Seal toimusid ülejäänud "metsanädalad". Mõned puud seal isegi olid. Mäeotsast vaadates oli karjäär lage plats, kus vahel on teed. Tee pealt vaadates olid mäed umbes kolmekordse maja kõrgused või rohkemgi. Laager oli mäe otsas ning söögivõtmine toimus muidugi tee peal. Nii me siis tatsasime üles-alla päris mitu-mitu korda. Kuid õnneks see oli nii vaid esimesed paar-kolm korda, kui autod mäest üles ei saanud.
Pehmet kohta karjääris polnud, kõikjal oli kivi. Hea küll, mõnest kohast tuli muda ka välja. Just sellepärast pidimegi telgile põhja tegema.... paekivilahmakatest. Kaevikud olid ka laotud kividest ning veidi põhja süvendatud. Kuna tuul oli seal tugev, siis sai ka telgi ukse ette müür laotud.
Metsanädalad hakkasid nüüd meile puhkusena tunduma. Magama sai juba kasvõi kella seitsme-kaheksa ajal ning kui hommikusööki ei tahtnud, siis ärgata sai ka kella kaheksa ajal. Hea rahulik oli ka, keegi ei karjunud nagu kasarmus. Hommikuvõimlemist polnud, õhtust rivistust polnud. Lihtsalt mõnus.
Ei olnud probleemiks 25-kraadise külmaga hommikul trussikute ja kummikute väel hädal käia. Külma ei tundnudki. Kuid igaks juhuks panime soojalt riidesse, mis oli viga. Päike paistis ning ees oli teguderohke päev. Kavas oli ründe- ja kaitselahingud. Õnneks tankitõrjejagu ei pea otse kattes-sööstes peale tungima, vaid jäime veidi kaugemale. Kõigepealt tuli kõndida umbes 600-700 meetrit ja siis sealt ründama hakkama. Tankitõrjejagu läks külje peale, teised otse. Minna tuli nii, et ei nähta. Alguses püsti, siis aina madalamale, lõpuks roomates. Kohale jõudes hakkasime laskma ja täiest kõrist laadimis- ja ümberlaadimiskäsklusi karjuma.
Kaitselahing oli juba raskem meie jaoks. Kui "vaenlased" peale tuli, pidime meie taganema. Väga raske on joosta Carl Gustaviga peaagu põlvini lumes, see väsitas ikka päris mõnusalt. Siis pidime sundima "vaenlase" taganema ning sama tee tagasi jooksma. Meie lahingutest oli isegi kuskil sõdurisaates lõik.
Lahinglaskmiste jaoks oli vaja kaevikuid kaevata. Iga kaeviku kohas tehti lõhkamine ning anti kätte kangid ja labidad. Vaeva tuli päris palju näha, sest nagu juba varem mainitud, oli seal kivine pinnas, praht, mis on kaevandusest üle jäänud. Seal oleks pidanud kaevama ka jooksukraavid, kuid õnneks jäeti see ära, sest muidu me oleks pidanud seal päris kaua olema. Tuul oli kõva, lumi tuiskas ning meie muudkui kaevasime.
Mingil ajal käisime vähe teises kohas laskmas. Oodata tuli väga kaua ning seistes hakkas külm. Ei suutnud midagi targemat välja mõelda ning hakkasin käies ringe tegema. Sellest said ka teised kaaskülmetajad inspiratsiooni ning varsti oli maas juba mitu rada ringe, mida aegajalt vahetati. Populaarsust kogusid ka kätekõverdused, mida lausa vabatahtlikult tegema hakati. Korraldati ka jooksmisi teeni ja tagasi. Teedel vurasid kaevanduste Belarusid ning sai ühtlasi ka neid lähemalt vaadatud.
Kaevikuid kaevasime laagri vastas teise mäe otsas. Laagrisse pääses tee kaudu, mis mäeküljel oli, kuid kaevikute juurde teed ei läinud. Seal tuli suhteliselt järsust mäest kogu koormaga üles ronida. Kaasas olid ju kangid ja labidad ning relvad.
Vahepeal käisime jälle midagi muud tegemas - seekord granaati heitmas. Jällegi tuli oodata üpriski kaua ning tuul puhus külma. Kuid ajateenija on ju ikka nutikas. Tuligi mõte ehitada üks pikk müür ja selle taga varjus olla. Kõik andsid oma panuse ja varsti oligi müür valmis. Kõik viskasid selle taha tihedalt pikali ja oligi nii soe, et võis isegi silma looja lasta. Seekord oli ka esimene kord, millal hoidsin käes ja viskasin päris kildgranaati.
Kaevikud saime mingil ajal enam-vähem valmis ning rühma lahinglaskmised võisid alata. Välja jagati lahingmoon - igaleühele 50 padrunit ning mulle üks kipspeaga granaat Carl Gustavi jaoks, mis pidi umbes 15000 krooni maksma. Laskmine oli kõige lõbusam osa. Muudkui kõmmuta ning vaheta salve. Tuli aeg "üks tank tõrjuda". Juhendaja oli kõrval ning ajas mind oma mulaga segadusse, et keera natuke allatuult. Tegelikult oleks pidanud sihtima natuke vastutuule poole, M-69 puhul oleks pidanud jah allatuule poole keerama ennast. Karjusime käsklusi ning ärevus oli suur. Näpp värises, kuid vajutasin kindlalt päästikule. Mõnus mats käis kehast läbi. Ja granaat lendas mööda.
See üritus oli viimane kord, kui me karjääris olime. Järgmine sõda oli juba Kevadtormil.
|