EUROOPA LIIT JA "ARAABIA KEVAD"

Kuidas "leiutada" rahu - põhipunktid
Nüüd, mil enamikus islamimaadest on toimumas pöördelised sündmused ning esiterrorist Osama bin Laden on lõpuks kõrvaldatud ja sarnaselt kunagisele Eesti esirevolutsionäärile Viktor Kingissepale merre maetud, oleks õige aeg kokku kutsuda Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida teemaline nõupidamine. Seda siis Euroopa Liidu eestvedamisel, kindlasti Tuneesia ja Egiptuse uute juhtide ning Liibüa jt. maade opositsiooni (soovitavalt just vaimse eliidi) esindajate ja ka praeguste riigijuhtide (v.a. M. Gaddafi) - kui ja kuni see veel võimalik on - osavõtul. Teemaks siis mõistagi piirkonna tulevik ja võimalik koostöö.

See oleks nüüd, pärast Osama bin Ladeni kõrvaldamist, parim võimalus näidata, et tegelikult soovib Lääs rahu. Piirkonna uued juhid ja opositsiooniliidrid saaksid aga välja öelda, millised on sealse rahva tegelikud soovid. Seni pole ju mingit tegelikku dialoogi olnud, Lääne ja islamimaade ühiskonnad on koguaeg üksteisest mööda rääkinud. Islamimaades nähakse Lääne esindajates ikka mingisuguseid uusi ristisõdijaid, Läänes omakorda aga nähakse igas moslemis potentsiaalset terroristi. Oleks ülim aeg ratsionaalsete argumentide abil neid müüte ümber lükkama hakata.

Nõupidamine peaks olema just EL juhtimisel läbi viidud. Oleks parem, kui USA oleks seal lihtsalt vaatlejana, nagu ka Venemaa, Jaapan, India ja Hiina. Euroopasse suhtutakse araabiamaades siiski positiivsemalt kui USA-sse, samas on EL jaoks vägagi eluline huvi hoida sealkandis toimuvat kontrolli all. EL saaks samas ka näidata, et pole mingi teovõimetu moodustis, vaid suudab ka reaalselt midagi ära teha.

Praegu teame araabiamaade kohta järgmist. Tööpuudus on seal tohutu (20% ja enam, Jeemenis isegi 50%). Keskkonna seis ja elutingimused on kohutavad. Avalikke teenuseid kas pole või on need väga tagasihoidlikult arenenud. (Neis punktides on mõistagi erandiks naftariigid) Kodanike poliitilised õigused on äärmiselt maha surutud, ainsaks väljundiks on seni olnudki just mitmesugused usuühingud (millest ongi välja kasvanud ka kõik tuntud terrorirühmitused). Kõik see ongi viinud praeguste revolutsioonide ja rahutusteni. Seniste tähelepanekute põhjal saab öelda, et rahutuste eesmärk on igal pool olnud valitseva rezhiimi muutmine, Lääne ega isegi Iisraeli vastaseid meeleolusid pole täheldatud. Samas pole veel selge, kuhupoole protestijad ja/või uued võimud soovivad oma maad ikkagi juhtida (ilmselt ei tea nad seda veel isegi). See jätab praegu kõik võimalused lahti, nii et seda tuleks ära kasutada. Pealegi enamus moslemitest tegelikult Läänt ei vihka, kuigi on kindlasti kriitilised. Äärmuslasi arvatakse olevat kuni 5% kõigist moslemitest. Me ei tohi ülejäänud 95% automaatselt kohelda vaenlastena - just see muudabki nad ka päriselt vaenlasteks. (Sama peaksid ka islamimaade asukad Läänega suheldes silmas pidama)

EL seisukohad sel nõupidamisel võiks olla järgmised. Kindlasti tuleb selgitada, et Lääne eesmärgiks pole mitte islamimaade muutmine kristlikuks, mida vaevalt et Lääneski keegi tõsimeeli taotleks, vaid kestev rahu. Rahust rääkides peab kindlasti märkima - kuigi ilmselt ka islamimaades on seda juba hakatud mõistma -, et Osama tee ehk terrorismitee toob vältimatult kaasa Lääne vastulöögi. Kuna nii ühe kui teise poole tegevus võib kaasa tuua süütuid ohvreid (sh. moslemite endi seas), peaks üks veidigi mõtlemisvõimeline moslem suutma sellest teest hoiduda. Lääne sekkumise toob lõpuks kaasa ka Saddami tee ehk siis ohjeldamatu siseriiklik terror pluss naaberrikide ründamine. (S. Husseini suur iidol oli ju Stalin, kelle eeskujul ka Saddam hävitas Iraagis igasuguse opositsiooni, ehitas sotsialismi ja okupeeris-annekteeris Kuveidi)

Õige tee oleks seega ainult rahu tee (aga sõna "islam" pidigi ju araabia keeles rahu tähendama) - kui Lääs ei tunne end islami tsivilisatsiooni poolt ohustatuna ja kui ka islamimaades võetakse omaks tsiviliseeritud käitumise reeglid, ei ole Läänel ka mingit vajadust islamimaades sõjaliselt sekkuda. Tulebki selgitada, et kuni asju aetakse läbirääkimiste teel (mitte aga nii, nagu läinud kümnendil Iraagis või juba paarkümmend aastat Alzheerias, s.t. kus teine osapool pikema jututa maha või hoopis õhku lasti), seni pole Lääne sekkumist küll vaja karta.

See on üks asi ja teine asi on see, et mistahes tsiviliseeritud ühiskond saab põhineda üksnes vastastikusel austusel, mitte ühe osapoole diktaadil (hirmuvalitsusel). Paraku põhineb islami tsivilisatsioon siiani just sellel viimasel - alates perekonnast kuni riigikorralduseni välja. Ilmselt on selline mõtteviis pärit juba islamieelsest ajast, nii et sellest peaks seetõttu olema lihtsam loobuda.

Muidugi ei sobi tsiviliseeritud ühiskonda ka sellised asjad, nagu "aumõrvad" või mitmesugused kurikuulsad shariaadis kirjeldatud karistusviisid. (Võidakse küll vastu väita, et "need on meie pühad tavad/traditsioonid" jne. Kuid kunagi oli väga paljudes kultuurides pühaks traditsiooniks ju ka inimliha söömine. Tänapäeval barbaarseks peetavaid karistusviise tuntakse aga paraku ka Euroopa ajaloost piisavalt palju.)

Oluline on ka rõhutada, et islamimaad saavad nüüd oma arengutee ise valida ja kõik valikud ise teha ning seni, kuni see tee on rahumeelne ja kaasaegse tsiviliseeritud käitumisega kooskõlas ega põhine pidevale Läänele vastandumisele, toetab ka Lääs seda. Kuna aga paljuski on Lääs oma ühiskonna ilmalikustamises jõudnud teise äärmusse, tasub ka seda avalikult tunnistada. See pole mingil juhul oma nõrkuse tunnistamine, vaid just nimelt oma vigade tunnistamine, mis oleks praegu hädavajalik. Tähtis moment ongi see, et Lääs ise vajab senisest rohkem konservatiivsust, islamimaad (kuid ka teised tsivilisatsioonid) aga senisest rohkem liberaalsust.

Demokraatia arengu aluseks saab olla aga üksnes edukas majanduslik areng. Seni on see olnud nii nii Läänes kui ka mujal. Praegu aga ei kauple islamimaad isegi omavahel eriti aktiivselt. Seega oleks ehk isegi kõige olulisemaks asjaks sealkandis hoopis majanduse liberaliseerimine. Kui Põhja-Aafrikas saaks majandus jalgadele, hakkaksid ka kõik muud probleemid seal tasapisi lahenema (naftariigid elavad juba praegu üsna suurel määral heaolu tingimustes, paljud avalikud teenused on seal tasuta). Muuhulgas väheneks tunduvalt ka immigratsioon, mis sealt juba kaua on Lääne-Euroopasse suundunud. Samuti viib edukas majandus kindlasti terrorismi vähenemisele.

Võib arvata, et Palestiina küsimusest mööda ei pääse. Tegelikult ka siin võib lahendus olla laiemalt piirkonna majanduslikus arengus. Kui piirkonnas tekib majanduskasv, mis ühtlasi töökohtadega tekitab ka harjumuse tööl käia, siis saab ka Palestiina riigist lõpuks asja. Samas ei tohi lasta Palestiina küsimusel muutuda nõupidamise keskseks teemaks - sel juhul kukub nõupidamine kindlalt läbi.

Kindlasti tasub nõupidamisel mainida, et moderniseerumine ei ole sama mis läänestumine. Suurepäraseks näiteks oleks siin Jaapan, mis oli pärast II MS okupeeritud, nagu veel hiljuti Iraak. Sellegipoolest on Jaapan säilitanud kõik oma tsivilisatsiooni põhijooned (sh. usundi ja tavad, loobudes küll mitmetest vanadest samuraide tavadest) ning ühtlasi üles ehitanud Läänega võrdväärse tehnotsivilisatsiooni. Kuigi Lääne mõistes pole Jaapan väga demokraatlik riik (nii on seal ju alates 1954. aastast pea alati võimul olnud Liberaaldemokraatlik Partei), ei kritiseerita Jaapanit selle pärast, veel vähem mõtleks keegi Jaapanit sõjaliselt rünnata.

Samuti tasub sedagi mainida, et nii nagu kõigil teistel, nii on ka Läänel ju tegelikult väga barbaarne minevik. Tänapäevane liberaalne demokraatlik ühiskonnakorraldus tekkis seal ju alles pärast II MS. Selle sõja ajal olid aga Lääne suurriigid ka omavahel sõjajalal ning panid isegi üksteise suhtes väga metsikuid tegusid toime. Ristisõdade ajal ja hiljemgi oli aga hoopis islami tsivilisatsioon see, mida võis nimetada kultuurseks (tollases mõistes muidugi) ja pigem oli Lääs sel ajal tagurlik. Euroopa mäletab ju ka aegu, mida võib nimetada koguni kiriku terrori ajajärguks ("nõiaprotsessid", mittekristlaste tagakiusamine, inkvisitsioon). Hilisem ajalugu tõestab aga, et Lääs on suutnud sisemiselt areneda, jättes barbaarse mineviku selja taha ning mõistes ka oma kunagised metsikused hukka.

Mingil põhjusel on aga islami tsivilisatsioon oma kunagise arengutaseme kaotanud. Me ei tea ju mingeid teaduslikke avastusi, mis on tehtud islamimaades, isegi nende viimase paari sajandi kultuuri tippsaavutustest ei tea me õieti midagi (meenub küll üks Iraani päritolu popartist Arash, kuid tedagi teame vaid tänu sellele, et ta elab Rootsis!). Kunagine islamimaade kultuuri ja teaduse kõrge arengutase lükkab aga ümber väite, nagu islamiusk kui selline ei võimaldagi arengut. Seega on probleem mõtteviisis, mitte usus. Liiga palju on seda dzhihaadipropagandat ja liiga vähe loovat tööd.

Praegu on Euroopa Liidul suurepärane võimalus positiivselt mõjutada araabiamaades toimuvat kõigile soodsas suunas, sh. naabruspoliitika raames. Pikemas plaanis oleks tervitatav ka Vahemere äärsetest araabiamaadest mingi ühenduse tekkimine, mis võiks olla tulevikus EL jaoks oluline kaubanduspartner. (Kui Türgi ei ühine Euroopa Liiduga, siis võiks ka Türgi sinna ühendusse kuuluda) Teine selline ühendus võiks tekkida Pärsia lahe äärsetest ja Araabia poolsaarel asuvatest maadest (esialgu ilma Iraanita, mõistetavatel põhjustel). Mõlemad ühendused peaksid olema suutelised kindlustama oma piirkonnas ka sõjalise julgeoleku. See tagab ka, et ühelgi piirkonna riigil ei teki enam soovi massihävitusrelvi hankida. (Kui aga enamikus araabiamaades peaks võimu haarama äärmuslikud islamistid, siis ei ole ilmselt tuumasõjast pääsu. Esmalt tekiks neil konflikt Iisraeliga, kuid pärast ka Läänega.)

Igas tsivilisatsioonis on mõistagi olemas ka äärmuslased, kes vihkavad ühelt poolt lisaks teistele tsivilisatsioonidele ka oma valitsusi ja teiselt poolt mõtlevad maailmavalitsemise peale. Meenutagem kasvõi 1995.a. terroriakte USA-s (Oklahoma City pomm) ja Jaapanis (Tokyo gaasirünnak) ning Iisraeli peaministri mõrva. Äärmuslased (nagu ka kriminaalne element) kisuvad alati oma rahvuse, ka kogu oma tsivilisatsiooni mainet alla, põhjustades omakorda äärmuslust. Äärmuslastel ei tohi aga lubada rahva enamusele dikteerida, kuidas too elama ja isegi mõtlema peab. Samuti peaks iga tsivilisatsioon suutma ise oma äärmuslastega võidelda. Enamasti see nii ka on, probleemid on tekkinud aga just islami, vähemal määral ka vene äärmuslastega.

Äärmuslus pole küll täiesti üheselt määratletav. Suvalise Lääne-Euroopa või USA vasakliberaali jaoks tundub kogu endiste sotsmaade vaimne eliitki olevat paremäärmuslik. Siinkirjutajale küll tundub, et paljud vasakliberaalid on valmis igaühele, kes end patrioodiks peab (ja julgeb end patrioodiks nimetada), otsaette haakristi joonistama - on selleks siis põhjust või mitte. Eestiski on neid (ka eestlaste seas), kes vihkavad igasugust Eesti valitsust. Lääne vihkajaid on ka Läänes tegelikult päris palju - ühed, kes võitlevad nn. NWO (New World Order - uus maailmakord) vastu ehk siis vandenõuteoreetikutest mõjutatud tegelased ning teised, kes vanasti lehvitasid punalippe, nüüd aga klassifitseeruvad vasakliberaalide nimetuse alla, nemad võitlevad tulihingeliselt igasuguste vähemuste õiguste eest, propageerivad multikultuursust ("multi-kultit") ja peavad nt. George W. Bushi tema väga konservatiivse poliitika pärast uueks Hitleriks.

Jutud sellest, nagu kiusaks kogu maailm moslemeid nende usu pärast taga, meenutavad küll väga ühemõtteliselt omaaegset punast propagandat ühelt poolt (kuidas N. Liit või hiljem sotsialistlik maailmasüsteem on imperialistlike riikide piiramisrõngas ja viimased hauvad pidevalt plaane "töörahva riigi/riikide" vastu) või ka natside propagandat, aga teiselt poolt ka äärmuslike juutide seisukohti - viimased pole veidigi teadlikumatele moslemitele kindlasti teadmata.

Maailm ei ole mustvalge ("kes pole meiega, on kindlasti meie vastu" põhimõte lihtsalt ei vasta tõele), vaid mitmevärviline, "sektoriteks" (tsivilisatsioonideks ja alamtsivilisatsioonideks-kultuurideks) jagatud. Iga selline "sektor" tahab mõistagi olla mõjukas, kuid teiste hävitamisest vaevalt tänapäeval keegi enam unistab (kui äärmuslased välja arvata). Enamus inimesi elavad pealegi suurema osa oma elust ühes ja samas "sektoris", tavaliselt ka samas asustatud punktis ja käib isegi naaberriikides võrdlemisi harva (nii oli George W. Bush enne presidendiks saamist vaid paar korda Mehhikos ja Kanadas käinud, kaugemal aga mitte kordagi).

Vastupidiselt islamistide seas (kuid ka teiste äärmuslaste seas) levinud arvamusele pole Lääne huvi mitte maailmavalitsemine, veel vähem teiste tsivilisatsioonide vallutamine. Impeeriumide aeg on juba 50 aastat tagasi lõppenud ega tule enam tagasi. Impeeriumidest loobusid juhtivad lääneriigid omal ajal poliitiliste põhjuste kõrval suuresti ka majanduslikel kaalutlustel. Tänapäevalgi on raske ette kujutadagi, et ükski lääneriik sooviks mingit impeeriumi taasluua. (Sellest unistabki vaid Venemaa, kuid Venemaa pole ka lääneriik.) Lääs on küll majanduslikult ja sõjaliselt tugevaim, kuid tema huvi on lihtsalt maailmas stabiilsuse hoidmine ühelt poolt ja teiselt poolt majanduslikud huvid. Mingi kaugel asuva territooriumi kontrollimine ja ülalpidamine on niivõrd kallis, et ükski lääneriik ei soovi seda. Pealegi pole Lääneski seda raha kunagi ülearu, s.t. majanduslikke ressursse läheb eelkõige enda jaoks vaja, eriti praeguses majandusseisus.

Sõdimine pole ühegi lääneriigi huvides, nad eelistaksid ka oma sõdureid hoida kodumaal (see käib nii Eesti kui USA kohta), sest neid võib seal alati vaja minna. Ükski lääneriik ei saada oma sõdureid mingi müütilise "maailmavallutusplaani" pärast asjatult ohtu. Pealegi on sõjalised operatsioonid ka majanduslikult väga kulukad. Ka laiemalt võttes on Läänel niivõrd palju probleeme, et sõdimine kui selline lihtsalt ei saa olla Lääne huvides. Sõjaline sekkumine kuskil välismaal toimub seetõttu ainult siis, kui muud variandid enam ei aita.

(Nüüd küsitakse kindlasti Iraagi kohta. Iraagi sõja põhjustas ikkagi Saddam Hussein, kes oli enam kui 10 aastat tõestanud kogu maailmale, et teda ei saa usaldada. Samas oli Iraagi elanike olukord kohutav, kuna majanduslikule viletsusele liitus ka võimude terror. Sellist olukorda polnud lihtsalt võimalik enam taluda. Kuna islamimaad ei suutnud ka Saddamiga ise toime tulla, seega pidi selle asja ette võtma jälle USA. Ilmselgelt oli operatsioon "Iraagi vabadus" halvasti kavandatud - vägesid oleks pidanud riigi stabiliseerimiseks tunduvalt rohkem olema -, kuid samas tuli Saddam igal juhul ära kukutada.)

Siinkohal olekski oluline selgitada, et Lääs toetab rahumeelset, stabiilset arengut. Järjekordse riigi langemine "läbikukkunud riikide" (kodusõjas või majanduskaoses olevad riigid) hulka pole Lääne huvides, kuna neid kõiki peab suuremal või vähemal määral hakkama majanduslikult toetama või lausa ülal pidama. Halvemal juhul lisandub veel sõjaline kohalolek, mis nõuab veel rohkem ressursse. Kõik see tuleb aga võtta kellegi teise arvelt...

Sel põhjusel toetatigi vaikimisi enamikku islamimaid valitsenud autoritaarseid juhtidest, sest ka kõige halvem riik on ikkagi parem kui anarhia (nagu ka siinkirjutajale omal ajal koolis õpetati). Hetkeseisuga on terves islami tsivilisatsioonis ainult üks riik, kus mingid väga-väga esimesed kaasaegse tsiviilühiskonna alged on tekkinud. Selleks on Iraak, kuid kõik teavad ju, millise anarhia taustal seal see toimunud on... (Nüüd on sellesse ritta siiski minemas ka Egiptus ja Tuneesia) Tundub, et üleminek kaasaegsele tsiviilühiskonnale on mõnevõrra hõlpsam monarhiate puhul, sest monarhiad on reeglina stabiilsemad kui vabariigid (nii on see ka Euroopas olnud).

Majandusreformide kõrval ongi teine kõige olulisem asi saavutada olukord, kus inimesed saavad vabalt oma meelsust avaldada, ilma et neid selle eest karistataks (v.a. siis, kui hakatakse vägivalda kasutama) - eelkõige riigivõimu poolt, kuid Iraagi näitel ka mingite teiste rühmituste esindajate poolt. Siis pole ka Läänel enam vaja sekkuda islamimaades toimuvasse, eelkõige sõjaliselt. Lääs saaks nüüd ja edaspidi mõjutada soodsalt arenguid islamimaades, andes suuremat majandus- ja muud abi neile maadele, mis liiguvad majandusreformide edendamise ja tsiviilühiskonna loomise osas kiiremini edasi.

Eesti suur võimalus olekski just taolise nõupidamise algatusega esinemises. Meie eeliseks ongi tegelikult just ääretult vähene tuntus islamimaades. Kui taolise algatusega esineks mõni Lääne-Euroopa suurriik, mis on islamimaades kunagi kolooniaid omanud, siis võetaks sellist algatust ilmselt väga kahtlustavalt kui mingit järjekordset salasepitsust. Eesti (või ka meie lõunanaabrite) puhul pole see eriti tõenäoline. Pealegi saame viidata ka sellele, et oleme ka ise ajalooliselt ju ristisõdade ohvriks olnud. (Õige olekski kuulutada ristisõjad kunagiste äärmuskristlaste korraldatud sõjaliseks avantüüriks, mis need tegelikult olidki. Samas ei tohi mingil juhul võrrelda terrorivastast võitlust ristisõdadega, need on ikkagi kaks täiesti erinevat asja.) EL sees aga tõestaks niisugune Eesti algatus kõigile, et me pole mingi ühe-teema-riik (ehk siis Venemaa-teemat rõhutav), vaid suudame maailma asju ka laiemalt näha ja lahendusi pakkuda.

Mida aga kindlasti peaks islamimaade esindajatele selgeks tegema, et ei Palestiina, Afganistani, Iraagi ega mingid muud küsimused, rääkimata mingitest Lääne sisemistest asjadest (kasvõi see pilapildiskandaal) ei saa ega tohi olla õigustuseks, miks oma maal tuleviku jaoks vajalikud asjad tegemata jätta. Mõned näited.

1.Venemaa käes on Jaapanile kuuluvad 4 Kuriili saart, samuti pole Jaapaniga tal tänini sõlmitud rahulepingut. Jaapan on aga Venemaast pea igal alal kümneid või isegi sadu kordi üle (v.a. sõjaliselt).

2.Soome - meie hõimurahvas pidi N. Liidule loovutama olulise osa oma territooriumist ja tagatipuks koguni 600 miljonit USD (tollases vääringus) sõjakahjusid maksma, kusjuures sõda alustas N. Liit, mitte Soome. Praegu on aga Soome üks kõige konkurentsivõimelisemaid riike maailmas ning ilmselt märkimisväärne osa praegusest revolutsioonilisest tegevusestki sealsamas araabiakeelses maailmas on toimunud Nokia toodete vahendusel.

3.Eesti ise. Vaatamata kõigele sellele, mida N. Liit meile okupatsiooni ajal tegi ja mida Venemaa on viimase 20 a. jooksul meie suhtes ette võtnud, oleme teinud läbi hämmastava arengu, jõudes leivatalongide ajastust lõpuks eurotsooni välja. Ühtlasi oleme maailma väikseim täiemõõduline riik - oma välisesinduste, sõjaväe ja hiljuti ka veel oma rahaga.

Kas ühelgi juhul neist oleks niisugune edu olnud võimalik, kui oleks keskendutud üksnes N. Liidu/Venemaa kritiseerimisele (kuigi täiesti õigustatult) ja samas jäetud oma maa heaks vajalikud tööd tegemata lootuses, et keegi teine tuleb ja teeb need tööd ära? Muidugi mitte. Ajaloolist ebaõiglust on maailmas paraku väga palju. Sellega ei tohi ega saagi leppida, kuid kõige tähtsam on see, et jäädakse moraalselt kindlameelseks ning suunatakse oma emotsioonid hoopis oma maa ja rahva arengusse. See oleks hoopis kavalam viis tõestada oma üleolekut vastasest kui relvavõitlus. ("Kaotasime sõja, kuid vallutasime maailma kassettmakkidega," ütles jaapani ärimees ühes tuntud märulifilmis.) Ka USA suutis võita "külma sõja" ja nüüd alistada sellesama bin Ladeni, sest ta oli ja on moraalselt tugev, toetudes tõeliselt vaba maailma aluseks olevatele väärtustele. (Praeguse Lääne-Euroopa kohta seda kahjuks küll öelda ei saa, seal on kõikvõimalike vasakliberaalide mõju liiga tugev olnud)

Kuigi me suuremal või vähemal määral vihkame Venemaal valitsevat suurvene shovinismi ja sellele toetuvat poliitikat, ei tunne maailm millegipärast ühtegi eesti terroristi. Põhjust Venemaad rünnata oleks ju küll ja küll - kõige selle pärast, mida tema õiguslik eellane N. Liit siin tegi. Pealegi on Venemaa ka viimase 20 aasta jooksul korduvalt näidanud, et ta pole oma olemust muutnud. Seda on veenvalt tõestanud kaks Tshetsheenia sõda ja 3 a. tagune Gruusia sõda, samuti lakkamatu õõnestustegevus kõigis naaberriikides, mille üheks tulemuseks oli 2007.a. "pronksiöö" siin Tallinnas. Eestlane on aga ratsionaalne ja suudab oma viha valitseda, suunata selle loovasse töösse, mitte aga terrorismi, mis niikuinii ei aitaks, vaid tooks kaasa vaid uusi kannatusi.

Venemaa vihkab aga Eestit selsamal põhjusel, mille pärast osaliselt ka islamistid Läänt vihkavad - nähakse, et "nemad seal" elavad tunduvalt paremini kui "meie siin". Seda ei taheta aga kummalgi puhul hästi tunnistada, et omamaise viletsuse põhjustajaks on just valitsev tagurlik mõtteviis, mitte aga mingi "Lääne imperialism", mida pole tegelikult olemas. Sama mõtteviisi edasi arendades aga ei taheta muud maailma rahule jätta, vaid nõutakse, et ka mujal oleks sama vilets elu kui Venemaal või islamimaades.

Siinkohal peakski ütlema, et tegelikult pole elu Lääneski mingi lõputu õnn, vaid enamasti lõputu töörügamine. Seda isegi siis, kui mingeid laene-liisinguid igakuiselt maksta pole. Elamine on aga väga kallis, kõik maksab. Võib ju tunduda, et see või see elab nii hästi, sest tal on uhke maja või korter või auto, kuid tegelikult võib selline "luksus" tähendada hoopis, et hädavaevu (kui üldse) suudetakse oma isiklik eelarve tasakaalus hoida. Kui aga veel perekond on ülal pidada...

Lõpuks võiks veel mainida, et kuigi Osama bin Laden polnud kindlasti mitte rumal, paneb siiski veidi imestama tema raudkindel veendumus, et USA-d on võimalik samamoodi purustada nagu N. Liitu. Muidugi on kõik suurriigid mõnes mõttes sarnased (sest omavad mitte lokaalseid, vaid just globaalseid huvisid), kuid oma olemuselt pole USA N. Liiduga üldse võrreldav. N. Liit oli loodud kurjusest ja püsis koos vaid vägivallaga ähvarduse mõjul. USA on loodud hoopis teistel alustel. Võibki küsida, et kui USA ja ka Lääs laiemalt võttes nii "kurjad" on, nagu islamistid väidavad, miks siis inimesed kogu maailmast seal elada tahavad ning ka sealtsamadest islamimaadest tuhandete kaupa sinna üritavad emigreeruda?

Vist ainus asi, mis islami tsivilisatsioonis on tõesti parem kui Läänes ja mille eest seda ka kiita tuleks, oleks nulltolerants alkoholi suhtes. Samas on seegi kahe otsaga, sest narkootikumide tarvitamisele nii eitavalt seal jällegi ei vaadata, kuigi narkootikumid on tegelikult palju ohtlikumad kui alkohol.

Kindlasti kostab sealtpoolt hääli, mis räägivad mingist islami üleolekust, kuid selle peale peaks küll küsima, et milles see väljendub. Eelpool oli juba juttu kultuurist ja teadusest, majandus on sealkandis aga midagi sarnast nagu N. Liidus - päris ümber ei kuku, sest sarnaneb pannkoogile (ühe teooria järgi). Kuidas saab rääkida mingist "üleolekust", kui valitseb tööpuudus, toidu- ja veepuudus, tohutud keskkonnaprobleemid ja muu? Kui aga see ongi Allahi tahe, milleks siis üldse pahandada oma olukorra üle? Mistahes kujul Lääne abisse suhtutakse aga vaenulikult, kuigi on täiesti selge, et oma jõududega hakkama ei saada. (Seni on ju USA sisuliselt ülal pidanud, sh. ka toitnud ära tervet Egiptust.) Peaks ka mainima "neile seal", et kui nad loodavad võib-olla hoopis Hiinale edaspidi toetuda, siis ega Hiinale "allumine" ei pruugi üldse meeldivam olla. Hiina jaoks on niikuinii Lääne ja islamimaailma vastuolud lihtsalt "läänemaailma kodusõda" (nagu kord Hardo Aasmäe ütles), kuhu Hiina ise sekkuda ei soovi.

Seni on ka Lääs paraku kaldunud ülejäänud maailmale ülevalt alla vaatama. Ometi on ka teistel tsivilisatsioonidel olemas rikkalik kultuuripärand, mitmed neist on tegemas läbi ka kiiret majanduslikku tõusu. Edaspidi peaksid mõlemad pooled kasvõi juba sellepärast suhtuma teineteisesse kui võrdsetesse partneritesse. Otsustavalt tuleb hukka mõista "usu nimel" toime pandav vägivald, niisamuti nagu ka pühakirjade avalikud põletamised. Kuigi minevikku ei saa ringi teha, ei tohi olevikku ega tulevikku sellepärast teadlikult rikkuma hakata. Kõik peavad olema suutelised oma minevikust üle olema ja käituma tsiviliseeritult. Kui aga hakatakse hoopis vaidlema selle üle, kes on rohkem kannatanud, ei muutugi mitte kunagi mitte midagi. See on selgelt ebakonstruktiivne. Suurem osa maailmast on ju tegelikult kannatanud ja veel suhteliselt lähedases minevikus. Kõigil oleks aeg seda tunnistada. Õige oleks mõista toimunud kuriteod hukka ja lõpetada nii ühelt kui teiselt poolt kurjategijate ülistamine "vabastajate" (see käib nt. Venemaa kohta), "tõeliste ususõdalaste" või mis tahes muu austava nimetusega.

Suurimad ohud on ju hoopis keskkonnaga seotud, samuti ülerahvastusest, ei jätku enam loodusvarasid. Seetõttu on viimane aeg hakata neis küsimustes tihedalt koostööd tegema. Ei ole vaja inimestel tekitada probleeme veel juurde, loodusega seotud probleeme on isegi rohkem, kui vaja oleks. Pealegi loodusjõudusid ei huvita see, kas ja kui palju on kellele ajaloos ülekohut tehtud.

Kokkuvõtteks oleks siis nõupidamisel esitatavad põhipunktid järgmised (neid peaks ka laiemalt silmas pidama islamimaailmaga suheldes):

*tuleb hakata harjuma läbirääkimiste teel võrdsete osapooltena asju ajama, see peab asendama senise tava, kus lihtsalt "ülevalt" antakse käsk kätte, millele vastu vaielda ei tohi (kehtib eelkõige islamimaade sees, kuid ka erinevate tsivilisatsioonide vahel)

*ei tohi teist osapoolt automaatselt käsitleda vaenlasena, see muudabki ta tõeliseks vaenlaseks (ka see kehtib nii islamimaade sees kui eri tsivilisatsioonide vahel)

*saavutada olukord, kus inimesed ei karda enam oma meelsust avaldada, alles siis saab demokraatia tekkida

*rahumeelne areng hoiab ära edasised Lääne invasioonid islamimaadesse, äärmuslased aga just nimelt põhjustavad neid

*minevik ei tohi takistada tuleviku ehitamist, eriti oluline on teha koostööd keskkonnaprobleemide lahendamisel

*araabia- jt. islamimaad vajavad kiiresti majandusreforme, mis tooksid kaasa majanduse elavnemise ja aitaksid nii kaasa piirkonna probleemide lahenemisele

*konkreetse arengutee võivad kõik ise valida, Lääs pakub alati abi, kui seda küsitakse ja kui valitud tee on rahumeelne ega põhine pidevale Läänele vastandumisele

*moderniseerumine ja läänestumine on kaks eri asja

*Läänt ei huvita mitte sõjapidamine, vaid stabiilsus ja vastastikku kasulikud majandussuhted

*keegi ei sunni vägisi moslemeid hakkama kristlasteks, keegi ei võta neilt nende usku ära


Lääne ja islamimaade suhetes on tulevikus võimalikud kolm erinevat arenguteed:

1.Sõbralik rahu, tihe koostöö ja vastastikku kasulikud suhted (nagu on Jaapaniga praegu). Lääne sõjaline kohalolek muutub pikapeale mittevajalikuks, mõned tugipunktid peaksid siiski jääma, silmas pidades teiste globaalsete suurvõimude mõju taskaalustamist. Euroopa moslemid assimileeritakse asukohamaade ühiskond
2.Jahe rahu - juhul, kui islamimaades saavad domineerivaks kestvad läänevastased meeleolud, peaks küll "neile seal" ütlema, et "tegelge oma probleemidega siis ise - meil on endilgi probleeme küllalt, kuid jätke ka teie meid rahule". Ehk siis Lääs tõmbub islamimaadest välja, kuid ka Euroopa moslemid peavad lahkuma sinna, kust nad on tulnud.
3.Vägivalla jätkumine või hoogustumine - sel radikaliseerib paratamatult ka Lääne (võib ilmuda mingi eriti äärmuslik "põliseurooplaste" liikumine, mis asub omakorda moslemite vastu võitlema). Sel juhul ei ole välistatud ka Euroopa mõnede piirkondade "balkaniseerumine". Kahtlemata halvim variant, kuid äärmiselt palju oleneb islamimaades edaspidi toimuvast, et seda varianti ära hoida.


Tallinnas, 3.-6. mai 2011

Tagasi ARTIKLITE juurde
Tagasi INFO juurde