Kurb kogemus pärineb 17 sajandist - eks ole see probleem aegumatu..
jaaa...

ta vilgas keel, see armuvälgukene magus
mu suus nii mängles, oleks öelnud nagu
et allpool heita mul on ülim aeg
see võimas välk, see vapustuslik laeng.
kui siis ta käsi otsis seda minu süles,
mis pidanuks mu hinge purskama ta südamsesse üles,
ma märjis raputusis purunesin, raip,
kui sulalumi kevadel, jäin maha, laip mis laip.
see õnnetus ta igas puutes oli olnud eos -
ta käsi, jalg , ta vaadegi ju terveni on neos!
nüüd naerdes nurrulöövalt hetkesõõmu
ta pühkis endalt selle kleepuvaima rõõmu
ja ütles tuhatsuudluslikul teel
mu hingeldava rinna üle: "proovime ehk veel...?"
kuid mina, elus meestest kõige armetum,
vaid ohkan kord ja olen jälle tumm.
siis võtan kokku end ja teen mis vähe suudan,
kuid tunnen: vaevalt midagi veel muudan.
mult häbi röövib viimse jõu ses jamas
ja viha tunnistab mind impotendiks samas.
ja isegi ta käsi, mis võib hõõgust tuua
jääaegagi ja munkadest leekhõiskeid luua,
mu lõkkeasemel ei suuda vähimatki.
ei külmas tyhast tõuse leek, see jääb küll katki...
ma laman rusutud kui mätsutatud padi,
rõskvärisev. ah küll on olla nadi!
see armuoda, mis nii tihti lennanud mu kerest,
on värvund vähemasti saja naise verest,
see piik!...Ju oli loodus nii suurt väge pannud sesse,
et igast jalgevahest ta tungis südamesse...
nüüd seisab longus sellel tunnil siin
kui viimne närbund lillenutt. Mis piin!
kes oled olnud tugev sa kui sau,
nüüd reetsid nii mu kire ja mu au!
mis nõidus on sind ikka hoidnud virk
mu liiderlikkuses - siis olid sa kui nirk,
nüüd aga, kui mind tõesti lummab arm,
sa oled lõtv, sul lihtsalt puudub tarm.
kas iial oled vedanud mind alt,
kui ees meil lits, kes leitud tänavalt!
kui suman kihudessekesk skandaale hulle,
nii meeleldi siis kuuletud sa mulle,
siis oled kõrtsikangelane -
kes ette satub, kohe ära paneb,
kui aga kutsub kuningas ja kodumaa,
siis vaikselt kaob, siis tema, jah, ei saa...
nii sina oma tuju taga ajades
kas vähe ringi lõhkund oled lõbumajades,
kuid nüüd, suur armastus kui kutsub sind,
sa äkki oled kasutu kui pind,
veel paras heita koerte ette kost!
kuid olid nagu väljaku peal post,
misvastu igaüks ja iga kell niisama
võis tulla oma iha vaigistama.
kui kõik mu rõõmud sinust sõltusid,
sa osavõtmatuna kõlkusid.
Et kümme tuhat head ja tublit riista kokku lepiksid
ja sinu asemel Corinnat kepiksid !!!!

by Vanaisa from ee.bullshitt