JÄÄL LIIKLEMINE

Viimati muudetud 31. oktoobril 2009


  Siin leheküljel tuleb juttu jää peal liikumise moodustest, eriti pööran tähelepanu igasugustele alternatiivsetele vahenditele, näiteks jääpurjekatele.

JÄÄTEEL LIIKLEMISE REEGLID
  Kõigepealt sõltuvad reeglid muidugi jääoludest, aga üldiselt on eeskirjad enam-vähem sellised nagu siin:
- Viide Saarlane.ee artiklile (reeglid allosas)
- Ohutus ja tegutsemine, kui ollakse läbi jää kukkunud
- Talitee nõuded

JÄÄPURJETAMINE
- Artiklid jääpurjetamisest XX sajandi I poolel. Läänemaa Muuseum.
- Pildid jäiga purjega jääpurjekast
- Martin bee104 surfilehekülg — jää- ja lumesurf (link ei tööta – proovi vaadata veebiarhiivist)

Sõltuvalt jääoludest on siiski kõige tavalisemad moodused jääl liiklemiseks:
- jalutamine: krobeline jää või madal lumikate.
- suusatamine: lumi võiks olla ühtlane ja "kokku pressitud".
- sõitmine autoga: kui avatud on ametlik jäätee
- uisutamine: nõuab minimaalset või olematut lumikatet

Võimatuks ei saa ka pidada mootorratastel, jalgratastel või hobusega liikumist.

Väljaspool kontrollitud ala mootorratta või autoga liigelda on muidugi rangelt mittesoovitatav.

Jää kandevõime
ETTEVAATUS ENNEKÕIKE
NB! Rangelt soovitatav on viibida ainult sellisel jääl, mis on juba kontrollitud ning paksem kui vaja. Graafikul on tegemist tugeva jää minimaalse kandevõimega. Jää võib aga olla ka rabe ning nõrk. Seetõttu peab jää alati paksem olema, kui kandmiseks vaja. Kaasas võib kanda näiteks jäätuura, millega igal sammul auke jäässe lüües saab proovida, kas jää on piisavalt tugev. Ühte tavalist inimest kannab jää siis, kui tugeva tuuralöögiga ei suudeta lüüa jäässe nii sügavat auku, et sinna vesi vaikselt sisse voolama hakkaks. Enamasti on selleks piiriks 5–8 cm. 2-tonnise sõiduauto puhul on vaja jääd paksusega 20–22 cm.
Esilehele