Seoses Iraagi kriisiga on George W. Bushi isik ja tegevus
täiesti teenimatult langenud erakordselt räige laimukampaania
ohvriks
(tegelikult võis seda täheldada juba peale 2000. a.
valimisvõitu).
Käesoleva artikli eesmärgiks on aga välja tuua
põhjusi,
miks siiski on Bushi tegevus õigustatud, samuti paljastada tema
vastu
suunatud kriitika paikapidamatust.
Kõigepealt veidi Bushi isikust. Pole kahtlust,
et Bush on väga sõjakas - selles on ilmselt kõik
ühel
meelel. Kuid kui tähelepanelikult jälgida kasvõi seda,
kuidas
Bush esineb ja kuidas ta räägib, tuleb ilmsiks veel midagi,
mille
pärast Bushi ideoloogiat nimetataksegi “kaastundlikuks
konservatismiks”.
Nimelt räägib George W. Bush alati väga siiralt,
kaastundlikult
ja ausalt (Bill Clinton näiteks räägib kuidagi
kahtlaselt
muretult ja hoolimatult). Talle ei meeldi keerutada, ta
räägib
alati nii, nagu asjad tegelikult on. Talle läheb tõesti
korda
kõik, mis nii USA-s endas kui kogu maailmas toimub. Bush tunneb
inimestele
kaasa.
Samuti on George W. Bush väga õiglane ja
äärmiselt
põhimõttekindel idealist. Kuna ta on veendunud usklik,
teab
ta ka, mis asi on moraal. Seetõttu ongi Bush inimene, kelle
sõna
saab ja tulebki uskuda. Kõik need omadused on ka aluseks ka tema
poliitilistele
otsustele - ta teab täpselt, mida tuleb teha ja ta teebki seda,
isegi
kui see üldsuse silmis ebapopulaarne on. Oma liitlasi Bush mitte
mingil
juhul ei reeda.
Seniste sündmuste põhjal on küll kinnitust
leidnud ka siinkirjutaja isiklik oletus, et Bush püüab
heastada
oma eelkäijate vigu, alates Rooseveltist ja lõpetades ta
enda
isaga. Piisab, kui meenutada George W. Bushi avalikke
väljaütlemisi:
“Ei mingeid Müncheneid ega Jaltasid enam!” (juunis 2001
Varssavis),
“Nüüdsest on Balti riikide vaenlased ka USA vaenlased”
(novembris
2002 Vilniuses) ja muidugi Saddam Husseini kukutamine, mille George
Bush
vanem paraku omal ajal tegemata jättis.
Siinkohal oleks aga õige aeg selgitada mineviku
näidete põhjal, kuidas inimestele ajuloputust tehakse -
õigem
oleks küll kasutada terminit “ajuvigastuse tekitamine” (kunagise
väliskommentaatori
Vambola Põder’i väljend). Selle ala vaieldamatud meistrid
olid
kahtlemata kommunistid.
Ka selle artikli autor sai koolis ajalugu õppida
veel “vanade heade” ajalooõpikute järgi (kui keskkooli
lõpuklassid
välja arvata). Seal teatavasti ülistati N. Liitu, sotsialismi
ja
teaduslikku-ateistlikku maailmavaadet ning mustati kapitalismi ning
kõike,
mis jäi n. süsteemist väljapoole. Sinna juurde kuulus
mõistagi
ka selle veendumuse sisendamine, et “kõik, mis on varem olnud,
oli
halb või halvem kui praegu” ja “kommunismis ootab meid ees helge
tulevik”.
Tegelik areng aga läks sotsialismilaagris hoopis vastupidises
suunas…
Ajaloo- jt. õpikud olid mõistagi vaid osa
üleüldisest ajuloputusest, mida punavõimu orjusse
sattunud
inimeste suhtes toime pandi. Kuid Lääneski tegutsesid
üliaktiivselt
kõikvõimalikud kommunistlikud agitaatorid ja muidu
kaasajooksikud
(sealhulgas need, keda me millegipärast “intellektuaalideks”
nimetame).
Seetõttu pole ka midagi imestada, kuidas praegugi niivõrd
paljud
inimesed ikka veel kommunistide valesid usuvad - nii meil kui
lääne
pool.
Näiteks meid väga teravalt puudutavad teemad
- II maailmasõda ja Stalini isik. Neil teemadel on väga
põhjalikult
kirjutanud Viktor Suvorov (eesti keeles on temalt juba 10 raamatut
ilmunud,
enamus järgnevast info ongi neist pärit). Kommunistlik
müüt
teatas muidugi, et “imperialistlikud riigid päästsid selle
sõja
valla ja inimkonna suurim vaenlane Hitler tahtis maailmavalitsejaks
saada
ja N. Liit oli nii rahumeelne ja teda rünnati reeturlikult”.
Kõik
teised riigid peale N. Liidu (seega ka Eesti!) olid süüdi
Teise
maailmasõja puhkemises. Kuna Stalinil jätkus jultumust ka
omaenda
seltsimehi maha nottida, siis olid kommunistid hiljem sunnitud
tunnistama,
et “tehti mõningaid vigu” ja mõistagi oli Stalin
süüdi
ka 1941.a. sõjalistes lüüasaamistes. Punaarmee
relvastus
oli “vananenud”, parimad väejuhid langesid aga
“ebaõiglaste”
repressioonide ohvriks. Seega tunnistasid kommunistid Stalini hiljem
lolliks
ja araks. Näiteks Lenin oli aga igavesti “kõigi laste
sõber”…
Suvorov jt. samal teemal kirjutavad autorid on kõik
need valed mürinal ümber lükanud. Pole kahtlust, et
kõigi
aegade jubedaim diktaator oli hoopis Lenin, mitte Hitler ega isegi
mitte
Stalin (“Kui Lenini rezhiim üldse millegi poolest Hitleri omast
erines,
siis vaid suurema jõhkruse poolest”, kirjutab Igor Bunitsh oma
raamatus
“Partei kuld”). Stalin oli aga ääretult geniaalne strateeg,
kes
tagas Saksa armeele N. Liidus kõigepealt väljaõppe,
aitas
Hitleril võimule tulla, et siis ülejäänud maailma
omavahel
sõtta saaks paisata. (Teooria osas oli Stalin muidugi null -
see-eest
oskas ta aga Lenini jt. ideid valdavalt kirjaoskamatule N. Liidu
elanikkonnale
suurepäraselt mõistetavaks teha) Pealegi vihkas Stalin
juute
sama palju kui Hitler, kuid erinevalt viimasest oskas Stalin panna oma
vaenlased
enda eest musta tööd tegema. Seega oli Hitler tegelikult
Stalini
“tankist”, kuid seda ta mõistagi ei aimanud.
Üüratu hulga relvastusega Punaarmee koondati
piiri äärde rünnakukäsku ootama, et siis
“M-päeval”
ehk 6. juulil 1941 vähemasti kogu mandri-Euroopa natside
käest
“vabastada”. Seega pidasid hoopis kommunistid maailmavallutusplaane.
Tol
hetkel oli N. Liit sõjalises mõttes nimelt
ülejäänud
maailmast sama palju üle kui praegu Ameerika Ühendriigid -
Punaarmee
relvastuse hulk ületas kogu ü l e j ä ä n u
d
maailma armeede oma u. 1,6 korda, ka kvaliteedi osas oli Punaarmee
relvastus
maailma parim. Seega oli vaid N. Liit maailmasõjaks valmis.
Hitleri paljukiidetud ja salamisi ülistatud Wehrmacht
polnud tegelikult isegi valmis Poolaga sõdima, Euroopa, N. Liidu
või
terve maailma vallutamisest rääkimata. Hitler jõudis
Pariisi
ja mujale vaid tänu Stalinilt saadud strateegilisele toorainele.
Meile
ja meie lõunanaabritele siiani õudusttekitaval
kuupäeval
14. juunil 1941 toimunu aga oli Stalini jaoks lihtsalt “operatiivtagala
puhastamine
vaenulikust elemendist”. Raske on ette kujutada, mis oleks siin
Eestiski
võinud veel juhtuda (rääkimata Euroopast), kui Stalini
tegelik
sõjaplaan (nimega “Groza” - “Äike”) oleks
õnnestunud.
Meie õnneks läks ajalugu teisiti.
Tõelise maffiapealiku (aga ta alustaski ju oma
karjääri Gruusias mägiröövlina) kombel allutas
Stalin
oma kontrollile ka USA tollase presidendi Roosevelti ja tagas sellega
juba
1939. aastal endale ka USA toetuse. (Üldse tuleb märkida, et
Roosevelti
meeskond lausa kubises kommunistide käsilastest). Suurbritannia
sattus
aga Stalini salakavala poliitika tõttu olukorda, kus tuli lausa
PALUDA,
et Stalin astuks Hitleri vastu sõtta.
22. juunil 1941 aga tabas Stalinit täielik katastroof,
sest Hitler oli tema plaani ära aimanud ja ründas ise
esimesena.
Oli isegi ametlik sõjakuulutus N. Liidule koos
põhjendustega,
kuigi kommunistid väitsid hiljem, et “Hitler ründas
sõda
kuulutamata”. Kuna aga lääneriikide toetuse sõjaks
Saksamaa
vastu oli Stalin juba varem taganud, päästis see meie
kõigi
õnnetuseks N. Liidu. Superspioon Richard Sorge tegevuse
tulemusel
aga suundusid jaapanlaste huvid Kaug-Idast eemale (Pearl Harbor,
sellest
on teatavasti ka väga hea film tehtud), seega pääses
Stalin
(erinevalt Hitlerist) sõjast kahel rindel. Ka see oli oluline
tegur
punavõimu püsimajäämises.
(Muide, ega igal pool Lääneski ei taheta seda
praegugi veel hästi tunnistada, et asi ikka tõesti nii oli,
nagu
Suvorov kirjutab. Meil ja mujal on õnneks sellest juba ammu aru
saadud
ja näiteks selles kurikuulsas Mart Laari 5. klassi
ajalooõpikus
on see ajalooline tõde juba sees)
Kuigi Stalini maailmavallutusplaanid põrusid läbi,
andis nn. suur isamaasõda ikkagi kommunistidele kätte
võimsa
propagandarelva. Nimelt võisid kommunistid sisuliselt
ükskõik
kelle nüüd “fashistide käsilaseks” tembeldada,
põhjuse
aga leiab ju alati. Sealjuures jätkus neil häbematust
rääkida
igal võimalikul juhul n e n d e e n d i poolt
vallapäästetud
sõja tohututele ohvritest (kellest äärmiselt suur osa
langes
tegelikult hoopis kommunistide endi, mitte natside käe läbi),
et
kogu ülejäänud maailm end süüdlasena tunneks.
See
on tõesti mõjunud - ja paraku mõjub siiani.
Vähe sellest. Kuna Hitleri-Saksamaa oli purustatud,
vajas N. Liit kiiresti uut vaenlast. Selleks tehti aga just nimelt
Ameerika
Ühendriigid. (Veel 1980-ndatelgi võrreldigi USA-d vahel
hitlerliku
Saksamaaga) Kui Euroopa “imperialiste” võis veel läbi
häda
kuidagi taluda, siis kõik see, mis lähtus Ameerikast, oli
erakordselt
halb. Ameerika oli kõige kurja juur. Ameerika poliitika oli
erakordselt
“imperialistlik”, majandus rajatud töörahva erakordselt
jõhkrale
“ekspluateerimisele” ja kultuur (eesotsas Hollywoodiga) levitab
inimesele
ülimalt kahjulikke ideid. Ameerika sümbolid, nagu Valge Maja,
Pentagon
jt., sümboliseerisid mõistagi kõike seda, mida
“õnnetud”
Lääne inimesed pidid päevast päeva taluma. Muidugi
olid
ka praktiliselt kõik USA presidendid väga-väga
õelad
ja võimuahned inimesed, kes ainult ootavad võimalust N.
Liidu
vastu tuumasõda alustada. Vaid Kennedy’le tehti väike
mööndus,
seda mõistagi postuumselt. Üks kõige enam vihatumaid
presidente
oli mõistagi Ronald Reagan, kellest tuleb veel juttu.
Iga võimalus Ameerika mustamiseks kasutati Kremli
propagandistide poolt kohe ära - ka siinkirjutaja mäletab
neid
lõputuid artikleid, kus paljastati Ameerika riigi ja
ühiskonna
kurja olemust, poliitikute pahelisust (Nixoni näitel), USA
“jõhkrat
sekkumist teiste riikide, näiteks Afganistani, siseasjadesse”,
Pentagoni sõjardite pöörast tapahimu jne. Samuti
kirjeldati, kuidas Ameerika ei lase Euroopa (ja teistegi maailmajagude)
riikidel
ajada oma iseseisvat poliitikat (!), kuidas USA sõjavägi
kõikjal kuritegusid toime paneb ja kuidas Ameerika
püüab kogu maailma ära vallutada.
Veel 1988. aastalgi võis ajalehest lugeda, kui
pahad on näiteks Hollywoodi filmid. Muidugi materdati seal
kõige
enam selliseid filme, nagu “Terminaator”, “Rocky” ja “Rambo” - nt.
“Rambo
3” sai kõvasti pihta muidugi sellepärast, et
“nõukogude
võimu tegevust Afganistanis kujutatakse seal absoluutselt
vääralt.
Kõvasti rünnati ka “Star Wars’i” triloogiat, mis on
täiesti
arusaamatu (need filmid sisendavad just nimelt HEADUST, mitte midagi
muud).
Mõistagi ei jäetud mainimata tollase presidendi Reagani
isiklikku
seost Hollywoodiga, mis “tõestas veenvalt”, et ka
filmitööstus
ajab Valge Maja “kuritegelikku” poliitikat.
Tasuks arvestada ka, et punapropaganda töötas
võimsalt ka Läänes, islamimaades - mis praegusele
mõeldes
on eriti oluline - ja mujalgi. Kuigi oma rahval polnud tihti enam
õieti
süüagi, ei hoitud Moskvas kokku ei relvade ega propaganda
pealt.
Kõikjal (seega mitte ainult N. Liidus!) korraldati pidevalt
meeleavaldusi
“rahu kaitseks”, Ameerika vastu jne. Moskva rahastas üliaktiivselt
ka
kõikvõimalikke terroristidejõuke üle kogu
maailma.
Kogu maailma püüti nii Lääne, eelkõige aga
Ameerika
vastu üles ässitada - nii “kolonialismi vastu
võitlemise”
kui mistahes muude loosungite all. Paistab, et see tegevus on rohkem
vilja
kandnud, kui omal ajal oleks võinud oodatagi…
Millegipärast rahu sümboliks peetav tuvi on aga tegelikult
erakordselt julm elukas, kellele meeldib oma nõrgemaid
liigikaaslasi vastu kaela surnuks nokkida (nagu V. Suvorov oma raamatus
"Akvaarium" kirjutab). Tuvi tapab lihtsalt ... ajaviiteks. "Mitte
kellelegi ei tule pähe pidada rahu sümboliks boamadu
või krokodilli" (V. Suvorov).
“1981. aastal aga kolis Valgesse Majja sõjakas
president Ronald Reagan…” - nii algas kunagi üks
propagandaartikkel
ajakirjas “Pioneer”. Sellest mehest sai õige kiiresti
rõhumisele,
rõhumisele ja veelkord rõhumisele rajatud kapitalistliku
maailmasüsteemi
võrdkuju. Täiesti loogiline - kapitalism = Lääs,
kõik
Läänes - nii majandus, kultuur kui kõik muu -
kujutavad
endast üksnes rõhumise erinevaid vahendeid ja seega pahad,
Ameerika
Ühendriigid on Lääne võimsaim jõud, Reagan
on
aga selle riigi miljonärist president. See, et Reagan julges
avalikult
välja kuulutada “ristiretke” kommunismi vastu ja teatas, et soovib
“kurjuse
impeeriumi” ehk N. Liitu hävitada, aga tegi temast automaatselt
Kremli
võimurite surmavaenlase. Kui Reagan lubas kord 1984. aastal oma
kurikuulsas mikrofoniproovis, et “viie minuti pärast hakkame N.
Liitu pommitama”, tõusis
Moskva poolt muidugi lendu meeletu pahameeletorm.
Tegelikult oli Reagan väga rahumeelne isik, kes lausa
paaniliselt kartis tuumarelvi, mitte aga mingi meeletu
esisõjard.
Tema kuulus “tähesõdade” programm saigi alguse Reagani
soovist
ehitada mingi kaitsesüsteem, mis muudaks tuumarelvad
mõttetuks.
Kommunistide arust aga oli tegemist Pentagoni sõjardite
järjekordse
ähvardusega N. Liidu aadressil.
Nüüd aga George W. Bushi juurde. Kohe pärast
2000. aasta segasevõitu, kuid siiski igati seaduslikku
võitu
hakati teda maha tegema. Kurikuulsaim “fakt” (mis osutus mingi ajalehe
väljamõeldiseks)
oli muidugi see, et Bushi IQ olevat kõigest 80. Kuid kuidas ta
siis
Harvardi Ülikoolist bakalaureuse- ja Yale’i Ülikoolist
magistrikraadi sai? Niivõrd soliidsed ja
tuntud
ülikoolid poleks päris kindlasti rumalat
üliõpilast
vastugi
võtnud (mis sest, et miljonäri poeg, aga kui IQ oleks
madal,
siis sisse ei saa ja punkt!). Kuid isegi, kui Bush poleks tõesti
eriti
tark, siis tal on ju ometi targad nõuandjad? (ja on ka - nii
Condoleezza
Rice, Colin Powell, Donald Rumsfeld kui ka kõik teised)
Kuid paistab, et massidele selline libauudis Bushi “madalast
IQ-st” meeldis. Muidugi, ajalehed tahavad alati avaldada mingit
sensatsiooni,
mis “hästi müüks”, enamus inimesi aga ei viitsi oma pead
taolise
info õigsuse kontrolliga vaevata. Tavaliselt rahvas lihtsalt
“neelab”
kõik alla ja ongi kõik. Isegi, kui info osutub valeks, on
ikkagi
kellegi maine rikutud - vähemalt mõneks ajaks.
Pärast 11. septembrit Bushi materdamine mõneks
ajaks vaibus - siis olid ju kõik “õlg õla
kõrval”
koos Ameerikaga, kuid Iraagi kriisi ajal hakati jälle sellest
rääkima.
Vähe sellest, puhkes erakordselt õel Bushi- ja üldse
Ameerika-vastane
kampaania, mis tuletas kahtlaselt meelde neid 20-aasta taguseid aegu.
Näiteks öeldi, et “Bush on nagu Hitler”. See
on eriti jõhker ja samas absurdne, sest panna Bush ühele
pulgale
ühe harimatu “kurjast vaimust vaevatud” (nagu V. Suvorov kirjutab)
diktaatoriga…
Ennem võib Bushi võrrelda Napoleoniga, kes viis
demokraatlikke
väärtusi mujale maailma sõjalise jõuga, olles
seega
samas mõttes vastuoluline isik.
Kogu see “rahupooldajate” liikumine on/oli juba algusest
peale ÜKS SUUR PETTUS. Suurem osa nendest on juba
aastakümneid
olnud lihtsalt üks kamp “rullnokki”, kel pole midagi muud teha,
kui
mingil suvalisel ettekäändel minna tänavale laamendama.
Neid
kasutavad mõistagi oma huvides ära igasugused Jaan
Kaplinski-taolised
tüübid, kelle maailmavaateks näib koguaeg olevat olnud
igasuguste
terroristidest diktaatorite õigustamine. Omal ajal oli see mees
ju
üsna “punane” ja ta on ise tunnistanud, et peab Karl Marxi
ideedest
lugu tänini. 5-6 aastat tagasi kirjutas Kaplinski aga sellest, kui
head
on ikka need “viimased vastupanukolded” Lääne
ülemvõimu
laienemisele, nimetades otseselt ära Iraagi ja Liibüa. Siis
jahus
ta veel midagi “massikultuuri” kahjulikkusest, vahepeal
püüdis
“vett peale tõmmata” omal ajal Saksa mundris võidelnud
Eesti
sõduritele ja möödunud aastal kukkus allkirju koguma
näiliselt
sõja vastu, tegelikult aga Saddami kaitseks.
Huvitav, miks seesama Kaplinski ei ole kordagi sõna
võtnud Tshetsheenia sõja vastu? Miks üle Euroopa ja
maailma
ei ole nõutud s e l l e erakordselt metsiku
sõja
lõpetamist? Kus siin kõik need sõjavastased oma
solidaarsususega
on? Pole siis ime, et just Venemaa asus Prantsusmaa ja Saksamaa poolele
ehk
Iraagi sõja vastu. Pealegi just nendel riikidel oli selle
sõjaga
kõige enam kaotada. Muide, Iraagi armeel olidki peamiselt
Venemaalt,
vähemal määral ka Prantsusmaalt ostetud relvad. Mingeid
Ameerika
ega Briti relvi Saddam ei saanud mitte kunagi, isegi Ameerika teise
vaenlase
Iraani vastu peetud sõja ajal (1980-88) mitte.
Tundub küll, et Saddamil tõesti enam massihävitusrelvi
ei olnud (või on need Süüriasse juba ammu hoolikalt
ära
peidetud?), aga see mees oleks juba ammu tulnud kohtu ette toimetada.
Majandussanktsioonidega
ei ole seni veel ühtegi diktaatorit kukutatud, ka N. Liidu
hävitas
hoopis ülejõu käinud relvastumine ja
rahvusküsimus,
mitte majandussanktsioonid. Saddam Hussein pani oma käsilastega
toime
metsikuid kuritegusid nii oma rahva vastu kui ka Kuveidi ja Iraani
vastu
peetud sõdades. Kogu 1991. aasta Lahesõja-järgse aja
ta
tegelikult irvitas kogu maailma üle: “mis te mulle ikka teha
saate”
ja jätkas oma kuritegusid. (Eriti meeldis Saddamile see, et George
Bush
vanemat, kes siis USA eesotsas oli, 1992. aastal tagasi ei valitud)
Vähe sellest. 1990-ndatel kadus maailmas üldse
kord käest ära. Praktiliselt keset Euroopat peeti sama
metsikut
sõda nagu Tshetsheeniaski, Afganistani vastu enam keegi huvi ei
tundnud,
Iraagist oli juba juttu, mingist Aafrikast pole üldse mõtet
rääkidagi.
Kui meil siin oleks nii riigi eesotsas kui ka välissuhtluses olnud
rumalamad
tegelased (nagu kahjuks praegu on - näiteks välisminister),
oleks
siingi võinud samasuguseks märuliks minna nagu Moldovas,
Kaukaasia
ja Kesk-Aasia riikides. Tollased Lääne liidrid oleks sellises
olukorras
(aga võib-olla ka mõnel muul juhul?) olnud suurima
heameelega
nõus ka Baltikumi taas Venemaale maha müüma
(põhjuse
leiab ju alati).
Kaplinski-taolistele see muidugi ei meeldi, aga Lääs
on ikkagi maailma võimsaim jõud, seda ka
sõjaliselt
ning USA on omakorda Lääne peamine jõukeskus.
Seetõttu
lasub Läänel, eriti USA-l ka eriline vastutus maailmas
toimuva
eest. See puudutab nii selliste sõdade, nagu olid nt. Gruusias
või
Jugoslaavias, lõpetamist kui ka üldse igasugustele
diktaatoritele
koha kätte näitamist. Keegi peab ju ometi olema see politsei,
kes
maailmas korda tagab!
Viimase 100 aasta jooksul on maailmas üldse toimunud
juba niivõrd palju koledaid asju, et paljud meist ei saanud tol
hirmsal
teisipäeval, 11. septembril 2001, tõesti enam korralikku
shokkigi.
Maailma eri paikades on olnud võimul igasugused algusest peale
kuritegelikud
banded, kes on lubanud rahvale kõike head ja paremat ning
hirmutanud
igasuguste peaasjalikult välismaiste “imperialistide” ja nende
käsilastega.
Sealjuures pole vahet, kas bande võtab oma eesmärgiks mingi
(sotsialistliku)
ideoloogia või uuemal ajal mingi usundi äärmusliku
vormi
üleilmse levitamise. Millegipärast on aga kõik
sellised
võimuhaaramised - alates 1917.a. Venemaal kuni 1996.a.
Afganistanis
(siis tuli Taleban seal võimule) alati viinud lõpuks
suure
sõjani, bande võimu alla jäänud rahval aga on
elu
alati halvemaks läinud. Võimulolijatel endil on muidugi
alati
kõik olemas. Kui novembris 2001 Taleban Kabulist minema
kihutati,
avastati Talebani peakorterist … Coca-Cola automaat (!!!!!). Kas ei
tule
ühest teisest, palju suuremast riigist, tuttav ette?
Üks väga tark inimene ütles kunagi, et
ta ei vihka küll otseselt ühtegi inimest, kuid ta vihkab
nõmedust
ja fanatismi. Täpselt õige suhtumine. Kommunistide tegudega
me
oleme juba kursis, Taleban aga keelas näiteks ära muusika,
spordi,
raamatud ja mis kõik veel. Rahva vastu suunatud terror kuulus
muidugi
sinna juurde. Muu maailm aga vaatas jälle ükskõikselt
pealt…
Maailm on paraku väga julm paik. Kui pole, kes seal
korda tagab, haaravad otsekohe võimu igasugused terroristid ja
diktaatorid.
Mingisugust “rahulikku kooseksisteerimist” selliste tegelastega aga
olla
ei saa. Kas “meie” peksame neid või tulevad “nemad” ja tapavad
meid
kõiki ühel heal päeval maha. Praegu võtavad
igasugused
pätid Iraagis muudkui pantvange, esitavad mingeid suvalisi
nõudmisi
ja siis … 11. märtsil tomus Madridis 10 võimsat
pommirünnakut,
mille eesmärgiks oli kukutada Hispaania valitsus (kahjuks nii ka
läks
- 3 päeva hiljem toimunud valimistega võimule tulnud
valitsus
otsustaski hirmu ja häbiga taganeda Iraagist). Hollandis aga
tapeti
ära filmirezhissöör, kes julges oma filmiga kritiseerida
neid
barbaarseid kombeid, mis islamimaailmas meeste ja naiste vahelistes
suhetes
tänini valitsevad (Paistab, et nii vene kui araabia kombed
paistavad
selles osas ühtmoodi olevat: “kui peksab, siis armastab”).
Inglismaal,
Prantsusmaal ja Saksamaal on ka juba ammu samasugustele terroritegudele
õhutajad
ametis.
Tagantjärele tuleb tunnistada, et ameeriklased valisid
1992. aastal endale ühe täiesti mõttetu “eluvennast”
presidendi,
kelle suurimaks saavutuseks jäigi see kurikuulus seksiskandaal.
Kui
veidigi mõtlema hakata, siis hakkab järjest enam selgemaks
saama,
et just eelkõige Clintoni (vähemal määral ka
teiste
Lääne liidrite) tegevus mängiski Osama bin Ladenile
kõik
trumbid kätte. Kuna maailmas kadus kord käest, siis hakkaski
viimatinimetatu
arvama, et suudab Ameerikat võita ja kuulutaski juba 1998.
aastal
Ameerikale ja ka tema l i i t l a s t e l e sõja
(seega
ka meile!). Sisse oli ta end seadnud Afganistani, mida kontrollis
Talebani-nimeline
fanaatikute jõuk. (Kui see bin Laden oleks tõesti
hoolinud
oma usukaaslastest, oleks ta saanud oma miljonite abil sedasama
Afganistani
tublisti toetada, aga ta ei teinud seda!) IGAL aastal valmistati
Afganistani väljaõppelaagrites ette u. 32 000 (!!!)
terroristi,
keda siis üle ilma laiali saadeti.
Veidi enne Iraagi sõda kirjutas tollane USA suursaadik
DeThomas Eesti ajalehtedele ühe väga hea artikli, kus ta
muuhulgas
ütles järgmist: “20. sajandi koledused N. Liidus, Hiinas,
Saksamaal,
Kambodzhas, Iraagis ja mujal said teoks suuresti tänu sellele, et
Ameerika
Ühendriigid ei reageerinud õigeaegselt”. Pole kahtlust, et
see
on Bushi valitsuse ametlik seisukoht. Iraagi sõda läks
lahti
peamiselt ikkagi sellepärast, et lõpetada Iraagi rahva
kannatused
ja taastada maailmas usk seaduse jõusse (mis eelmise
kümnendiga
ju ära kippus kaduma), mitte aga Iraagi naftavarude
hõivamise
pärast. See on üks asi ja teine on see, et Saddam Hussein
üritas
1993. aastal George Bush vanemat mõrvata. Millegipärast
sellest
pole eriti räägitud, aga eks sellel oli ka oma osa.
Kui veel kord kaugemale ajalukku vaadata, siis on vägagi
selge, millele DeThomas viitab. Lääneriigid ei sekkunud N.
Venemaa
kodusõtta, kuigi väiksemgi reaalne sõjaline abi
bolshevike
vastastele oleks Lenini-Trotski röövlibande kukutanud.
Kommunistlik
müüt “interventsioonist” on täielik muinasjutt,
tegelikult
vaid Jaapani sõjavägi tegeles n. võimu kukutamisega.
Lääneriikide
üksused saabusid üksnes selleks, et I maailmasõja ajal
Venemaale
kui liitlasele toimetatud lahingumoona kaitsta ja see minema viia.
Fakt, et nii Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, USA,
Itaalia kui teiste maade firmad osalesid üliaktiivselt N. Liidu
“industrialiseerimisel”,
näitab aga hoopis, et teatud ringkonnad Läänes olid
samuti
nagu kommunistidki väga huvitatud uuest maailmasõjast.
Sealjuures
lootsid nad, et “punased” ei jõua kaugemale Saksamaa piirist
(kas
ida- või läänepiirist, olenes mõistagi sellest,
kas
läheneda asjale Berliinist või mõnest muust
pealinnast).
Kuigi Teise maailmasõja alguses kuulutati välja
“Atlandi harta”, mille järgi pidid kõik okupeeritud riigid
iseseisvuse
tagasi saama, sattus kogu Ida-Euroopa Stalini kätte. Ehkki
räägitakse,
et seda tegid Roosevelt ja Churchill, pole see tegelikult nii.
Roosevelt
tegi seda üksi ja sealjuures isegi ei hoiatanud Churchilli.
Viimane
aga oli mäletatavasti just see, kes tahtis teise rinde avada mitte
Prantsusmaalt,
vaid Balkanilt, et takistada Punaarmee tungimist Euroopasse.
Stalin ei olnud mingi avantürist, vaid läks
alati kindla peale välja. Praeguseks on kindlalt teada, et kui
lääneriigid
oleksid Stalinile piisavalt survet avaldanud (Reagani või
Bush-noorema
taoliste liidrite olemasolu olnuks tollal hädavajalik!), oleks
kommunistid
vähemasti Kesk-Euroopast (aga ehk isegi Baltikumist) kiiremas
korras
kadunud.
Selleks tasub vaid meenutada, et kui mõned Balkani
riigid välja arvata, siis kommunistide võimuhaaramised
toimusid
hilisemas sotsialismilaagris üldsegi mitte kohe pärast selle
vallutamist
Punaarmee poolt, vaid alles mitu aastat hiljem. Ka meil siin ei
toimunud
neid kõige jubedamaid aktsioone kohe pärast sõja
lõppu,
vaid alles 1940-ndate lõpul. Stalin oleks võinud ju teha
ükskõik
mida ükskõik millal, kuid ta ootas, et “asi oleks kindel”!
Kommunistide sõjajärgsed metsikused said niisiis
võimalikuks tänu eelkõige Roosevelti
reeturlikkusele.
See on ka põhjus, miks näiteks USA eestlased
hääletavad
reeglina vabariiklaste poolt (Roosevelt oli demokraat). Ehkki Truman
ajas
kommunistide käsilased Valgest Majast minema, ei võtnud ta
midagi
erilist ette, et takistada kommunismi levikut nii Euroopas kui Aasias.
Mäletatavasti
haaras just siis (1949) Hiinas võimu Mao Zedong, kes korraldas
kohe
järgmisel aastal Tiibeti vallutamise (ikka sõber Stalini
eeskujul,
kel oli selleks ajaks juba küllalt kogemusi väiksemate
naabrite
vallutamise alal).
Veel 1950-ndate esimesel poolel olnuks võimalik
N. Liidu purustamine sõjalisel teel. Meie “metsavennad”
näiteks
ootasid seda pikisilmi, üldse kogu kommunismiorjusse langenud osa
maailmast
oli valmis “kurjuse impeeriumi” purustamist omalt poolt relvaga toetama
(näiteks
2001.a. operatsioon Afganistanis ju toimuski tegelikult sel
põhimõttel!).
Ka USA sõjaline eliit pooldas seda (I. Bunitsh, “Partei kuld”),
kuid
poliitiline eliit oli vastu. Viimasele seltskonnale meeldis rohkem
mõte
“kommunismi purustamisest dollari abil”, seega pikema aja jooksul…
Tagatipuks
korraldati koguni tuumarelva saladuste lekitamine n. spioonide
kätte
(taas I. Bunitshi andmeil), et siis ka Stalinil oleks tuumarelv.
Sõjaline lahendus oleks ka pärast seda veel
olnud mõeldav. Tollased aatomipommid polnud mõistagi
sellised
viimsepäevarelvad, nagu alates 1960-ndaist nad on. Kui meenutada
Tshernobõli
katastroofi, siis see saastas ära palju suurema maa-ala kui
50-ndate
tuumapomm oleks seda suutnud.
Pealegi polnud Teise maailmasõja järgne N.
Liit sõjaliselt enam niivõrd ülejäänud
maailmast
ees, nagu ta oli veel 1941. aastal. Siis domineeris juba USA (ja teeb
seda
siiani). Seetõttu Stalin ei julgenudki 1945. aastal edasi
Prantsusmaale
tungida ning viivitas ka vallutatud alade bolsheviseerimisega.
Muide, kuulus USA kindral Patton (kellest on Hollywoodis
omal ajal ka väga hea film tehtud) tahtis 1945. aastal teostada
Stalini
“Groza”-plaani vastupidises suunas, s.t. pani ette
lääneriikide
ühiste jõududega Punaarmee tagasi itta kihutada. Meie
õnnetuseks
aga teda kuulda ei võetud. Patton hoopis suri sama aasta
lõpul
kahtlastel asjaoludel.
Kuulus Lääne-Berliini õhusild ja Korea
sõda polnud tegelikult nii väga kommunismi vastu
võitlemise
aktsioonid, rohkem oli tegemist sunnitud reaktsiooniga
kommunistidepoolsele
tegevusele. Mõlemad toimusid juba ajal, mil Stalin testis
lääneriikide
otsusekindlust. Korea sõda igatahes näitas hoopis, et
Lääs
(eriti USA) püüab üksnes kommunismi levikut “ohjeldada”
ja
punkt. Veel üks kuulus USA kindral MacArthur pooldas näiteks
hoopis
jõulisemat tegevust Korea sõjas (kuni tuumapommideni
välja),
selle eest ta aga hoopis saadeti viisakalt erru.
1956. aasta Ungari ülestõusu lämmatamine
toimus üksnes seetõttu, et tookordki oli Lääs
mingi
sõja (Egiptuse vastu, Suessi kanali pärast) alustamise
suhtes
eriarvamusel, Ungari reedeti ja Moskva kasutas juhust. Veidigi
jõulisem
seisukohavõtt lääneriikide poolt oleks sundinud
Hrushtshovi
Ungari rahule jätma - selleks oldi Moskvas juba valmis. 1968.
aastal
kadus sama ootamatult ära lääneriikide huvi
Tshehhoslovakkia
vastu.
Üks kõige traagilisemaid vigu USA välispoliitikas
on olnud kahtlemata Vietnami sõda. Tegelikult oli Ho Chi Minh
alguses
üdini Ameerika-austaja. Pärast Teist maailmasõda aga
eelistati
Washingtonis toetada Kagu-Aasias Prantsuse hääbuvat
võimu,
selle asemel, et toetada potentsiaalset uut tugevat liitlast.
Lõpuks
maksis see mitme miljoni vietnamlase, aga ka 58 000 ameeriklase elu…
Niisamamoodi kaotas Ameerika Kuuba. Alguses polnud ju
Castrogi mingi kommunist. Kuna aga Washingtonis eelistati ilmselt
maffia
huvisid muudele huvidele (Castro sõdis just nimelt Kuubas
valitsenud
korruptsiooni ja Ameerika maffia vastu), ei jäänudki Castrol
muud
üle kui pakkuda end hoopis Moskvale.
Paljukiidetud Kennedy ei kujutanud presidendina endast
tegelikult midagi erilist. Tema “tarkusest” annab tunnistust see, et ta
oskas
maailma viia koguni 3 korral tuumasõja äärele… 1961.
aastal
ettevõetud katse Castro kukutamiseks (Sigade lahe operatsioon)
kukkus
läbi just sellepärast, et Kennedy lõi viimasel hetkel
põnnama
ega saatnud USA lennuväge Kuuba emigrantidele appi Castrot
kukutama.
Siiski oli juba enne Reaganit USA-s üks väga
tark president - Nixon. Tema kuulus käik Hiinasse (1972, sellest
on
lausa ooper kirjutatud - “Nixon Hiinas”), oli mõeldud tegelikult
surve
avaldamiseks N. Liidule, et viimane nõustuks
relvastuskontrollilepetele
alla kirjutama. Kuna Moskvas hakati kartma, et USA hakkab
nüüd
rohkem Hiinat toetama, N. Liit oli aga alles mõne aasta eest
Hiinaga
lausa minisõja maha pidanud, siis andiski Moskva järele.
Nixon oli ka see, kes ütles kord Brezhnevile: “MEIE
võime relvastuda ja süüa. TEIE peate neist ühest
loobuma”.
Teame väga hästi, kummast N. Liidus rohkem hooliti…
Siiski oli alles Reagan see, kes hakkas koos oma lähimate
liitlastega (nagu M. Thatcher) üliaktiivselt kommunismi kukutama,
mitte
enam “ohjeldama”. Reagan toetas tõesti siiralt kogu maailma
vabadusvõtlejaid
- nii Afganistanis, Poolas, Eestis kui mujal. Näiteks on paljud
väliseestlased
kinnitanud, et Valges Majas võeti neid pidevalt vastu ja oldi
üldse
väga abivalmid. Kui Bush-vanem presidendiks sai, kadus senine
ülisõbralik
suhtumine paraku ära.
Õnnetuseks pole mitte kuhugi ära kadunud need,
kes ikka veel nõukogude korda taga igatsevad ja on veendunud, et
“kuna
N. Liidus polnud õiget sotsialismi, siis andke veel üks
võimalus”.
Ei, mitte mingit võimalust enam selleks ei anta! Põhjuse
on
ligikaudu järgmiselt sõnastanud V. Suvorov: “Nii Lenini,
Stalini,
Brezhnevi, Mao, Hitleri kui Pol Pothi sotsialism oligi see
tõeline
sotsialism ja pole mingit vahet, kes seda p...a rahvale pähe
määrib”.
Sama käib ka Saddam Husseini kohta, kes ehitas samuti sotsialismi
ja
oligi tegelikult Moskva sabarakk - nii, nagu teisedki vanast ajast
tuntud
terrorismimahitajad M. Quadhafi (Liibüa diktaator) ja
Süüria
liidrid.
Kui aga mõni nii väga seda kadunud “kurjuse
impeeriumi” taga igatseb, eks mingu siis Venemaale või, veel
parem,
Kuubale või Põhja-Koreasse ja proovigu seal hakkama
saada.
Siinkirjutaja on ise küll näinud üksnes n. süsteemi
“pehmemaid”
külgi, nagu kaubapuudus, kõikvõimalikud “sabad”,
külmad
bussid jne., aga sellestki piisas. Selle süsteemi peamised
tunnused
olid aga GULag ja tohutu sõjatööstus, mille
ülalpidamine
jättiski “kuuendiku planeedist” pooleldi nälga ja viletsusse.
Tegelikult
oli ka Saddami-aegne Iraak üsna sarnane N. Liidule - nagu Iraagis
käinud
eestlased on kinnitanud.
Millegipärast kipubki ka sotsialismi ehitamisega
nii nagu tuntud anekdoodis sõjatehase töölisest, kes
tassib
töölt koju mitmesuguseid detaile ja pärast kurdab
sõbrale:
“Ükskõik, kuidas ka ei püüaks neid kokku panna,
ikka
tuleb vaid kuulipilduja välja!”
Ülalpool sai juba mainitud 1990-ndate sündmustest.
Sinna juurde tuleb mõistagi lisada see, et tolle kümnendi
algul
olnuks lääneriikidel suurepärane võimalus Venemaa
samamoodi
“taltsutada”, nagu tehti Saksamaaga peale II maailmasõda. Kuid
võta
näpust. Kuna USA loovutas õiguse lahendada endise
Jugoslaavia
konfliktid Euroopa suurriikidele, need püüdsidki seda
omavahel
vaieldes teha … kutsudes aga endi sekka ka Venemaa, kes asus
mõistagi
kindlalt toetama teise suure 90-ndate antikangelase (Saddam Husseini
kõrval)
Slobodan Milosevici juhitud rezhiimi. Seetõttu läkski 3
aastat,
enne kui USA pidi ikkagi sekkuma (siis toimis Clinton küll
õigesti),
et Bosnia sõda lõpetada.
Täiesti arusaamatu on aga see, miks ei mõistnud
needsamad Chiraq ja Schröder hukka Jugoslaavia-vastast sõda
1999.
aastal, nagu nad Iraagi sõja hukka mõistsid? Ka siis ei
olnud
ÜRO Julgeolekunõukogu vastavat kindlat luba sõja
alustamiseks.
Tõsi küll, tookord oli üksnes Venemaa kindlalt vastu.
Kuid
fakt jääb faktiks - mõlemad sõjad algasid
justkui
“ilma loata”.
Mistahes sündmus tuleneb mingist eelnevast sündmusest
või sündmuste arengust. Ülalpool oli juba juttu
Vietnami
sõjani viinud rängast eksitusest. 11. septembril 2001
maksis
aga Ameerika eelnenud kümnendi ükskõiksuse (aga ka
Bill
Clintoni isiklike lolluste) eest maailma asjadega tegelemisel. Nimelt
oleks
juba 1998. aastal olnud Clintonil võimalus alustada terrorismiga
otsustavat
sõda (kui bin Ladeni käsilased kaks USA saatkonda
õhku
lasid), paar kuud hiljem olnuks tal sama hea võimalus kukutada
Saddam
Hussein (kui too ÜRO relvainspektorid Iraagist lihtsalt minema
kihutas).
Nüüd aga saigi saatuslikuks Clintoni seksiskandaal. Mistahes
suurema
sõjategevuse alustamist oleks maailma avalikkus
tõlgendanud
katsena juhtida tähelepanu kõrvale oma isiklikest
probleemidest…
Vähe sellest, Osama bin Laden koos oma al-Quaeda-jõuguga
nägi Clintoni afääris kindlasti õigustust oma
tegevusele
- kui Ameerikat juhib sihuke moraalitu mees, siis on see parim
tõestus
sellele, et “Suure Saatana” (nagu “nemad seal” USA-d kutsuvad) vastu
tulebki
sõdida ja kõik vahendid on selleks lubatud.
Seda, mis meediast näidatakse, ei saa üldse
usaldada (“Kas te usute ka, mida nad kõik räägivad?
Kõik
nad ju valetavad!” ütles üks tark mees kunagi). See ei
käi
ainult Interneti-kommentaaride kohta, millest enamiku autorid on
niivõrd
"haritud", et koguni “mõistavad vigadega kirjutada”! Selle
põhjal, mida uudistes kajastatakse, jääbki
paratamatult
mulje, nagu Iraagis ja osalt ka Afganistanis käikski vaid üks
märul
ja muud ei toimugi. Tegelikult aga käib seal üsna kiire
ülesehitustöö,
kuid paraku sellest ükski meediakanal ei räägi - nojah,
see
mõne kooli, haigla või tehase valmimine pole ju uudis!
Õnneks paistab, et viimaste aastate sündmuste
valguses on lõpuks ka meie inimesed hakanud aru saama, et sel
Eesti
riigil pole tegelikult häda midagi - võrreldes sellega,
kuidas
mujal maailmas elatakse. Pole mõtet võrrelda siinset
olukorda
Afganistani, Iraagi või Bosnia-Hertsegoviinaga (kus käis
või
käib endiselt sõjategevus), võrrrelda tasuks pigem
Gruusia
(kus isegi elektrit õieti pole), Ukraina või Valgevenega,
samuti
Venemaaga. Meil on seda üpris raske ette kujutadagi, kuidas
üks
inimene suudab ära elada meie rahas mõnesaja krooniga kuus.
Ometi
nendes maades nii elatakse.
Eesti poolt vaadates aga… Paljud mõtlevad küll,
et kuna oleme nüüd NATO-s ja Euroopa Liidus, siis
võime
muu maailma unustada. See oleks küll väga rumal valik.
Maailmas
on veel väga palju neid kes vajavad nii abi kui ka meie (s.t.
Eesti)
kogemusi. Eriti tuleks aidata neid rahvaid, kes on samuti pidanud
kannatama
punast okupatsioonivõimu (seesama Gruusia või Afganistan
jne.)
või siis muud sorti, kuid ikkagi põhimõtteliselt
venepärast
korda (näiteks Iraak). Meil on nüüd selle korra
likvideerimisel
olnud piisavalt kogemusi. Samuti on meil nüüd ülitugevad
liitlased,
keda saaksime just rohkem nõuga kui jõuga toetada -
kasvõi
sealsamas Iraagis.
Iraagi sõda on kindlalt ka meie sõda, sest
loomulikult oli see ka meie huvides, et endine sotsialismiehitajast
Moskva
sabarakk ja hilisemgi “kaitsealune” Saddam Hussein lõpuks ometi
kukutati. Mistahes muu taolise rezhiimi kukutamine on samuti meie
huvides, seda ei tohiks unustada.
Üldse oleks õige, kui saaksime oma liitlastelegi vajadusel
selgitada, kuivõrd oluline võiks nendegi jaoks olla
mõne viletsuse käes kannatava piirkonna jaluleaitamine
(hetkel on näiteks päevakorral Ukraina).
Hiljuti oli Euroopa Liidus päevakorral küsimus, kas kristlus
tuleks EL põhiseadusse sisse kirjutada või mitte.
Tegelikult on see lausa silmakirjalik, sest Kristus küll ei
pidanud kellegagi nõu, k a s hakata kedagi aitama
või mitte. Ülalpool oli juba küllalt näiteid
sellest, kui paljudel kordadel on Lääs hüljanud
abivajajad.
Seega hoopis George W. Bush käitub õige kristlase kombel,
s.t. sööstab hädasolijaile appi. Siinkohal peabki
lisama, et alles nüüd,
USA valimiste eel ja ajal hakati ometi rääkima ka sellest, et
lisaks
terrorismiga võitlemisele on Bush kuulutanud sõja ka
pornotööstusele
ja igasugustele muudele nilbustele ning soovib igasuguseid
homoabielusid
ja muud taolist keelustada. Täiesti õige! Euroopas on
kõik need pahed juba liiga kaugele arenenud.
Vaatamata ülalpoolgi kõlanud kriitikale USA paljude juhtide
suhtes ei tohi me unustada, et vähemalt ei tunnistanud ükski
USA president kunagi Balti riikide okupeerimist ja annekteerimist N.
Liidu poolt. Seda kinnitati igal aastal 2 korda - et ei meil ega
Moskval see ei ununeks.
Maailmas on praegu vaid üks jõud, mis suudab kiiresti ja
otsustavalt reageerida mistahes kriisile ja see on USA. Me peame olema
õnnelikud, et USA eesotsas on selline aus ja julge president
nagu George W. Bush. Ta ei kõhkleks ka siis, kui tuleks
rakendada NATO artiklit 5 näiteks Eesti kaitseks Venemaa eest
(“Nüüdsest on Balti riikide vaenlased ka USA vaenlased”).
Praegu ongi küsimus selles, kas ajaloost midagi ka ometi
õpitakse või mitte. Isegi viimase 10-15 aasta jooksul on
toimunud rida konflikte, mille oleks võinud õigeaegse
reageerimisega ära hoida. Seda ei tehtud ja tulemused on
kõigile kalliks maksma läinud, seda ka majanduslikus
mõttes. Nüüd peab nt. Euroopa Liit selliseid piirkondi
nagu Bosnia ja Hertsegoviina või Kosovo sisuliselt ise
üleval pidama, sest omal ajal ei osatud või ei tahetudki
kriise lahendada.
Enne lõppu veidi müstikast. Aastal 1894 kirjutas üks
ulmekirjanik raamatu, kus oli juttu maailma
suurima laeva ehitamisest ning selle hukkumisest kokkupõrkel
jäämäega.
Aastal 1996 aga tegi selline mees nagu Roland Emmerich filmi
“Iseseisvuspäev”
(“Independence Day”, ka ID4), kus mäletatavasti tulnukad
purustasid
pilvelõhkujaid ja kõike muud, isegi Valge Maja. Filmis
oli
aga USA presidendiks Lahesõja kangelane, endine lahingulendur
(George
Bush vanem aga oli ju ka Teises maailmasõjas lahingulendur
Vaiksel
ookeanil). Otsustaval hetkel tormas ka president ise
hävituslennukil tulnukate vastu
lahingusse. Filmis "Presidendi lennuk" (1997) aga ütles
jällegi
USA president nii: "Tõotan tänasest muuta Ameerika
Ühendriikide
poliitikat" (s.t. nn. reaalpoliitika asemel asuda just sellise
Bushi-moodi idealistliku
poliitika teele)
Lõpetuseks aga peab seoses sellega, et George W. Bush on
juhuslikult ka vabamüürlane, igaks juhuks hoiatama
kõiki aga
Jüri Lina,
Tiit Madissoni (viimane on ju kõige ehtsam provokaator) jt.
taoliste
udukujude eest, kes püüavad avalikkust väga
kummaliste
vandenõuteooriatega eksiteele viia. Kuigi paljud
nende toodud faktid ja esitatud väited on küll täiesti
õiged, on nende raamatutest tulenevad
järeldused küll savijalgadel (väited, nagu “tegelikult
oli Hitler sügavalt haritud
inimene”
jne., vrd. sellega, mida kirjutab V. Suvorov oma raamatus "Enesetapp"
Hitleri kohta - huvitav, kumba väidet siis lugeja peaks uskuma?).
Ei ole mingid vabamüürlased ka nii
kõikvõimsad,
et suudaksid tervet maailma kontrollida! Sellised asjad võivad
olla
võimalikud kuskil James Bondi filmides, aga mitte tegelikus
elus. Kuigi ka vabamüürlaste seas on tõesti olnud
igasuguseid kaabakaid, ei saa sellepärast veel nt. GWB nendega
samasse ritta panna. On ju ta kuulutanud terrorismi kõrval ka
sõja nt. pornotööstusele ja võidelnud
homoabielude vastu, üldse asunud taastama traditsioonilistel
väärtustel
põhinevat ühiskonnakorraldust, millega Ameerika
(vasak)liberaalid muidugi nõus pole. Kui aga eeldada, et
kõik vabamüürlased tõesti tegelevad
traditsioonilistel väärtustel põhineva ühiskonna
lammutamisega, siis on 3 võimalust:
1)GWB on ka vabamüürlaste seas see mässaja;
2)vabamüürlased või vähemalt osa neist ei tegele
siiski traditsioonilise maailma hävitamisega, vaid hoopis
kaitsevad seda;
3)GWB ei ole siiski vabamüürlane.
3. variant ilmselt paika ei pea, seega on õige kas variant 1
või variant 2. Kumb, seda siinkirjutaja hetkel kahjuks kindlalt
öelda ei oska. Muid variante aga kindlasti ei ole.
Samuti ei üritagi vandenõuteoreetikud seletada millegagi
seda tohutut vastasseisu Iraagi sõja alustamise ümber,
kuigi mõlema leeri eesotsas olid ju vabamüürlased.
Väita, et "tegelikult oli ikkagi kõik kuskil kokku
lepitud", pole vähemalt antud juhul võimalik (vähemalt
need meie vandenõuteoreetikud pole seda ilmselt ka teinud).
Bush-noorem ei oska pealegi "näidelda", seega tema pahameel
Jacques Chiraqi suhtes oli täiesti siiras.