koobas.hobune.stream

Apr MAY Jun 21 2022 2023 2024 1 capture 21 May 23 - 21 May 23

Close Help

Harry Harrison

1. Kontori ukse ootamatul avanemisel teadsin, et mu mäng on mängitud. Ettevõtmine oli olnud tõeline kullaauk, kuid nüüd oli kõik läbi. Politseiniku uksest sisenedes nõjatusin oma toolis tahapoole ja venitasin naole lõbusa grimassi. Ta oli sama murestmurtud ilme ja raske samm kui neil kõigil  ja samasugune huumorisoone puudumine. Teadsin peaaegu sõna-sõnalt mis tulema pidi, juba enne, kui ta polnud esimesest silbist kaugemale jõudnud.

"James Bolivar diGriz. Ma arreteerin teid süüdistatuna..."

Ootasin sõna "süüdistatuna", kuna see andis minu meelest meeldiva ülemineku järgnevale. Selle sõna ajal vajutasin nupule, mis lõhkas katusesarika külge paigutatud püssirohulaengu. Palk murdus ja kolm tonni kaaluv kassakapp kukkus otse politseinikule pähe. Ta lömastus päris kenasti. Tolmu laskudes oli temast näha vaid üks, veidi väärastunud käsi. See värises veidi ja sihtis oma süüdistava sõrme minu suunas. Ta hääl oli tema peal oleva kassakapi tõttu väheke ebaselge ja tundus olevat ka pisut ärritunud. Tegelikult ta kordas iseennast.

"...süüdistatuna sissemurdmises, varguses, võltsimises.."

See jätkus veel küllaltki kaua ja nimekiri oli päris mõjuv, kuid olin kuulnud seda kõike juba varemgi. Ma ei lasknud seI end siiski häirida raha laua pealt reisikohvrisse toppides. Nimekiri lõppes uue süüdistusega ja võin pataka raha peale kihla vedada, et hääles oli kosta solvunud toon.

"Lisaks süüdistan teid politseirobotile suunatud vägivallas. See oli rumal, sest mu aju ja kõri asetsevad keha soomustatud keskosas..."

"Seda ma tean, armas vanapoiss, kuid su pisike raadio asub peas, ja ma kuidagi ei soovi, et sa praegusel hetkel oma sõpradele raportit teeksid."

Salajane seinaplaat eemaldus reipa jalahoobi peale ja avas keldrisse viiva trepi. Kui ma maas olevast hunnikust möödusin, üritasid roboti sõrmed viimases lootuses mu jalast kinni haarata, kuid ma teadsin seda oodata ja suutsin paari sentimeetriga liigutust vältida. Mu järel on olnud nii palju politseiroboteid, et teadsin täpselt kui võimatu neid hävitada oli. Võid lüüa neid millega tahad, õhku lasta, aga nad järgnevad sulle väsimatult, isegi kui peaksid end kasvõi ainult oma viimase sõrme abil edasi lohistama. Peale kõige venitavad nad sulle järele emalikku moraali. Sama tegi ka see sell. "Loobu oma kuritegelikust elust ja maksa oma võlg ühiskonnale" ja nii edasi. Kuulsin ta häält keldrisse jõudeski trepikojas kajavat.

Siit alates oli iga mu liigutus sekundi pealt ajastatud. Mul oli üsna täpselt kolm minutit aega, enne kui nad mulle järgi jõuaksid ja ma pidin kasutama iga sekundit sellest kolmest minutist hoonest väljumiseks. Edumaa oli napp ja ma vajasin seda tervenisti. Teine jalahoop avas plaadi ja augu etiketieemaldusruumi. Ükski ruumis olevaist roboteist ei pööranud minule tähelepanu kui ma sisenesin - ma oleksin olnud hämmastanud kui nii oleks juhtunud. Need olid madalama klassi M-tüübid - varustatud väheldase ajuga ja mõeldud lihtsaks konveierliinitööks. SeI põhjusel olingi nad üürinud. Neid ei huvitanud, miks nad pidid konservpuuviljade purkidelt etikette eemaldama või mis oli purke toova konveieri teises otsas. Ükski neist ei vaadanud mulle järele, kui avasin Ukse Mis On Alati Lukus. Jätsin selle enda järel lahti, sest mul ei olnud enam mingeid saladusi.

Püsides koliseva konveierlindi lähedal, astusin sisse rebenenud august, mille olin ise riigilao seina lõhkunud. Olin ise ka konveieri üles seadnud, kuna augu tegemine ja liini paigaldamine olid seaduserikkumised, mida pidin oma kätega tegema. Läinud läbi veel ühe lukustatud ukse, olingi laos. Automaatne laadur tõstis reipas rütmis purke liinile ja tõttas tooma lisa laeni ulatuvaist virnadest. Laaduril oli nii vähe ajusid, et seda ei saanud isegi robotiks nimetada, kuna järgis vaid kassetile salvestatud juhtnööre. Kõndisin masinast mööda ja sörkisin edasi piki koridori. Ebaseaduslike tegevuste hääled sumbusid mu taga, kuid mind soojendas mõte sellest, et operatsioon jätkus täie hooga.

See oli tõesti olnud üks vahvamaid pisikesi ettevõtmisi, mida olin kunagi organiseerinud. Väikese omakapitaliga olin üürinud maja, millel oli ühine sein riigilaoga ja olin lihtsa, auk-seina-süsteemiga pääsenud ligi tohutule kogusele ladustatud toiduainetele. Teadsin, et tegemist oli pikaaegse ladustamisega, seega lao tagumises otsas olevaid kaupu ei vajataks vähemalt mitu kuud või isegi aastaid sellise suurusega laos. Need olid puutumatud, kuni saabusin mina.

Augu tegemise ja konveierliini paigaldamisele järgnes ainult äritegevus. Üürisin robotid endiste etikettide eemaldamiseks ja liimimaks asemele minu trükkida lastud värvilisi silte. Seejärel turustasin kauba täiesti seaduslikul teel. Mu ladu oli parim ja fantastilise tegutsemise tõttu püsisid kulud madalatena. Võisin müüa konkurentidest odavamalt ja siiski head kasumit saada. Kohalikud hulgimüüjad haistsid hetkeliselt head diili ja mul oli tellimusi kuudeks ette. See oli olnud tõeliselt hea ots ja oleks võinud veel kauemgi jätkuda.

Peatasin mõttelõnga enne, kui see jõudis korralikult alatagi. Üks asi, mis neis ettevõtmistes on vaja meeles pidada, on see, et kui asi on läbi siis see on LÄBI! Ahvatlus jätkata veel üks päev ja muuta sularahaks veel üks tshekk võib olla peaaegu vastupandamatu... küll mina seda juba tean. Kuid tean ka, et see on parim viis lähemaks tutvuseks politseiametnikega.

"Targem on see jätta tegemata täna siin, siis võid seda teha homme kusagil mujal" - see on minu moto ja võin garanteerida, et see kehtib. Ma ei oleks praegu siin kui ei oleks järginud seda sõna sõnalt.

Kuid unistamine ei kuulu põgenemise juurde.

Lükkasin koridori lõppu jõudes mõtted tagaplaanile. Ümbritsev piirkond kihises praegu politseinikest ja ma pidin liikuma kiiresti. Vigadeks ei olnud mul võimalusi. Kiiresti paremale ja siis vasakule - kedagi polnud näha. Kaks sammu ettepoole ja vajutus liftinupule. Olin siia lifti asetanud arvesti ja see näitas, et seda lifti kasutati keskmiselt kord kuus.

See saabus kolme sekundiga, tühjalt, nagu arvasingi. Hüppasin sisse, vajutates samal ajal katusekorruse nupule. Teekond tundus väikese igavikuna, kuid see tulenes vaid oma aistingutest. Aega kulus täpselt graafiku kohaselt. Nüüd järgnes pagemise kõige ohtlikum lõik. Tõmbusin pingule, kui lift aeglustas kiirust. 75-kaliibriline püstol oli käes valmis, kuid sellega saaksin hakkama vaid ühe politseinikuga.

Uks libises kõrvale ja ma ohkasin kergendusest. Mitte kedagi. Kuna piirkond oli politseinike poolt ümber piiratud, ei pidanud nad katuse valvamist vajalikuks.

Välisõhu kätte jõudes kuulsin esimest korda sireene - millne meeldiv hääl. Lärmi järgi otsustades oli liikvel vähemalt pool kogu poltseijõududest. Minule oli see sama, mis aplaus kunstnikule.

Varem peidetud plank oli omal kohal liftikabiini taga. See oli ehk veidi ilmastiku poolt räsitud, kuid ikka veel tugev. Paari sekundiga kandsin ta katuse servale, kust see ulatus ilusti kõrvalmaja katuseni.

Nüüd ettevaatlikult - siin kohas pidi kiiruses tingima. Hoides reisikohvrit tasakaalu säilitamiseks süles, astusin ettevaatlikult plangule. Üks samm korraga - all oli kolmesaja meetrine kukkumine. Kui ma alIa ei vaata, siis ma ka ei kuku...

Lõpuks üle - nüüd on kiire. Plank katuse serva taha peitu. Kui seda ei avastata, on nad vähemalt veidi aega segaduses. Kümne hoogsa sammuga jõudsin trepikoja ukseni. See avanes kergelt, polnud ka ime, sest olin ise hingesid õlitanud. Sisse jõudes riivistasin ukse ja tõmbasin sügavalt hinge. Ma ei olnud veel pigist pääsenud, kuid suurimad riskid olid siiski seljataha jäänud. Veel kaks segamatut minutit ja nad ei leia mitte kunagi James Bolivar "Libe-Jim" diGrizi.

Trepi ülaosas oli umbne, hämar ruum, kus keegi kunagi ei käinud. Olin nädal tagasi kontrollinud, et sinna ei ole mikrofone ega kaameraid peidetud. Paksus tolmus ei olnud näha muid jalajälgi kui mu enda omad. Ma pidin lootma sellele, et salakuulamisaparaate sinna selle nädala jooksul paigaldatud pole. Kalkuleeritud riske peab selles ametis võtma.

Nägemiseni 98-kilone, 45-aastane, paksu kõhu ja põskedega James diGriz  tüüpiline ärimees, kelle pilt kaunistab politseiarhiive tuhandel planeedil. Hüvasti ka tema sõrmejäljed - nendel oli au kaduda esimestena. Sõrmedel tundusid nad teise nahana, kuid paari tilga lahusti abiga koorusid nad maha nagu läbipaistvad kummikindad.

Järgmisena kõik mu riided. Eemaldan vöölt toreda, rihmadega kinnitatava valekõhu, mis koosneb kahekümnest kilost pliist ja termiidisegust. Paar kiiret tõmmet värvainega ja mu juuksed ja kulmud saavad loomuliku ruske tooni. Nina- ja põsetopid teevad välja tõmmates valu, kuid see kestab vaid sekundi. Sinised kontaktläätsed lähevad sama teed. See töötlus jätab mind alati kuidagi alasti ja tunnen end uuestisündinuna. Omal kombel on see ju ka tõsi, sest minust on tulnud teine mees - kakskümmend kilo kergem, kümme aastat noorem ja täiesti uue välimusega. Suures reisikohvris leidub uus rõivaste komplekt ja paar tumedasangalisi prille. Kogu sularaha mahub mõnusasti portfelli.

Selga sirutades tundsin ennast tõesti kümme aastat nooremana. Kui kandsin seda ballasti, ei pannud ma seda kunagi tähele, kuid selle puudumist tunneb kohe. Mu sammule on lisandunud uut särtsu ja sujuvust.

Termiit hoolitseb tõendusmaterjali eest. Lükkasin asjad jalaga kokku ja tõmbasin sütikust. Tuli lahvatas põlema ja pudelid, riided, kohver, kingad, ballast jne põlesid lõbusa leegiga. Politsei leiab vaid söestunud laigu põrandalt ja mikroanalüüsi abil ehk mõne molekuli seinast, aga see on ka kõik. Põleva termiidi kuma heitis hüplevaid varje mu ümber, kui kõndisin trepist alla saja kaheteistkümnendale korrusele.

Siiamaani olin ma veel õnnega koos, sest korrusel ei olnud kedagi teist, kui ma ukse avasin. Minut hiljem laskis kiirlift minu ja käputäie muid ärimehi fuajeesse.

Tänava poole oli avatud vaid üks uks ja sellele oli suunatud telekaamera. Sisse ja välja kulgevaid inimesi ei üritatud mingilgi moel takistada ja mitmedki neist ei paistnud isegi kaamerat ja selle ümber askeldavat väikest politseisalka tähele panevat. Astusin nende suunas rahuliku sammuga - selle tegevuse juures oli tugevatest närvidest palju kasu.

Silmapilgu olin keset kaamera külma jõllitust ja järgmisel hetkel sellest juba möödas. Kui midagi ei juhtunud, teadsin, et olin omadega kuivale pääsenud. See kaamera pidi saatma mu pildi keskkompuutrile politsei peakontoris. Kui mu pilt oleks olnud piisavalt sarnane mu eelmise tegelaskujuga arhiivis, oleksid robotid mu arreteerinud, enne kui oleksin jõudnud sammugi astuda. Ei ole võimalik minema lipsata kompuuterrobot kombinatsiooni küünte vahelt, sest need reageerivad mikrosekunditega, kuid neid on võimalik tüssata. Ma olin seda järjekordselt teinud.

Sõitsin taksoga kümne kvartali jagu. Kui auto oli silmapiirilt kadunud. võtsin teise, kuid alles kolmanda takso järel tundsin olemist nii turvalisena, et julgesin suunduda kosmoseterminali poole. Sireenide huilgamine kostus tagant üha vaiksemana ja vaid aega-ajalt tormas politseiauto mu tulekusuunda. Nad olid tõstnud üsna suurt lärmi mu pisikesest vargusest, aga niimoodi see on neis ülitsiviliseeritud maailmades. Kuritegu on tänapäeval selline harv nähtus, et sellega kohtudes politsei innustub nagu väike laps uut lelu saades. Omal kombel saan ma neist isegi aru, sest trahvikviitungite kirjutamine on kindlasti igav tegevus. Tegelikult peaksid nad mulle hoopis tänulikud olema, et annan veidi põnevust nende asjatuna tunduvas eksistentsis.

2

Teekond kosmosejaama oli paris meeldiv - arusaadavatel asjaoludel asus see linnast eemal. Mul oli aega lõdvestavalt ohkamiseks, maastiku jälgimiseks ja mõtete kogumiseks. Aega isegi veidi filosoofiasse kalduda. Ole pika aja võisin nautida korralikku sigarit. Eelmise identiteedi juurde kuulus sigarettide suitsetamine, ja ma ei käitunud kunagi omaks võetud tegelaskuju harjumuste vastaselt, isegi mitte siis, kui täiesti kindlalt teadsin, et olen üksi. Sigarid olid mu portatiivses niisutajas säilinud sama värsketena kui nad olid seda kuus kuud tagasi, mil ma nad sinna panin. Tõmbasin kopsud suitsu täis ja puhusin selle möödavuhiseva maastiku suunas. Oli hea olla vabana peale ettevõtmise lõppemist - peaaegu sama hea kui tegevuses olles. Ma ei ole kunagi suutnud otsustada, kumb tunne siiski parem on - omal ajal on mõlemad suurepärased.

Minu elu erineb nii drastiliselt enamuse kaasaegsete omast, et kardan, et ei suudaks neile seda seletada. Nad elavad rammusas, rikkas maailmade liidus ja on vaat et unustanud mida sõna "kuritegu" tähendab. On vaid väheseid rahulolematuid ja veel vähem kohanematuid. Need vähesed, kes siiski satuvad sündima aastasadade geneetilisest sõelast hoolimata, avastatakse kiiresti ja õgvendatakse. Need, kelle erinevus omakorda kujuneb välja vanemas eas, proovivad pisikuritegevust nagu murdvargusi ja kauplusevargusi. Nad jäävad vahele hiljemalt paari kuu jooksul, aeg sõltub igaühe intelligentsist. Kuid sama kindlalt kui surm, korjab politsei nad üles.

Sellega piirdubki pea kogu kuritegevus meie organiseeritud keigarlikus ühiskonnas. Ütleme, et see moodustab 99 protsenti kuritegevusest. Kuid just too viimane, elutähtis protsent, hoiab politseid veel tegevuses. Selle moodustame mina ja käputäis muid minusarnaseid, laotatuna laiali kogu meie Linnuteele. Teoorias ei ole meid olemas või kui oleksime, ei oleks meil mingeid võimalusi tegutseda. Ja siiki me tegutseme. Oleme rotid betoneeritud ühiskonnas - toimime väljaspool selle piiranguid ja seadusi. Kui seadused olid lõdvemad, oli ühiskonnas ka rohkem rotte. Nagu vanad puumajad, kus oli rohkem rotte kui uuemates betoonehitistes. Kuid rotte leidub neiski. Nüüd, kui ühiskond on terasbetoonist ja roostevabast terasest, leidub nurkades vaid väheseid urkaid, mida ainult tõeliselt kavalad rotid võivad avastada.

Roostevaba tersrott tunneb end sellises keskkonnas koduselt. Roostevaba terasroti elu on uhke ja üksildane, kuid see on linnutee suurim kogemus, kui seda elada suudad. Ühiskonnateadlased ei paista suutvat otsustada, miks me olemas oleme ja osa neist ei usu meisse üldse. Enamus on arvamusel, et oleme hilise tekkega vaimse häire produktid - häire, mis tuleb esile alles vanemas eas, mil seda ei ole enam võimalik parandada. Loomulikult olen ise asja üle ohtralt mõtelnud, ega ole selle popuaarse teooriaga sugugi samal seisukohal.

Mõned aastad tagasi kirjutsin väikese raamatukese - pseudonüümi all loomulikult  seI teemal ja see sai üpris hea vastuvõtu. Minu teooria järgi on moondumine filosoofilise mitte psühholoogilise algupäraga. Mingil oma elu etapil need vähesed indiviidid tajuvad, et nad kas peavad hakkama elama ühiskonna köidikuist vabaina või surevad igavuse kätte. Täiesti piiritletud elus ei ole ei tulevikku ega vabadust ja ainus alternatiiv on reeglite täielik hülgamine. Enam ei ole ruumi õnnesõdureile või härrasmees-seiklejaile, kes võiksid elada nii ühiskonnas kui ka väljaspool seda. Tänane valik on kas kõik või ei midagi. Vaimse tervise säilitamiseks valisin meelsamini mitte midagi.

Takso jõudis just jaama, kui ma selle eitava tulemuseni olin jõudnud ja mul oli katkestuse üle hea meel. Selles ametis on üksindus hirmus asi, sest lisaks enesehaletsusele võib see su hävitada, kui pääseb võimule. Tegutsemine on mind alati aidanud; ohutunde tekitatud joobumise sarnane rõõm ja õnnestunud põgenemine korrastavad iga kord mu mõtteid. Taksojuhile makstes tõmbasin teda alt, peites ühe sedeli peopessa. Ta oli loll kui sepavasar ja tema sinisilmsus pani mind heast tujust käsi hõõruma. Andsin talle siiski jootraha, mis rohkem kui korvas talle minu poolt tekitatud kahju, sest harrastasin selliseid koerusi vaid oma lõbuks.

Piletiluugi taga seisva roboti otsaesisel oli ülearune kolmas silm ja see sai tähendada vaid üht, kaamera. See klõpsatas summutatult, kui ma piletit ostsin ja talletas mu näo ja sihtpaiga. Normaalne politsei ettevaatusabinõu, mille puudumine oleks mind hämmastanud rohkem kui selle olemasolu. Kuna mu sihtkoht asus samas päikesesüsteemis, kahtlesin, kas minu pilt jõuab üldse selle sama jaama arhiivist kaugemale. Tavaliselt tegin suurema otsa järel hüppe teise päikesesüsteemi, kuid seekord ei olnud see vajalik. Kui päikesesüsteemis oli üks või ainult mõned asustatud planeedid, oli seda pärast "tööd" liiga vähe, kui vahelejäämist silmas pidada, kuid Luige beta-tähel oli ligi kakskümmend maakera sarnast kaaslast. See kolmikplaneet kõrvetas praegusel hetkel mu jalataldu, kuid kõik teised olid piisavalt turvalised. Süsteemisiseselt oli märkimisväärne majanduslik konkurents, mistõttu ka politsei planeetidevaheline koostöö kiita polnud. Selle vea eest peavad nad nüüd maksma. Olin lunastanud pileti 18-ndale planeedile nimega Moriy, mis oli kogukas, peaaegu täielikult põllumajandusele spetsial iseerunud maailm.

Jaama mitmest väikepoest valisin hoolega oma uude reisikohvrisse täieliku garderoobi ja reisitarbed. Viimasena suundusin endale ülikondi valima. Müüja abiga leidsin paar reisiülikonda ja konventsionaalse kildi, milledega läksin proovikabiini. Nagu kogemata riputasin ühe ülikondadest seinas ole kaamera objektiivi ette ja hakkasin kohe oma piletit ümber tegema, üritades samal ajal tekitada ümberriietumisest tulenevaid helisid. Kasutades sigarilõikaja teist otsa naasklina, muutsin arvuti tehtud mulgustust. 18-nda planeedi asemel olin nüüd teel 10-ndale planeedile ja see muutus läks mulle maksma 200 krediiti. Just siin peitub piletivõltsimise saladus. Ära kunagi võltsi piletit kallimaks - see avastatkse liiga kergelt. Kui teed vastupidi - ja kaotad raha - pannakse viga isegi vahelejäämise korral arvuti arvele. Keegi ei usu, et oled piletit niimoodi muutnud, et kaotad sel moel raha.

Enne kui politsei midagi kahtlustama hakkaks, võtsin ülikonna objektiivi eest ära ja proovisin seda pikalt ja hardunult. Minu poolt oli kõik peaaegu valmis ja mul oli veel tund aega aluse stardihetkeni. Kasutasin seda targalt, lastes oma riided ära pesta ja triikida. Miski ei ärata tollis rohkem tähelepanu kui kohvritäis tuliuusi rõivakomplekte.

Tollikontroll oli pelgalt formaalne ja kui alus oli pooltäis, läksin sisse ja istusin stjuardessi lähedusse. Flirtisin temaga kuni ta lahkus, asetades mind lahtrisse "meessoost, häbematu, pealetükkiv". Mu kõrval istuv vanapiiga oli jõudnud sama määratluseni ja pööras oma jäise piigu aknast välja jõllitama. Suikusin rahulolevalt, sest kui sa ei või olla kindel, et oled tähelepandamatu, on järgmisena parim tulla tähelepanduks ja lahterdatuks. Seejärel ei pöörata sulle enam mingit tähelepanu.

Me olime peaaegu kohal, kui ma ärkasin, kuid tukkusin omal kohal kuni maandumiseni välja. Suitsetasin sigarit, sellal kui toll mu asju kontrollis. Portfellitäis rahatähti ei äratanud mingisugust tähelepanu, sest olin ettenägelikult juba pool aastat tagasi võltsinud endale pangakulleri paberid. Planeetidevaheline krediit praktiliselt puudus, mistõttu toll oli harjunud sellega, et läbi selle kulges suures koguses sularaha.

Pelgalt harjumusest segasin veel veidi jälgi ja jõudsin lõpuks Brouggh-nimelisse suurde tööstuslinna, tuhande kilomeetri kaugusele maandumispaigast. Varustanud end täiesti uute dokumentidega, kirjutasin ennast sisse vaiksesse eeslinnahotelli.

Tavaliselt pean töö järel kuu, kaks pausi, kuid seekord ei tundunud puhkus ahvatlevana. Tehes linna peal sisseoste, eesmärgiga uuesti üles ehitada James diGrizi persoon, uurisin samal ajal hoolega uusi tegutsemisvõimalusi. Kohe esimesel päeval sattus silma sobivana tunduv objekt ja päev-päev alt tundus see üha paremana ja paremana.

Tähtsamaid põhjusi, miks olen seaduse pika käe jaoks niigi kaua tabamatu olnud, on see, et ma mitte kunagi iseennast ei korda. Olen välja mõtelnud igasuguseid vahvaid pisikesi kelmusi, nad üks kord läbi viinud ja seejärel hüljanud oma programmist igaveseks. Ainus ühine tegur mu ettevõtmistel on olnud see, et igaga neist teenisin raha. Ja üks vähestest asjadest, mida ma proovinud ei ole, oli relvastatud rööv. Soovisin vaheldust ja see ots tundus selleks sobiv olevat.

Samal ajal, kui vormisin uuesti Libe-Jimi kõhukat olemust, tegin plaane ja umbes samal ajal kui sõrmejäljekindad valmis said, oli valmis ka plaan. See oli lihtne nagu kõik head otsad  mida vähem detaile, seda vähem võimalusi, et midagi viltu läheks.

Kavatsesin röövida Moraiot, linna suurimat kaubamaja. Igal õhtul täpselt samal ajal tuli soomustatud auto ära viima päeva kassat. See oli tõeliselt ahvatlev saak - tohutu summa väikestes kupüürides, mida keegi ei suudaks jälitada. Ainus probleem oli veel see, kuidas ma suudaksin üksinda hakkama saada selle hiiglasliku rahahunnikuga, aga kui selle lahendasin, oli kõik selge.

Kõik need ettevalmistused tegin loomuIikult ainult peas kuni James diGriz oli valmis jälle päevavalgele astuma. Kui siis ühel päeval riputasin endale külge rihmadega kinnitatava valekõhu, oli mul tunne nagu oleksin tööriided selga tõmmanud. Süütasin sigareti peaaegu naudingut tundes ja olin tööks valmis. Veel päev-paar mõneks ostuks ja lihtsateks pisivargusteks ja kõik oli kombes. Tegin järgmist õhtupoolikut silmas pidades valmis ajagraafiku.

Hangitud suur furgoonauto oli kogu operatsiooni võtmeks - siseruumidesse oli tehtud mõningaid muutusi. Parkisin auto L-kujulisele põiktänavale poole kilomeetri kaugusele Moraiost. Auto ummistas pea kogu tänava, kuid sel ei olnud tähtsust, sest sellel põiktänaval oli liiklust vaid varahommikul. Jalutasin laisalt tagasi kaubamaja juurde ja saabusin enam-vähem samal ajal soomusautoga. Nõjatusin vastu hiiglaslikku ehitust, sellal kui valvurid tassisid raha välja. Minu raha.

Veidikenegi fantaasiat omavale inimesele oleks see olnud hämmastav vaatepilt. Sissekäigu juures seisis vähemalt viis relvastatud valvurit, autos kaks ja lisaks neile veel autojuht ja abiline. PeaIe selle mürisesid tagavaravahendina tänava ääres kolm üherattalist mootorratast. Need sõitsid eskordina koos autoga. Tõeliselt mõjuv vaatepilt. Ma pidin peitma oma muige sigareti taha, mõeldes, mis hakkab juhtuma kõigi nende tähtsate turvameetmetega.

Olin täpselt üle lugenud iga uksest tuleva rahakärutäie. Täpsele ajastusele aitas kaasa see, et neid oli alati viisteist - ei vähem, ei rohkem. Just siis, kui neljateistkümnendat autosse laaditi, ilmus viieteistkümnes koorem uksele. Autojuht, kes oli need üle lugenud sama täpselt kui minagi, väljus kabiinist ja lähenes tagauksele, lukustamaks seda lastimise lõppedes.

Ajastasin oma liigutuste rütmi täpseks, kui ma temast möödusin. Samal hetkel, kui tema jõudis tagaukse juurde, astusin mina juhikabiini ja tõmbasin ukse enda järel kinni. Abiline jõudis vaid silmad avada ja need punni ajada, kui ma juba poetasin narkoosipommi ta sülle. Ta vajus koheselt ettepoole kössi. Minul muidugi olid olukorrakohased filtrid ninas. Autot vasaku kaega käivitades, heitsin paremaga suurema pommi, labi vaheseinas oleva akna, tagaossa. Tagaruumist kostis paar hingesoojendavat mütsatust, kui valvurid rahakottide peale puhkama potsatasid.

Kogu sündmuste seeria võttis aega kuus sekundit. Trepil seisvad valvurid hakkasid alles märkama, et midagi oli valesti. Lehvitasin neile rõõmsalt, gaasi juurde vajutades. Üks neist üritas mulle järele joosta ja luugist sisse hüpata, kuid hilines napilt. Kõik oli toimunud nii kiiresti, et ükski neist ei olnud taibanud mulle järgi tulistama hakata, kuigi olin olnud valmis vähemalt mõneks kuuliks. Selliste planeetide paigalseisev elu aeglustab inimeste reflekse.

Üherattaliste juhid tabasid asja hoomatavalt kiiremini ja olid mul kannul enne, kui auto oli jõudnud liikuda kolmekümmet meetritki. Aeglustasin veidi, kuni nad mulle järele jõudsid ja seejärel surusin jala gaasipedaalile, hoides üleval just sellist kiirust, et neil ei õnnestunud minust mööduda.

Nende sireenid undasid loomulikult täiest kõrist ja relvad sülitasid tina, aga just nii ma olingi seda planeerinud. Kihutasime tänavatpidi alla nagu parimas võidusõidus ja liiklus meie eest vajus kahte iehte laiali. Autojuhtidel ei olnud aega tajuda, et tegelikult kindlustasid nad niimoodi mulle sõitmiseks vajaliku koridori. Olukord oli päris naljakas ja ma vist isegi kihistasin naerda, ise järskudes kurvides rooli väänates.

Loomulikult oli antud häire ja eespool ehitati teesulge, kuid kilomeetrid lendasid sellise kiiruse juures ruttu mööda. Mõne sekundiga tuli põiktanava lõpp nähtavale. Keerasin auto sinnapoole, vajutades samal ajal taskus oleva lühilainesaatja nupule.

Minu poolt peidetud suitsupommid plahvatasid kogu põiktänava pikkuses. Isetehtud nad mul ju olid nagu kogu mu ülejäänud varustuski, kuid tekitasid kitsal tänaval piisavalt paksu suitsukatte. Tõmbasin rooli pisut paremale, nii, et põrkerauad kraapisid seina. See vaevalt et aeglustas mu tempot, kuid samal ajal olin võimeline tunde järgi juhtima. Üherattaliste juhid loomulikult mind matkida ei saanud - nende ainsad võimalused olid kas peatumine või uisapaisa suitsupilve sisse sukeldumine. Loodan, et nad teevad õige valiku nõnda, et keegi kannatada ei saa.

Pommid plahvatama pannud raadiosignaal pidi avama ka furgooni tagauksed ja pealesõidutrapi alIa laskma. See oli proovi ajal korralikult töötanud ja võisin vaid loota, et see toimiks ka nüüd. Üritasin oma kaugust furgoonist hinnata kiiruse põhjal, kuid see läks pisut metsa. Soomusauto esirattad lõid vastu trappi hävitava hooga varem kui oodata oskasin ja soomusauto pigem hüppas kui veeres veoauto furgooni. Sain märkimisväärse põrutuse, kuid olin piisavalt meelemärkusel, et vajutada piduritele enne, kui soomusauto veoauto juhikabiinini välja söösta jõudis.

Suitsupommid olid tekitanud keskööd meenutava pimeduse ja olid saadud põrutuse tõttu ära rikkumas kogu operatsiooni. Kaotasin kalleid sekundeid, toetudes vastu furgooni seina ja meenutades, kus miski oli. Ma ei tea, kaua aega kulus, kuid kui viimaks tagauksest välja koperdasin, kuulsin valvureid suitsu sees üksteisele hüüdmas. Nad kuulsid väändunud trapi kriuksumist, kui ma seda üles tõmbasin, mistõttu heitsin häälte suunas neile rahustuseks paar gaasipommi.

Suits hakkas hajuma, kui ma veoauto rooli taha ronisin ja selle liikvele panin. Olin vaid mõne meetri sõitnud, kui jõudsin äkki kirka päiksepaiste kätte põiktänava lõpus. Põiktänav avanes peatänavale ja nägin kahte politseiautot enda eest mööda kihutavat. Peatusin hetkeks ja kontrollisin ümbrust. Keegi ei paistnud mu autole mingit tähelepanu osutavat. Vajutasin gaasi ja sõitsin äsja enda poolt röövitud kaubamaja lähedusest minema.

Siiski ei sõitnud ma samas suunas rohkem kui mõne kvartali jagu ja keerasin siis kõrvaltänavale. Järgmisel ristmikul pöörasin jälle ja suundusin tagasi Moraio, mu kuriteo toimumispaiga suunas. Aknast puhuv jahe tuuleõhk värskendas mind ja ma vist vilistasin oma suure veokiga mööda teeninduspõiktänavat sõites.

Oleks muidugi olnud tore sõita peatänava poolele vaatama saginat kaubamaja ees, kuid see oleks olnud oma õnnega tüli norimine. lkka oli õige ajastamine veel tähtis. Olin hoolega planeerinud reidi, mis vältis ummikukohti ja ma pidasin sellest ka kinni. Juba mõne minuti pärast sõitsin sisse kaubamaja taga olevasse teenindushoovi. Atmosfääris oli tunda teatud pinget, kuid see kadus normaalsesse igapäevasess mürinasse. Siin-seal oli veokijuhtidest ja lao töödejuhatajatest koosnevaid meesterühmi, kes päris ilmselt rääkisid juhtunud röövist, kuid tegelikud töötegijad ehk robotid ei oma keelepeksu oskust ega vajadust. Rööv huvitas kõiki seI määral, et keegi ei pööranud mulle mingit tähelepanu, kui tagurdasin oma auto laadimisplatvormi ette. Suretasin mootori välja ja ohkasin rahulolevalt.

Esimene osa operatsioonist oli õnnestunud. Teine osa saab olema siiski sama tähtis. Otsisin seljakotist välja aine, mida kandsin kaasas selliste hädaolukordade jaoks. Normaalselt ma ei usu ergutite kasutamisse, kuid olin ikka veel saadud põrutusest omadega segi. Kaks kuupsentimeetrit Linoteeni käsivarde lõi pea kiirelt selgeks. Mu samm oli jälle reibas, kui ma kabiinist välja astusin.

Juhi abiline ja valvurid olid ikka veel meelemärkuseta ja nad püsivad unes vähemalt järgmised kümme tundi. Asetasin nad põrandale ilusasti rivvi soomusauto ette, et nad mulle ette ei jääks ja asusin tööle.

Soomusauto täitis peaaegu kogu furgooni, nagu olin arvestanudki ja seetõttu olin kinnitanud vajaminevad kastid furgooni seintele. Need olid head, tugevad transpordikastid, mille peale olid trükitud Moraio tekstid ja tunnused. Olin hankinud need väikese murdvargusega, mida vaevalt avastataksegi. Tegin kastid pakkimise jaoks lahti ja mõne aja pärast pidin juba särgi seljast maha võtma, sest rahade laadimine hakkas mind higiseks ajama.

Kastide täitmine ja sulgemine võttis aega ligi kaks tundi. Nii umbes iga kümne minuti tagant heitsin väiksest piiluaugust, mille olin teinud, pilgu välja - kõik tundus väljas platsil normaalne olevat. Piirkond oli ilmselt politsei poolt täielikult ümber piiratud ja nad kontrollisid naabruse maja-majalt läbi, otsides soomusautot. Olin üsna kindel, et viimane koht, kust nad otsima tulevad, on röövitud kaubamaja kaubahoov. Samast laost, kust olin pakkimismaterjali võtnud, olid pärit ka saatelehed. Kinnitasin ühe igale kastile, kirjutasin neile erinevaid poste restante-aadresse ja valmistusin, operatsiooni viimaseks etapiks.

Väljas oli juba üsna pime, kuid ma teadsin, et transpordiosakonnas jätkub tööd pea kogu ööks. Olin parkinud lastimisplatvormi ääreossa, kus oli kaunis vaikne. Avasin tagaukse alles siis, kui keegi minu poole ei vaadanud. Isegi kõige juhmim töödejuhataja oleks imestanud, nähes mind autost maaha laadimas firma omi transpordikaste. Mõne minutiga olin need platvormi peale kuhjanud ja kastidele katte peale visanud. Sulgenud furgooni tagauksed, tõmbasin katte maha, istusin kastile ja panin sigareti ette.

Ma ei pidanud kaua ootama. Enne, kui olin suitsu lõpuni tõmmanud, tuli üks laadimisrobotitest piisavalt lähedale, et võisin talle hõigata.

"Hei seal. Se M-19, kes pidi nende eest hoolitsema, põletas oma piduririhmad läbi, seega on parem kui sa vaatad, et keegi organiseeriks saadetised edasi."

Ta silmad särasid vastutustundlikult. Enamus neist targematest M-tüüpidest võtsid oma tööd üsna tõsiselt. Ma pidin kiiresti alt ära astuma, kui tõstukid ja M-kärud mu taga olevast uksest välja ilmusid. Vaid hetk sagimist ja sorteerimist ja mu last kadus piki laadimisplatvormi. Süütasin uue sigareti ja jälgisin, kuidas mu kastid kodeeriti, tembeldati ja pakiti väljuvatele autodele ning igas suunas laadimisplatsil liikuvatele transpordiliinidele.

Pidin veel vaid furgooni jätma kusagile kõrvaltänavale ja teostama isikumuutuse.

Sisenedes uuesti kabiini, tajusin esimest korda, et midagi on tugevalt viltu. Loomulikult olin väravat silmas pidanud, kuid mitte piisavalt tähelepanelikult. Veokeid oli tulnud ja läinud, aga nüüd lõi arusaamine nagu vasaraga mulle pähe.

Minevad ja tulevad veokid olid samad autod, mis sõitsid edasi-tagasi. Suur punase ristiga märgitud pikamaaveok sõitis just väravast välja. Kuulsin seda tänavatpidi alla müirisemas. Siis selle mootorihääl sumbus. Kui mürin uuesti kostma hakkas, ei sõitnudki see edasi, vaid hoopis teisest väravast sisse. Aia taga ootasid politseiautod. Ja nad ootasid mind.

3

Esimest korda oma karjääri jooksul tundsin jälitatava mehe teravat hirmu. Esimest korda oli politsei mu jälile saanud ootamatult. Saak oli läinud - see oli iseenesest selge - kuid ega see mulle nii väga muret teinudki. Politsei tahtis just nimelt mind.

Kõigepealt mõtle, siis tegutse. Olin mingil määral kaitstud, vähemalt praegusel hetkel. Loomulikult tõmbus ring mu ümber koomamale, kuid nad liikusid ettevaatlikult, sest nad ei võinud teada, kus ma sellel hiiglaslikul laadimisplatsil just olen. Tähtsaim küsimus oli, kuidas nad olid mind leidnud? Kohalik politsei, kes oli harjunud peaaegu kuritegevuseta ühiskonnaga, ei saanud mu jälile nii kiiresti jõuda. Tegelikult ei olnud ma isegi mingeid jälgi jätnud. Selle lõksu ülesseadjad olid kasutanud ainult loogilist järeldust.

Sekunditki mõtlemata teadsin, kes mul jälil on.

Erirühm.

Selle organisatsiooni kohta ei leidunud ühtegi trükitud sõna, kuid tuhandeid sõnu sosistati tuhandetel planeetidel üle kogu Linnutee. Erirühm on Planeetide Liidu osakond, mis tegeleb probleemidega, millega üksik planeet ise hakkama ei saa. Kuulujuttude järgi oli Erirühm peale rahusõlmimist teinud kahjutuks Haskelli Röövlid, ebaseaduslikud T & Z-kaupmehed ärist kõrvaldanud ja saanud ka kuulsa Inskippi lõppude lõpuks lõksu. Ja nüüd olid nad minul sabas.

Nad lihtsalt ootasid, et ma üritaks välja murda. Nad käisid läbi kõik alternatiivid nagu minagi - leidsid vastumeetmed igale neist. Ma pidin otsustama kiiresti ja parem oleks, kui see oleks õige otsus.

VäIja viis vaid kaks teed. Läbi väravate või kaubamajast. Väravaid valvati liiga hoolikalt ja kaubamajas omakorda oli mitu väljapääsu. See oli ainus tee välja. Juba seI ajal, kui olin oma arutlustega nii kaugele jõudnud, teadsin, et ka keegi teine oli oma arutlustes samale tulemusele jõudnud ja et praegusel hetkel suleti efektiivselt neid väljapääse. Mõte hirmutas mind, kuid samal ajal ajas see mind ka vihale. Ainuüksi mõte sellest, et keegi oleks minust kavalam, oli väljakannatamatu. Olgu, naad saaksid üritada, kuid ma annan neile tööd kogu raha eest. Mul oli veel paar trikki varrukas varuks.

Esmalt oli vaja esile kutsuda väheke segadust. Käivitasin auto, jätsin madala käigu peale ja keerasin nina väravate poole. Kui auto oli suuna kätte saanud, lukustasin rooli hõõrdklambriga, hüppasin kabiinist välja ja kõndisin tagasi lastimisplatvormi juurde. Kui olin sisse jõudnud, andsin jalgadele valu. Hoovi pealt kostusid mõningad lasud, kõva raksatus ja valjud hüüded. Nii käitub koperatiivkaupluse rahvas.

Päris kaubamajja viivatel ustel oli öölukustus peal. Signalisatsioon oli aegunud ja sain sellega mõne hetkega hakkama. Muukraud sobis lukku ja ust jalaga lahti lüües astusin kohe kõrvale. Alarmi ei olnud kuulda, aga ma teadsin, et kuskil majas näitas kontrollpaneel, et uks on avatud. Nii kiirelt kui jalad võtsid, jooksin suure halli vastasseinas oleva ukse juurde. Tegin signalisatsiooni hoolikalt kahjutuks ja lukustasin enda järel ukse.

Kõige raskem siin ilmas on vaikselt joosta. Mu kopsud olid lõhkemas, kui personali sissepääsu juurde jõudsin. Aeg-ajalt nägin valgusvihke ja paar korda pidin riiulite vahel põiklema. Oli enam kui õnn, et mind ei oldud avastatud. Välisukse juures, mida olin otsinud, seisis kaks meest valves. Seina vastu liibudes jõudsin neist viie-kuue meetri kaugusele ja heitsin gaasigranaadi nende suunas. Sekundi jagu olin juba kindel, et neil olid gaasifiltrid ninas, kuid siis nad juba vajusidki põrandale. Lükkasin teise neist ukse eest ära ja paotasin seda paari sentimeetri võrra.

Helgiheitja oli vaevalt kümne meetri kaugusel. Kui see sisse lülitati, tundsin rohkem valu kui seda pimestamine teinud oleks. Reflektoorselt heitsin end kohe põrandale ja automaatpüstoli kuulid tegid ilusa augurivi ukse sisse. Lõhkekuulide plahvatused tegid mu kõrvad nii tuimaks, et vaevalt kuulsin lähenevate sammude müdinat. Oma seitsmekümneviiene oli mul peos ja lasin kogu magasiini uksest välja tühjaks, sihtides üles, et keegi viga ei saaks. See vähemalt aeglustab neid, kui mitte isegi ei peata.

Mu tulele vastati kohe ja hääle järgi arvestades ootas mind terve väeosa. Plastikutükke lendas tagaseinast ja kuulid vihisesid piki koridori. See oli hea kate, kuna keegi vähemalt ei üritaks mind rünnata selja tagant. Võimalikult vastu põrandat surutuna roomasin vastupidises suunas tulejoonelt ära. Roomanud ümber kahe nurga, julgesin riskida nii palju, et tõusin püsti. Põlved värisesid ja pilt oli täis tantsisklevaid tulekerasid. Helgiheitja oli oma töö teinud - olin siin hämaras sama hästi kui pime.

Liikusin aeglaselt ja ettevaatlikult, üritades pääseda võimalikult kaugele tulistamisest. Väljas ootav salk oli kohe tulistanud ja see tähendas vaid seda, et neil oli käsk tulistada igaüht, kes üritab hoonest väljuda. Leidlik väike lõks. Sees olevad politseinikud otsiksid nii kaua kuni leiaksid mu üles. Kui katsuksin põgeneda, saaksin kopsud plahvatavat tina täis. Hakkasin end rotina tundma.

Järsku kaubamaja kõik tuled süttisid ja ma tardusin paigale. Seisin suure põllumajandustarvikute osakonna lähedal. Ruumi vastasseina ääres seisid kolm sõdurit. Märkasime üksteist samaaegselt ja hüppasin ukse. Suunas kuulide plahvatades mu ümber. Armee oli siis ka kaasatud - olin tõeliselt hinnatud saak. Teisel pool ust oli rivi lifte ja üles viivad trepid. Sööstsin avatud uksest lifti, vajutasin madalaima keldrikorruse nupule ja jõudsin sulguvate uste vahelt napilt välja hüpata. Trepp viis samasse suunda kui uks, mille tagant olin just pääsenud ja mul oli tunne, et torman otse nende püssitorude otsa. Olin siiski juba esimese tasandi läbinud enne, kui nad trepi alumise otsa juurde jõudsid  õnn tundus veel minuga olevat. Nad ei märganud mind ja arvasid, et olen allapoole suunduvas liftis. Vajusin seina vastu, kuulates hüüdmist ja vilistamist, kui nad keldri poole suundusid.

Kuid nende hulgas oli üks mõtlemisvõimeline. Sellal, kui teised mu hämamist järgisid, kuulsin, kuidas ta hakkas treppi mööda üles tulema. Mu gaasigranaadid olid otsas, mul ei jäänud muud üle, kui pidin treppi mööda võimalikult vaikselt, et ta mind ei kuuleks, üles ronima.

Ta tuli mu kannul ühtlase kindlusega. Jätkasime neli korrust ülespoole - mina sokkides, kingad kaenla all ja tema rasketes saabastes, mis kraapisid metalltreppi.

Suundudes viiendale korrusele, peatusin äkki sammu pealt.

Keegi oli tulemas ülevaltpoolt trepist alIa samasugustes sõdurisaabastes. Leidsin korrusele viiva ukse ja lipsasin sisse. Mu ees avanes pikk koridor, mille mõlemal pool olid uksed, ilmselt kontoriruumidesse. Hakkasin jooksma lootuses, et jõuan mõne nurga taha, enne kui trepikoja uksest hakkaks kuule lendama. Koridor tundus lõputuna ja järsku tabasin, et ma ei jõuaks selle lõppu piisavalt ruttu.

Olin kui rott, otsimas käiku, mida polnud olemas. Uksed olid kõik lukus, kuid proovisin neid kõiki, kuigi teadsin, et olen jõudnud oma teekonna lõppu. Trepikoja uks paotus ja püss tõusis palgesse. Ma ei julgenud tagasi vaadata, kuid tundsin seda täiesti selgelt. Kui üks uks siis avanes mu tõuke peale, kukkusin sealt sisse, enne kui taipasin, mis juhtunud oli. Lukustasin selle enda taga ja nõjatusin pimeduses ukse vastu, lõõtsutades nagu äraaetud loom. Samal hetkel tuled süttisid ja laua taga istuv mees naeratas mulle.

lnimene talub shokke vaid teatud piirini - mina olin oma piirini jõudnud. Mind ei huvitanud, kas ta laseb mu maha või pakub mulle sigaretti - minu mõõt oli täis. Ta ei teinud kumbagi  ta pakkus mulle sigarit.

"Võta siit üks, diGriz. Minu teada on see sinu lemmikmark."

lnimkeha on harjumuste ori. Olgu surm kasvõi ainult meetri kaugusel, reageerib see harjumuslikul kobel tuttavatele ärrititele. Sõrmed liikusid tahtmatult, haarasid sigarist, mu huuled tõmbusid selle ümber kokku ja kopsud imesid ahnelt suitsu. Kogu see aeg jälgisid mu silmad laua taga istuvat meest ja ma ootasin vikatimehe viimset hoopi.

Ilmselt oli seda minust näha. Ta viipas tooli suunas ja hoidis oma käed laua peal kogu aeg nähtaval. Mul oli ikka veel relv ja see oli tema poole suunatud.

"lstu maha, diGriz ja peida oma suurtükk ära. Kui oleksin sind tappa tahtnud, oleksin võinud seda teha palju lihtsamalt, kui sind siia tuppa juhtides." Ta kergitas kulme, nähes minu näol olevat ilmet. "Ega sa ometi tõsiselt arva, et jõudsid siia kontorisse kogemata?"

Tõepoolest olin siiani niimoodi arvanud ja häbi mu võimetusest järeldusi teha tõi mind ruttu maapinnale tagasi. Olin vastu saanud endast targema ja kavalama mehe ja ainus, mida teha võisin, oli vähemalt alla anda väärikalt. Viskasin oma relva lauale ja vajusin pakutud istme peale. Ta lükkas mu relva osavalt sahtlisse ja paistis olevat veidi rahulikum.

"Olin juba veidi mures, kui sa seisid seal silmade välkudes ja vehkisid tolle käsikahuriga minu suunas."

"Kes sa oled.?"

Talle paistis see konarlik küsimus lõbu pakkuvat. "Sellel, kes mina olen, ei ole mingit tähtsust. Sellel organisatsioonil, mida esindan, see-eest aga on."

"Erirühm?"

"Just nimelt, Erirühm. Ega sa mind ometi kohalikuks politseinikuks pidanud? Neil oli käsk tulistada sind ilma küsimata. Alles siis, kui rääkisin neile, kuidas sind kätte saada, andsid nad loa Erirühmal operatsioonist osa võtta. Hoonesse on paigutatud mõned mu oma meestest ja nemad su siia ka karjatasid. Ülejäänud on kohalikud politseinikud, kes tulistavad kergekäeliselt."

Olukord ei olnud minu jaoks meelitav, kuid see oli tõsi. Mind oli juhitud nagu M-klassi robotit, iga mu liigutus oli ette arvestatud. Laua taga istuv vanamees - esmakordselt tajusin, et ta on vähemalt kuuekümne viie aastane - teadis kõiki mu trikke. Mu mäng oli mängitud.

"Tore on, Härra Detektiiv, ma olen plindris, seega võite oma muigamise lõpetada. Mis järgmisena ette on nähtud? Psühholoogiline ümberõpetus, lobotoomia - või lihtsalt hukkamissalk?"

"Ei ükski neist, kardan. Minu ülesandeks on pakkuda sulle tööd Erirühmas."

Kogu situatsioon tundus nii idiootlikuna, et pidin naerdes toolilt maha kukkuma. Mina, James diGriz, planeetidevaheline varas, politseinikuna. See oli juba liiast. Ta istus kannatlikult vait olles, kuni olin lõpetanud.

"Olen nõus, et asjal on ka oma naljakas külg, kuid ainult esmapilgul. Kui sa nüüd peatud ja mõtled, oled sunnitud tunnistama, et varga saab kõige lihtsamalt kätte teine varas, või kuidas?"

Selles oli üsna kobe iva peidus, kuid ma ei kavatsenud osta vabadust, hakates äraandjaks.

"Huvitav pakkumine, aga ma ei kavatse siit välja vingerdada äraandjaks hakates. Vargalgi on eneseväärikus ja au."

See vihastas teda. Ta oli suurem, kui istudes tundus ja rusikas, millega ta mu nina ees vehkis, oli suur kui saabas.

"Missugust sitta sa üritad mulle sisse sööta? See on nagu kehvast seebiooperist! Sa ei ole kunagi kohanud teist varast ja tead seda väga hästi! Ja kui juhtuksid mõnega kokku saama, petaksid teda hea meelega, kui saaksid sellega raha teha. Kogu su elu põhineb individuaalsusel - omadusel teha midagi sellist, mida teised ei suuda - ja sellest saadaval pingel. Nüüd on see läbi ja sul on parem tõele silma vaadata. Sa ei saa enam olla see planeetidevaheline playboy, kes sa oled olnud, kuid saad teha tööd, mis nõuab sult kõiki neid eriandeid, mis suI on. Kas sa oled kunagi kedagi tapnud?"

Kiire teemavahetus üllatas mind ja ma kogelesin vastates.

"E-ei...vähemalt enda teada küll mitte."

"Noh, mina juhtun teadma, et sa ei ole  kui see nüüd aitab sul rahulikumalt magada. Sa ei ole tapmishimuline - selle vaatasin ma su paturegistrist kõigepealt järgi, enne kui sind jahtima asusin. Just sel põhjusel tean, et sa liitud Erirühmaga ja naudid, saades jahtida teistsuguseid kurjategijaid. Selliseid, kes on haiged, mitte ainult ühiskonna hooldusest küllastunud. Selliseid, kes tapavad ja saavad sellest rahuldust."

Ta oli väga mõjuv ja tal oli vastus kõige jaoks. Mul oli alles vaid üks vastuväide ja käisin selle välja viimase kaitsena.

"Aga siis, kui Erirühm ühel heal päeval avastab, et sina palkad ex-pätte musta tööd tegema? Meid mõlemaid lastakse koidikul maha."

Nüüd oli tema kord naerda. Minu arvates ei olnud siin midagi naljakat, niisiis lasin tal rahulikult lõpetada.

"Esiteks, mu poeg, MINA olen Erirühm - vähemalt selle seltskonna suurim pomo - ja teiseks, arva ära, mis minu NIMI on? Juhtumisi on see Peters lnskipp!"

"Ega ometi SEE lnskipp...?"

"Sama mees. lnskipp Tabamatu. Mees, kes tühjendas Pharsydion II keset avakosmost ja tegi kõik need teisedki otsad, millest sa arvatavasti lugesid oma raisatud nooruse aastail. Mind palgati siia täpselt samamoodi nagu mina praegu sind palkan."

Ta oli saanud mind kotti ja valmistus viimaseks löögiks.

"Ja kellest sa arvad meie agentide eliidi koosnevat? Ma ei mõtle neid tehnilisi koole lõpetanud säravsilmseid selle, kes siin allkorrusel ringi lasevad. Pean silmas eriagente, mehi, kes kavandavad meie operatsioonid, teevad eeltöö koha peal ja jälgivad, et kõik sujub plaanikohaselt. Kogu see kamp koosneb lurjustest. Mida paremad kurjategijad nad olid, seda paremini teevad nad oma töö ära ka Erirühmas. Maailmaruum on suur ja rahutu paik ja sa hämmastud kuuldes, milliseid probleeme sealt leiab. Ainsad mehed, keda võime palgata lahendama neid raskusi, on need, kes suudavad neid ise luua."

"Kas lööd kampa?"

Kõik oli toimunud nii kiirelt, et mul ei olnud aega mõtlemiseks. Võisin jätkata vaidlust tundide kauppa, kuid tegelikult oIin oma otsuse juba teinud. Ühinen rühmaga, kuna ei saaks keelduda.

Kaotaksin midagi, millest ma ei soovinud puudust tunda. Kuigi mul oleks ükskõik kui suur vabadus oma tulevases töös, olen sunnitud siiski tegema tööd koos teiste inimestega. Vanad muretud päevad, mil olin vastutav vaid iseenda ees, olid läinud. Olin liitumas ühiskonnaga.

Mu mõtteis oli siiski mingisugune soe varjund. Vähemalt oleks see lõpp üksindusele. Sõprus korvaks selle, mille olin kaotanud.

4

Ma ei oleks võinud rohkem eksida.

Inimesed, kellega tutvusin, olid ääretult nürimeelsed. Mind koheldi ainult masinavärgi ühe rattana. Tundsin end tõesti olevat paljas nupp ja imestasin, kuidas ma õieti olin selle supi sisse sattunud. Või õigemini, ei imestanud, sest mälestused olid asjatult värskelt alles meeles. Mind jahvatati aeglaselt masinavärgi veskis.

Olime jõudnud ühele väikesele planetoidile ja sellega mu teadmised lõppesidki. Mul ei olnud aimugi, mis olid lähemad planeedid või missuguses päikesesüsteemis olime. Kõik oli ülisalajane ja see oli ilmselt Erirühma supersalajase peamaja peakoolituskeskus.

Just see koolitus mulle meeldis. See oli ainuke asi, mis hoidis mu hingelist tasakaalu. Nii nürimeelsed kui puupeadest õpetajad olidki, oli materjal midagi niisugust, kuhu võisin taesti oma hambad sisse lüüa. Hakkasin taipama, kui toored mu oma teod olid olnud. Need uued tehnilised seadmed ja toimimisviisid, millega tutvusin, suudaksid minust teha kümme korda salakavalama päti, kui ma olin olnud. Katsusin sarnased matted minema ajada ja hetkeks see aitaski, aga tüdimuse ja masenduse hetkedel tulid need tagasi ja sosistasid innukalt ja meelitavalt mulle kõrva.

Elu muutus nürist surnuks. Pool oma ajast veetsin arhiivis, läbi vaadates Erirühma Iugematuid kordaminekuid ja üksikuid ebaõnnestumisi. Sageli mõtlesin jalga lasta, aga teisalt pidin mõtlema, kas tegemist ei ole äkki mingi katseajaga. Kas testiti mu nahka? Neelasin ärrituse, varjasin haigutuse ja hakkasin olukorda jälgima. Kui ma ei suuda välja murda, suudan sisse murda! Pidi olema midagi, mida võisin teha oma karistusaja lühendamiseks ja lõpetamiseks.

Kerge see ei olnud, aga lõpuks leidsin võimaluse. Kui olin saanud materjali kokku, oli juba pool ööd möödas. Aga mis tähtsust sellel oli. Tegelikult tegi see asja veelgi huvitavamaks.

Kui küsimus on lukkude muukimisest või kassakappide avamisest, ei ole ma leidnud endaga võrdset. lnskippi eraruumide lukk oli vana silinder-tüüpi, mille sain kiiremini lahti, kui puhastan hambaauke. Kõndisin uksest sisse peaaegu peatumata. Aga ääretu ettevaatlikkus ei takistanud lnskippi kuuImast mu tulekut. Kui tuli süttis, istus ta voodi serval 75-kaliibriline püstol käes.

" Sa peaksid natuke rohkem oma ajusid kasutamla, diGriz," torises ta. "Hiilida praegu sellisel moel minu tuppa keset ööd! Oleksin väga hästi võinud sind maha lasta."

"Ei oleks," vastasin ma, kui ta toppis oma kahurit tagasi padja alIa. "lnimene, kes on nii uudishimulik kui sina, enne küsib ja alles siis tulistab. Peale selle, seda hiilimist ei oleks vaja olnud, kui su telefon oleks ühendatud ja oleksin saanud sulle helistada."

lnskipp haigutas ja laskis endale klaasi vett voodi päitsis olevast automaadist. "Kuigi olen selle ürituse boss, ei tähenda see, et olen kogu Erirühm," ütles ta klaasi kummutades. "Minagi pean mõnikord magama. Mu videotelefon on avatud ainult hädakõnedele ja ega kõikidel agentidel ei ole vaja, et ma neid kättpidi talutaksin."

"See tähendab ilmselt seda, et mind tuleb talutada või?" küsisin võimalikult magusa häälega.

"Pane ennast, mis kuradi kategooriasse tahad," urises ta uuesti voodisse prantsatades. "Ja pane ennast ühtlasi väljapoole ust ja tule minuga kohtuma homme töö ajal."

Tegelikult oli ta minu armul. Ta tahtis väga magada, aga natukese aja pärast kaob uni lõplikult ta silmist.

"Tead sa, mis see on?" küsisin, torgates suure pildi tema pika, murdunud nina alla.

"Mingi suur lahingualus - paistab lmpeeriumi mudeli moodi. Aga kas sa võiksid lõpuks oma kondid siit koristada ?"

"Õige hasti arvatud nii keset ööd," laususin lõbusalt.

"See on tõepoolest endise lmpeeriumi War-Lord-klassi alus. Kahtlemata kõige efektiivsem hävitusmasin, mida kunagi on valmistatud. Ligi kaheksasada meetrit läbilaskmatut energiakatet ja relvastus, mis suudaks mis tahes kaasaegse kosmoselaevastiku muuta radioktiivseks tuhaks..."

"Välja arvatud see, et tegelikkuses lammutati neist viimane alus vanarauaks rohkem kui tuhat aastat tagasi," pomises lnskipp.

Nõjatusin ettepoole, nii et mu huuled peaaegu puudutasid tema kõrva. Sosistasin vaikselt, aga selgelt.

"Tõsi, tõsi, aga ehk oleksid asjast natuke rohkem huvitatud, kui ütleksin sulle, kõne all oleva aluse sarnast just praegusel hetkel ehitatakse."

Vaatepilt oli tõesti tore. Voodiriided lendasid ühte suunda ja lnskipp teise. Üheainukese pideva liikumisega ajas ta ennast horisontaalasendist püsti ja seisis, toetudes jäigalt vastu seina. Talle ilmselt ei meeldinud pikasäärelised pidzhaamad ja ta kõhnad sääred läksid kanalihale. Aga kui kintsud olidki kõhnad, siis seda tugevam oli ta hääl.

"Räägi, kurat võtaks, räägi, diGriz!" raevutses ta. "Mis põrgulik nali see on!? Kes ehitab lahingulaeva?"

Olin küüneviili valja võtnud ja töötlesin hajameelse näoga küüsi. Silmanurgast märkasin, et Inskipp hakkas näost tumepunaseks minema, aga ta ei lausunud sõnagi. Pikendasin oma võiduhetke.

"Paneme vaid diGrizi natukeseks ajaks arhiivi eest hoolitsema, et poiss õpiks süsteemi tundma, või kuidas? Sadu aastaid vanade arhiivide tolmutamine on päris õige niisugusele individualistile kui Libe-Jim diGriz. Õpib poiss natuke distsipliini, jah? Naeb, mis Erirühm õieti on. Saadakse korraga arhiividki korda. Segamini on need olnudki."

Inskipp avas suu ja neelatas siis lämbunult. Ta ilmselt tajus, et üks katkestuski pikendaks vaid valulist hetke, mitte ei lühendaks seda.

Noogutasin, osutades sellega, et ta oli õigesti otsustanud ja jätkasin.

"Sa arvasid, et panid mu turvaliselt nurka mädanema. Katsusid mind hingeliselt murda seI ettekäändel, et õpiksin tundma Erirühma rutiinseid toimetusi. Osaliselt läks su plaan luhta, sest läks natuke teisiti. Kaevasin arhiivides - iseäranis K&M - kategoriseerimis- ja mäluosakonnas. Selles arvuteid täistuubitud hoones vaadatakse läbi ja analüüsitakse kõiki eri planeetideIt tulevaid teateid ja raporteid. Analüüsitud ja sorteeritud info jõuab tervenisti arhiividesse. Tõepoolest tore masin töökaaslaseks. Ma panin ta välja otsima materjale kosmosealuste kohta, sest olen alati huvitunud..."

"Nagu ma ei teaks seda," katkestas Inskipp kaledalt. "Oled neid üsna mitu varastanud."

Üritasin solvunut mängida ja jätkasin seejärel aeglaselt. "Ei kavatse sind tüüdata üksikasjadega, kuna paistad kannatamatuna, aga oli, kuidas oli, lõpuks sattus mulle pihku kimp jooniseid." Ta rebis selle mu käest, enne kui olin selle korralikult rahakotist välja saanud.

"Kuhu sa õieti sihid?" pomises ta jooniseid uurides. "See on üsna tavaline raske kauba ja reisijate vedamiseks mõeldud alus. See ei ole rohkem War-Lord-klassi alus kui minu tõukeratas."

On raske seada huuli nördimuse väljendamiseks ja samal ajal rääkida, aga mu tuleb see välja. "Loomulikult mitte. Kas sa ootad, et selle projekteerijad saadavad Planeetide Liidu registrisse tööjooniseid, millet võib lugeda 'sõjaalus'? Nagu öeldud, olen ma juhuslikult huvitatud kosmoselaevadest ja tean neist väga palju ja mulle hakkas tunduma, et see laev on väljakuulutatud otstarbeks liiga suur. Vanu, kütusehävitajaid lotje on alles piisavalt töökorras. Asi hakkas mind vaevama ja nii ma palusingi arhiivist täielikku nimekirja sellesarnastest kosmoseajaloo ajal ehitatud alustest. Võid kujutleda mu hämmastust, kui K&M sai kolmeminutilise kerimise järel kokku ainult kuus eeskuju. Üks neist oli ehitatud sõltumatuks, kinniseks süsteemiks, mis pidi vedama inimesi teisele linnuteele. Meie teadete kohaselt on alus endiselt teel sinna. Ülejäänud viis olid kõik D-klassi väljarändamise laevad, mis ehitati Laienemisaja väljarändajate suuri hulkasid silmas pidades. Need olid iiga suured, et olla kasutatavad nüüdisajal."

"Mõte vaevas mind, sest ma ei saanud aru, milleks nii suurt alust vajatakse. Niisiis, eemaldasin K&M-osakonna piirangud ja palusin täielikku nimekirja, mis sisaldaks ka sõjaaluseid. Ja seal see luuraski - War-Lord-klassi alus lmpeeriumi laienemise kuldsetest aastatest. Arhiivides leidusid isegi aluse joonised."

Inskippi käsi käis jälle ja ta hakkas jooniseid omavahel võrdlema. Näitasin talle üle õla huvitavamaid kohti.

"Pane tähele, et kui masinaruumi seinakonstruktsioone muudetakse natuke nii, et need avanevad lastiruumi, saadakse ruumi võimsamatele masinatele. Need tekiehitised, mis on ilmselt ainult soditud joonistele, visatakse minema ja nende asemele tulevad kahuritornid. Laevade kered on täiesti identsed. Väike muutus siin ja pisike parandus seal ja igav prahilaev muutub kiireks sõjalaevaks. Neid muudatusi võib teha ehituse käigus ja saata ühekaupa arhiivi. Ja enne, kui keegi Liidus üldse taipab, mis teoksil on, on alus valmis ja õhus. Võib loomulikult olla paljas juhus, et praegu ehitusel oleva laeva detailid langevad nii täpselt kokku tuhat aastat tagasi ehitatud laeva omadega, aga kui sa nii väidad, siis olen nõus kihla vedama sada ühe vastu ja sina võid summa määrata."

SeI ööl ei õnnestunud mul siiski kerget kihlvedu võita. Inskipp oli nooruses eIanud sama kuritegelikku elu kui minagi ja ta ei vajanud abi haistmiseks, kuhu koer maetud on. Riietumine ei takistanud tal esitamast mulle kiires tempos küsimusi.

"Ja mis on selle rahuarmastava planeedi nimi, kes kolistab luukeresid oma kapis?"

"Cittanuvo. põhjakrooni Beeta-tähe teine pIaneet. Ainuke asustatud planeet selles süsteemis."

"Ei ole sellisest kuulnudki," ütles lnskipp, kui sõitsime toruliftiga tema büroosse. "Mis loomulikult võib olla sama hästi nii hea kui ka halb märk. See ei ole esimene kord, kui raskused ilmnevad kusagil Jumala selja taga."

Peatumata mõtlemaks, missugune aeg ööpäevast on või millised on truude töötajate tunded, vajutas lnskipp alarmi-nupule oma laual. Kiiresti hakkasid poolunes olevad abilised ja sekretärid raporteid ja arhiivipabereid sisse kandma. Asusime koos nende kallale.

Tagasihoidlikkus takistas mul esimesena suud avada, aga mul ei tarvitsenud oodata kuigi kaua, enne kui lnskipp tegi samad järeldused nagu minagi. Ta virutas paberikimbu toa teise otsa ja näitas valgenevale hommikule oma haput nägu.

"Mida rohkem ma seda lugu uurin, seda hullemini see haiseb. Sellel planeedil ei paista olevat mingit mõistlikku põhjust sõjalaeva ehitamiseks. Aga nad on seda tegemas - võin kihla vedada selle maja kõrguse rahahunniku peale. Aga mida kuradit nad kavatsevad sellega teha siis, kui see valmis saab?? Neil on arenev kultuur, töötuid üldsegi mitte, raskeid metalle üle oma vajaduste ja küpsed ostjad kõigele, mida vaid otsustavad toota. Mitte mingeid traditsioonilisi vaenlasi. Kui see sõjalaevajupats ei oleks välja ilmunud, oleksin väitnud, et küsimus on Planeetide Liidu seisukohalt ideaalsest liikmest. Me peame saama lisainfot."

"Olen juba teatanud jaama - sinu nimel loomulikult - ja tellinud kiire kullerilaeva. Asun teele tunni aja pärast."

"Kas sa ei ole ehk natuke oma võimupiire ületanud, diGriz," ütles ta jäise häälega. "Mina annan endiselt korraldusi ja teatan, kui oled valmis iseseisvaks tegevuseks."

Üritasin end näidata võimalikult mõnusa ja meeldivana, sest tema otsusest sõltus palju. "Ma katsusin ainult abiks olla, boss ja asjad korda seada juhuks, kui tahaksid lisainfot. Ega siin ole küsimus mingist tõelisest operatsioonist, vaid ainult uurimisreisist. Ma suudan selle korda ajada sama hästi kui kes tahes kogenud agent. Lisaks saan veel vajalikku kogemust, et oleks võimalik ühel päeval liituda tõelise rühmaga..."

"Okay, okay, lõpeta see lobisemine, et saaksin natuke hinge tõmmata. Hakka siis minema ja tee selgeks, mis põrgut on teoksil. Ja pärast seda kribinal-krabinal tagasi. Ei mingeid teisi haake - see on käsk!"

Viisist, kuidas ta oma käsu andis, võisin järeldada, et ta uskus väga vähe sellesse, et peaksin sellest kinni. Tal oli päris õigus.

5

Lühike visiit toiduainete ja arhiiviosakonda korraldas mulle kõik, mida vajasin. Päike oli just-just horisondi kohale tõusnud, kui mu alus sööstis hallilt stardiplatsilt kosmose suunas nagu hõbenool.

Reis kestis ainult mõne päeva ja mul oli aega rohkem kui küllalt, et selgeks õppida kõik mis Cittanuvo kohta teadmist vääris. Mida rohkem sellest planeedist teadsin, seda vähem mõistsin, milleks nad vajasid sõjalaeva. See lihtsalt ei sobinud pilti. Cittanuvo oli teisejärguline Cellini organisatsioonist pärinev koloonia ja sarnastega olin tutvunud varemgi. Need olid kõik lõdvas liidus ja norisid üksteisega kõvasti, aga mingit suuremat tüli ei tulnud sealt kunagi. Kui neid mingi asi ühendas, siis oli see üldine sõja vihkamine.

Ja ometigi ehitati Cittanuvos salaja sõjaalust.

Kuna niisugune mõtiskelu hakkas tunduma oma saba tagaajamisena, ajasin selle peast minema ja keskendusin kolmemõõtmelistele maleprobleemidele. Sel kombel viitsin aega, kuni juhtimismonitori ekraanile ilmus Cittanuvo.

Üks mu efektiivsematest deviisidest on alati olnud: "Avatus võib olla parim viis säilitada saladust." Mustkunstnikud nimetavad seda tähelepanu juhtimiseks - juhi inimeste tähelepanu mingisugusele iseenesestki selgele seigale ja nad ei märka iialgi, mida tõeliselt tegemas oled. Sellepärast maandusin keset päeva planeedi suurimale väljakule, pärast eriti tähelepanuväärset lähenemislendu. Olin juba riietunud vastavalt oma rollile ja astusin laevast välja juba enne, kui maandumispidurid olid lakanud värisemast. Kinnitasin nahkkeebi plaatinast sõlega õlgade külge ja sammusin trepist alla. Tugev, väike M-3 robot kolistas mu järel reisikohvritega. Suundusin otse peavärava poole, välja tegemata suurest suminast tollimaja ümber. Alles siis, kui mundris alamametnik minu juurde kõpsis, pöörasin ümbruskonnale tähelepanu.

V õtsin jutuotsa enne teda üles - jalg ukse vahele ja oled kohe kaela peal.

"Väga ilus planeet teil. Suurepärane kliima. Vaimustav koht maamõisale. Sõbralikud inimesed, kes on kohe valmis võõraid abistama, oletan. See mulle meeldib. Olen väga tänulik. Eriti suur rõõm kohtuda. Ma olen Sant'Angelo suurvürst." Sellel kohal surusln innukalt ta kätt, vajutades samal ajal sajalise krediiditähe talle pihku.

"No nii," jätkasin, "kas arvate, et võiksite paluda tolliametnikel vaadata mu reisikraam läbi siinsamas? Me ei taha ju aega raisata, või kuidas? Mu laev on avatud, nad võivad seda kontrollida just siis, kui neile sobib."

Mu käitumine, riietus, kalliskivid, hooletu viis, millega raha jaotasin ja reisikohvrite läige võivad tähendada ainult ühte asja. Cittanuvosse või Cittanuvost ei tasunud salakaubana vedada õieti midagi - vähemalt mitte midagi sellist, millest nii rikas mees kui mina, oleks huvitatud. Ametnik pomises midagi naeratades, rääkis mõne sõna raadiotelefoniga ja asi oli korras.

Väike tollimeeste salk liimis mingeid kleepse mu kohvritele, heitis moe pärast pilgu paarile kohvrile ja juhatas mu välja. Andsin neist igaühele hüvastijätuks krabiseva käepigistuse ja jätkasin oma teed. Mulle telliti takso ja soovitati head hotelli ja ma noogutasin nõusolekuks, kui robot mu asju taksosse pakkis.

Mu laevas ei olnud midagi uurimisväärset, sest kõik mu töövahendid olid reisikohvrites. Mõned neist olid loomulikult väga tapvad ja kerged plahvatama ning reisikohvritest leituna väga paljastavad ja ebameeldivad. Hotellis vahetasin otsekohe riideid ja isiksust, kohe pärast seda, kui robot oli kindlaks teinud, et mind ei jälgita mingite peidetud seadmetega.

Erirühma robotid on väga osavad kaadervärgid. Nende välimus ja käitumine vastavad täielikult nõrgamõistusliku M-3 roboti mudelile, aga need on hoopis midagi muud. Nende ajud on parimat võimalikku sorti ja nende ümmar gune kere on täis topitud erilisi seadmeid ja masinaid. Mu robot tatsus ruumides ringi, kui ma kohvreid lahti pakkisin ja tööriistu korraldasin. Samal ajal jälgis ta täpselt kavandatud marsruuti ja kontrollis tubade iga soppi. Tulnud ülesandega toime, teatas see, et kõik on selge.

"Kõik toad kontrollitud. Tulemus negatiivne, arvesse võtmata ühte optilist seadet selles seinas."

"Võibolla sa ei peaks seI kombel otse kaamerasse osutama. Valvurid võivad umbusklikeks muutuda," laususin robotile.

"Võimatu," teatas see masinliku kindlusega. "Ma riivasin seda kogemata ja tegin selle töökõlbmatuks."

Kui ma olin oma turvalisuses kindel, võtsin uhked riided seljast ja riietusin Liidu Suurlaevastiku admirali öömusta mundrisse. Mundri juurde kuulusid vastavad medalid, kuldnöörid ja asjakohased isikut tõendavad dokumendid. Pidasin oma riietust natuke edevaks, aga miski ei oleks Cittanuvol paremat mõju avaldanud. Nagu mõnel teiselgi planeedil, oldi ka siin hullud ametiriietuse suhtes. Igal oli oma univorm  jooksupiosist tänavapühkija ja raamatupidajani. Mundrile pandi võrreldamatu väärtus ja minu oma peaks olema üks Linnutee väärtuslikemaist.

Pikk keep varjaks mu mundri hotellist lahkudes, aga kullaga tikitud kiiver ja dokumendimapp tekitasid probleemi. Teisalt ei olnud ma kunagi selgeks teinud M-3 roboti kõiki omadusi, nii et praegu oli õige aeg.

"Kuuled sina, jupp," hõikasin teise tuppa, "kas sinusse on ehitatud mingeid sahtleid või salaiaekaid? "

Korraks arvasin, et robot läheb lõhki. Robotis oli rohkem salalaekaid kui Moraio kaubamaja seifis karpe. Suuri, väikesi, kergeid ja õhukesi luuke avanes igasse suunda. Ühte oli peidetud käsirelv ja paar muud olid täis granaate, aga ülejäänud olid tühjad. Surusin ühte neist kiivri ja teise mapi ja napsutasin sõrmi. Kui luugid sulgusid, oli roboti pind sama sile ja pragudeta kui ennegi.

Tõmbasin pähe fantastilise spordimütsi, keerasin keebi tihedalt endale ümber ja olin minekuks valmis. Kohvrid olid instrumente täis ja need kandsid enda eest ise hoolt. Need olid varustatud normaalsete asjandustega: gaas, näppimise puhul tulistavad reIvad, mürgised nõelad ja nii edasi. Viimase kaitsevahendina urgitseja vastu oli see, et kohvrid laseksid ennast õhku. M-3 läks kaubaliftiga alIa, ma kasutasin tagatreppe ja me kohtusime tänaval.

Kuna päike ei olnud veel loojunud, üürisin helikopteri asemel tavalise auto. Sõitsime rahulikult maale ja jõudsime president Ferraro elamusse pimeduse saabudes.

Rikka planeedi ülema stiilile sobivalt oli ta elamuks suur mõis, aga kaitseabinõud olid, kergelt öeldes, tühised. 350-kilose robotiga koos möödusime mugavalt valvuritest ja ei põhjustanud mitte signalisatsiooni värahtustki. President Ferraro, kes oli poissmees, oli nautimas üksildast lõunasööki. Mul jäi sobivalt aega ta raamatukogu ja töölaua sahtlitega tutvumiseks.

Ei leidnud mitte midagi, mis oleks vihjanud sõjale või sõjalevale. Kui oleksin olnud huvitatud väikesest väljapressimisest, oleks mul jätkunud materjali tema pumpamiseks kasvõi elu lõpuni, aga ma otsisin midagi suuremat kui poliitiline korruptsioon.

Tuba oli pime, kui Ferraro lõuna lõppedes sisse astus. Kuulsin teda pomisemas midagi kõlvatutest teenijatest ja lülitit kobamas. Enne, kui ta selle leidis, sulges robot tema taga ukse ja pani tule põlema. lstusin laua taga, ees kõik ta dokumendid ja nendel raskuseks püstol, mu näol oli nii karm ilme kui võimalik. Enne, kui ta toibuda jõudis, käratasin korralduse.

"Istuma ja ruttu!"

Samal ajal tõukas robot teda üle toa ja tal ei olnud muud teha kui sõna kuulata. Märgates oma dokumente laual, laskis ta krooksuva hääle kuuldavale ja ta silmad punnitasid pealuust peaaegu välja. Ta ei jõudnud veel rääkima hakata, kui viskasin paksu mapi ta ette.

"Olen admiral Thar Liidu Suurlaevastikust. Siin on mu dokumendid, te võite neid kontrollida." Kontrollimine ei häirinud mind, sest mu dokumendid olid sama usutavad kui kellel tahes õigel admiralil. Ferraro vaatas dokumendid läbi nii hästi kui ta käte värisemine võimaldas ja uuris isegi pitsatit. Ta suutis sel ajal nii palju tarmukust koguda, et julges isegi mu peale karjuma hakata. "Mida kuradit te mõtlete, kui murrate sisse mu eraruumidesse ja tuhnite..."

"Olete sandi supi sisse sattunud," laususin võimalikuIt tõsise ja ähvardava häälega. Ferraro päevitunud nägu muutus tuhkhalliks. Saavutanud Ulevõimu, jätkasin.

"Arreteerin teid intrigeerimise, väljapressimise, varguse ja teiste kuritegude eest, mis nende dokumentide lähem uurimine päevavalgele toob. Võta kinni!" See viimane oli robotile mõeldud, kellele olin seletanud tulevasi toimetusi väga täpselt. See kolistas Ferraro juurde ja lukustas oma käed tema randmete ümber nagu käerauad. Mees peaaegu ei märganudki, mis juhtus.

"Ma võin selgitada," ütles ta meeleheitel olles. "Kõigele on loomulik seletus ja ei ole mingit põhjust niisuguseid süüdistusi esitada. Ma ei tea, mis pabereid te oIete uurinud, nii et ei hakka neid võltsinguteks väitma, aga mul on palju vaenlasi. Kui Liidus tuntaks neid raskusi, mida me peame kogema selletaolistel mahajäänud planeetidel..."

"Aitab," nähvasin, katkestades ta purske käe vibutusega. "Vastate kõikidele nendele küsimustele omal ajal kohtus. Mina tahan vastust ainult üheIe küsimusele: Miks te ehitate lahingulaeva?"

Mees oli hiilgav näitleja. T a silmad läksid pärani, lõug langes alIa ja ta vajus oma toolile nagu oleks keegi teda kergelt vasaraga koksanud. Kui tal lõpuks jälle õnnestus sõnu vormida, olid need tarbetud. Ta oli andnud juba kõik vajalikud tunnistused oma süütuse kohta.

"Mis lahingulaeva?" kähises ta.

"War-Lord-klassi lahingualus on ehitamisel Cenerentola Kosmosedokis. Ametnikke on üritatud hämada nende joonistega." Viskasin need üle laua talle ja osutasin paberite ülanurgale. "Te olete oma allkirjaga neile heakskiidu andnud."

Ferraro jätkas oma süütut osa pabereid lehitsedes. Ma andsin talle aega nende läbivaatamiseks. Lõpuks pani ta need käest ja raputas pead.

"Ma ei tea midagi lahingulaevast. Need on meie uue prahilaeva joonised ja see on minu allkiri. Mäletan hästi, kui selle kirjutasin."

Moodustasin oma küsimuse täpselt, sest nüüd oli ta vahel. "Eitate siis, et teate midagi War-Lord-klassi laevast, mida ehitatakse neid jooniseid muutes?"

"Ma ei tea midagi muud, kui et need on tavalise kauba- ja reisijateveo laeva joonised."

Ta sõnad tulid siiralt nagu süütult lapselt. Kas ma saaksin ta kunagi kimbatusse ajada? Nõjatusin ohates tahapoole ja süütasin sigari.

"Tahaksin jutustada teile midagi huvitavat sellest robotist, kes hoiab teid just praegu kinni," ütlesin hetkelise vaikuse järel. Ta vaatas oma randmetele, nagu oleks roboti haaret alles praegu märganud. "See nimelt ei ole tavaline robot, kuigi ta sellisena näib. Selle sõrmeotstesse on ehitatud huvitavaid seadmeid, nagu soojusakumulaatorid, tundlikud pingemõõturid ja nii edasi. Meie vestluse ajal on ta jälginud teie kehatemperatuuri, vererõhku, higistamise hulka ja muud sarnast. Teisiti öeldes, see on muuhulgas nobe ja täpne valepaljastusmasin. Oleme nüüd valmis kuulama tema raportit teie kõikidest pisivaledest."

Ferraro rebis end roboti haardest lahti nagu oleks see olnud mürkmadu. Puhusin suitsurõnga. "Anna oma raport," laususin robotile. "Kas see mees on valetanud kasvõi ühe korra ?"

"Mitu korda," teatas robot. "Tegelikult oli 75 protsenti kõikidest vastustest vale."

"Hästi," noogutasin rahulolevalt, tehes lahti oma lõksu viimase luku. "Ta on siis teadlik sõjaaluse ehitamisest?"

"Ülekuulataval ei ole mingisugust infot sõjaleva kohta," vastas robot külmalt. "Kõik ta sõnad, mis puudutavad aluse ehitamist, on tõsi."

Nüüd kukkus minu lõug vähemalt naba piirkonda, samal ajal üritas Ferraro ennast koguda. Ta ei võinud muidugi aimata, et ta väikesed sulitembud ei huvitanud mind kübetki, aga ta märkas küll, et olin saanud löögi allapoole vööd. Tohutu vaevaga õnnestus mul siiski rattad peas uuesti veerema panna ja ma katsusin kuuldut analüüsida.

Kui .president tõesti el teadnud midagi sõjalaevast, oli teda alt tõmmatud, aga kui ta ei olnud ürituse taga, siis kes oli? Mõni militaristlik hunta, kes kavatses planeedil võimu haarata? Mul ei olnud piisavalt andmeid, nii et otsustasin meelitada Ferraro oma poolele.

See oli kerge - mul ei olnud teda vaja isegi ähvardada ebameeldivate dokumentide avalikustamisega. See ähvardus oleks loomulikult pannud ta hüppama kasvõi labi põlevate rõngaste, aga seda ei vajatud. Ta taipas olukorda kohe, kui olin talle näidanud alternatiivseid joonestusi ja selgitanud nendes sisalduvaid võimalusi. Ta paistis juba minust innukamalt soovivat leida tüüpe, kes kasutasid valitsust käsikiinina. Vaiksel kokkuleppel teised paberid unustati.

Olime ühel arvamusel, et jargmine objekt on Cenerentola Kosmosetehas. Ta pakkus alguses ettevaatlikku nuuskimismeetodit, millega ta saaks oma poliitilised vastased paljastada, aga andsin talle mõista, et Liidu arvates oli kõige tähtsam peatada aluse ehitamine otsekohe. Pärast seda võiks ta oma poliitilisi mänge mängida. Kui ta seda taipas, kutsus ta kohe oma auto koos osakonna valvuritega ja me saabusime tehasesse kui paraad kunagi. Reis kestis neli tundi ja kasutasime seda plaanide koostamiseks.

Tehase ülem, Rocca, norskas õnnelikult meie saabudes, aga see ei kestnud kaua. Presidendi valvekaardi saabumine keset ööd ja täies varustuses ehmatas teda nii, et vaene mees seisis vaevu jalul. Pidasin teda sama libedaks ja valelikuks nagu Ferrarot natuke varem. Ükski täiesti süütu ei saa nii hirmununa paista. Kasutades situatsiooni ära, panin valepaljastaja jälle tööle ja hakkasin küsimusi tulistama.

Juba enne, kui olin saanud kõik vastused, hakkas olukord mulle selginema. Ja see ei tundunud eriti meeldivana. Tehase ülemal ei olnud aimugi sellest, mida ta tehases tõeliselt ehitati.

Mõni väiksema enesearmastusega varustatu - või ausamat elu elanud - oleks ehk kahelnud oma otsutusvõimes vahemalt hetkegi. Mina mitte. Alus meenutas endiselt liiga täpselt möödunud aegade sõjalaeva. Ja kuna ma nii hästi tunnen inimhinge nõrkusi, oli see liiga suur kokkusattumus lihtsalt niisama allaneelamiseks. Ockhami habemenuga annab alati õige vastuse: kui on olemas kaks võimalust, vali lihtsam. Ma uskusin meelsamini inimloomuse võimuhimu kui pimedat juhust. Otsustasin siiski oma teooria paikapidavust testida.

Vaadates alguparaseid jooniseid, torkasid silma suured tekikonstruktsioonid. Need peaks kõigepealt ära jatma, kui laevast taheti teha sõjaalust.

"Rocca", karjusin häalega, mida uskusin vanu kosmoseveterane kasutavat. "Viska pilk nendele joonistele. Kas neid konstruktsioone on ikka kavas tekile ehitada?"

Ta raputas kohe pead. "Ei, plaane on muudetud. Nende asemele tuli ehitada mingisugune meteoorikaitse, et alus võiks tegutseda asteroiditsoonis."

Klõpsutasin oma mapi lahti ja võtsin välja War-lord-laeva joonised. "Kas need uued seadmed näevad välja samasugused kui need?"

Rocca kraapis õuga. "Seda," lausus ta kõhlevalt, "ei oska päris kindlalt öelda, kuna detailid ei ole minu ala. Ma vastutan ainult lõpptulemuse eest, mitte eriliste eksemplaride eest. Aga ju need vist aluses asendatud seadmeid meenutavad. Suured hasplid, kust väljuvad paksud kaablid..."

Mitte kahtlustki enam - siin ehitati lahingulaeva. Olin valmis vedama näole võidurõõmsat grimassi, kui Rocca sõnade tähendus selgines mulle.

"Asendatud!" karjusin talle. "Kas te mõtlete, et need on juba paigadatud?"

Rocca tõmbus ehmunult tahapoole, närides küüsi. "Jah, mõni aeg tagasi. Meil oli natuke raskusi..."

"Aga ülejäänud?" küsisin teda katkestades. Külm higi hakkas selga mööda alla jooksma. "Juhtimis- ja haldusseadmed, kas needki on paigaldatud?"

"Küllap vist," vastas ta. "Kuidas te teada võisite. Ajagraafikut on mudetud nii palju, et meil on olnud suuri raskusi."

Külm higi voolas juba nirena selga mööda alla. Mulle hakkas tunduma, et olen kõvasti hilinemas. Esialgse graafiku kohaselt pidi alus valmima järgmisel aastal, aga see oli muudetav.

"Autod ja relvad siia!" karjusin. "Täiskiirusel dokki! Kui alus on valmimise lähedalgi, oleme tõesti raskustes!"

Aastate tegevusetusest kangeks jäänud valvuritel tundus olevat sireenide ja tuledega manipuleerides tõeliselt lõbus. Me tormasime minema. Meie metsik kiirus jättis ulguva augu öösse, kui sööstsime doki väravatest sisse. Käral ja kiirusel ei olnud ometi mingit tähtsust, sest olime hiljaks jäänud. Öövaht vehkis meile meeleheitlikult ja meie eskort peatus nõksatades.

Alust ei olnud.

Rocca ei suutnud seda rohkem uskuda kui presidentki. Nad hajusid tühja doki territooriumil laiali nagu alust otsides. Mina mossitasin auto tagaistmel, närides sigarit tükkideks ja vandudes oma juhmust.

Olin jõllitanud ainult võimatut kahtlust valitsusest, kes on sõjaalust ehitamas ja jätnud tähelepanuta iseenesestki selge võimaluse. Valitsus oli küll mängus kaasas, aga see oli paljas nupp. Ükski sellesarnase pisikese planeedi poliitiline mõistus ei oleks suutnud sünnitada nii metsikut ideed. Asi haises roti järgi - roostevaba terasroti järgi. Selle taga oli mõni minusugune tüüp  siis selline, nagu ma olin enne pööramist.

Nüüd, kui loom oli urust minema lipsanud, teadsin peaaegu täpselt, mis suunas ma peaksin vaatama ja teadsin ka peaaegu täpselt, mida leian. Rocca oli tagasi auto juurde komberdanud ja kiskus nüüd juukseid peast, vandudes ja nuttes korraga. President Ferraro oli taskust püstoli võtnud ja näppis seda sünge näoga. Oli raske järeldada, kas ta kavatses ennast või kedagi teist maha lasta. Mul ei olnud jõudu sellest välja teha. Ta pidi õieti muretsema ainult järgmiste valimiste eest ja leiutama häid vastuseid valijate ja vastaste ebameeldivatele küsimustele kadunud sõjalaeva kohta. Minu probleemid olid mõnevõrra suuremad.

Ma pidin selle aluse leidma enne, kui see Linnutee sisse auke tulistama hakkab.

"Rocca," hõikasin. "Hüppa autosse. Tahan näha kõiki teie dokumente, mis puudutavad seda alust. Ja ma ütlen - kõiki!"

Ta ronis väsinult mu kõrvale ja andis autojuhile korraldused, õieti mõistmata, mida tegi. Seejärel paistis ta tõelisusse ärkavat. "Aga admiral...praegu on öö! Kõik on raskes unes ja..."

Lasksin kuuldavale ainult ühe uratuse, aga sellest aitas. Rocca tõlgitses mu näoilme ja haaras autotelefoni. Kontori uksed olid juba lahti, kui ette sõitsime.

Tavaliselt vihkan bürokraatide pedantset paberimajandust, aga praegu tundus see õnnistusena. Need inimesed oli tõstnud selle teaduse tasemele. Siin ei kadunud naelgi ilma, et ei oleks raportit tehtud - viies eksemplaris. Raportile järgnes märkus: nael, kadunud, pärimine. Mulle tarvis minevad andmed leidusid korralikult talletatutena nende paberikatakombides - mul oli vaja ainult nuhkida. Ma ei pöördunud päris algstaadiumisse, sest see oleks olnud aja raiskamine. Keskendusin selle asemel viimasel hetkel tehtud muudatustele, mis juhiksid mu kiiresti süüdlaste jälile.

Kui raamatupidajatele sai selgeks, mida ma tahtsin, asusid nad tööle isamaalisusest ja oma ülemuste kannatamatutest nõudmistest kannustatuina. Mul ei olnud vaja muud teha, kui anda üldiseid suunavihjeid ja vajalikud dokumendid hakkasid mu ette kohale ilmuma.

Tükk-tükilt hakkas üldpilt kujunema. See oli peene ehitusega võltsingute, altkäemaksude, intriigide ja valede võrk. Selle oleks võinud kududa sama geniaalselt keerdunud mõistus kui minu oma. Närisin huuli paljast kadedusest. Nagu kõik suured ideed, oli seegi põhiliselt väga lihtne.

Tundmatu isik või isikud olid aluse ehitamist juhtinud oma eesmärkidele vastavaks. Esialgsed plaanid olid tõesti tehtud hiigelsuure reisilaeva jaoks. Kui ehitama hakati, juhiti seda geniaalsusele läheneva kunstiga. Korraldused pärinesid mitmest eri allikast ja teel neid muudeti ja segati. Töö ja valuga jälitasin igaüht algallikani. Sageli oli kogu allikas välja mõeldud. Mõnda muudatuse korraldust oli võimatu seletada, aga märkasin, et igal ohvitseril oli olnud korralduse andmise momendil haigestunud sekretäri asemel asendaja. Kõik sekretärid olid haigestunud toidumürgitusse, mis paistis dokis möllavat nagu epideemia. Ja igaühte neist oli asendamas sama tüdruk. Ta oli kohal just nii kaua, et korraldus liikus ühe pügala võrra edasi.

See tüdruk oli päris kindlasti plaani taga oleva suure nina lähim abiline. See mehike omakorda istus tegevuse keskpunktis kui ämblik oma võrgus ja tõmbas nööre, mis panid liikuma kõik soovitud rattad. Esimene aimdus sellest, et tegemist on bandega, oli vale. Kõik teisejärgulised kahtlusalused osutusid paberkujudeks, kes ei olnud isegi olemasolevad isikud. Mõnel juhul, kus pabertüübi kasutamine osutus võimatuks, oli meie salapärane X palganud ennast vastavale tööle. Ükshaaval juhtisid väljaselgitatud niidid tema kontorisse. Tema sekretäri "haiguspuhkused" sattusid osavalt just nendele aegadele, kui ta asendas "haigestunud" sekretäre teistes osakondades.

Ennast laua äärest püsti ajades lõi mulle valu selga nagu tuline nuga. Neelasin ühe valuvaigisti ja vaatasin enda ümber tukkuvaid punaste silmadega abilisi, kes olid minuga neid kolme unetut ööpäeva jaganud. Nad istusid toolidel kokku varisenult, oodates minu lõppjäreldust. Isegi president Ferraro oli kohal, juuksed turritamas nendes kohtades, kust ta neid veel välja katkunud polnud.

"Kas te olete selle kuriteoringi leidnud?" küsis ta, sõrmed kobamas juustest uut salku.

"Ma olen nad leidnud," vastasin käheda häälega. "Aga mitte mingisugust ringi. Vaid ühe meisterliku kurjategija, kellel oli kõrvade vahel ilmselt rohkem juhtimisannet, kui teie altkäemaksudest mädanevatel bürokraatidel kokku. Ja olen leidnud ta naisabilise. Nad teevad kogu asja kahekesi. Mehe nimi, mis on arvatavasti väljamõeldud, on Pepe Nero. Ja tüdruk on nimega Angelina..."

"Arreteerige nad otsekohe! Valvurid, valvurid..." Ferraro hääl vaibus, kui ta jooksis uksest välja. Üritasin talle järele hõigata. "See on just meie eesmärk, aga see on antud hetkel väga raske, sest nad mitte ainult ei ehitanud lahingulaeva, vaid ka varastasid selle. Alus on täisautomaatikaga ja ei vaja mingit meeskonda."

"Mida kavatsete teha?" küsis üks sekretäridest.

"Mitte midagi," vastasin vana veterani lakoonilisusega. "Liidu laevastik on juba nende renegaatide jälgedel ja nende vangistamisest teatatakse teile. Tänan teid kõiki abi eest."

6

Tervitasin kampa nii sõjaväelaslikult kui oskasin ja marssisin välja. Välja kõndides tundsin hetkelist haletsust, kuidas nad suutsid uskuda Liidu laevastiku ületamatut jõudu. Tegelikkuses oli selle kättemaksuingli laevastik sama fantastiline kui minu admirali auastegi. Erirühm vastutas endiselt selle ülesande eest. Inskipp peaks situatsioonist kohe teada saama. Olin talle saatnud psi-telegrammi vargusjuhtumist, kuid ei olnud saanud veel mingisugust vastust. Võib-olla ta vaimustuks asjast eri viisil, saades teada varaste nimed.

Mu teade oli salakeelne, aga seda sai lugeda, kui keegi tõesti tahtis seda teha. Viisin selle ise telekeskusesse. Psi-vahendaja istus läbipaistvas kapis ja ma ühendasin oma mõtted tema omadega. Ta pilk eksles, kui ta rääkis vaikselt mikrofoni sisse - kuskilt Linnutee randadelt oli teade tulemas. Oma kapis tegutsesid registraatorid, kes võtsid teated hoiule, kodeerisid need ja panid arhiivi, aga väljaspool ei olnud häältki kuulda. Ootasin hetke, kuni psi-vahendaja naasis sellesse maailma ja ulatasin talle paberitüki.

"Liidu keskus 14 - ruttu," kamandasin.

Ta kergitas kulmukarvu, aga ei küsinud midagi. Ühenduse võtmine kestis ainult mõne sekundi, kuna psi-vahendajaid oli palju. Ta luges kodeeritud sõnu hoolikalt, liigutades hääletult huuli. Mõtete jõud kandis need valgusaastate taha. Kui ta lõpetas, võtsin paberi tagasi, rebisin selle katki ja pistsin tükid tasku.

Sain vastuse üpris kiiresti - Inskipp oli ilmselt mu teadet oodanud. Lülitasin mikrofoni välja ja võtsin teate ise kiirkirjas vastu.

"...xybb dfiI fdno, ja kui sa ei suuda seda, on parem, kui sa oma nägu siin ei näita!" Teate lõpp oli selges keeles ja psi-vahendaja naeratas sõnu korrates. Lõhkusin hämmastuse pärast oma sulepea otsa ja urisesin psi-vahendajale, et ta ei tohi kusagil korrata seda teadet, mis oli salajane. Lubasin isiklikult veenduda, et vastasel korral lastakse ta maha. Sellest aitas, et ta näolt naeratust minema pühkida, aga ei kergendanud minu olekut.

Selges keeles teade osutus meeldivamaks, kui olin kujutlenud. Mu ülesanne oli juhatada lahingulaeva jälitamist ja kinni võtmist. Sain volitused paluda vajaduse korral Liidu abi. Ja ma pidin edasigi esinema admiralina. Lisaks pidin ma hoidma Inskippi asjadega kursis. Ainult ähvardav lõpuosa tumestas mu rahulolu.

Olin lõpuks saanud igatsetud ülesande, aga ühtlasi tähendas see ka, et mul pidi kõik õnnestuma oma naha kaotamise ähvardusel. Maailm on tänamatu koht - teates ei märgitud kusagil, et just mina olin avastanud kogu intriigi.

Enesehaletsuse hetk lõõgastas ja ma pugesin kohe põhku. Kuna mu tööks oli nüüd ootamine, võisin sama hästi oodata ka magades. Ega mul peale ootamise muud tegevust olnudki. Loomulikult oli vaja teha selliseid pisiasju, nagu tellida oma käsutusse laev ja varaste kohta lisateateid hankida, aga need olid tõepoolest kõrvalseigad. Ma pidin ainult ootama halbu uudiseid. Cittanuvoga võrdset kohta tagaajamise juhtimiseks ei oleks võinud leida. Lahingulaev võis olla mis tahes suunas ja iga minut pikendas võimalike peidukohtade nimekirja. Määrasin oma ristlejale pideva valve ja ülejäänud mehed pidid püsima kõige rohkem saja meetri kaugusel alusest.

Angelina ja Pepe olid oma jäljed hästi peitnud, silmapaistvaid teateid nende kohta ei olnud. Nende taust oli tundmatu, kuigi mõlemad rääkisid väikese aktsendiga, mis viitas sellele, et nad olid pärit teistelt planeetidelt. Pepest leidus üks udune pilt - ta oli tugev, aga liiga sünge näoga, et olla rahulolev trulla. Tüdrukust ei leidunud mingisuguseid pilte. Vaatasin läbi oma napid andmed, üritasin kannatamatuse alla neelata ja hoidsin oma aluse psi-vahendaja kogu aeg ametis. Tahtsin teada saada kõiki võimalikult halbu uudiseid kosmosest. Laeva orienteerijaga vaatasime läbi kõikvõimalikud kohad, kus vargad võiksid peidus olla. Võimalikus piirkonnas toimus mingil määral õnnetusi, aga lähem uurimine näitas, et need olid just nimelt õnnetused.

Olin andnud korralduse, mille kohaselt mulle tuli otsekohe teatada kõigist piirkonnas juhtunud õnnetustest. Üks mu alamatest äratas mu, pannes mu kajutis tule põlema ja ulatas mulle paberilehe. Raputasin ennast ärkvele, lugesin paar esimest rida ja vajutasin voodi päitsis olevale alarminupule. Peab möönma, et laevastiku poisid oskavad vajaduse korral tegutseda. Sireenide ulgumise saatel laev suleti ja see hakkas liikuma enne, kui jõudsin teate lõpuni lugeda. Kui mu silmamunad olid ärrituse järel jälle õige kuju võtnud, lugesin teadet korralikult uuesti.

See paistis sellisena nagu olin oodanud. Tõelisi pealtnägijaid sündmusel ei olnud, aga paljud uurimisjaamad olid registreerinud suure energiapurske, mis võis johtuda ainult mõnest suurest relvast tulistamisel. Peilides olid uurijad leidnud kaubalaeva nimega Oggeti Unelm, mille külje sees oli raudteetunneli suurune auk. Lastiks olnud plutoonium oli kadunud.

Pepe nimi värvis teate iga rida. Ta oli tegutsenud efektiivseimal võimalikul viisil - laev oli ju alamehitatud. Kui ta oleks hakanud võõrast alust ähvardama, oleks see kaasa toonud asjatuid riskitegureid. Ta oli lihtsalt lennanud aeglasema aluse juurde ja oli andnud täie rauaga oma võimsatest relvadest. Aluse kõik kaheksateist meeskonnaliiget olid surnud kohe. Need röövlid olid ka mõrtsukad.

Nüüd oli aeg tegutseda ja ma ei tohtinud vigu teha. Trulla-Pepe oli näidanud, et suudab külmavereliselt tappa. Ta teadis, mida tahtis ja lihtsalt sirutas käe ning võttis, mida heaks arvas, hävitades armutult igaühe, kes teel ees seisis. Ohvreid tuleb kindlasti juurde veel nii mõnigi, aga minu ülesanne oli päästa nii palju kui võimalik.

ldealistlikult mõteldes oleks ma pidanud suured rattad pöörlema panema ja talle lipu lehvides järele tormama ning ma soovisin, et oleksin seda teha võinud. Aga küsimus oli: kus on Pepe antud momendil? Mingis suhtes võidakse War-Lord-alust grandioosseks pidada, aga Linnutee suurusega võrreldes oli see tühine. Nii kaua, kui Pepe püsis eemal vilka liiklusega kaubateedest, uurimisjaamade ulatusest väljas ja vältis maandumist ühelegi planeedile, ei saaks keegi teda kätte.

Kuidas ma leiaksin siis aluse ja kuidas, põrgu päralt, suudaksin kõigele lisaks selle vallutada? See alus oli tugevam ja tõhusam kui ükski teine laev sel hetkel. See oli täbar olukord, mis hoidis mind valvel ööde viisi ja pani mu omaette rääkima. Kerget vastust ei olnud.

Lahendus tuli siiski leida ja kuna ma ei võinud teada, kuhu Pepe järgmisena läheb, pidin ta meelitama enda juurde.

Asjas oli minu seisukohalt ometi ka positiivseid pooli. Olin sundinud Pepet tegutsema ennatlikult, siis, kui kõik ei olnud veel valmis. Ei olnud sugugi juhus, et ta oli tegutsenud samal päeval, kui ma Cittanuvosse saabusin. Ta plaanid olid sellest klassist, et ta oli teadlik ka lähenevast ohust. Aluse mootorid, juhtimisseadmed ja põhirelvastus olid asetatud mitu nädalat enne mu ilmumist, aga viimistlustööd olid alles pooleli. Pealtnägijate jutu järgi oli alus õhku tõusnud, vedades järel jõukaableid, mis rippusid alla õhuluugist.

Minu saabumine oli sundinud Pepe rutulisele minekule. Nüüd pidin katsuma kasutada seda edu enda heaks. Ma pidin üritama mõtelda temaga ühtemoodi. Ta plaanid ette ära arvama ja asetama talle lõkse. Varas kinni võtmas varast - teooria oli küll uhke, aga kui seda tuleb praktikas kasutada, ei tundu see üldsegi nii kergena.

Naps ja sigar aitasid mõnevõrra. Suitsu puhudes vahtisin lakke ja panin oma ajud liikuma. Mida kõike lahingulaevaga üldse teha võis: vähemalt mitte pettusi ega ka seife avada. Paremat instrumenti kosmoserööviks võis vaevalt ette kujutada, aga muuks see ei kõlbagi.

"Tore on, aga miks kuradi pärast lahingulaev ???"

Rääkisin jälle omaette, aga selle üle ei jõudnud ma praegu mõtelda. Kosmoseröövi mõte oli võtnud mind oma võimusesse ja kasvas kogu aeg, kui äkki üks vastuolulisus mulle pähe lõi. Miks just lahingulaev? Miks näha aastaid vaeva, et saada oma kätte lahingulaeva, mida kaks inimest vaevu käsitleda suudavad? Kümnendikosa tööga oleks Pepe saanud endale ristleja, mis oleks sobinud eesmärgiks sama hästi.

Kosmoserööv ei saanud olla ta põhieesmärk. Ta oli tahtnud lahingulaeva ja saanud sellise. Mis oli tal siis mõttes? Tundus iseenesestki selge, et Pepe oli maniakk, samasugune peast segane kui lühiühendusega arvuti. Ühel päeval veel selgitatakse, kuidas temasugune hull oli puhtalt välja tulnud igaühele tehtavast vaimse seisukorra uurimisest. Aga see ei olnud antud momendi mure. Pepe tuli kõigepealt kinni võtta.

Mu plaan hakkas mõttes küpsema, aga ma ei tahtnud kiirustada. Esialgu pidin ma veenduma, et tunnen Pepet korralikult. Meest, kes suudab kavaldada tervet planeeti endale lahingulaeva ehitama ja siis varastab selle, ei jäta asja kindlasti niisama. Alusele oli vaja meeskonda, tugipunkti tankimiste jaoks ja tööd.

Pepe oli kõigepealt muretsenud kütuse eest - seda tõestas Oggeti Unelma keres olev auk. Võimalikke baasplaneete oli lugematul arvul. Meeskonna hankimine nüüdisaja rahulikes oludes oleks raskem, aga sellelegi leidus vastus. Pepe võis tühjendada mõne hullumaja või vangla. Väikese selekteerimisega saaks ta kokku meeskonna, mille üle võiks kes tahes röövlikapten uhke olla. Aga tühipaljas röövimine ei rahuldaks seda auahnet kelmi. Kas ta tahtis saada mingi planeedi või päikesesüsteemi valitsejaks? Või veel midagi suuremat? Paljas mõtegi ajas mulle värinad peale. Kas miski suudaks teda peatada, kui ta hoo sisse saab? Kuninglike Sõdade ajal oli mõni vähem arukas tüüp, kes oli oma valdusse saanud paar alust, loonud selliseid impeeriume. Igaüks neist oli langenud ainuvalitsemise võimatusse, aga iga planeet oli pidanud selle eest kõvat hinda maksma.

Tundsin kontides, et just see oli Pepe eesmärk. Võibolla eksisin mõne pisiasja suhtes, aga neil ei olnud tähtsust. Ta plaan tundus nüüd selge olevat ja samas teadsin ka, kuidas ta kätte saaksin. Kuritöölgi on omad loodusseadused nagu igal teisel asjal, mida inimesed korda saadavad.

"Saatke sideohvitser kohe minu juurde," hüüdsin sisetelefoni. "Ja paar sekretäri magnetofonidega. Ja kiiresti - on elu ja surma küsimus!" Viimasel lausel oli natuke õõnes kõla ja märkasin, et olin liiga hoogu sattunud. Nööpisin kaeluse kinni, õgvendasin oma paelu ja kohendasin oma rühti. Kui uksele koputati, olin jälle range admiral.

Andsin käsu siirduda hüperruumist normaalsesse kosmoseruumi, et psi-vahendaja võiks tegutseda. Kapten Steng pomises rahulolematult, kui hõljusime kohapeal väljalülitatud mootoritega, raisates aega, sel ajal, kui pool meeskonda täitis arutuna tunduvaid korraldusi. Ta ei suutnud mu plaanist aru saada. Aga sellepärast ta oligi ainult kapten ja mina admiral  vähemalt ajutiselt.

Minu korraldusel arvutas orienteerija jälle kõiki võimalikke kohti, kuhu lahingulaev võiks jõuda ööpäeva jooksul, lennates täiskiirusel. Võimalikke päikesesüsteeme ei olnud väga palju ja psi-vahendaja suutis nende kõikidega hakkama saada. Ükshaaval said kohaliku laevastiku PR-ohvitserid mu teate kätte. Aga kui võimalused suurenesid iga päev, hakkas vahendaja maha jääma. Selle aja jooksul olin ma valmis saanud üldteate ja saatsin selle Keskusele 14. Sealsed psi-vahendajad korraldasid teate edastamise ja meie ainult lisasime planeete nimekirja.

Mu teade ja lisateated keskendusid kõik samale teemale. Lisasin loole kogu aeg värvi juurde ja kujundasin selle intervjuuks. Tegin võimalikult palju variatsioone nii, et seda saaks kasutada kõigis võimalikes infovahendites. Tahtsin lugu mingil moel igasse võimalikku infovahendisse arvataval territooriumil.

"Mida põrgut see jama tähendab?" küsis kapten Steng ärritunult. Ta oli juba ammu tembeldanud kogu operatsiooni asjatuks ja istus kajutis mõeldes, kuidas see tema karjääri mõjutama hakkab. Igavus või uudishimu oli ta oma kajutist välja ajanud ja nüüd luges ta kohkunult mu lugusid.

"Miljonär kavatseb luua oma maailma... kosmosejaht täis luksusi saja aasta kulutuste jaoks." Kapteni näole levis puna, kui ta lehitses mu märkmikku. "Kurat, kuidas see sopp aitab meid nende tapjate kättesaamisel?"

Kahekesi olles oli ta käitumine minu suhtes kõike muud ku austav. Mõne ettevaatliku küsimusega oli ta kindlaks teinud, et mu admirali auaste ei olnud sugugi ehtne. Kahtlemata olin ma edaspidigi juht, aga meie suhe ei olnud eriti ametlik.

"See sopp on söödaks, millest meie kala kinni haarama tuleb," valgustasin teda. "Lõks Pepele ja ta kuriteokaaslasele."

"Kes on see müstiline miljonär?"

"Mina," vastasin talle. "Olen alati tahtnud rikas olla."

"Aga kus on see kosmosejaht?"

"Seda ehitatakse Udrydde dokis. Oleme kohe valmis sinna minema, kui need juhendid on välja saadetud."

Kapten Steng pani mu lood käest ja pühkis hoolikalt käsi, nagu eemaldades võimalikke nakkushaigusi. Ta üritas kõvasti, et näha mu plaanis midagi arukat, aga see ei õnnestunud tal üldse.

"Sellel ei ole mingit mõtet," porises ta.

"Kuidas te võite kindel olla, et need tapjad saavad teie jutud kätte? Teiseks, mispärast peaksid miljonärid teda huvitama? Minu arvates raiskate ainult aega, seI ajal, kui ta libiseb teil käest. Me oleksime pidanud häire andma ja kõik laevad peaksid juba liikvel olema."

"Ta suudaks kergesti meid vältida, maandudes kusagile või kogu asjast üldse mitte välja tehes. Tema alusele ei leidu nimelt vastast. Teie lahendus on seega vale. Pepe on sama kaval kui sätitud rulett. Selles peitub ta jõud ja ka nõrkus. Sellised tüübid ei usu kunagi, et keegi võib neist kavalam olla. Ma kavatsen nimelt olla temast kavalam."

"Olete te vast tagasihoidlik," torkas Steng.

"Üritan mitte olla," vastasin. "Võlts tagasihoidlikkus on vaid põgenemisvõimalus saamatutele. Kavatsen selle hulguse kinni võtta ja jutustan teile kohe, kuidas kavatsen seda teha. Ta ründab uuesti ja rünnaku ta kuhu tahes, leiab ta igalt poolt mingi väljaande, kus on mu lugu sees. Olgu ta saak mis tahes, ta võtab kaasa kõik lehed ja väljaanded. Osaliselt enesearmastuse pärast, sest ta tahab lugeda lugusid oma tempude kohta ja teiseks seI põhjusel, et võib nendest leida huvipakkuvaid vihjeid võimalikest objektidest. Nagu näiteks, rikastest kosmosereisijatest."

"See on ainult oletus - te ei saa olla kindel."

Tema usk minu võimetusse hakkas mind ärritama. Hoidsin end tagasi ja üritasin veel kord.

"Teil on õigus, ma arvan. Kuid mu oletusel on toeks ka fakte. Oggeti Unelmast olid kadunud kõik trükitooted - see oli esimesi asju, mida ma kontrollisin. Me ei suuda järgmist rünnakut ära hoida, kuid võime kindlustada selle, et laev lendab otse lõksu."

"Ei tea," pomises kapten, "mulle tundub, et... "

Ma ei saanud kunagi teada, kuidas talle tundus, mis oligi hea, sest hakkasin juba vähehaaval ärrituma. Häiresireenid hakkasid undama ja me jooksime võidu inforuumi.

Kapten Steng võitis rinnajagu, aga teisest küljest, see oli tema laev ja ta teadis otseteed. Psi-vahendajal oli käes teade, aga ta tõlkis mulle selle ühe lausega. Ta näol oli karm ja külm ilme.

"Nad on jälle rünnanud  laevastiku tarbeainete satelliit, kolmkümmend neli surnut."

"Kui teie plaan ei toimi, 'admiral'," sosistas Steng aeglaselt mulle kõrva, "hoolitsen isiklikult selle eest, et teid nülitakse elusalt!"

"Kui mu plaan ei toimi, kapten, ei jää mu nahast niigi palju järele, et saaksite sellest pintsetiga kinni võtta. Ja praegu, sooviksin võimalikult rutem jõuda Udryddesse, oma laevale."

Kapteni lause viis mu tasakaalust välja. Mõtted liikusid praegu viha, aga mitte loogika vallas. Sundisin ennast rahulikuksja kontrollisin oma mõttes tööde nimekirja.

"Üks hetk, võtan eelmise käsu tagasi," hüüdsin. "Võtke enne ühendust keskusega ja küsige, kas röövlid võtsid kaasa mingeid trükiseid, kus mu jutt sees oli."

Sel ajal, kui psi-vahendaja keskendus ja omaette pomises, katsusin lõdvestuda. Meeskond ja ohvitserid omalt poolt püüdsid omaltpoolt minule suunatud viha varjata. Vastuse sain kümne minuti jooksul.

"Õigesti arvatud," lausus psi-vahendaja.

"Ladu-alus oli käinud satelliidil kakskümmend tundi enne röövimist. Teiste kaupade kõrval jättis alus ka ajalehe, kus oli sees teie artikkel."

"Hästi," sõnasin rahulikult. "Edastage üldkorraldus, et jutu levitamine peatataks. Saatke korraldus ainult psi-vahendajate kaudu, mingeid teisi infokanaleid ei tohi kasutada. On võimalik, et valed tüübid võivad meie saateid kuulda."

Astusin rahulikult ruumist välja ja pöörasin näo kõrvale, et teised ei näeks sellel pärlendavat külma higi.

Kiire reisi järel saabusime Udryddesse, kus miljonäri alus, Eldorado, juba ootas. Doki komandant näitas mulle laeva isiklikult ja üritas kõvasti oma uudishimu maha suruda. Sain sadistliku rahulduse, hoides teda teadmatuses nagu varemgi. Kontrollinud juhtimisseadmeid ja erivarustust, tühjendasin aluse. Automaatses peilingaatoris oli valmis tehtud lint, mille kohaselt alus kasutas just seda marsuuti, mida olin maininud nendes arvukates artiklites. Mul tarvitses ainult nupule vajutada ja teele minna. Ja ma vajutasin.

Alus oli tõeline kaunitar ja väiksematelegi detailidele oli kinnitatud üksikasjalikku tähelepanu. Ninast kuni ahtrini oli iga toru kaetud puhta kullaga. On muidugi olemas kaunima läikega metalle, aga ühelgi teisel ei ole sama pillavat tunnet. Kõik osad olid kas treitud või kaetud. Seda ei kõike ei oldud võidud teha nii lühikese ajaga, nii et laevastik oli hankinud luksusjahi oma käsutusse kelleltki tõeliselt miljonärilt.

Kõik oli valmis. Nüüd Pepe kas ründaks või ma purjetaksin luksusjahil oma paradiisiplaneedile. Kui midagi ei juhtu, oleks mul parem sinna jääda.

Nüüd, kui olin kosmoses, hakkasid kahtlused jälle ärkama. Plaan, mis esialgu tundus nii selge ja loogiline, hakkas tunduma puuduliku ja rumalana.

"Üks hetk, peremees, " ütlesin endale parima admirali häälega. "Miski ei ole muutunud - see on endiselt parim ja kõigele lisaks ka ainuke plaan selles situatsioonis."

Kas ikka oli? Kas ma võin olla kindel, et Pepe oma gigantlaevas laevastiku toiduainete varu matsutades huvituks minu laeva luksuste ja mugavuste kaaperdamisest? Kui luksus teda ei huvitaks, kas ta tahaks oma kätte saada planeedi raviseadmeid? Olin püüdnud söödast teha võimalikult ahvatlevama ja asetanud selle ta käe ulatusse. Kas ta läheb lõksu?

Mul ei olnud muud teha, kui oodata ja katsuda mitte muutuda neurootikuks pideva muretsemise tõttu. Oli tõesti raske keskenduda millelegi muule, aga tuli proovida. Järgmised neli päeva möödusid masendavalt aeglaselt.

7

Kui alarmseadmed undama purskasid, tundsin tohutut kergendust. Mõne minuti jooksul võisin olla kas surnud mees või kosmoses hõljuv tolm, aga sellel ei tundunud olevat antud hetkel mingit tähtsust.

Pepe oli sööda neelanud. Linnuteelt ei leidunud ühtegi teist nii suurt alust, kes annaks endast märku sama kaugelt. See lähenes nobedasti, kasutades võimsate mootorite toorest jõudu. Minu alus värises natuke, kui lahingulaev võttis mind oma jõukiirte võrku suurimast võimalikust kaugusest. Samaaegselt hakkas mu raadio andma häälemärke. Ootasin nii kaua kui julgesin ja lülitasin selle siis sisse. Võimas hääl röökis mulle vastu.

"... olete sõjalaeva relvade sihikul. Ärge üritage põgeneda, teateid saata, teha petteliigutusi või mingil viisil..."

"Kes te olete ja mida põrgut tahate?" sisistasin mikrofoni. Minu oma seadmes oli pildiühendus sisse lülitatud, nii et nad võivad mind näha, aga minu ekraan püsis pimedana. Nad ei saatnud pilti. Tegelikut see kergendas mu rolli, sest sain näidelda nähtamatule publikule. Nad võivad näha rikkusest kõnelevaid riideid ja luksuskajutit mu selja taga, aga mu käsi ei saanud nad näha.

"Sellel, kes meie oleme, ei ole mingit tähtsust," karjus raadio jälle. "Kuuletuge küsimata, kui tahate ellu jääda. Püsige juhtimisseadmetest eemal kuni oleme teie külge kinnitunud ja tegutsege seejärel täpselt, nii nagu kästakse."

Väljast kostus kaks tugevat kolksatust, kui magnetiga varustatud kaablid liitusid minu aluse külge. Laev kõikus natuke, kui lahingualus selle oma külge pukseeris. Pööritasin silmi nagu kabuhirmus ja piilusin ringi nagu põgenemisteed otsides. Samas õnnestus mul vilksamisi näha väliskaameratest tulevat pilti. Mu jaht oli võimsa lahingulaeva küljes kinni. Nupule vajutades panin liikuma termolõikuriga varustatud roboti.

"Kuulake nüüd," klõpsutasin mikrofoni, pühkides näolt hirmunud miljonäri ilme." Kordan kõigepealt oma korraldust: tegutsege minu korralduse kohaselt, kui tahate elada. Demonstreerin teile head põhjust kuuletumiseks."

Kui keerasin suurt lülitit, hakkas veerema täpselt arvestatud juhtumite seeria. Kõigepealt sai mu aluse kere tugeva magnetilise varu ja pommid aktiviseerusid. Mu kajuti kaamerast läks pilt masinaruumi kaamerasse. Selle vahepeal hakkasin skafandrisse riietuma. Tegutseda tuli nobedasti, aga samal ajal pidin ma kogu aeg rääkima võimalikult loomuliku häälega. Ma pidin neid veenma, et olen endiselt juhtimisruumis.

"Pildil näete aluse generaatoreid," ütlesin. "Üheksakümmend kaheksa protsenti nende võimsusest on sel hetkel tegemas laeva kerest vägevat elektromagnetit. Laevade lahutamine teineteisest osutub eriti raskeks. Ei soovitaks üritada."

Olin saanud skafandri selga ja jätkasin kommenteerimist kiivri mikrofoni, mis oli ühendatud laeva saatjaga. Pilt siirdus jälle edasi.

"Nüüd vaatate lõhkevalmis vesinikupommi, mis on teadlik meie laevadevahelisest magnetväljast. Kui üritate eralduda, pomm plahvatab."

Haarasin kantava monitori kaenlasse ja jooksin õhuluugi suunas.

"See on jälle eri pomm," seletasin, pidades silmas nii monitori kui ka aeglaselt avanevat välisust. "See on ühendatud laeva keres olevate radaritega. Kui te üritate hävitada mingi osa mu laevast või isegi laeva sisse pääseda, see plahvatab."

"Mida te tahate?" Need olid Pepe esimesed sõnad pärast seda, kui ta oli oma ähvarduse esitanud.

"Tahan teiega rääkida, teha lepingut, mis oleks kasulik meile mõlemale. Aga laske mul enne näidata teile ülejäänud pomme, et teil ei tekiks kahtlusi ühistöö vältimatuse kohta."

Loomulikult olin ma sunnitud neile näitama ülejäänud pomme, kuna mul ei olnud muud võimalust. Laeva kaamerad jälgisid lindistatud, valmis kavandatud saadet. Jätkasin kerget vestlust kõigist võimalikest relvadest, samal ajal kui ronisin sisse roboti tehtud august lahingulaeva küljes. Läbistuskoht oli hoolikalt valitud - selles kohas ei olnud soomuskatet ega signalisatsiooniseadmeid.

"Tore on, tore on...usun, et te olete lendav pomm, nii et võite selle kiitlemise lõpetada ja öelda mulle, mida te õieti tahate."

SeI korral ma ei vastanud talle, sest jooksin ja lõõtsutasin nagu koer. Otse mu ees oli jooniste järgi juhtimisruumi uks. Ja seal peaks olema ka Pepe.

Astusin sisse, relv käes ja sihtisin sellega ta kaela. Angelina seisis tema kõrval ekraanile jõllitades.

"Teie mäng on mängitud," ütlesin. "Tõuse aeglaselt püsti ja hoia käed nähtaval."

"Mida kuradit te mõtlete," lausus ta vihaselt, vaadates enda ees olevat ekraani. Tüdruk taipas esimesena ja osutas mulle.

"Ta on siin!"

Mõlemad vahtisid mind pärani suuga. Olin neid täiuslikult üllatanud.

"Oled arreteeritud, kurjategijanäru," konstateerisin. "Ja samuti su sõbranna."

Angelina pööritas silmi ja vajus aeglaselt põrandale. Ma ei teinud väljagi, et selgusele jõuda, kas ta teeskles või mitte. Hoidsin sihikul Pepe tugevat keha, kui ta tõstis tüdruku põrandalt ja kandis seina ääres olevale diivanile.

"Mis...mis nüüd saab?" küsis ta väriseva häälega. Ta paks lõug värises ja võin kasvõi vanduda, et tal olid pisarad silmis. Mulle see esitus mõju ei avaldanud, sest mäletasin hästi kosmoses triivivaid surnud mehi. Ta komberdas tooli juurde ja vajus sellele istuma.

"Kas mulle tehakse midagi?" küsis Angelina, kes oli silmad avanud.

"Mul ei ole aimugi, mis teiega juhtub," vastasin tõepäraselt. "Selle otsustab kohtuistung."

"Aga tema sundis mind kõike seda tegema," ruigas tüdruk. Ta oli noor, brünett ja ilus ja pisaradki ei mõjunud halvasti ta väljanägemisele. Pepe peitis oma näo käte vahele ja tema õlad värisesid. Osutasin talle relvaga ja ütlesin elurõõmsalt.

"Pea püsti, Pepe. Mul on väga raske uskuda, et sa nutad. Laevastiku paljud alused on juba teel siia. Automaatne häire lülitus sisse umbes nii minut tagasi. Olen kindel, et nad on rõõmsad, saades kätte mehe, kes..."

"Ärge laske neil mind viia!" Angelina oli püsti tõusnud ja toetus seljaga vastu seina. "Mind pannakse vangi ja mu ajudega tehakse midagi koledat!" Rääkides komberdas seina äärt mööda edasi. Pöörasin oma pilgu Pepe poole, sest ei tahtnud teda hetkekski silmist lasta.

"Ma ei või midagi parata," ütlesin tüdrukule. Vaatasin korraks tema suunas ja nägin väikest salaust, kust tüdruk oli välja lipsanud.

"Ära katsu põgeneda," hüüdsin talle järele. "See ei aita midagi!"

Pepe ähkis lämbunult ja keerasin end kiiresti tema poole. Ta istus sirge seljaga ja pisaratest ei paistnud jälgegi. Tegelikult ta naeratas.

"Ta vedas sind siis ninapidi, härra Meisterpolitsei. Väike Angelina vaeseke pehmete silmadega." Pepe oli naerust kõveras. "Mida see tähendab?" urisesin ma.

"Kas sa ei taipa ikka veel? Tema muinasjutt oli õige, aga ta rääkis seda tagurpidi. Kogu plaan - aluse ehitamine ja varastamine - oli tema väljamõeldis. Ta tõmbas mu kaasa ja mängis minuga nagu vana lõõtspilliga. Armusin temasse, aga samal ajal vihkasin iseennast. Igal juhul olen rõõmus, et kõik on lõppenud. Vähemalt andsin talle võimaluse põgenemiseks - selle olin talle võlgu. Tõsi, mul oli suuri raskusi enda valitsemisega, kui ta hakkas süütukest näitlema!"

Mul oli nii külm, et tundsin ennast halvatuna. "Sa valetad," ütesin kähedalt, kuigi ei

uskunud seda isegi.

"Sorry, aga nii lihtsalt on. Teie posijad võivad mu ajudes kaevata ükskõik kui kaua, aga see on tõde. Mul ei oleks mingit põhjust valetamiseks."

"Otsime aluse läbi. Ta ei saa peidus olla väga kaua."

"Tal ei ole vajagi," tõdes Pepe. "Lastiruumis on kiire, väike patrullalus, mille varastasime. Arvan, et see on just lahkumas." Tundsin värinaid läbi põranda.

"Laevastik võtab ta kinni," ütlesin Pepele, hääles rohkem kindlust kui mõtetes.

"Võib-olla, " vastas ta, olles äkki väga väsinud näoga. "Ehk nad saavad ta kätte, aga igal juhul andsin talle võimaluse. Minu suhtes on kõik lõppenud, aga ta vähemalt teab, et armastasin teda kuni lõpuni." Ta paljastas oma hambad, nagu oleks äkiline valu temasse lõõnud. " Mitte sellepärast, et see talle üldse midagi tähendaks."

Hoidsin teda sihikul vaikuse valitsedes, kuni laevastiku alused meie kõrvale jõudsid ja koridori põrandalt saabaste kolinat kuuldus. Olin kinni võtnud lahingulaeva ja pannud punkti röövimistele. Vaevalt, et mind võidakse süüdistada tüdruku põgenema pääsemises. Kui tal õnnestus petta laevastiku aluseid, polnud see vähemalt minu süü.

Olin võidu saavutanud.

Aga mingil põhjusel ei osanud ma rahul olla. Mul oli aimdus, et asjad minu ja Angelina vahel ei ole kaugeltki veel lõplikult selgitatud.

8

Elu oleks palju lõbusam olnud, kui see aimdus ei oleks tõsi olnud. Ei või laevastikku selles süüdistada, et Angelinal õnnestus neid ninapidi vedada. Nad ei olnud esimesed ega ka viimased, kes olid alahinnanud seda mõistust, mis peitus nende pehmete silmade taga. Olin katsunud ka ennast mitte süüdistada. päästnud Angelina juba kord käest, olen katsunud teist viga mitte teha. Ma ei olnud päris kindel selles, et Pepe tõtt rääkis. Kogu saaga võis olla keeruline valede võrk, mille mõte oli - mind petta. Ma olen väga umbusklik ja sellepärast hoidsin sihikut täpselt Pepe silmade vahel. Sõrm seisis kergelt päästikul senini, kuni rühm laevastiku sõdureid kohale jõudis ja Pepe oma hoole alIa võttis. Kui ta oli kindlalt valve all, saatsin kohe täishäire kõikidele laevadele Angelina kohta. Liitsin käsule üleskutse võimalikult suurest ettevaatlikkusest. Juba enne, kui olin saanud kviitungi kõikidelt laevadelt, avastati Angelina patrullalus radaris.

Ohkasin kergendusest. Kui ta tõesti oli selle tandemi aju, siis ei tahtnud ma lasta tal põgeneda. Angelina, Pepe ja lahingulaev moodustaksid meeldiva külakosti lnskippile. Angelinal ei olnud mingeid võimalusi põgeneda, sest laevade ring tõmbus kokku igalt poolt. Lenduritel oli suur kogemus niisugustes tagaajamistes ja vahele jäämine oli vaid aja küsimus. Loovutasin sõjaaluse laevastiku valdusse ja naasin oma jahile. Kergendasin selle varusid suure klaasi shoti viski (viskiga, mis ei olnud viibinud Maale lähemal kui kakskümmend valgusaastat) ja suure sigari jagu. Istusin mugavalt monitori ette tagaajamist vaatama.

Angelina vingerdas vaevarikkalt konksu otsas, tehes mitme G-lisi petteliigutusi. Ta saab olema kaetud pealaest jalataldadeni sinikatega pärast viieteist G-lisi kiirendusi. Needki ei aidanud, sest lõpuks sai laevastik aluse jõukiirte võrku. Vastu rabeldes oli Angelina võitnud ainult natuke aega. Mitte keegi ei taibanud ometi, kui tähtis talle see aeg oli, enne kui patrullil õnnestus laeva sisse murda.

See oli loomulikult tühi.

Meil kulus kümme päeva aega, et selgitada, mis õieti oli juhtunud. Temp oli julm ja inetu ja kuigi isegi psühhiaatrite otsused ei olnud veennud mind selles, et Pepe tõtt rääkis, tundsin igal juhul ära põgenemisviisi. Angelina oli olnud kogu aeg samm ees. Põgenedes patrullalusel sõjalaevast, ei üritanudki ta kohe matka jätkata. Selle asemel oli ta täiskiirusel kihutanud lähema laevastiku aluse juurde, mis oli kaheteistkümne mehega taskuristIeja. Meeskonnal ei olnud loomulikult aimugi, mis sõjaalusel juhtunud oli, kuna ma ei olnud jõudnud veel üldhäiret anda. Ma oleksin seda pidanud tegema kohe pärast ta põgenemist. Kui ma oleksin asja korraldanud, oleksid kaksteist toredat meest oma elu säilitanud. Me ei saa kunagi teada, mis loo ta neile ette oli söötnud, aga ilmselt tal oli õnnestunud neid petta. Võimalik, et ta väitis, et oli sõjalaeval vang või midagi taolist. Igal juhul vallutas ta ristIeja. Viis meest oli gaasiga mürgitatud ja ülejäänud maha lastud. Selle saime teada, kui leidsime elutu ristleja triivimas parsekite kaugusel sealt, kus ta oleks pidanud olema. Vallutanud ristleja, oli ta patrullaluse automaatjuhtimisele seadnud ja saatnud selle tühjana teele. Kui kõik teised rõõmsalt patrullalust jahtisid, jäi ta jõugu sappa ja kadus. Selles kohas muutuvad jäljed segaseks, kuigi on selge, et ta on pidanud kaaperdama uue aluse. Missugune see alus oli ja missugusesse suunda ta oli läinud, oli meile täielik müsteerium.

Leidsin ennast peamajas lnskippile juhtunut selgitamas. Ta vaatas mind külma ja range näoga nii, et märkasin teda üritavat kaitsta oma tegusid.

"Ega vist kõiki saa võita," ütlesin. "Tõin sulle lahingulaeva ja Pepe - puhaku tema isiksus rahus nüüd, kui see on ta ajudest minema pühitud. Angelina tüssas mind ja pääses põgenema, seda pean ma möönma. Aga veel hullemini raputas ta laevastiku poisse!"

"Miks sa nii õelana paistad?" küsis lnskipp kuiva häälega. "Sind ei ole ju keegi süüdistanud oma kohustuste hooletussejätmises. Kuuldub sedasi, nagu oleks suI halb südametunnistus. Tulid suurepäraselt toime, hea töö. Tegelikult hiIlgav... esimese töö kohta..."

"Jälle hakkad sa peale," karjatasin. "Torgid südametunnistust, nähes, kui pehme ma olen. Näiteks, hoides teda siin." Osutasin Pepele, kes istus meie läheduses restorani lauas, aeglaselt söömas ja omaette pomisemas. Tema endine identiteet oli ära kooritud ja uus ta ajudesse surutud. Vanast Pepest, kes armastas Angelinat ja varastas lahingualuse, oli järel ainult kest.

" Psühholoogid loovad uut teooriat kehapersonaalsusest," ütles lnskipp rahulikult, "miks me ei jälgiks teda tähelepanelikumalt. Kui ta uues isiksuses paistab mingeid kuritegelikke sümptome, oleme kohal ja värbame ta Erirühma. Kas ta juuresolek häirib sind?"

"Ei, mitte mingil kombel," turtsusin. "pärast neid massimõrvu, mida ta koos oma sõbrannaga korda saatis, võid teda minu pärast kasvõi lihamasinas jahvatada. Aga ta meenutab mulle seda, et tüdruk on endiselt vabaduses. Ja kindlasti kavandamas uusi vigureid. Tahan talle järele minna."

"Seda sa ei tee," keelas Inskipp. "Oled varemgi luba palunud ja ma olen keeldunud. Asi on lõpuni käsitletud."

"Aga ma võiksin..."

"Võiksid mida?" naeris Inskipp vastikult. "lga viimasel kui ühel seadusevalvuril üle Linnutee on ta pilt ja otsingud on pidevalt käimas. Kuidas sa võiksid midagi, mida ei olda juba tegemas?"

"Ega vist mitte," pomisesin. "Põrgusse kogu asi." Lükkasin oma taldriku kõrvale ja ringutasin nii loomulikult kui suutsin. "Kavatsen endale osta suure kannutäie kihisevaid karastusjooke ja kaduda kubrikusse oma mure eest hoolt kandma."

"Tee seda ja unusta Angelina. Kohtume minu kontoris homme kell üheksa ja siis on parem kui sa kaine oled."

"Orjapiits," kurtsin ma, pöördudes ukselt oma majatiiva poole. Kui olin tema nähtavuspiirkonnast väljas, keerasin kohe treppide poole, mis viisid kosmosejaama.

Olin juba Angelinalt midagi õppinud: kui suI on valmis plaan, siis teosta see kohe. Ära jäta seda hapnema, sest mõni teine võib leiutada sama asja. Seisin nüüd ala kõige kõvema mehe, Inskippi, vastu ja ainult paljas mõte sellele pani mu higistama. Tegutsen vastu lnskippi otsest korraldust ja olin ilmselt kõrvaldanud ennast Erirühma käsutusest. Või õigemini, ma tahtsin teha lõppu juba kord alustatud tegevusele. Tõenäoliselt olin ainuke, kes nägi asja selle kandi pealt.

Mu elukohas oli mul ohtrasti tööriistu, seadmeid ja raha, mis olid kõik käepärased ja vajalikud mu töö õnnestumise seisukohalt. Praegu pidin ma katsuma toime tulla siiski ilma nendeta. Tahtsin olla sügavas kosmoses sel ajal, kui lnskipp hakkaks mõtlema, mis kuradi pärast ma oma meelt nii äkki muutsin.

Mehaanik, abiks pukseerimisrobot, oli just vedamas ühe meie agendi alust stardipaigale. Marssisin ta juurde ja kasutasin võimalikult ametlikumat tooni.

"Kas see on minu alus?"

"Ei, härra. See on mõeldud agent Nielsenile, kes on kuuldavasti teel siia."

"Kontrollige keskusest - meil on kibekiire, ükskõik, mida teeksime."

"Mingi uus ülesanne, Jimmy?" küsis Ove masina juurde tulles. Noogutasin talle ja ootasin, et mehaanik jõuaks nurga taha.

"Sama vana töö," vastasin. "Kuidas su tennisemäng edeneb?" küsisin ja tõstsin käe, nagu hoiaksin reketit käes.

"Aina paremaks läheb," vastas Ove ja pöördus alust vaatama.

"Õpetan sulle ühe uue löögi," ütlesin ja lõin talle kämblaservaga vastu kaela. Ta kukkus häält tegemata ja ma lasksin ta ettevaatlikult maha. Vedasin ta peitu määrdeainete tünnide taha ja võtsin ettevaatlikult aluse marsruuti sisaldavad lindid ta jõuetute sõrmede vahelt.

Enne, kui mehaanik tagasi jõudis, olin juba alusesse roninud ja luugi sulgenud. Sisestasin kursikaskasseti automaatjuhti ja vajutasin nuppe, et saada tornist stardiluba. Ootamine tundus kestvat terve sajandi ja seI ajal jõudsin oma nahale palju higi koguda. Lõpuks roheline tuli süttis.

Esimene samm oli õnnestunud. Vahetu stardierutuse lõppedes hüppasin toolilt püsti ja läksin kruvikeerajaga juhtimispuldi kallale. Nendes alustes oli alati kaugjuhtimisseade, nii et mis tahes Erirühma aeva suudeti juhtida ka lennukeskusest. Olin sellise leidnud juba oma esimesel lennul, kuna juhtun olema arvamusel, et uudishimust on alati kasu. Tõmbasin ühendusjuhtmed lahti ja sukeldusin masinaruumi.

Võib-olla olen ma liiga ebausklik või on mu pilt inimestest liiga pessimistlik. Võib-olla olen ebaõiglane lnskippi suhtes, aga teisest küljest, tal on lausa omad seadused. Mõni usalduslikum ehk oeks jätnud mootoritesse ühendatud, raadio teel plahvatava enesetapupommi tähele panemata. Seda pommi oli kavatsus kasutada sel juhul, kui alus kaaperdatakse. Ei uskunud, et seda kasutatakse minu vastu kui viimast võimalust, aga igal juhul tahtsin selle kahjutuks teha.

Pomm oli mootorikesta jäik osa  kamakas plastikut, mis oli valatud kesta sisse. Sain kaane üsna kergesti lahti ja sees oli terve võrk juhtmeid, mis kõik lõppesid paksu metalli sisse kruvitud sütikus. Selle pea oli jäme ja mul tuli nahk sõrmenukkidelt maha, kui ma üritasin seda mutrivõtmega kitsa prao kaudu eraldada. Lõpuks õnnestus mul see välja väänata. See rippus juhtmete küljes nagu väljatõmmatud hammas närviniitide küljes.

Samas see plahvatas kõva pauguga, levitades musta suitsu ümberringi.

Uskumatult rahulikult vahtisin hajuva suitsu seest tühja sütiku auku lõhkelaengu küljes. Kui sütik oleks kohal olnud, oleks kogu alus olnud paljas peenike tolm.

"Inskipp," ütlesin omaette, aga mu kurk oli nii kuiv, et hääl murdus ja ma pidin otsast alustama. " lnskipp, mõistsin küll su kavatsust. Mõtlesid minust sellel toredal viisil vabaneda. Võta selle asemel vastu mu lahkumispalve."

9

Tugevaimaks tundeks oli vabanemine. Olin jälle omaette ja vastutasin enda ees. Tegelikult ümisesin laulda, kui siirdusin rezhiimile, kus aluse kiirus oli väiksem valguse omast, nii pikaks ajaks, et jõudsin juhtimissüsteemile sisse sööta suvallselt valitud kursikasseti. Nii garanteerisin, et mind ei tabataks Ove kursilt ja võiksin teha uue kursilindi kohe kui olin lisanud piisavalt kaugust enda ja peakorteri vahele.

Aga kuhu ma siis suunduksin ? Ei olnud veel kindel. Ma pidin asju natuke uurima, kuigi oma sihi suhtes ei olnud mul mingisugust kahtlust. Otsisin Angelinat. Alguses tundus natuke loll asuda tööle, mille Erirühm oli mul ära keelanud. See töö oli ikka veel nende asi, aga sügavamalt järele mõeldes sain aru, et Erirühmal ei olnud asjaga mingit pistmist. Angy oli mind pilganud, teinud minust täieliku eesli. Ja Libe-Jim diGrizie selliseid tempe ei tehta. Nimetage seda siis kas või enesearmastuseks, aga teisalt, just enesearmastus on hoidnud mind tegevuses. Kui see kõrvaldatakse, ei jää järele mitte midagi. Mul ei olnud mingit ideed selle kohta, mida talle teeksin, kui ta kätte olen saanud. Võib-olla loovutaksin ta politseile, sest just temasarnased annavad kuritöödele halva maine. Oli vist targem jätta karu nülgimata, enne kui see tapetud on.

Oli aeg plaane teha ja niisiis hakkasin kokku korjama kõiki teostusvahendeid plaani elluviimiseks. Ühe hirmsa hetke jooksul kartsin juba, et alusel ei ole sigareid, aga siis serveerimisseadeldis vingatas. See oi leidnud karbi sigareid kusagilt külmari nurgast. See ei ole küll parim võimalik viis sigarite säilitamiseks, aga siiski parem, kui mitte midagi. Nielseni lemmikjook oli üks haruldane, ehtne kange akvaviit ja mul ei olnud midagi selle vastu. Jalad laual, kurk märg ja kopsud suitsu täis, panin mõttesahtli rattad veerema.

Kõigepealt pidin ma suutma mõtelda Angelina ajudega sel hetkel, kui ta mu käest põgenes. Oleksin meeleldi sündmuskohale tagasi läinud, aga nii loll ma ei ole. Seal tolgendas kindlasti paar tapmishimulist ristlejat. Selliste probleemide jaoks on õnneks ehitatud arvutid ja ma söötsin sündmuskoha koordinaadid aluse arvutisse. Selleks ei olnud mul mingeid märkmikke vaja, sest need koordinaadid olid igaveseks mu mällu sööbinud. Arvutil oli vägev mälu ja kiired reaktsioonid. See urises rahulolevalt, kui küsisin sündmuskohale lähimaid päikesesüsteeme. Vähem kui kolmeteistkümne sekundi jooksul vaatas see nimekirjad läbi, arvutas sõrmedel ja helistas siis väikest päring-valmis-kella. Võtsin välja umbes tosin esimesi nimesid ja lõpetasin nimekirja siis, kui kaugused hakkasid paistma ebatõenäoliselt suurtena.

Nüüd pidin ma mõtlema nagu Angelina. Ma pidin asetuma tema kohale - mõrvari, kelle kontos oli kaksteist värsket laipa. Vaenlane oli igal pool ümberringi. Angelinal pidi olema samasugune nimekiri kui mul, mille ta sai ristleja arvutist. Aga kuhu minna? Kusagile peab pääsema ja väga kiiresti. Ainult pilk nimekirjale ja vastus tundus selgena. Kaks lähemat tähte asetsesid samas neljandiksektoris viieteistkümne kraadi kaugusel teineteisest. Need olid umbkaudu ühekaugusel. Veelgi tähtsam oli see, et kolmas täht asetses eri sektoris ja kaks korda nii kaugel kui eelmised.

Järelikult kahe eelnimetatud tähe suunas. See on otsus, mille saab kiiresti teha ja mis osutub siiski õigeks. Parem on läheneda marsuute mööda, kus võib leida teisi aluseid. Ristlejast peaks enne planeetidele lähenemist lahti saama. Peale selle, peaaegu iga Linnutee alus otsis just seda ristlejat. Tuli leida uus alus ja see kaaperdada. Ristleja hüljata ja siis...?

Loogika peenike niit ähvardas siinkohal katkeda, nii et otsustasin seda tugevdada akvaviidi ja värske sigariga. Silmad unistavalt poolkinni, üritasin peas luua uuesti pildi põgenemisteest. Uue laeva kaaperdamine ja suund planeedile. Nii kaua, kui Angelina oli üksinda kosmoses, oli ta pidevas ohus. Ta pidi maanduma mingile planeedile ja muutma isiksust. Uurides valitud kahe tähe andmeid, tundus vastus jälle isenesestmõistetavalt selge. Barbaarselt kõlav koht nimega Freibur.

Nende kahe päikese ümber tiirles pooltosinat asustatud planeeti, aga neid oli kerge elimineerida. Kas elanikke oli nii vähe, et võõrast märgataks kohe või olid need nii kõrge organiseeritusega, et võõrale pööratakse varem või hiljem asjatult palju tähelepanu. Freiburis neid raskusi ei olnud. See oli Liitu kuulunud alles paarsada aastat ja oli endiselt õnnelikus kaose seisundis. Vana ja uue segu - kultuur enne liitumist olevast ajast ja tsivilisatsioon liitumisjärgsest ajast. Täiuslik koht, kuhu võis märkamata lipsata ja siis peitu pugeda nii pikaks ajaks, et saaks isiksust vahetada.

See järeldus tekitas kahekordse rahuloleku tunde. See oli rohkem kui paljas ajuvõimlemine, sest oin peaaegu samal positsioonil kui Angelina. Süütelaengu plahvatamine näitas, kui kõrgelt Erirühm hindab oma aluseid ja kui madalalt loobujaid-agente. Freibur sobis mulle täiuslikult. Kobisin põhku kerge surinaga peas ja külmutatud sigaritest kareda keelega.

Kui suutsin ennast jälle üles vedada, oli aeg siirduda normaalsesse kosmosesse ja kavandada uus kurss. Siiski tuli enne üks pisiasi korda ajada. Oli palju asju, mida ma ei olnud Erirühmas õppinud. Üks neist oli tavaliselt vaid hüperkosmosetehnikuid huvitav seik ja see puudutab kiirgust hüperruumis. lseäranis raadiolaineid. Liikudes ülevalguskiirusel, ei liigu raadiolaineid tegelikult kusagile. Kui saadad mingil lainepikkusel, tuleb sama signaal tagasi kõikidel sagedustel. Just nagu oleks signaal palliks surutud, mis põrkab seinalt tagasi. Tavalistes olukordades ei ärataks see mingit huvi, aga sel viisil saab kõige paremini selgeks, kas alusesse on peidetud pealtkuulamisseadeldis. Erirühmal ei ole midagi võõras ja pealtkuulamisseadmed oma aluses tundusid normaalsete ettevaatusabinõudena. Peidetud raadio, mis saadab signaali kitsal kanalil, võiks neid juhatada otse minu juurde. Oli seega parem enne kontrollida, kui mingile planeedile lähenesin.

Valjuhääldi kärises ja ragises ja vandusin oma endiseid tööandjaid kõva häälega. Aga selle asemel, et raisata aega saatja otsimisele, oleks parem veenduda, kas selline üldse olemas on. Kust iganes see signaal tuligi, oli see nii nõrk, et see ei kanduks väga kaugele. Nobe kontrollimine näitas, et küsimuse all oli ainult saatjas endas olev tühine kiirgusvool. Kui olin selle parandanud, oli eeter hääletu. Ohkasin rahulolevalt ja suunasin aluse normaalsesse kosmosesse.

Kui ma olin kursi välja arvutanud, ei kulunud mul reisiks kuigi kaua. Kasutasin seda aega laevatarvete uurimiseks ja nendest endale vajalikke töövahendeid tehes. Tõhusad grimeerimisvahendid ainult ootasid kasutajat ja loomulikult ma kasutasin neid. Libe-Jimmy töökuju uuesti ehitamine oli lausa rõõmustav tegevus. Paigutades kohale nina- ja põsetoppe ning juustele värvi pintseldades, ohkasin nagu vana sõjaratsu, kes tulevat lahingut haistab.

Irvitades korraks oma peegelpildile, eemaldasin grimmi sama hoolikalt kui seda peale kandnud olin. Minu töös ei ole kohta hoolimatusele ja kõik kordusena tehtu viib hävitavate tagajärgedeni. lnskipp tundis liigagi hästi mu vana tööriietust ja mind otsitakse kindlasti ka Libe-Jimi isikukirjelduse põhjal. Sama hästi tundis ta ka mu normaalset nägu. Teisel korral asusin tööle veel hoolikamalt ja ehitasin täiesti uuelaadse kuju. Sellest tuli lihtne tüüp - natuke muudatusi näos ja juustes - ja kergesti säilitatav. Mida keerulisem valeriietus on, seda raskem on seda korras ja usutavana hoida. Freibur oli mulle endiselt küsimärk ja ma ei tahtnud enda kaela mingeid ülemääraseid raskusi tõmmata. Tahtsin rahulikult ringi nuuskida ja vaadata, kas suudan leida Angelina jäljed.

Mul oli veel kaks lennupäeva hüperruumis ja otsustasin valmistada endale mõned käepärased esemed. Nõelapeagranaate, lipsunõelapüstoleid ja teisi tüüpilisi atribuute. Olin just oma töölaua puhtaks teinud, kui arvuti teatas, et on aeg langeda normaalsesse kosmosesse.

Freiburi ainuke kosmosejaam paiknes Freiburbadis, mis omakorda asetses planeedi ainukese, suure mageveejärve rannal. Vaadates, kuidas päikesevalgus selle pinnalt vastu helkis, tundsin äkilist tahtmist ujuma minna. Siit saingi mõtte uputada alus järve. Võisin selle uputada teatud sügavusse, kust võisin la vajaduse korral kätte saada.

Laskusin purunenud kaljude varjus ja vältisin kõiki radareid. Hõljudes pärast pimeduse saabumist üle järve, avastasin kontrollradari kiire kosmosejaamast, aga ma ei läinud rannale väga lähedale. Algav tormipojake parandas mu ujumishimust ja halvendas märgatavalt nähtavust. Ranna lähedal kulges veealune kanal ja laskusin sellel kohal vette. Korjasin oma koli kokku ja kuigi ei tahtnud midagi asjatut kanda, oli mitmeid asju, mis olid liiga väärtuslikud laeva jätmiseks. Panin kõik asjad vettpidavasse pakendisse, riietusin skafandrisse ja avasin õhuluugi. Vihmas ja pimeduses suundusin ranna poole. Arvasin kuulvat vee kurinat, kui mu laev uppus.

Skafandris ujumine oli umbes sama kerge, kui kaalutuses armatsemine. Vedasin ennast täiesti väsinult rannale. Roomates skafandrist välja, vaatasin peaaegu rõõmuga, kuidas see kolme süütepommi jõul ära põles. Eriti lõbus oli mul tuhka järve lükates. Vihm peksis maad ja uhtus kõik põlemisjäljed ära. Keegi ei olnud ilmselt isegi süütepommide kirgast helendust märganud. Vabisedes plastikaatlina all, ootasin end armetuna tundes hommikut.

Mingil ajal öösel jäin kogemata magama ja ärgates oli juba valge. Midagi oli kõvasti viltu, aga enne, kui aru sain, mis mind äratanud oli, kuulsin häält uuesti.

"Kas teel Freiburbadi? Või kuhu mujale võiksitegi minemas olla. Sinna ju minagi. Mul on vene, vana, aga korralik. Käimise võidab see alati..."

Hääl jätkas ja jätkas, aga ma ei kuulanud. Vandusin ennast, et olin lasknud sellel hulgusel end magamast leida. Ta istus väikeses venes peaaegu rannas. Vene oli sügaval, kuna see oli täis nutsakuid ja ämbreid. Nende keskelt pistis välja mehe pea. Kui ta lõuad jahvatasid, sain võimaluse teda uurida ja üritada kontsentreerida oma uniseid mõtteid. Tal oli metsik, turris habe, mis näitas natuke igasse suunda. Kulunuima, mida eales olin näinud, kaabuloti ääre alt vahtisid väikesed, tumedad silmad. Osa mu paanikast haihtus kohe. Kui see segane ei olnud hästi maskeeritud spioon, siis võis kohtumine pöörduda minu kasuks.

Kui see pätinägu lõpuks hinge tõmbamiseks peatus, võtsin ta pakkumise vastu ja tõmbasin vene rannale lähemale. Tõstsin maast oma pambu, lastes sama ajal lahti oma relva kabast, ja hüppasin paati. Mingit põhjust ettevaatuseks ei paistnud olevat. Zug - kelle nimi tuli ilmsiks tema pikast monoloogist - kummardus väikese päramootori kohale ja sai selle käima. See oli väsinud välimusega tuumamootor - lihtne, aga efektiivne. Sellel ei olnud mingeid liikuvaid osi, see ainult imes sisse külma vett, ajas selle keema ja puhus selle teist kanalit mööda järve tagasi. Töötades ei teinud see peaaegu üldse häält ja just sellepärast oli mees pääsenud märkamatult mind äratama.

Zugis tundus kõik loomulikuna, aga kuna ma ei olnud veel kindel, hoidsin oma käe püstoli lähedal. Kui ta on ehtne, on mul õnne olnud. Sõnu tuli temast nagu väikesest kosest ja ma hakkasin vähehaaval aru saama selle põhjusest. llmselt oli ta turule minev jahimees, kellel ei olnud vestluskaaslast kuude viisi. Teise inimese nägemine oli põhjustanud selle jutuvada ja ma ei proovinudki teda takistada. Tegelikult vastas ta monoloog mõnelegi mu pead vaevanud küsimusele. Üks muret tekitanud seik olid olnud mu riided. Olin lõpuks otsustanud kombinesooni kasuks, mis oli neutraalselt hall. Samasugust riietust, natuke muudetud kujul, võib kohata peaaegu igal Linnutee planeedil. Zug ei paistnud mingit tähelepanu riietusele pööravat, aga teisalt, ta oli kõike muud kui moekunstnik. Tõenäoliselt oli ta oma pintsaku mingi kohaliku looma nahast ise õmmelnud. See oli punakasmust ja kindlasti õige ilus olnud, enne kui sellesse oli takerdunud liiga palju rasva ja prahti. Tema püksid olid õmmeldud vabrikuriidest ja tal olid samasugused saapad kui minul - termoplastist. Kui temal lasti sellistes riietes vabalt ringi kõndida, siis vaevalt mulle üldse tähelepanu kinnitatakse.

See, mida ma suutsin näha Zugi kaubast, kinnitas riiete antud mõju. Vana ja uus üheskoos. Aga nii noorel Liidu liikmesplaneedil kui Freibur, on see täiesti oodatav. Staatilise elektriga töötav püss toetas terasega tugevdatud nooli laskvat ambu - tüüpiline segu. Seadsin ennast mugavasti pehmete pampude peale ja hakkasin juba oma reisist rõõmu tundma. Sombuse hommiku silmarõõmud segunesid katkematusse sõnadetulva.

Saabusime Freiburi juba enne keskpäeva. Zugile meeldis rohkem rääkida kui kuulata ja talle aitas, kui Utlesin ainult ebamääraselt, et olen teel linna. Mu kontsentraattoit paistis talle suurepäraselt maitsevat ja vastutasuks koukis ta oma pampudest välja pudeli eluohtlikuna tunduvat puskarit, mida ta mägedes ise keetnud oli. Maitse oli kirjeldamatult jube ja suu tundus, nagu oleks seda kratsitud väävelhappesse kastetud terastraadiga. pärast esimesi lonkse muutus suu siiski tuimaks ja meil oli väga lõbus, kui lõpuks kala järele haisvale, linna servas asuvale sadamasillale jõudsime. Pidime vene peaaegu Umber ajama, kui sillale koperdasime ja meie meelest oli see uskumatult naljakas. Kõndisin kesklinna suunas ja istusin pargipingile natukeseks pead selgitama.

Vana ja uus toetasid teineteist parimas üksteisemõistmises, puu, tsemendi, telliskivi vahele kiilusid modernsed plastfassaadid. Terast, klaasi, puid ja kive oli segami, stiilist hoolimata. Sama tundus puudutavat ka planeedi elanikke  imelik segu stiile ja tüüpe. Mina uurisin neid märgatavama huviga kui nemad mind. Ainult inforobot paistis mu vastu huvi tundvat. See latras tobedaid pakkumisi mulle kõrva ja lehvitas reklaamilehtede pealkirjadega, kuni viimaks ostsin lehe, et temast lahti saada. Siin kõlbas nii Liidu valuuta kui ka kohalik raha ja robot ei protesteerinud, kui libistasin ühe krediidi selle rahaauku. See andis mulle vahetusraha Freiburi gildenites ja ilmselt kehva kursi järgi kõigele lisaks. Nii oleksin ka mina teinud, kui oleksin neid roboteid programmeerima sattunud.

Uudised olid eranditult kõik vähetähtsad ja tühised. Reklaam aga huvitas mind märksa rohkem. Vaadates läbi paremate hotellide nimekirja, võrdlesin nende hindu ja teenindust.

Äkki märkasin ennast higistavat ja vabisevat hirmu pärast. Kui ruttu olin kaotanud rutiini ja elukombed! Üks kuu Erirühmas ja ma käitusin nagu kes tahes aus kodanik!

"Sa oled kurjategija," pomisesin iseendale hambaid kiristades ja sülitasin "Sülitamine keelatud" sildile. "Sina vihkad seadust ja korda ja suudad elada õnnelikult ainult ilma nendeta. Sa oled iseenda kohtunik ja Linnutee ausaim mees. Sa ei saa rikkuda reegleid, kuna teed need ise endale ja muudad neid oma tahtmist mööda."

See oli tõsi ja olin endale vihane, kuna olin selle nii ruttu unustanud. Üks kuu Erirühmas oli tunginud mu kurjategija iseloomujoonte kallale nagu vähk.

"Mõtle nilbusi!" hõikasin, hirmutades kõnniteel jalutavat tüdrukut. Irvitasin talle kinnituseks, et ta oli õigesti kuulnud ja tüdruku samm kiirenes. Tundus juba natuke paremana. Läksin vastupidises suunas, otsides samal ajal võimalusi koerusteks. Ma pidin oma isiksust muutma, enne kui isegi mõelda Angelina otsimisele.

Olukord teeb varga ja küllap olukordi leidub. Kümme minutit hiljem oli objekt selge. Mul oli kõik vajalik kotis. Pistsin töövahendid taskusse ja jätsin koti üldisesse hoiuruumi.

Freiburi Aktsiapank oli röõvimiseks ideaalne. Kolm sissepääsu, neli valvurit ja pank kliente täis! Neli inimvalvurit! Ükski pank ei nõustuks maksma palka inimesele, kui pangal oleksid elektrilised turvaseadmed. Mul oli raske naeratust tagasi hoida, seistes kassajärjekkorras, mille lõpus istus inimene kassapidajana! Mitte selle tõttu, et automaatpanka oleks väga raske tühjendada olnud, aga selleks on nõutavad erilised vahendid. See inimese ja automaatika kombinatsioon oli kõige kergemini röövitav.

"Palun vahetage Liidu kümnene rahatäht gildeniteks," ütlesin oma läikivat münti lauale visates.

"Üks hetk," ütles kassapidaja münti vaadates ja söötis selle kassa-automaati.Ta oli valmis mulle lugema gildeneid, kui "valuuta kõlbab"-tuli süttis. Mu rahad kolisesid minu ees olevasse topsi ja ma lugesin neid aeglaselt. See oli puhtmehaaniline tegevus, sest mõtetes jälgisin oma mündi teekonda mööda toru seifi poole. Kui olin kindel, et münt oli seifis, vajutasin randmesaatjas olevat nuppu.

Mõju oli ilus vaadata. Selliste mälestuste meenutus jaksab südant soojendada veel paljude aastate möödudes. Selle pisikese mündi tegemine oli võtnud palju tunde, aga ma ei kahetsenud seda hetkegi. Olin löönud mündi pooleks, uuristanud seest õõnsaks, lisanud tina, nii et kaal oleks normaalne, ehitanud mündi sisse tühiselt väikese raadiovastuvõtja, ühendanud sellega süüte ja laengu, mis nüüd mõnusa kõmakaga plahvatas. Panga sügavustest kostvale sügavale kõminale järgnes võimas kolin ja müdin. Panga tagasein rebenes katki, levitades ümberringi rahavihma ja suitsu. Viimaste jõupingutustega andis automaatkassa mulle boonuse hea töö eest. Igas kassas hakkasid automaadid münte välja sülgama. Klientidel ei läinud vapustusest toibumiseks kuigi kaua - kohe olid kõik neljakäpukil tuliseid münte korjamas. See rõõm ei kestnud siiski liiga kaua, sest järgmise raadiosignaaliga lõhkasin prügikorvidesse paigutatud gaasi- ja suitsugranaadid. Üldises lärmis ei märganud keegi, et heitsin mõne granaadi ka leti taha. Gaas, mida ma kasutasin, oli mu oma leiutis - tõhus segu oksendamis- ja pisargaasist. Selle mõju oli kohene ja efektiivne. (Loomulikult olin kontrollinud, et pangas ei oleks lapsi, kuna ma ei tahtnud barbaarsusi nii väikestele, kes ei suulda ennast kaitsta.) Mõne sekundi pärast oli kassapidajal, valvuritel ja klientidel teisi toimetusi, nii et nad mind parimagi tahtmise juures jälgida ei jõudnud.

Kui gaas minu suunas hõljus, kummardusin ja tõmbasin kaitseprillid ette. Ümber vaadates märkasin, et olen ainuke nägemisvõimeline terves saalis. Sel ajal hingasin ma hoolikalt ainult filtri kaudu. nii et kõht võis rahulikult eelmise söögi seedimist jätkata. Minu kassapidaja oli silmapiirilt kadunud ja ma sooritasin suurepärase sukeldumise letiklaasist läbi ja libisesin kõhul piki letti.

Pärast seda tarvitses mul ainult valida, sest lahtist raha oli igal pool. Jätsin peenraha rahule ja siirdusin otse allikale ehk rebenenud seifi seina juurde. Paari minutiga oli kott pungil täis ja aeg lahkuda. Uste juures hakkas suits juba hajuma, aga mõni granaat lahendas selle probleemi. Kõik sujus nagu tants, välja arvatud üks valvur, kes hakkas raskusi korraldama. Tema pisikestes ajudes tundus hauduvat mõte, et midagi on viltu ja nüüd pöörles ta keset põrandat ja tulistas igasse suunda. Võtsin temalt relva ära ja koputasin sellega talle kergelt vastu kaela.

Praegu oli suits uste juures tihedam, nii et välja ei näinud midagi. Loomulikult ei saanud ka sisse keegi vaadata, nii et tänaval ei teatud, mis sees juhtus. Kõik arvasid muidugi, et midagi on korrast ära ja kaks julget politseinikku ründasid sisse, relvad käes. Hetkega olid nad sama abitud kui ülejäänudki. Selles staadiumis hakkasin ma päästeoperatsiooni korraldama, tirides inimesi jalgadele ja juhtides neid ukse poole. Kui rahvast oli piisavalt, liitusin jõuguga ja me roomasime kõik tänavale. Pistsin kaitseprillid taskusse ja hoidsin silmi kinni kuni olime gaasipilvest väljas. Mõned sõbralikud kodanikud aitasid mind püsti ja ma tänasin neid, pisarad silmis (mingil määral oli gaasi tänavalegi jõudnud) ja kõndisin oma teed.

Nii kerge see on. Vähemalt siis, kui plaanitsed täpselt ette ega võta asjatuid riske. Mu meeleolu oli jälle kõrgel ja veri voolas kohinal soontes. Elu oli vaimustavalt keeruline ja elamist väärt. Angelina jälgedele jõudmine peaks olema nüüd kerge asi. Tundus sedamoodi, et miski ei su udaks mind praegu peatada.

Rahulolu lainetel kiikudes üürisin toa kosmonautide hotellist jaama lähedalt, käisin vannis ja otsustasin natuke elurõõme maitsta. Ümbruskonnas oli mitu vastuvõetavat kohta  sõin ühes pihvi ja võtsin teistes klaasikese per kõrts. Kui Angelina oli Freiburis maandunud, oli ta kindlasti sama teed pidi kulgenud. Seda tundsin ma oma kontides - suutsin mõtelda Angelina kombel.

"Tee neiule naps välja," märkis vastumeelsena tunduv lõbulinnuke ja ma raputasin sama vastumeelsena pead. Ööhaldjad roomasid õhtu edenedes peidust välja ja mulle lausa sadas pakkumisi. Olin nimelt omaks võtnud puhkusel oleva kosmonaudi rolli ja nendesugused olid alati hea saak. Viimane pakkujatest paistis natuke paremakvaliteedilisena, vähemalt kehalt. Tal oli lühike, kitsas seelik, millel olid sügavad lõhikud. Kõrged kontsad aitasid kaasa meeldivale taguotsa hööritusele. Kui ta pöördus ruumi vaatama, minu huvi vaid kasvas. Ta pluus oli tehtud läikivatest kangaribadest, mis olid ülevalt ja alt omavahel ühendatud. Praod paljastasid hämmastavaid osi koorekarvalisest ihust ja jätsid hea mulje igale meessoo esindajale.

Jõudsin oma uuringutega tema näoni, mis kestsid kaunis kaua, kuna olin alustanud pahkluust. Ta oli väga veetlev ja tundus kuidagi tuttavlikuna...

Just sel hetkel jättis mu süda löögi vahele ja ma muutusin oma toolis jäigaks. See tundus võimatuna, aga tõsi see oli.

See oli Angelina.

10

Angelina oli oma juuksed blondeerinud ja ta näojoontes oli.mõningaid selgeid muudatusi. Neid oli täpselt nii palju, et teda ei võinud ära tunda pildi või kirjelduse järgi. Keegi ei suudaks teda ära tunda.

Peale minu, loomulikult. Olin teda kohanud varastatud lahingulaevas ja vestelnud temaga. Parim oli muidugi see, et ma suutsin ta ära tunda, aga tal ei olnud aimugi, kes mina olin. Ta oli mind näinud ainult ühe hetke ja siis ka skafandris ja tumendatud kiivris. Peale selle oli tal sel momendil kindlasti muudki mõtelda.

See oli mu karjääri parima päeva vaieldamatu tipphetk. Kõrtsi haisev õhk lõhnas mu ninas aastate vanuse veinina. Nautisin situatsiooni igat iroonilist tooni. Teisalt, ka tüdrukul oli oma teene , sest ta oli endale valinud täiusliku kaitsevärvi. Ma ei olnud ühelgi momendil arvanud, et ta jääks Freiburi ja ma olin mõttes läbi võtnud kõik võimalused. Tal oli kaasas olnud palju varastatud lahtist raha ja ma ei oleks uskunud, et ta valib pennitu linnukese rolli. Tüdrukul oli tõesti julgust, seda pidin möönma. Kui ta vaid oleks tapmise jätnud, oleks meist võinud tulla suurepärane paar!

Juba teist korda samal õhtul jättis mu süda löögi vahele, kui taipasin, kuhu mõttelend oli mind viimas. Angelina tähendas kindlat hävingut kellele tahes, kes tuleks liiga lähedale. Selle veetleva pea sees raksusid üliarukad, kuid imelikult keerdunud ajud. Mul. oleks parem meenutada tema tehtud laibahunnikuid, kui punnis silmadega ta keha jõllitada. Ma ei pidanud muud tegema, kui ta siit välja meelitama ja loovutama ta Erirühmale. Ma ei kaalunud isegi oma uut suhet Erirühmaga või nende suhtumist minusse, sest seda asja tuli ajada puhtalt ja kiiresti, enne kui ma meelt muudaksin.

Liitusin tema seltskonnaga ja tellisin paar klaasikest kohalikku akuhapet, topelt. Rääkisin võimal ikult madala häälega, muutes aktsenti ja kõnestiili. Angelina suudaks mu hääle ära tunda ja selle eest oli mul põhjust hoiduda.

"Kalla kurku, tibuke," ütlesin oma klaasi tõstes ja talle irvitades. "Siis lähme teile. Sul ju pind ikka on?"

"Võib ju ollagi, kui sul on Liidu läikivaid."

"Kindlasti on," urisesin solvunut teeseldes. "Arvad, et ma seda nõudepesuvett ilusate silmade eest saan või?"

"Ega ma ei ole mõni heategevusasutus või krediidifirma," ütles ta võluva ükskõiksusega. "Raha ette, siis lähme."

Viskasin kümnelise krediidimündi õhku, kust ta selle osavasti kinni napsas, kaalus seda käes, katsus hambaga ja torkas siis vöö vahele. Vaatasin teda siira imetlusega, mida ta kindlasti lihahimuks pidas, aga tegelikult imetlesin seda viisi, kuidas ta oma osa mängis. Alles siis, kui ta minekuks ringi pööras, tuli mulle jälle meelde, et praegu ei ole tunneteks aega. Mu otsustavus hakkas hajuma ja ma pidin seda tugevdama, meenutades endale kosmoses triivivaid surnukehi. Joonud klaasi tühjaks, jälgisin ta veetlevaid hööritusi baarist välja ja mööda kärarikast tänavat alla.

Pime, lohakile jäänud tänav äratas mu refleksid uuesti. Angelina näitles oma osa küll hästi, aga vaevalt ta siiski veerleks voodis iga sellesse sadamasse sattuva kosmonaudiga. Oli kaunis tõenäoline, et läheduses oli mõni tema kindlakäeline abimees, varustatuna mingi kõva löögiriistaga. Võib-olla olen lihtsalt iseloomult asjatult umbusklik, aga hoidsin käe taskus relva kaba peal. Ometigi ei jõudnud ma seda kasutada. Ületasime veel ühe tänava ja pöördusime siis treppide poole. Angelina läks vaikuse valitsedes ees. Keegi ei häirinud meid ega pööranud isegi mingit tähelepanu. Kui ta ukse avas, rahunesin natuke, sest tuba oli väike ja vilets ja see ei pakkunud mingisuguseid peidukohti. Angelina kõndis otse oma voodi juurde ja ma keerasin vaatama, kas uks on lukus. See oli lukus.

Pöördudes märkasin end jõllitavat otse 75-kaliibrilisse püstolisse. Relv oli nii suur, et ta pidi hoidma seda kahe käega.

"Mida kuradit sa teha kavatsed?" kokutasin, üritades samal ajal asju tagurpidi kerida. Kas ma olin midagi märkamata jätnud? Mu käsi lebas endiselt oma püstoli pidemel, aga relva väljatõmbamine oleks tähendanud kindlat enesetappu.

"Kavatsen su tappa, isegi su nime küsimata," teatas ta magusalt naeratades, nii et väikesed hambad, kaunid hambad välkusid. "Aga see on su oma süü. Miks sa pidid mu lahingulaeva-plaane segama tulema."

Ta ei tulistanud veel, aga naeratus laienes tasapisi naeruks. Mu juhmistunud nägu tegi talle nalja - ta oli jälle kord olnud kogu aeg minust samm eespool. Olin nagu oma lõksu sattunud jahimees. Ta oli meelitanud mu just sinna, kuhu oli tahtnudki ja ma olin täiesti tema armul.

Angelina purskas lõpuks kõvasti naerma. Ta naer helises nagu hõbekelluke, kui ta jälgis mu mõtete jooksu. Ta oli tõeline kunstnik, kes andis mulle piisavalt aega kogu kuplee mõistmiseks. Kui olin järeldustega lõpule jõudnud, vajutas ta päästikule.

Mitte ühe korra, vaid aina uuesti ja uuesti.

Neli kuuli tungis mu südame kohale ja viies otse silmade vahele.

11

Ma ei tundnud päriselt, et oleksin meelemärkusele tulnud. Pigem oli tegemist mingisuguse kummitaolise valuliku olekuga. Sisikonda raputav iiveldus võitles võimu üle valuga ja võitis kergesti. Üks probleem oli see, et mu silmad olid kinni, aga nende avamine osutus äärmiselt raskeks. Kui see lõpuks õnnestus, nägin udust nägu oma ees õõtsuvat.

"Mis juhtus?" küsis nägu.

"Ma kavatsesin just sedasama küsida..." ütlesin ja imestasin, kui nõrk ja värisev mu hääl oli. Keegi pühkis mu huuli ja märkasin vatitopis punast värvi.

Pilgutasin natuke silmi ja udu hajus ja nägu osutus nooreks, valgesse kitlisse riietatud meheks. Pidasin teda arstiks ja avastasin samal hetkel, et me olime liikuvas autos. Ilmselt kiirabiautos.

"Kes teid tulistas?" küsis arst. " Keegi teatas, et kuulis laske ja kui teada tahate, siis jõudsime kohale viimasel hetkel, kui vanasõna kasutada. OIete ohtralt verd kaotanud, mida just praegu teile juurde pumpame. Teil on mitmeid murdusid värtna- ja küünarluus, sügav kuuIihaav käsivarres ja meelekohas, võimalik koIjumurd, peaaegu kindlasti ribimurde ja võimalikke sisemisi haavu. Keegi on teie peale tõsiselt pahane. Aga kes?"

Kes? Armas Angelina loomulikult. See peibutuslind, võlur ja mõrvar üritas mind tappa - nüüd hakkas meelde tulema. Mäletasin hästi seda elevandipüssitoru, kuhu oleks võinud parkida pisikese kosmoselaeva. Torust tulnud leegid, mu rinda tunginud kuulid ja valu, mis tulenes sellest, et palju maksma läinud, kuulikindel aluspesu summutas löögijõu ja laotas selle laiali mu rindkerele.

Mäletan mõttevälgatust, et ehk on neljast kuulist küllalt ja seda lootusetust, mida tundsin, kui ta tõstis relva mulle näkku sihtimiseks. Mäletan, kuidas ma viimast jõudu kokku võttes tõstsin käsivarred näo kaitseks ja kõrvale viskusin.

Üllatav, et mu kaitse oli siiski õnnestunud. Kuul, mis oli käsivarre läbistanud, oli luid vigastades ilmselt niivõrd suunda muutnud, et oli kõrvale põrganud ka koljust, selle asemel, et oleks sisse tunginud silmade vahelt. Lõpptulemusena oli Angelinat ilmselt rahuldanud vere hulk ja liikumatu laip. Siin oli ta teinud üheainsa vea. Tulistamine väikeses toas, ilmselt surnud laip ja vere nägemine olid tõenäoliselt vähemalt natukegi vapustanud tema naiselikke instinkte. Peale selle, ta pidi kiirelt lahkuma, enne kui laskude müra meelitab kohale uudishimulikud. Tal ei olnud aega veendumaks, et olin tõesti külm.

"Olge pikali," kamandas arst. "Tuubin teid ravimeid täis, nii et te ei suuda terve nädal liikuda, kui te praegu paigal ei seisa!"

Alles nüüd tajusin, et olin poolistuvas asendis. Lasksin ennast pikali suruda, sest iga liigutus tekitas rinnas valu.

Ja samal hetkel hakkasid mu ajud vormima plaane, mille abil võiksin olukorrast võimalikult rohkem kasu lõigata. Valust mitte hoolides, vaatasin kiirabiautos ringi, katsudes leida võimalusi kasutamaks õnnelikkku juhust, et olin vastu kõiki ootusi elus. Ja Angelina arvas, et on mulle lõplikult otsa peale teinud.

Vahepeal jõudsime haiglasse ja ma ei saanud rohkemat teha, kui varastada sulepea ja mõned ametlikud blanketid oma pea kohal olevast taskust. Mu parem käsi oli töövõimeline, kuigi selle kasutamine oli põrgulikult valus. Robot tõmbas kanderaami autost välja ja lükkas haigla koridori. Arst torkas mingid paberid mu pea kõrval olevasse pidemesse ja lehvitas jumalagajätuks kätt. Naeratsin talle vapralt, kui robot mind tapamajja lükkas.

Pärast arsti lahkumist haarasin tema paberid oma pihku ja lehitsesin neid kiiresti. Siin oli minu võimalus, kui olen ainult piisavalt nobe. Arsti raport oli neljas eksemplaris, aga enne, kui see jõudis arvutisse, ei olnud mind ametlikult olemas. Olin statistiline Oskar Olematu, kes sünniks siin haiglas. Ja sünniks surnuna, kui mina saaksin valida. Lükkasin oma teki põrandale ja kohusetundlik robot peatus, et seda üles tõsta. Ta ei pööranud mingit tähelepanu sellele, et kirjutasin palavikuliselt raportit, ta ei paistnud ka setlest hoolivat, et tekk kukkus õige mitmeid kordi. Sain küllatdaselt aega võltsingu tegemiseks.

Sellel arstil, kelle nimi allkirja järgi otsustades oli Mcvbklz, oli raporti täitmise kohta palju õppida. Ta oli jätnud meetrite kaupa tühja ruumi viimase rea ja oma allkirja vahele. Ma täitsin selle jäljendades tema käekirja eriti hästi. "Massiivne sisemine verejooks, shokk, suri teel haiglasse, kõik elustuskatsed ebaõnnestusid," kirjutasin ma, kuigi ma ei olnud kindel, et olin leidnud kõik õiged sõnad või kasutanud vähemalt õigeid termineid. Aga märkasin, et ka meie doktori õigekirjutus ei läinud eriti täkkesse, nii et arvasin seda sobivat. Viimaste sõnadega lootsin kindlustavat, et minusse ei hakata enam rohkem nõelu torkima või rinna peal hüppeid harrastama. Olin just jõudnud paberid tagasi oma kohale panna, kui keerasime ühe nurga taha, kus kaks selli ees ootasid. Üritasin paista surnuna. "Siin on jälle üks otsad andnu, Svend," hõikas keegi pabereid krabistades. Kuulsin, kuidas robot veeres oma teed, välja tegemata sellest, et ta usinasti kirjutav ja tekke maha langeda laskev patsient oti üllatuslikult surnud. Just uudishimu puudumine oli minu arvates robotites parim. Katsusin mõtelda surnu mõtteid ja näidelda kangestunud ilmet. Keegi kiskus mind vasakust jalast ning tõmbas saapa ja soki jalast.

"Kui traagiline!" ütles see sümpaatne hing. "Ta on alles soe. Võib-olla peaksime siiski elustusrühma kohale kutsuma." Oli alles ninakas ja toimekas tüüp.

"Äh." lausus märgatavatt targem ja rahulikum hääl ruumi teisest otsast. "Nad on kiirabiautos juba üritanud. Paneme aga hulguse jääle."

Kohutav valu lõi vasakusse jalga ja pidin peaaegu kogu esituse ära rikkuma. Ainult kogu jõudu kokku võttes suutsin lamada vaikselt, kui see tola traatrõngast pihtidega mu suure varba ümber väänas. Varbas tunduv valu liitus üldise vatulise olekuga. Püüdsin ola võimalikult jäik, kui kanderaam piki koridori edasi kolises.

Kusagil mu taga avati paks uks ja vastu lõi jäise õhu laine. Piilusin võimalikult ettevaatlikult silmalaugude vahelt, sest kui surnukehad selles tapamajas eraldi kastidesse pannakse, kavatsesin ma üllatades ellu ärgata. Suudan ette kujutada palju meeldivamaidki võimatusi suremiseks kui külmakapis, mille käepide on väljaspool. Õnn paistis endiselt mulle naeratavat, sest mu varba amputeerija vedas mind kanderaamil hiiglasuurde ruumi. Seintele kinnitatud riiulitel lamasid minust varem saabunud kadunukesed.

llma eriliste formaalsusteta visati mind jäisele pinnate. Sammud kopsisid ukse poole, mis sulgus paukudes. Tuli kustus.

Sel hetkel varises mu meeleolu kokku. Olin ühe päeva jaoks tiiga palju läbi elanud  olin sinikates, segane ja peast põrunud. See, et olin sattunud pimedasse külma ruumi koos laipadega, ei ergutanud mind mitte põrmugi. Välja tegemata valust rinnas ja varbas libistasin ennast põrandale ja lonkasin ukse juurde. Hetkeks valdas mind paanika, kui suunaga eksisin ja vale seina poole kõndisin. Leidsin lüliti ja valguse süttides sain natuke oma kindlusest tagasi.

Uks oli täiuslikult projekteeritud  vaevalt oleksin ise paremini suutnud. Sellel ei olnud akent, küll aga käepide seespool. Sisepoolel oli isegi võti, et saaks ust lukku keerata - tõsi, ma ei suutnud küll taibata, mis põhjusel keegi seda teha tahaks. Mulle sobis see muidugi iseäranis hästi ja nii ma siis keerasin ukse lukku.

Vaatamata sellele, et ruum oli täis, ei pööranud keegi mulle tähelepanu. Kõigepealt keerasin rõnga varba küljest ja hõõrusin sellele natuke elu sisse. Kollase lipiku peal olid suured tähed S.S. - saabunud surnuna. Sellele lisaks oli siin sama number kui võltsitud raportil. Ei suutnud seda võimalust kasutamata jätta, Võtsin kõige kurnatumana tunduva laiba lipiku ja kinnitasin sele asemele oma. Tema lipiku pistsin tasku ja veetsin paar minutit, vahetades laipade lipikuid omavahel. Seejärel tõmbasin suurima jalaga surnukehalt kinga jalast ja surusin oma paistetanud jala selle sisse. Vandusin surnukambri töötajate süstemaatilisust - igal laibal puudus just vasaku jala king. Mu riided olid rinna kohalt katki lõigatud ja ma laenasin ühe selli soojema särgi. Tal ei paistnud seda enam vaja minevat.

Ärge arvake, et see kõik oli kerge. Värisesin, tudisesin ja pomisesin omaette. Kui kõik oli valmis, kustutasin tule ja praotasin ust. Koridori õhk tundus tulikuumana, aga kedagi ei olnud nähtaval, nii et lipsasin uksest välja ja komberdasin järgmise juurde. Selle taga oli ladu ja ainuke tarvitamiskõlblik ese oli seal tool. lstusin nii kaua kui julgesin ja jätkasin siis otsinguid. Järgmine uks oli lukustatud, aga kolmas avanes pimedasse tuppa, kust kostus rahulikult magava inimese hingamist. See sobis mulle.

Kes see unimüts iganes oligi, tundis ta oma tööd hästi. Kobasin pimedas toas oma ümbrust ja tõmbasin leitud riided kohmakalt selga, aga mu unine sõber mitte ei värahtanudki. See oligi vast parem, sest ma olin seI hetkel kaela kahekorra keeramise tujus. Rõõm hakkas minust üha kaugemale jääma ja järel oli ainult valu. Tõmbasin lõpuks kaabu pähe ja lipsasin välja. Eemal nägin valgetes kitlites personali, aga keegi ei peatanud mind. Varuväljapääsu kaudu sattulsin kohe Freiburbadi vihmastele tänavatele.

12

Järgmine öö, samuti nagu järgmised päevadki, on väga uduselt meeles. Läksin arvestatud riskile ja naasin oma hotellituppa. Vaevalt et Angelina teadis, missuguses hotellis ma kirjas olen ja vaevalt ta hakkaks seda kindlaks tegema, sest olin tema jaoks ainult üks laip rohkem. Ilmselt oli mul õigus, sest mitte keegi ei seganud mind. Tellisin söögi tuppa ja vähemalt kaks pudelit viskit päevas, sisendades, et olen üksildane padujoodik. Odava viski valasin kraanikaussi ja näksisin nii palju toitu, kui paranejana võimeline olin. Hoidsin oma sooned täis antibiootikume ja valuvaigisteid ja pidasin ennast õnneseeneks.

Kolmandal hommikul oli mu olemine nõrk, aga peaaegu inimlik. Kipsi pakitud käsi tuikas veel valusalt, kui seda liigutasin, sinikad rinnal muutsid värvitoone, aga peavalu oli peaaegu lakanud. Võtsin lonksu viskit, mida olin kraanikausi uhtmiseks kasutanud ja tellisin portjeelt kolme viimase päeva ajalehed. Antiikne kaubaputka vingatas ja oksendas lehed lauale. Vaatasin need hoolikalt läbi ja tõdesin rahuloluga, et mu plaan oli oodatust paremini korda läinud.

Mõrvale järgneval päeval leidus igast lehest mingisugune lugu - aga ükski uudistenäljane verekoer ei olnud vaevunud mu surnukeha isegi mitte vaatama. Aga see oligi kõik. Mitte ridagi mingist haiglaskandaalist või sugulaste kaebustest selle kohta, et see ei ole onu Fred surnukirstus. Kui mu vemp surnukuuris avastatud oli, siis hoiti see pere piires ja musta pesu pesti nelja seina vahel.

Täpsuskütt Angelina pidas mind ilmselt surnuks ja midagi ei oleks võinud mulle rohkem sobida. Kohe pärast tervenemist asuksin ta jälgedele, mida oleks kergem leida, kui ta arvaks mind olevat ainult suitsuhais kusagil krematooriumi korstnas. Mul oli aega ette valmistada kaljukindlat plaani. Nüüd ei jäta ma juhuse hooleks seda, kes on jahimees ja kes uluk. Ja ma rõõmustaksin tema arreteerimise üle sama palju, kui Angelina minu tulistamisest kantava suurtükiga.

Häbiga pidin tunnistama, et ta oli mänginud oma mängu nii nagu tema tahtis. Ta oli varastanud lahingulaeva mu nina alt, tõmmanud nagu vikatiga läbi Linnutee ja põgenenud seejärel osavasti mu püstoli sihiku eest. Ja veelgi hämmastavam oli see, et ta oli valmistanud mulle lõksu samal ajal, kui ma arvasin end teda jahtivat. Järelmäng paljastab alati vead ja see oli mu tõeline silmade avaja. Põgenedes sõjalaevast ei olnud ta kübetki hüsteeriline - see oli paljas näitlemine. Ta oli mind hoolega uurinud, jätnud meelde iga nähtaval oleva joone, iga hääletooni. Viha oli täpsustanud veelgi mu pilti ja põgenedes oli ta ilmselt kogu aeg asetunud minu rolli, püüdnud mõtelda nagu mina. Aga see oli minevik ja nüüd oli minu kord kaarte jagada.

Peas tormasid mitmesugused võimalused ja intriigid. Kõigepealt pidin ma täielikult oma isiksust muutma. llma selleta ei tasu mul midagi üritada. Ma peaksin eemale hoidma ka Erirühma käeulatusest. Koolituse ajal, tõsi küll, ei mainitud asja kohta midagi, aga ma usun, et Erirühmast lahkutakse ainult jalad ees. Kuigi olin kehaliselt nõrk, ei olnud mu vanadel ajuratastel midagi viga. Mul oli vaja fakte ja teateid; niisiis investeerisin natuke raha raamatukokku, et filme laenata. Õnneks olid kõik vanad ajalehed mikrofilmidena saadaval ja üsna varsti tutvusin eriti uduse tagapõhjaga, kahtlasevõitu sensatsioonilehega "Kuumad Uudised!" See trügis tõepoolest sinnapoole, et olla kogu rahva leht ja kasutas keskmiselt kolmesada sõna sõnavarast ja maiustas vägivallaga selle igas variandis. Sagedamini olid need muidugi üksikud lennuõnnetused, aga kõike ilmestati värvipiltidega. Aga aeg-ajalt juhtus sekka mahlaseid röövimisi, kaklusi ja muud sarnast, mis tõestas seda, et tsivilisatsiooni käsi ei olnud veel päriselt Freiburit kägistada suutnud. Nende ülepakutud lugude hulgas peituski see räpane kuritegu, mida ma otsisin.

Seadusi on ammust aega koostatud natuke juhuslikult. On leiutatud selliseid termineid nagu tahtmatu tapmine või õigustatud hädakaitse, just nagu laip ei olekski laip. Kuigi kuriteod ja nende hukkamõistmine vaheluvad inimeste hinnangutes alati vastavalt moele, on üksainuke kuritöö, mis tõstab mistahes kodaniku tagajalgadele. Neid paneb toime käpardist arst. Olen kuulnud primitiivsetest hõimudest, kellel oli komme arst tappa, kui patsient juhtus surema. Ja selles süsteemis olid minu meelest oma headki küljed. See posijatele suunatud ülemaailmne vastikus on mõistetav, sest kui me haigeks jääme, oleme täielikult arsti meelevalla all. Anname talle võimaluse mängida millegi niisugusega, mis on meile kõige kallim. Kui ta kasutab seda õigust valesti või hoolimatult, on selge, et tunnistajad ja ellujäänud on raevus.

Praegune kodanik Vulff Sifternitz oli varem olnud austatud doktor Sifternitz. "Kuumad Uudised!" selgitas kaunis üksikasjaliselt, kuidas ta oli elanud kaksikelu playboyna ja kirurgina, kuni ühel päeval tema käes värisev nuga oligi lõiganud seda, kui oleks pidanud lõikama toda ja ühe tuntud poliitiku elu oli lühenenud mitme väga märkimisväärse aasta võrra. Vulffi auks peab ütlema, et ta katsus enne operatsiooni pead selgeks saada, nii et vea põhjustas pohmelli vabin, aga mitte joobnud olek. Ta kaotas tegevusloa ja pidi maksma oma säästudest suurema osa trahviks, kuna hiljem leht kirjutas, et ta on sekkunud vähem ausasse arstiteaduslikku tegevusse. Elu oli Vulffi kehvasti kohelnud ja just sellist meest ma otsisin. Väljusin esimest korda nõtkuvate põlvedega oma toast, et temaga kohtuma minna.

Minusugusel sellil ei ole mingit raskust leida posijat võõrast linnast. Küsimus oli ainult tehnikas ja seda mul on. Kui koputasin slummielamu uksele, olin valmis täide viima oma plaani esimest etappi.

"Mul on sinu jaoks tööd, Vulff," seletasin ukse avanud rähmaste silmadega käpardile.

"Keri põrgu," ütles ta, üritades ust mu nina eest kinni virutada. Mu jalg oli siiski juba ukse vahel ja mul ei olnud raskusi selle lahti lükkamisega.

"Ma ei tee mingit arstitööd," urises ta, vaadates mu sidemetes olevat kätt. "Vähemalt mitte politsei kitsedele nii et käi põrgu!"

"Su jutt on nii vastik kui ka jonnakas," ütlesin talle tõepäraselt. "Tulin sulle pakkuma täiesti ausat ja ehtsat kaupa. See, et jobi juhtub seadusevastane olema, vaevalt et segab meid kumbagi. Vähemalt mitte sind." Ma ei teinud ta pomisemisest väljagi, vaid piilusin kõrvaltuppa. "Minu teada elad sa siin õnnelikus vabaabielus kellegi Zinaga. See, mis mul õelda on, ei ole määratud tema pisikestele, kahtlemata armsatele kõrvadele. Kus ta on?"

"Valjas!" karjus ta. "Ja sinna kao sinagi!" Ta haaras suure pudeli kaelast ja tõstis ähvardavalt üles.

"Kuidas sellega oleks?" küsisin ja lasksin lauale paki värskeid rahatahti. "Ja see...ja see..." Panin paar pakki veel juurde. Pudel kukkus kolksatades ta käest põrandale, samal ajal kui ta silmad peas punni läksid. Panin hunnikusse veel raha juurde kuni ta oli nõus mind väga tähelepanelikult kuulama.

Rohkem nõupidamisi ei olnud vaja. Kui olin teda veennud oma plaanide tõsiduses, oli küsimus ainult pisiasjade korraldamises. Raha tegi ta pea otsekohe selgeks ja kuigi tal oli mõningaid värisemise tundemärke, ei olnud ta otsustusvõimel midagi viga.

"Veel üks asi," ütlesin, valmistudes lahkumiseks. "Aga Zina...kas kavatsed ka talle sellest rääkida?"

"Kas sa oled hull?" küsis Vulff siira hämmastusega.

"llmselt siis ei kavatse talle rääkida. Ent kuidas sa kavatsed talle oma äraolekut ja raha algupära selgitada?"

See hämmastas teda veelgi rohkem. "Selgitada? Talle? Ta ei näe mind ega minu raha, kui vaid olen selle koha tolmu oma jalgadelt raputanud. Mis, muide, juhtub nii kümne minuti jooksul."

"Ah nii, mõistan." Minu arvates Vulff ei kohelnud Zinat paris ausalt, sest Zina oli kindlasti harrastanud maailma vanimat ametit, et hoida teda kuidagi viina ja leiva peal. Otsustasin kaaluda, mida saaksin teha olukorra silumiseks. SeI hetkel oli siiski kõige tähtsam lahti saada James Bolivar diGrizi kujust.

Väljaminekuid arvestamata tellisin kõik kirurgilised vahendid, mida Vulff nimetas. Alati, kui võimalik, tellisin robotseadmeid, sest ta peaks töötama üksinda. Laadisime kõik üüritud veoautole ja sõitsime koos maale. Kumbki ei usaldanud teist ja see oli väga mõistetav. Vulffi palka oli kõige raskem korraldada, sest see puhta südamega vennas oli kindel, et pärast töö lõpetamist löön tal pea puruks ja võtan raha tagasi. Ta ei võinud teada seda, et nii kaua, kui pangad olemas on, ei ole mul rahaprobleeme. Lõpuks kõik ettevaatusabinõud rahuldasid teda ja alustasime oma üksildase, aga tähtsa raske tööga.

Maja oli üksik, täielikult sisustatud ja seisis väikesel neemel järve kaldal. Meile vajalikud värsked toiduained toodi kord nädalas koos postiga, mis omakorda koosnes enamasti rohtudest ja sanitaarvarustusest. Operatsioon võis alata.

Kaasaegne tehnika säästis mind valudest ja shokkidest. Loomulikult pidin ma suurema osa ajast voodis veetma ja vahel olin rahustavaid aineid nii täis, et päevad möödusid palja uduna. Suuremate operatsioonide vahel hoolitsesin selle eest, et Vulff sai koos õhtuse joogiga ka unerohtu. Loomulikult oli see jook alkoholita, sest see, et ta peab kogu operatsioonide aja kaine olema, oli osa meie lepingust. Alati, kui ta otsustavus raugema kippus, kinnitasin seda rahapatakaga. See tagasihoidlikkus käis talle kõvasti närvidele ja sellepärast arvasin, et ta vajab korraliku ööund. Kui ta rohtude mõjul magama jäi, muukisin ta toa ukse lahti ja nuhkisin toa läbi.

Võib-olla oli relv talle ainult elu kindlustamiseks, kuid temasarnastes meestes ei saa kunagi kindel olla. Peale selle, ma ei hoolinud enam püstoli märklauaks olemisest. Relv oli taskumudel - käepärane ja tappev. Pärast seda, kui olin seda töödelnud, olid kõik laengud alles ja mehhanism toimis, kuid laskmine oli raskendatud, sest olin lööknõela liiga lühikeseks viilinud.

Kaamera leidmine ei olnud mingi shokk, sest mul oli vähe usku inimeste aususe suhtes. Sellest, et olin Vulffile raha pakkunud, ei paistnud talle aitavat. Ta kavandas lisaks pisikest väljapressimist. Ta oli usinasti filminud mu magavaid näojooni nii enne operatsioone kui ka pärast. Andsin kõikidele filmidele - nii filmitud kui filmimata - ohtra annuse röntgenikiiri ja panin need tagasi oma kohale.

Vulff tegi head tööd nendel aegadel, kui teda ei vaevanud viina ja naiste puudumine. Reieluude painutamine ja lühendamine muutis mu käimisstiili ja pikkust. Vastavalt uuele isiksusele muutusid mu käed, nägu, kolju, kõrvad jne. Meisterlik hormoonide kasutamine muutis mu naha ja juuste värvi. Ka juustepiiri muudeti. Kõige lõpuks, Vulffi oskuste tipus olles, sooritati täppisoperatsioon häälepaeltele. Mu hääl muutus madalamaks ja kargemaks.

Operatsioonide lõppedes oli Libe-Jim diGriz surnud ja Hans Schmidt sündinud. Väga fantaasiavaene nimi, aga see pidi mind teenima selle ajani, kuni Vulffist lahti saan.

"Tõesti suurepärane, tõesti suurepärane," ütlesin peeglisse vaadates ja oma võõrast nägu katsudes.

"Jumal, kui ma saaksin kusagilt klaasikese," ohkas Vulff mu taga, istudes juba pakitud kohvrite peal. Ta oli viimastel päevadel arstikapist piiritust rüübanud, aga lõpetas ruttu, kui lisasin sellele oma lemmikoksendusrohtu. Praegu oli tal kiire mõneks päevaks jooma pääsemisega. "Anna mulle lõpparve ja kaome siit!"

"Kannatlikkust, doktor," pomisesin ja ulatasin talle kimbu rahatähti. Ta rebis panga pitsati lahti ja hakkas paitavate liigutustega raha lugema. "See on küll aja raiskamine," ütlesin talle, aga ta jätkas lugemist. "Ma olen nimelt iga rahatähe peale kirjutanud 'VARASTATUD, tindiga, mis on näha panga ultraviolettseadmetes.

Lugemine lõppes kohe ja mees muutus näost valgeks. Keegi oleks pidanud hoiatama teda infarkti võimalikkusest, kui asju nii tõsiselt võtta.

"Kuidas nii, varastatud?" küsis ta ämbuva häälega, kui oli natuke toibunud.

"Noh, need on varastatud. Kogu see raha, mida sa mul oled näinud, on varastatud." Ta muutus endisest kaamemaks ja hakkasin kahtlema, kas tal kunagi viiekümne-aastaseks saamise puhul viina võtta õnnestub." Aga muretsemiseks ei ole põhjust. Kõik, mida oleme mujale maksnud, on makstud kasutatud rahaga, mida keegi ei suuda jälitada."

"Aga...Miks?" õnnestus tal lõpuks kiljuda.

"Väga arukas küsimus, doktor. Olen saatnud täpselt sama summa puhaste rahatähtedena su vanale sõbrale Zinale. Minu arvates olid sa pärast kõike seda talle sedavõrd võlgu. Aus mäng on minu moto."

Ta jõllitas mind kogu aeg, kui operatsioonivahendeid rannale tassisin ja neid järve uputasin. Hoidusin ometigi talle selga pööramast, kui ta küllalt lähedal oli. Vaadates juhuslikult tema poole, märkasin, et kahvatuse asemele oli näkku tõusnud salakaval naeratus ja mul oli aeg selgitada talle oma ülejäänud korraldusi.

Lennutakso saabub mõne minuti pärast  siit läheme koos. Kahju küll, aga suI ei jää aega täide viia oma kavatsust Freiburbadis. Sa ei jõua käia Zinat peksmas ja ta raha varastamas." Ta võpatas süüdlase näoga ja paljastas oma halvad näitlejavõimed. Jätkasin ja soovisin, et ta oleks tänulik sellest kuritegevuse õppetunnist, mille talle tasuta andsin.

"Siit alates on kõik väga täpselt ajastatud. Juhtub nimelt nii, et täna väljuvad planeedilt kaks tähtedevahelist alust mõneminutilise vahega. Siin on minu pilet ühte alusesse ja sinu pilet teise. See on ette makstud, kuigi ma ei oota sinult tänu." Ta haaras reisipileti sama innukalt kui vanatüdruk surnud ussi. "Kiirus on praegu tähtis. Mõni minut pärast sinu laeva lahkumist saab politsei kirja, kus kirjeldatakse sinu osalust selles operatsioonis."

Doktor Vulff seedis saadud uudiseid seni, kui saabus kopter , ja ta tusase ilme järgi otsustades ei leidunud ta mu plaanis ühtegi pragu. Kogu reisi vältel kükitas ta nurgas minust võimalikult kaugel sõnagi lausumata. llma hüvasti jätmata, aga vandumata, keeras ta oma aluse suunas ja ma vaatasin talle järele kuni ta kadus. Ma hakksin astuma teise aluse poole, aga loomulikult pöörasin kõrvale, alusesse minemata. Mul oli sama vähe tahtmist Freiburist lahkuda, kui politseile teatada, et Vulff oli teinud keelatud operatsiooni. Tahtsin kõike muud peale tähelepanu. Mõlema vale mõte oli ainult kindlustada, et meie tubli doktor kaoks võimalikult kaugemale. Minul aga, vastupidi, oli täielik põhjus siia jääda.

Angelina oli endiselt planeedil ja ma tahtsin teda rahulikult jälitada.

Võib-olla oli selline kindlus osaliselt ülemeelikus, aga uskusin tundvat Angelinat eriti hästi. Meie kuritegelikud ajud liikusid väga sageli samu radu pidi. Teatud määrani suutsin ennetada tema liikumisi puhta loogika abil.

Ennekõike oli ta väga rõõmus mu verisest lõpust. Ta sai laipadest sama palju rõõmu kui teised tüdrukud uutest riietest. Ja see, et ta pidas mind surnuks, kergendas ta jälitamist. Loomulikult säilitas ta normaalse ettevaatlikkuse politsei ja teiste Erirühma agentide suhtes, aga keegi neist ei teadnud, et ta on Freiburis - mitte miski ei ühenda minu surma tema kohalolekuga. Ta ei pruukinud seega sellel etapil põgeneda, vaid tal tuli lihts.alt isiksust muuta. Ma ei kahelnud hetkegi, et ta poleks siia tahtnud jääda. Freibur oli juba nagu planeeritud kuritegusid silmas pidades. Ühegi oma reisi ajal ei ole ma sattunud nii küpsele viljale. Seda tegi just see uue ja vana kokteil. Endises feodalistlikus Freiburis oleks võõrast kohe märgatud ja teda oleks vahitud. Kaasaegsetel Liidu planeetidel olid aga jälle arvutid, mehhaniseerimine, robotid ja efektiivne politsei nii kõrgele arenenud, et seadusetusel ei olnud ruumi. Alles siis, kui need kaks kultuuri omavahel segati, sündis kuritegude jaoks viljakandev maakoht.

Freibur oli igatahes rahulik - selle eest pidi Liidu ühiskonnateadlaste ees mütsi maha võtma. Enne, kui siia toodi esimene rohukapsel või arvuti, kindlustas Liit, et seadus ja kord säiluksid. Aga veel oli võimalusi kavandada nurjatusi, kui ainult teada, missugusest nöörist tõmmata. Angelina teadis. Nüüd läks aga nii, et mõnenädalase uurimise järel pidin ma möönma, et me otsisime eri nööre. Mul oli mõnus täheldada, kuivõrd lugematud olid need võimalused, mida Freibur üritajale mehele pakkus. Kui Angelina kinnivõtmine ei oleks olnud mu põhiküsimus, oleksin tõepoolest selles kurjategijate paradiisis natuke lõbutsenud. Aga Angelina oli nagu hambavalu.

Mõttevälgatuse sunnil otsustasin tehnika abiks võtta. Üürisin parima võimaliku arvuti ja söötsin sellesse hunnikute viisi infot, esitades sellele lugematul hulgal küsimusi. Vastavalt kilovattide kulumisele sai minust Freiburi majanduselu eritundja, aga Angelina leidmine ei edenenud tolligi. Tal oli tugev võimuhimu, aga mil viisil ta seda rahuldada kavatses oli üha selgusetu. Võimuhaaramiseks Freiburis oli mitmeid majanduslikke vahendeid, aga mu uuringud näitasid, et ta ei olnud neist ühestki kinni haaranud. Ta oleks võimule võinud saada ka kuningas Villelm lX-le survet avaldades. Mu uuringud Ville-pojukese ja teiste elu kohta paljastasid mitmeid mahlakaid skandaale, aga mitte Angelinat. Olin ummikus.

Uputades oma lootusetust pudelisse, tajusin äkki, kuidas mu probleem laheneks. Tuleb möönda, et olin parajasti just üsna vindine ja mu taipamine tuli otse seljaüdist. Igaüks, kes arvab olevat purjus peaga nutikam kui kainena, on juhmard, aga minu juhtum on selles suhtes täiesti eriline. Küsimus oli tundes, mitte mõttes. Angelina täielik kadumine vihastas mind nii, et primitiivsed tunded võtsid võimust mu üle. Kägistasin tekki, kujutades ette, et see on tema kael ja karjusin: "Hull, ta on hull paastukuu jänes!" Kukkusin voodile ja pomisesin omaette: "Lausa täitsa hull. Ma peaksin isegi hull olema, et ära arvata tema järgmist sammu." Neid lauseid mõmisedes jäin magama. Sõnad ujusid mu peas ja kui need lõpuks teadvuse põhjatusse vajusid, olin ühe hetkega ärkvel.

Kohutav tõde hakkas mulle selginema, aga selleks tööks läks mul vaja kogu oma jõudu...ja veel natuke rohkemgi.

Ma pidin kulgema sama hulluse teed, kui tahtsin Angelinat leida.

13

Hommikupäikese külmas säras ei mõjunud mu idee enam nii meelitavana, aga ka mitte vähem õige arusaamisena. Võin seda teha või tegemata jätta, vastavalt oma tahtmisele. Oli päris selge, et Angelina karjäärile andis värvingut metsik meeletus. Meie mõlemad kohtumised olid näidanud, et inimelu ei maksa talle midagi. Ta tappis kas külmalt kaalutledes või meeleldi  nagu mind tulistades - aga alati sama hoolimatult. Vaevalt ta teadis oma tapetud inimeste arvu - temaga võrreldes olin ma amatöörist kurjategija. Ei olnud tapnud rohkem, kui...seda tüüpi vägivald ei kuulunud minu ülesannetesse. Tegelikult olin ma tapnud ainult... Mitte kedagi?

Noh nii, vana argpüks jäi vahele. Metsik kivinägu diGriz oli mõrtsukas, kes ei olnud kunagi tapnud! Siin ei olnud ju midagi häbistavat  pigem vastupidi. Hindan inimelu - see on minu arvates ainuke muutumatu väärtus. Angelinale olid tähtsad ainult tema ise ja tema tahtmine ega midagi muud. Et suuta mõista tema mõtte liikumist, pidin ma ennast viima samasugusesse hingelisse seisundisse.

See ei ole sugugi nii raske kui kõlab - vähemalt teoorias. Mul oli mingil määral vaimuhaiguste ravimiseks või halvendamiseks kasutatavate rohtude suhtes kogemusi ja mul oli selge nende tugevus. Mitmesaja aastased uurimised olid loonud rohtusid, mille abil suudeti imiteerida mis tahes vaimuhaigust täiesti tervel inimesel. Kas sa tahaksid kannatada ühe päeva jälitusluulu all? Tabletist aitab. On kerge jõuda hulluse õndsasse seisundisse. Olin kuulnud teateid inimeste kohta, kes tõepoolest katsetasid neid mürke lõbu pärast, aga nii küllastunud ma elust ka ei olnud. Mul oli siiski palju parem põhjus panna oma ajuollus uut põrgupolkat tantsima. Ma pidin leidma Angelina.

Ainuke hea asi nendes tobedates tablettides oli see, et neid vähemalt väideti mõjuvat ainult ajutiselt. Kui rohu mõju lõppes, lõppesid ka viirastused. Nii ma vähemalt lootsin. Aga mitte kusagil minu loetud raamatutes ei mainitud sellist nõiajooki, mida ma olin kokku segamas. Oli märkimisväärne ja võluv toiming otsida arstiteaduslikest raamatutest kõiki neid Angelina psüühilisi sümptome, mida olin temas ja ta tegudes avastanud. Käisin isegi oma analüüside kohta spetsialistide nõuandeid küsimas, mainimata, tõsi küll, mis otstarbel ma neid vajasin. Lõppude lõpuks oli mul valmis pudel natuke suitsukarva helkivat vedelikku ja makilint hüpnootilisi sugestsioone, mida kavatsesin kuulata sel ajal, kui rohi mõjuma hakkab. Nüüd oli mul vaja hankida kusagilt piisavalt julgust. Või õigemini, ma pidin veel hoolitsema mõne ettevaatusabinõu eest.

Üürisin toa odavas hotellis ja teatasin, et mind ei tohi mingil juhul segada. Ma ei olnud kunagi varem midagi sellesarnast katsetanud ja kuna ma ei tundnud nende ainete koosmõju, jätsin endale märkmeid, mis aitaksid mind mu hulluse uurimises. Mõelnud pool päeva välja spetsiaalseid ettevaatusabinõusid, märkasin, et hakkasin leiutama ka kunstlikke põhjusi asja edasi Iükkamiseks.

"Ei ole kerge hakata vabatahtlikuks hulluks," rääkisin leebelt oma kahvatule peegelpildile. Peegelpilt paistis samal arvamusel olevat, aga sama julgesti keerasime mõlemad ühe varruka üles ja täitsime süstlad õudsana tunduva solgiga.

"Söö sitta," tervitasin, süstalt soonde torgates ja aeglaselt seda sodi veeni surudes.

Mõju ei olnud eriti kuidagi tunda. Kui mitte arvesse võtta kerget kohinat kõrvades ja pisikest peavalukest, mis varsti mööda läks. Ei tundnud üldse midagi. Otsustasin siiski, et targem on mitte välja minna - selle asemel lugesin ajalehti kuni väsisin. Kogu lugu tundus tühja ja tobeda katsena. Jäin magama, kui magnetofon sosistas mulle kõrva selliseid ego ehitusjuhiseid nagu "Sa oled parem kui keegi teine ja sa tead seda Inimestel on parem ettevaatlik olla," ja "Kõik oleks teisiti, kui sina juhiksid asja - pürgi ise juhtkonda, see on kerge".

Ärkamine oli ses suhtes ebameeldiv, et kõrvaklapid surusid kõrvadele ja mu oma, loll joru käis edasi. Miski ei olnud muutunud - kogu tobe katse oli aja raiskamine ja raiskamine vihastab mind. Kõrvaklapid raksatasid mu käes katki ja mul hakkas natuke parem. Kui olin natuke magnetofoni peal hüpanud, nii et sellest olid järel ainult pisikesed tükid põrandal, oli mul veelgi parem tunne.

Lõug tundus tüüakana ja ma märkasin, et ei olnud päevade viisi habet ajanud. Ajades näol vahtu laiali, vaatasin peeglisse ja panin ühte seika tähele esimest korda. Mu uus nägu sobis mulle palju paremini kui endine. Sünnimärk, mu inetus nimelt, tänu millele ma olin oma vanemaid südamest vihanud, oli kadunud. Uued näojooned olid paremad, ilusamad ja kõigele lisaks kindlamad. Ma oleksin pidanud tänama seda kobakäpp Vulffi meistriteose eest. Tänama teda kuuliga pähe. See oleks taganud, et ta mitte kunagi minust ei lobiseks. Ilmselt olin päikesepiste saanud, kuna lasksin tal minna.

Laual oli paberilipakas, millele oli kirjutatud üksainuke sõna. Ei suutnud aru saada, mis kuradi pärast ma selle kirjutanud olin, aga sellelt võis lugeda Angelina. Angelina, kuidas ihkasin saada sinu valget kõri oma käte haardesse ja pigistada kuni su silmad peast välja hüppaksid. Hah! Mõte ajas mind tõsiselt naerma - sellest jai narr illusioon. Aga ma ei tohiks muutuda asjatult kergemeelseks - Angelina oli tähtis. Kavatsesin ta leida, mind ei takistaks mitte midagi. Ta oli minu üle nalja heitnud ja katsunud mind tappa. Kui keegi oli surma ära teeninud, siis oli see tema. Teisalt, see oli aja raiskamine, aga muu ei aidanud. Rebisin sedeli katki.

Äkki hakkas tuba tunduma väga rusuvana ja ma tahtsin välisõhku. Vihastasin kõvasti, kui märkasin, et võtit ei ole. Mäletasin, et olin selle taskust võtnud, aga ei suutnud meenutada, kuhu olin selle pannud. Leti taga olev hulgus oli uskumatult aeglane ja olin juba valmis talle ütlema, mis ma arvan selle koha teenindusest, aga sain pidama. Selliseid tüüpe võib parandada ainult ühel viisil - igaveseks. Lõpuks kolksatas varuvõti kaubatorust ja ma pääsesin välja. Mul oli vaja süüa, mul oli vaja juua ja ennekõike oli mul vaja kohta, kus mõtelda.

Lähedasest kõrtsist leidsin kõike, kui olin hoorad enne oma laua juurest kaugemale ajanud. Nad olid ainult tühipaljad koerad ja nende rolli omaks võtnud Angelina oli olnud parem kui kogu see punt kokku. Angelina - tema oli mul täna õhtul meeles. Kuidas ma olin kunagi isegi kujutleda, et kavaldan ta üle või tapan. Milline raiskamine! Ainuke arukas naine, keda olen kohanlud. Ja mitte kunagi ei unusta ma ta riietust. Kui ma teda natuke taltsutaksin, tuleks meist võitmatu paan. See mõte tundus nii joovastavana, et kummutasin oma klaasi ühe sõõmuga tühjaks.

Aga kõigepealt pidin ma ta leidma. Ta el oleks kunagi selliselt planeedilt lahkunud vaid niisama. Temasugusele tüdrukule oli tee tippu lahti ja seal peakski olema ta koht. Ta elu oli kindlasti kohutav, kui ta pidi naisena pidevalt tõestama, et on parem kui kõik need närud. Minu saabumine oli parim, mis temaga kunagi võib juhtuda. Mul ei olnud vaja kellelegi tõestada oma paremust  ainult pilgust aitas. Kui Angelina tuleks minu kampa, ei oleks tal enam midagi vaja tõestada, vaid kuuletuda ainult minule. Võistlus oleks läbi.

Seal istudes hakkas mulle tunduma, et ma pidin tingimata meenutama midagi tähtsat. Teine malus sonkimine andis tulemusi ja asi selgus mulle. Süsti mõju lakkab varsti ja ma pidin ruttu oma tuppa jõudma. Olin kartnud aine mõjusid, aga see oli puhas argus. See aine ei olnud aspiriinist ohtlikum. Tegelikult oli see Linnutee parim ergutusvahend. Uusi seisukohti avanes mu vaimus, mõtted olid kirkamad ja jareldused loogilisemad. Ma ei kavatsenud muutuda endiseks haguste ajudega iseendaks. Makstes nipsutasin rahulolematult oma sõrmi, kui baarman saamatult vahetusraha jarele kohmitses.

"Hei, tarkpea," küsisin piisavalt kõvasti, et kõik kliendid kindlasti kuuleksid. "Kliendil on kiire ja sa kasutad olukorda ara, andes liiga vahe raha tagasi. Siit puudub kaks gildenit!" Hoidsin raha peos ja kui ta kummardus seda lugema, viskasin kogu kraami talle näkku. lse rääkisin talle samal ajal madala, vaikse häälega, mida ma temast arvan. Freiburi släng viljeleb ohtrasti solvanguid ja ma kasutasin seda tõhusalt. Mul oli tema jaoks veel muudki mõttes, aga praegu oli mul kiire hotellituppa minekuga ja õpetus pidi ootama. Ukse poole minnes vaatasin taha seinal olevast peeglist ja hästi tegin. Baarimees oli leti alt koukinud suure torujupi ja valmistus sellega mulle pähe virutama. Peatusin, et olla võimalikult hea märklaud ja tõmbusin viimasel hetkel kõrvale just nii palju, et toru vilises mööda, käsivart riivates.

Ei olnud mingi vigur haarata kõikuvat kätt, jätkata selle liikumist allapoole ja vastu leti serva katki murda. Tema karjumine soojendas südant ja mul oli ainult kahju, et mul ei olnud aega anda talle põhjust tõeliseks karjumiseks.

"Nägite kõik, kuidas ta mulle kallale tuli," hüüdsin hämmastunud klientidele ukse poole minnes. Kõva mees ise oli põrandale kukkunud ja ulgus kusagil baarileti taga." Kavatsen minna politseile helistama ja loodan, et te valvate teda, et ta ei saaks jalga lasta." Baarimehel oli sama vähe plaanis põgeneda kui minul politseid kutsuda. Olin ometi väljas enne, kui keegi oli otsustanud midagi ette võtta.

Loomulikult ei tohtinud ma joosta, sest see ärataks tähelepanu. Ma pidin rahulduma hoogsa kõnnakuga. Pinge ajas mind higistama. Oma toas nägin kõigepealt laual seisvat pudelit ja süstalt selle kõrval. Mu käed ei värisenud, kuid see johtus ainult tahtejõust. Olin jõudnud nipilt-napilt.

Räntsatasin toolile ja uurisin rohupudelit. Ainet oli järel ainult millimeetri jagu. Mu esimeseks tööks oli segada veel sama mahla. Mul oli retsept hästi meeles ja mul ei oleks raskusi uue segu valmistamisega. Muidugi ei ole ükski apteek sellel kellaajal öösel lahti, aga see tegi ainete hankimise vaid lihtsamaks. Väidetakse, et relvad leiutati enne raha. Mul oli kotis selline tukk, et see hangiks mulle rohkem aineid, kui ma raha eest kunagi osta võiks.

Siin tegin ma vea. Midagi tähtsat ununes, aga tühja sellest. Aine voolas mu soontes ja olek oli eriti hea. Praegu oli kiire, sest ainete hankimine võtab mõnevõrra ega. Plaan vurises mul peas, kui reisikohvrit avasin ja relva võtsin. Mingi hääl üritas mõtetest läbi tungida, aga see pani mind ainult tugevamalt relva haarama. Midagi oli valesti, aga püssiga on parandatud mõnda hullematki olukorda. Tirisin just kohvrist relva, kui meelde tuli, mis viga on...olin hilinenud.

Lasin relva kukkuda ja vajusin põrandale, aga liiga hilja. Kuulsin oma taga, kuidas relva kaba külge pandud narkoosigranaat lõhkes. Kui pimedusse sukeldusin, siis mõtlesin, kuidas ma küll kunagi midagi nii lolli olin leiutanud...

14

Ärgates gaasinarkoosist, tundsin esiteks kahetsust. On tõsi, et viis, kuidas inimese meel toimib, ei lakka meid kunagi hämmastamast. Mu nõiajoogi mõjud olid juba lõppenud. Mu mälul ei olnud midagi viga pärast seda, kui hüpnoosijärgsed takistused, mis ma ise olin varem asetanud, olid raugenud. Suutsin meenutada oma hulluse hetke liigagi selgesti. Kuigi mõned mu mõtted ja teod ajasid oksendama, ei saanud ma mitte jätta tundmata väikest kahetsust. Olin tundnud võimsat vabadust, märgates, et isegi teise inimese elu ei tähendanud mulle mitte midagi. Kahtlemata oli küsimus keerdu läinud mõistuse kogemuses, aga see oli omal kombel kütkestav. Just nagu narkootikum. Kuigi mõte ajas mind iiveldama, tundsin tahtmist kogeda veel midagi selletaolist.

Hoolimata 12-tunnisest sundunest, olin omadega täiesti läbi. Mul oli suur tegu, et ennast voodini vedada. õnneks olin varunud pudeli ergutit ja valasin endale klaasikese. Seda rüübates katsusin oma pead korda panna ja see ei tundunud sugugi kerge toiminguna. Olin sageli lugenud alateadvuse soppides olevatest mustade himude allikatest, aga enda oma oli hämmastanud esimest korda. Oli väga huvitav uurida mõnda pinnale tõusnud lugu.

Mul oli põhjust oma suhtumist Angelinasse uuesti hinnata. Tähtsaim käsitletav punkt oli see, et tundsin suurt külgetõmmet Angelina suhtes. Armastus? Olgu kas või see, kuigi küsimus ei olnud mingist teismeliste sisemisest kõdist. Ma suutsin näha küll tema vigu ja need tundusid antud momendil väga vastumeelsetena, kuid avastasin, et neil oli vastukaja ka mu oma teadvuse soppides. Nende vigade vihkamine ei eemaldanud mingil kombel seda veetlust, mida tundsin nii enesesarnase inimese vastu. Mu teadvuses kaikus hullu mina seisukoht - missugune tööpaar meist tuleks! Võimatu mis võimatu, kuid see ei takistanud sellest unistamist. Armastus ja viha on kuuldavasti teineteisele väga lähedased ja minu puhul olid need juba lahutamatud semud. Asja ei aidanud sugugi ka see, et Angelina oli nii põrgulikult külgetõmbav. Võtsin suure sõõmu.

Uskusin, et leian ta nüüd kergesti. See hoolimatu võidukindel seisukoht oli mulle kerge shokk. Ma ei olnud saanud mingeid uusi teateid oma hulluse seisundis. Ainult pilk nendesse valulistesse urgastesse, kus Angelina elu grammofoninõel sahises. Ei olnud kahtlustki selles, et ta tahtis ainult toorest, võimu. Seda ei saavutaks ta kuninga kaudu - taipasin seda nüüd. Vägivald oli ainuke võimalus: võimuhaaramine, salamõrv, revolutsioon või mingi muu sarnane. Nii oli võimu jagatud endises Freiburis - siis, kui kuninglikkus oli võitluse peaauhind. Ükskõik missugust aadlikku võidi kroonida, ja kuninga nõrgenedes algasid võimuvõtlused, mis sünnitasid uue valitseja. Loomulikult lõppesid need mängud kohe, kui Liidu poisid olid teinud mõned standardsed vigurid.

Vanad ajad olid olnud, kuid nähtavasti mitte läinud. Angelina tahtis näha seda planeeti suplemas veres omaenda eesmärkide nimel. Ta oli seI hetkel kusagil sobivat meest koolitamas. Krahvil oli alles väga tugev seisund poolfeodaalses süsteemis ja keegi neist sai Angelinalt oma egole massaazhi. Ta oli ennegi sama meetodit kasutanud ja teeks seda praegugi.

Puudu oli ainult üks tegija. Kes oli see mees?

Sukeldumine oma hinge oli jätnud suhu nii paha maitse, et seda ei uhtunud ära mingi jook, nii et otsustasin parandusabinõuna tegevust kasutada. Angelina marioneti leidmine oli just selline toiming, mida igatsesin. Ainuüksi juba mõte ergutas ja varsti olin uppunud Õukonna Uudistesse ühe ajalehe keelepeksu leheküljel. Sain teada, et kahe päeva pärast peetakse suur tantsupidu ja see oli nagu minuI jaoks loodud.

Järgmise kahe päeva jooksul andsin oma plaanile viimase lihvi. Kes tahes idioot suudab end panna suuri tükke õngitsema ja enamusel see õnnestubki, sest ma ei ole kunagi niisugustel pidudel kohanud muid kui idioote. Aga alles minu võimetega suudetakse luua usutav isiksus, keda keegi ei suuda tõrjuda. Väikese uurimise tulemusena võtsin oma kodupaigaks pisikese kauge provintsi, kus oli peale paksu murde kõike muud liiga vähe. Selle murde kohta oli välja mõeldud uskumatuid nalju. Misteldrossi elanikke tuntigi peamiselt riiuhimulistena ja põikpäisetena. Kohalikku aadelkonda oli vähe ja sellele ei pööratud niigi palju tähelepanu, et oleks kirja pandud. Niisiis kujundasingi endale kuju nimega krahv Bent Diebstall. Perekonnanimi tähendas kas röövlit või maksunõudjat kohalikus murdes, mis annab pildi piirkonna majandusest samuti nagu ka mu "suguseltsi" juurtest. Sõjaväerätsep õmbles mulle mundri ja kui seda mulle selga passiti, õppisin pähe pikad tükid oma suguvõsa ajaloost, millega võisin inimesi tüüdata. Minust võis saada ükskõik milliste olengute lõburikkuja.

Vahepeal saatsin suure summa raha baarimehele, kes töötas, üks käsi kipsis. Oli tõsi, et ta oli mulle liiga vähe raha tagasi andnud, aga mu karistus oli kuriteost märksa rängem. SeI kombel lepitasin koputavat südametunnistust.

Teinud väikese kuupaistevisiidi kuninglikku trükikotta, oli mul olemas ka vajalik kutsekaart. Mu univorm oli kitsas nagu sardellinahk ja saapad läikisid innukalt, kui esimeste külaliste hulgas kohale jõudsim. Kuninglik köök oli kuulus oma andide poolest ja töö tegemine oli lisanud mu söögiisu. Mu riietus kilises ja kolises uhkelt kuningale kummardades - Freiburis kasutati ikka veel kõikvõimalikku pudi-padi, nagu kannuseid ja mõõka. Vaatasin meest tähelepanelikult, kui ta pomises midagi ebaselget. Ta silmad paistsid klaasistunutena ja vaatasid mingil määral kõõrdi. Järeldasin, et need kuulujutud, mille kohaselt vanamees võttis julgusenapsu enne selliseid pidusid, vastasid tõele. 1lmselt ta vihkas suurt inimjõuku ja oleks palju parema meelega ajanud sitikaid nõela otsa. Ta oli nimelt väga osav putukakoguja. Siirdusin kuninganna juurde, kes mõjus märgatavalt lahkemana. Ta oli kuningast kakskümmend aastat noorem ja oma ümarusega võluv. Kuulduste kohaselt meeldisid talle ka homo sapiensi meesesindajad palju rohkem kui sitikad. Testisin kuulujuttude tõepärasust, pigistades jultunult ta kätt tavalisest natuke tugevamini ja ta pigistas vastu huvi tundva näoga. Läksin puhveti poolele.

Külalisi saabus pidevalt, aga nende jälgimine ei seganud mul toidu hävitamist ja maitsmast iga võimalikku veinisorti. Olin ennast täis ahminud selleks ajaks, kui teised alles alustasid ja nii sain ma vabalt inimeste hulgas ringi liikuda. Vaatlesin hoolikalt kõiki naisi ja enamikule paistis see meeldivat. Pole ka ime, sest uus nägu ja pingul olev munder mõjusid selles seltskonnas hästi. Tegelikult ma ei uskunud, et jõuan Angelina jälgedele nii kergesti, aga seegi oli võimaluste raames. Ainult üksikud naised meenutasid teda mingil kombel, aga juba mõni sõna nendega paljastas, et tegemist oli tõesti suursuguse freburilasega, aga lmitte minu pisikese tapjaga. Sõelumist kergendas see, et Freiburi naiste ilu oli ülevoolavalt lihav, aga Angelina jälle oli väikesekasvuline ja sale. Lohistasin ennast tagasi baari.

"Mul on teile kuninglik käsk," ütles inisev hääl mulle kõrva sisse, samal ajal kui sõrmed silitasid mu varrukat. Pöördusin ümber ja vaatasin tüüpi külmade silmadega.

"Lase mu varrukas lahti või virutan su kitsenäkku pokaali punshi," urisesin misteldrossi murdes. Ta laskis lahti nagu sepa õpilane kuumast rauast. "No nii," lisasin ruttu. "Kes soovib minuga kohtuda? Kuningas?"

"Tema majesteet kuninganna," õnnestus inisejal lausuda huulte prao vahelt.

"Tore, minagi tahan temaga kohtuda. Näita teed." Trügisin läbi jõugu, iniseja üritas olla mu kannul ja pääseda minust mööda. Peatusin enne, kui jõudsime kuninganna seltskonna juurde ja lasksin ta higisena oma ette.

"Teie majesteet, see on parun..."

"Krahv, mitte parun," kärgatasin ma kohutavas murdes. "Krahv Bent Diebstall vaesest provintsi soost, kes aastasadu tagasi rööviti paljaks varastavate ja kadedate lossihärrade poolt." Irvitasin oma teejuhile, just nagu tema oleks olnud härrade intriigis osaline ja puna tõusis jälle talle palgesse.

"Vabandage krahv, aga ma ei tunne kõiki teie aumärke," ütles kuninganna madala häälega, mis meenutas karjamaa uduseid hommikuid. Ta osutas mu mehisele rinnale, kust rippuvad mutikad olin ostnud samal hommikul ühe vanakraamikaupmehe käest.

"Galaktilised medalid, teie majesteet. Provintsi aadliperekonna noorim poeg, kelle suguvõsa on ahned ja valelikud härrad paljaks röövinud, peab otsima endale teenistust mujal kui Freiburis. Selle tõttu lahkusin koduplaneedilt ja teenisin oma parimad aastad Tähevahtkonnas. Need medalid olen saanud päris argipäevaste tööde eest, nagu lahingud, invasioonid või kosmosevallutused. Aga selle medali üle võin enda arvates tõesti uhkust..." Sorisin oma rauakauba hulgas, kuni leidsin võimalikult maotuma lataka, mis oli täis komeete, plahvatavaid päikesi ja välkuvaid tulesid. "See on Tähtede täht - vahtkonna väärtuslikum medal." Võtsin medali kätte ja vaatasin seda hardalt. Tegelikult oli see tõepoolest vahtkonna medal, mis anti uustulnukatele või mõnel muul hämaral põhjusel.

"See on kaunis," lausus kuninganna. Tema maitse medalite suhtes oli sama halb kui riietegi suhtes, aga seda oligi sellel arenematul planeedil oodata.

"Seda see tõesti on," möönsin. "Ma ei tahaks eriti kirjeldada selle medali tausta, aga kuningliku käsu...? Kuninganna andis kuningliku käsu eputava tooniga. Valetasin natuke aega, leiutades kõikvõimalikke seiklusi ja need mõjusid isegi huvitavatena. Minust räägitakse järgmisel päeval kindlasti kõvasti ja lootsin, et kõned kanduksid ka Angelina kõrvadesse. Mõte temale tappis siiski mu fantaasia ja mul õnnestus viisaka vabandusega baari lipsata.

Õhtu lõpu veetsin jutustades oma kujutletud tausta imetegudest igaühele, kelle kuulama sain. Mõnele paistis mu jutt isegi meeldivat, sest õukonnas tundus nalja vähe olevat. Mina paistsin olevat ainuke, kellel lõbus polnud. Kuigi mu plaan oli näis suurepärasena, hakkas paistma, et see edeneb ikka aeglasemalt ja aeglasemalt. Võiksin keerelda nendes õukonna tobedates sfäärides kuude kaupa Angelinat leidmata, nägemata temast vilksatustki. Sündmusi tuli nüüd kiirendada. Mu peas ringles plaan, mis tundus küll otse hullusena. Kui see langeks mu oma kaela, oleksin kaunis varsti kadunuke või vähemalt soovimatu isik õukonna sfäärides. Viimane võimalus mind eriti ei ärritaks, aga see ei oleks sugugi abiks saagi tabamisel. Aga kui mu plaan õnnestuks, siis oleks see otsetee läbi nende lollakate sfääride. Otsustasin asja lahendada kulli ja kirja heitmisega ja loomulikult võitsin, sest tegin sohki iseenda vastu. Otsustasin tegutseda.

lseenesestki mõista olin ennast varustanud möningate kaupadega, mida võis õhtusel ajal tarvis minna. Üks neist oli väike karp, millega kindlasti saaksin kuninga tähelepanu osaliseks, kui juhtuksin seda vajama. Torkasin selle tagataskusse, täitsin suurima klaasi, mis ma leidsin, siirupitaolise, magusa veiniga ja läksin saali saaki otsima, kasutades küünarnukitaktikat.

Kui kuningas oli olnud vindine õhtu alguses, siis praegu oli ta peaaegu halvatud. Tal pidi olema terastugedega vest valge pintsaku all, sest ma ei uskunud, et ta selgroog enam teda kandis. Ta jätkas rüüpamist veelgi ja ta pea kõikus ühelt küljelt teisele, just nagu see ei oleks õlgade küljes paris hästi kinni olnud. Kuninga ümber oli punt "vanu semusid", kes olid ilmselt just jutustamas sisemise ringkonna lugusid. Minu osaks langesid väga selged "keri põrgusse" pilgud, kui ma jõugu hulka trügisin. Olin kogukam kui enamus neist ja ilmselt värvikam laik, sest Ville-pojuke markas mind ja keeras ebakindlalt pead minu poole. Olin ühte neist raukadest õhtu jooksul kohanud ja ta arvas olevat kohustatud mind esitlema.

"On suur au teid kohata, majesteet," venitasin kergelt joobnud hääletooniga. Kuningal jäi see märkamata, aga mõned teised paistsid pahased olevat. "Juhuslikult olen ka mina mingil määral putukakorjaja - kui lubate - kes tahab järgida kuninglikke jalajalgi. Minu arvates tuleks Freiburis asjale rohkem tähelepanu pöörata - kasutada ära meie vaimustava putukamaailma pakutavaid võimalusi. Naiteks heraldikas - lippudel ja vappidel võiks kasutada putukate pilte ja..."

Pajatasin edasi ja seltskond hakkas ärrituma mu taktitu katkestamise pärast. Kuningas, kes mõistis ehk ühe sõna kümnest, väsis noogutamisest ja ta pilk hakkas ekslema. Lasksin oma häälel muutuda üha joobnumaks ja vanad poisid hakkasid mõtlema, kuidas sellest joodikust lahti saada. Sel ajal, kui esimene vihjav käsi haaras mu küünarnukist, mängisin välja viimase trumbi.

"Tundes teie kuninglikku harrastust," ütlesin ma taskuid sobrades, "hoidsin ma seda isendit hoolikalt ja tõin selle valgusaastate tagant siia, et loovutada see teie kuninglikesse kogudesse. Võtsin lapiku karbi välja ja hoidsin seda kuninga nina all. Tal õnnestus oma punetavad silmad otseks kruvida ja ta ähkis hämmastusest. Teised tungisid lähemale ja ma lasksin neil mõne sekundi rahulikult vaadata.

Oli see alles suurepärane elukas, seda ei saa eitada. Aga mingeid valgusaastaid ei olnud see läbinud, sest olin selle ise samal hommikul teinud. Suurem osa tükkidest pärines teistelt putukatelt, aga olin loodusele veel mõne plastmassi tükiga abiks olnud. Sitika kere oli käelaba pikkune ja sellel oli kolm erivärvilist tiivapaari. Kõhu all oli suur arv eripaarilisi jalgu, mis olid pärit vähemalt kaheteistkümnelt eri putukalt. Olin lisanud ka vägeva astla, kolm silma ja korgitseri sabaosa, aga toonitud klaasist karbikaan ei andnud paris selget pilti putuka tegelikust välimusest.

"Aga vaadake ometi tapsemini, majesteet," ütlesin, kui avasin kaane ja samal ajal kõikusime me mõlemad edasi-tagasi. Esitasin mõned zhonglööri vigurid, hoides ühes käes suurt veinipokaali ja karpi ning haarates teise käega oma pisikest koletist. Kuningas kummardus terasemalt vaatama ja tema klaas kaldus ähvardavalt ühelt küljelt teisele. Pigistasin osavalt putukat ja see lendas, just nagu elus, kuninga klaasi.

"Päästke see, päästke see!" karjusin.

"Haruldane eksemplar!" Pistsin käe mardikat jahtides kuninga klaasi. Jooki pritsis kuninga pintsakule ja meie ümbert kuuldus vihast urisemist. Keegi haaras mu õlast ja kiskus kõvasti.

" Lase minust lahti, tiitliröövel niisugune!" hüüdsin ja vabastasin ennast haardest. Mu hukkunud sitikas lendas kuninga rinnaesisele ja vajus sealt aeglaselt põrandale, kusjuures tiivad ja jalad lendasid igasse suunda laiali. Mulle oli müüdud alaväärtuslikku liimi. Sööstsin päästma mis päästa andis ja kallasin samal ajal kogu kleepuva veini kuninga pintsakule. Vihane karje tõusis ümbritsevast aadlijõugust.

Kuningas vöttis mu käitunist imerahulikult. Ta kõikus oma kohal nagu puu tormis, kuid ei protesteerinud rohkem kui pominaga. "Egas nüüd midagi, egas nüüd..." Ta ei paistnud väljagi tegevat, kuigi tallasin tema varvastel ja ajasin sodi ta rinnale. Keegi haaras mu käest ja tõmbas, aga laskis lahti, kui vastu tõmbasin. Mu rusikas käsi matsus otse Villelmi kuninglikule rinnale ja lennutas tema kuningliku ülaproteesi põrandale üldisele rõõmule lisaks.

Ja naljakas see oligi, kui veteranid kõrvale saadi. Noorem aadelkond sööstis kuningat kaitsma ja ma näitasin neile Linnutee eri osades õpitud lähivõitlusvõtteid. Nemad omakorda püüdsid korvata jõuga seda, mis tehnikast puudu jäi ja meil oli väga lõbus. Naised kiljusid, raugad vandusid ja kuningas pooleldi kanti võitlustandrilt minema. Pärast seda võttis lahing inetu pöörde ja ma andsin sama mõõduga vastu. Süütud ju need sellid selles kakluses olid, aga see ei takistanud mul tagastamast iga saadud lööki.

Mu viimaseks mälupildiks jäi see, et keegi peksis mind ja teised hoidsid kinni. Tema panin ma magama tugeva jalahoobiga näkku, aga siis haarati mu jalast ja järgmine sell kustutas mu tule.

15

Olgugi, et olin ise barbaarsel viisil käitunud, kohtlesid mu vangitsejad mind hellade kätega. Irisesin pidevalt ja tegin kõik võimalikult raskemaks. Ma ei olnud ennast selleks vangi sokutanud, et naeratava poisi kuju võita. Oli olnud suur risk kuningat niiviisi kohelda. Majesteedivastane kuritegu on üldiselt surmanuhtlust vääriv temp. Õnneks oli Liidu tsiviliseerivat mõju juba Freiburis tunda ja kohalikud elanikud paindusid kahekordselt tagurpidi, et näidata mulle, kui seadusekuulelikud nad olid. Mulle see ei sobinud Kui ma olin söönud, lõhkusin nõud, näidates, mida ma arvan oma seadusetust vangistamisest.

See oli minu sööt. Saadud sinikad ja muhud olid väike hind, kui mul õnnestuks tähelepanu äratada õigetes ringkondades. Olin kindel, et mu vembust räägiti palju. Olin oma ühiskonnaklassi häbistanud pettur. Vägivaldne mees rahulikus maailmas, põikpäine ja riiuhimuline. Olin kõike seda, mida Freibur vihkas ja just selline mees, kes kõvasti huvitaks Angelinat.

Hoolimata väga verisest lähiminevikust, oli Freiburil kurvastavalt vähe värsket meesjõudu. Seda leidus mõnes sadamakvartalis, kus hulkusid nööpnõela suuruste ajudega varustatud gorilIad. Angelina võis neid hankida palju tahtis. Aga need üksinda ei tagaks tema võitu. Tal oli liitlasteks vaja aadlikke ja sellel poolel paistis olevat ainult sitapükse. Olin omal moel välja toonud just need jooned, millest ta oli huvitatud ja ta ei võinud arvata, et show oli korraldatud just teda silmas pidades. Lõks oli valmis - tal tarvitses vaid sellesse astuda.

Võtmed krabisesid, kui valvur luugi avas. "Teile on külalisi tulnud, krahv Diebstall."

"Käskige neil põrgusse kerida!" hõikasin. "Ei taha kohtuda mitte kellegagi sellel süüfilisest puretud planeedil!"

Mu vastusest välja tegemata, kummardas ta ja sisse astusid vangla juhataja ja paar mustadesse keepidesse riietunud antiikset tüüpi. Katsusin olla võimalikult ükskõiksema näoga. Nad ootasid kuni valvur oli lahkunud. Seltskonna kõige kõhnem avas mapi ja võttis sellest peente sõrmedega välja paberilehe.

"Ma ei kavatse kirjutada mingit enesetapu tegemise kirja, et te võiksite tappa mind une pealt," õrisesin talle. Ta võpatas natuke, kuid katsus mu sõnadest mitte välja teha.

"See on väga ebaõiglane," ütles ta pidulikult. "Olen kuninglik advokaat ega alanduks kunagi niisuguse meetodini." Kõik kolm noogutasid nagu ühest nöörist tõmmatuna ja pidin juba peaaegu isegi noogutama.

"Ma ei kavatse ka vabatahtlikult enesetappu sooritada. Ei kavatse seda võimalust rohkem arutada."

Kuninglikul advokaadil oli sedavõrd palju kogemusi, et ta ei lasknud ennast kommentaaridest segada. Ta köhatas, krabistas pabereid ja siirdus uuesti asja juurde. "Teid süüdistatakse mitmes kuriteos, noor mees," ta manas näole võimalikult süngema ilme. Ma haigutasin. "Soovin südamest, et me ei peaks saatma teid kohtu ette, sest see kahjustaks kõiki osapooli. Kuningaski ei taha seda ja ta ongi teinud mulle ülesandeks lahendada asi võimalikult rahulikult ja vaikselt. Kui kirjutate alla sellele andekspalumisele, toimetame teid täna õhtul väljuvasse kosmoselaeva. Sel juhul on asi lõpuni käsitletud."

"Üritate minust lahti saada, et varjata joodikute kaklust palees, ah?" Irvitasin. Advokaat läks näost punaseks, aga ta valitses ennast suurepäraselt. Kui mind praegu planeedilt minema kihutatakse, oleks kogu mu töö asjatu olnud.

"Te suvatsete mind solvata!" sisistas ta. "Tuletage meelde, et te ei ole juhtunus mitte süütu. Soovitan südamest, et te kiidate kuninga pakkumise heaks ja kirjutate andekspalumisele alla." Ta ulatas mulle paberi ja ma rebisin selle katki.

"Andekspalumine! Mitte kunagi!" karjusin härradele. "Kaitsesin oma au purjus nolkide ja valelike aadlike vastu. Nad on nende röövlite järeltulijad, kes varastasid tiitlid, mis õigluse nimel kuuluvad minu suguvõsale!"

Nad lahkusid seI ajal ja ainult vangla juhataja oli niivõrd noor, et söandasin tema hoogu jalahoobiga kiirendada. Kõik oli jälle korras. Uks kolksatas mu nina ees kinni. Olin jälle Freiburi mässaja, paha poiss. Nüüd või mitte kunagi peaks Angelina mind märkama. Juba selgi põhjusel, et vastasel juhul peaksin elu lõpu veetma nende murelike müüride sees.

Ootamine ei ole mu närvidele kunagi hea olnud. Rahulikel momentidel olin vägev mõtleja, aga suurema osa ajast tahan tegutseda. Plaani koostamine ja selle julge teostamine on väga lõbus, aga on hoopis teine asi istuda risakile jäänud vanglas kaalutlemas, kas su plaan toimib või on mõtteketis nõrku lülisid.

Kas ma pidin siit urkast uttu tõmbama? See ei oleks kindlasti väga raske, aga see oIeks alles viimane võimalus. Vanglast väljaspool peaksin ma püsima maa all ja mind ei oleks kerge kätte saada. Ma võisin siin ainult küüsi närida - Angelina pidi tegema järgmise käigu. Võin ainult soovida, et ta teeks õiged järeldused minu antud vihjetest.

Nädala pärast olid mul närvid otsakorral. Kuninglikku advokaati ei olnud näha, kohtuprotsessist ei olnud juttugi, rääkimata kohtuotsusest. Olin neile kuum kartul ja ilmselt nad lootsid, et kaon tühja õhku. Pidin peaaegu seda tegema. Põgenemine sellisest nurgatagusest vanglast oli liigagi lihtne, aga ma ootasin teateid hukatuslikult armastatult. Mõtlesin, missugust meetodit ta võiks kasutada. Kas avaldab kohtuistungile survet minu vabastamiseks? Või saadab mulle salaja viili, et näha, kas ma suudan ise põgeneda? See viimane võimalus tundus paremana ja ma rebisin oma leivaannused iga päev pisikesteks tükkideks. Aga viili ei tulnud.

Kaheksandal päeval tegi Angelina käigu ja tegi selle kaunis otsekoheselt. Oli kesköö, aga ärkasin selle peale, et midagi imelikku oli toimumas. Ei kuuldunud midagi, piilusin siis uksepraost. Mind tervitas kaunis vaatepilt. Öövaht lamas kogu pikkuses põrandal ja tema kohal seisis musta riietatud kuju, nui suures käes. Samamoodi riides kuju tuli talle appi ja koos vedasid nad valvurit kongi poole. Üks neist võttis taskust tüki punast riiet ja asetas selle valvurile sõrmede vahele. Kui nad keerasid ennast kongi poole, roomasin hääletult oma voodisse.

Võti ragises lukus ja valgus süttis. Hüppasin istukile silmi pilgutades ja teeseldes, et olin keset und ärganud.

"Kes seal on? Mida tahate?"

"Kiiresti üles ja hilbud ümber, Diebstall. Hakkame kohe astuma," lausus esimesena nähtud gorilla, kelle käes rippus endiselt nui. Lasin lõual langeda, hüppasin üles ja panin selja vastu seina.

"Salamõrvar!" kähisesin. "Või sellise vembu on Ville-vanake minu jaoks välja haudunud. Pannakse poisile köis kaela ja vannutakse siis, käsi piiblil, et ta poos ennast ise. Lase käia - see ei saa nii kerge olema!"

"Pea lõuad, idioot," sosistas mees. "Tulime sind siit välja päästma. Oleme sõbrad." Kaks meest ründas veel sisse ja nägin vilksamisi neljandat koridoris.

"Või sõbrad!" hüüdsin. "Mõrvarid tõenäolisemalt! Maksate selle eest veel kallilt!"

Koridoris olev sell sosistas midagi ja teised kargasid mulle kallale. Tahtsin bossi natuke täpsemini näha. Ta oli väikesekasvuline, aga ta oli mees. Tal olid lohakad riided ja nägu suka varjus. Angelina oli just sama pikkusega, aga enne, kui jõudsin korralikumalt vaadata, olid gorillad mul kallal. Lõin ühele neist vastu ja hüppasin eest ära. See oli siiski kõrtsikaklus ja kogu edu oli nende poolel. Mul ei olnud mingisuguseid relvi ja nemad ei kartnud oma nuiasid kasutada. Katsusin oma võidurõõmu peita, kui nad mind nuiadega materdasid.

Vastumeelselt lasin ennast vedada sinna, kuhu tegelikult tahtsingi minna.

16

Kui nad ei saanud mind nuiadega minestama, siis murdis üks neist narkoosikapsli mu nina all ja nii me läksime. Ärgates ei võinud ma loomulikult teada, kuspool planeeti olin. Ilmselt olin saanud vasturohtu, kuna ärgates seisis minu juures keegi, süstal käes. Ta vedas parajasti mu silmalauge üles ja ma ansin talle laksu vastu kätt.

"Kavatsete siis mind enne tapmist ka veel piinata, sead niisugused!" ütlesin, meenutades rolli, mida ma esitama pidin. "Selle pärast ei tasu sul muretseda," lausus madal hääl mu taga. "Oled sõprade seltsis. Selliste, kes mõistavad su nördimust praeguse valitsuse suhtes."

Hääl ei meenutanud kuigi palju Angelinat ega ka selle hapunäoline omanik. Põetaja kadus, jättes meid kahekesi ja jõudsin juba mõtelda, et mu plaan oli mingis kohas rööbastelt libisenud. Selles raualõualises rähmsilmses vennikeses oli midagi tuttavat ja varsti tundsin temas ära ühe aadliku.

"Rdenrundt - krahv Rdenrundt," ütlesin, üritades meelde tuletada, mida ma veel tema kohta olin lugenud. "Võiksin uskuda teie sõnu, kui te ei oleks kuninga nõbu On raske uskuda, et te aitaksite mind põgenema oma mõtete pärast..."

"Sellel, mida usud, ei ole tähtsust," nähvas ta vihaselt. Tal oli ilmselt lühike vedru ja võttis natuke aega, enne kui ta rahunes. "Villelm võib mu nõbu olla, aga see ei tähenda, et peaksin teda parimaks võimalikus valitsejaks. Sina rääkisid märkimisväärsetest nõudmistest kõrgemale auastmele ja sinu suhtes tehtud pettustest. Mõtlesid sa seda tõsiselt? Või oled ainult õukonna piimahabemega lobiseja? Mõtle hästi, enne kui vastad - sinu üle mõistetakse kohut selle järgi. Võib olla, et teisedki tahavad muuta kella häält sellel planeedil."

Ja mina olin innukas. Truu sõber ja tapja vaenlane ja paljas raud, kui tuli võidelda. Hüppasin püsti ja pumpasin hullupööra tema kätt.

"Kui räägite tõtt, on siin mees, kes püsib teiega kuni lõpuni. Kui valetate ja see on kuninga mingi intriig, võite valmistuda võitlemiseks, krahv!"

"Ei ole põhjust võidelda," ütles ta, vabastades vaevaliselt oma käe minu haardest. "Vähemalt mitte meil omavahel. Meie ees on raske ülesanne ja me peame õppima lootma teineteisele." Ta naksutas oma sõrmenukke ja vaatas süngelt aknast välja. "Soovin tõesti, et võin teile loota. Freibur on hoopis teistsugune maailm, kui see oli meie esiisade ajal. Liit on inimestest kõik mahlad välja imenud. Ei ole leidnud kedagi, kellele võiksin täielikult loota."

"Sellel kambal, kes mind kongist ära varastas, ei tundunud vigagi olevat. Nad näisid oma tööd tundvat."

"Ainult lihased!" Ta sülitas ja vajutas tooli käsitoel olevat nuppu. "Gorillad, kelle pead on umbluu. Vain neid palgata nii palju kui tahan. Mul on vaja juhtimisvõimelisi mehi, kes aitavad mul Freiburi õigetele rööbastele viia."

Ei maininud kampa juhtinud meest, keda olin näinud koridoris eelmisel õhtul. Kui Rdenrundt ei tahtnud Angelinat mainida, ei võinud minagi seda teha. Ja kuna ta tahtis meelsamini ajusid kui muskeid, otsustasin talle neid pakkuda.

"Kas teie nuputasite välja selle mundri tükikese, mis jäeti valvuri kätte? See oli väga leidlik."

Ta silmad ahenesid, kui ta pöördus mind vaatama. "Oled üsna terava silmaga, Bent" lausus ta aeglaselt.

"See on vaid harjutamise tulemus," vastasin, katsudes kuulduda samal ajal tagasihoidlikuna ja enesekindlana. "Valvuri kätte jäetud riidetüki küljes oli nööp, just nagu ta oleks võitluse käigus selle kellegi pintsaku küljest rebinud. Ometi olid kõik minu nähtud mehed musta riietatud. Eesmärgiks oli ilmselt hämada..."

"Mulle hakkab tunduma, et olen valinud õige mehe," ütles ta, näidates mulle kogu oma poolmädade hammaste rivi. Mõte oli nähtavasti saada näole rahulolev grimass. "Nagu te kindlasti teate, kannavad Vana Hertsogi mehed punaseid mundreid..."

"Ja vana Hertsog on kuninga truu pooldaja," lõpetasin tema eest. "Ei oleks sugugi paha, kui ta satuks kuninga juures ebasoosingusse."

"Tõepoolest mitte," kinnitas Rdenrundt ja esitles mulle jälle oma hambaid. Hakkasin teda tõesti vihkama. Teisalt, kui Angelina oli ta valinud eestvedajaks, oli ta parim võimalik mees selle ülesande jaoks. Aga ta oli nii ennasttäis ja nii fantaasiavaene, et ta vaevalt taipas, kui geniaalseid ideid Angelina talle söötis. Kahtlemata oli tal siiski raha, tiitel ja auahnus. Kombinatsioon, mida Angelina vajas. Aga kus, pagan võtku, ta ise oli?

Uksest tungis sisse midagi suurt ja kahtlustasin juba üllatusrünnakut. Küsimus oli siiski ainult robotis, kes lõi niisugust lärmi, et ei kujutanud ette, mis põrgut tal viga oli. Krahv kamandas selle meile napsu segama ja kui see pöördus, nägin tema seljas toru, mis ei saanud olla midagi muud kui korsten. Õhus oli selge süte hais. "Kas see robot töötab tõesti sütega?" kuristasin.

"Jah," vastas krahv mulle klaasi ulatades. "Siin on tüüpiline näide sellest, mis Freiburis on viga nii kaua, kui Villelm Saamatu on võimul. Niisuguseid roboteid ei näe pealinnas."

"Loodetavasti mitte!" pahvatasin, jõllitades suitsevat, roostetanud ja tolmust kaadervärki. "Ma olen muidugi üpris kaua ära olnud...asjad muutuvad..."

"Mitte piisavalt kiiresti! Ära kohtle mind kui mingit maatolvanit! Olen olnud Misteldrossis ja näinud, mismoodi teietaolised elavad. Teil ei ole mingeid roboteid, rääkimata niisugusest asjandusest!" Ta lõi vihaselt robotit, kes katsus lootusetult tasakaalu säilitada.

Järgmisel uusaastal saab kakssada aastat Liidus olemisest. Meid on tühjaks pumbatud ja taltsutatud täielikult ainult selle eesmärgiga, et kuningas Villelm võib nautida mugavusi oma palees. Meile aitab ainult mõnest raasust tema laualt. Saame robotite ajukassette ja valitsusseadmeid, aga muidu peame me need kõlbmatud koletised ise ehitama. Ja seal, kust sina oled pärit, arvatakse, et robot on paat, mis liigub ilma aerudeta!"

Ma ei hakanud siiski krahvile Linnutee majandusküsimusi selgitama, planeetide tähtsusjärjekorda või vastastikuse kommunikatsiooni raskusi. See planeet oli olnud galaktika kultuuri mõjusfäärist väljas üle tuhande aasta ja alles äsja oli saadud uus kontakt. Neid koolitati aeglaselt sisse elama Linnutee kultuuri, katsudes vältida liigseid kultuurishokke. Küllap siia võiks toimetada tuhat robotit kas või hommepäev, aga mis kasu tooks see Freiburi majandusele? Palju parem oli tuua ainult hädavajalikke osi ja õpetada elanikke ise roboteid ehitama. Kui neile tooted ei meeldinud, võisid nad neid ise parandada, selle asemel, et pidevalt viriseda.

Krahv ei vaadanud muidugi asjale samuti kui mina. Angelina oli osavalt manipuleerinud tema eelarvamuste ja positsiooniga. Äkki krahv kummardus näitama roboti küljes olevat mõõteriista.

"Vaata nüüd," hüüdis ta. "Rõhk on neljakümneni langenud! Järgnevalt kukub ta näoli ja põletab kogu maja maha. Pane puid pessa juurde, idioot niisugune!" Releed raksatasid roboti sees ja see laskis kandikud käest. Võtsin oma klaasist suure lonksu a jälgisin huviga olukorda. Robot kolistas endisest aeglasemini kamina juurde ja avas vastaspoolel oleva luugi, kust leegid välja lõid. Söelabidaga kallas see enda sisse suure satsi antratsiiti ja põmatas luugi kinni. Vähemalt oli talle õpetatud sedavõrd kombeid, et ta tuhka nurka ei tühjendanud.

"Välja siit, sealaut, välja!" karjus krahv köhides. Õhk oli suitsust paks. Kallasin endale rüübet ja otsustasin, et tegelikult hakkab Rdenrundt mulle meeldima.

Ta oleks meeldinud mulle palju rohkem, kui ma oleksin Angelina leidnud. Kõikjal paistsid tema kerged sõrmejäljed, aga tüdrukut ennast ei olnud kusagil näha. Mulle näidati tuba kätte ja esitleti mõnele krahvi ohvitserile. Noorest aadlisoost pärinev semu nimega Kurt näitas mulle ümbrust. Maja oli kombinatsioon feodaalsest kindlusest ja väikesest linnast ja ülejäänud linnast lahutas seda kõrge müür. Krahv hoidis oma plaane nähtavasti väga salajas, sest kohal olid ainult mõned relvastatud valvurid, kes lonkisid tüdinenult siia-sinna või harjutasid ükskõikselt lasketiirus. Kõik aistis liigagi rahulik ja ometigi pidin ma olema mässukeskuses. Selles ei olnud kahtlustki. Üritasin Kurti küsitleda kaudseid teid pidi ja ta vastused tundusid avameelsetena. Mõnede teiste provintsiaadlike kombel kadestas ta linnaelanikke, kuigi ta omal nõul vaevalt kunagi midagi asja parandamiseks teinud oleks. Mingil põhjusel oli ta värvatud kaasa plaani, mis tundus talle väga hägune olevat. Ei usu, et ta isegi laipa kunagi näinud oli. Kõik, mis ta mulle jutustas, ei olnud siiski tõsi ja ta jäi mulle vahele kohe esimese valega.

Kohtasime mõnda naist ja tervitasime neid. Kurt ütles, et need on teatud ohvitseride naised.

"Kas sa ise oled abielus?" küsisin.

"Ei. Ei ole aega olnud ja nüüd on vist juba liiga hilja. Aga kui see töö on tehtud, on mul palju aega."

"Tõsi," möönsin . "Aga krahv, kas tema on abielus? Olen olnud nii kaua eemal, et olen osadest sündmustest maha jäänud. Eriti naiste, laste ja muu sarnase suhtes." Silmanurgast jälgisin küsimuse mõju ja märkasin, et ta võpatas korraks.

"Seda...võib ka nii öelda. Pean silmas, et krahv oli abielus, aga siis juhtus õnnetus ja ta ei ole antud hetkel abielus..." Tema hääl vaikis ja ta püüdis juttu mujale juhtida, et seda teemat vältida.

Angelina järelt võib alati leida vähemalt paar laipa ja mul ei olnud raske ühendada teda krahvi naise saladusliku surmaga. Kui küsimuses oleks olnud loomulik surm, ei oleks Kurt kõneainet vältinud. Ta ei maininud asja kohta midagi rohkemat ja ma ei üritanud ka teda rohkemat pumbata. Olin saanud niidiotsa. Angelinat ei olnud näha, aga märke oma juuresolekust oli ta jätnud rohkem kui vaja. Küsimus oli ainult ajastuses. Sobival juhul raputaksin Kurti ja otsiks üles need gorillad, kes olid mu vanglas kinni nabinud. Mõne klaasikesega kinnitaksin neile, et ei pea viha tüli pärast vanglas ja pärast seda õngitseksin neilt teateid selle kohta, kes neid juhtis.

Aga Angelina jõudis enne mind. Üks aururobot puhkis kohale ja teatas, et krahv tahab mind näha. Tõmbasin ülikonna sirgu, kammisin juuksed ja andsin end teenistuseks üles. Olin rõõmus märgates, et krahv oli mõjusalt vaikne salajoodik. Peale selle, tema suitsudes oli väga vähe tubakat hulgas - magus suits täitis ruumi. Eluaega oli tal vaevalt kuigi palju ja mina ei oleks leinajate hulgas. Mu avastusi ei olnud näost näha - seisin valvel nagu tinasõdur.

"Kas läheb tööks, härra krahv? . Sellepärast kutsusite?" küsisin.

"lstu ja lõdvestu. Suitsu tahad" küsis ta, lükates suitsukarbi minu poole. Vaatasin vastikusega pruune junne.

"Ei, tänan. Olen üritanud olla suitsetamata. See hoiab mind nutikamana ja päästikusõrme tundlikumana.

Krahvi mõtted paistsid mujal olevat ja ta vaevalt kuulis mu sõnu. Ta imes oma põski, vaadates mind pealaest jalatallani. Lõpuks jõudsid ta pooljahused ajud mingisugusele otsusele.

"Mida sa tead Radebrecheni perest?" küsis ta, mis oligi vist eksootiliseim küsimus, mis mulle on esitatud.

"Mitte midagi," vastasin tõepäraselt. "Kas peaksin?"

"Ei...ei..." vastas ta ebamääraselt ja jätkas oma põskede imemist. Jäin pilve ainuüksi juba toa õhust ja imestasin, mis seisus tema võis olla.

"Tule," ütles ta, lükates oma tooli ümber ja ise peaaegu koos sellega kukkudes. Komberdasime paljudest ruumidest ja koridoridest läbi kuni jõudsime ukseni, mis ei erinenud teistest muu poolest, kui et selle ees seisis valvur. Karminäoline sell, käed risti rinnal. Püstol rippus hooletult käes. Mees ei liigatanudki, kui peatusime tema ees.

"Kõik korras," ütles krahv minu arvates natuke alandliku häälega. "Ta on koos minuga."

"Ta tuleb igal juhul läbi otsida," teatas valvur. "Mul on vastav korraldus."

Veel huvitavam - kes andis korraldusi, millele krahvgi pidi oma lossis alluma ? Nagu ma ei oleks seda teadnud. Kõigele lisaks tunnistasin valvuri hääle järgi ta üheks abiliseks vanglas. Ta otsis mu ruttu ja tõhusalt läbi ning astus siis kõrvale. Krahv avas sisse astudes ukse ja ma lärgnesin talle.

Tõelisus oli teooriast efektiivsem. Kuigi mul oli täielik põhjus oletadla, et kohtaksin Angelinat, oli tervislik shokk näha teda laua taga istumas.

Elektrilöök kulges selgroogu mööda üles ja tõstis kuklakarvad püsti. Seda hetke olin kaua oodanud. Mul oli raske rahulikku näidelda. Vähemalt nii rahulikku, kui noor mees peaks näitama nii uhke pakendi ees.

Tüdruk ei meenutanud muidugi Angelinat kuigi paljus. Nägu oli teistsugune, samuti ka juuste värvus. Ometigi oli sellel uuel näol samasugune ingellik pehmus. Tema keha oli peaaegu endine, ehk natuke kohendatud siit ja sealt. Tegu oli ainult väliste muutustega - pisikestega selle kõrval, mida mina olin kogenud.

"See on krahv Bent Diebstall," ütles krahv, suunates oma kuuma, suitsuse pilgu tema peale. "Mees, keda tahtsid näha, Engela." Ta nimetas siis ennast endiselt ingliks, ainult natuke erimoodi. See oli halb komme, millest oli mõttekas lahti saada, aga minu asi ei olnud teda selle eest hoiatada. Paljud on vahele jäänud, kasutades liiga vähe muudetud salanime.

"Oi, ma tänan, Cassitor," ütles ta. Cassitor, tõsi mis tõsi! Küllap minagi tõmbaksin suu kõverasse, kui ma peaksin kannatama sellist tola nagu Cassitor Rdenrundt. "Oli tore, et tõid krahvi siia," lisas ta samasuguse kerge, tühja häälega.

Cassi-poju oli kindlasti oodanud soojemat vastuvõttu, sest ta viis raskuse ühelt jalalt teisele ja pomises midagi omaette. Aga Angelina-Engela tervitussoov ei muutunud sellest soojemaks - pigem see jahenes paari kraadi võrra, kui ta lehitses laualolevaid pabereid. Krahv mõistis segases olukorraski vihjet ja kõndis välja, pomisedes lühikesi, aga teravaid kohalikke väljendusi. Olime kahekesi.

"Miks te levitasite neid valesid oma karjääri kohta Tähevahtkonnas?" küsis Angelina vaikse häälega, tõstmata paberitelt pilku. Vastavalt oma rollile naeratasin ma sisukalt ja pühkisin olematut tolmu varrukatelt.

"Ma tõesti ei saanud nendele mõnusatele inimestele rääkida, mida ma tegelikult olin teinud nende aastate jooksul, või kuidas?" vastasin ümmarguste silmadega.

"Ja mida sa tegid, Bent?" küsis ta täiesti tundetu häälega.

"See on mu oma asi, või mis?" vastasin täpselt samasuguse tooniga. "Ja kui kord juba küsimuste tund, siis tahaksin teada, kes sa oled ja millest see johtub, et sinu sõna kaalub rohkem kui krahv Cassitori oma?" Ma olen nendes küsimusmängudes väga osav, aga seda on ka Angelina ja ta suunas vestlussse endale sobivasse suunda.

"Kui sa nüüd tead, et olen siin tugevatel jalgadel, oleks sul parem vastata minu küsimustele. Ära karda mind vapustada - üllatuksid, kui räägiksin sulle, mida kõike ma tean."

Ei, Angelina, mu armas, tõepoolest ei üllatuks. Aga ma ei saanud hakata oma lugusid seletama ilma väikese vastupanuta. "Sina siis oled selle pöörde ajud, on ju nii?" ütlesin rohkem konstateeringuna kui küsimusena.

"Jah," ütles ta, avades oma kaardi, et pääseks minu mängu nägema.

"Noh, kui sa just teada tahad, olin salakaubavedaja. See on eriti huvitav amet, kui tead, mida kusagile vead. Mitme aasta jooksul oli see väga rentaabel, aga mõnede valitsuste meelest harrastasin ebaausat konkurentsi, sest nende arvates võivad ainult valitsused inimesi petta. Enamus planeedid tegid mu jalgealuse tuliseks ja nii pidin ma tagasi pöörduma oma arenemata koduplaneedile mõneks ajaks puhkama."

Angelina ei olnud muidugi valmis mu jutte uskuma, vaid küsitles mind mu pika tee etappide kohta, näidates, et tunneb ala väga hästi. Rabelesin siiski kergesti välja, sest töö ei olnud mulle sugugi võõras. Olin kogunud nii mõnegi megakrediidi ka selles äris. Kartsin ainult seda, et annan liiga tõhusa pildi iseendast ja sellepärast nimetasin oma tööd õnnestunuks, kuid andsin mõista, et olen alles noor ja kogenematu. Oma muinasjuttu rääkides, katsusin sellesse võimalikult paremini sisse elada ja uskuda kõike, mida ütlesin. Sel hetkel ei tohtinud ma ütelda midagi sellist, mis meenutaks talle Libe-Jim diGrizi. Ma pidin olema kohalik kaabakas, kellel oli hästi läinud ja kes oli minemas ülesmäge. Loomulikult valitses vestluse ajal võimalikult vaba õhkkond - täideti klaase ja süüdati sigarette - mille mõte oli teha mind ettevaatamatuks ja aldiks vigade suhtes. Muidugi viskasin ma sekka mõne kalamehe-loo, mida ta märkas ja pani poisiliku innukuse arvele. Kui mu lugu kokku hakkas kuivama, torkasin vahele oma küsimuse.

"Kas sa võid üelda, mis on sul tegemist Radebrecheni suguvõsaga?"

"Miks sa seda küsid?" küsis ta rahulikult.

"Su naeratav sõber Cassitor küsis, mida ma neist tean, enne, kui siia tulime. Ütlesin, et ei tea midagi. Mis ühist on suI nendega?"

"Nad tahavad mind tappa," vastas ta.

"See oleks ju häbi...ja suur raiskamine," ütlesin talle, manades näole parima tule-minu-juurde-naeratuse. See ei mõjunud talle. "Mida ma saaksin olukorra heaks teha?" küsisin asja juurde tagasi tulles, kuna teda ei paistnud mu mehine külgetõmme huvitavat.

"Tahan sind endale ihukaitsjaks," ütles ta ja kui naeratasin suud lahti tehes, jätkas ta, "ära võta vaevaks ütelda, kui kangesti sa sooviksid valvata ka mu keha. Cassitor kannab nende ridade eest hoolt."

"Tahtsin ainult ütelda, et võtan ülesande vastu," laususin valetades, kuna ta oli ära arvanud, mida tahtsin öelda. Oli väga raske püsida Angelina mõtetega ühes taktis, veel enam temast ees. Ma pidin endale meelde tuletama, et ei tohtinud hetkekski ennast lõdvaks lasta. "Räägi mulle rohkem inimestest, kes su elu ihkavad."

"Mulle on jutustatud, et krahv Rdenrundt oli abielus," ütles Angelina klaasi keerutades. "Tema naine tegi enesetapu väga lollil kombel. Tema perekond - loomulikult Radebrecheni nimega - oletab, et mina tapsin ta ja tahab kätte maksta, tappes mind. Ilmselt on siin Freiburi kolkas veritasu endiselt käibel ja rikaste perekondade idiootlikud liikmed harrastavad seda edasi."

Pilt hakkas äkki selgima. Krahv Rdenrundt, sünnipärane õnnekütt, oli kasvatanud suuri rikkusi, abielludes rikka neiuga. Ettevõte oli toiminud sinnamaani, kui Angelina lavale oli ilmunud. See üleliigne naine oli olnud ees ja Angelina oli selle manalasse toimetanud, teadmata midagi veritasust. Midagi oli untsu läinud - välisilme järgi otsustades oli krahv ettevõtmise ära solkinud  ja Angelina elu oli ohus. Nüüd tahtis ta asetada mu haavatava keha enda ja tapjate vahele. llmselt oli see mahajäänud planeet kõvem põhkel, kui ta oli oletanud. Nüüd oli minu kord esitada jultunut.

"Kas küsimus oli enesetapus" küsisin "või tapsid sina ta?"

"Mina tapsin ta," vastas Angelina. Nokkimised olid nokitud ja kumbki mängis lahtiste kaartidega. Pall oli minul.

17

Mida muud ma oleksingi teha saanud? Ma ei olnud kannatanud kõike ainult selleks, et teda niisama arreteerida. Loomulikult kavatsesin ma ta arreteerida, aga see oleks võimatu keset krahvi kindlust. Peale selle tahtsin rohkem teada saada selle mässu kohta, kuna see oli päevselgelt Erirühma asi. Kui kavatsesin naasta selle palgalehele, oli mul parem kaasa tuua mõningaid kingitusi, näidates oma head tahet. Tegelikult ei olnud ma päris kindel, kas tahtsin tagasi Erirühma. Mu käes plahvatanud sütik oli alles värskelt meeles - asi ei olnud päris nii lihtne. Tõsi oli seegi, et mulle meeldis Angelina seltskond ja sageli ununesid mul isegi tema jälgedesse jäänud laibad. Öösel tulid need siiski meelde ja vaevasid mu südametunnistust. Katsusin voodisse minna võimalikult väsinuna ja kohe magama jääda.

Elu oli nagu roosidel tantsimine ja tahtsin lõbutseda kuni lilled närtsivad. Angeli-preili jälgimine oli puhas rõõm ja märkasin, et olen juba temalt midagi õppinud. Oma pisikeste kätega voolis ta paneeti revolutsiooniks valmis ja paistis sedasi, et tal see ka õnnestub. Mõned korrad küsis ta Hüppasin püsti, sest raskes olukorras nõu ja kui esitasin oma lahenduse, pidas ta alati sellest kinni. Tõsi küll, ma ei olnud kunagi võimuhaaramiskatset teinud, aga kuriteol on omad seadused ja küsimus on ainult õpitud tehnika sobitamisest. Eriti sageli ta mind ei usaldanud. Suurema osa esimestest nädalatest olin ainult ihukaitse ja pingul võimalike salamõrvarite pärast. Mu seisund oli nii irooniline, et see lõbustas mind kõvasti.

Meie väikeses Eedenis oli ometi ka uss ja selle nimi oli Rdenrundt. Ei olnud kuigi palju kuulda, aga lühikestest lausetest, mida korjasin siit ja sealt, hakkasin järeldusele jõudma, et temas ei olnud materjali revolutsiooni juhtimiseks. Mida lähemale mässupäev tuli, seda kahvatumaks krahv muutus. Ta harrastas pahesid üha pöörasemalt ja ühel päeval oli ettevõte valmis lõhki minema.

Angelina ja krahv pidasid nõu ja mina olin eeskojas valves. Kuulasin neid häbitult salaja pealt kui sain ja seekord oli õnnestunud mul uks natuke praokile jatta. Ettevaatlikult oma varbaid kasutades, sain prao suuremaks, nii et suutsin kuulata nende pominat. Tüli hakkas suure hooga arenema - mida olin kuulnud viimastel päevadel tihti - ja mul õnnestus kuulda sõna siit, teine sealt. Krahv karjus juba kõvasti ja teatas, et ta ei soostu väikese, kuid vältimatu väljapressimisega, mis kuulus Angelina plaani. Seejärel jai vestlus vaiksemaks ja katsetest hoolimata ei saanud ma sõnadest aru. Krahvi hääles oli magusat meelitamist, aga Angelina vastused olid ühesed: Ei. Hüppasin püsti, sest krahvi karjumine ägenes äkki.

"Miks ei? Sinu vastused on alati ei ja mulle aitab!"

Toast kostus rebimise häält ja midagi läks vastu põrandat katki. Ühe hüppega olin toas. Angelina riided olid ühe õla pealt rebenenud ja krahvi sõrmed olid tema käsivartes kinni nagu raisakulli küüned. Haarasin püstolitoru, kavatsedes seda nuiana kasutada, aga Angelina oli nobedam. Ta haaras laualt pudeli ja põrutas krahvile puhtalt meelekohta. Krahv kukkus põrandale nagu liivakott. Angelina kohendas juba oma riideid, kui sain oma hoo pidama.

"Pane püss ära, Bent - sa ei vaja seda," lausus ta rahuliku häälega. Soostusin seda tegema, kui olin kontrollinud, et krahv on tõesti meelemärkuseta ja soovisin tegelikult, et tal oleks vaja ülemäärast narkoosilööki. Aga Angelina oli teinud head tööd. Angelina oli juba kiirustamas välja ja ma pidin jooksma, et tal järel püsida. Ta ei öelnud muud, kui "oota siin" ja jätkas oma teed.

Ei pidanud olema ennustaja andeid teadmiseks, et raskusi on tulemas. SeI ajal, kui krahv ärkas, muhk peas, kaalus ta uuesti suhtumist Angelinasse ja revolutsiooni. Olukorra üle järele mõeldes mängisin valvuriga mündimängu. Mõne minuti pärast tuli Angelina tagasi.

Pikavarrukaline talaar varjas käsivarre sinikad ja kuigi ta oli väljaspoolt rahulik, põles ta silmades vihane leek. põimisin sõnadeks selle, mida ta peaaegu kindlasti just seI hetkel mõtles.

"Kas sa tahad, et saadan krahvi oma armsa abikaasa juurde perehauda?"

Ta raputas pead. "Teda on veel tarvis. Ma suutsin ennast vaos hoida ja sul on parem teha niisamuti."

"Vaoshoidmine on OK, aga miks sa arvad, et ta pärast seda soostuks mingisuguseks koostööks sinuga ? Ta pea on ärgates nagu herilasepesa."

Ta ei paistnud ennast niisuguste pisiasjadega vaevavat, vaid rahuldus käe lehvitamisega. "Küll ma saan temaga hakkama ja panen ta tegema, mida ma tahan - teatud piirini. Need piirid määratakse ta vaimsete võimete kohaselt, aga ma tõesti ei teadnud, et need nii piiratud on, kui ma ta eestvedajaks valisin. Tema argus hävitab vähehaaval kõik need lootused, mis ma talle pannud olin. Ometigi saab teda kasutada eestvedajana, kuigi otsused teeme meie."

Mu tajumisvõime ei ole aeglane - ma olen ainult iseloomult ettevaatlik. Lasin Angelina viimasel lausel enne peas pöörelda, kui vastasin. "Mida sa mõtled otsustega, mida MEIE teeme? Mis minu osa õieti on?"

Angelina nõjatus toolis tahapoole ja lükkas laubalt kuldse kihara. Naeratuses, mille ta mulle suunas, oli kahe tuhande voldine pinge.

"Tahan sind sellesse ettevõttesse kaasata," ütles ta häälega, mida oli tugevdatud meeannusega. Saad kompanjoniks mu firmasse. Hoiame Rdenrundti juhina kuni pööre on lõppenud. Pärast seda elimineerime ta ja võtame võimu oma kätte. Kuidas tundub?"

"Seda..." ütlesin. Siis mul välgatas ja ütlesin uuesti "seda..." Esimest korda elus olin ma täiesti sõnatu. Kõndisin edasi-tagasi, üritades oma segamini olevaid mõtteid koondada.

"Ei tahaks vaadata kingitusraketi otsikusse," ütlesin lõpuks, "aga miks just mina? Tavaline, kuigi kohusetruu ihukaitsja, kes teeb oma tööd ja ootab palgaks saavat oma suguseltsile kuulunud eesõigused ja varanduse. Millest tuleneb niisugune ülendus jooksupoisist juhatajaks?"

"Tead isegi väga hästi," ütles ta naeratades. Toa temperatuur tõusis kümme kraadi. "Arvan, et sa suudad seda asja korraldada sama hästi nagu minagi ja peale selle, sulle meeldiks see. Koos suudame me teha maailma osavaima revolutsiooni. Mis sa arvad?"

Kui ta rääkis, käisin ma edasi-tagasi tema selja taga. Ta tõusis ja peatus, haarates mul käsivarrest. Tundsin ta sõrmede soojust läbi õhukese särgi. Ta nägu oli naeratades mu ees ja ta hääl oli sosinaks vaibunud.

"See oleks juba midagi, kas pole tõsi. Sina ja mina...koos."

Jaa, kas ei oleks!!! On hetki, kui on mõttekam rääkida kehaga kui suuga ja praegu oli selline hetk. Tahtmatult keerdusid mu käed tema ümber ja huuled surusid tema huulte vastu.

Ühe momendi tundus Angelina just sama soojana kui minu sisikondki - ta huuled elasid. Aga järgmisel hetkel olin juba kindel, et olin seda ette kujutanud. Soojus muutus sekundi murdosa jooksul jäiseks tuuleks ja kõik tundus võltsina.

Ta ei ajanud vastu ega katsunud minust lahti rabelda, aga ta huuled olid elutud ja ta lahtistest silmadest helkis steriilne tühjus. Alles siis, kui lasin oma käed ta ümbert lahti, astus ta tahapoole ja istus jäigalt toolile.

"Mis viga?" küsisin, usaldamata midagi rohkem öelda.

"Ilus nägu - kas te kõik mõtlete ainult sellele?" küsis ta ja iga sõna oli nagu nuukse. Tal ei olnud tõesti kerge oma tõelisi tundeid avaldada. "Kas kõik mehed on ühesugused...?"

"Jama!" karjusin ma vihastunumalt, kui ma oleksin tahtnud olla. "Sa tahtsid, et ma suudleksin sind - ära ürita eitada! Miks sa meelt muutsid?"

"Nõustuksid sa teda suudlema?" kiljus Angelina põhjusel, millest ma aru ei saanud. Ta kiskus lahti oma kaelas rippuva medaljoni ja viskas selle mulle. Medaljonis oli pildisuurendaja ja õigest nurgast vaadates võisin näha selle sees olevat pilti. Jõudsin ainult vilksamisi pilti vaadata, kui Angelina muutis meelt, tõmbas medaljoni mu käest ja lükkas mu uksest välja. Ta virutas ukse enda järel kinni ja lükkas riivid ükshaaval ette.

Valvuri hämmastunud näoilmest välja tegemata kõndisin oma toa poole. Mu tunded olid saanud seljavõidu mõistuse üle ja vähemalt hetkeliselt oli Angelinaga juhtunud sama. Ometigi ei suutnud ma mõista ta äkilist jahenemist ja medaljonis olnud pildi tähendust. Miks kandis ta seda kaelas?

Jõudsin pilti ainult vilksamisi näha, aga sellest aitas. Sellel oli noor neiu - kas ta õde? Traagiline kuju, kohutav tunnistus selle kohta, et inimene oli ainult uskumatute võimaluste kokkusattumine. Tüdruku needuseks oli uskumatu inetus - teisiti ei saa seda kirjeldada. Küsimus ei olnud ainult paljas küürus seljas, kõveras lõuas või kartulininas. See neiu oli kõikide ebamoodustiste summa, õudne olend. Ei tahtnud isegi mõelda talle ja mis see minu asigi oli...

Võpatasin, sest tajusin äkki, et Angelina oli paljastanud ühe nendest põhjustest, mis olid teinud temast selle, kes ta oli.

Loomulikult. Pildil oli Angelina ise.

Mulle sai mitu asja paugupealt selgeks. Olin sageli teda vaadates imetlenud, kuidas nii hirmus hing võib olla nii ilusas kehas. Ma oleksin pidanud mõistma, et hing oligi sündinud teistsuguses pakendis. On küllalt raske olla inetu mees, aga missugusena tundub inetus naise arvates? Missugusena näib elu, kui iga peegel on vaenlane ja inimesed põrkuvad meelsamini kõrvale, kui vaatavad sind? Kuidas on elada inetuna, kui sind on samal ajal õnnistatud või neetud ajudega, mis suudavad märgata väikseimatki vastikustunnet teises inimeses?

Enamik tüdrukuid oleksid sellises situatsioonis enesetapu sooritanud - aga mitte Angelina. Suutsin ette kujutada tema järedusi olukorrast. lnimeste poolt hüljatud ja vihatud, ei tundnud ta mingisuguseid süümepiinu mitte ühestki kuriteost. Kuritegudega hankis ta alguses raha kosmeetiliseks operatsiooniks ja veel raha järgmisteks operatsioonideks. Raha lõbustusteks ja mugavusteks. Siis püüdis keegi teda peatada ja Angelina tundis, et võib tappa nii kergesti samal ajal ka heameelt tundes. Ta tõusis ilu poole kuritegude ja mõrvade kaudu. Selle tõusu ajal oli väline inetus kadunud ja vajunud tagasipöördumatult tema hinge.

Vaene Angelina. Hakkasin tundma haletsust tema vastu, unustamata ometigi ta ohvreid. Vaene üksildane plika, kes, võites pooled lahingutest, oli kaotanud teise poole. Ta oli ostnud endale tõepoolest ingelliku ilu, aga oli kaotanud sisemise ilu.

Aga kui inimene võib muuta oma keha, võib ta muuta ka oma mõtteid, kas pole tõsi? Kas saaks teda veel aidata?

Mu mõtted tiirlesid sellise hooga, et ma ei suutnud toas püsida - tahtsin värsket õhku. Kesköö oli saabumas, valvurid olid kohtadel ja kõik uksed lukus. Ei tahtnud seletada oma käike valvuritele ja sellepärast ronisin trepist üles. Katuseaias ei tohiks sellisel ajal kedagi olla - saaksin üksi olla.

Freiburis ei ole üldse kuud, aga kirgas tähistaevas annab öösel piisavalt valgust. Katusevalvur tervitas mind, kui ma temast möödusin ja märkasin, et tal oli hõõguv suits pihu varjus. Ma oleksin pidanud selle kohta märkuse tegema, aga mul oli muudki mõelda. Kõndisin nurga taha ja toetusin piirde vastu, vaadates metsade musti piirjooni metsi ise nägemata.

Miski tundus mu mõtteid vaevavat ja hetke möödudes tajusin, mis see oli. Valvur - ta pidi valvama, aga suitsetamine valves olles ei ole parim võimalik sõdurlik käitumine. Võib-olla olen tähenärija, aga niisugune on mu iseloom. Kui hoida korras pisiasjad, siis suured korraldavad end ise. Igal juhul asi vaevas mind, nii et oli parem minna meest korrale kutsuma.

Ta ei seisnud enam samal kohal, ilmselt ta tegi siiski ringkäiku. Kavatsesin juba tagasi minna, kui märkasin, et katuse serval rippusid murtud lilled. See tundus imelikuna, sest krahv oli uhke oma katuseaia üle ja seda korrastati iga päev. Seejärel märkasin tumedat laiku lillede vahel ja mulle hakkas paistma, et midagi on kõvasti viltu.

Must laik oli valvur, kes oli kas surnud või meelemärkuseta, aga ma ei jäänud seda täpsustama. See, kes oli siia tulnud keset ööd, oli tulnud ainult ühel põhjusel - ja see oli Angelina. Tema tuba oli ülemisel korrusel - peaaegu samal kohal, kus valvuri laip. Sööstsin hääletult piirde juurde ja piilusin üle selle. Viis meetrit allpool paistis Angelina rõdu põrand valge laiguna. Vastu valget põrandat eraldus tume kuju.

Olin relva tuppa jätnud. Lõpuks ometi olin oma elu jooksul nii segases meeleolus, et olin unustanud normaalse ettevaatuse.  Minu muretsemine Angelina saatuse pärast maksaks talle elu.

Kõik see jooksis mul peast läbi samal ajal, kui piki piirde äärt jooksin. Läikivate haakidega oli piirde külge kinnitatud peenike nähtamatu kõis, mille kohta teadsin, et see kannab sama hästi kui kahemilline vaier. Salamõrvar oli laskunud alla võrgukuduja abil - seade, mis valmistas uskumatult peenikest ja tugevat niiti nagu ämblik. Seadme tehtud niit oli siiski üksainuke molekulikett ja kui katsuksin seda mööda alla minna, lõikaks see kätesse nagu habemenuga.

Oli ainult üks võimalus jõuda sellele rõdule, mille all avanes 2-kilomeetriline kuristik orgu. Olin oma otsuse teinud enne piirde servale tõusmist. Saavutanud tasakaalu, olin valmis hüppama. Kukkusin, jalad sirged, sihtides mehe selga.

Pöördusin siiski õhus ja selle asemel, et tabada teda otse, kukkusin tema teise õla pealt kõrvale ja prantsatasime mõlemad rõdu põrandale. Rõdu värises kukkumise võimsusest, aga vana kivi pidas vastu. Kukkumine oli löönud mu peast poolsegaseks ja võisin ainult soovida, et selli õlg oleks sama halvas olukorras kui minu jalg. Natuke aega ei suutnud ma muud kui õhku ahmida ja katsuda roomata tema suunas. Pikk, õhukeseteraline nuga oli lennanud tal käest ja nägin, kuidas ta üritas seda kätte saada. Ta sai selle kätte samal hetkel, kui mina ründasin. Ta urises ja sihtis mulle torke, mis läbis mlu varruka. Enne, kui ta jõudis käe tagasi tõmmata, olin tugeva võttega klammerudunud ta randmesse.

Võitlus oli hääletu, painajalik. Olime mõlemad kokkupõrkest segased, aga teadsime, et võitleme kumbki elu eest. Ma ei suutnud seista, kuna teine jalg ei kandnud ja kohe oli ta mu peal. Tema omakorda ei saanud kasutada teist kätt, aga ta oli tugevam ja raskem, nii et ma pidin hoidma ta noaga kätt kahe käega, et ähvardavat tera eemale tõrjuda. Öös oli kuulda ainult meie kähedat lõõtsutamist.

Tema suurem jõud ja raskus hakkas juba mõjuma ja tera laskus mu näole üha lähemale. Higi valgus silmadesse, aga nägin siiski, et ta teine käsi oli imelikult väändunud ja rippus tegevusetult. Mul oli õnnestunud see murda, aga ta ei olnud häältki teinud.

Ausast mängust ei tasu rääkida, kui küsimuse all on elu ja surm. Sain ühe jala tema alt välja venitada, kõverdasin seda ja mul õnnestus põlvega suruda tema murdunud kätt. Ta võpatas üle kogu keha. Minu uus vemp - kaks korda hullem. Ta väändus, katsudes valu eest põgeneda. Tirisin teda kõrvale ja ta kaotas tasakaalu. Murdunud käsi kõverdus, kui ta katsus mitte kukkuda, aga ma suunasin kogu oma jõu noa surumiseks tema rinna poole. Aga ta oli ikkagi veel tugevam ja nuga ainult kriipis teda. Keskendusin just uueks ürituseks, kui ta korraga vappus...ja suri.

Mind ei saa petta mingite ebaausate viguritega - aga see ei olnud ebaaus vigur. Tundsin kuidas ta keha iga lihas kangestus, kui ta kõrvale langes. Ma ei lasknud siiski tema randmest enne lahti, kui mu taga valgus süttis. Alles siis nägin, et tera oli tehtud märjaks ligase kollase ainega. Kiirelt mõjuv närvimürk - vaikne ja tappev. Selles kohas varrukas, kust nuga oli sisse tunginud, oli kollane triip. See mürk ei vajanud haava - aitas kui see puudutas paljast ihu.

Ääretult ettevaatlikult, pingutusest alles värisedes, võtsin särgi seljast. Alles siis, kui olin visanud selle surnukeha peale, söendasain kergendusest ohata.

Mu jalg kuulas juba sõna, kuigi valu oli põrgulik. Murdunud see siiski ei olnud, sest see kannatas mu raskust. Komberdasin kõrge akna juurde ja avasin selle. Angelina istus voodis ja hoidis tekki kahe käega oma rinna vastu. Ainult tema silmadest sain aru, et ta teadis, mis oli juhtunud.

"Surnud," kähisesin kuiva kurguga ja sülitasin. "Suri iseenda mürgist." Lonkasin tuppa, proovides oma jala kandvust. "Ma magasin, ei kuulnud ta tulekut," ütles ta. "Aitäh!"

Näitleja, valetaja, pettur, tapja. Ta oli näidelnud sadu osi sadade hääletoonidega. Ometigi oli nendes sõnades tõepärane kõla. Mõrvakatse oli tulnud liiga ruttu ta ei olnud jõudnud eelmisest vapustusest veel toibuda. Tema kaitse oli hajevil ja tõelised tunded pääsesid välja.

Juuksed lehvisid ta õlgadel, mida varjas õhukesest, pehmest materjalist õmmeldud eriti intiimse väljanägemisega öösärk. Pärast kõiki õhtuseid sündmusi oli see nägu mulle liig. Järgmisel hetkel olin juba ta voodi ees, hoidsin teda õlgadest, vaatasin talle ainiti silmadesse ja üritasin nende tagant midagi leida. Laual oli katkine kaelakett ja medaljon. Krabasin selle pihku.

"Sul on aeg aru saada, et see tüdruk on olemas veel ainult sinu mälestustes," ütlesin. Angelina ei liigutanudki. "Ta on minevik nagu kõik muugi. Olid siis laps - nüüd oled naine. Võib-olla olid kunagi see tüdruk, aga enam ei ole!"

Pöördusin kramplikult ümber ja viskasin medaljoni aknast pimedusse.

"Ei tohi elada minevikus, Angelina!" ütlesin peaaegu karjudes. "Oled ainult see, kes sa oled - sina ise!"

Suudlesin teda ja sel korral oli külmus kaugel. Ta vajas mind täpselt samapalju, kui mina teda.

18

Hommikukuma oli just taevaservale ilmunud, kui ma lohistasin mõrvari laiba krahvi juurde. Ei saanud kogeda ta äratamise rõõmu, sest üks seersant oli juba seda teinud, leides katuselt valvuri. Temagi oli surnud, seljas tühine torkehaav. Kogu vahtkond oli kogunenud krahvi elutuppa laiba ümber, arutades seda seletamatut surma. Nad märkasid mind alles siis, kui viskasin laiba teise kõrvale.

"Siin on teile tapja," ütlesin natuke uhke häälega. Krahv ilmselt tundis surnut, kuna ta võpatas kohkunult. Kahtlemata mõni endine sugulane, võimalik, et kälimees, llmselt ei olnud ta suutnud võtta Radebrechenide ähvardusi väga tõsiselt.

Valveseersant tundus kuidagi närvilisena ja hakkasin kahtlema, et olen teinud valesid järeldusi, Seersant vaatas vilksamisi kord krahvile, kord surnule ja mind huvitas, mis ta paljaksaetud sõdurikolbas liigub. Kuplees tundus olevat rohkem kui üks intriig ja ma tahtsin neid kõiki teada. Otsusasin üsna pea vestelda seersandiga nii semu moodi. Krahv naksutas oma sõrmenukke ja imes põski ja käskis lõpuks meestel laibad minema tassida.

"Jää siia, Bent," ütles ta, kui ma koos teistega lahkuda kavatsesin. Räntsatasin sel ajal toolile, kui ta käis ust lukku keeramas. Ta tormas baarikapi juurde ja kallas kurku klaasitäie kohalikku solki. Juba teist klaasi kummutades märkas ta oma märjukest ka mulle pakkuda. Võtsin pakkumise vastu ja klaasist rüübates imestasin, miks ta oli nii ägestunud.

Krahv kontrollis veel üks kord, et uksed olid lukus ja aken kinni. Ta koukis välja võtmekimbu ja .tegi kirjutuslaua alumise sahtli lahti. Seal oli väike elektriaparaat, millel oli nuppe ja teleskoobi antenn.

"Ohoo, vaata ometi!" ütlesin, kui ta antenni välja tõmbas. Ta ei vastanud, vaid põrnitses mind altkulmu ja jätkas siis seadme ülesseadmist. Alles siis, kui riista küljes roheline tuli süttis, ta rahunes.

"Kas sa tead, mis see on?" küsis ta seadmele osutades.

"Muidugi tean," vastasin. "Aga ei ole veel näinud ühtegi eksemplari Freiburis."

"Need ei olegi tavalised," pomises ta rohelist tuld jõllitades. "Minu teada on see ainuke eksemplar kogu planeedil ja sellepärast loodan, et sa ei maini kellelegi selle olemasolust. Mitte kellelegi!" kordas ta rõhutades.

"Mis see minu asi on," laususin ükskõikselt. "lgaühel on minu arvates õigus eraelule ja oma saladustele."

Minagi tahan hoida oma saladust ja olin kasutanud üpris sageli pealtkuulamisseadmete detektoreid. See paljastas nii elektri- kui ka kiiritusseadmed ja hoiatas nende eest koheselt. Oli tõesti võimalik ninapidi vedada sedagi seadet, aga kerge see ei olnud. Nii kaua, kui keegi ei teadnud, seadme olemasolust, võis krahv olla kindel, et teda ei kuulatud pealt. Aga kes tahaks tema järel nuhkida? Ta istus oma kindluse keskel ja teadisl kindlasti niipalju, et pealtkuulamisseadmed ei töötanud väga suure raadiusega. Õhus oli tundal paksu roti haisu ja mulle hakkas selgeks saama, mis on teoksil. Krahv ei jätnud mind mõistatama roti isiksust.

"Te ei ole juhmard, krahv Diebstall," ütles ta, mõeldes tegelikult, et olin palju lollim kui ta ise arvas. "Olete käinud teistel planeetidel ja näinud maailma. Teate, kui mahajäänud me oleme ja millise rõhumise all elame siin, sest muidu te ei oleks liitunud jõuguga, kes tahab seda iket oma õlgadelt heita. Mingi ohver ei ole liiga suur, kui see meid vabadusele lähemale viib." Mingil põhjusel higistas ta kõvasti ja hakkas jälle vastikult oma sõrmenukke naksutama. Tema meelekohta kattis tükike plastmassnahka. Lootsin, et see valutas.

"See võõras naine, keda olete valvanud..." ütles krahv kõrvale pöördudes, aga mind silmanurgast jälgides. "Temast on abi olnud asjade organiseerimisel, aga praegu on ta seadnud meid piinlikku olukorda. Teda on korra katsutud tappa ja üritatakse kindlasti uuesti. Radebrechenid on vana ja truu suguvõsa - ja selle naise juuresolek on nende suhtes solvamine." Ta võttis klaasist lonksu ja jõudis viimaks asja juurde.

"Usun, et te suudate tema töö ära teha - vähemalt sama hästi, kui mitte pareminigi. Mida ütleksite selle kohta?"

llmselt säras mu andekus kilomeetri kaugusele või oli siis sellel planeedil tõesti raskusi revolutsionääridega. Teist korda kaheteistkümne tunni jooksul pakuti mulle kohta juhtkonnas. Üks asi oli siiski kindel - Angelina pakkumine oli olnud aus, kuna aga Cassi-poju ettepanek haises pahasti. Otsustasin oodata, kuni ta avab kõik oma kaardid.

"See on mulle suur au, lugupeetud krahv," krooksusin mina. " Aga mis selle naisega juhtub? Ei arva, et talle eriti teie mõtted meeldiksid."

"Sellel ei ole mingit tähtsust," kähvas krahv, puudutades teist meelekohta ettevaatlikult. Ta neelatas ja sai enesevalitsuse tagasi. "Me ei taha siiski tema suhtes julmad olla," ütles ta ja tema näol oli siiraim naeratus, mida olen inimese näol näinud. "Hoiame teda kaitsepunkris. Mõned valvurid on talle vist ustavad, aga minu mehed suudavad asja korraldada. Sa püsid tema lähedal ja arreteerid sobiva aja saabudes. Seejärel loovutad ta ainult minu valvuritele - need kaitsevad teda. Varjus mõrvakatsete eest ning silma alt ja ebameeldivuste tekitamise eest ära."

"Plaan on hea," ütlesin veenva otsekohesusega. "Minu arvates ei ole sugugi kena seda vaest naist vangistada, aga kui see tuleb meie asjale kasuks, peab see sündima. Eesmärk pühendab abinõud."

"Sul on õigus. Kui vaid minagi oleksin osanud seda nii selgesti väljendada. Eesmärk pühendab..."

Ta kritseldas innukalt oma märkmikku. Meie revolutsiooni juhatajal oli tõesti suurepärane ajaloo tundmine! Katsusin meenutada mõnda kulunud fraasi, mida võiksin sobivas olukorras pillata, kui äkiline vihaaine mind segaseks tegi. Hüppasin püsti.

"Minu meelest ei peaks me aega raiskama, krahv," ütlesin. "Pakun, et tegutseme kell 18 täna õhtul. Jõuate korraldada tema valvurite elimineerimise. Olen tema toas valmis arreteerima teda kohe, kui saan vastava teate, et esimene etapp on õnnestunud."

"SuI on õigus. Igavene tegutseja. Teeme, nagu ütled." Surusime kätt ja ainult tahtejõud takistas mul purustamast ta ussitaolist käppa. Läksin otse Angelina juurde.

"Kas keegi võib meid kuulda?" küsisin temalt.

"Ei, tuba on täiesti eraldatud."

"Su endisel sõbral on pealtkuulamisseadmete detektor. Tal võib olla teisigi käepäraseid asjandusi."

Mõte ei tundunud Angelinat üldse häirivat. Ta istus peegli ees juukseid harjates. Vaatepilt oli võluv, aga praegu see häiris mind. Nüüd puhusid niisugused tuuled, et need puudutasid ka mind.

"Olen teadlik detektori olemasolust. Mina nimelt organiseerisin selle talle - tõsi küll, tema teadmata. Peale selle kindlustasin, et see oleks tarvitamiskõlbmatu parimatel lainepikkustel. Sel kombel on mul kerge jälgida tema asju."

"Kas sa kuulsid äsja, kui ta tegi minuga kaupa. Sinu valvurid tahetakse tappa ja sind visatakse kõige alumisse vangikongi, mis kindluses leidub."

"Ei, ei kuulnud," vastas ta sama rahulikult kui alati. Ta naerats mulle peegli kaudu. "Mul oli piisavalt mõtlemisainet, meelde tuletades eelmist ööd."

Naised! Nad oskavad tõesti asju segaseks ajada. Võib-olla oskavad nad seI kombel paremini tegutseda, aga mida see teeb meile, kelle arvates on parem mõistus ja tunded lahus hoida. Ma pidin saama ta taipama, kui tõsine olukord on.

"Noh, kui eelmised uudised sind ei huvita," ütlesin nii rahulikult kui suutsin, "siis ehk järgmine huvitab. Eelmise öö tapja ei olnud Radebrecheni saadetud. Ta oli krahvi palgalehel." Lõpuks see ometi õnnestus. Angelina lõpetas harjamise ja laskis isegi silmadel hämmastusest suureks minna. Ta ei esitanud tobedaid küsimusi, vaid laskis mul jätkata.

"Arvan, et oled alahinnanud seda rotti ja ta meeleheidet. Läksid natuke liiga kaugele, kui teda selle pudeliga koksasid. Valveseersant tundis mõrvari ära ja ühendas ta krahviga. Siit saab ka selgeks, kuidas ta pääses katusele ja teadis, kust sind leida. Nagu ka see, miks rünnak tuli nii ruttu. Vahetult pärast seda, kui olid Cassitor Haput pähe kolksanud."

Angelina oli hakanud jälle juukseid harjama, aga oli vait. Tema ükskõiksus hakkas mulle närvidele käima.

"Noo...mida kavatsed teha?" küsisin halvatujulise tooniga.

"Kas ei oleks targem küsida, mida sina kavatsed teha?" Ta ütles seda kergelt, aga sõnades oli laengut. Märkasin, et ta vaatab mind peeglist, nii et läksin akna juurde ja vaatasin üle saatusliku rõdu mägesid. Mida ma peaksin tegema? Küsimus oli veel suurem kui ta tajus.

Mida kuradit ma peaksin selle supiga tegema? Kõik pakkusid mulle 5O protsenti revolutsioonist, mis ei huvitanud mind absoluutselt. Või huvitas? Kas olin tulnud kinni võtma Angelinat, et ta Erirühmale loovutada? See toiming tundus unustusse vajununa juba mõni aeg tagasi. Ma pidin tegema otsuse ja ruttu. Mu valeisiksus oli hea, aga mitte nii hea, et see kannataks pidevat uurimist. Ainult see, et Angelina oli kindel, et olin surnud, segas teda märkamast, kes ma tegelikult olin. Mina olin tema kergelt ära tundnud, grimeerimisest hoolimata.

Just seI etapil pöördus maailm tagurpidi. Inimesel on võime, mida nimetatakse valikuliseks mäluks ja selle abil võime unustada ebameeldivaid asju. Tajusin, et mu valeriietus ei oleks pidanud petma niigi kaua. Algusest saadik olin olnud kindel, et selle aja jooksul oleks ta pidanud selle avastama. Samal ajal meenutasin, mida olin öelnud eelmisel õhtul. Paljastav avaldus, mille olin selle momendini oma mõtetest kõrvale lükanud.

"Ei saa elada minevikus, ANGELINA!" olin karjunud ja ta ei olnud reageerinud mingil moel.

Freiburis kasutas ta nime Engela!

Kui ma akna juurest ära pöördusin, suutis ta kergelt mu näolt süüdiolekut välja lugeda, aga ta ailnult naeratas salapäraselt sõnagi lausumata.

"Tead, et ma ei ole krahv Bent Diebstall," ütlesin viimaks. "Kui kaua sa oled seda teadnud?"

"Juba tükk aega - tegelikult peaaegu su saabumisest saadik."

"Kas sa tead, kes ma päriselt olen..."

"Kui mõtled seda, mis su õige nimi on, siis sellest ei ole mul õrna aimugi. Aga mul on meeles küll, kuidas ma sind vihkasin, kui näppasid mu lahingulaeva kogu selle vaevanägemise järel. Ja mäletan seda vägevat rahuldust, mida tundsin, kui su Freiburbadis maha lasin. Võid sa mulle nüüd oma nime öelda?"

"Jim," sain hämmastuse pärast puterdada. "James diGriz, keda kutsealal tuntakse nime all Libe-Jim."

"Kui tore. Minu õige nimi on Angela. Arvan, et isa meelest oli see peen nali. See oli üks neist põhjustest, miks mul oli meeldiv näha teda surevat."

"Miks sa mind ei ole tapnud?" küsisin ja mõistatasin samal ajal oma mõttes, mil viisi ta isalt elu võttis.

"Miks ma peaksin sind tapma, mu armas?" küsis ta häälega, milles ei olnud enam tuttavat, tühja kõla. "Oleme mõlemad vigu teinud ja on läinud väga palju aega, enne kui oleme märganud, kui ühesugused me oleme. Sama hästi võin küsida, miks sa ei ole mind arreteerinud? Selle eesmärgiga sa ju alguses mind jälitama hakkasid."

"Jah, hakkasin, aga..."

"Aga mida? Just praegu oled sa tulnud siia mind arreteerima, aga pead kõva sisevõtlust. Sellepärast ei rääkinudki, et tean, kes sa tegelikult oled. Nägin sind kasvamas ja lahti saamas nendest rumalatest mõtetest, mida politsei on sulle söötnud. Ma ei olnud kindel, mida sa otsustad teha, kuid lootsin. Ei tahtnud sind tappa, kui ma ei ole selleks sunnitud. Teadsin, et sa armastad mind, see oli algusest saadik selge. Ja see oli midagi erilisemat, kui see, mida need tobedad elukad on mulle pakkunud, keda siiani olen kohanud. Need armastasid ainult mu liha, aga sina armastad minus kõike, kuna me oleme ühesugused."

"Me ei ole ühesugused," üritasin vastu vaielda, aga mu häälest puudus kindlus. Tema ainult naeratas. "Sina tapad. Sa armastad tapmist ja selles oleme erinevad. Kas sa ei taipa?"

"Lori!" Ta vehkis halvustavalt käega. "Sa tapsid eelmisel ööl - väga efektiivselt - ja ma ei märganud, et oleksid eriti kahetsenud. Küllap tegid seda rõõmuga."

Mingil põhjusel tundus, nagu oleks silmus kaela ümber kokku tõmmatud. Kõik, mis ta ütles, oli kuidagi vale - ei osanud ainult öelda, mis suhtes. Neetud, kuidas saaksin selle olukorra lahendada?

"Lahkume Freiburist," ütlesin lõpuks.

"Jätame maha need hullud ja nende revolutsiooni. Siin on ainult asjatut tapmist ja mõrvu."

"Lähme pealegi - kui vaid läheme kusagile, kus võime sama hästi toime tulla." Ta hääl oli jälle range ja külm. "Tähtsam on ometi, et sa teed selgeks ühe sõlme oma kõrvade vahel. Sa annad elule lausa mõistmatu väärtuse. Kas sa ei mõista, kui tühine asi see on? Kahesaja aasta pärast on kõik seI momendil elavad inimesed surnud - ka sina ja mina. Mis tähtsus sellel on, kui aitame inimestel eesmärki natuke kiiremini saavutada? Nad teeksid sulle samuti, kui annaksid neile selleks võimaluse."

"SuI ei ole õigus," väitsin endiselt. Teadsin, et elus on muudki, kui ainult elu Ja surma pessimistlik filosoofia, aga sel hetkel ei olnud ma võimeline oma mõtteid sõnadeks vormima. Angelina oli nagu tugev narkootikum ja minu hingelise selgroo räbalad ei pidanud vastu. Tammid rebenesid tunnete laviini all. Suudlesin teda tajudes, et teen lõpliku lahenduse üha raskemaks.

Samas kuulsin peenikest ärritavat surinat kõrvades ja sama kuulis ka Angela. Oli raske ennast temast lahti rebida. Istusin kaugusse vaatama, kui ta tõusis videotelefoni vastu võtma. Ta keeras pildi ära ja ma ei saanud kuulda teises otsas oleva isiku häält, sest Angela kasutas kõrvaklappe. Ta ütles telefoni paar korda "jaa" ja vaatas siis äkki minule. Mul ei olnud aimugi, kellega ta räägib ja ega see huvitanudki mind. Mul oli teisigi probleeme.

Kui ta lõpetas, seisis ta vaikselt paigal ja ma ootasin, et ta ütIeks midagi. Selle asemel astus ta peeglilaua juurde ja avas selle sahtIi. Kõigist seal olevatest esemetest võttis ta selIe, mida kõige vähem ootasin.

Relva. Suurekaliibrilise püstoli, millega ta sihtis mind. "Miks sa tegid seda, Jim?" küsis ta pisaratega silmis. "Miks sa pidid seda tegema?"

Ta isegi ei kuulnud mu hämmastunud vastust. Ta mõtles ainult iseendaIe, aga püstolitoru sihtis mulle pähe. Äkki ajas ta selja sirgeks ja pühkis silmi.

"Sa ei teinud õieti midagi," ütles ta süngelt.

"Ma ise sisendasin endale, et mõni mees võiks olla teistmoodi kui ülejäänud. Sain sinult hea õppetunni ja tänuks selle eest tapan sind kiiresti, kuigi tahaksin seda teha väga aegIaselt."

"Mida põrgut sa mõtled," karjusin, mitte millestki aru saamata.

"On asjatu süütut mängida," ütles ta, tõmmates voodi alt ettevaatlikult väikese, raskena näiva kohvri. "See kõne tuli uurimisjaamast, mille seadmed oIen ise hankinud. Valvureid oli kerge kinni maksta. Laevastik - nagu kindlast hästi tead - on kosmosest maandunud ja maa-ala ümber piiranud. Sinu tööks oIi loomulikuIt mu mõtted mujale viia, et ma ei märkaks neid. Olid õnnestumisele ohtlikult lähedal." Mantel käevarrel, taganes ta toa teise otsa.

"Kui ütleksin sulle, et olen süütu  annaksin sulle avameelse ausõna - kas sa usuksid mind?" küsisin. "Mul ei ole selle laevastikuga mingit pistmist ega tea sellest midagi."

"Hurraa Kosmosevahtkondlastele!" kilkas Angelina pilklikuIt. "Miks sa tõtt ei tunnista, kui sured igal juhul kahekümne sekundi jooksul?"

"Olen juba tõe ära rääkinud." Mõtlesin, kas suudan talle kallale söösta, enne kui ta jõuab tulistada, aga teadsin, et see ei õnnestu.

"Hüvasti, James diGriz. Oli tore tutvuda - kuigi lühidalt. Jätan sulle viimase meeldiva mälestuse: minu taga seina sees on väljapääs, mida keegi ei tea. Enne, kui politseinikud jõuavad siia, olen ma juba kaugel. Ja valuliseks lõpuks: kavatsen jätkata tapmist ja tappa ja tappa ja sa ei saa midagi selle takistamiseks teha."

Angela tõstis relva ja puudutas seinas olevat kühmu. Üks seinapaneel libises kõrvale ja pajastas musta augu.

"Säästa mind oma teatraalsest tundelisusest, Jim," lausus ta vastikuseseguse häälega, vahtides mu silmadesse piki püstolitoru. Päästikusõrm pinguldus. "Ei oodanud sinult selliseid lapselikke tempe. Jõllita nüüd silmad pärani, justkui minu taga seisaks keegi. Ei kavatse pöörduda vaatama ja sina ei lähe siit elusalt."

"Kuulsad viimased sõnad ," karjusin ja hüppasin kõrvale. Püstol sülitas tuld, aga kuul kadus lakke. lnskipp seisis Angela taga ja väänas relva tal käest. Angela vaatas mind, olles hirmu võimuses ega teinud katsetki vastu hakata. Isegi käeraudades olles ei lausunud ta sõnagi. Hüppasin püsti, korrates ta nime.

Kaks lnskippi taga seisnud turjakat Erirühma meest võtsid ta oma hoole alla. Enne, kui ma ukse juurde jõudsin, sulges lnskipp selle mu nina ees. Seisin oma kohal sama halvatult kui Angelina hetk tagasi.

19

"Võta üks lonks," lausus Inskipp AngeIa tooIile langedes ja lapikut pudelit taskust välja tõmmates. "KeemiIiselt valmistatud terrabrandy, aga mitte mingi kohalik värvipuhastusaine." Ta lükkas tassi minu poole.

"Laku..." alustasin ma. Jätkasin Linnutee parimate solvangutega ja üritasin tal tassi käest lüüa. Ta tõstis natuke tassi ja võttis ise suutäie, mingeid ärrituse tundemärke näitamata. "Missugust keelt sa õieti kasutad oma ülemusega rääkides?" küsis ta ja täitis tassi uuesti. "Meil ei tehta küll formaalsustest suurt välja, aga igal asjal on oma piir." Ta ulatas jälle tassi ja seekord tühjendasin selle oma kurku.

"Miks sa seda tegid?" küsisin. Segased tunded lainetasid endiselt mul peas.

"Kuna sina ei tahtnud seda teha. Operatsioon on läbi viidud ja sa tegid suurepärast tööd. Enne seda olid ainult praktikant, aga nüüd teen sinust täisvolilise agendi."

Ta pistis käe tasku ja tõmbas välja kuldpaberist lõigatud tähe. Lakkunud selle tagumise külje hoolikalt üle, lõi ta selle mu särgi rinnale.

"Kuulutan su selIega Erirühma täisvoliliseks agendiks," pidas ta missat.

Vandudes haarasin tähe nurgast, et seda ära rebida, aga ei saanud muud kui naerma hakata. See oli meeIetu. SelIist au siis pakkus Erirühm.

"Arvasin, et ei ole enam Erirühmas," laususin.

"Mina vähemaIt ei oIe su lahkumispalvet saanud. Ja ega sellel oIe ka mingit tähtsust, sest Erirühmast ei lahkuta."

"Jaa, jaa. Aga ma sain küll sinu teate, mille järgi arvasin, et olen Iahti lastud. Või oled unustanud, et varastasin aluse, mida sa üritasid õhku lasta? Nagu märkad, õnnestus sul õhku lasta ainult süütelaeng."

"Mis nüüd neist, mu poeg," sõnas ta teist lonksu rüübates. "Tahtsid nii kangesti ilusa Angelina järele minna, et otsustasin sulle laeva organiseerida, mida võisid laenata seniks, kui olime su enda laeva dokist välja saanud. Selles aluses, mille sa võtsid, on samasugune süsteem kui kõigis teisteski laevades. Süütelaeng plahvatab alati viie sekundi möödumisel sellest, kui see kohalt lahti tehakse. Selline meetod annab niinimetatud renegaat-agentidele lisa tööindu."

"Tähendab...tähendab, et kogu lugu oli ette planeeritud?" kokutasin.

"Võib seda ka nii öelda. Mina pidasin seda jälle üheks selli eksamiks. Selles staadiumis testime, kas meie tulevased agendid kavatsevad tõsiselt pühendada oma elu seaduse ja korra teenimisele. Samas selgub asi neile endilegi. See selgus sullegi, või kuidas, Jim?"

"Midagi igatahes selgus...ei ole veel päris kindel, mis." Ma ei onud veel võimeline rääkima tähtsamast asjast.

"See oli hiilgav operatsioon. Peab möönma, et näitasid suurt fantaasiat." Äkki kortsutas ta halvustavalt otsaesist. "Aga see pangalugu. Seda ma heaks ei kiida. Erirühmal on piisavalt omi varandusi... "

"See on ju sama raha," napsasin ma vastu. "Kust Erirühm oma raha saab? Planeetide valitsustelt. Aga kust need raha saavad? Tulumaksu kogudes. Ma võtsin raha otse pangast. Kindlustusfirma maksab kahjud ja teatab maksuametile seI aastal väiksema kasumi ja maksab väiksema maksu valitsusele, kes omakorda maksab natuke vähem Erirühmale. Lõpptulemus on sama."

Inskipp tundis väga hästi loogika seda haru ega vaevunud isegi vastama. Ma ei suutnud ikka veel Angelat mainida.

"Kuidas te mind leidsite?" küsisin. "Laevas ei olnud jälitusseadet."

"Oh, missugune sinisilmne looduselaps sa oled!" lnskipp tõstis käed üles, lootusetust näideldes. "Kas sa tõesti arvad, et leiad kas või ühegi laeva, milles ei ole jälitusseadmeid? Peale selle, need on peidetud nii hästi, et sa ei suuda neid leida, kui ei juhtu täpselt teadma, kust otsida. Näiteks, kindlana paistvas barokambri ukses on väga keeruline raadioseade, mille abil suudame aluse lokaliseerida väga kaugelt."

"Miks ma siis ei kuulnud selle signaale?"

"Sellepärast, et see ei saatnud signaale. Ukses on nimelt ka vastuvõtja ja saatja toimib alles siis, kui see võtab vastu meie salajase signaali. Andsin sulle aega oma eesmärgi saavutamiseks ja hakkasin alles siis sind otsima. Raputasid meid mõneks ajaks oma jälgedelt Freiburis, aga saime su kätte pärast seda haiglalugu. Tegelikult aitasime sind natuke, sest haiglale su laibamängud eriti ei meeldinud, aga me suutsime nad maha rahustada. Pärast seda tarvitses meil ainult jälgida meditsiiniala ja operatsioonivahendite kaupmehi, sest su järgmine käik oli ilmselge. Loodetavasti rõõmustab sind seegi teadmine, et kannad oma rinnaliistu sees raadiosaatjat."

Heitsin pilgu oma rinnale, aga mida seal oleks näha olnud.

"Ei saanud jätta olukorda kasutamata," jätkas Inskipp. Oli ehk asjatu üritada teda katkestada. "Ühel ööl, kui olid pärast lõikust sügavas narkoosis, leidis sinu arst viskipudeli, mille olime sõbralikult sinu tellitud kauba hulka pannud. Ta kasutas loomulikult seda eksisaadetist enda tarbeks ja kui ta magas, tegi meie oma kirurg pisikese lisaoperatsiooni."

"Sellest alates olete siis mind jälginud ja vahtinud."

"Täpselt nii. Aga see oli sinu ülesanne ja oleks olnud ikka, kuigi oleksid teadnudki, et me jälgime sind."

"Aga miks te sel kombel sisse ründasite?" räuskasin. "Ma ei vilistanud merejalaväge kohale."

Sain lõpuks küsitud midagi, millel oli minu jaoks tähtsust ja lnskipp mõtles natuke aega, enne kui vastas.

"Vaata, asi on nii. Annan meeleldi uuele mehele võimalikult pika oheliku, aga mitte nii pika, et ta ennast ise üles poob. Viibisid siin väga kaua aega ja mulle ei saabunud mingeid raporteid revolutsioonilistest hangetest või sinu tehtud arreteerimistest."

Mida selle peale võis öelda?

Ta rääkis tasasema ja kaasatundlikuma häälega. "Kas sa oleksid ta arreteerinud, kui me ei oleks kohale tulnud?"

"Ei tea," ütlesin ainult selleks, et midagi öelda.

"Aga mina teadsin, mida ma peaksin tegema," lausus ta vana mürgilisusega hääes. Ja tegin seda ka. Surusime mässu maha, kui see oli alles eos ja meie mitmekordne tapjanna on juba teel teisele planeedile!"

"Laske ta vabaks!" karjusin ja haarasin kinni lnskippi rinnaesisest. Tõstsin ta õhku ja raputasin õige korralikult. "Laske ta minema!"

"Kas sa laseksid ta vabaks - sellisena nagu ta antud hetkel on?"

Kas laseksin? Ei laseks vist? Lasksin ta, mõtetes olles, põrandale ja ta kohendas oma kortsu läinud riideid.

"See on olnud sulle raske ülesanne," ütles ta ja surus pudeli taskusse. "Mõnikord on piir hea ja halva vahel ääretult kitsas. Kui veel lisaks segad oma tunded asja sisse, on seda piiri võimatu avastada."

"Mis temaga juhtub?" küsisin.

Ta kõhkles vastamisega. " Ja ma tahan seekord tõtt kuulda," lisasin.

"Hea küll, saad selle. Ei anna mingeid lubadusi, aga psüühika-poistel võib õnneks minna, kui nad algpõhjuse leiavad. Mõnikord on see siiski võimatu."

"Mitte antud juhtumil - ma võin neile seda öelda."

Ta vaatas hämmastunult minule ja andis sellega mulle vähemalt mingi põhjuse rõõmustamiseks.

"Sel juhul on olemas mõningaid võimalusi. Annan kindla käsu, et nad peavad proovima enne kõiki võimalusi, kui isegi kaaluvad isiksuse äravõtmist. Kui selleni jõutakse, tuleb temast ainult elav laip ja neid on juba Linnuteel küllalt. Kui ta surma mõistetakse, saab temast surnud laip ja neid on meil samuti palju."

Napsasin osavalt ta taskust piiluva pudeli ja avasin korgi. "Tunnen sind juba, lnskipp," ütlesin ja valasin tassi täis. "Sa oled sündinud värbaja ja sinu moto on: kui oled neid võitnud - sunni neid oma poolega liituma!"

"Mida muud," vastas ta. "Temast saaks hiilgav agent."

"Ja meist võitmatu paarisrakend," ütlesin ja tõstsin tassi.

"Kuritöö terviseks!"

Tema plaanid ja kuriteod on veatud, sest selles maailmas eksitakse ainult üks kord. Kurjategijad on hävitatud nagu rotid. Kuriteod on võimatud – terase ja betooni maailmas rotiauke ei leidu. Ja siiski on nad olemas. Kõige karastunumad kurjategijad terasrotid. Libe-Jim diGriz oli üks nendest ja teda ootas ees elu suurim üllatus temast pidi saama politseinik &

Originaali tiitel

STAINLESS STEELRAT

By Harry Harrison

Raiku Studios Inc.

ISBN 5-97800-986-2

[Home] [Luuletused] [Poeem] [Jutud]