Jätkame värskema info avaldamist meil nähtavatelt satelliitidelt populaarsete digipakettide ja vabade kanalite kohta.

sagedus programm SR-FEC kood

23. 12,399 H KabelKiosk 27500-3/4 Conax/Vguard

24. 12,437 H KabelKiosk 27500-3/4 Conax/Vguard

1. 10,970 V APTN Direct 4167-5/6 vaba

2. 11,144 H ANB (Arabic News Broadcast) 2442-2/3 vaba

3. 11,152 H FTV See 2269-3/4 S2/vaba

4. 11,158 H Syria Satellite Ch. 2893-3/4 vaba

5. 11,163 H NourSat 2308-3/4 vaba

6. 11,166 H Syfy Universal Russia 3616-2/3/S2/BISS

7. 11,172 H Payam TV 2532-3/4 vaba

8. 11,175 H Al-Forat Satellite TV Ch. 2531-3/4 vaba

9. 11,179 H Beladi Satellite TV 2532-3/4 vaba

10. 11,182 H Sat 7 Arabic 1707-3/4 vaba

11. 11,184 H Shant TV 1698-8/9 S2/vaba

12. 11,188 H GlobeCast 3195-3/4 vaba

13. 11,278 WDS TV 2893-3/4 Irdeto2

14. 11,305 V NBA TV 30000-5/6/S2 vaba

15. 11,554 V Al Rasheed TV 3700-5/6 vaba

16. 11,585 V @ HughesNet Europe 10000-5/6 data

17. 11,624 V TV Alahad 2500-3/4 vaba

18. 11,630 H Thaqalayn TV 1500-5/6/S2vaba

19. 11,657 H Palestine Al Yawm 2592-3/4 vaba

20. 12,606 H CHA feeds 2850-7/8 vaba

21. 12,611 H The MGM Ch. Central Europe 9259-5/6 BISS

22. 12,631 V APTN Global Video Wire 8888-2/3 S2/Betacrypt

23. 12,713 V PBL Sat 3255-3/4 vaba

1. 10,721 H BBC Persian 22000-3/4 vaba

2. 10,770 H @ SkyDSL 15731-2/3 data

Esimesed telesaadete ülekandeks mõeldud satelliidid ameeriklaste Telstar 1 (1962. a.), venelaste Molnija 1 (1965.a.) jt. saadeti madalatele elliptilistele orbiitidele, mistõttu nende näiv asukoht taevas pidevalt muutus. Telstari orbiidi kõrgus muutus 1000 ja 6000 km vahel ning maksimaalne seanss üle Atlandi ookeani ei ületanud 20 minutit. Molnijal olid vastavad näitajad 600 kuni 40000 km, mistõttu sideseanss oli pikem. Molnija satelliite kasutas Venemaa kuni 1994. a. Esimesed satelliidid kasutasid C-diapasooni (4GHz) mille vastuvõtt eeldas profitehnikanet ja jälgivaid antennisüsteeme, seega polnud amatöörvastuvõtt võimalik.

Tänapäeval kasutatakse telesaadete edastamiseks nn geostatsionaarseid ehk maapinna suhtes püsival positsioonil asuvaid satelliite. Idee käis välja 1945. a ajakirjas Wireless World. tuntud briti ulmekirjanik ja leiutaja sir Arthur C. Clarke (1917-2008). Esimene geostatsionaarne satelliit Syncom 2 lasti orbiidile 1963. a. Taevamehhaanikast johtuvalt on sellistel satelliitidel ainult üks võimalik orbiit – ekvatoriaalne kõrgusega 35786 km merepinnast. Sellisel kõrgusel on satelliidi tiirlemisperiood 24 tundi, kus inerts- ja gravitatsioonijõud on võrdsed, hoides satelliiti püsival positsioonil maapinna suhtes. Näit. satelliit Astra 1 asub Kongo DV väikelinna Mbandaka kohal või satelliit Astra 4A (ex Sirius) Guinea lahe kohal 35786 km kõrgusel. Siit selgub miks antenn peab olema suunatud lõunasse ja küllalt madalale horisondi suhtes. Et mitte põhjustada vastastikuseid häireid on igale satelliidile kinnistatud kindel asukoht orbiidil. Ekvatoriaalorbiidil asuvad satelliidid kõrvuti nagu kanad õrrel, reeglina kolmekraadise sammuga (tegelikult üle 2000 km kaugusel) – Astra 1 (19°E), Eutelsat W2 M (16°E), Hot Bird (13°E), Eutelsat W2A (10°E), Eutelsat W3A (7°E) jne. Kui mõnes punktis asub mitu satelliiti, siis peab igaüks kasutama erinevat sagedusriba või polarisatsiooni vältimaks häireid.

Kuidas saab mitu satelliiti asuda samas punktis ilma kokku põrkamata? Kui kanderakett on viinud satelliidi orbiidile hakkavad talle kohe mõjuma Maa, Päikese, Kuu ja teiste taevakehade gravitatsioonijõud, isegi valguse rõhk Päikeselt, mis nihutavad satelliiti arvutuslikult positsioonilt kõrvale kiirusega 0,85° aastas. Kompenseerimiseks on satelliidi pardal varukütus ja korrigeerivad reaktiivmootorid (uusimatel satelliitidel plasma- või ksenoon-ioonmootorid), mille N/S ja E/W juhtimissuundadega tuuakse satelliit perioodiliselt tagasi algpositsioonile. Kuigi elektroonikaseadmed võivad tänapäeval töötada aastakümneid, on satelliidi aktiivne tööiga määratud kütusevaruga pardal, mis reeglina ei ületa 10-15 aastat. Korrigeerimise tõttu on satelliidi orbiit tegelikult elliptiline – erinedes 10-20 km ringjoonest. Igale satelliidile on lubatud oma nn “aken” - kuup küljepikkusega kuni 70 km. Kui sellises kuubikus asub mitu satelliiti, peab juhtimiskeskus hoidma neid vähemalt paari kilomeetri kaugusel üksteisest. Tänapäevased maapealsed juhtimissüsteemid võimaldavad ohutult hoida ühes 0,1° sektoris maksimaalselt kuut-seitset satelliiti. Kasutades satelliitide pardal asuvaid mõõte-ja juhtimissüsteeme saab seda arvu suurendada. Uusimad satelliidid, mille positsiooni korrigeeritakse umbes kord nädalas, lubavad stabiliseerimist kuni 0,03° täpsusega.