Araabia ehk Türgi meetod
„Türgi kohv“ – algselt sai kasutuse just araabia poolsaarel (türklased omastasid
valmistusviisi alles mõnda aega hiljem ja nemad nimetavad keeduanumat
ibrik`uks) joodud joogi tegemiseks jahvatati kohvioad nii
peeneks tolmuks kui vähegi võimalik.
Ibrik on traditsiooniline (ja tseremoniaalne) käsitsi valmistatud pika käepidemega vaskkann, mida kasutatakse Türgi või Araabia kohvi valmistamiseks. Ibriku kann on üsna väike (kuigi neid on erinevas suuruses, sõltuvalt soovitud tassitäite hulgast) Saadud pulber asetati pika varrega potti nimega cezve, lisati sinna suhkrut, jahvatatud ürte (näiteks kaneel ).
Mõne traditsiooni kohaselt võib vahu tassi tõsta, kohvi uuesti keemiseni kuumutada ning siis tassi kallata. Türgi kohvi võib juua koos kohvipuruga, samas võib lasta kohvipurul ka settida.
Kuna nii valmistatud kohv on kindlasti kange maitsega, pannakse kohvitassiga alati „lisandina“ kaasa klaasike külma vett. Türgi kohv on praeguselgi ajal sealkandis väga populaarne: Türgis kannab ta nime Türk kahvesi, Kreekas Ellinikos kafes ja Armeenias Surj. Traditsiooniliselt kasutatakse Türgi kohvi valmistamiseks väikest pika varrega vaskpotti. Võib kasutada kõrbeliiv, millesse pott uputatakse. Türgi kohv valmistatakse Araabia oast, mis jahvatatakse väga peeneks. Potti pannakse 1-2 teelusikat jahvatatud kohvi. Maitse järgi lisatakse suhkrut, vahel ka kardemoni. Seejärel kuumutatakse kohv keemiseni, seda samal ajal segades.