõistagi ei jäetud mainimata tollase presidendi Reagani isiklikku seost Hollywoodiga, mis “tõestas veenvalt”, et ka filmitööstus ajab Valge Maja “kuritegelikku” poliitikat.

Tasuks arvestada ka, et punapropaganda töötas võimsalt ka Läänes, islamimaades - mis praegusele mõeldes on eriti oluline - ja mujalgi. Kuigi oma rahval polnud tihti enam õieti süüagi, ei hoitud Moskvas kokku ei relvade ega propaganda pealt. Kõikjal (seega mitte ainult N. Liidus!) korraldati pidevalt meeleavaldusi “rahu kaitseks”, Ameerika vastu jne. Moskva rahastas üliaktiivselt ka kõikvõimalikke terroristidejõuke üle kogu maailma. Kogu maailma püüti nii Lääne, eelkõige aga Ameerika vastu üles ässitada - nii “kolonialismi vastu võitlemise” kui mistahes muude loosungite all. Paistab, et see tegevus on rohkem vilja kandnud, kui omal ajal oleks võinud oodatagi…

Millegipärast rahu sümboliks peetav tuvi on aga tegelikult erakordselt julm elukas, kellele meeldib oma nõrgemaid liigikaaslasi vastu kaela surnuks nokkida (nagu V. Suvorov oma raamatus "Akvaarium" kirjutab). Tuvi tapab lihtsalt ... ajaviiteks. "Mitte kellelegi ei tule pähe pidada rahu sümboliks boamadu või krokodilli" (V. Suvorov).

“1981. aastal aga kolis Valgesse Majja sõjakas president Ronald Reagan…” - nii algas kunagi üks propagandaartikkel ajakirjas “Pioneer”. Sellest mehest sai õige kiiresti rõhumisele, rõhumisele ja veelkord rõhumisele rajatud kapitalistliku maailmasüsteemi võrdkuju. Täiesti loogiline - kapitalism = Lääs, kõik Läänes - nii majandus, kultuur kui kõik muu - kujutavad endast üksnes rõhumise erinevaid vahendeid ja seega pahad, Ameerika Ühendriigid on Lääne võimsaim jõud, Reagan on aga selle riigi miljonärist president. See, et Reagan julges avalikult välja kuulutada “ristiretke” kommunismi vastu ja teatas, et soovib “kurjuse impeeriumi” ehk N. Liitu hävitada, aga tegi temast automaatselt Kremli võimurite surmavaenlase. Kui Reagan lubas kord 1984. aastal oma kurikuulsas mikrofoniproovis, et “viie minuti pärast hakkame N. Liitu pommitama”, tõusis Moskva poolt muidugi lendu meeletu pahameeletorm.

Tegelikult oli Reagan väga rahumeelne isik, kes lausa paaniliselt kartis tuumarelvi, mitte aga mingi meeletu esisõjard. Tema kuulus “tähesõdade” programm saigi alguse Reagani soovist ehitada mingi kaitsesüsteem, mis muudaks tuumarelvad mõttetuks. Kommunistide arust aga oli tegemist Pentagoni sõjardite järjekordse ähvardusega N. Liidu aadressil.

Nüüd aga George W. Bushi juurde. Kohe pärast 2000. aasta segasevõitu, kuid siiski igati seaduslikku võitu hakati teda maha tegema. Kurikuulsaim “fakt” (mis osutus mingi ajalehe väljamõeldiseks) oli muidugi see, et Bushi IQ olevat kõigest 80. Kuid kuidas ta siis Harvardi Ülikoolist bakalaureuse- ja Yale’i Ülikoolist magistrikraadi sai? Niivõrd soliidsed ja tuntud ülikoolid poleks päris kindlasti rumalat üliõpilast vastugi võtnud (mis sest, et miljonäri poeg, aga kui IQ oleks madal, siis sisse ei saa ja punkt!). Kuid isegi, kui Bush poleks tõesti eriti tark, siis tal on ju ometi targad nõuandjad? (ja on ka - nii Condoleezza Rice, Colin Powell, Donald Rumsfeld kui ka kõik teised)

Kuid paistab, et massidele selline libauudis Bushi “madalast IQ-st” meeldis. Muidugi, ajalehed tahavad alati avaldada mingit sensatsiooni, mis “hästi müüks”, enamus inimesi aga ei viitsi oma pead taolise info õigsuse kontrolliga vaevata. Tavaliselt rahvas lihtsalt “neelab” kõik alla ja ongi kõik. Isegi, kui info osutub valeks, on ikkagi kellegi maine rikutud - vähemalt mõneks ajaks.

Pärast 11. septembrit Bushi materdamine mõneks ajaks vaibus - siis olid ju kõik “õlg õla kõrval” koos Ameerikaga, kuid Iraagi kriisi ajal hakati jälle sellest rääkima. Vähe sellest, puhkes erakordselt õel Bushi- ja üldse Ameerika-vastane kampaania, mis tuletas kahtlaselt meelde neid 20-aasta taguseid aegu.

Näiteks öeldi, et “Bush on nagu Hitler”. See on eriti jõhker ja samas absurdne, sest panna Bush ühele pulgale ühe harimatu “kurjast vaimust vaevatud” (nagu V. Suvorov kirjutab) diktaatoriga… Ennem võib Bushi võrrelda Napoleoniga, kes viis demokraatlikke väärtusi mujale maailma sõjalise jõuga, olles seega samas mõttes vastuoluline isik.

Kogu see “rahupooldajate” liikumine on/oli juba algusest peale ÜKS SUUR PETTUS. Suurem osa nendest on juba aastakümneid olnud lihtsalt üks kamp “rullnokki”, kel pole midagi muud teha, kui mingil suvalisel ettekäändel minna tänavale laamendama. Neid kasutavad mõistagi oma huvides ära igasugused Jaan Kaplinski-taolised tüübid, kelle maailmavaateks näib koguaeg olevat olnud igasuguste terroristidest diktaatorite õigustamine. Omal ajal oli see mees ju üsna “punane” ja ta on ise tunnistanud, et peab Karl Marxi ideedest lugu tänini. 5-6 aastat tagasi kirjutas Kaplinski aga sellest, kui head on ikka need “viimased vastupanukolded” Lääne ülemvõimu laienemisele, nimetades otseselt ära Iraagi ja Liibüa. Siis jahus ta veel midagi “massikultuuri” kahjulikkusest, vahepeal püüdis “vett peale tõmmata” omal ajal Saksa mundris võidelnud Eesti sõduritele ja möödunud aastal kukkus allkirju koguma näiliselt sõja vastu, tegelikult aga Saddami kaitseks.

Huvitav, miks seesama Kaplinski ei ole kordagi sõna võtnud Tshetsheenia sõja vastu? Miks üle Euroopa ja maailma ei ole nõutud  s e l l e  erakordselt metsiku sõja lõpetamist? Kus siin kõik need sõjavastased oma solidaarsususega on? Pole siis ime, et just Venemaa asus Prantsusmaa ja Saksamaa poolele ehk Iraagi sõja vastu. Pealegi just nendel riikidel oli selle sõjaga kõige enam kaotada. Muide, Iraagi armeel olidki peamiselt Venemaalt, vähemal määral ka Prantsusmaalt ostetud relvad. Mingeid Ameerika ega Briti relvi Saddam ei saanud mitte kunagi, isegi Ameerika teise vaenlase Iraani vastu peetud sõja ajal (1980-88) mitte.

Tundub küll, et Saddamil tõesti enam massihävitusrelvi ei olnud (või on need Süüriasse juba ammu hoolikalt ära peidetud?), aga see mees oleks juba ammu tulnud kohtu ette toimetada. Majandussanktsioonidega ei ole seni veel ühtegi diktaatorit kukutatud, ka N. Liidu hävitas hoopis ülejõu käinud relvastumine ja rahvusküsimus, mitte majandussanktsioonid. Saddam Hussein pani oma käsilastega toime metsikuid kuritegusid nii oma rahva vastu kui ka Kuveidi ja Iraani vastu peetud sõdades. Kogu 1991. aasta Lahesõja-järgse aja ta tegelikult irvitas kogu maailma üle: “mis te mulle ikka teha saate” ja jätkas oma kuritegusid. (Eriti meeldis Saddamile see, et George Bush vanemat, kes siis USA eesotsas oli, 1992. aastal tagasi ei valitud)

Vähe sellest. 1990-ndatel kadus maailmas üldse kord käest ära. Praktiliselt keset Euroopat peeti sama metsikut sõda nagu Tshetsheeniaski, Afganistani vastu enam keegi huvi ei tundnud, Iraagist oli juba juttu, mingist Aafrikast pole üldse mõtet rääkidagi. Kui meil siin oleks nii riigi eesotsas kui ka välissuhtluses olnud rumalamad tegelased (nagu kahjuks praegu on - näiteks välisminister), oleks siingi võinud samasuguseks märuliks minna nagu Moldovas, Kaukaasia ja Kesk-Aasia riikides. Tollased Lääne liidrid oleks sellises olukorras (aga võib-olla ka mõnel muul juhul?) olnud suurima heameelega nõus ka Baltikumi taas Venemaale maha müüma (põhjuse leiab ju alati).

Kaplinski-taolistele see muidugi ei meeldi, aga Lääs on ikkagi maailma võimsaim jõud, seda ka sõjaliselt ning USA on omakorda Lääne peamine jõukeskus. Seetõttu lasub Läänel, eriti USA-l ka eriline vastutus maailmas toimuva eest. See puudutab nii selliste sõdade, nagu olid nt. Gruusias või Jugoslaavias, lõpetamist kui ka üldse igasugustele diktaatoritele koha kätte näitamist. Keegi peab ju ometi olema see politsei, kes maailmas korda tagab!

Viimase 100 aasta jooksul on maailmas üldse toimunud juba niivõrd palju koledaid asju, et paljud meist ei saanud tol hirmsal teisipäeval, 11. septembril 2001, tõesti enam korralikku shokkigi. Maailma eri paikades on olnud võimul igasugused algusest peale kuritegelikud banded, kes on lubanud rahvale kõike head ja paremat ning hirmutanud igasuguste peaasjalikult välismaiste “imperialistide” ja nende käsilastega. Sealjuures pole vahet, kas bande võtab oma eesmärgiks mingi (sotsialistliku) ideoloogia või uuemal ajal mingi usundi äärmusliku vormi üleilmse levitamise. Millegipärast on aga kõik sellised võimuhaaramised - alates 1917.a. Venemaal kuni 1996.a. Afganistanis (siis tuli Taleban seal võimule) alati viinud lõpuks suure sõjani, bande võimu alla jäänud rahval aga on elu alati halvemaks läinud. Võimulolijatel endil on muidugi alati kõik olemas. Kui novembris 2001 Taleban Kabulist minema kihutati, avastati Talebani peakorterist … Coca-Cola automaat (!!!!!). Kas ei tule ühest teisest, palju suuremast riigist, tuttav ette?

Üks väga tark inimene ütles kunagi, et ta ei vihka küll otseselt ühtegi inimest, kuid ta vihkab nõmedust ja fanatismi. Täpselt õige suhtumine. Kommunistide tegudega me oleme juba kursis, Taleban aga keelas näiteks ära muusika, spordi, raamatud ja mis kõik veel. Rahva vastu suunatud terror kuulus muidugi sinna juurde. Muu maailm aga vaatas jälle ükskõikselt pealt…

Maailm on paraku väga julm paik. Kui pole, kes seal korda tagab, haaravad otsekohe võimu igasugused terroristid ja diktaatorid. Mingisugust “rahulikku kooseksisteerimist” selliste tegelastega aga olla ei saa. Kas “meie” peksame neid või tulevad “nemad” ja tapavad meid kõiki ühel heal päeval maha. Praegu võtavad igasugused pätid Iraagis muudkui pantvange, esitavad mingeid suvalisi nõudmisi ja siis … 11. märtsil tomus Madridis 10 võimsat pommirünnakut, mille eesmärgiks oli kukutada Hispaania valitsus (kahjuks nii ka läks - 3 päeva hiljem toimunud valimistega võimule tulnud valitsus otsustaski hirmu ja häbiga taganeda Iraagist). Hollandis aga tapeti ära filmirezhissöör, kes julges oma filmiga kritiseerida neid barbaarseid kombeid, mis islamimaailmas meeste ja naiste vahelistes suhetes tänini valitsevad (Paistab, et nii vene kui araabia kombed paistavad selles osas ühtmoodi olevat: “kui peksab, siis armastab”). Inglismaal, Prantsusmaal ja Saksamaal on ka juba ammu samasugustele terroritegudele õhutajad ametis.

Tagantjärele tuleb tunnistada, et ameeriklased valisid 1992. aastal endale ühe täiesti mõttetu “eluvennast” presidendi, kelle suurimaks saavutuseks jäigi see kurikuulus seksiskandaal. Kui veidigi mõtlema hakata, siis hakkab järjest enam selgemaks saama, et just eelkõige Clintoni (vähemal määral ka teiste Lääne liidrite) tegevus mängiski Osama bin Ladenile kõik trumbid kätte. Kuna maailmas kadus kord käest, siis hakkaski viimatinimetatu arvama, et suudab Ameerikat võita ja kuulutaski juba 1998. aastal Ameerikale ja ka tema  l i i t l a s t e l e  sõja (seega ka meile!). Sisse oli ta end seadnud Afganistani, mida kontrollis Talebani-nimeline fanaatikute jõuk. (Kui see bin Laden oleks tõesti hoolinud oma usukaaslastest, oleks ta saanud oma miljonite abil sedasama Afganistani tublisti toetada, aga ta ei teinud seda!) IGAL aastal valmistati Afganistani väljaõppelaagrites ette u. 32 000 (!!!) terroristi, keda siis üle ilma laiali saadeti.

Veidi enne Iraagi sõda kirjutas tollane USA suursaadik DeThomas Eesti ajalehtedele ühe väga hea artikli, kus ta muuhulgas ütles järgmist: “20. sajandi koledused N. Liidus, Hiinas, Saksamaal, Kambodzhas, Iraagis ja mujal said teoks suuresti tänu sellele, et Ameerika Ühendriigid ei reageerinud õigeaegselt”. Pole kahtlust, et see on Bushi valitsuse ametlik seisukoht. Iraagi sõda läks lahti peamiselt ikkagi sellepärast, et lõpetada Iraagi rahva kannatused ja taastada maailmas usk seaduse jõusse (mis eelmise kümnendiga ju ära kippus kaduma), mitte aga Iraagi naftavarude hõivamise pärast. See on üks asi ja teine on see, et Saddam Hussein üritas 1993. aastal George Bush vanemat mõrvata. Millegipärast sellest pole eriti räägitud, aga eks sellel oli ka oma osa.

Kui veel kord kaugemale ajalukku vaadata, siis on vägagi selge, millele DeThomas viitab. Lääneriigid ei sekkunud N. Venemaa kodusõtta, kuigi väiksemgi reaalne sõjaline abi bolshevike vastastele oleks Lenini-Trotski röövlibande kukutanud. Kommunistlik müüt “interventsioonist” on täielik muinasjutt, tegelikult vaid Jaapani sõjavägi tegeles n. võimu kukutamisega. Lääneriikide üksused saabusid üksnes selleks, et I maailmasõja ajal Venemaale kui liitlasele toimetatud lahingumoona kaitsta ja see minema viia.

Fakt, et nii Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, USA, Itaalia kui teiste maade firmad osalesid üliaktiivselt N. Liidu “industrialiseerimisel”, näitab aga hoopis, et teatud ringkonnad Läänes olid samuti nagu kommunistidki väga huvitatud uuest maailmasõjast. Sealjuures lootsid nad, et “punased” ei jõua kaugemale Saksamaa piirist (kas ida- või läänepiirist, olenes mõistagi sellest, kas läheneda asjale Berliinist või mõnest muust pealinnast).

Kuigi Teise maailmasõja alguses kuulutati välja “Atlandi harta”, mille järgi pidid kõik okupeeritud riigid iseseisvuse tagasi saama, sattus kogu Ida-Euroopa Stalini kätte. Ehkki räägitakse, et seda tegid Roosevelt ja Churchill, pole see tegelikult nii. Roosevelt tegi seda üksi ja sealjuures isegi ei hoiatanud Churchilli. Viimane aga oli mäletatavasti just see, kes tahtis teise rinde avada mitte Prantsusmaalt, vaid Balkanilt, et takistada Punaarmee tungimist Euroopasse.

Stalin ei olnud mingi avantürist, vaid läks alati kindla peale välja. Praeguseks on kindlalt teada, et kui lääneriigid oleksid Stalinile piisavalt survet avaldanud (Reagani või Bush-noorema taoliste liidrite olemasolu olnuks tollal hädavajalik!), oleks kommunistid vähemasti Kesk-Euroopast (aga ehk isegi Baltikumist) kiiremas korras kadunud.

Selleks tasub vaid meenutada, et kui mõned Balkani riigid välja arvata, siis kommunistide võimuhaaramised toimusid hilisemas sotsialismilaagris üldsegi mitte kohe pärast selle vallutamist Punaarmee poolt, vaid alles mitu aastat hiljem. Ka meil siin ei toimunud neid kõige jubedamaid aktsioone kohe pärast sõja lõppu, vaid alles 1940-ndate lõpul. Stalin oleks võinud ju teha ükskõik mida ükskõik millal, kuid ta ootas, et “asi oleks kindel”!

Kommunistide sõjajärgsed metsikused said niisiis võimalikuks tänu eelkõige Roosevelti reeturlikkusele. See on ka põhjus, miks näiteks USA eestlased hääletavad reeglina vabariiklaste poolt (Roosevelt oli demokraat). Ehkki Truman ajas kommunistide käsilased Valgest Majast minema, ei võtnud ta midagi erilist ette, et takistada kommunismi levikut nii Euroopas kui Aasias. Mäletatavasti haaras just siis (1949) Hiinas võimu Mao Zedong, kes korraldas kohe järgmisel aastal Tiibeti vallutamise (ikka sõber Stalini eeskujul, kel oli selleks ajaks juba küllalt kogemusi väiksemate naabrite vallutamise alal).

Veel 1950-ndate esimesel poolel olnuks võimalik N. Liidu purustamine sõjalisel teel. Meie “metsavennad” näiteks ootasid seda pikisilmi, üldse kogu kommunismiorjusse langenud osa maailmast oli valmis “kurjuse impeeriumi” purustamist omalt poolt relvaga toetama (näiteks 2001.a. operatsioon Afganistanis ju toimuski tegelikult sel põhimõttel!). Ka USA sõjaline eliit pooldas seda (I. Bunitsh, “Partei kuld”), kuid poliitiline eliit oli vastu. Viimasele seltskonnale meeldis rohkem mõte “kommunismi purustamisest dollari abil”, seega pikema aja jooksul… Tagatipuks korraldati koguni tuumarelva saladuste lekitamine n. spioonide kätte (taas I. Bunitshi andmeil), et siis ka Stalinil oleks tuumarelv.

Sõjaline lahendus oleks ka pärast seda veel olnud mõeldav. Tollased aatomipommid polnud mõistagi sellised viimsepäevarelvad, nagu alates 1960-ndaist nad on. Kui meenutada Tshernobõli katastroofi, siis see saastas ära palju suurema maa-ala kui 50-ndate tuumapomm oleks seda suutnud.

Pealegi polnud Teise maailmasõja järgne N. Liit sõjaliselt enam niivõrd ülejäänud maailmast ees, nagu ta oli veel 1941. aastal. Siis domineeris juba USA (ja teeb seda siiani). Seetõttu Stalin ei julgenudki 1945. aastal edasi Prantsusmaale tungida ning viivitas ka vallutatud alade bolsheviseerimisega.

Muide, kuulus USA kindral Patton (kellest on Hollywoodis omal ajal ka väga hea film tehtud) tahtis 1945. aastal teostada Stalini “Groza”-plaani vastupidises suunas, s.t. pani ette lääneriikide ühiste jõududega Punaarmee tagasi itta kihutada. Meie õnnetuseks aga teda kuulda ei võetud. Patton hoopis suri sama aasta lõpul kahtlastel asjaoludel.

Kuulus Lääne-Berliini õhusild ja Korea sõda polnud tegelikult nii väga kommunismi vastu võitlemise aktsioonid, rohkem oli tegemist sunnitud reaktsiooniga kommunistidepoolsele tegevusele. Mõlemad toimusid juba ajal, mil Stalin testis lääneriikide otsusekindlust. Korea sõda igatahes näitas hoopis, et Lääs (eriti USA) püüab üksnes kommunismi levikut “ohjeldada” ja punkt. Veel üks kuulus USA kindral MacArthur pooldas näiteks hoopis jõulisemat tegevust Korea sõjas (kuni tuumapommideni välja), selle eest ta aga hoopis saadeti viisakalt erru.

1956. aasta Ungari ülestõusu lämmatamine toimus üksnes seetõttu, et tookordki oli Lääs mingi sõja (Egiptuse vastu, Suessi kanali pärast) alustamise suhtes eriarvamusel, Ungari reedeti ja Moskva kasutas juhust. Veidigi jõulisem seisukohavõtt lääneriikide poolt oleks sundinud Hrushtshovi Ungari rahule jätma - selleks oldi Moskvas juba valmis. 1968. aastal kadus sama ootamatult ära lääneriikide huvi Tshehhoslovakkia vastu.

Üks kõige traagilisemaid vigu USA välispoliitikas on olnud kahtlemata Vietnami sõda. Tegelikult oli Ho Chi Minh alguses üdini Ameerika-austaja. Pärast Teist maailmasõda aga eelistati Washingtonis toetada Kagu-Aasias Prantsuse hääbuvat võimu, selle asemel, et toetada potentsiaalset uut tugevat liitlast. Lõpuks maksis see mitme miljoni vietnamlase, aga ka 58 000 ameeriklase elu…

Niisamamoodi kaotas Ameerika Kuuba. Alguses polnud ju Castrogi mingi kommunist. Kuna aga Washingtonis eelistati ilmselt maffia huvisid muudele huvidele (Castro sõdis just nimelt Kuubas valitsenud korruptsiooni ja Ameerika maffia vastu), ei jäänudki Castrol muud üle kui pakkuda end hoopis Moskvale.

Paljukiidetud Kennedy ei kujutanud presidendina endast tegelikult midagi erilist. Tema “tarkusest” annab tunnistust see, et ta oskas maailma viia koguni 3 korral tuumasõja äärele… 1961. aastal ettevõetud katse Castro kukutamiseks (Sigade lahe operatsioon) kukkus läbi just sellepärast, et Kennedy lõi viimasel hetkel põnnama ega saatnud USA lennuväge Kuuba emigrantidele appi Castrot kukutama.

Siiski oli juba enne Reaganit USA-s üks väga tark president - Nixon. Tema kuulus käik Hiinasse (1972, sellest on lausa ooper kirjutatud - “Nixon Hiinas”), oli mõeldud tegelikult surve avaldamiseks N. Liidule, et viimane nõustuks relvastuskontrollilepetele alla kirjutama. Kuna Moskvas hakati kartma, et USA hakkab nüüd rohkem Hiinat toetama, N. Liit oli aga alles mõne aasta eest Hiinaga lausa minisõja maha pidanud, siis andiski Moskva järele.

Nixon oli ka see, kes ütles kord Brezhnevile: “MEIE võime relvastuda ja süüa. TEIE peate neist ühest loobuma”. Teame väga hästi, kummast N. Liidus rohkem hooliti…

Siiski oli alles Reagan see, kes hakkas koos oma lähimate liitlastega (nagu M. Thatcher) üliaktiivselt kommunismi kukutama, mitte enam “ohjeldama”. Reagan toetas tõesti siiralt kogu maailma vabadusvõtlejaid - nii Afganistanis, Poolas, Eestis kui mujal. Näiteks on paljud väliseestlased kinnitanud, et Valges Majas võeti neid pidevalt vastu ja oldi üldse väga abivalmid. Kui Bush-vanem presidendiks sai, kadus senine ülisõbralik suhtumine paraku ära.

Õnnetuseks pole mitte kuhugi ära kadunud need, kes ikka veel nõukogude korda taga igatsevad ja on veendunud, et “kuna N. Liidus polnud õiget sotsialismi, siis andke veel üks võimalus”. Ei, mitte mingit võimalust enam selleks ei anta! Põhjuse on ligikaudu järgmiselt sõnastanud V. Suvorov: “Nii Lenini, Stalini, Brezhnevi, Mao, Hitleri kui Pol Pothi sotsialism oligi see tõeline sotsialism ja pole mingit vahet, kes seda p...a rahvale pähe määrib”. Sama käib ka Saddam Husseini kohta, kes ehitas samuti sotsialismi ja oligi tegelikult Moskva sabarakk - nii, nagu teisedki vanast ajast tuntud terrorismimahitajad M. Quadhafi (Liibüa diktaator) ja Süüria liidrid.

Kui aga mõni nii väga seda kadunud “kurjuse impeeriumi” taga igatseb, eks mingu siis Venemaale või, veel parem, Kuubale või Põhja-Koreasse ja proovigu seal hakkama saada. Siinkirjutaja on ise küll näinud üksnes n. süsteemi “pehmemaid” külgi, nagu kaubapuudus, kõikvõimalikud “sabad”, külmad bussid jne., aga sellestki piisas. Selle süsteemi peamised tunnused olid aga GULag ja tohutu sõjatööstus, mille ülalpidamine jättiski “kuuendiku planeedist” pooleldi nälga ja viletsusse. Tegelikult oli ka Saddami-aegne Iraak üsna sarnane N. Liidule - nagu Iraagis käinud eestlased on kinnitanud.

Millegipärast kipubki ka sotsialismi ehitamisega nii nagu tuntud anekdoodis sõjatehase töölisest, kes tassib töölt koju mitmesuguseid detaile ja pärast kurdab sõbrale: “Ükskõik, kuidas ka ei püüaks neid kokku panna, ikka tuleb vaid kuulipilduja välja!”

Ülalpool sai juba mainitud 1990-ndate sündmustest. Sinna juurde tuleb mõistagi lisada see, et tolle kümnendi algul olnuks lääneriikidel suurepärane võimalus Venemaa samamoodi “taltsutada”, nagu tehti Saksamaaga peale II maailmasõda. Kuid võta näpust. Kuna USA loovutas õiguse lahendada endise Jugoslaavia konfliktid Euroopa suurriikidele, need püüdsidki seda omavahel vaieldes teha … kutsudes aga endi sekka ka Venemaa, kes asus mõistagi kindlalt toetama teise suure 90-ndate antikangelase (Saddam Husseini kõrval) Slobodan Milosevici juhitud rezhiimi. Seetõttu läkski 3 aastat, enne kui USA pidi ikkagi sekkuma (siis toimis Clinton küll õigesti), et Bosnia sõda lõpetada.

Täiesti arusaamatu on aga see, miks ei mõistnud needsamad Chiraq ja Schröder hukka Jugoslaavia-vastast sõda 1999. aastal, nagu nad Iraagi sõja hukka mõistsid? Ka siis ei olnud ÜRO Julgeolekunõukogu vastavat kindlat luba sõja alustamiseks. Tõsi küll, tookord oli üksnes Venemaa kindlalt vastu. Kuid fakt jääb faktiks - mõlemad sõjad algasid justkui “ilma loata”.

Mistahes sündmus tuleneb mingist eelnevast sündmusest või sündmuste arengust. Ülalpool oli juba juttu Vietnami sõjani viinud rängast eksitusest. 11. septembril 2001 maksis aga Ameerika eelnenud kümnendi ükskõiksuse (aga ka Bill Clintoni isiklike lolluste) eest maailma asjadega tegelemisel. Nimelt oleks juba 1998. aastal olnud Clintonil võimalus alustada terrorismiga otsustavat sõda (kui bin Ladeni käsilased kaks USA saatkonda õhku lasid), paar kuud hiljem olnuks tal sama hea võimalus kukutada Saddam Hussein (kui too ÜRO relvainspektorid Iraagist lihtsalt minema kihutas). Nüüd aga saigi saatuslikuks Clintoni seksiskandaal. Mistahes suurema sõjategevuse alustamist oleks maailma avalikkus tõlgendanud katsena juhtida tähelepanu kõrvale oma isiklikest probleemidest…

Vähe sellest, Osama bin Laden koos oma al-Quaeda-jõuguga nägi Clintoni afääris kindlasti õigustust oma tegevusele - kui Ameerikat juhib sihuke moraalitu mees, siis on see parim tõestus sellele, et “Suure Saatana” (nagu “nemad seal” USA-d kutsuvad) vastu tulebki sõdida ja kõik vahendid on selleks lubatud.

Seda, mis meediast näidatakse, ei saa üldse usaldada (“Kas te usute ka, mida nad kõik räägivad? Kõik nad ju valetavad!” ütles üks tark mees kunagi). See ei käi ainult Interneti-kommentaaride kohta, millest enamiku autorid on niivõrd "haritud", et koguni “mõistavad vigadega kirjutada”! Selle põhjal, mida uudistes kajastatakse, jääbki paratamatult  mulje, nagu Iraagis ja osalt ka Afganistanis käikski vaid üks märul ja muud ei toimugi. Tegelikult aga käib seal üsna kiire ülesehitustöö, kuid paraku sellest ükski meediakanal ei räägi - nojah, see mõne kooli, haigla või tehase valmimine pole ju uudis!

Õnneks paistab, et viimaste aastate sündmuste valguses on lõpuks ka meie inimesed hakanud aru saama, et sel Eesti riigil pole tegelikult häda midagi - võrreldes sellega, kuidas mujal maailmas elatakse. Pole mõtet võrrelda siinset olukorda Afganistani, Iraagi või Bosnia-Hertsegoviinaga (kus käis või käib endiselt sõjategevus), võrrrelda tasuks pigem Gruusia (kus isegi elektrit õieti pole), Ukraina või Valgevenega, samuti Venemaaga. Meil on seda üpris raske ette kujutadagi, kuidas üks inimene suudab ära elada meie rahas mõnesaja krooniga kuus. Ometi nendes maades nii elatakse.

Eesti poolt vaadates aga… Paljud mõtlevad küll, et kuna oleme nüüd NATO-s ja Euroopa Liidus, siis võime muu maailma unustada. See oleks küll väga rumal valik. Maailmas on veel väga palju neid kes vajavad nii abi kui ka meie (s.t. Eesti) kogemusi. Eriti tuleks aidata neid rahvaid, kes on samuti pidanud kannatama punast okupatsioonivõimu (seesama Gruusia või Afganistan jne.) või siis muud sorti, kuid ikkagi põhimõtteliselt venepärast korda (näiteks Iraak). Meil on nüüd selle korra likvideerimisel olnud piisavalt kogemusi. Samuti on meil nüüd ülitugevad liitlased, keda saaksime just rohkem nõuga kui jõuga toetada - kasvõi sealsamas Iraagis.

Iraagi sõda on kindlalt ka meie sõda, sest loomulikult oli see ka meie huvides, et endine sotsialismiehitajast Moskva sabarakk ja hilisemgi “kaitsealune” Saddam Hussein lõpuks ometi kukutati. Mistahes muu taolise rezhiimi kukutamine on samuti meie huvides, seda ei tohiks unustada.

Üldse oleks õige, kui saaksime oma liitlastelegi vajadusel selgitada, kuivõrd oluline võiks nendegi jaoks olla mõne viletsuse käes kannatava piirkonna jaluleaitamine (hetkel on näiteks päevakorral Ukraina).

Hiljuti oli Euroopa Liidus päevakorral küsimus, kas kristlus tuleks EL põhiseadusse sisse kirjutada või mitte. Tegelikult on see lausa silmakirjalik, sest Kristus küll ei pidanud kellegagi nõu,  k a s  hakata kedagi aitama või mitte. Ülalpool oli juba küllalt näiteid sellest, kui paljudel kordadel on Lääs hüljanud abivajajad.

Seega hoopis George W. Bush käitub õige kristlase kombel, s.t. sööstab hädasolijaile appi. Siinkohal peabki lisama, et alles nüüd, USA valimiste eel ja ajal hakati ometi rääkima ka sellest, et lisaks terrorismiga võitlemisele on Bush kuulutanud sõja ka pornotööstusele ja igasugustele muudele nilbustele ning soovib igasuguseid homoabielusid ja muud taolist keelustada. Täiesti õige! Euroopas on kõik need pahed juba liiga kaugele arenenud.

Vaatamata ülalpoolgi kõlanud kriitikale USA paljude juhtide suhtes ei tohi me unustada, et vähemalt ei tunnistanud ükski USA president kunagi Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist N. Liidu poolt. Seda kinnitati igal aastal 2 korda - et ei meil ega Moskval see ei ununeks.

Maailmas on praegu vaid üks jõud, mis suudab kiiresti ja otsustavalt reageerida mistahes kriisile ja see on USA. Me peame olema õnnelikud, et USA eesotsas on selline aus ja julge president nagu George W. Bush. Ta ei kõhkleks ka siis, kui tuleks rakendada NATO artiklit 5 näiteks Eesti kaitseks Venemaa eest (“Nüüdsest on Balti riikide vaenlased ka USA vaenlased”).

Praegu ongi küsimus selles, kas ajaloost midagi ka ometi õpitakse või mitte. Isegi viimase 10-15 aasta jooksul on toimunud rida konflikte, mille oleks võinud õigeaegse reageerimisega ära hoida. Seda ei tehtud ja tulemused on kõigile kalliks maksma läinud, seda ka majanduslikus mõttes. Nüüd peab nt. Euroopa Liit selliseid piirkondi nagu Bosnia ja Hertsegoviina või Kosovo sisuliselt ise üleval pidama, sest omal ajal ei osatud või ei tahetudki kriise lahendada.

Enne lõppu veidi müstikast. Aastal 1894 kirjutas üks ulmekirjanik raamatu, kus oli juttu maailma suurima laeva ehitamisest ning selle hukkumisest kokkupõrkel jäämäega. Aastal 1996 aga tegi selline mees nagu Roland Emmerich filmi “Iseseisvuspäev” (“Independence Day”, ka ID4), kus mäletatavasti tulnukad purustasid pilvelõhkujaid ja kõike muud, isegi Valge Maja. Filmis oli aga USA presidendiks Lahesõja kangelane, endine lahingulendur (George Bush vanem aga oli ju ka Teises maailmasõjas lahingulendur Vaiksel ookeanil). Otsustaval hetkel tormas ka president ise hävituslennukil tulnukate vastu lahingusse. Filmis "Presidendi lennuk" (1997) aga ütles jällegi USA president nii: "Tõotan tänasest muuta Ameerika Ühendriikide poliitikat" (s.t. nn. reaalpoliitika asemel asuda just sellise Bushi-moodi idealistliku poliitika teele)

Lõpetuseks aga peab seoses sellega, et George W. Bush on juhuslikult ka vabamüürlane, igaks juhuks hoiatama kõiki aga Jüri Lina, Tiit Madissoni (viimane on ju kõige ehtsam provokaator) jt. taoliste udukujude eest, kes püüavad avalikkust väga kummaliste vandenõuteooriatega eksiteele viia. Kuigi paljud nende toodud faktid ja esitatud väited on küll täiesti õiged, on nende raamatutest tulenevad järeldused küll savijalgadel (väited, nagu “tegelikult oli Hitler sügavalt haritud inimene” jne., vrd. sellega, mida kirjutab V. Suvorov oma raamatus "Enesetapp" Hitleri kohta - huvitav, kumba väidet siis lugeja peaks uskuma?). Ei ole mingid vabamüürlased ka nii kõikvõimsad, et suudaksid tervet maailma kontrollida! Sellised asjad võivad olla võimalikud kuskil James Bondi filmides, aga mitte tegelikus elus. Kuigi ka vabamüürlaste seas on tõesti olnud igasuguseid kaabakaid, ei saa sellepärast veel nt. GWB nendega samasse ritta panna. On ju ta kuulutanud terrorismi kõrval ka sõja nt. pornotööstusele ja võidelnud homoabielude vastu, üldse asunud taastama traditsioonilistel väärtustel põhinevat ühiskonnakorraldust, millega Ameerika (vasak)liberaalid muidugi nõus pole. Kui aga eeldada, et kõik vabamüürlased tõesti tegelevad traditsioonilistel väärtustel põhineva ühiskonna lammutamisega, siis on 3 võimalust:

1)GWB on ka vabamüürlaste seas see mässaja;
2)vabamüürlased või vähemalt osa neist ei tegele siiski traditsioonilise maailma hävitamisega, vaid hoopis kaitsevad seda;
3)GWB ei ole siiski vabamüürlane.

3. variant ilmselt paika ei pea, seega on õige kas variant 1 või variant 2. Kumb, seda siinkirjutaja hetkel kahjuks kindlalt öelda ei oska. Muid variante aga kindlasti ei ole.

Samuti ei üritagi vandenõuteoreetikud seletada millegagi seda tohutut vastasseisu Iraagi sõja alustamise ümber, kuigi mõlema leeri eesotsas olid ju vabamüürlased. Väita, et "tegelikult oli ikkagi kõik kuskil kokku lepitud", pole vähemalt antud juhul võimalik (vähemalt need meie vandenõuteoreetikud pole seda ilmselt ka teinud). Bush-noorem ei oska pealegi "näidelda", seega tema pahameel Jacques Chiraqi suhtes oli täiesti siiras.

Tagasi ARTIKLITE juurde
Tagasi INFO juurde