Meedias oli asja ümber palju kõmu ning Hester Adams pidi
sellest raamatu kirjutama. Ta oli kaks korda lahutatud ja tal oli kaks last.
Kuna ta oli juba 35, võis see olla tema viimane võimalus.
Kortsud, rippuvad rinnad, üleüldine masajus, põski võis
märgata ka tagantpoolt - Ameerika ajakirjanike hulgas ei peetud seda
heaks tooniks. Üle tema roomas ligineva katastroofi tume vari, andes
talle seksuaalsuse, mis on iseloomulik viimaseks lootusetuks hüppeks
valmistuvale naisele meestest tiines liftis.
Ent tajudes jalge all täiesti ebasoodsat pinnast, otsustas Hester Adams
vahetada mandrit ning registreerus Lõuna-Ameerikasse suunduvale lennule.
Värav number 9 - see tähendas uue õnne algust.
Dzhunglisse sisenes ta kaamerate, kirjutusmasinate, kannariivide, kõõmaste
revääride ja säravate silmadega ning täielikus erutusseisundis.
Kohe hankis ta endale ka kannibali: mustanahalise inimsööja nimega
Maja Thurup.
Maja Thurup oli suurepärase vä1janägemise ja enneolematu
figuuriga. Tema nägu andis tunnistust tuhandetest postalkohoolsetest
seisunditest ja tuhandetest tragöödiatest. Teised oli tingitud
esimestest ja tänu permanentsele pohmelusele ei olnud ta külatüdrukute
hulgas populaarne.
Ta oli kaks tüdrukut surnuks toppinud - ühe eest ja teise tagant.
Mis seal ikka.
Maja oli üksik - ta jõi ja hädaldas oma üksinduses,
kuni saabus Hester Adams hulga pagasi ja valge nahaga.
Pärast formaalset esitlust lõkke ääres ning mõningaid
sõõme salakavalat leivapuuvarreleotist sisenes Hester Maja
majja ning Maja Hesterisse. Hester võttis kõik, mis Majal
pakkuda oli, ent seda oli ikka vähe. See üllatas neid mõlemaid
ja kohaliku hõimu kolmepäevasel ühisrituaalil pandi Hester
ning Maja paari. Tseremooniat ilmestasid luuserite praadimine, tants, huilgamine
trummide saatel ning kohalikud mõnuained.
Tõeline jama algas alles siis, kui kõik oli läbi -pohmelused
kaasa arvatud. Teadjamees, kes oli täheldanud Hesteri tagasihoidlikku
entusiasmi luuserite järamisel (garneeringuks olid ju ometi ananassilõigud,
mustad oliivid pähklid ja krokodillimari), kuulutas kõigile,
et see ei ole nüüd küll Valge Jumalanna, vaid pigem üks
õela jumala Ritikani pahadest tütardest.
Sajandeid tagasi tõmmati Ritikan hõimupühakute nimekirjast
maha, sest too keeldus tarvitamast midagi muud peale kapsa ja pähklite.
Tekkinud arutelu käigus söödeti lähedalviibivaid krokodille
Maja kahe sõbra osadega. Nad olid julgenud arvata, et juba üksnes
Hesteri võime taltsutada Maja igikestvat pohmelli on märkimisväärne
ime, mistõttu talle võiks mõndagi andestada-vähemalt
sedapuhku. Alguse asi.
Hester ja Maja pagesid Põhja-Hollyvoodi, kus Hester asus oma Majale
viivitamatult kodakondsust taotlema. Endise kooliõpetajana alustas
Hester Maja instrueerimist moodsa riietuse tarvilikkuses ja inglise keeles,
California õlle ja veinide sortimendis, prügikastide tegelikus
otstarbes ja paljus muus vajalikus- TV, raha ja poed.
Maja mitte aksnes ei vaadanud TVd, vaid esines seal koos Hesteriga, rääkides
suure rahvusvahelise armastuse köögipoolest.
Lembehetked Põhja-Hollywoodi korteris olid tormilised. Vabal ajal
istus Maja kaltsukuhjas grammatikaraamatute, õ11e ja veini keskel,
laulis rahvalaule ja tümistas bongot. Hester aga töötas palavikuliselt
nende ühisosa käsitleva teose kallal, kuna kirjastus teda pidevalt
tagant kiirustas.
Ühel hommikul kell 8 lebasin ma oma voodis. Eelmisel päeval
olin Santa Anita hipodroomil kaotanud 40 dollarit ja kõhnuke pangaarve
hakkas mulle üha suuremat muret tegema. Pealegi polnud ma viimase kuu
jooksul muunud ühtegi lugu. Helises telefon. Ringutasin, köhisin
ja võtsin toru.
"Chinaski? "
" Kuulen. "
"Siin Dan Hudson."
Dan Hudson töötas Chicagos ajakirja Flare juures. Ta maksis hästi.
"Tere, Dan."
"Mul on midagi just sulle sobivat."
"Väga hea. Mis see on?"
"Tahan, et sa intervjueeriksid seda libu, kes inimsööjale
mehele laks. Võimenda seksi. Sega armastus õudusega. Tead
küll!"
"Saan aru - see on just mulle."
"Saad 500 dollarit, kui jõuad valmis enne 27. märtsi. Kaanelugu,
mõistad!"
"Kallis sõber, 500 dollari eest võin ma kasvõi
Burt Reynoldsist lesbi teha."
Tõusin, viskasin näkku peotäie vett ja makku kaks Alka-Selzerit,
avasin õ11e ning helistasin Hester Adamsile.
Ütlesin, et mul on vaja kirjutada tema suhtest Maja Thurupiga kui 20.
sajandi armuloost. See läheb Flare'i. Kinnitasin talle, et lugu aitab
Majal kodakondsust saada. Hester nõustus mind vastu võtma
kell üks pärast lõunat. Kohale jõudnud, leidsin
Maja istumas, bongo süles, ja joomas pudelist odavat portveini. Ta
oli paljajalu, teksades ja sebra-triibulises T-särgis. Ka Hester oli
samasuguses kostüümis.
Avasin õ11e, süütasin sigareti ning alustasin küsimustega.
"Millal sa teda esmakordselt kohtasid?"
Hester nimetas tapse kuupäeva ja koha.
"Millal sa esmakordselt avastasid, et armastad? Mis olukorras?"
"Noh... ma ei tea..."
"Tema mind armastama, kui mina talle andma," kostis kaltsuhunnikust.
"Ta on inglise keele päris hästi omandanud, kas pole."
"Jah, ta on super."
Maja tõmbas rindu korraliku sõõmu ja teatas: "Ma
topin talle sisse, tema hüüdma: oh issand, oh issand, oh issand!
Ha, ha, ha, haa!"
"Majal on vapustav keha," lisas Hester.
"Neelab ta ka, neelab hästi sügav kõri nagu kaev-
ha ha, ha, haa."
"Armusin temasse esimesest pilgust," teatas Hester rõõmsalt,
"tema silmad, nägu... need on nii traagilised. Ja ta liigub nagu
kiskja."
"Fuck!" hüüdis Maja "Me kepp kepp kepp kepp kepime.
Hakkan väsima."
Maja tühjendas pudeli ja viskas selle nurka, vaadates samal ajal minu
poole.
"Sina proovi, mina väsind, tema suur nä1jane tunnel."
"Majal on tõeline huumorimeel - see on meid lahutamatult sidunud."
"Ainuke asi sulle, kallis, on mu telefonipost - piss -vars," kõlas
kaltsuhunnikust.
"Maja on hommikust saadik täis," vabandas Hester.
Leppisime kokku, et jätkame järgmisel päeval kell 2.
Oligi parem. Ma vajasin ju ka pilte. Tundsin ühte põhjakäinud
fotograafi - Sam Jacobyt, kes ei tahtnud palju raha.
Järgmisel päeval oli õrnalt udune, kuid päikesepaisteline
ilm. Mina ja Sam helistasime pikalt kella, enne kui Maja lõpuks uksele
ilmus ja ütles, et Hester 1äinud toidupoodi. Ma teatasin meie
kella kahesest kokkuleppest ja palusin luba oodata. Sisenesime.
"Mina mängin teile trummi," ütles Maja.
Ta mängis trummi ja laulis mõned dzhunglilaulud. Paris hästi.
Hoolimata käsilolevast teisest pudelist portveinist.
"Kepp, kepp, kepp," ütles ta - "see on kõik,
mis ta tahab. Ma lähen hulluks."
"Aga ta armastab sind, Maja."
"Ha, ha, haa!"
Maja mängis veel trummi, isegi purjuspäi mängis ta hästi.
Siis küsis Sam minult: "Mis sa arvad, kas külmutuskapis on
õlut?"
"Küllalt tõenäoline."
"Mul on närvid läbi, tahan õlut."
"Lase käia, too kaks. Ostan pärast asemele!"
Sam läks kööki. Kuulsin, kuidas külmkapi uks avanes.
"Kirjutan sinust ja Hesterist artiklit," ütlesin Majale.
"Suur auknaine. Näljas. Nagu vulkaan."
Kuulsin, kuidas Sam köögis oksendas. Ta oli kova joodik. Teadsin,
et tal on pohmell. Sellegipoolest oli ta üks paremaid fotograafe. Vaikus.
Sam tuli köögist ja istus. Ilma õlleta.
"Mängin veel trummi," ütles Maja.
Ilmselt oli vein oma töö teinud, sest mäng polnud enam see.
"Laseme jalga," ütles Sam.
Vastasin, et peame Hesteri ära ootama.
"Kaome siit," ütles Sam närviliselt.
Maja pakkus veini. Tõusin ja laksin kööki õlut tooma.
Sam tuli mulle järele ning nähes mind külmutuskapile 1ähenemas,
ägises, ise oksendades: "PALUN ara tee ust lahti."
Seisatasin. Vaatasin külmkapi ust. Pööorasin ringi ning ütlesin"
"Olgu, lähme."
Toas istus Maja ja põristas trummi.
"Ärge minge."
"Lähme küll, Maja."
· Läksime välja, trepist alla ja jõudsime tänavale.
Autos vaikisime mõlemad. Sõitsime bensiinijaama tankima. Sam
väljus autost, et politseisse helistada. Ma maksin bensiini eest. Mul
polnud intervjuud. Olin 500 dollarist ilma.
Ootasin, kuni Sam autoni jalutas.
Kogumikust "South Of No North" tõlkinud TOOMAS SAAREPERA JA ERIK KARJUS