Poeem

On teatavasti möningatel inimestel eneseväljendamise tahe
On see siis hüve vöi pahe - seda ma ei tea
aga üht ütlema pean.
See lugulaul iseenesest ei sisalda mönd balladi
vöi novelli a`la Nipernaadi.
Vaid teos millega seisate tet-a-tet
on puht kirjanduskik vinegrett:

Kord kuskil maal
jumal ise teab mis aal
elas üks vägev vürst Rasvamagu
kellel oli maailmatuma lai perssepragu.
ja kui sa tahtsid üle selle persseprao ehitada silda
siis kukkusid enamasti ikka perssekukkunud vendade kilda.
ja kellel olid tohutuma suured kellakotid
mis kuhugile sisse ei mahtunud - topi kuhu topid.
niiet oli igati vunts mees
kelle türaots ei pruukinud häbeneda ühegi naese ees.

ja tuleb ühte asjaolu veel üles tähendada
kuid sündmustiku pönevust ei pruugi see mitte vähendada.
nimelt elas kaunimast kaunimal mäerinnakul vürstitar Titulitu
kelle riigis elas vaikselt kümmetuhat väikest vittu.

tehti seal riigis niisugust nalja
et aeti joomise ja nikkumise pärast välja
kaks imelikku meest - pealik Peeretaja ja tenorilaulja Munakottideveeretaja.
polnud meestel suurt targemat teha
pistsid omad munad-türad tasku
ja vötsid vaevaks vürst Rasvamao pealinna astu.
löid seal kolm päeva lokku
ajasid maailmatuma hulga rahvast kokku
ja kuulutasid välja klaverimängu ning kontserdi öhtu.
klaverimängust ei tulnud seekord suurt midagi välja
see-eest sai rahvas näha muust igasugust nalja.
vötsid mehed lavale ritta
lasid paar laksu meloodilist sitta
ja hakkasid kusema ...

aga poleks juhtunud köike seda kära ja müra
kui keset kusemist poleks vääratanud tenorilaulja türa.
ja vürst Rasvamagu, kes seda etendust ammulisui pealtvaatas
sai selle kuselaadungi kurku - mauhti!
algul kohkusid köik hirmsasti ära
siis kostis aga kolesuur kära.
vürst kargas hooga lavale püsti
endal mölemad jalad risti
ja karjus lökendavas do-mashooris:
jop tvoju matt, ega ma pole mingis tavernis
et kaks viletsat poisijunni siin tund aega demonstreerivad oma munni
kaduma peab see sugu ja riik
kust on pärit need töprad kellepärast siin kisa!
ta nägu jäi endiselt jäiseks ja karmiks
keeras oma kellakotid vägevaks valdvormiks
tömbas kopsud täis kondenseeritud öhku
ning üle metsade- mägede kölas vägev söjahüüd ja kaja:
tulge kokku te paremad pojad
vötke kaasa oma tundmused soojad
tömmake oma munad-türad vinna
meil tuleb pühasse sötta minna!

tuli siis hea hulk mehi välja
kus näha sai igasugu nalja.
üks mees sellega aega viitis
et oma munakottidele viike sisse triikis.
teine roomas maas nagu vihmauss
ja väitis et see on uusim jaapani nuss.
üks talumees toppis omale käbisid perse
ja oli kokku tulnud igasugu muid perverte.

kuid vürstitar ei teadnudki seda
et tema vastu on sihitud suur surmaoda.
vöttis vürstitar parajasti virtsavanni
mis olevat moes afganistanis
ja luges uut prantsuse nikkumise romaani
oli järjega jöudnud sinnamaani
kus vikont La`cuperse loendas oma toaneitsi vitukarvu
ja oli ületanud juba miljonilise arvu.
siis tormas sisse välisminister
kelle käes oli suur ultimaaiumi register.
oh maa ilusaim naine
jäta see vituleotamine kus see ja teine
söda on lahti
ei ole nüüd nalja
tule sa kähku vannist välja.
ütles need sönad silmapaarile kahele
tormas välja
ja jättis kiiruga munni ukse vahele.

kuid vürstitar ei andnud ka tunnetele voli
vaid tormas just alasti nagu ta oli
kohtusaali ja karjus:
kas töesti
kas töesti on söda kuulutatud mulle!?
kas töesti
kas töesti lähevad meie vitud köik tulle!?
just nii!
vastas veltmarssal Karvakutski
seistes söjamehelikult ees kuningliku putsi:
üks kahest, kas panete aegaviitmata köik relvad maha
vöi lasete vürst Rasvamaol panna endale taha!
no seda juba ei ole!
olen küll parimas nikkumise eas
kuid seepärast ei tohi mind veel iga mees nikkuda
ja eraomandusseadust rikkuda!


Nii algas ajaloo veriseim lehekülg
mida vaevalt jöuab kirjeldada minu sulg.
Ja nagu kirjutavad nekroloogid vanemad
Peldiku jöel kohtusid mölemad malevad.

Aga vürstivägi nähes üle jõe kümmet tuhandet vittu
ei suutnud hoida end vaos
ja nii algas ajalooline kaos
mehed tormasid üle vahutava vee
ületades viie minutiga Peldikujõe
püxid võeti maha jõeäärses männikus
ja siis algas igavene nikkumine ja nuss
kaes pani tagant
kes pani eest
kuid nuss - see tuli kõigil puhtast südamest
ja kolmandama päeva varahommikul
kui lõunast puhus soe ja mahe tuul
lamas jõekaldal kaxkümmend tuhat laipa
kes kõik olid surnud hirmsat nikkumisesurma.
Oh Taevaisa! Aita!
...
Sellega on lõppend see lugulaul kole
panen rahuga kõrvale oma väsinud sule
lõppenud oli vaen ja viha
sest surnutel pole ju enam sõdimisiha.

--------------------------------------------------------------

kui keegi ea inime teab teisi Viidinguid,
siis palun kirjutage ja joonistage mulle.

 

[Home] [Luuletused] [Poeem] [Jutud]