Howard Lee "Draakoni Tund"



1. Ärka, magaja!



Sametised ukse-eesriided väratasid ja pikkade küünalde leek lõi hubisema,

heites seinale tantsisklevate varjude laine. Ent saalis polnud tunda

vähimatki õhu liikumist. Ümber mustast puust laua, millel lebas rohelisest

jaspisest uurendatud sarkofaag, seisid neli meest. Igaühel neist põles

ülestõstetud paremas käes kummalise rohelise leegiga eriskummalise kujuga

küünal. Maailm oli mattunud öhe ja pöörane tuul ulgus puude süngetes okstes.

  Saalis valitsesid ärev vaikus ning tantsisklevad varjud, kuna neli erutusest

lõõmavat silmapaari olid pööratud pikale rohelisele kirstule. Saladuslikud

hieroglüüfid selle pinnal põimusid küünalde hajusas valguses ühte nagu maod.

Inimene sarkofaagi jalutsis kummardus ja joonistas küünlaleegiga õhku

müstilise märgi. Seejärel, olles musta küünla kuldpeekrisse asetanud ja

lausunud kaaslastele mõistetamatud loitsud, pistis ta oma laia valge kämbla

kärbinahaga ääristatud rõivaste voltide vahele. Kui käsi taas nähtavale

ilmus, hiilgas selles tulekera.

  Kolm ülejäänut tõmbasid sügavalt hinge. Sarkofaagi peatsis seisev tõmmu

tugev mees sosistas:

  "Arimani süda!"

  Eestvedaja nõudis järsu liigutusega vaikust. Kusagil kaugel hakkas haledalt

ulguma koer, metalliga pealistatud ja kõvasti suletud ukse taga kuuldusid

hiilivad sammud. Ent keegi ei pööranud pilku sarkofaagilt. Hermeliinmantlis

mees jätkas leegitseva kristalliga märkide joonistamist õhku ja kordas

loitse, mida peeti iidseteks juba Atlantise hukkumise päevil. Kivist tulvav

valgus pimestas ja nägemine võis petta, kuid sarkofaagi nikerdatud kaas

võpatas, otsekui oleks seda seestpoolt rõhunud mingi ohjeldamatu jõud ja kõik

neli meest nägid muumiat - kõverdunud kortsulist kogu, mille käed ja jalad

kõdust okstena esile tungisid.

  "Ja sa mõtled selle ellu äratada?" küsis pilkavalt naeratades paremal seisev

tõmmunäoline mees.

  "Teda ei või puudutadagi - pudeneb põrmuks. Olime ikka narrid, kui..."

  "Tss!" tegi kivi hoidev pikk mees käskivalt. Tema silmaterad laienesid,

kõrgele valgele laubale ilmusid higipiisad. Ta kummardus ettepoole ja asetas

leegitseva kristalli muumia rinnale, üritades seda mitte puudutada. Seejärel

astus ta tagasi, võttis kogu oma jõu silmnähtavalt kokku ja sosistas

hääletult maagilise loitsu.

  Tulekeras tukslev leek hõõgus muumia kuivetunud rinnal. Koosviibijad

hingasid raskelt, hambad kokku pigistatud. Nende pilgule avanes vapustav

vaatepilt. Kuivetunud olend sarkofaagis hakkas sirguma, pikkusse ning laiusse

kasvama. Mähised katkesid ja pudenesid hallikaspruuniks tolmuks. Tumedad

konksus sõrmed paisusid, läksid sirgu ja tõmbusid silmanähtavalt valgemaks.

  "Mithra nimel!" sosistas vasakul seisev pikk heledajuukseline mees. "Ta ei

olnud stüügialane! Vähemasti see on küll tõsi."

  Taas manitses värisev sõrm vaikust säilitama. Koera kauge ulg katkes. Ta

hakkas vinguma, nagu piinaks teda luupainaja, kuid ka see hääl vakatas, ja

äkitselt saabunud vaikuses kuulis heledajuukseline mees raskete uste rudinat,

justkui oleks keegi neile väljastpoolt määratu jõuga peale rõhunud. Ta haaras

mõõgapidemest ja oli juba ringi pöördumas, kui karusnahksetes rõivastes mees

kähistas:

  "Püsi paigal! ära katkesta ahelat! Ja ära mine ukse ligi, kui elu sulle

armas on!"

  Heledapäine mees kehitas õlgu, pööras end ja tardus rabatult paigale.

Jaspisest sargas lebas elav inimene - pikk, tugev, valgenahaline, mustade

juuste ja habemega mees. Ta lamas liikumatult, silmad pärani, pilk mõttelage

nagu vastsündinul.

  Karusnahksetes rõivastes mees kogus end vähehaaval peale üliinimlikku

pingutust.

  "Oo, Ishtar!" sosistas ta. "See on XaItotun! Ta elab Valerius, Tarasque,

Amalrik! Kas näete nüüd? Kas näete? Te kahtlesite minus, kuid ma ei vedanud

teid alt! Täna öösel olime me põrgu väravatest kahe sammu kaugusel ja meie

kõrval tunglesid pimeduse koletised. Jaa, nad saatsid teda kuni väljapääsuni,

kuid me äratasime suure võluri taas ellu."

  "Ja mõistsime oma hinged kahtlemata igavesele piinale," sõnas tõmmunäoline

lüheldane Tarasque.

  Heledapäine Valerius puhkes naerma.

  "Kas saab olla veel kibedamat piina kui elu ise? Kõik me oleme sünnihetkest

alates ära neetud. Ja pealegi - kes ei loobuks oma närusest hingenatukesest,

et troonile pääseda?"

  "Tema pilgus pole mõistust, Orestes," märkis hiiglane Amalrik.

  "Ta oli liiga kaua surnud," vastas Orestes. "Praegu sarnaneb ta äkitselt

virgunule; tema hinges valitseb tühjus. Ja ta viibis ju surmas, mitte unes.

Me tõime tagasi tema hinge, mis oli läbi käinud pimeduse ja unustuse

põhjatutest sügavikest. Ma räägin temaga."

  Ta kummardus sarkofaagi kohale ja sõnas pikkamisi, ise pilguga lebava

inimese tumedaid silmi puurides:

  "Ärka, Xaltotun!"

  Surnust tõusnu huuled võpatasid.

  "Xaltotun," sosistas ta kõlatult.

  "Sa oled Xaltotun," lausus Orestes nagu hüpnotiseerija uinutatule. "Sa oled

Xaltotun Pythoni linnast Acheronis."

  Tumedates silmades süttis nõrk tuluke.

  "Ma olin Xaltotun," kõlas sosin. "Nüüd olen ma surnud. "

  "Sa oled Xaltotun!" hüüdis Orestes. "Sa ei ole surnud sa elad! "

  "Jah, ma olen Xaltotun, kuid ma leban surnult Stüügia pealinnas Kemis, kus

mind tapeti."

  "Preestrid - mürgitajad muutsid su oma musta võlukunsti abil muumiaks, kuid

kõik su elundid jäid puutumata. Nüüd oled sa jälle elus. Arimani Süda andis

sulle elu tagasi ja kutsus su hinge läbi aja ja ruumi siia."

  "Arimani Süda!" Mälu säde lõi eredamalt hõõguma. "Barbarid röövisid selle minult!"

  "Ta mäletab," sõnas Orestes. "Võtke ta sarkofaagist välja."

  Tema kaaslased ei kuuletunud talle kohe. Nad puudutasid ebalevalt inimest,

kelle nad olid ellu äratanud, ja neisse ei sisendanud kindlust isegi see, et

nad tundsid sõrmede all elust pulbitsevat, tugevat, lihaselist keha. Kui

Xaltotun lauale tõsteti, rüütas Orestes ta varem valmis pandud sametist

rõivaisse, millele olid tikitud tähed ja poolkuud, ja heitis talle pähe ning

õlgadele kuldlõngast sõba.

  Elluäratatu lasi kõigel, mis temaga tehti, vaguralt sündida - ka siis, kui

ta pandi istuma trooni meenutavasse tugitooli, millel oli kõrge eebenipuust

leen, laiad hõbedased käetoed ja küüniskäppade kujulised jalad. Ta püsis

liikumatu, kuid tema silmis tärkas vähehaaval mõistus; pilk muutus järjest

sügavamaks, salapärasemaks ning selgemaks. Näis nagu kerkiksid pimeduse

põhjatutest sügavikest aegamisi pinnale igiammu uppunud maagilised tuled.

  Orestes heitis kõõrdpilgu oma kaaslastele, kes silmitsesid tavatut külalist

palavikulise erutusega. Nende raudsed närvid pidasid vastu katsumusele, mis

oleks nõrgemalt inimeselt mõistuse röövinud. Ta teadis, et oli sõlminud

vandenõu mitte nõdrahingelistega, vaid meestega, kelle vaprus oli sama laialt

tuntud kui nende hukatuslik auahnus ja kalduvus kurja teha. Siis pööras ta

pilgu eebenipuust leeniga toolil istuvale kogule ja too hakkas rääkima.

  "Mulle tuli meelde," kostis tugev selge hääl. Ta rääkis nemeedia keelt mingi

veidra muistse aktsendiga. "Ma olen Xaltotun ja ma olin Sethi ülempreester

Acheroni linnas Pythoses. Arimani Süda... või oli see unenägu? Kus ta on?"

  Orestes asetas kivi tema pihku ja hoidis kohutavat aaret silmitsedes hinge

kinni.

  "See rööviti mult ammu aastaid tagasi," ütles võlur. "Selles pimeduse

verevas südames on ühtaegu peidul nii lunastus kui needus. See on pärit

kaugelt, aegade sügavusest. Kuni see minu valduses oli, ei suutnud keegi

mulle vastu panna. Kuid siis see varastati ja Acheron langes, ning mina,

pagendatu, leidsin varju sünges Stüügias. Jaa, mulle meenub palju, kuid palju

on ka ununenud, sest ma viibisin kaugel maal teispool uduseid sügavikke,

meresid ja tumedaid ookeane... Mis aasta praegu on?"

  "Lõvi aasta hakkab lõppema," vastas Orestes. "Ashrani hukust on möödunud

kolm tuhat aastat."

  "Kolm tuhat aastat..." sõnas Xaltotun. "Nii palju? Kes sa oled?"

  "Ma olen Orestes, endine Mithra preester. See siin on Amalrik, Nemeedia

parun Tor. Teine on Tarasque, siinse maa kuninga noorem vend. See

pikakasvuline aga on Valerius, Akvitoonia seaduslik troonipärija."

  "Miks te mu ellu äratasite?" küsis Xaltotun. "Mida te minust tahate?"

  Ta oli juba täie jõu ja teadvuse juures. Tema läbitungiv pilk kinnitas, et

aju tegevust ei häiri enam mingi pimedus. Tema käitumine muutus kindlaks ja

mõistes, et midagi ei kingita muidu, asus ta otse asja juurde. Orestes vastas

talle sama otsekoheselt:

  "Täna öösel jootsime me lahti põrgu väravad, vabastasime sinu hinge ja tõime

selle tagasi su kehasse, sest me vajame abi. Me tahame tõsta Tarasque'i

Nemeedia troonile, Valeriusele aga kavatseme tagasi anda Akviloonia aujärje.

Sinu võlukunst aitab meid."

  "Sa oled selles ka ise vilunud, Orestes," täheldas Xaltotun, "kui sa oskasid

mu nii kähku ellu äratada. Kuidas sai Mithra preester teada Arimani südamest

ja kus õppisid sa selgeks Skelose loitsud?"

  "Ma pole enam Mithra preester," vastas Orestes. "Mind jäeti sellest

aujärjest ilma, sest ma tegelesin musta maagiaga. Kui Amalrik poleks vahele

seganud, oleks mind kui nõida tuleriidal ära põletatud. Ent tänu sellele

sain ma oma uurimusi jätkata. Ma rändasin ringi Zamoras, Vendias, Stüügias ja

isegi Khitai lummuslikes dzhunglites. Skelosel lugesin ma raudköites

raamatuid. Ma vestlesin nähtamatute olenditega põhjatutes kaevudes, kehatute

olevustega dzhunglite jubedas leitsas. Ja päris Stüügia südames, tohutu musta

müüriga ümbritsetud Sethi templi all, deemonitest kubisevates maa-alustes

ruumides leidsin ma sinu kirstu ja omandasin kunsti, kuidas elu sinu kuivanud

kehasse tagasi tuua. Säilinud käsikirjadest lugesin ma Arimani Südamest.

Seejärel otsisin ma terve aasta, kuhu see oli peidetud ja leidsin selle

lõpuks üles."

  "Miks siis oli vaja mind ellu äratada?" Xaltotun puuris pilguga preestrit.

"Miks sa ei kasutanud Südant omaenese võimsuse suurendamiseks?"

  "Sest mitte keegi praegu ilmas elavatest ei tunne Südame saladusi," vastas

Orestes. "Sellest, mismoodi rakendada kogu selle jõudu, ei räägita isegi

mitte legendides. Ma suutsin ainult su elustada, rohkemasse ei ole ma

pühendatud. Ainult sina tead Südame hirmuäratavaid saladusi."

  Mõtlikult kristalli leegitsevasse sügavusse vaadates vangutas Xaltotun

eitavalt pead.

  "Minu võluteadmised on suuremad kui kõigi teiste inimeste omad ühtekokku,"

sõnas ta, "kuid isegi mina ei küündinud selleni, et kasutada kivi täit

võimsust. Tookord ammu ei kasutanud ma teda üldse, vaid valvasin, et seda

jõudu ei pöörataks minu vastu. Kuid hiljem kivi varastati ja sulgedesse

rüütatud barbarite hõimu shamaani käes ületas see minu võlujõu. Hiljem läks

kivi kaotsi ja kadedad Stüügia preestrid mürgitasid mu enne, kui ma jõudsin

selle üles otsida."

  "See oli peidetud tarantlaste Mithra templi alla koopasse," ütles Orestes.

"Ma sain sellest teada, kui olin leidnud Stüügiast, maa-alusest Sethi

templist sinu säilmed ja võtsin abiks kõik oma oskused. Zamora hauaröövlid,

keda kaitsesid loitsud, mis ma hankisin sellisest kohast, mida on parem mitte

meenutada, kiskusid sinu sarkofaagi tumedate valvurite küünte vahelt välja.

Kaamelikaravan, galeer ja pühvlirakend toimetasid selle siia, sellesse linna.

Needsamad röövlid - õigemini need, kes sellel kohutaval retkel ellu jäid -

röövisid ka Arimani Südame nõiutud koobastikust Mithra templi all. Ent siin

ei aidanud ei varaste nõksud ega loitsud. Ainult üks röövlitest elas

piisavalt kaua, et kivi mulle üle anda. Surmaeelses sonimises rääkis ta

sellest, mida ta oli äraneetud peidupaigas näinud. Zamora röövlid on kõige

kindlamad ja usaldusväärsemad inimesed. Mitte keegi peale nende ei oleks

isegi minu loitsude abiga suutnud röövida Arimani Südant pimedusest, kus see

peale Acheroni hukku kolm tuhat aastat varjul oli."

  Xaltotun oli tõstnud oma lõvisarnase pea ja vaatas tühjusse otsekui lootes

seal näha kaotsiläinud sajandeid.

  "Kolm tuhat aastat," sõnas ta. "Sethi nimel! Räägi, mis maailmas on selle

ajajooksul juhtunud."

  "Barbarid, kes purustasid Acheroni, lõid uued riigid," vastas Orestes.

"Seal, kus kunagi laius impeerium, tekkisid pärilusmonarhiad - Akviloonia,

Nemeedia ja Argos. Need nimetused tulenevad hõimudest, kes need riigid

rajasid. Muistsed riigid Ofiir, Korintia ja läänekuningriik Koth, mis varem

kummardasid Acheroni valitsejaid, muutusid peale impeeriumi hävingut

iseseisvateks."

  "Ent mis sai Acheroni rahvast?" küsis Xaltotun. "Kui ma Stüügiasse pagesin,

oli Python varemeis ja kõik Acheroni purpursete tornidega suured linnad verre

uputatud ning barbarite taldade alla sõtkutud."

  "Väikesearvulised hõimud mägedes uhkustavad ikka veel oma acheroni

päritoluga," lausus Orestes. "Mis puutub ülejäänutesse, siis tallasid minu

barbaritest esiisad nad maha ja pühkisid nad maa pealt minema, sest nad olid

Acheroni valdjate käe läbi palju kannatanud."

  Phytolase huuled kõverdusid sünges ning julmas naeratuses.

  "Oo jaa! Rohkem kui üks mees ja naine barbarite hõimust surid kisendades

minu käe all. Ma nägin, kuidas Pythoni peaväljakule ehitati nende peadest

püramiid, kui kuningad alasti vangide karjadega Läänest naasid."

  "Tõepoolest! Seetõttu ei saanudki mõõk tasumise päeval puhkust ja Acheronile

tuli lõpp ning purpursete tornidega Python muutus ammumöödunud aegadest pärit

legendiks. Kuid impeeriumi varemeil võrsusid ja kosusid noored riigid. Ja

nüüd tõime me su tagasi ellu, et sa aitaksid meil neid vallutada. Olgugi need

mitte nii imelised ja kordumatud kui muistne Acheron, ent ka nende pärast

tasub võidelda. Vaata." Orestes laotas minevikust pärit külalise ette

oskuslikult lõuendile joonistatud kaardi.

  Xaltotun silmitses seda ja vangutas rabatult pead.

  "Isegi mandrite piirjooned on muutunud! Need on küll äratuntavad, kuid

moonutatud nagu veidras unenäos..."

  "Niisiis," osutas Orestes sõrmega, "siin on Nemeedia pealinn Belverus, kus

me praegu asumegi. Lõunas ja kagus paiknevad Ofiir ja Korintia, idas

Brituunia, läänes aga Akviloonia."

  "Sellel kaardil on mulle võõras maailm," sõnas Xaltotun vaikselt ja Orestes

märkas, et tema tumedates silmades süttis vihkamistuluke.

  "Sa võid aidata meil seda kaarti muuta," ütles Orestes. "Esmalt tuleb

Tarasque Nemeedia troonile aidata. Seda tuleb saavutada verd valamata ja

niisugusel moel, et keegi ei hakkaks Tarasque'i vähimalgi määral kahtlustama.

Me ei taha, et maal puhkeks kodusõda. Vastupidi, riigi kogu jõudu tuleb hoida

Akviloonia vallutamiseks. Kui kuningas Nimedes ja tema pojad sureksid näiteks

katkutaudi ajal loomulikku surma, tõuseks Tarasque kui lähim pärija

rahulikult ning segadusteta troonile."

  Xaltotun noogutas vaikides. Orestes jätkas:

  "Järgmine ülesanne on raskem. Valeriusele Akviloonia trooni taotledes ei

pääse me sõjast, sest see riik on võimas vastane. Seal elab tugev ja sõjakas

rahvas, kes on karastunud pidevates võitlustes piktide, zingaaralaste ja

kimmerlastega. Nemeedia ja Akviloonia vaen kestab juba viis sajandit ja

lõplik võit on alati olnud akviloonlaste päralt.

  Nende praegune valitseja on läänerahvaste suurim sõdalane. Ta on

võõramaalasest seiklusteotsija, kes anastas Akviloonia aujärje jõuga kodusõja

ajal - ta kägistas kuningas Numedidese omaenese kätega otse troonil. Tema

nimi on Conan ja keegi ei suuda talle lahingus vastu seista.

  Valerius on praegu seaduslik troonipärija. Tema valitsejast sugulane

Numedides kihutas ta maalt välja ja ta elas kaua aega kodumaast kaugel. Kuid

tema soontes voolab iidse dünastia veri, Paljud parunid toetaksid salamisi

Conani kukutamist, sest temas pole õilsat verd, kuninglikust rääkimata. Ent

lihtrahvas on talle truu nagu ka kolkaprovintside aadlikud. Kui aga tema

sõjavägi kohe pea lahingus puruks löödaks ja Conan ise hukkuks, siis usun ma,

et Valeriuse kroonimine poleks kuigi raske. Conani surmaga kaoks tema võimu

ainus tugi. Ta ei kuulu ühtegi dünastiasse, vaid on üksiklasest seikleja."

  "Tahaksin seda kuningat näha," lausus Xaltotun mõtlikult, silmitsedes

hõbedast peeglit seinaorvas. Peegel ei heiastanud midagi, kuid võluri näoilme

ütles, et ta mõistab, mille jaoks see on mõeldud. Seda märganud, noogutas

Orestes uhkelt pead. Nii võtab tubli käsitööline vastu tõelise meistri

kiituse.

  "Proovin teda sulle näidata," ütles ta, istus peegli ette ja jäi pingsalt

vaatama klaasi sügavusse, kus vähehaaval hakkas piirjooni omandama mingi

hägune vari.

  Teised mõistsid, et nende ees on vaid Orestese mõtete heiastus, nii nagu ka

kristallkuul võluri mõtet peegeldab. Algul ebaselge ning udune kujutis muutus

äkki jahmatavalt teravaks ning kõik nägid pikakasvulist, lalaõlgset, kummis

rinna, võimsa kaela ja tugevate lihastega meest. Ta oli riietatud siidi ja

sametisse, tema luksuslikku aluskuube ehtisid Akviloonia kuldlõvid. Peadligi

silutud mustal juustepahmakal hiilgas kroon, kuid vööl rippuv kahe teraga

mõõk sobis talle rohkem kui kuninglikud võimutunnused. Laia madala lauba all

põlesid sinised silmad. Tema tõmmu, armiline, peaaegu eemaletõukav nägu

kuulus sõjamehele, sametrõivad aga ei suutnud varjata keha ohtlikku jõudu.

  "See mees pole hüborealane!" hüüatas Xaltotun.

  "Ei, ta on kimmerlane. See on üks nendest metsikutest hõimudest, kes

asustavad Põhja halle eelmäestikke."

  "Ma sõdisin tema esiisadega," sõnas Xaltotun. "Isegi Acheroni valitsejad ei

suutnud neid alistada."

  "Kimmerlased on Lõuna rahvastele endiselt ohtlikud " lausus Orestes. "Tema

aga on oma metsiku hõimu tõeline poeg. Nagu ma ütlesin, ei suuda keegi temaga

lahingus võistelda."

  Xaltotun ei vastanud. Ta istus ja silmitses elava tule klompi, mis tema käes

kord lõõmama jäi, kord kustus. Väljas ulus pikalt ja kaeblikult koer.



2. Musta tuule puhang



  Draakoni aasta tõi kaasa sõja, epideemia ja rahutused. Belveruse tänavail

uitav katkutaud rabas jalust nii kaupmehe tema poes kui orja tema saras ja

laua taga vestleva rüütli. Posijate ja arstide oskustest polnud abi. Kõneldi,

et see taud olevat nuhtlus upsakuse ja himuruse pattude eest. Tõbi oli

äkiline ja tappev nagu maohammustus. Algul muutus haigestunu nahk purpurseks

ja tõmbus siis mustaks; paari minuti möödudes varises õnnetu surmakrampides

maha ja enne, kui surm hinge kõdunevast kehast välja rebis, jõudis surija ise

selle kõdunemise lõhna tunda. Läbitungiv kuum tuul puhus lõunast lakkamatult,

põldudel ikaldus vili, karjamaadel kärvas kari.

  Lihtrahvas palvetas Mithra poole ja nurises tumedalt kuninga üle - kogu

kuningriigis levis kumu, et kuningas pidavat oma lossi müüride varjus salaja

jõledaid kombetalitusi ja ilgeid orgiaid. Ent siis tungis hambaid teritanud

surm ka sellesse lossi, nakkuse jubedad aurud tema jalge ümber voogamas ja

hõljumas. Ühel ilusal ööl surid kuningas ning tema kolm poega ja

surmakuulutajate valjuhäälsed hüüded summutasid sünge ning peletava helina,

mida tõid kuuldavale tänavailt roiskuvaid laipu kokku koguvate vankrite külge

riputatud kellukesed.

  Ja selsamal ööl, enne koitu, jättis lõunatuul, mis oli ühtesoodu puhunud

juba nädal aega, siidkardinate kurjakuulutava sahistamise. Põhjast lendas

kohale torm ja undas tornide vahel; kärgatas vägev kõu, sähvatasid pimestavad

piksenooled ja puhkes vihmavaling. Kuid hommik tuli karge, rohetav ja klaar;

kõrbenud maa kattus rohuvaibaga, janunev oras sirutus taas taeva poole ja

taud lõppes, sest öine raju oli selle mürgiaurud maalt minema puhunud.

  Kõneldi, et patune kuningas ja tema järglased hukkusid jumalate tahtel ja

kui tema noorem vend Tarasque suures troonisaalis kuningaks krooniti,

kisendas rahvas nii, et tornid värisema lõid, tervitades jumalate soosingus

olevat kuningat.

  Taoline rõõmu-ja vaimustuspuhang käib tihti võiduka sõja eel. Nii ei

üllatunud keegi ega sattunud ärevusse, kui kuningas Tarasque katkestas peagi

leppe, mille kadunud kuningas oli läänenaabritega sõlminud, ja hakkas

sõjaväge koguma, et Akvilooniale kallale tungida. Tema kaalutlused olid

selged ja arusaadavad, sõjakäigu tegelikele motiividele anti "õiglase sõja"

õilis ilme. Kuningas toetas "seaduslikku troonipärijat" Valeriust; oma sõnade

kohaselt tegutses ta mitte kui Akviloonia vaenlane, vaid nagu sõber, kes

tahab vabastada sealse rahva võõramaalasest anastaja ikkest.

  Kuigi siin-seal kõlasid küünilised pilked ja sosinad kuninga kalli sõbra

parun Amalriki kohta, kelle määratu rikkuse allikaks oli põhjalikult tühjaks

ammutatud riigikassa, ei pööratud neile Tarasque'i populaarsuse ja üldise

vaimustuse taustal erilist tähelepanu. Need, kes olid piisavalt läbinägelikud

ja mõistsid, et Nemeedia tegelikuks, ehkki kulissidetaguseks valitsejaks oli

Amalrik, hoidusid taolise mässulise mõtte väljaütlemisest. Ja sõda läks

üleüldise vaimustuse saatel käima.

  Kuningas ja tema liitlased liikusid läände, kaasas viiekümne tuhande

meheline sõjavägi - raskelt relvastatud rüütlid, lipud kiivrite laviini kohal

lehvimas, teraskiivrites ja soomussärkides odamehed, nahkkuubedes ammukütid.

Nad vallutasid lahinguga piirikindluse, põletasid mägedes maha kolm küla,

tungisid kümne miili sügavuselt võõrale maale ja sattusid Valkia jõe orus

vastamisi Akviloonia kuninga Conani neljakümne tuhandelise sõjaväega, mis

koosnes jalaväest, vibumeestest ja rüütlitest - akviloonia armee eliidist.

Kohale polnud jõudnud ainult Pointaania sõjamehed Prospero juhtimisel, sest

nad tulid kuningriigi kaugest edelanurgast. Tarasque oli rünnanud hoiatamata

- sõja formaalseks kuulutamiseks ei jäänud mahti.

  Mõlemad armeed seisid vastamisi. Neid lahutas lai sakiliste veergudega org,

mille põhjas, põõsaste ja pajuvõsa vahel, lookles väike Markitandi jõeke.

Sinna tuldi mõlemalt poolelt vett võtma ja vahetati solvanguid ning

kiviviskeid. Viimased päikesekiired langesid Nemeedia kuldsele lahingulipule,

millel oli kujutatud helepunane draakon. See lehvis kuningas Tarasque'i telgi

kohal, mis oli püstitatud kõrgendikule oru idaservas. Läänepoolse lõhandiku

varjud langesid tohutu purpurse surilinana akviloonlaste laagrile ja kuningas

Conani telgi kohal plagisevale kuldlõviga lipule.

  Lõkked valgustasid orgu terve öö, tuul kandis edasi sarvehelisid, relvade

tärinat ja teravaid hõikeid, mida tõid kuuldavale võssakasvanud jõekaldaid

valvavad ratsapatrullid.

  Koidueelses hämaruses liigutas kuningas Conan end oma asemel - nahkade ja

siidi kuhilal puust lavatsil - ja ärkas. Ta hüppas käheda hüüdega jalule ja

haaras mõõga järele. Sellest hüüdest ärevusse sattunud väepealik Pallantides

jooksis telki ja nägi kuningat, kes istus liikumatult, käsi mõõgapidemel.

Tema kaameks tõmbunud näole ilmus higi.

  "Teie hiilgus!" hüüdis Pallantides. "Kas juhtus midagi."

  "Mis laagris toimub?" küsis Conan. "Kuidas valvega on?"

  "Viissada ratsanikku patrullivad jõe ääres, teie hiilgus," vastas kindral.

"Nemeedlased ei söandanud öösel rünnata. Nad ootavad koidikut nagu meiegi."

  "Cromi nimel!" turtsus Conan. "Mind äratas tunne, et hukatus hiilib läbi

pimeduse minu poole."

  Ta silmitses suurt kuldset lampi, mis heitis valgust tohutu telgi pehmetele

sameteesriietele ning vaipadele. Nad olid üksi - kuninga juures ei viibinud

ühtegi orja ega relvakandjat. Kuid Conani silmis põles samasugune tuluke nagu

suurima ohu hetkil ja ta hoidis endiselt mõõka peos. Pallantides vaatas teda

rahutult. Conan jäi midagi kuulatama.

  "Tähelepanu!" sosistas ta. "Kas kuuled? Seal hiilib keegi!"

  "Sinu telki valvavad seitse rüütlit, käskija," vastas Pallantides. "Keegi ei

saa sulle märkamatult ligineda."

  "Mitte väljas," urises Conan. "Mulle tundus, et ma kuulsin samme siin sees!"

  Pallantides vaatas kärmelt ja üllatunult ringi. Eesriided nurkades sulasid

varjudega ühte, ent kui peale tema ja kuninga oleks veel keegi telgis viibinud,

oleks ta seda märganud. Ta vangutas uuesti pead.

  "Siin pole kedagi, isand. Sa magad oma sõjaväe keskel."

  "Ma juhtusin nägema, kuidas suri kuningas, keda ümbritsesid tuhanded

inimesed," pomises Conan. "Miski, mis liikus nähtamatutel jalgadel ja silmale

püüdmatult..."

  "Võib-olla nägid sa seda unes, käskija?" küsis jahmunud Pallantides.

  "Muidugi unes! " vastas Conan. "Ja see oli kuratlik unenägu. Ma käisin taas

mööda neid pikki ja raskeid radu, mis mu trooni juurde tõid..."

  Ta jäi vait ja Pallantides silmitses teda sõnatult. Nagu enamiku oma

tsiviliseeritud alamate jaoks, oli kuningas ka kindralile mõistatuseks.

Pallantides teadis, et oma tormilise ja seiklusrikka elu jooksul oli Conan

läbi käinud palju kummalisi teid, kuni saatus ta Akviloonia troonile tõstis.

  "Ma nägin taas lahinguvälja, kus ma sündisin," sõnas Conan mõtlikult, lõug

vägevale rusikale toetatud. "Ma nägin ennast pantrinahkses puusavöös, oda

mägikiskja pihta viskamas. Ma olin taas palgasõdur, mungaanide pealik, Kushi

rannikuid rüüstav korsaar, Barachi saare piraat, Himeelia mägilaste juht. Ma

olin igaüks neist ja ma nägin kõiki neid unes. Kõik need olevused, kes olid

mina, möödusid minust lõputus reas ja nende jalaast pani tolmuse tee

kaeblikult häälitsema...

  Kuid minu unenäos olid ka ebatavalised tundmatud varjud ja kauge hääl

irvitas minu üle. Lõpuks nägin ma, et leban sellel lamatsil oma telgis ja

minu kohale kummardus kapuutsis ja avaras mantlis kogu. Mina aga lamasin,

suutmata end liigutada. Siis langes kapuuts alla ja ma nägin, et mulle

naeratab kõdunenud kolp. Ja siis ma ärkasin."

  "See oli luupainaja, isand," ütles Pallantides värinat maha surudes.

"Luupainaja ja ei midagi muud."

  Conan raputas eitavalt pead. Ta oli pärit ebausklike barbarite hõimust ja

tema erksa teadvuse sügavuses olid säilinud kõik tema esiisade vaistud.

  "Ma olen näinud palju luupainajaid," sõnas ta, "kuid need ei tähendanud

enamjaolt midagi. Cromi nimel, see oli midagi erilist! Ah, oleks lahing juba

möödas ja võit käes! Alates sellest päevast, mil kuningas Nimedes musta katku

kätte suri, jälitavad mind halvad eelaimused. Miks taud peale tema surma

lõppes?"

  "Räägitakse, et pattude pärast..."

  "Puha lori," lausus Conan. "Kui katk oleks kõik patused maha niitnud, siis -

vannun Cromi nimel - poleks ellujäänuid kokku lugeda saadud, sest kedagi

poleks lugemas olnud! Miks pidid jumalad, kelle õiglusest preestrid mulle

jutlustavad, enne kuninga surma hukutama viissada talupoega, kaupmeest ja

rüütlit, kui töbi oli nimelt talle määratud? Või tegutsevad jumalad pimesi

nagu mõõgamees udus? Mithra nimel, kui minu hoobid samamoodi märki tabaksid,

oleks Akviloonial juba ammu teine valitseja.

  Ei, see ei olnud harilik katk. See must taud hõõgub tavaliselt Stüügia

hauakambrites ja seda saab esile kutsuda ainult musta nõiduse abil. Kui ma

võitlesin prints Almariki sõjaväes, mis Stüügiale kallale tungis, hukkusid

kolmekümnest tuhandest mehest vaid pooled noolte läbi, ülejäänud aga surid

musta taudi, mis langes lõunast meie peale nagu kõrbetuul. Ellu jäin ainult

mina."

  "Nemeedias aga suri umbes viissada," ütles Pallantides.

  "Keegi manas selle taudi esile ja teadis, kuidas sellele parajal ajal piir

panna," vastas Conan. "Siis mõistsingi ma et kõige selle taga seisab kellegi

kuratlik tahe. Keegi kutsus katku esile, keegi ajas selle minema, kui tegu

oli tehtud - ja Tarasque, kes päästis rahva jumalate viha eest, asus kindlalt

troonile. Cromi nimel, ma tajun siin peent ja ähvardavat tagamõtet. Mida sa

tead võõramaalasest, kes olevat kuulu järgi Tarasque'i nõunikuks saanud?"

  "Ta varjab oma nägu," vastas Pallantides, "ja veel räägitakse, et too

võõramaalane olevat tulnud Stüügiast."

  "Või Stüügiast," kordas Conan pilklikult. "Pigem juba põrgust! Hei, mis

see siis tähendab?"

  "Nemeedlaste sõjasarved!" hüüdis Pallantides. "Ja ma kuulen, kuidas meie

omad neile vastavad! Juba koidab, pealikud ajavad mehi jalule ja seavad neid

lahinguvalmis. Kaitsku neid Mithra, sest paljud neist ei näe enam päikest,

kui see nonde kaljude taha loojuma hakkab."

  "Saada relvakandjad minu juurde!" möiratas Conan jalule hüpates ja sametist

öörõivastust ült heites - ees ootas lahing ja ta unustas oma kartused. "Mine

koos pealikutega ja vaata üle, kas kõik on valmis. Ma ühinen teiega, kui olen

relvastunud."

  Paljud Conani harjumused jäid tema tsiviliseeritud alamate jaoks

mõistatuseks - näiteks kangekaelsus, millega ta kaitses õigust oma toas või

telgis üksi magada. Pallantides väljus tõtlikult, täristades turvisega, mille

ta oli juba öösel peale lühikest uinakut selga pannud. Ta libistas kiire

pilgu üle laagri, kus kihas elu: relvad kõlisesid, aovalguses vilksatasid

pikkade telgiridade vahel inimvarjud. Läänetaevas vilkusid veel kahvatud

tähed, kuid idas lõid juba roosatama pikad koiduviirud, mille taustal lehvis

Nemeedia draakoniga lipp.

  Pallantides suundus lähedal oleva väiksema telgi juurde, kus magasid kuninga

relvakandjad. Sarvehelidest virgunuina väljusid nad juba ükshaaval telgist.

Pallantides käskis neil just kiirustada, kui kuninga telgist kostev hirmus

kume karje ja hoobi tuhm kõla, millele järgnes keha kukkumise heli, teda

halvas ja talt kõnevõime röövis. Siis kuuldus madal sügav naer, mis pani vere

kindrali soontes tarduma.

  Pallantides ahhetas, pöördus ümber ja tormas telgi juurde. Temagi suust

kõlas karje, kui ta nägi Conani võimsat keha vaibal lamamas. Kuninga suur

kahe teraga mõõk lebas tema kämbla juures ja puruks raiutud telgivai näitas,

kuhu mõõk oli sihtinud. Tera välja tõmmanud, vaatas Pallantides telgis

valvsalt ringi, kuid ei märganud midagi. Nagu veidi varem, olid telgis ainult

kuningas ja kindral ise.

  "Teie hiilgus!" Pallantides langes põrmu paisatud kuninga kõrvale põlvili.

  Conani silmad olid pärani ja nende pilk oli täiesti arukas. Tema huuled

värisesid, kuid ei toonud kuuldavale ainsatki sõna. Näis, et ta ei suuda end

liigutada.

  Väljast kostsid hääled. Pallantides tõusis kärmelt jalule ja läks väljapääsu

juurde. Seal seisid kuninga relvakandjad ja üks telki valvavatest rüütlitest.

  "Me kuulsime telgist lärmi," selgitas rüütel. "Kas kuingaga on kõik hästi ?"

  Pallantides vaatas talle tähelepanelikult otsa.

  "Kas keegi läks öösel telki või tuli sealt välja?"

  "Mitte keegi peale sinu, isand," vastas rüütel ja Palandides ei kahelnud

tema siiruses.

  "Kuningas komistas ja pillas mõõga," seletas ta lühidalt. "Mine tagasi

vahipostile."

  Kui rüütel oli lahkunud, noogutas kindral relvakandjatele ja tõmbas eesriide

hoolikalt ette, kui nad olid telki sisenenud. Relvakandjad kahvatasid, nähes

vaibal lebavat kuningat, kuid Pallantidese zhest sundis nad vaikima.

  Kindral kummardus uuesti Conani kohale. Kuningas üritas midagi öelda. Tema

lihased pinguldusid ja ta suutis pisut pead kergitada. Viimaks võis vaevu

kuulda sõnu:

  "Olevus... olevus on seal, nurgas!"

  Pallantides toetas kuninga pead ja vaatas hirmunult ringi. Ta nägi

lambivalgel relvakandjate kaameid nägusid ja telgi nurkadesse peitunud

sametisi varje - ei midagi muud.

  "Siin pole kedagi, teie hiilgus," lausus ta.

  "See oli seal, nurgas," sosistas kuningas pead küljelt küljele kõigutades ja

tõusta üritades. "Inimene või midagi inimsarnast, mis oli üleni sidemeis,

meenutas muumiat ja kandis kapuutsiga pehkinud mantlit. Ma märkasin teda,

kui ta nurgas peidus oli. Mõtlesin algul, et see on vari, kuid nägin siis

tema silmi. Need olid nagu mustad teemandid.

  Ma sööstsin talle mõõgaga kallale, kuid lõin mööda, Crom teab, kuidas see

juhtus - ja raiusin selle vaia katki. Ta haaras mul käest ja raputas seda,

tema sõrmed aga põletasid nagu hõõguv raud. Kogu mu jõud haihtus ja maa

kerkis üles ning andis mulle otsekui malakaga hoobi. Siis ta kadus, olgu ta

neetud, ja mina jäin lamama ega suutnud end liigutada. Ma olen halvatud!"

  Pallantides kergitas hiiu kätt ja hakkas üleni värisema: ta nägi randmel

pikkade peenikeste sõrmede siniseid jälgi. Milline pihk võis olla sedavõrd

tugev, et jättis jälje sellele vägevale käele? Siis meenus talle telgist

kostnud naer ja ta kattus külma higiga. Naerja polnud Conan.

  "See on saatana kätetöö!" sosistas võbisev relvakandja. "Räägitakse, et

Tarasque'i poolel võitlevad pimeduse sigitised!"

  "Vaiki!" sõnas Pallantides karmilt.

  Hommik oli juba tähed kahvatama sundinud. Mägedest puhus kerge tuul, mis

kandis edasi sadu ja tuhandeid sarvehelisid. Seda kuuldes läbis kuninga keha

tugev värin. Tema lihased hakkasid taas mänglema, kui ta üritas purustada

nähtamatuid ahelaid, mis teda maa külge köitsid.

  "Pange mind relvisse ja siduge sadula külge;" sosistas ta. "Ma viin teid

ikkagi lahingusse!"

  Pallantides vangutas pead, ent üks relvakandjatest sikutas teda hõlmast.

  "Isand, me hukkume, kui vaenlane teada saab, et meie kuningas jõuetuna maas

lebab! Ainult tema saaks meile täna võidu tuua!"

  "Aidake mul ta voodile asetada," vastas kindral. Relvakandjad kuuletusid ja

asetasid jõuetu hiiglase karusnahkade hunnikule ning katsid ta siidist

mantliga. Pallantides pöördus kõigi viie poole, silmitses kaua nende kaameks

tõmbunud nägusid ja lausus lõpuks:

  "Vaikigu meie huuled igavesti sellest, mis siin telgis sündis. Meist sõltub

praegu Akviloonia saatus. Las üks teist läheb ja kutsub välja odameeste

pealiku Valannose."

  Relvakandja, kellele Pallantidese sõrm peatuma jäi, kummardas ja väljus

kärmelt. Kindral silmitses põrmu paisatud kuningat. Väljas möirgasid

sõjasarved, kisendasid komandörid, tuhandete inimhäälte lärm kasvas üha.

Viimaks naasis relvakandja koos ohvitseriga, kellest Pallantides oli rääkinud

- pika, laiaõlgse ja lihaselise sõjamehega, kes oli kehalt väga kuninga

sarnane. Ka tema juuksed olid mustad ja lopsakad nagu Conanil. Ainult tema

silmad olid hallid ja ka näolt polnud ta kuninga moodi.

  "Kuningat tabas haruldane haigushoog," selgitas Pallantides napilt. "Sulle

saab osaks suur au: sa paned ülle tema soomusrüü ja viid sõjaväe lahingusse.

Keegi ei tohi teada, et kuninga ratsul ei istu kuningas ise."

  "Sellise au eest annaks igaüks meeleldi oma elu," vastas oma ülesandest

rabatud väeülem. "Vannun Mithra nimel, et ma ei vea alt!"

  Ja jõuetu kuningas vaatas põleval pilgul, milles peegeldusid kibe raev ja

piinav alandustunne, kuidas relvakandjad vabastasid Valannose tema turvisest,

kiivrist ja põlvekaitseist, et seada talle ülle Conani must soomusrüü ja

harjaline kiiver, mida ehtis must suletutt. Järgnes siidhõlst, mille rinnale

oli tikitud kuninglik kuldlõvi; laial kuldpandlaga vööl oli kuldtupes mõõk,

mille käepidet katsid kalliskivid. Kuni nad teda rõivastasid üürgasid

sõjasarved karmilt, relvad tärisesid ja teiselt poolt jõge, kus väesalk

väesalga järel kohad sisse võttis, kostis tume möirgamine.

  Täies relvis Valannos laskus põlvili ja langetas kiivri lamatsil lebava kogu

ees.

  "Minu isand ja kuningas, vannun Mithra nimel, et ma ei tee su relvadele

häbi!"

  "Too mulle Tarasque'i pea ja ma teen su paruniks!"

  Kannatus rebis Conanilt tsiviliseerituse õhukese kihi. Tema silmis hõõgusid

selline vihkamine ja verejanu, mida oleks kadestanud iga barbar Kimmeeria

mägismaalt.



3. Katastroof



  Akviloonia armee - kiiskavas terases jalameeste ja ratsanike pikad tihedad

read - oli juba lahinguvalmis, kui kuninga telgist väljus mustas turvises

hiigelkogu, kes istus neljast relvakandjast hoitud musta täku selga ja

sõjavägi lasi kuuldavale sellise hüüu, et mäed vappuma lõid. Relvi täristades

väljendasid sõdalased - kuldsetes turvistes rüütlid, soomussärkides ja

teraskiivrites odamehed ning tohutuid vibusid hoidvad vibukütid - sõjamehest

kuningale valju koorina oma vaimustust.

  Oru vastasküljel seisnud malev liikus mööda laugjat nõlva jõe poole, relvade

teras välkumas läbi hobustejalge ümber tupruva udu.

  Akviloonlased liikusid ruttamata neile vastu. Maa kõmises kapjade all.

Lippude siidkangas lehvis hommikutuules, lipendavate vimplitega varustatud

odade mets aga tõusis ja langes nagu laas tormi käes.

  Kuninga telki, kuhu oli jäänud üks relvakandja, valvasid kümme hambuni

relvastatud veterani, kes mõistsid suud pidada. Peale väikese asjasse

pühendatute rühma ei aimanud terves sõjaväes mitte keegi, et maleva eesotsas

astuva musta täku seljas ei istu Conan.

  Akviloonlased olid rivistatud vana kombe kohaselt: keskel peajõud, raskelt

relvastatud rüütlite vägi; tiibadel ratsasalgad, keda toetasid odamehed ja

vibulaskurid. Viimased olid pärit läänepiirilt Bossonist - tugevad madala-

laubalised mehed nahkkuubedes ja lamedates teraskübarates.

  Nemeedia armee paigutus oli umbes samasugune. Mõlemad malevad liginesid jõele

ja nende tiivad nihkusid ettepoole. Akviloonlaste keskel, mustal täkul sõitva

ratsaniku kohal, lehvis lõvi kujutisega tohutu lipukangas.

  Ent kuninga telgis oigas Conan oma lamatsil hingevalust ja vandus nagu ehtne

pagan.

  "Väed liginevad üksteisele," rääkis relvakandja telgist välja vaadates. "Kas

kuuled pasunate möirgamist? Haa! Päike kiirgab kiivritel ja odateravikel

nii, et silmadel hakkab valus... See värvib jõe helepunaseks... Enne, kui

päev õhtusse jõuab, lööb selle vesi tõega punetama!

  Vaenlane jõudis kaldale. Nüüd lendavad kahe maleva vahel nooled, mis mürgiste

pilvedena taevast varjutavad. Haa! Tubli lask, vennas: Bossoni vibukütid on

kindlama käega - kas kuuled nende sõjahüüdu?"

  Kuningas kuulis läbi sarvehelide ja terase raksumise tõepoolest bossonlaste

metsikut kurguhäälset kisa, mida nad vibusid vinna tõmmates ja nooli lendu

lastes kuuldavale tõid.

  "Nende vibulaskurid püüavad meie omadega võitlusse astuda, et nende

ratsanikud saaksid kaldale tulla," jätkas relvakandja. "Kaldad pole järsud,

ratsanikud jõuavad hõlpsasti veeni. Rüütlid hakkasid liikuma ja tulevad otse

läbi võsa. Mithra nimel, meie küünrapikkused nooled leiavad vähimagi prao

nende turvistes! Mehed kukuvad hobustelt, rähklevad meeleheitlikult vees...

Seal pole sügav ja vool on ühtlane, kuid inimesed upuvad turviste raskuse ja

hullunud hobuste kapjade all. Nüüd liikus paigast akviloonia ratsavägi.

Rüütlid ratsutavad jõeni ja astuvad võitlusse nemeedia ratsanikega... Hobuste

kabjad on vee vahule peksnud, mõõkade kõlin teeb kurdiks!"

  "Cromi nimel !" vallandus meeleheitel Conani huulilt. Tema keha elustus

vähehaaval, kuid ta ei suutnud veel jalule tõusta.

  "Nüüd põrkasid ka tiivad kokku," sõnas relvakandja. "Jalavägi astus vees

käsitsivõitlusse; vibukütid lasevad nende selja tagant. Mithra nimel,

nemeedia amburid tsentris on segi paisatud ja bossonlased lasevad nüüd

tagumiste ridade pihta. Keskpaigas pole vaenlane jalatäitki edasi liikunud ja

tema mõlemad tiivad on jõe äärest tagasi löödud!"

  "Cromi, Imiri ja Mithra nimel!" raevutses Conan. "Jumalad või kuradid, kandke

mind lahingusse, langegu ma kas või esimesest löögist!"

  Lahing möllas terve palava päeva nagu torm. Org vappus rünnakutest ja

vasturünnakutest, noolte vihinast, soomusrüüde ja odade tärinast. Kuid

akviloonia malev ei taganenud oma positsioonidelt. Korraks jõe äärest tagasi

paisatuina võitsid sõjasalgad ratsaniku juhtimisel, kelle kohal lehvis kuldse

lõviga must lipp, kaotatud maa - ala tagasi. Parem kallas oli kui võimas

kants ja viimaks teatas relvakandja Conanile, et nemeedlased taanduvad jõe

äärest.

  "Me murdsime nende tiibadelt läbi!" hüüatas ta. "Nende rüütlid näitavad

kandu! Kuid mis see siis on? Sinu lipp liigub edasi - peajõud astuvad jõkke!

Mithra nimel, Valannos viib maleva vastaskaldale!"

  "Lollpea!" urises Conan. "Seal võib olla lõks! Ta pidi ainult positsiooni

enda käes hoidma - koidikul saabub Prospero oma korpusega."

"Rüütlid sattusid nooltesaju alla!" hüüdis relvakandja. "Kuid nad ei peatu,

vaid liiguvad edasi... Jõudsid üle! Lähevad mööda nõlvakut üles, rünnakule!

Pallantides saatis mõlemad tiivad neile appi - mis tal muud üle jäi! Lõviga

lipp kaldub längu ja kõigub lahingumöllu kohal.

  Nemeedia ratsanikud panevad vastu, kuid me lõime nende rivi segi! Nad

taganevad! Nemeedlaste vasak tiib plagab kõigest väest, meie odamehed

jälitavad neid! Ma näen Valannost, kes raiub nagu meeletu. Teda on haaranud

verejanu. Mehed ei kuula Pallantidest, vaid tormavad Valannosele järele tema

nägu on silmikuga kaetud, nad mõtlevad, et see on Conan...

  Kuid ennäe - tema meeletusel on oma kindel siht! Ta teeb viie tuhande valitud

rüütliga ringi ümber nemeeldlaste rinde, nad on segi paisatud... Vaata Nende

tiivad on kaetud kilpidega, kuid keset seda on katmata läbipääs. Midagi suure

lõhe taolist, mis viib välja vaenlase lahingurivide selja taha. Mithra nimel,

Valannos näeb oma võimalust ja tahab seda ära kasutada! Ta paiskab vaenlase

tiiva tagasi ja juhib oma rüütlid selle läbipääsu juurde. Ta möödub lahingu

keskpunktist, murrab odameestest läbi, siseneb lõhesse!"

  "Lõks!" urises Conan tõusta üritades.

  "Ei!" hüüatas relvakandja juubeldavalt. "Kogu nemeedlaste malev on tal juba

peos! Nad unustasid selle läbipääsu, ei arvanud, et nad taganevad nii

kaugele. Oh, rumal, rumal Tarasque - teha selline viga! Ma näen, kuidas piigid

ja lipud nemeedlaste rivi tagant lõhest nähtavale ilmuvad. Nad purustavad

selle rivi ja sõtkuvad põrmuks... Kuid, Mithra nimel, mis see tähendab?"

  Ta vaikis segaduses, kui telgi seinad värisema lõid. Taamalt kostis

lahingukära summutades kirjeldamatult jõle, madal, kähe möire.

  "Lõhe seinad hakkasid värisema!" kisendas relvakandja. "Issand, mis see siis

olgu! Jõgi tõuseb üle kallaste, kaljutipud lõhenevad, maa väriseb hobuseid ja

ratsanikke pikali paisates! Seinad! Kaljukitsuse seinad varisevad!"

  Tema viimaseid sõnu saatis krigisev ulgumine ja võimas mürin, millest maa

vappuma lõi. Üle lahingukära kostsid õuduskarjed.

  "Seinad vajusid kokku!" karjus meelt heitev relvakandja. "Need varisesid

lõhesse ja lömastasid seal kõik elava! Ma nägin äsja keset tolmupilve ja

kivirahet meie lippu, kuid see on nüüd kadunud! Oo! Nemeedlased kisendavad

rõõmu pärast! Neil on, mille üle rõõmu tunda- kaljude alla jäi viis tuhat

meie parimat rüütlit. Kas kuuled!"

  Ja Conan kuulis meeleheitlikke hüüdeid:

  "Kuningas hukkus! Kuningas hukkus! Põgeneme! Põgeneme! Meie kuningat pole

enam!"

  "Vale!" oigas Conan. "Koerad! Lurjused! Argpüksid! Oo, Crom, kui ma vaid

suudaksin jalule tõusta... Mõõk hambus, kas või jõeni roomata... Kuidas on,

poiss, kas nad põgenevad!"

  "Ja kuidas veel!" nuuksus relvakandja. "Pagevad kõigest jõust jõe suunas nagu

merevaht tuule käes. Ma näen Pallantidest, kes püüab paanikat summutada...

Ta kukub, hobused sõtkuvad ta jalge alla. Rüütlid, vibukütid, jalamehed

sööstavad meeletu segasummana vette. Nemeedlased jälitavad neid ja niidavad

nagu rohtu!"

  "Kuid siin kaldal võib veel kanda kinnitada!" urises kuningas. Jõudu

pingutades upitas ta end küünarnukkidele.

  "Ei!" vastas relvakandja. "Nad ei suuda seda! Nad on puruks löödud! Neid

aetakse taga! Oo jumalad, miks ma pidin selle päevani elama!"

  Siis meenusid talle ta kohustused ja ta kutsus valvurid, kes liikumatult oma

relvavendade põgenemist jälgisid.

  "Tooge kähku ratsu ja aidake mul kuningas sadulasse tõsta. Siia ei või

kauemaks jääda."

  Kuid valvurid ei jõudnud käsku täita. Taganejate laine voogas nendeni.

Odamehed, rüütlid ja vibukütid jooksid pingule tõmmatud nööride otsa

komistades telkide vahel, neile kannule jõudnud nemeedia ratsanikud aga

jagasid hoope paremale ja pahemale. Kuninga telgi mornid valvurid hukkusid

üksteise järel oma postil ja võitjate ratsud kandsid nende jäänused üle

lahinguvälja laiali.

  Kuid relvakandja lasi telgi siilud alla ja üldises kaoses ei taibanud keegi,

et telgis on inimesi. Põgenejad ja jälitajad tormasid taamale, oru sügavusse

ja kui relvakandja viimaks välja vaatas, nägi ta mitut sõdalast, kes sõitsid

ilmselt telgi suunas.

  "Ligineb Nemeedia kuningas nelja kaaslase ja relvakandja saatel," teatas ta.

"Tulevad sinu alistumist vastu võtma, mu kõrgeauline isand.. "

  "Et kuradid neid võtaks!" krigistas Conan hambaid.

  Tohutu jõupingutusega ajas ta end istukile, tõstis siis jalad voodilt

põrandale ja tõusis ebakindlalt püsti, tuikudes nagu joobnu. Relvakandja

sööstis teda toetama, ent kuningas lükkas poisi eemale.

  "Noh, anna siia!" osutas ta oma tohutu vibu ja nooletupe poole.

  "Aga, teie hiilgus," vaidles imestunud relvakandja vastu, "valitseja peab

väärikalt alla andma nagu kuninglikust verest inimesele kohane!"

  "Minu soontes ei voola kuninglik veri," nähvas Conan. "Olen barbar ja sepa

poeg!"

  Vibu ja nooled peos, läks ta vaarudes telgiava poole. Tal olid seljas ainult

lühikesed nahkpüksid ja varrukateta särk, mis võimsa karvase rinna ja tugevad

käed paljaks jättis. Kuningas oli tol hetkel nii kaunis ja ähvardav ning tema

silmad musta juukselaka all põlesid nõnda, et relvakandja oma valitseja ees

hirmu tundes tagasi astus - ta pelgas Conanit rohkem kui kogu Nemeedia

sõjaväge.

  Laialt harki aetud jalgadel kobamisi edasi liikudes jõudis Conan telgi avani,

tõmbas eesriided kõrvale ja jäi varikatuse alla seisma. Kiirustav Nemeedia

kuningas ja tema kaaslased peatusid äkki nagu paigale naelutatult ja

silmitsesid imestusega meest, kes valmistus neile vastupanu osutama.

  "Ma olen siin, shaakalid!" urises kimmerlane. "Mina, kuningas! Surm teile,

koertesugu!"

  Ta tõmbas vibunööri kõrvani pingule ja nool tungis Tarasque' kõrval seisvale

rüütlile üleni rindu. Conan viskas vibu Nemeedia kuninga pihta.

  "Neetud, käsi vääratas! Eks võtke mind kinni, kui julgete!"

  Ta taandus nõtkuvatel jalgadel ja toetas selja vastu telgiposti ning tõmbas

oma tohutu mõõga kahe käega välja.

  "Mithra nimel, see on ju kuningas!" hüüatas Tarasque. Ta mõõtis pilguga oma

kaaslasi ja puhkes naerma. "Seal aga oli ainult tema relvis nukk. Edasi,

koerad, mulle on vaja tema pead!"

  Kolm kuningliku kaardiväe tunnustega turvistes sõdalast ründasid Conanit. Üks

neist rabas relvakandja oma hoobiga maha. Kaks teist polnud sama edukad. Kui

esimene neist tõstetud mõõgaga telki tungis, tervitas Conan teda säherduse

hoobiga, mis rebestas soomusrüü nagu kaltsu ja nemeedlase õlg koos käega

lendas keha küljest eemale. Kukkudes sattus ta oma kaaslase jalge ette. Too

komistas, ja enne, kui ta tasakaalu tagasi sai, torkas pikk mõõk ta läbi.

  Raskelt hingeldades tõmbas Conan tera kehast välja ja taandus tuikudes uuesti

posti juurde. Tema võimsad käed värisesid, rind kerkis pingutusega, üle tema

näo ja kaela nõrgus higi. Kuid tema hääl kõlas julmalt nagu võitja oma.

  "Miks sa lähemale ei astu, Belveruse peni? Sinnani ma ei ulatu - tule, ja

kõnge siin!"

  Tarasque kõhkles, vaatas allesjäänud kaardiväelase ja oma relvakandja -

mustas turvises kõhetu morni mehe poole ning tegi siis sammu ettepoole. Keha

ehituselt ja jõult jäi ta kimmerlasest hiiule märgatavalt alla, kuid see eest

kaitses teda soomusrüü. Kõigis läänemaades oli tal hea mõõgavõitleja kuulsus.

Kuid relvakandja haaras tal käest.

  "Ei maksa elu kaalule panna, teie hiilgus. Kutsume siia vibukütid ja nad

lasevad barbari maha nagu lõvi jahil "

  Heitluse ajal polnud keegi märganud, et telgi kõrval peatus kaarik. Kuid

Conan nägi seda ja teda valdas seletamatu hirm. Isegi hobused olid

ebatavalised, kuid tema pilk jäi peatuma kutsari kogul.

  See oli võimsa kehaehitusega mees, kes kandis pikka nelinurkset siidmantlit.

Tema pea ümber oli side, millist kannavad Shemi maa elanikud ja selle alumine

äär varjas peaaegu kogu näo, jättes nähtavale vaid mustad lummavad silmad.

Ohje hoidvad käed olid valged ning hoolitsetud, ent tugevad. Conanis tärkasid

kõik iidsed vaistud: ta silmitses rakendi juhti karmil pilgul ja tundis, et

tollest õhkub vägevuse ähvardavat aurat - nii annab rohu sahin tuuletul

päeval märku mao liginemisest.

  "õnnitlen, Xaltotun!" hüüatas Tarasque. "Siin on Akviloonia kuningas! Tuleb

välja, et ta ei hukkunudki varingu all!"

  "Ma tean," vastas võlur selgitamata, kust ta seda teadis. "Mida sa kavatsed

temaga teha?"

  "Kutsun vibukütid, et nad ta maha laseksid," vastas nemeedlane. "Elusana on

ta meile liiga ohtlik."

  "Isegi koerast võib millekski kasu olla," sõnas Xaltotun. "Võtke ta elusalt

kinni."

  Conan naeris kähedalt.

  "Eks tule ja proovi," ütles ta väljakutsuvalt. "Kui mu jalad sõna kuulaksid,

äigaksin ma su sellelt kaarikult maha nagu puuraidur noti! Kuid elusana te

mind kätte ei saa, olge te neetud!"

  "Kardan, et tal on õigus," ohkas Tarasque. "Ta on ju barbar ja hullupööra

metsik nagu haavatud tiiger. Las ma kutsun vibukütid "

  "Vaata ja õpi," sõnas Xaltotun.

  Tema käsi sukeldus rõivasiilude vahele ja tuli uuesti nähtavale koos hiilgava

keraga. Kera lendas Conani poole. Kimmerlane tõrjus selle mõõgaga välkkiirelt

kõrvale, kuid siis kõlas plahvatus, sähvatas leek ja Conan langes oimetuna maha.

  "Surnud?" küsis Tarasque pigem nentivalt.

  "Ei. Ta on meelemärkuseta. Teadvusele tuleb ta alles mitme tunni pärast. Käsi

oma inimesi, et nad tal käed ja jalad ahelaisse neediksid ja ta minu kaarikusse

tõstaksid."

  Tarasque andis teenritele märku kuuletuda. Kandami all ägisedes tassisid nood

teadvusetu kuninga kaarikusse. Xaltotun varjas ta uudishimulike silmade eest

siidmantliga ja haaras ohjad.

  "Ma sõidan Belverusse," teatas ta. "Ütle Amalrikile edasi, et ma ühinen

temaga, kui selleks tuleb aeg. Kuna Conan on mängust väljas ja tema sõjavägi

puruks löödud, piisab nüüd maa alistamiseks odadest ja mõõkadest. Prospero,

kes vaevalt sai kokku üle kümne tuhande mehe, taganeb lahingu tulemust

kuuldes kindlasti Tarantia alla. Ära kõnele meie vangist ei Amalrikile,

Valeriusele ega kellelegi teisele. Las nad arvavad, et Conan sai kaljude all

surma."

  Seejärel suunas ta pilgu kaardiväelastele ja jäi nii pikalt vaatama, et üks

neist hakkas tema pilgu all kügelema.

  "Mis sul kõhu peal on?" küsis Xaltotun.

  "Rihm, isand, sinu lahkel loal," pomises too.

  "Valejutt!" Xaltotuni naer oli vahe nagu mõõgatera. "See on mürkmadu!

Lollpea, sa oled endale siu vööle sidunud!"

  Kaardiväelane vaatas jahmatusest pärani silmadega oma kõhtu ja nägi õudusega,

et rihmapannal kerkib tema näo suunas. Selle otsas oli maopea! Ta nägi õelaid

silmi ja mürki tilkuvaid hambaid, kuulis sisinat ja tundis eluka külma

puudutust. Ta karjatas kohkunult, rehmas kämblaga ja tundis, kuidas mao

hambad sellesse tungisid, tardus siis paigale ja varises maha kui nott.

Tarasque silmitses teda ükskõikselt. Ta nägi ainult nahkrihma, mille mõlemad

pandlakeeled olid kaardiväelase kätte tunginud. Xaltotun pööras oma tapva

pilgu kuninga relvakandjale, kes tõmbus näost halliks ja hakkas värisema,

kuid Tarasque astus vahele:

  "Ei, teda võib usaldada."

  "Kanna siis hoolt, et kõik meie tänased asjatoimetused saladusse jääksid. Kui

mind peaks tarvis minema, siis las Orestese teener Altaro kutsub mu välja

viisil, mida ma talle õpetasin. Olen Belveruses, sinu palees."

  Tarasque tõstis hüvastijätuks käe. Kui ta eemalduvale võlurile järele vaatas,

moonutas tema nägu inetu grimass.

  "Miks ta kimmerlasele armu heitis?" sosistas hirmunud relvakandja.

  "Panen seda ka ise imeks," sõnas Tarasque.

  Lahingu ja tagaajamise tuhm kära hääbus taamal, vastassuunas eemalduvast

kaarikust; loojuv päike ümbritses kaljud purpurse leegiga ja hoburakend kadus

idast langevate tohutute tumepunaste varjude vahele.



4. Kust põrgust sa välja ronisid?



  Oma pikast teekonnast Xaltotuni kaarikus ei teadnud Conan midagi. Ta lebas

nagu surnu, kuna pronksrattad mürisesid kivistel mägiteedel, koolutasid

rohetavate orgude kõrget rohtu ja hakkasid eelmäestikust alla laskudes

ühtlaselt vurama mööda laia valget teed, mis lookles põldude vahelt läbi

Belveruse müürideni.

  Koidikul tuli elu Conanisse tagasi. Ta kuulis inimeste hääli ja raskete

väravate kriginat. Läbi mantlis oleva augu nägi ta musti, tõrvikuvalgel

ähmaselt paistvaid väravavõlve ja kaardiväelaste habetunud nägusid. Leek

peegeldus nende kiivritel ja odateravikel.

  "Kuidas lahing lõppes, kõrgeauline isand?" küsis keegi nemeedia keeles.

  "Väga hästi," kõlas napp vastus. "Akviloonia kuningas on tapetud, tema

sõjavägi hävitatud."

  Tõusis juubeldav kisa, kuid see sumbus kohe kiviplaatidel veerevate rataste

mürinasse. Rattapöidade alt lendas sädemeid, kui Xaltotun nuuti viibutades

hobused väravast sisse juhtis. Ent Conan kuulis, kuidas üks valvuritest

pomises: "Ainsa ööga piirilt Belveruseni välja! Ja hobused on vaid kergelt

tolmused! Vannun Mithra nimel, et..." Seejärel saabus vaikus, mida häirisid

vaid kabjaplagin ja rataste kolin pimedal tänavail.

  Kuuldud sõnad sööbisid Conani mällu, kuid hetkel ei tähendanud need tema

jaoks midagi. Ta kuulis ja nägi kõike, ent ei saanud millestki aru. Teda

ümbritsesid mõttetud kujundid ja helid. Kui kaarik kaevutaoliselt sügavas

hoovis seisma jäi, vajus ta uuesti sügavasse unne. Hulk käsi haarasid temast

kinni ja kandsid ta järsust kivitrepist üles ja siis läbi pika koridori. Tema

teadvusest libisesid mööda sosinad, vaiksed sammud ja katkendlikud helid.

Kuid lõplik ärkamine toimus äkki ja järsult. Talle meenus kogu lahing ja

selle lõpp ning ta mõistis selgesti, kus ta asub.

  Ta lebas siidkattega diivanil, seljas samad rõivad, mis ennegi, kütketud

sellistesse ahelatesse, mida isegi tema ei suutnud purustada. Saal, kus ta

viibis, oli ehitud sünge luksusega: seintel rippusid mustad siideesriided,

põrandat katsid paksud purpursed vaibad. Aknaid ega uksi polnud näha, kõigele

heitis valgust ainult seinaorvas rippuv oskuslikult nikerdatud kuldlamp.

  Selles valguses tundus Conani ees hõbedases troonisarnases tugitoolis istuv

kogu ebatõelise ja fantastilisena. Tema keha katsid läbipaistvad siidrõivad.

Ent tema näojooned olid väga teravalt naha, pea kohal moodustus otsekui

nimbus, mis rõhutas habemega raamistatud näo reljeefsust ja muutis selle

ainsaks tõeliseks tegelikkuseks selles salapärases viirastuslikus ruumis.

  Ja see klassikaliselt kaunite joontega nägu jättis sügava mulje. Selle rahu

varjas midagi tõeliselt häirivat, mingit teadmiste maagiat, mis ületas

inimvõimete piiri, mingit üliinimlikku enesekindlust. Kusagil sügaval Conani

hingesopis väratas ebameeldiv äratundmine. Kuningas teadis hästi, et ta

polnud seda inimest kunagi varem näinud, kuid need näojooned meenutasid talle

kedagi. Tundus, nagu näeks ta ilmsi kunagist luupainajat.

  "Kes sa oled?" küsis ta ja üritas istuda, ehkki ahelad takistasid.

  "Minu nimi on Xaltotun," vastas talle tugev kõlav hääl.

  "Kus ma viibin?"

  "Ühes saalis kuningas Tarasque' palees Belveruses."

  See ei üllatanud Conanit. Pealinn oli suurim linn piiri läheduses.

  "Ja kus on Tarasque?"

  "Sõjaväe juures."

  "Mis siis ikka," sõnas Conan. "Kui sa mind tappa kavatsed, siis miks sa asja

käsile ei võta, et meid mõlemaid liigsest murest vabastada?"

  "Ma ei päästnud sind selleks kuninga vibuküttide käest, et sind Belveruses

tappa," vastas Xaltotun.

  "Mida sa minuga tegid, nurjatu?"

  "Võtsin sult teadvuse," lausus Xaltotun. "Millisel moel, seda ei mõistaks sa

nagunii. Võid seda mustaks maagiaks nimetada."

  Sedapalju oskas Conan ka ise järeldada. Hetkel huvitas teda miski muu.

  "Ma vist mõistan, miks sa mu ellu jätsid," sõnas ta. "Amalrik tahab minuga

ähvardada Valeriust, kui peaks juhtuma võimatu ja ta Akviloonia kuningaks

saab. Kõik teavad, et selle taga seisab Parun Tor, ja niipalju kui ma

Amalrikki tunnen, ei lase ta sündida, et Valerius muutuks iseseisvamaks kui

see hüpiknukk Tarasque."

  "Amalrik ei tea sinu vangistamisest midagi," vastas Xaltotun, "ja Valerius

samuti mitte. Mõlemad arvavad, et sa hukkusid Valkia ääres."

  Conan pilutas silmi ja jäi vestluskaaslasele otsa vaatama.

  "Ma tundsin, et sellel kõigel on mingi tagamõte," ütles ta, "kuid ma arvasin,

et need on Amalriki sepitsused. Kas tõesti on tema, Tarasque ja Valerius vaid

hüpiknukud, keda sa nöörist tõmbad? Kes sa küll oled?"

  "Mis tähtsust sel on? Kui ma seda sulle ütlengi, ei usuks sa nagunii. Kuidas

sulle meeldiks Akviloonia troonile naasta?"

  Conan silmitses teda hundipilgul. "Millistel tingimustel?"

  "Kuulad kõiges minu sõna."

  "Võtku sind kurat koos kõigi su salaplaanidega!" möiratas Conan. "Mina pole

nukk. Oma krooni võitsin ma mõõga abil. Ja pole sinu võimuses Akviloonia trooni

üle käsutada. Kuningriik pole veel alistatud ja üks lahing ei otsusta sõda."

  "Sa ei võidelnud ainult mõõkade vastu," vastas Xaltotun, "ja kas mõõk oli

see, mis su enne lahingut telgis jalust rabas? Ei, see oli pimeduse sünnitis,

tähtedevaheline rändur, kes jäätas sinu aju ja vere su soontes oma sõrmedega,

milles oli talletunud mustade sügavike külmus. Niivõrd külmad olid need

sõrmed, et need kõrvetasid su keha nagu hõõgvele kuumutatud raud!

  Kas ajas juhus sinu relvi kandva mehe su rüütleid kaljukitsusse juhtima? Kas

juhus paiskas nõlvad neile kaela?"

  Conan kuulas vaikides ja üle tema selja jooksis külmavärin. Tema barbarlik

mütoloogia kubises maagidest ja võluritest - ainult lollpea poleks taibanud,

et Xaltotun polnud tavaline lihtsurelik. Conan tajus temas midagi

mõistetamatut, mingit Aja ja Ruumi üliinimlikku oreooli, kohutavate ning

vaenulike aegade heiastust. Kuid tema vaim jäi endiselt murdumatuks.

  "Varing oli juhuslik," ütles ta, "kaljukitsusse aga oleks tunginud igaüks."

  "Sugugi mitte. Sina näiteks poleks sõjaväge sinna viinud, sa oleksid lõksu

haistnud. Sa poleks isegi üle jõe tunginud, kui sa poleks kindel olnud, et

nemeedlased tõepoolest taganevad. Isegi keset lahingumöllu poleks miski sind

sundinud pimesi hukule vastu minema, nagu see juhtus inimesega, kes kandis

sinu relvi, kuid oli sinust, kuidas nüüd öeldagi, madalam..."

  "Hüva," sõnas Conan. "Kui kõik oli ette arvestatud, kui minu sõjaväge ootas

lõks, siis miks see "pimeduse sünnitis" mind telgis ei tapnud?"

  "Sest ma vajasin sind elusana. Polnud tarvis olla võlur, et taibata -

Pallantides saadab sinu asemel kellegi teise. Ma vajasin sind elusalt ja

tervelt. Võib olla saan ma sind edaspidi oma plaanides kasutada. Sinu elujõud

ületab minu liitlaste oskused ja kavalused. Pole mõtet sind vaenlasena pidada,

sest sinust saaks hea vasall."

  Seda sõna kuuldes sülitas Conan põlglikult, kuid Xaltotun ei pööranud tema

raevule mingit tähelepanu. Ta võttis välja oma kristallkuuli ja asetas selle

enda ette. Kuul jäi õhku rippuma nagu oleks selle all raudne tugi. Conan

mühatas põlastavalt, ent oli näha, et võlukunst mõjus talle muljet jätvalt.

  "Kas tahad teada, mis toimub praegu Akviloonias?" küsis Xaltotun.

  Conan vaikis, kuid tema pingulolek kõneles selget keelt.

  Xaltotun vaatas hämusesse sügavusse ja sõnas:

  "Praegu on järgmise päeva õhtu peale lahingut Valkia ääres. Nemeedia peajõud

jäid orgu laagrisse, kuid ratsasalgad jätkasid taganevate akviloonlaste

hävitamist. Koidikul lahkus malev laagrist ja tungis üle mägede edasi läände.

Prospero, kes sulle kümne tuhande mehelise väe eesotsas appi ruttas, kohtas

paari põgenikku. Saamata purustatud maleva riismeid kokku koguda, taganes ta

Tarantia suunas. Praegu taandub oma pealinna alla, vahetades külades kurnatud

hobuseid.

  Ma näen tema väsinud rüütleid tolmust hallides turvistes, vimplid odade

küljes nukralt rippu, näen, kuidas nad kappavad vahule aetud hobustel läbi

oru. Ja ma näen Tarantia tänavaid. Linnas valitseb kaos. Teade kuningas

Conani surmast on mingil moel juba sinna jõudnud. Hullunud rahvasumm

kisendab, et kuningas on hukkunud ja pole kedagi, kes tema asemele astuda

võiks. Idast langevad Akvilooniale koletud varjud ja taevas mustendab

raisakullidest."

  Conan needis teda südame põhjast.

"Ja see on kõik? Iga tänavakerjus võiks sedasama pajatada. Kui sa väidad, et

nägid kõike seda oma klaaskuulis, siis oled sa samavõrd valetaja kui lurjus,

selles aga pole mingit kahtlust! Prospero asub Tarantia kaitsele, parunid aga

koonduvad tema ümber. Krahv Trozzero Pointaaniast, kes on minu äraolekul

valitseja, peksab nemeedlaste jõugud laiali, nii et nad ulgudes sinu koerakuuti

tagasi putkavad. Mis loeb viiskümmend tuhat nemeedlast? Akviloonia neelab nad

alla. Nad ei näe enam kunagi Belverust. Valkia all ei võidetud mitte Akvi-

looniat, vaid üksnes Conanit."

  "Akviloonia hukk on kõrgemalt poolt ette määratud," vastas kõigutamatu

Xaltotun. "Selle alistavad oda ja mõõk, kui neist aga väheks jääb, siis

astuvad võitlusse iidsed pimedusejõud. Kui tarvis, varisevad mäed ja linnade

müürid kokku nagu Valkia ääres ja jõed tõusevad möirates üle kallaste ning

ujutavad üle terved piirkonnad. Siiski on parem, kui mõõk ja vibunöör

võidavad ilma võlukunsti abita, sest see võib äratada jõud, mis suudavad kogu

ilmaruumi segi paisata."

  "Kust põrgust sa välja ronisid, must peni?" sisistas Conan Xaltotunile otsa

vaadates ja võpatas: võlurist õhkus midagi uskumatult iidset ja ühtlasi

uskumatult kuratlikku.

  Xaltotun kallutas pead otsekui kuulaks ta kosmose hääli. Näis nagu oleks ta

oma vangi unustanud. Siis nõksatas ta kärsitult peaga ja jäi kimmerlast

silmitsema.

  "Mida? Ah, sa ei usuks nagunii, kui ma sulle ka räägiksin. Kuid meie vestlus

on mu ära kurnanud: kergem oleks hävitada kindlustatud linn kui panna oma

mõte sõnadesse, mis suudaksid ajudeta barbarini jõuda."

  "Kui mu käed vabad oleksid," märkis Conan, "saaks sinust kähku ajudeta laip."

  "Ma ei kahtle selles - kui ma oleksin piisavalt rumal, et sulle selleks

võimalust anda," lausus Xaltotun käsi plaksutades.

  Tema käitumine muutus: häälde tekkis kärsitus, liigutused muutusid närvilis-

teks, ehkki see kõik tundus Conanile üsna imelik.

  "Mõtle selle üle, mis ma sulle ütlesin, barbar," kuulutas Xaltotun. "Sul on

selleks piisavalt aega. Ma pole veel otsustanud, mida sinuga peale hakata.

Igal juhul võta arvesse, et kui juba kord otsustasin sind oma mängus

kasutada, on sul targem nõusse jääda, et mitte minu viha enda peale tõmmata."

  Conan pillas talle näkku needuse ja samal hetkel tõmmati eesriided laiali,

tuppa jooksid neli hiigelkasvulist neegrit, kes olid rõivastatud siidist

tuunikatesse, mille vöödel rippusid röögatud võtmed.

  Xaltotun osutas kärsitu liigutusega kuningale ja pöördus kõrvale, nagu

oleks ta kogu selle loo vastu igasuguse huvi kaotanud. Tema sõrmed värisesid

pentsikult. Ta võttis nikerdatud jaspislaekast peotäie sätendavat musta

pulbrit ja puistas selle tema küünarnuki juures kolmjalal seisvale

suitsutamispannile. Kristallkuul, mille ta oli nähtavasti unustanud, langes

nähtamatust tugialusest ilmajäänult põrandale.

  Mustanahalised haarasid Conani, kes ahelaisse mässituna ei suutnud paigast

liikuda, ja kandsid ta saalist välja. Enne kui kullaga sepistatud uksed nende

taga sulgusid, vaatas ta tagasi. Ta nägi Xaltotuni, kes istus oma tugitoolis,

käed vaheliti, ja tema ees suitsutamispannilt kerkivat peenikest suitsujuga.

Conani ihu tõmbus kananahale. Ta oli kunagi näinud seda musta pulbrit

Stüügias, iidses ja kurjaendelises lõunariigis. See oli musta lootose

õietolm, mis kutsus esile surmataolise une ja jõledad nägemused. Ta teadis

samuti, et ainult Musta Ringi kohutavad võlurid, kõige kurja keskpunkt,

otsisid omal vabal tahtel neid kohutavaid nägemusi, et oma võluvõimu

ergastada.

  Enamik maailma rahvaid pidas Musta Ringi muinasjutuks ja ebausuks, kuid Conan

teadis hirmsat tõde ja selle süngeid kummardajaid, kes pidasid ilgete Stüügia

koobastike labürintides ja neetud Sabatea pimedusse mähkunud tornides oma

jõletuid kombetalitusi.

  Ta heitis veel korra pilgu salapärastele kullaga sepistatud ustele ja

võpatas, mõeldes nende taga toimuvale.

  Ta ei teadnud, kas väljas oli päev või öö. Kuningas Tarasque' palees

valitsesid hämarus ja pimedus. Ja Conani meelest oli selle hämaruse ja

pimeduse valdjaks nimelt Xaltotun. Mustanahalised kandsid kuninga läbi

pikkade keeruliste koridoride, näides poolhämaruses laipa tassivate

vampiiride nelikuna. Siis hakkasid nad mööda lõputut keerdtreppi alla laskuma

ja tõrvik neegri käes heitis seinale ebamääraste varjude rodu.

  Viimaks jõudsid nad trepist alla ja astusid pikka sirgesse koridori. Selle

ühel küljel kerkisid aeg-ajalt kaarjates läbikäikudes ülesviivad trepid,

teises küljes aga paiknesid ühtlaste paarijalaste vahedega rauaga pealistatud

uksed.

  Järjekordse ukse juures peatuma jäänud, tõmbas üks neeger välja vöö külge

kinnitatud võtme ja pööras seda lukuaugus. Võre valla lükanud, sisenesid

nad koos vangiga väikesesse kiviseintega kongi. Vastasseinas oli veel üks

trellitatud uks. Conan ei teadnud, kuhu see viis, kuid igatahes mitte teise

koridori. Võre taga vilkuv tõrvikuleek kõneles ohtlikest kaugustest ja

sügavustest, kus kajagi hääbub.

  Sissepääsu kõrval rippus kongi ühes nurgas raudrõnga küljes kimp ahelaid,

mille küljes tolknes luukere. Conan silmitses seda tähelepanelikult ja

märkas, et luud olid enam jaolt purustatud või lõhestatud, selgroo küljest

lahti tulnud kolp aga oli võimsa hoobiga kildudeks löödud.

  Teine neeger - mitte too, kes oli ukse avanud - pistis oma võtme massiivsesse

lukku, vabastas ahela rõnga küljest ja heitis kondid ning roostes ketid

kõrvale. Seejärel kinnitas ta Conani vangirauad rõnga külge, kolmas neeger

aga torkas oma võtme vastasukse lukuavasse ja mühatas rahulolevalt, kui

veendus, et see oli kindlalt lukus.

  Siis jäid pilusilmsed mustad hiiglased, kelle nahk tõrvikuvalgel kiiskas,

Conanit salapäraselt silmitsema.

  Too neeger, kelle käes oli sissepääsu võti, sõnas viimaks kurguhäälel:

  "See on nüüd sinu palee, valge kuningapeni. Peale meie ja sinu pole siin

ainsatki hinge. Kogu loss magab. Me oskame saladust hoida. Sa jääd siia, kuni

kärvad. Nii nagu tema!"

  Ja mustanahaline tonksas põlglikult purustatud kolpa, mis üle kiviplaatide

eemale veeres.

  Conan ei alandunud talle vastama ja tema vaikimisest julgust saanud neeger

sajatas ning sülitas vangile näkku. Kuid see ei olnud kuigi tark tegu. Conan

istus põrandal, ahel ümber vöö. Ka tema käed ning jalad olid rõnga külge

kütkendatud. Ta ei saanud püsti tõusta ega seinast rohkem kui kahe küünra

kaugusele liikuda. Kuid tema randmeid ühendav kett oli piisavalt pikk, ja

enne, kui neegri ümar pea ohutusse kaugusse tõmbus, haaras Conan kogu

lõdvendi rusikasse ja lõi mustanahalisele vastu kiirdu. Too prantsatas maha

nagu härg tapamajas ja jäi purustatud koljuga oma jahmunud kaaslaste ette

lebama. Tema ninast ja kõrvadest voolas verd.

  Neegrid ei teinud katsetki Conanit karistada ega verisele ahelale ligineda.

Viimaks haarasid nad oma metslaskeeles midagi pomisedes kaaslasest kinni ja

lohistasid ta minema nagu vihu. Nad sulgesid ukse tema võtmega, mis jäi

endiselt mahalöödud neegri vöö külge. Siis võtsid nad tõrvikud kätte ja

eemaldusid ning pimedus roomas vangikongi otsekui elusolend. Neegrite vargsed

sammud hääbusid, tõrvikute valgus kustus ja maa all võtsid võimust pimedus

ja vaikus.



5. Maa-aluse õudus



  Conan lebas vaikselt, taludes ahelate raskust ja oma olukorra lootusetust

rahuga, mida tema nooruspõlve kogemused talle õpetanud olid. Ta püsis

liikumatuna, sest kehaasendi muutmisega kaasnev ahelate kõlin oleks võinud

vaikust häirida, kuid tuhandetelt poolmetsikutelt eellastelt päritud vaist

hoiatas teda, et seda ei tohtinud mingil juhul teha. Loogiliselt võttes

poleks nagu midagi karta olnud - Xaltotun oli kinnitanud, et Conanit ei

ähvarda mingi oht, ja ta oli kindel, et see vastas võluri huvidele. Ent

vaist oli tugevam ja Conan lamas liikumatult ning vaikselt, otsekui liiguksid

tema ümber metsloomad.

  Isegi tema kotkapilk ei suutnud pimeduse loorist läbi tungida. Ent mõne aja

möödudes ilmus nähtavale nõrk valgus - viltuselt langev hall kiir, mis lasi

Conanil näha võre trellistikku ja isegi vastasoleva ukse kõrvale heidetud

luukere piirjooni. See üllatas teda, kuid peagi taipas ta põhjust. Ta viibis

küll keldris, ent millegi pärast oli lakke jäetud avaus, mille kaudu hakkas

teatud hetkel paistma kuuvalgus. Conan mõtles, et tänu sellele saab ta päevi

ja öid lugeda. Võib - olla näeb ta isegi päikest, kui auku ainult kinni ei

kaeta. Ilmselt oli tegu omalaadse piinamismoodusega - lasta vangistatul aeg-

ajalt päikese- ja kuuvalgust näha.

  Conani pilk peatus vastasnurgas helendavatel purustatud luudel. Ta ei murdnud

asjatult pead selle üle, kes too õnnetu oli ja millisel moel ta hukkus. Teda

huvitas ainult luukere seisund ja ta märkas midagi, mis talle põrmugi ei

meeldinud. Sääreluud olid pikuti lõhestatud ja seda oli võidud teha ainult

selleks, et luuüdi kätte saada. Ent missugune olend peale inimese seda

suutis? Võib - olla olid need jäänused mõne näljast hullunud õnnetu

inimsöömingu tummad tunnistajad. Conan mõtles, et ehk leitakse temagi

kondid kunagi samasugustena roostes ahelate küljest. Ta surus endas alla

vangi sattunud hundi meeleheite.

Kimmerlane ei nutnud, ei oianud, ei karjunud ega hakanud sajatama nagu iga

tsiviliseeritud inimene tema asemel oleks teinud. Kuid näljatunne ja pitsitus

maos ei jäänud sellest vähemaks.

  Võimsad lihased piinlesid neis pakitsevast jõust. Kusagil kaugel läänes rajas

nemeedlaste armee endale tule ja mõõgaga teed tema kuningriigi südamesse.

Neile ei suuda vastu panna ka Pointaania väed. Muidugi jaksab Prospero paar

nädalat või isegi mõned kuud Tarantiat kaitsta, kui ta aga abiväge ei saa,

peab temagi lõpuks jõule alla vanduma. Ent küllap parunid teda võitluses

anastajate vastu siiski toetavad. Sedaaegu aga lebab tema, Conan, abitult

vangikongis, kuna teised tema sõjaväe lahingusse viivad ja tema kuningriigi

eest võitlevad. Ta kiristas raevuhoos oma tugevaid hambaid.

  Ta tardus, kuuldes vastasoleva ukse taga hiilivaid samme. Seejärel teritas ta

pilku ja nägi võre taga kummargil kogu. Metall kõlksatas vastu metalli ja

Conan kuulis, kuidas lukuaugus võtit keerati. Kogu kadus käratult tema

vaateväljast ja luku vaikne kõlksatus kordus kaugemal. See järel kostsid

pehmete jalanõude tasased sammud. Siis valitses taas vaikus.

  Conan kuulatas terve minuti või kauemgi, kuid tema kõrv ei püüdnud enam

ainsatki heli. Viimaks nihutas ta end, nii et ahelad kõlisesid. Ja siis

kuulis ta jälle samme - selle ukse taga, kustkaudu ta oli kongi toodud.

Hallis hämaruses ilmus nähtavale habras siluett.

  "Kuningas Conan?" kuuldus õrn ärev hääl. "Oled sa siin, mu isand?"

  "Kus siis veel?" küsis Conan ja pöördus näoga tulija poole.

  Ukse taga seisis tütarlaps, peenikesed sõrmed võre ümber põimitud. Nõrk

valguskiir tõi nähtavale siidrätikuga kaetud puusad ja helgatas vääriskividest

kaelakeel. Neiu silmad hiilgasid ööpimeduses, tema valged käed olid otse kui

alabastrist. Isegi pimeduses oma läike säilitanud juuksed sarnanesid musta

merelainega.

  "Siin on kammitsate ja selle ukse võti," sosistas neiu ja tema peenike käsi

heitis võre vahelt sisse kolm eset, mis Conani lähedal kivipõrandale

langesid.

  "Mis kometit sa õieti mängid?" küsis kuningas. "Sa räägid nemeedia keeles,

kuid mul pole Nemeedias sõpru. Millist uut kuratlikku vempu su isand haub?

Kas ta saatis su minu üle irvitama?"

  "Ma ei irvita sinu üle!" Tüdruk värises nii tugevasti, et tema käevõrud ja

kaelakeed tilisesid vastu võret, mille külge ta endiselt klammerdus. "Vannun

Mithra nimel. Ma varastasin need võtmed mustanahalise keldrivalvuri käest.

Igaühel neist on üks võti, mis avab ainult ühe luku. Ma jootsin nad purju.

Too, kellel sa pea lõhki lõid, viidi tohterdaja juurde ja tema võtit ma kätte

ei saanud. Kuid teised õnnestus mul ära röövida. Palun sind, ära viivita!

Selles pimeduses varitsevad lõuad, mis on jubedamad kui põrgu värav!"

  Kahtlusest haaratuna küünitas Conan võtmete järele ja kartis iga hetk kuulda

pilkavat naeru. Teda valdas elevus, kui üks võti avas mitte ainult luku,

millega kett oli rõnga külge ühendatud, vaid ka kammitsad kätel ning

jalgadel. Ta astus kärmelt ettepoole ja haaras võrest ning selle külge

klammerdunud käest. Tabatud neiu tõstis söakalt pea ja kannatas Conani karmi

pilgu välja.

  "Kes sa oled?" küsis Conan tõredalt. "Minu nimi on Zenobia," vastas neiu

jõudu pingutades, et hirmust jagu saada. "Ma olen üks tüdrukuid kuninga

haaremist "

  "Kui see pole mingi kuratlik lõks," porises Conan, "siis ei saa ma aru, miks

sa mulle need võtmed tõid."

  Neiu langetas oma tumedajuukselise pea ning ajas selle siis taas püsti,

Conanile otse silma vaadates. Pikkade ripsmete küljes läigatasid pisarad

otsekui pärlid.

  "Ma kuulun kuninga haaremisse," sõnas ta pigem häbi kui uhkusega. "Ent

kuningas pole mulle kordagi pilku heitnud ega teegi seda kunagi. Isegi koer,

kes söögisaalis konte järab, on minust rohkem väärt... Kuid ma olen lihast ja

verest inimene, mitte mõni maalitud nukk. Ma suudan hingata, vihata, karta,

rõõmustada ja armastada. Ja ma armusingi sinusse, kuningas Conan, kui sa

palju aastaid tagasi koos oma rüütlitega kuningas Nimedese juurde sõitsid.

Minu süda tungis rinnust välja ja langes tänavatolmu sinu ratsu kapjade all."

  Neiu punastas seda kõneldes, kuid tema pilk oli julge. Conan ei vastanud kohe

- ta oli küll metslane, kuid ainult kõige jõhkram ning julmem mees võib neiule

otse silma vaadates mitte hämmingusse sattuda.

  Neiu langetas pea ja puudutas huultega sõrmi, mis tema pihku pigistasid, kuid

ajas end kohe sirgu, kui talle meenus, kus ta viibib. Tema pilku tekkis hirm.

  "Kiirusta!" ütles ta. "Kesköö on juba möödas. Sa pead ära minema."

  "Kas sind võtmete varastamise eest elusalt ära ei nülita?"

  "Nad ei saa sellest kunagi teada. Kui neegritele hommikul meenubki, kes neile

veini jootis, ei julge nad üles tunnistada, et neilt võtmed ära varastati.

Võti, mida ma kätte ei saanud, avaks selle ukse siin. Tee vabadusse viib läbi

maa-aluste käikude. Ma ei söanda mõeldagi, millised ohud sind nende uste

taga varitsevad, ent kui sa siia kongi jääd, on asi veelgi hullem. Kuningas

Tarasque jõudis tagasi..."

  "Kuidas? Tarasque?"

  "Jah! Ta naasis salaja ja laskus mõne aja eest keldrisse ning tuli sealt

tagasi nii kahvatuna ja endast väljas olles nagu inimene, kes on kõik mängu

pannud. Ma kuulsin, kuidas ta oma relvakandjale Arideusele sosistas, et

vaatamata Xaltotuni keelule pead sa surema."

  "Ja mida teeb Xaltotun?"

  "Ära parem teda meenuta," sosistas neiu võpatades. "Deemonid ilmuvad tihti

kohale, kui neid nimepidi nimetada. Orjad rääkisid, et ta lebab oma toas

luku taga ja vaatab musta lootose nägemusi. Minu arvates kardab teda isegi

Tarasque, sest muidu oleks ta su kohe ilma salatsemata tapnud. Kuid täna

öösel käis ta keldrites ja Mithra üksi teab, mida ta seal tegi!"

  "Seda ma mõtlengi, et kas mitte Tarasque hiljaaegu minu kongi ukse lukku

muukimas ei käinud," sõnas Conan.

  "Siin on sulle pistoda!" sosistas neiu ja pistis midagi trellide vahelt läbi.

Kuninga sõrmed haarasid ahnelt relvast, millega ta harjunud oli. "Mine ruttu

nende uste kaudu välja, pööra vasakule ja mine kongide reast mööda, kuni

jõuad kivitrepini. Ära astu kõrvale, kui elu sulle armas on! Tõuse trepist

üles ja ava uks - ning kui see on Mithra tahtmine, siis kohtume seal."

  Ta jooksis pehmete kingade sahinal minema.

  Conan kehitas õlgu ja pöördus vastasoleva võre poole. See võis olla

Tarasque'i salakaval lõks, kuid Conan oli harjunud pigem tundmatule ohule

pimesi vastu sööstma kui lootusetult surma ootama. Ta silmitses relva,

mille neiu oli talle andnud, ning naeratas mornilt, tüdruk tundis igatahes

asja. See polnud mitte ahtake stilett ega vääriskividega ehitud peaga

torgats, mis sobib pigem salamõrvarile daamide buduaaris. Ei, see oli

kopsakas nuga, ehtne lahingrelv laia, ligi viieteistkümne tolli pikkuse

teraga, mille ots oli peenike ning nõelterav.

  Conan kääksatas rahulolust. Relva raskus tõstis ta tuju ning lisas

kindlustunnet. Ükskõik, milliseid võrke tema ümber punuti, ükskõik, milliseid

reetmisi ja lõkse plaanitseti, kuid relv oli ehtne. Tema parema käe võimsad

lihased tõmbusid pingule, valmis andma surmavat hoopi.

  Ta astus vastasukse juurde ja tõukas seda. See polnud lukus, ehkki Conan

mäletas väga hästi, et neeger oli selle järele proovinud. Jah, too salapärane

kuju polnud mitte vangivalvur, kes lukke üle vaatas - vastupidi, ta oli ukse

lahti keeranud. Ja selles oli midagi kurjaendelist. Ent Conan ei jäänud

pikalt mõtlema. Ta lükkas võre valla ja astus kongist pilkasse pimedusse.

  Nagu ta oligi arvanud, oli seal teine koridor. Kivipõrand ulatus kaugele,

paremal ja vasakul aga olid vangikongid ning ei ainsatki läbipääsu. Kuuvalgus

paistis ainult kongide võrede vahelt ja hääbus pimeduses. Conanist nõrgema

nägemisvõimega inimene poleks ehk märganudki helehalle plekke iga kambri võre

ees. Vasakule pööranud, läks Conan kärmelt piki koridori kongidest mööda,

kusjuures tema paljad jalad ei toonud kuuldavale vähimatki heli. Kongidest

möödudes heitis ta igaühte neist kärme pilgu. Kõik kongid olid lukus, kuid

tühjad. Mõnedes neist helendasid paljad, luud. Need keldrid olid pärit

sellest süngest ajast, mil Belverus polnud veel linn, vaid üksnes kants. Kuid

oli ilmne, et ka nüüd kasutati neid konge sagedamini, kui inimesed arvasid.

  Viimaks nägi Conan enda ees järsult üles kerkiva trepi häguseid piirjooni.

Seda tal vaja oligi... Ent ühtäkki pöördus ta ringi ja peitis end trepi

mustavasse varju.

  Tagantpoolt ligines keegi, kes oli tohutu suur, käis küürakil ega liikunud

nii nagu inimene. Conan jäi silmitsema kongide pikka rida ja nende ette

langevaid valgusruute. Ja siis nägi ta, et üle nende valguslaikude liigub

midagi ebamäärast, kuid ilmselt suurt ja rasket ning ühtlasi hulga nõtkemat

kui inimene. Olend ilmus kord valguslaikudes nähtavale, kadus siis kongide

vaheliste varjudesse ja tema hääletus liginemises oli midagi jubedustäratavat.

  Conan kuulis võrede raksumist - olevus katsus neid järgemööda. Ta jõudis

kongini, millest Conan oli äsja lahkunud ja uks avanes. Enne, kui olevus

silmist kadus, jõudis kuningas ukse taustal näha tohutut ebamäärast kuju.

Kuninga laup ja käed kattusid külma higiga. Ta mõistis nüüd, miks Tarasque

oli tema kongi juurde hiilinud ja nii kähku minema jooksnud. Ta oli luku

lahti keeranud ja seejärel kusagil selles neetud koobastikus tolle jõleda

eluka august või puurist valla päästnud.

  Olevus väljus kongist ja liikus edasi, koonu maadligi hoides. Ta ei

pööranud enam võredele tähelepanu, sest oli jälge haistnud. Nüüd nägi Conan

selgelt inimsarnast kogu, kes oli aga suurem kui ükski inimene. Madalalt

köökus, jooksis hall ning karvane elukas tagumistel käppadel ning tema tihe

karv läikles hõbedaselt. Tema lõust oli jälgilt inimtaoline, pikad esikäpad

ripnesid peaaegu maani.

  Conan tundis looma ära ja taipas, miks inimluud vangikongides olid

lõhestatud. Ta teadis, kes see maa-alune õudus oli. See oli hall ahv,

metsade kohutav inimsööja, kes uitab Vilajeti mere mägisel lõunarannikul.

Need poolmuinasjutulised ja ometi täiesti tõelised ahvid esinesid

hüborealaste muinasjuttudes trollidena, tõeliste kodukäijatena, tapjatena ja

pimedate metsade kannibalidena.

  Conan taipas, et loom adus tema sealolekut, sest ta hakkas kiiremini

liikuma, ajades raske keha võimsatel kõveratel jalgadel püstakile. Kuningas

heitis pilgu trepile ja mõistis, et elukas ründab teda varem, kui ta jõuab

ukseni joosta. Ees seisis võitlus.

  Ta astus lähimasse valgussõõri, et napistki kuuvalgusest oma liitlane teha -

pimeduses nägi loom temast paremini. Elukas ilmus sedamaid. Hämaruses

välgatasid suured kollased kihvad, ent seda ei saatnud vähimgi heli - Vilajeti

hallid ahvid, need pimeduse ja vaikuse sünnitised, olid tummad. Kuid tema

ähmasel näol oli jäledalt juubeldav ilme.

  Conan seisis valmilt, oodates külmavereliselt koletise rünnakut. Ta teadis,

et tema elu sõltub ühestainsast noahoobist, sest teise andmiseks pole enam

aega - nagu sellekski, et peale hoopi kõrvale hüpata. Esimene hoop pidi tapma

ja seda silmapilkselt. Ta silmitses ahvi lühikest jämedat kaela, karvast

kõhtu ja vägevat rinda, mis oleks nagu kahest kilbist koos seisnud. Tuli

sihtida südamesse - pigem riskida sellega, et tera libiseb piki roideid, kui

vähem kindlasse kohta tabada. Ennast täielikult kogunud, võrdles Conan oma

jõudu ja silma ning käe reageerimiskiirust hatuse inimsööja kiiruse ning

jõuga. Oli vaja rinnutsi kokku minna, anda surmav hoop ja oodata, kas tema

luud vältimatu haarde välja kannatavad.

Kui ahv, käpad laiali aetud, talle kallale sööstis, põikas Conan nende alt

läbi ja lõi kogu jõuga, mille talle andis meeleheide. Ta tundis, kuidas tera

käepidemeni sabrikusse rinda tungis, lasi pidemest lahti ja virutas põlvega

elukale alakõhtu ning püüdis seejärel jõudu pingutades surmahaardele vastu

pidada.

  Ta tundis mõnda aega, kuidas maavärisemist meenutav jõud teda tükkideks rebib

- ja oli korraga vaba. Ta lebas koletise kehal, kes jõllis, verd täisvalgunud

silmadega ja rinnas võbeleva pistodapeaga viimase hingetõmbe kuuldavale tõi.

Löök oli märki tabanud.

  Kogu kehast värisedes hingeldas Conan nagu peale pikka lahingut. Talle tundus

nagu oleksid tema luud liigestest välja väänatud, lihased valutasid

kohutavalt ja koletise küüniste tekitatud haavadest voolas verd. Kui ahv

oleks minuti kauem hinges püsinud, oleks ta Conani ilmselt puruks muljunud.

Kuid kimmerlane pidas vastu katsumusele, mis oleks väga paljudelt elu

nõudnud.



6. Noahoop



  Conan kummardus ja tõmbas tera koletise rinnust välja. Seejärel tõusis ta

kärmelt trepist üles. Ta ei hakanud mõtlemagi, millised ohud pimeduses veel

varitseda võivad - esialgu piisas sellestki. Heitlus elu ja surma peale oli

ammendanud isegi tema jõuvarud. Valguslaigud põrandal kahvatusid, pimedus

süvenes ja Conanit haaras peaaegu paaniline hirm. Ta ohkas kergendatult, kui

jõudis trepi ülemise otsani ja võti lukuaugus pöördus. Uks avanes kergelt

ja Conan piilus selle vahelt välja, oodates kas inimese või muul kujul

vaenlase kallaletungi.

  Tema pilgule avanes sünge, kehvasti valgustatud koridor ja ukse ees seisev

peenike habras kuju.

  "Teie hiilgus!" kõlas tuhmja värelev kergendus-või ehmatus hüüe. Neiu

sööstis tema poole ja peatus.

  "Veri!" sõnas ta. "Sa oled haavatud!"

  Conan rehmas hoolimatult käega.

  "Need kriimud ei teeks lapselegi midagi. Kuid sinu nuga kulus mulle marjaks

ära. Ilma selleta järaks see Tarasque'i pärdik praegu mu konte, et üdi kätte

saada. Mis nüüd?"

  "Tule minu järel," sosistas neiu. "Ma saadan su linnamüürini - seal ootab

sind ratsu."

  Ta pöördus, et Conanit piki koridori edasi juhtida, ent kuningas asetas oma

raske käe tüdruku paljale õlale.

  "Käi kõrval," sõnas ta vaikselt, neiut vägeva käega emmates. "Arvan, et sind

võib usaldada - siiani oled sa mänginud ausat mängu. Ent kui tõtt rääkida,

siis olen ma tänase päevani elanud ainult seetõttu, et ma pole ei mehi ega

naisi eriti usaldanud. Ja kui sa mind nüüd reedad, siis selle vembu üle rõõmu

tunda sul ei õnnestu."

  Tüdruk ei võpatanud isegi mitte verist pistoda nähes ega Conani jõulist

puudutust tundes.

  "Kui ma sind petma peaksin, siis tapa mind halastust tundmata," vastas ta.

"Ma tunnen sinu kätt oma õlal nagu oleks nõiduslik uni ilmsiks saanud."

  Võlvkoridori lõpus oli uks, mille tüdruk avas. Ukse taga lebas turbaniga ja

siidist niudevööga mustanahaline hiiglane, kõver mõõk tema kõrval maas. Ta

ei kõssanudki.

  "Ma andsin talle veini sees uinutit," sosistas tüdruk lamajast möödudes.

"See oli viimane keldrivalvur ja tema vahipost asub kõige kaugemal. Seniajani

pole siit keegi põgenenud. Valvuriteks on siin ainult mustanahalised. Kõigi

lossiteenrite seas teavad ainult nemad, et Xaltotun tõi kuningas Conani

vangina oma kaarikul siia. Teised tüdrukud magasid, mina aga olin ärkvel ja

vaatasin ülalt aknast hoovi, sest ma teadsin, et oli olnud lahing ja kartsin

sinu pärast...

  Ma nägin, kuidas sind trepist üles kanti ja tundsin su tõrvikuvalgel ära.

Jõudsin sellesse lossitiiba just õigel ajal ja nägin, et sind viiakse

keldrisse. Terve päeva aga olid sa narkootikumi uimas Xaltotuni saalis

lebanud.

  Oo, me peame valvsad olema! Lossis toimuvad imelikud lood. Orjad lobisevad,

et Xaltotun uinutas ennast stüügia lootosega, nagu tal kombeks, kuid Tarasque

jõudis tagasi. Ta tuli salaja, pikka reisimantlisse mähitud ja ainult oma

relvakandja, kõhetu ning vaikiva Arideuse saatel. Ma ei saanud millestki aru,

kuid tundsin hirmu.."

  Nad jõudsid kitsa keerdtrepi jalamini, tõusid trepist üles ja astusid läbi

seinaorvas avanenud pilu. Kui nad olid sellest läbi jõudnud, sulgus lõhe taas

ja sein näis nagu ühest tükist. Nad viibisid nüüd laias koridoris, mille

põrandal olid vaibad ja seintel gobeläänid. Lae all põlesid eredad lambid.

Conan kuulatas tähelepanelikult, kuid tervest paleest ei kostunud ainsatki

heli. Ta ei teadnud, millises lossi osas nad viibivad ja kus asub Xaltotuni

saal.

  Teda mööda koridori juhtiv neiu vabises. Viimaks jäid nad seisma

sameteesriidega varjatud võlvorva ees. Eesriide kõrvale tõmmanud, andis

Zenobia Conanile märku, et too orva astuks, ja sosistas:

  "Oota siin! Nende uste taga, mis on koridori lõpus, võib iga hetk vastu tulla

mõni ori või eunuhh. Ma vaatan esmalt järele, kas tee on vaba."

  Conanis tärkas taas kahtlus.

  "Kas sa juhatasid mind lõksu?"

  Neiu tumedatest silmadest purskusid pisarad. Ta langes põlvili ja haaras

kuninga vägeva kämbla oma pihku.

  "Oo, mu kuningas, palun usalda mind!" sõnas ta väriseval häälel. "Kui sa

praegu kõhklema või kahtlema lööd, oleme me kadunud. Milleks oleksin ma

pidanud su keldrist välja tooma, kui ma tahaksin sind nüüd reeta?"

  "Hüva," turtsus Conan. "Ma usaldan sind, ehkki - Cromi nimel - vanadest

harjumustest pole kerge loobuda. Igatahes ei tee ma sulle kurja, isegi kui sa

mulle kõik Nemeedia kõrilõikajad kaela tooksid. Sest kui sind poleks olnud,

oleks Tarasque'i ahv mulle kallale tunginud, kui ma relvitu ja ahelais olin.

Tee, mida tahad, tüdruk."

  Neiu suudles tal kätt, hüppas püsti ja jooksis mööda koridori eemale ning

kadus raske kahe poolega ukse taha.

  Conan vaatas talle järele ja mõtles, et oli teda usaldades võib-olla

rumalusega hakkama saanud. Siis kehitas ta oma vägevaid õlgu ja tõmbas oma

varjupaiga eesriide ette. Selles, et noor imeilus neiu teda aidates oma elu

ohtu paneb, polnud midagi imekspandavat - taolisi asju oli Conani elus üsna

sageli juhtunud. Paljud naised olid talle nii tema ränduripäevil kui

kuningaksoleku ajal peibutavaid pilke saatnud.

  Zenobia tagasitulekut oodates ei istunud Conan käed rüpes. Vaistule

kuuletudes uuris ta orva läbi, kas seal pole teist väljapääsu ja leidis selle

- vaibaga varjatud kitsukese ava, mis viis meisterlikult nikerdatud ukse

juurde, mida peakoridorist vaevu immitseva valguse käes näha võis. Ukse

tagant kuuldus algul võtme keeramise heli ja seejärel tuhm häältekõma. Üks

hääl kõlas tuttavalt ja üle Conani tõmmu näo libises jälestusgrimass.

Kõhklematult lahkus ta oma peidupaigast ja peitus otse ukse kõrvale nagu

jälge ajav panter. Uks polnud lukus ja Conan lükkas selle hiljukesi ning

ettevaatlikult paokile. Ta tegutses võimalikele tagajärgedele mõtlemata ning

ainuüksi iseendale lootes.

  Teisel pool ust oli eesriie, kuid läbi sametis oleva tillukese augu nägi

Conan mustast puust laual seisvast küünlast valgustatud tuba. Toas olid kaks

meest: nahkpükstes ja räbaldunud mantlis ning armilise näoga röövel ja

Nemeedia kuningas Tarasque.

  Tarasque näis olevat erutatud. Ta oli kahvatu ja piilus kogu aeg ringi, just

nagu mingit heli või sammukõla oodates ja ühtaegu seda kuulda kartes.

  "Asu kohemaid teele," ütles ta. "Ta... on praegu lootoseuimas ja pole teada,

millal ta ärkab."

  "On üllatav, et kuningas Tarasque'i hääles kõlab hirm," sõnas tema vestlus-

kaaslane kähedalt.

  Kuningas kortsutas kulmu.

  "Sa tead hästi, et ma ei karda surelikke. Ent peale seda, kui ma nägin

kaljuvaringut Valkia ääres, mõistsin ma, et deemon, kelle me ellu äratasime,

pole mingi petis. Ma kardan tema jõudu, sest ma ei tunne selle piire. Kuid on

selge, et see on mingil moel seotud tolle neetud asjandusega, mille ma tema

tagant võtsin. See andis talle elu tagasi ja see ongi tema võlujõu läte.

Ta varjas seda hästi, kuid ori, kes minu salajase käsu põhjal teda jälgis,

nägi, kuidas ta selle kullast kasti pani ja kasti ära peitis. Ent ma poleks

söandanud seda varastada, kui Xaltotun musta lootose uimas ei viibiks.

Ma usun, et Xaltotuni jõud peitub nimelt selles. Selle abil tõi Orestes ta

ellu tagasi. Kui me midagi ette ei võta, muudab ta meid kõiki selle abil

orjadeks. Seepärast võta see kaasa ja viska merre, nagu ma käskisin. Ja tee

seda kaldast piisavalt kaugel, et torm või meretõus seda kaldale tagasi ei

tooks. Oma tasu oled sa juba saanud."

  "Seda küll," sõnas röövel. "Ent see pole veel kõik, kuningas. Ma olen sinu

ees võlgu. Ka vargad oskavad tänulikud olla..."

  "Jah, midagi oled sa mulle tõepoolest võlgu," vastas Tarasque; "ent kõik

võlad on tasa, kui sa selle asja meresügavikku heidad."

  "Ma sõidan Zingarasse ja sealt edasi laevaga Cordavasse," sõnas hulgus.

"Argose pinnale ei julge ma oma jalga tõsta - seal suhtutakse tapmisse eriti

karmilt."

  "Aja oma asi joonde, kuidas ise tahad. Asu teele, hobune ootab hoovis. Lase

käia, rutem!"

  Käest kätte anti üle miski, mis sähvatas nagu leek - Conan jõudis seda vaevu

näha. Seejärel tõmbas röövel kapuutsi üle silmade, mässis mantli endale

ümber ja lahkus tõtakalt toast. Ja niipea, kui uks tema järel sulgus, sööstis

Conan verejanust vallatuna edasi. Ta ei suutnud ennast ohjeldada. Vaenlast

käeulatuses nähes lõi veri ta soontes keema ning kõik kõhklused ja kogu ette-

vaatus olid kui peoga pühitud.

  Tarasque pöördus juba minekule, kui Conan eesriide kõrvale rebis ja raevunud

pantrina tuppa sööstis. Tarasque keeras ringi ja Conani pistoda tabas teda

enne, kui ta ründajat nähagi jõudis.

  Ent juba hoopi andes teadis Conan, et haav polnud surmav. Tema kand takerdus

eesriidesse ja samm jäi seetõttu lühikeseks. Pistoda teravik tungis Tarasque'ile

õlga ja libises piki roideid alla. Nemeedia kuningas karjatas.

  Löögi jõud ja kimmerlase keha raskus paiskasid ta lauale, mis langes

kummuli ja küünal kustus. Mõlemad mehed prantsatasid põrandale ja mähkusid

riidevoltidesse. Conan jagas pimesi hoope, Tarasque aga vingus talumatust

õudusest. Hirm andis talle ebainimliku jõu. Ta suutis end lahti rabelda ja

tormas pimedusse, ise karjudes:

  "Appi! Valvurid, Arideus! Orestes! Orestes!"

  Conan tõusis jalule, virutas lauajäänused eemale ja vandus hingepõhjast. Ta

ei tundnud lossi tubade paigutust. Taamalt kostsid veel Tarasque'i karjed,

millele vastas metsik pöörane möirgamine. Nemeedlane kadus pimedusse ja

Conan isegi ei teadnud, kus suunas ta oli läinud. Surmahoop oli niisiis nurja

läinud ja nüüd tuli mõelda ainult oma naha päästmisele, kui seda veel teha

andis.

  Meeleheitlikult kirudes puges Conan läbi ava ja piilus seinaorvast välja,

valgustatud koridori. Samal hetkel jõudis kohale ehmunud Zenobia.

  "Mis juhtus?" hüüdis ta. "Kogu palee on ärevuses! Ma vannun, et ma ei reetnud

sind..."

  "Ei, ma torkisin ise herilasepesa," porises Conan. "Mõtlesin pisut arveid

õiendada. Kuidas kiiremini kaduda?"

  Neiu haaras tal käest ja tõmbas enda järel mööda koridori. Kuid enne, kui nad

koridori lõpus olevate usteni joosta jõudsid, kuuldusid selle tagant

summutatud hüüded ja uksepiidad lõid hoopidest värisema. Zenobia murdis käsi

ja hüüatas:

  "Me oleme ära lõigatud! Kui ma tagasi tulin, keerasin ma ukse lukku. Kohe

lõhuvad nad selle maha, ent just sealtkaudu viib tee kõrvalväravani."

Conan pöördus ringi. Ka koridori teisest otsast kuuldus jälitajate hääli.

"Sinna! Kähku!" hüüdis neiu, jooksis mööda koridori ja tõmbas lahti ühe toa

ukse.

  Conan järgnes talle ja keeras kullatud luku kinni. Nad viibisid rikkalikult

kaunistatud kambris. Zenobia tõmbas Conani kullatud võrega akna juurde, mille

taga paistsid puud ja põõsad.

  "Sa oled tugev," sõnas ta hingeldades. "Kui sa sellest võrest jagu saad, võid

sa veel pääseda. õu kubiseb valvuritest, kuid sa oskad märkamatult läbi

pääseda - tihnik on paks. Lõunapoolne müür on ühtlasi ka linna välimine müür.

Kui sa sellest üle pääsed, on põgenemistee vaba. Sinu hobune ootab sind

väikeses metsatukas läände viiva tee ääres, Trallose purskkaevust paarisaja

sammu kaugusel. Kas tead, kus see on?"

  "Tean. Aga mis sinust saab? Kui võtaks su õige kaasa?"

  Tüdruku nägu lõi õnnest särama.

  "Minu õnne karikas on pilgeni täis! Kuid ma ei hakka sinu pagu takistama. Ei,

ära minu pärast karda. Keegi ei oska arvata, et ma sind omal tahtel aitasin.

Mine nüüd! Sinu sõnad valgustavad mu elu pikki aastaid."

  Conan haaras ta oma raudsesse embusse, surus tema hapra keha kõvasti enda

vastu ja hakkas suudlema tema silmi, põski, õlgu ja huuli nii ahnelt, et

tüdruk oleks peaaegu minestanud - mehe hellitused olid sama tormilised nagu

orkaan.

  "Ma lähen," jõrises ta. "Kuid ma vannun Cromi nimel, et tulen ühel päeval

sulle järele!"

  Ta pöördus, haaras kuldvõrest ja rebis selle ainsa liigutusega eest, heitis

jalad üle ääre ning hakkas seina kivi eendeid kobades kärmelt laskuma. Maad

puudutanud, sööstis ta sedamaid edasi, et põõsaste ja puude varju peituda.

Tagasi vaadates nägi ta aknal Zenobiat, kes tummaks lahkumistervituseks käe

tõstis.

  Valvurid - pikakasvulised, läikivates relvades ja harjaskiivrites mehed -

jooksid lossi suunas, kasvava lärmi poole. Tähevalguse helk relvadel,

metallitärinast rääkimata, reetis iga nende sammu. Kolkas üleskasvanud

Conanile meenutas see lärmakas kapak läbi võsa lehmade kiinijooksu. Mõned

valvurid möödusid tema pelgupaigast vaid paari sammu kauguselt. Lossipoole

kiirustades ei märganud nad midagi. Kui kära möödus, tõusis Conan püsti ja

jooksis vaikselt nagu panter läbi aia.

  Ta jõudis varsti müürini ja tõusis mööda treppi rinnatisele. Lõunapoolne müür

oli ligipääsmatu üksnes väljastpoolt. Ühtki vahtkonda polnud näha. Conan

heitis veelkord pilgu küpresside kohal kõrguva palee poole. Kõik aknad olid

valgustatud, siin-seal jooksid inimesed nagu nukud nähtamatute nööride

otsas. Conan tegi elajaliku näo ja viibutas jumalagajätuks tohutut rusikat

ning hüppas siis alla.

  Paar jalga allpool langes kogu Conani keharaskus müüri kõrval kasvava madala

puu oksale. Minut hiljem liikus kimmerlane kuitahes pikka maad kärmelt maha

kõndima harjunud mägilase laial sammul läbi pimeduse.

  Belveruse müüre ümbritsesid aiad ja kõrgkihi suvekodud. Pikkadele odadele

toetuvad unised orjad ei märganud vilgast küürutavat kogu, kes hüppas üle

tarade ja ületas puiesteesid, aedu ning viinamarjavälju. Ainult ketikoerad

hakkasid valjult haukuma, haistes või vaistlikult adudes sünget kuju, kes

kaugusse kadus.

  Tarasque lebas oma toas verisel diivanil ja väänles ning sajatas Orestese

osavate nobedate sõrmede all. Palees sagisid siia-sinna hirmust jõllis

silmadega teenrid, ent saalis, kus kuningas lamas, ei viibinud peale tema ja

endise preestri kedagi.

  "Oled sa kindel, et ta ikka veel magab?" küsis Tarasque üha uuesti,

kiristades hambaid valu tõttu, mida tekitasid võided, millega Orestes määris

pikka sakilist haava tema õlal ja roietel. "Ishtar, Mithra ja Set! Põletab

nagu tuline tõrv põrgus!"

  "Kuhu sa kahtlemata oleksid sattunudki, kui sul poleks vedanud," tähendas

Orestes. "See, kes seda nuga peos hoidis, tahtis tappa. Jah, ma ütlesin sulle

juba, et Xaltotun magab endiselt. Miks see sulle nii väga muret teeb? Mis see

üldse siia puutub?"

  "Nii et sina ei tea sellest, mis täna öösel palees juhtus, mitte midagi?"

Tarasque puuris preestrit leegitseva pilguga.

  "Mitte kõige vähematki. Nagu sa tead, kirjutasin ma mitu kuud Xaltotuni

jaoks ümber esoteerilisi käsikirju - tõlkisin neid tänapäevastest keeltest

ümber sellesse kirja, mida tema mäletab. Omal ajal valdas ta neid mitmeid,

uute õppimiseks aga pole tal aega. Seepärast andiski ta selle töö mulle, et

veenduda, kas möödunud kolme tuhande aasta jooksul pole tehtud mingeid uusi

avastusi. Ma isegi ei teadnud, et ta on tagasi, kuni ta mind kutsus, et

lahingust rääkida. Seejärel asusin ma uuesti oma töö kallale ega teadnudki,

et ka sina oled tagasi jõudnud, ja siis puhkes kogu see lärm "

  "Ja sa ei tea isegi seda, et Xaltotun Akviloonia vangistatud kuninga paleesse

kaasa tõi?"

  Orestes vangutas suuremat imestamata pead.

  "Xaltotun ütles mulle ainult seda, et Conan meid rohkem ei sega. Ma arvasin,

et ta sai surma, ega hakanud midagi rohkemat küsima "

  "Ma tahtsin teda tappa, Xaltotun aga säästis ta elu!" kisendas Tarasque. "Ma

mõistsin kohe, mida ta plaanitseb. Ta tahtis Conanit alles hoida; et meid

Amalriki, Valeriust ja mind - temaga hirmutada. Kuni Conan elab, on ta ohtlik

kui jõud, mis suudab Akviloonia ühendada. Teda võib kasutada selleks, et meid

ära koristada. Ma ei usalda seda ülestõusnud püütonlast. Viimasel ajal ma

lausa kardan teda.

  Ma asusin teele paar tundi peale seda, kui ta ida suunas ära sõitis - tahtsin

näha, mida ta Conaniga teha kavatseb. Selgus, et ta oli keldrisse istuma

pandud. Kuna ma tahtsin, et see barbar Xaltotuni tahtest hoolimata hukkuks,

tegin ma.."

  Kõlas tasane koputus uksele. "See on Arideus," sõnas Tarasque. "Lase ta

sisse."

  Morni relvakandja silmad hiilgasid ärevalt.

  "Noh, Arideus," hüüdis Tarasque, "kas see, kes mulle kallale tungis, on üles

leitud?"

  "Kas sa siis ei näinud teda, käskija?" küsis Arideus, nagu oleks kõik niigi

selge. "Kas sa ei tundnud teda ära?"

  "Ei. Kõik käis nii kähku ja ka valgus kustus... Jõudsin vaid mõelda, et

Xaltotun saatis selle deemoni mind hukutama."

  "Püütonlane magab oma toas võre ja luku taga. Kuid ma käisin keldris."

Arideuse kõhetud õlad värisesid erutusest.

  "Noh? Räägi, vennas!" hüüatas Tarasque kärsitult. "Mis sa sealt leidsid?"

  "Tühja kongi," sosistas teener, "ja ahvi korjuse."

  "Mida?" Tarasque tõusis järsult ja tema haavast purskas veri.

  "Just nõnda! Inimsööja lebab maas, süda läbi torgatud, Conan aga on

põgenenud!"

  Tarasque muutus näost halliks. Tahtejõuetult lasi ta Orestesel end taas

lamama panna ja preester asus uuesti kuninga haavatud keha ravitsema.

  "Conan.. " kordas Tarasque. "Conan, mitte lõhkirebitud laip... Põgenenud! Oo,

Mithra! See pole inimene, vaid kurat inimese nahas! Ja mina veel arvasin, et

selle taga on Xaltotun. Nüüd saan ma kõigest aru. Jumalad ja deemonid! Mind

haavas Conan! Hei, Arideus!"

  "Kuulen, teie hiilgus!"

  "Otsige loss viimse nurgani läbi. Võib olla hiilib ta praegugi mööda

koridore nagu näljane tiiger. Hoidke silmad lahti. Ja olge ettevaatlikud: te

ei jahi mitte tsiviliseeritud inimest, vaid loomastunud ning verejanulist

barbarit, kes on tugev ja ohtlik nagu metselajas. Kammige loss ja kogu

ümbruskond läbi. Müüridele seadke üles valve. Kui sa veendud, et ta on

linnast lahkunud - ja ta on võinud juba ammu seda teha, siis võta ratsasalk

ja püüa ta kinni. Seal, väljaspool müüre, võite teda jälitada nagu mägihunti.

Kiirusta, ehk annab teda veel kinni nabida."

  "See nõuab enamat kui pelgad inimvõimed," nentis Orestes. "Ehk peaksime

uuesti Xaltotunilt abi paluma?"

  "Ei!" karjatas Tarasque õudusega. "Jälitagu Conanit sõdalased ja raiugu

tükkideks, kui ta kätte saavad. Xaltotun ei saa neile ette heita, kui vang

põgenemiskatsel tapetakse."

  "Hüva," sõnas Orestes. "Ehkki ma pole pärit Acheronist, valdan minagi mingil

määral võlukunsti - näiteks suudan ma käsutada mõningaid vaime, kes on endale

kehalise kuju võtnud. Ehk saan mina abiks olla."



  Trallose purskkaev asus keset laiavõraliste tammede salu, mis kasvas umbes

miili kaugusel linnamüürist. Conan kuulis öövaikuses purskkaevu jugade

meloodilist heli. Ta jõi ahnelt jääkülma vett ja suundus lõunas tihedat

metsatukka märganult sinnapoole. Ta möödus tukast ja nägi suurt valget täkku,

kes oli puhmastiku külge kinni seotud. Conan ohkas sügavalt ja astus veel

kaks sammu, kuid selja tagant kostev pilklik naer sundis teda ümber pöörduma.

Tema pilk oli hirmuäratav.

  Varjust astus esile tuhmilt läikivas soomusrüüs kogu. See polnud katmata

kehaga ja sulgedega ehitud lossivalvur, vaid pikk mees sõjakiivris ning

hallis turvises - rändsõdalane nemeedia sõdurite erilisest seisusest. Sinna

kuulusid inimesed, kes polnud veel rüütliõigusi saanud või olid nendest ilma

jäänud. Need olid karastatud mõõgamehed, kelle elu oli pühendatud sõjale ning

seiklustele. Aeg-ajalt kogunesid nad salkadesse ega kuuletunud kellelegi

peale kuninga. Conan teadis, et ohtlikumat vastast oleks tal raske leida.

  Kõrvale vaadanud, veendus kuningas, et sõdalane oli üksi. Ta hingas sügavalt

sisse, võttis mugavama asendi ja pinguldas lihaseid.

  "Ma sõitsin Amalriki ülesandel Belverusse," lausus sõdalane ettevaatlikult

liginedes. Tähevalgus peegeldus tema paljastatud kaheteralise mõõga

teravikult. "Ja kuulsin, et salus hirnub hobune. Sõitsin teelt kõrvale, et

vaadata, milles asi. Miks see hobune siin on, mõtlesin ma, otsustasin asjas

selgust saada - ja ennäe, mihuke haruldane linnuke mulle pihku sattus!"

  Temasugused teenisid endale mõõgaga elatist.

  "Ma tunnen sind," sõnas nemeedlane. "Sa oled Akviloonia kuningas Conan.

Oleksin nagu näinud, kuidas sa Valkia orus hukka said, aga säh sulle siis.."

  Conan tegi hüppe nagu surmavalt haavatud tiiger. Tema vastane, kes oli

kahtlemata palju kogenud mees, ei suutnud barbariga liigutuste kiiruses

võistelda. Ta jõudis vaid mõõga tõsta, kui kuninga pistoda juba rangluu kohas

tema kaela sisse tungis ja südameni jõudis. Nemeedlane kähises, lõi vaaruma

ja prantsatas maha. Külmavereliselt tõmbas Conan relva haavast välja. Vere

lõhna haistes hakkas täkk korskama ja lõa otsas rabelema.

  Mornilt võidetud vastast silmitsedes tardus Conan paigale nagu raidkuju,

pistoda käes. Ta kuulatas tähelepanelikult vaikust, kuid peale erutatud

lindude kisa polnud läheduses midagi kuulda. Küll aga puhuti lossi pool

kõrvulukustavalt pasunad.

  Conan kummardus tapetu kohale ja otsis ta kiiruga läbi. Kui too oligi mingit

sõnumit edasi toimetanud, siis oli see ilmselt suusõnaline. Kuningas ei

raisanud aega. Hommik oli peagi kätte jõudmas. Mõne minuti pärast kappas piki

valget teed lääne suunas valge hobu, kelle seljas istuv ratsanik kandis

nemeedia rändsõdalase halli turvist ja relvi.



7. Eesriie avaneb



  Conan mõistis, et tema pääsemine sõltub kiirusest. Ta ei üritanudki kusagil

võsas varju leida, sest teadis, et Tarasque'i tavatu liitlane leiaks ta niikui-

nii üles, pealegi ei kuulunud ta nende kilda kes peitu poevad ja end varjavad -

avalik jälitamine või vahetu võitlus olid talle rohkem loomu järgi. Ta teadis,

et esialgu on tal edumaa. Nad saavad kuni piirini kõvasti kapata.

  Zenobia oli nimelt seda ratsut valides taas targasti talitanud. Oli kohe

näha, et hobu oli nii kiire kui vastupidav. Tüdruk oskas hinnata hobuseid ja

relvi ning lisaks nentis Conan mitte just heal meelel - ka mehi. Üha uusi

miile selja taha jättes kappas ratsu läände. Kuningas sõitis läbi uinuva maa,

möödudes metsatukkade rüppe varjunud küladest, põldudest ja lubjaga valgeks

võõbatud seintega hüttidest. Kuid mida kaugemale läände ta jõudis, seda

harvemini neid ette tuli. Sedamööda, kuidas maastik üha mägisemaks muutus,

jäi külasid järjest vähemaks, künkatippudelt mornilt alla vaatavad kantsid

aga kõnelesid sajandeid peetud piirisõdadest. Kuid ühestki kindlusest ei

sõitnud välja kedagi, et teda kinni pidada või hüüda. Kantside peremehed olid

läinud Amalriki lippude alla, nende vappidega vimplid lehvisid nüüd

Akviloonia tasandikel.

  Veel ühe suikuva küla selja taha jätnud, pööras Conan loodesse, kaugete

mäekurude poole viivalt teelt kõrvale. Kui ta poleks seda mööda läinud, oleks

ta piiril valvavate sõduritega kokku sattunud ja neid leidus seal kubinal.

Tõsi, patrullid ei liikunud küll praegu piki piiri nagu rahuajal, kuid valvet

peeti endiselt ja pühvlirakenditel veetavaid haavatuid saatsid relvastatud

väesalgad.

  Belverusest algav maantee oli ainus, mis viiekümne miili kaugusel edelas üle

piiri jooksis. See kulges läbi kaljudevaheliste kurude rea, mille ümbruses

paiknesid hõredalt asustatud mägialad. Conan hoidis visalt suunda läände,

kavatsedes ületada piiri just ühes taolises mägikolkas teest lõuna pool. See

tee oli raskemini läbitav, kuid see-eest lühem ja tagaaetavale põgenikule

sobivam, sest üksikratsanik võis läbi sõita sealt, kus terve sõjavägi oleks

jänni jäänud.

  Ent hommikuks ei olnud Conan veel mägedesse jõudnud. Need terendasid siin kui

hall kaitsemüür. Siin polnud enam ei tarandikke, külasid ega aedadega

ümbritsetud elamuid. Hommikutuul sahistas kõrges koredas rohus, taamal oleval

künkal kõrgusid süngelt ühe kantsi müürid. See kant oli alles hiljaaegu

kannatanud akviloonlaste sagedaste rüüsteretkede all ega olnud seetõttu sama

tihedalt asustatud kui idapoolsed alad.

  Koidukuma libises üle rohukõrte nagu stepitulekahju ja taevast kuuldus

kiilukujulises rivis lõunasse lendavate metshanede ehmunud kisa. Orus, kus

rohi on pisut mahlasem ja tihedam, tegi Conan peatuse ning võttis kuumaks

aetud ning higisel hobusel sadula seljast.

  Kuni väsinud täkk rohtu krõmpsutas, heitis Conan künka tipule siruli ja jäi

ida poole vaatama. Vasakul oli näha tee, millelt ta oli ära pööranud. Siit

vaadates näis see valge lindina ja esialgu ei liikunud mööda seda ühtegi

ärevakstegevat musta täppi. Paistis, et ka kantsi asukad ei olnud üksildast

ratsanikku märganud.

  Tund aega hiljem oli kõik endistviisi rahulik. Ainsateks elumärkideks olid

relvade läige kaugel kantsimüüril ja taevasse ilmunud vares, kes kord

madalamale laskus, kord kõrgemale tõusis, just nagu oleks ta kedagi otsinud.

Conan saduldas hobuse ja sõitis aeglasemalt edasi.

  Ta oli juba üle mäeharja jõudnud, kui tema pea kohal kõlas kähe karje.

Kuningas vaatas üles ja nägi varest. Lind lehvitas tiibu ning kraaksus

ühtesoodu ja kui Conan edasi sõitis, lendas vares hetkegi mahajäämata tema

kannul ja tema käre kisa kajas üle kogu ümbruskonna.

  Nii möödus tunde. Conan krigistas raevunult hambaid ja oli valmis loobuma

poolest kuningriigist, kui ta vaid saaks sellel linnul kaela kahekorra

käänata.

  "Ah, te kuradid!" urises ta jõuetus vihas ja ähvardas lindu soomusesse

kinnastatud rusikaga. "Mis asja sa ometi minu kallal kraaksud! Kao, must

õnnetusetooja, lenda minema ja noki täiskülvatud põldudelt teri!"

  Ta asus juba esimesest künkareast alla laskuma, kui kuulis taamal selja taga

linnu kisa. Sadulas ringi pöördunud, nägi ta taevasse paigale tardunud

musta täppi, taamal aga terasel läigatava lõunapäikese vastuhelki. See võis

tähendada ainult üht - sõdureid. Ja nad ei liikunud mitte mööda kaubateed,

mis oli juba kaugele silmapiiri taha jäänud. Nad tulid tema kannul.

  Conani nägu tõmbus higiseks, kui ta taevas tiirutavat lindu silmitses.

  "Tuleb välja, et need pole mitte mõistuseta sulistombu tembud," sõnas ta

endamisi. "Need põrgumaja ratsanikud ei või sind näha, kuid sind näeb see

lind, nemad aga omakorda teda. Oled sa lihtsalt väljaõpetatud sulisloom või

deemon linnu nahas? Kas mitte Xaltotun sind mulle kannule ei saatnud? Või

oledki sa ise Xaltotun?"

Vastuseks kuuldus vaid irvitav kähe kisendus. Musta nuhi manamisele rohkem

aega raiskamata alustas Conan pikka mäkketõusu. Ta ei söandanud hobust enam

nii takka sundida nagu ennemalt, sest ratsu oli liiga vähe puhata saanud.

Kuid sellest hoolimata oli tal jälitajate ees endiselt küllalt suur edumaa,

ehkki vahe hakkas kahtlemata vähenema. Ilmselt olid tagaajajad oma väsinud

hobused mõnes kantsis puhanute vastu vahetanud.

  Tee muutus järjest raskemaks. Ümbruskond oli künklik, algas mets. Kui too

neetud lind poleks lakkamatult pea kohal tiirelnud, oleks siin võinud

jälitajate eest varjuda. Küngaste ja kõrgendike tagant polnud neid näha, kuid

nad tulid kahtlemata päris tema kannul, tiivuline liitlane neile suunda

näitamas. Too elukas näis kuningale põrgu saadikuna. Kivid, mida ta needuste

saatel õhku loopis, lendasid kas mööda või ei teinud varesele häda. Kunagi

nooruses aga oli Conan kulli lennult kiviga alla visanud!

  Ratsu väsis ruttu ja kuningas hakkas taipama oma olukorra lootusetust. Kõige

selle taga oli tunda saatuse armutut kätt. Põgenemine oli nurjunud. Ta oli

endiselt vang nagu Belveruse keldrikongiski. Kuid Conan polnud idamaal

sündinu, et saatusega taltsalt leppida. Kui tal ei õnnestu end jälitajaist

lahti rebida, võtab ta mitu vaenlast endaga varjuderiiki kaasa. Nõlva

katvasse paksu tihnikusse ratsutanud, hakkas ta viimaseks võitluseks kohta

välja valima.

  Korraga kuuldus kusagilt eestpoolt vali karje - kahtlemata inimese suust, ent

kuidagi veider. Conan lükkas oksad laiali ja taipas, kust see karje oli

tulnud. Väikesel lagendikul toppisid neli soomusrüüs nemeedia sõdalast

kuivetule külanaise riietuses vanaeidele silmust kaela. Samas kõrval vedelev

nöör kõneles sellest, et eit oli parajasti hagu korjanud, kui marodöörid

talle kallale tungisid.

  Silmitsedes vaikides kaabakaid, kes tirisid naist puu juurde, mille

madalatest okstest pidi saama võllas, tundis Conan, kuidas temas aeglaselt

tärkas raev. Tund varem oli ta tulnud üle piiri. Tema, kuningas, seisis

omaenese maal ja vaatas pealt, kuidas tapetakse ühte tema alamat. Vanaeit

punnis üllatavalt visalt, vastu ja tõi aeg - ajalt kuuldavale samasuguse

karje, mis oli kuningat üllatanud. Otsekui teda õrritades kraaksatas ülal

vares. Sõdurid kähistasid naerda ja üks neist lõi vanaeidele näkku.

  Conan hüppas võhmale aetud ratsu seljast maha ja laskus relvatärinal paari

hüppega nõlvast alla. Sõdurid pöördusid sedamaid ringi, haarasid mõõgad ja

jäid vahtima soomusrüüs hiidu, kes paljastatud mõõgaga nende ette oli

ilmunud.

  Conan puhkes naerma, kuid tema pilk oli jäine.

  "Koerad!" sõnas ta ilma raevuta, ent armutult. "Mis ajast peale on nemeedia

shaakalid hakanud timuka tööd tegema ja poovad minu alamaid oma suva järgi?

Esmalt tuleb teil nende kuningas peajagu lühemaks teha. Siin ma olen!"

  Sõdurid silmitsesid teda ebalevalt.

  "Kes see hullumeelne on?" pomises habetunud röövsõdalane. "Riides on ta

nagu nemeedlane, kuid räägib akviloonia keeles!"

  "Mis vahet seal on?" vastas teine sõdur. "Raiume ta tükkideks ja poome siis

vana nõia üles."

  Tõstetud mõõgaga sööstis ta Conanile kallale. Kuid hoopi anda tal ei

õnnestunud: kuninga lai tera sähvatas nagu välk ja purustas kiivri ning

pealuu. Ründaja vajus maha, kuid ülejäänuid see tagasi ei hoidnud. Nagu

lipendavate keeltega hundid piirasid nad hallis turvises kogu sisse ja terase

klirin summutas taevas tiirutava varese kraaksumise.

  Conan võitles vaikides. Tema silmad hõõgusid nagu valgeks kuumunud söed,

huultel mängles põlglik naeratus, kaheteraline mõõk jagas hoope kord

vasakule, kord paremale. Vaatamata oma võimsale kehaehitusele oli kuningas

nõtke nagu kass. Peaaegu kõik vaenlaste hoobid vuhisesid mööda, tema ise aga

lõi tugevasti jalgadele toetudes ning tema mõõgal oli purustav jõud.. Kolm

vaenlast lebasid juba maas vereloigus, neljas aga, keha haavadega üleni

kaetud, taganes ähmis, tõrjudes hädaga hoope. Ja siis takerdus Conani kand

ühe tapetu mantli külge.

  Kuningas lõi vaaruma ja enne, kui ta tasakaalu tagasi sai, ründas meeleheitel

nemeedlane teda nii raevukalt, et Conan kukkus surnukeha otsa pikali.

Võidutseva hüüde saatel sööstis nemeedlane ettepoole, ajas jalad laialt

harki, et löök kindlam ning tugevam saaks, ja tõstis kahe käega oma pika

mõõga. Kuid samal hetkel sööstis piksenoolena üle kuninga keha midagi suurt

ning hatust, mis kargas täie jõuga nemeedlasele rindu kinni ja tolle

võiduhüüd muutus surija ägamiseks.

  Jalule hüpanud, nägi Conan, et tema vastane lebas lõhkirebitud kõriga maas

ja tema kohal seisis suur hall hunt ning nuhutas langetatud päi verd rohul.

  Vanaeit hõikas kuningat ja Conan pöördus ümber. Naine oli pikk ja sihvakas,

teravate näojoonte ning läbitungivate mustade silmadega. Vaatamata oma

rõivastusele ei sarnanenud ta põrmugi lihtsale talunaisele. Eit kutsus hunti

ja too läks kuulekalt tema juurde ning hakkas end perenaise põlve vastu

nühkima nagu suur koer. Tema leegitsev pilk jälgis Conanit. Naine asetas käe

eluka vägevale turjale ning jäi samuti Akviloonia kuningat silmitsema. See

vaatepilt hämmastas Conanit, ent ta ei oodanud midagi halba.

  "Räägitakse, et kuningas Conan olevat kivi- ja mullavaringu all hukkunud, kui

kaljud Valkia ääres kokku varisesid," sõnas naine kõlaval madalal häälel.

  "Paljugi, mida räägitakse," porises kuningas. Rääkimiseks polnud mahti, sest

tagaajajad lähenesid iga minutiga. Vares ülal kraaksatas läbilõikavalt ja

Conan heitis tahtmatult pilgu üles, ise tigedusest hambaid krigistades.

  Valge hobu seisis longuspäi järsaku veerel. Naine silmitses ratsut, pööras

siis pilgu varesele ja tõi seejärel kuuldavale samasuguse veidra kraaksatuse.

Otsekui käsule kuuletudes muutis lind suunda ja lendas ida poole. Kuid enne,

kui ta silmist kaduda jõudis, langes üle tema hiiglaslike tiibade vari.

Metsatukast õhku tõusnud kotkas ründas musta luurajat ülalt ning naelutas

tolle maa külge. Reetlik kisa vaikis igaveseks.

  "Cromi nimel," sõnas Conan vanaeite piieldes. "Kas ka sina oled tõesti nõid?"

  "Minu nimi on Zelata," vastas naine. "Oru asukad hüüavad mind nõiaks. Kas

pimeduse lapsed juhatasid sõdurid sinu jälile?"

  "Jah." See vastus ei tundunudki kuningale endale kuigi üllatav. "Ja nad on

juba kusagil ligiduses "

  "Võta oma hobune ja tule minu järel, kuningas Conan," sõnas naine kuivalt.

  Conan ronis sõnagi lausumata kaljule, talutas hobuse laugemat nõlva pidi alla

välule ja nägi seal kotkast, kes oli taevast otse Zelata õlale laskunud. Lind

lehvitas ettevaatlikult oma tohutuid tiibu, otsekui kartes, et tema

käskijanna ta raskuse all maadligi vajub.

Vanaeit kõndis vaikides. Kotkas istus ta õlal, hunt lonkis kõrval. Looklev rada

kulges läbi paksu tihniku ja piki sügavate jäärakute veeri. Viimaks jõudsid nad

mööda järsaku kohale ulatuvat kalju eendit kummalise elamuni - pooleldi onni,

pooleldi koopani, mida varjasid kaljud. Kotkas lendas kivinukile ja jäi seal

liikumatult vahti pidama.

  Endiselt vaikides viis Zelata hobuse lähimasse koopasse, kus ratsut ootasid

rohusülem ja nurgas vulisev läte.

  Kuningas võttis hütis istet rohmakal lavatsil, mis oli kaetud parkimata

nahkadega. Perenaine ise istus kolde ette kitsa laua äärde, õhutas tuld,

viskas lõkkesse paar halgu juurde ja valmistas tagasihoidliku pruukosti.

Hiigelsuur hunt tukkus tema kõrval, koon tule poole sirutatud. Loom nägi

midagi unes, sest tema kõrvad lipsusid aeg-ajalt.

  "Kas sa ei karda nõia juures kostil olla?" katkestas naine viimaks vaikuse.

  Vastuseks oli halli soomusrüüga kaetud õlgade kärsitu kehitus. Vanaeit andis

Conanile puust kausi, mis oli pilgeni täis kuivatatud juurvilju, juustu ja

odrakaraskit, ning suure kruusitäie kanget mägiõlut.

  "Mäetippude nukker vaikus on mulle linnakärast armsam," sõnas ta. "Metsade

lapsed on lahkemad kui inimlapsed." Ta patsutas magavat hunti turjale. "Minu

lapsed viibisid täna minust kaugel, seetõttu kulus sinu mõõk marjaks ära.

Kuid nad tulid kutset kuuldes siiski kohale."

  "Mida need nemeedia kaabakad sinust tahtsid?" küsis Conan.

  "Marodöörid uitavad kogu maal piirist Tarantiani välja," vastas naine.

"Need lollpead, kes elavad orus, tahtsid tähelepanu oma majadelt eemale

juhtida ja ütlesid, et mul on peidetud kulda. Seda nad otsisidki. Kuid siin

ei leia sind ei marodöörid ega need, kes sind jälitavad, ega varesed."

  Conan noogutas ahnelt toitu kugistades.

  "Ma olen teel Tarantiasse."

  "Ja pistad oma pea otse draakoni lõugade vahele. Otsi varju piiri taga. Sinu

kuningriik on jäänud ilma südameta."

  "Mida sa sellega öelda tahad?" küsis Conan. "Kaotatud lahing ei tähenda

veel, et sõda oleks kaotatud, ja kuningriigist ei jääda ilma vaid ühe

nurjumise tõttu."

  "Nii et sa lähed Tarantiasse?"

  "Jah. Küll Prospero seda juba Amalrilki vastu kaitseb."

  "Oled sa selles kindel?"

  "Põrgu päralt, naine!" hüüatas kuningas raevunult. "Kuldas siis teisiti?"

  Naine vangutas pead.

  "Kardan, et sa eksid. Vaatame järele. Eesriiet pole kerge avada, kuid ma teen

seda sinu pärast, et sa saaksid oma pealinna imetleda."

  Conan ei näinud, mida vanaeit tulle viskas, kuid suur hunt hakkas unes

ulguma, osmik aga täitus rohelisest suitsust. Ja kuningas nägi, kuidas seinad

ning lagi kaugenema ja vähenema hakkasid, kadudes viimaks lõpmatusse hajudes

hoopis. Teda ümbritses pilkane pimedus. Sellest kerkisid esile ja haihtusid

mingid kujundid, kuni ühtäkki ilmus nähtavale selge pilt.

  Conan nägi Tarantia maju ning tänavaid, mis olid tulvil käratsevaid inimesi,

ja nägi samal ajal ka Nemeedia lippe, mis üle tühjaks jäänud maa läbi tule ja

suitsu armutult läände liikusid. Tarantia peaväljakul kihas erutatud rahvasumm

ja kuuldusid hüüded, et kuningas on surma saanud, et parunid kasutavad seda ära

ja laostavad jälle maad, et isegi sellise kuninga nagu Valeriuse võim on parem

kui üldse mitte mingi võim. Rahvast rahustada püüdev Prospero kõneles, et

tuleb alluda krahv Trozzerole, linna müüridele minna ja rüütlitele abiks

olla. Talle tormati kallale ja kisendati, et ta ise on Trozzero palgasõdur ja

Amalrikist veel hullem vaenlane; rüütli pihta lendasid solvangud ja kivid.

  Nägemus tuhmus, otsekui osutades, et on möödunud mõni aeg, ja Conan nägi,

kuidas Prospero ja tema rüütlid linnast lahkusid ning lõunasse suundusid.

Tarantias oli puhkenud mäss.

  "Lollpead!" ühmas Conan läbi hammaste. "Lollpead. Miks nad Prosperot kuulda

ei võtnud? Kuule, Zelata, kui sa mõtlesid minu üle nalja heita.."

  "See kõik on juba minevik," lausus Zelata tema sõnadele tähelepanu

pööramata. "Sa nägid õhtut, mil Prospero Tarantiast lahkus ja Amalriki

sõjavägi tema kannul tuli. Seal, kust anastajad olid läbi läinud, võis

linnamüürilt näha kahjutulede suitsu. Peale päikeseloojangut sisenesid

nemeedia väed pealinna, ilma et keegi oleks neile vastu pannud. Vaata! See

on kuninga loss.."

  Ja Conan nägi ühtäkki suurt troonisaali. Hermeliinmantlis Valerius seisis

troonikõrgendikul ja vere ning tolmuga kaetud soomusrüüs Amalrik asetas tema

kuldsele käharpeale koguka võru - Akviloonia krooni. Kokkutulnud tõid

kuuldavale rõõmuhüüu; soomusesse rüütatud nemeedia sõdalaste read silmitsesid

longuspäi pidulikku talitust ja need kõrgesti sündinud aadlikud, kes olid

Conani õukonnas põlu all olnud, kandsid uhkelt saali Valeriuse vapi.

  "Cromi nimel!" urises Conan jalule hüpates ja kämblaid raskete vasaratena

rusikasse pigistades. Tema nägu valgus verd täis. "Nemeedlane asetab sellele

reeturile pähe Akviloonia krooni... Tarantia troonisaalis!"

  Otsekui Conani vandumisest ehmunult hakkas udu hajuma ja viimaks nägi

kuningas hämaras Zelata välkuvaid silmi

  "Sa nägid nüüd ise - pealinna elanikud heitsid tuulde vabaduse, mille sa

neile mõõga ja higiga kätte võitlesid, andsid end ise lihunike kätte. Kas sa

siis võid neile loota, kui tahad oma kuningriiki tagasi vallutada?"

  "Nad arvasid, et ma olen hukkunud," sõnas Conan end vähehaaval kogudes.

"Järglast mul aga pole. Hüva, las nemeedlased hõivasid pealegi Tarantia.

Kuid on ju veel provintsid, parunid ja talurahvas. Valeriuse osaks langeb

vaid tühi au..."

  "Sa oled kangekaelne nagu sõjamehele kohane. Ma ei suuda näidata sulle

tulevikku, ka kõik minevikus ei allu minu tahtele. Kuid... Ma ei näidanud

sulle õieti midagi. Ma viisin su ainult akna juurde, mille eesriide

kergitasid tundmatud jõud. Kas sa tahad heita pilgu möödanikku, et mõista

praeguste sündmuste algpõhjust?"

  "Tahan!" sõnas Conan istet võttes.

  Taas hakkas kerkima roheline udu. Ja Conani silme ette kerkisid uuesti

pildid, mis polnud sedapuhku omavahel seotud. Ta nägi tohutuid kivimüüre ja

pimedusse varjunud sambaid jäledate jumaluste kujutistega. Pimeduses liikusid

tumedanahalised, sitked, helepunasest siidist niudevöödes inimesed. Mustast

jaspisest sarkofaagi kandes läksid nad mööda tohutut musta koridori. Pilt kadus

enne, kui Conan selle tähendust mõistis. Nüüd ilmus nähtavale sünge, pime,

seletamatut ähvardust varjav koobas. Mustast kivist altaril lebas merikarbi-

kujuline kuldlaegas. Mitu eelmises nägemuses nähtud inimest hiilisid sisse ja

haarasid kuldlaeka. Siis tõusis nende ümber varjudepööris ja Conan ei jõudnud

näha, mis edasi sai. Läbi tiheneva pimeduse nägi ta ainult midagi tulekera

meenutavat. Siis muutus udu harilikuks tamariski puuhalgude suitsuks.

  "Mida see võis küll tähendada?" küsis Conan hämmeldunult. "See, mida ma

Tarantia kohta nägin, on arusaadav. Kuid need Zamora hauaröövlid, kes

Stüügias Seti templi maa-alustes ruumides hiilivad? Ja see koobas? Ma pole

sellest midagi kuulnud ega seda oma rännakuil kohanud. Kui sa juba suutsid

mulle nende nägemuste katkendeid esile manada, ehk näitad siis mulle ka kogu

tervikut?"

  Zelata viskas vaikides halu tulle.

  "Need nähtused alluvad muutumatutele seadustele," sõnas ta viimaks, "mida ma

ei suuda seletada, sest ma ei mõista neid ka ise täiesti, ehkki olen

salateadmisi otsides siin mägedes juba kaua aastaid elanud. Ma ei suuda sind

päästa, ehkki olen valmis sinu heaks kõik tegema. Kuid tuleb hetk, mil

inimene ise peab leidma väljapääsu. Ent võib-olla ilmutab tarkus end mulle

unes ja ma saan sulle koidikul pakkuda saladuse võtit."

  "Millise saladuse?" küsis Conan.

  "Saladuse, mis sind su riigist ilma jättis," vastas naine ja laotas kolde

kõrvale maha lambanaha. "Maga nüüd!"

  Conan sirutas end vaikides nahal välja ja vajus sügavasse, ent rahutusse

unne, milles terendasid tummad viirastused ja hiilisid ebamäärased jubetiste

varjud. Seejärel nägi ta lillaka loojangutaeva taustal mingi tohutu linna

kõrgeid müüre ja torne, mis polnud pärit sellest maailmast, kus ta elas.

Hiiglaslikud püloonid ja lillakad tornitipud kerkisid üles tähtede poole ja

üle nende kummardus kangastusena Xaltotuni habetunud nägu.

  Conan virgus hommikusest külmast ja nägi kolde juures küürutavat Zelatat.

Imelikul kombel ei olnud ta öösel kordagi ärganud, ehkki hundi mineku ja

tuleku heli oleks pidanud teda häirima. Nüüd istus elukas jälle tule ääres,

kuid tema karv oli kastemärg - ja mitte ainult kastemärg. Paksus karvas

läigatasid verepiisad, hundi õlas oli haav.

  Ringi pööramata noogutas Zelata pead otsekui oma kuningliku külalise

mõtteid lugedes.

  "Ta läks koidueelsel tunnil saagijahile ja see oli verine jaht. See, kes

kuningale jahti pidas - oli see inimene või loom -, ei pea enam kunagi

jahti."

  Sirutanud käe toidu järele, mille Zelata talle ulatas, silmitses Conan

austusega röögatut looma.

  "Ma ei unusta seda, kui ma taas troonile tõusen," sõnas ta lühidalt. "Sa

andsid mulle peavarju... Cromi nimel, ma ei mäletagi enam, millal ma viimati

uinusin, usaldades mõnda meest või naist nõnda nagu möödunud ööl. Aga

kuidas jääb mõistatusega, mille sa mulle hommikul ära seletada lubasid?"

  Järgnes pikk vaikus, mida häiris vaid tamariskihalgude raksumine koldetules.

"Otsi oma kuningriigi südant," lausus Zelata viimaks. "Selles on sinu kaotus

või võit. Sul tuleb võidelda mitte ainult surelike vastu, ent kuni sa pole

oma kuningriigi südant üles leidnud, ei pääse sa troonile tagasi."

  "Kas sa pead silmas Tarantiat?"

  Naine vangutas pead.

  "Selline on otsus, mida minu suu kaudu kuulutavad jumalad. Ja nad sunnivad

selle suu vaikima, kui ma liiga palju ütlen. Sa pead leidma oma kuningriigi

südame. Rohkem ei tohi ma öelda. Jumalad käsutavad minu kõnet."

  Koidik lõkendas veel mäetipul, kui Conan lääne poole teele asus. Ta heitis

veel ühe pilgu kiretule Zelatale, kes seisis hundi kõrval oma osmiku uksel.

Taevalaotus oli hall ja undava tuule külmus kuulutas talve tulekut.

Mustjaspruunid lehed pudenesid raagus okstelt ja langesid Conani teraskattes

õlgadele.

  Terve päeva sõitis Conan läbi mägede, vältides teid ja külasid. õhtuks hakkas

maapind laskuma ja ta nägi enda ees Akviloonia tasandikke.

  Aiad ja külad algasid kohe mägede jalamilt, sest viimased poolsada aastat

olid akviloonlased ise idas sõjaretkedel käinud. Nüüd aga olid seal, kus veel

eile olid seisnud majad ja taluhooned, ainult varemed ning tuhk.

  Conan sõitis saabuvas hämaruses edasi. Pimedus varjas teda nii vaenlaste kui

sõprade eest. Läände liikudes meenusid nemeedlastele nende varasemad

lüüasaamised. Valerius ei üritanudki oma liitlasi tagasi hoida, sest ta ei

lootnud lihtrahvalt nagunii poolehoidu. Tohutu põletatud maa vöönd algas

mägede jalamilt ning kulges läände, maa sisemusse. Conan puistas

mahapõletatud vilja põldudest ja majadest mööda sõites needusi. Ta ratsutas

läbi tühjaks jäänud ning paljaks röövitud maa nagu kaugest minevikust pärit

viirastus.

  Kiirus, millega nemeedia sõjavägi edasi liikus, kõneles nõrgast vastupanust.

Kui akviloonlaste eesotsas oleks seisnud Conan, tulnuks vaenlastel iga

jalatäie maa eest verega maksta. Kuningat valdasid mornid mõtted. Ta ei olnud

seaduslik troonipärija, vaid üksildane seikluste otsija. Isegi see tühine

kogus kuninglikku verd, mis voolas Valeriuse soontes, tähendas inimestele

rohkem kui mälestus Conanist, vabadusest ja vägevusest, mille ta oli

kuningriigile kinkinud.

  Teisel pool mägesid ei suutnud enam ükski vaenlane tema jälgi leida. Ta

otsis pilguga ringihulkuvaid või tagalasse suunduvaid nemeedia sõdalasi, kuid

ei hoomanud ainsatki. Tema relvi nähes läksid marodöörid temast kaarega

mööda. Läänepoolsetes mägedes leidus külluses metsi ning jõgesid ja seal

oli, kuhu varjuda. Ta sõitis mööda inimtühja maad, peatudes vaid selleks, et

hobusele puhkust anda ja haugata midagi napist teemoonast, mille Zelata oli

talle kaasa pannud. Lebades koidikul jõe kaldal suurte pajude ja tammede

varjus, nägi ta taamal, madalate küngaste ning viljakate aialappide taga

Tarantia kuldseid torne.

  Ta oli kõnnumaalt jõudnud elust pulbitsevasse piirkonda. Nüüd liikus ta

metsade ja harvade lagendike kaudu aegamisi ning ettevaatlikult edasi. õhtuks

jõudis ta Servius Galannose mõisa juurde.



8. Hääbunud tungal



  Tarantia ümbruskond ei olnud sama kohutavalt laastatud kui idaprovintsid.

Tõsi, ka siin leidus piisavalt hirmsa rüüsteretke tunnusmärke: ümberpaisatud

tarad, lagedad põllud, tühjaks röövitud aidad, ent ometi ei olnud tulija

raud siin täie jõuga möllanud.

Conan nägi veel üht kurba tunnismärki - seal, kus hiljuti oli kõrgunud ühe

tema kõige ustavama relvavenna häärber, olid nüüd mustad kivid ja tuhk.

  Kuningas ei söandanud avalikult sõita kahe miili kaugusel asuvasse Galannose

mõisa. Ta ratsutas pimeduses läbi metsatuka valvuri majakese juurde. Sadulast

maha hüpanud ja hobuse lõõga pannud, suundus ta koguka võlvukse poole,

kavatsedes teenri Galannost kutsuma saata. Ta ei kartnud terve väesalgaga

silmitsi sattuda, kuid anastajad võisid varitseda kõikjal, ka Galannose

majas. Ent ligemale jõudes nägi Conan, kuidas osmiku uks avanes ja sellest

väljus siidsukkis ning luksuslikult tikitud hõlmikus kogu, ning ta tormas

mõõda jalgteed edasi.

  "Servius!"

  Mõisaomanik pöördus jahmunud hüüatuse saatel ringi ja hakkas taganema,

nähes enda ees pimedusest esilekerkinud pikakasvulist, turvisesse kängitsetud

kogu, ning haaras seejuures pihku vööl rippuva jahinoa.

  "Kes sa oled?" küsis ta. "Mida sul... Oo, Mithra!"

  Ta ahmis täie rinnaga õhku ja tema õhetav nägu tõmbus kaameks.

  "Kao!" kisendas ta. "Miks tuled sa mind hallist surmariigist kohutama? Kuni

sa elasid, olin ma sinu truu vasall."

  "Loodan, et oled seda nüüdki," vastas Conan. "Ära värise, mees: ma olen

lihast ja verest olend."

  Üleni higine Servius ligines ja heitis pilgu relvastatud hiiu näkku.

Veendunud, et see on tõesti tõsi, laskus ta ühele põlvele ja võttis sulega

ehitud kübara peast.

  "Teie hiilgus, see on ime, mis väärab igasuguse usu! Juba mitmendat päeva

lüüakse sulle kindluses hingekella. Räägitakse, et sa olevat Valkia ääres

hirmsa varingu ajal hukka saanud."

  "Minu soomusrüüs oli keegi teine," selgitas Conan. "Kuid lobiseme hiljem. Kui

sinu laual leidub näiteks sinki..."

  "Vabanda, käskija!" hüüatas Servius püsti hüpates. "Sinu soomusrüüd katab

teetolm, mina aga tüütan sind puhkust ning kosti pakkumata! Oo, Mithra! Nüüd

näen ma tõega, et sa oled elus ja terve, kuid ma vannun, et sind pimeduses

nähes tardus mul veri soontes. Pole kuigi meeldiv trehvata pimeduses inimest,

kelle surmas sa oled täiesti kindel."

  "Käsi teenreid, et nad minu hobuse eest hoolitseksid, ta on lõas selle tamme

küljes," sõnas Conan. Servius noogutas ja andis Conanile märku järgneda. Tema

ebausklik hirm oli üle läinud, kuid ta tundus siiski olevat erutatud.

  "Saadan mõne mõisateenija," ütles ta. "Valvur istub oma hütis... Kuid

praegusel ajal on isegi teenreid ohtlik usaldada. On parem, kui sinu tulekust

tean ainult mina."

  Nad jõudsid häärberi juurde. Servius, kes pidas end kuldagi paaniliselt

üleval, juhatas Conani külgukse kaudu ja läbi kitsa, tuhmilt valgustatud

koridori lihtsasse tuppa, mille lagi oli tehtud tammepalkidest ja seinad

oskuslikult puuga inkrusteeritud. Suures kaminas hõõgusid halud, keset laia

punasest puust lauda auras savitaldrikul tohutu suur pasteet. Servius lükkas

kopsaka riivi ette ja kustutas küünlad hõbelühtris, nii et ruumi jäi

valgustama ainult kaminatuli.

  "Palun vabandust, teie hiilgus," sõnas ta, "kuid praegu on ohtlikud ajad:

kõikjal kubiseb nuhkidest. On parem, kui keegi aknast sisse vaadates sind ära

ei tunne. See pasteet tuleb otse ahjust kavatsesin just äsja õhtust sööma

hakata. Kui lubad, siis.."

"Valgust on enam kui küll," turtsatas Conan, istus pikemalt tseremoonitsemata

lauda ja võttis pistoda pihku.

  Ta sõi aplalt, loputades iga suutäie alla suurte veinisõõmudega. Näis, nagu

oleks ta ohu täiesti unustanud. Peremees seevastu keerutas end oma istmel

rahutult ning näperdas närviliselt rinnal rippuvat kogukat kuldketti. Ta

kiikas ühtelugu akna poole ja jäi pilku uksele pöörates kuulatama otsekui

mingit ohtu kartes.

  Söömakorra lõpetanud, tõusis Conan püsti ja istus kamina ette taburetile.

"Ma ei kavatse sind kuigi kaua oma siinolekuga ohtu seada," sõnas ta äkki.

"Hommikuks olen ma sinu mõisast juba kaugel."

  "Mu kuningas..." Servius tõstis solvunult käed üles, kuid Conan andis märku,

et ta vastu ei vaidleks.

  "Sinu truudus ja vaprus on mulle hästi teada. Ma ei tee sulle vähimaidki

etteheiteid. Ent kui Valerius on troonile tõusnud, siis riskid sa mulle

peavarju andes kõvasti."

  "Ma pole piisavalt tugev et avalikku võitlusse astuda," tunnistas Servius.

"Mul on vaid viissada sõdalast - käputäis tema armee vastu. Sa ju nägid

Emilius Scavoniuse häärberi rususid?"

  Conan noogutas ja peitis näo kätesse.

"Nagu sa tead, oli ta selle provintsi vägevaim suurnik. Ta keeldus Valeriusele

andamit maksmast. Nemeedia sõdurid põletasid ta ära koos tema majaga. See, et

tarantlased ilma lahinguta alla andsid, tegi meid kõiki kaitsetuks. Me

vandusime alla ja Valerius kinkis meile elu, ehkki pealepandud andam laostab

meist paljud. Kuid mis meil üle jäi? Sind peeti surnuks, hulk paruneid on

tapetud, hulk vangis. Sõjavägi on puruks löödud ja laialijooksnud. Troonipärijat

pole. Ja pole ka kedagi, kes rahvast juhtima asuks."

  "Aga krahv Trozzero Pointaaniast?" küsis Conan karmilt.

  Servius laiutas abitult käsi.

  "Tõepoolest, tema asemik Prospero kogus väikese sõjaväe. Amalriki eest

taganedes veenis ta rahvast, et need tema lippude alla tuleksid. Ent kuna

arvati, et sa oled hukkunud, hakkas rahvas meenutama ammuseid tülisid ja

arveteõiendusi, tuletas meelde, kuidas Trozzero kord oma sõjameestega samuti

tuleja mõõgaga meie provintse ründas nagu Amalrik praegu. Parunid nägid

Trozzeros oma võistlejat. Mingisugused inimesed, võib-olla Valeriuse nuhid

sosistasid, et krahv mõtleb krooni endale krahmata. Ammune klannidevaheline

vaen lõi taas lõkkele. Kui meie seas oleks olnud mõni kuninglikust soost

inimene, oleksime me ta kuningaks krooninud ja tema juhtimisel nemeedlaste

vastu läinud. Kuid sellist inimest polnud.

  Sulle ustavaks jäänud parunid ei soostuks iialgi enda seast kedagi peameheks

valima - igaüks peab ennast naabrist etemaks. Kui nöör katkeb, pudeneb

haokubu laiali. Kui sul oleks poeg, võitleksid parunid praegugi. Ent puudub

see üks lüli, mis ühendaks nende jõud.

  Kaupmehed ja käsitöölised, kes pelgasid anarhiat ning uut feodaalajastut,

mil iga parun kehtestab oma seadused, karjusid, et pigem juba Valerius kui

hoopis kuningata olla - vähemalt pärineb ta iidsest dünastiast. Ja nii ei

leidunudki kedagi, kes oleks suutnud talle vastu hakata, kui ta Nemeedia

lehviva lipu all oma sõdalaste eesotsas kohale sõitis ja odaga Tarantia

värava pihta põrutas.

  Jah, rahvas avas talle ise väravad ja langes tema ees põrmu. Nad keeldusid

pointaanlaste abist ja kisendasid, et Valerius on Trozzerost etem, et talle

kuuletudes õnnestub vältida kodusõda ja nemeedlaste raevu. Prospero läks

kümne tuhande mehega lõunasse ja paar tundi hiljem jõudsid linna nemeedlased.

Nad ei hakanud teda jälitama, vaid jäid Valeriuse kroonimispeole."

  "Nõia suits rääkis tõtt," sõnas Conan ja tundis, kuidas tal külmavärin üle

selja jooksis. "Kas Amalrik pani talle krooni pähe?"

  "Jah. See sündis troonisaalis ja veri tema kätel ei olnud veel kuivada

jõudnud."

  "Ja rahva käsi käib tema armuliku valitsemise all hästi?" küsis Conan

raevuka pilkega.

  "Valerius käitub nagu võõramaine palgasõdur vallutatud provintsis," vastas

Servius kibestunult. "Tema õukond kubiseb nemeedlastest, nemeedlased valvavad

teda, kindluses on nemeedia garnison - Draakoni Tund on tõepoolest tulnud.

Nemeedlased uitavad tänavail uhketena nagu puhastverd printsid ja ei möödu

päevagi, mil nad mõnda neitsit ei rüvetaks või mõnda kaupmeest paljaks ei

rööviks. Valerius aga kas ei taha või ei suuda neid ohjeldada. Ta on ettur,

nemeedlaste hüpiknukk. Kõige targemad ennustasid, et nii juhtub, ja nende

ennustus ongi täide läinud.

  Amalrik läks tugeva sõjaväega piiriäärseid provintse alla heitma - mõned

sealsed parunid ei tunnistanud Valeriuse võimu. Kuid nad on hajutatud ja

nende vastastikune vihkamine on tugevam hirmust Amalriki ees. Ja ta purustab

nad üksteise järel. Seda mõistes on paljud lossid ning linnad alistunud.

Need, kes vastu hakkasid, on pidanud seda kibedasti kahetsema. Nemeedlased

valasid nende peale välja oma igipõlise vaenu. Nende read kasvavad, täienevad

akviloonlastega, keda hirm, raha või nälg ajavad vaenlase ridadesse."

  Conan noogutas nukralt, silmitsedes leekide punast kuma, mis peegeldus

seinaorvade peentelt nikerduselt.

  "Ja nüüd on Akviloonial kuningas, keda rahvas eelistas anarhiale." sõnas

majaperemees. "Valerius ei kaitse oma alamaid liitlaste eest. Sajad inimesed,

kes ei suutnud maksta neile määratud kontributsiooni, müüdi kothi

orjakaupmeestele."

  Conan pööras järsult pead ja tema sinistes silmades välgatas mõrvarlik

helk.

  "Täpselt nii. Nad müüvad orjusse valgeid mehi ja naisi nagu ennemuistegi.

Shami ja Turaani paleedes ootab neid orjade saatus. Valerius sai kuningaks,

ent rahupõlve, mida rahvas ootas, olgugi see mõõgaga kehtestatud, ei tulnud.

  Handerland põhjas ja Pointaania lõunas pole veel alistatud; vallutatud pole

ka neid piirkondi läänes, kus paruneid toetavad bossomi vibukütid. Kuid need

kauged provintsid pole Valeriusele ohtlikud. Need kaitsevad ainult end ja on

rahul, kui suudavad oma sõltumatuse säilitada. Siin aga valitseb Valerius."

  "Lasku aga käia," kostis Conan. "Tema päevad on loetud. Kui rahvas kuuleb, et

olen elus, tõuseb ta üles ja me vallutame Tarantia tagasi, enne kui Amalrik

oma sõjaväega tagasi pöördub. Seejärel aga kihutame need koerad maalt

välja."

  Servius vaikis. Kuulda oli vaid halgude praksumist.

  "Mis on?" karjus Conan "Miks sa pea longu lased ja tulle vahid? Kas sa

kahtled selles?"

  Servius vältis kuninga pilku.

  "Teie hiilgus teeb kõik, mis vähegi sureliku võimuses," lausus ta. "Ma olen

koos sinuga võidelnud ja tean, et sulle pole võrdset."

  "Milles siis asi?"

  Servius mähkis end tihedalt karusnahkadesse, ehkki ta istus otse kolde

juures.

  "Rahvas lobiseb, et sa said lüüa musta maagia tõttu," sõnas ta viimaks.

  "Ja siis?"

  "Aga mida suudab surelik musta maagia vastu? Kes on see maskiga mees, kes

kohtus Valeriuse ja tema liitlastega peale keskööd, kes ilmub ja kaob sama

ootamatult? Salaja räägitakse, et ta olevat elanud tuhande aasta eest ja

naasis hallist surmariigist ellu, et Akviloonia kuningas troonilt tõugata ja

aidata taas võimule dünastia, kuhu Valerius kuulub."

  "Mis tähtsust sel on?" hüüatas Conan raevunult. "Kui ma juba suutsin põgeneda

Belveruse nõiutud keldritest ja selle põrgulise käest, kes mind mägedes taga

ajas, siis tõuseb rahvas üles ja..."

  Servius vangutas pead.

  "Sinu ustavaimad relvakaaslased ida- ja keskprovintsides on tapetud,

põgenenud või vangis. Handerland on kaugel põhjas, Pointaania kaugel lõunas.

Bossomlased on taganenud oma läänepiirile. Et kõik need jõud ühendada, läheb

tarvis nädalaid, selle ajaga aga hävitab Amalrik nad ükshaaval."

  "Kuid ülestõus maa südames annab meile ülekaalu!" hüüatas Conan. "Me võime

Tarantia vallutada ja seda Amalriki vastu kaitsta, kuni abiväed kohale

jõuavad."

  Servius mõtles veidi ja ütles siis sosinal:

  "Räägitakse, et sind olevat hukutanud needus. Et see maskiga võõramaalane

olevat vandunud su hävitada ja sinu sõjaväe puruks lüüa. Sinu surma

kuulutasid kõik kellad. Rahvas teab, et sind pole elavate kirjas.

Keskprovintsid aga ei söanda mässama hakata isegi siis, kui teada

saadakse, et sa elad. Maagia tõi sulle kaotuse Valkia ääres, maagia tõi ka

sellest sõnumi, sest juba sama päeva õhtul kisendas rahvas tänaval

lüüa saamisest.

  Nemeedia preester kasutas musta maagiat, et tappa Tarantia tänavatel need,

kes sinu mälestusele truuks jäid. Arusaamatul põhjusel vajusid sõdalased

sillutisele ja kõngesid nagu kärbsed. Kuivetu preester aga naeris ja lausus:

"Mina olen üksnes Altaro, Orastese abiline, Orastes on aga vaid selle

abimees, kelle nägu on kaetud. See pole minu vägi - see kandub vaid minu läbi

edasi."

  "Hüva," sõnas Conan. "Kas pole parem auga hukkuda kui häbiga edasi

elada? Kas surm on hullem kui rõhumine ja orjus?"

  "Hirm nõiduse ees sunnib mõistuse vaikima," vastas Servius. "Keskprovintsid

on liiga ära hirmutatud, et sulle järgneda. Ääremaad tõusevad üles... Kuid

seesama jõud, mis vääras su Valkia ääres, annab uue hoobi. Akviloonia kõige

suuremad, rikkamad ja tihedamalt asustatud piirkonnad on nemeedlaste käes ja

nendele jõududele, mida sa suudad kokku koguda, nad alla ei jää. Sa tood

sulle ustavad inimesed ainult tarbetult ohvriks. Selline on kibe tõde, Conan

- sa oled kuningas ilma kuningriigita."

  Conan istus vaikides ja vaatas tulle. Lõpuni põlenud halg pudenes leekides

ainsatki sädet pritsimata laiali. Täpselt nii nagu tema kuningriik.

  Taas tundis Conan kõige selle taga kellegi kurja tahet, armutu saatuse

halastamatut kätt. Viha ja lõksuaetud inimese tunne heitlesid tema hinges

ohjeldamatu raevuga, sooviga kõik ümberringi puruks sõtkuda.

  "Kus on peaülimikud?" küsis ta viimaks.

  "Valkia ääres raskelt haavata saanud Pallantidese lunastas vangist välja tema

perekond. Praegu on ta oma lossis Attaluses ja hea, kui ta veel kunagi suudab

sadulasse tõusta. Kantsler Publius lahkus kuningriigist võõras riietuses ja

teadmata suunas. Nõukogu on laiali aetud, osa selle liikmeid on vangis, osa

pagenduses. Paljud, kes sinule ustavaks jäid, on hukatud. Täna öösel hukkub

timuka kirve all printsess Albiona."

  "Mispärast ometi?"

  "Ta ei tahtnud Valeriuse armukeseks saada. Tema vara on konfiskeeritud,

teenrid orjadeks müüdud ja täna keskööl lüüakse tal Raudtornis pea maha.

Kuula mu nõuannet, kuningas - sest minu jaoks jääd sa alati kuningaks - ja

põgene, kuni sind pole leitud. Täna ei või keegi end ohutuna tunda. Nuhid ja

keelekandjad uitavad meie seas ja igat ettevaatamatut sõna või tegu

nimetatakse reetmiseks ja süüks. Kui sa end oma alamatele näitad, püütakse

sind kohe kinni ja tapetakse.

Sinu kasutuses on kõik mu hobused ja need inimesed, keda ma usaldan.

Hommikuks oled sa Tarantiast juba kaugel, piiri lähedal. Kui ma ei suuda

aidata sul kuningriiki tagasi võita, siis vähemalt võin ma sind saata su

pagenduses."

  Conan raputas eitavalt pead. Ta istus, lõug tohutule rusikale toetatud, ja

vaatas tulle. Leek peegeldus tema hundisilmades ja soomusrüül. Servius tundis

veelgi tugevamini kui varasematel aastatel, kui palju erines kuningas

teistest akviloonlastest. Tsiviliseerituse õhuke kiht oli maha langenud ja

paljastanud barbari: Conan oli naasnud oma loomulikku olekusse. Ka tema

mõtted liikusid hoopis teistsuguseid radu mööda. Ta oli ettearvamatu.

Akviloonia kuningat lahutas Kimmeeria mägede nahkadesse rõivastatud tapjast

üksainuke samm.

  "Ma sõidan Pointaaniasse, kui korda läheb," sõnas Conan viimaks. "Kuid ma

lähen üksi. Enne seda aga pean ma Akviloonia kuningana täitma veel ühe

kohustuse."

  "Mida sa silmas pead, käskija?" küsis Servius kõige süngematest eelaimustest

haaratuna.

  "Lähen täna öösel Tarantiasse Albiona järele," vastas Conan. "Ilmneb, et ma

olen reetnud kõik need, kes mulle ustavaks jäid... Hüva, langegu koos tema

peaga ka minu oma."

"See on meeletus!" hüüdis Servius ja haaras kätega kõrist, nagu pingutaks

keegi selle ümber nähtamatut silmust.

  "Torn varjab saladust, mida teavad vaid vähesed," ütles Conan. "Igal juhul

oleksin ma viimane lurjus, kui laseksin Albional surra vaid sellepärast, et

ta mulle truuks jäi. Ma võin olla kuningas ilma kuningriigita, kuid mitte

mees ilma auta."

  "Sa saadad meid kõiki hukka!" sosistas Servius.

  "Ainult iseennast. Sa riskisid täna niigi. Ma lähen üksi. Pane minu jaoks

valmis silmaside, teesau ja ränduri rõivad."



9. On see kuningas või viirastus



  Loojangu ja kesköö vahelisel ajal sisenes Tarantia väravast palju inimesi -

hilja peale jäänud teelised, võõramaised kaupmehed, kes talutasid raskelt

koormatud muulasid, ümberkaudsete mõisate töölised. Nüüd, mil Valerius oli

keskprovintsides oma võimu kõvasti kehtima pannud, ei hoitud väravast

sisenejail enam eriti silma peal. Distsipliin oli nõrgenenud. Valvet pidavad

nemeedia sõdurid olid joobnud ega pööranud ilusatele külaneidudele ega

rikastele kaupmeestele, keda oleks võinud puistata, suuremat tähelepanu kui

töömeestele ja tolmustele teekäijatele, nende hulgas ka pikakasvulisele

rändurile, kelle hõlst ei suutnud varjata vägeva keha piirjooni.

  Too rändur nägi piisavalt loomulik välja, et teraseid pilke mitte endale

tõmmata. Üht silma kattis lai side, nägu varjas nahkmüts. Ruttamata ja pikale

ning jämedale sauale toetudes möödus ta väravast, mida valgustas lõke ja

jõudis Tarantia laiadele tänavatele.

  Tänavad olid hästi valgustatud ning rahvast tulvil. Poodides käis elav

kauplemine. Kõikjal trehvas nii üksikult kui salkadena vastu nemeedia

sõdureid. Rahvasumma seas torkasid nad silma oma rõhutatud jultumuse ning

jõhkrusega. Neiud hoidsid neist kaugemale, mehed aga pigistasid käed

rusikasse ja astusid kõrvale. Akviloonlased olid uhke rahvas ja anastajad

pärinesid igipõliselt vaenulikult maalt.

  Saua pigistavad sõrmed tõmbusid raevust kaameiks, ent pikakasvuline rändur

andis sõduritele teed nagu teisedki. Kirevas rahvasummas ei torganud ta

millegagi silma. Kuid ühel hetkel, kui pärani valla uksest paistev valgus

tema näole langes, adus ta endal kellegi pilku. Kärmelt ringi pöördunud,

nägi ta, et teda silmitseb teraselt palgatöölise pruunis hõlmikus mees. Too

käändus ebaloomuliku kärmusega kõrvale ja varjus rahva sekka. Conan pööras

kitsasse põiktänavasse ja lisas sammu. See võis olla lihtsalt mõni

uudishimulik logard, kuid riskida polnud mõtet.

  Sünge Raudtorn kõrgus kantsist eemal, keset kitsukeste tänavate ja pimedate

majade labürinti. õigupoolest oli see omaette kindlus, mis oli ennemuiste

ehitatud tohututest kivimürakatest ja musta rauaga kokku kütkendatud.

Ammustel keerulistel aegadel etendas see torn linna kantsi osa.

  Selle ligiduses seisis keset hajali majade ja poodide segadikku valvetorn,

nii iidne ja ununenud, et seda polnud isegi linna plaanil üles märgitud.

Milleks see oli üldse ehitatud, oli samuti ununenud, ja mitte keegi, kes

seda silmitsema jäi ei pööranud tähelepanu asjaolule, et kulunud välimusega

lukk, tänu millele torn polnud muutunud kerjuste ja röövlite pesapaigaks,

oli õigupoolest päris uus, väga tugev ja ainult meistri käsi oli andnud

sellele roostes vanaraua ilme. Selle torni saladust teadsid terves

kuningriigis vaid pooltosinat inimest.

  Kopsakal lukul puudus võtmepilu, kuid Conani sõrmed vajutasid salalikele

naastudele. Uks avanes vaikselt ja kuningas astus sisse ning sulges ukse. Kui

tal oleks olnud latern, oleks tema pilgule avanenud kaljurahnudest laotud

seintega ümmargune tühi ruum.

  Pimeduses kindlalt edasi liikudes kobas kuningas üht põrandaplaati, tõstis

selle kärmelt üles ja laskus kõhklematult tekkinud avausse. Tema jalge all

olid kiviastmed, mida ta teadis viivat kitsasse koridori, mille kaudu pääses

otse Raudtorni keldrisse.

  Kantsi kell, mille ülesandeks oli kuulutada kesköötunni saabumist või kuninga

surma, lõi kumisema. Uks avanes ja tuhmilt valgustatud Raudtorni saali astus

keegi mees. Torn oli seest sama sünge ning rohmakas nagu väljastki. Paksud

tahumatud müürid olid täiesti ilustamata. Põrandaplaadid olid hulga

inimpõlvede jalgadest lihvitud, võlve valgustas tõrvik.

  Mööda koridori kõndiv mees sobis igati sellisesse olustikku. Ta oli

pikakasvuline ja tugeva kehaehitusega ning kandis siidtrikood ja laia

mantlit. Tema pead varjas must silmaavadega kapuuts. Raske kirves, mida ta

käes hoidis, polnud sõjarelv ega puusepa tööriist.

  Koridori teisest otsast luukas välja oda ja laterna raskuse all küürutav

vanamees, näol rahulolematu ilme.

  "Sa pole nii täpne kui sinu eelkäija, peatimukas," torises ta. "Kell lõi juba

keskööd, ja maskides mehed läksid emanda kongi. Sind nad ainult ootavadki."

  "Kellalöökide kaja kaigub veel tornide vahel," vastas timukas. "Ja kui ma ei

kipu end ära katkestama ega jookse akviloonlaste esimese kutse peale kohale

nagu too peni, kes enne mind siin ametis oil, siis võin tõendada, et minu

käsi pole nõdram. Tegele oma asjadega, vanamees, ja jäta minu omad minu

hooleks. Ja ma kinnitan sulle, et need on meeldivad kohustused: sina tatsad

piki külmi koridore ja vahid kongide roostes uksi, mina aga raiun maha

Tarantia kõige kaunima pea."

  Endiselt omaette porisedes luukas vanamees edasi, timukas aga jätkas

ruttamata oma teed. Paari sammuga möödus ta käänakust ja märkas

rahulolematusega, et üks ustest vasakut kätt oli lahti. Kui ta oleks pisutki

mõelnud, oleks ta taibanud, et see pidigi lahti olema, sest valvur oli

sealtkaudu sisse tulnud. Kuid mõtlemisoskus ei kuulunud tema ametikohustuste

hulka. Enne, kui ta mõistis, et midagi on viltu, oli juba liiga hilja.

  Ta kuulis hiilivaid kiskjasamme ja mantli kahinat, kuid enne, kui ta jõudis

ringi pöörduda, summutas tema rinnust kerkiva karje raske käsi. Ta jõudis

veel õudusega tunda, kui suur oli kallaletungija jõud ja kui nõdrad olid

selle vastu tema enda karastatud lihased. Ja ta tundis, kuidas pistoda teras

talle rindu tungis.

  "Nemeedia koer!" urises keegi ta kõrva ääres. "Enam ei raiu sa otsast ühegi

akviloonlase pead!"

  Need olid viimased sõnad, mida ta elus kuulis.

  Rõskes keldris, mida valgustas ainult tilkuv tõrvik, seisid kivipõrandal

nuuksuva noore naise ümber kolm meest. Naine kandis närust vanglakleiti, tema

käed olid selja taha seotud, ehmunud pilk ülespööratud. Kullakarva juuksed

langesid valendavatele õlgadele ja isegi tõrviku tuhm valgus ning

koolnukahvatu nägu ei suutnud varjata tema tavatut ilu. Ta vaatas oma

piinajatele pärani silmi otsa. Nonde näod olid kaetud maskidega ja nad olid

mähitud mantlitesse, sest tegu, mis neil teha tuli, nõudis isegi vallutatud

maal erilise kombestiku järgimist. Kuid naine tundis neid kõiki.

  "Meie armuline vailtseja annab sulle veel ühe võimaluse, printsess," sõnas

pikim kahest mehest puhtas akviloonia keeles. "Ta käskis mul edasi öelda, et

avab sulle oma embuse, kui sa oma upsakust talitsed. Vastasel juhul.." Ta

osutas väljendusrikkalt kongi keskel seisvale tapalavale, mis oli üleni musti

laike täis.

  Albiona võpatas. Iga rakk tema noores kehas kisendas elu järele. Valerius on

noor, veenas ta end, ja meeldib naistele... Kuid ta ei suutnud tuua kuuldavale

sõna, mis oleks päästnud ta hapra keha tapalavast ja verisest kirvest.

Ainuüksi Valeriuse nime kuuldes valdas teda jälestus, mis oli surmahirmust

tugevam.

  Seetõttu raputas ta eitavalt pead. "Siis olgu jutul lõpp!" hüüatas üks

meestest kannatamatult. Ta hääldas sõnu nemeedia moodi. "Kus on siis

timukas?"

  Otsekui tema sõnadest esile manatuna ilmus keldriuksele tohutu sünge vari.

Seda nähes karjatas Albiona tahtmatult, ülejäänud aga jäid vaikides tuiutama

justkui oleks neid vallanud ebauskilk hirm. Kapuutsi piludes leegitsevad

helesinised silmad mõõtsid pilguga järgemööda kõiki kolme, pannes nad

värisema. Seejärel haaras pikakasvuline akviloonlane neiust jõhkralt kinni

ning tiris ta tapalavale. Neiu karjus ja üritas lahti rabelda, kuid mees

vajutas ta armutult põlvili ning surus tema kuldjuukseilse pea verisele

pakule.

  "Miks sa viivitad, timukas?" kisendas ta raevunult. "Tee, mis su kohus!"

  Vastuseks kõlas kurjaendeline naer. Kõik keldrisviibijad, neiu kaasa arvatud,

tardusid paigale.

  "Mis lollid naljad need on, koer?" küsis akviloonlane.

  Mustas hõlstis mees rebis kapuutsi peast ja viskas selle põrandale, nõjatus

siis seljaga vastu lukustatud ust ning tõstis kirve.

  "Kas tunnete mu ära, kaabakad?" mõirgas ta. "Kas tunnete?"

  Vaikuse, mida ei häirinud ainuski hingetõmme, katkestas Albiona karje, kes

oli tema piinaja lõtvunud haardest välja rabelnud.

  "Kuningas! Oo, Mithra! Kuningas!"

  Kolm meest seisid nagu raidkujud. Viimaks kogus akviloonlane end.

  "Conan," ohkas ta nagu oma silmi mitte uskudes. "On see kuningas või

viirastus? Mis kuratlik nali see on?"

  "Kuratlik nali kuradite üle!" vastas Conan mõnitavalt. Tema huultel mängles

naeratus, kuid silmis leegitses põrgutuli. "Asugem asja juurde, kõrgeaulised

isandad. Igaühel teist on mõõk, minul aga see kirvejupats. Jah! Lihuniku

kirves on teie jaoks just paras, üllad rüütlid!"

  "Edasi!" mörises akviloonlane ja tõmbas mõõga. "See on Conan. Surm talle...

või meile!"

  Tardumusest toibunult paljastasid nemeedlased mõõgad ja sööstsid kuningale

kallale.

  Timuka kirves polnud ette nähtud võitluseks, kuid Conan käis sellega ümber

sama kergelt ja vabalt nagu mõõgagagi, tema osavus ja kärmus aga aitasid tal

kolmest küljest sadavate hoopide eest kõrvale põigelda.

  Ta lõi üht ründajat ja kui too end mõõgaga kaitsta püüdes taganes, raius tal

rinna lõhki. Teine nemeedlane andis raevuka hoobi, kuid ei tabanud märki,

Conan aga ei andnud talle aega tasakaalu saavutada, vaid virutas tal kolba

pooleks. Akviloonlane oli sunnitud nurka taanduma, kus ta ei suutnud end

hoopide rahe eest kaitsta.

  Ühtäkki rebis Conan vasaku käega tal maski eest, paljastades kaamekstõmbunud

näo.

  "Koer!" krigistas kuningas hambaid. "Kas sa arvasid, et ma sind ära ei tunne?

Reetur! Neetud äraandja! Isegi see häbiväärne teras on sinu peakolu jaoks

liiga hea. Kõnge siis nagu varas!"

  Kirves joonistas õhku jubeda silmuseja akviloonlane langes kisendades

põlvili, kõndistatud kätt keha vastu surudes. Conan ei langetanud relva, vaid

lõi veel ühe haava, nii et sisikond välja valgus.

  "Vedele maas, kuni veri välja voolab!" sõnas kuningas, kirve jälestusega

käest heites. "Lähme, printsess!"

  Ta kummardus alla, rebis ahelad Albiona käte ümber puruks, haaras neiu sülle

ja väljus keldrist. Neiu nuuksus hüsteeriliselt ja klammerdus kuninga kaela

külge.

  "Rahu," porises Conan. "Me pole siit veel välja pääsenud. Kui jõuame sellesse

keldrisse, kust salauks koridori viib... Kurat võtku!" Isegi läbi paksude

müüride kostis nende kõrvu lärm.

  Koridori sügavuses kõlas relvatärin, võlvidelt kajas vastu sammumüdin ja

häältekõla. Kärmelt luugates ligines küürakas vanamees, käes latern, mille

valgus otse Conanile ja neiule langes. Kimmerlane tormas sajatades edasi,

kuid valvur viskas laterna ja oda käest ning sööstis kisendades minema nagu

jänes.

  Conan jooksis vastassuunas. Nad olid salakäigust ära lõigatud, ent sünge

Raudtorn oli talle hästi tuttav, enne kuningaks saamist oli Conan siin

vangipõlves viibinud.

  Ta keeras ümber nurga ja sattus kõrvutisse koridori. Paari sammuga jõudis ta

võreni, mida valvas turvises ja kiivris habemik nemeedlane. Too oli oma

valvepostilt lahkunud kasvava lärmi peale ja seisis seljaga Conani poole.

Kimmerlane ei jäänud kõhklema. Tüdruku maha pannud, jooksis ta käratult

valvuri juurde, paljastatud mõõk käes. Nemeedlane põõrdus ringi, röögatas

ootamatusest ja üritas oda tõsta, kuid Conan virutas talle mõõgaga pähe ja

raius selle tükkis kiivriga otsast. Valvur langes maha.

  Kuningas murdis ainsa hetkega võre luku puruks - hariliku inimese jõust

poleks selleks piisanud - haaras Albiona hoolimatult kaenlasse ja astus välja

tänavale.

  See oli kitsas ja pime nagu kaev. Ühel pool kõrgusid torni kivirüngad, teisel

pool kulges majade rida. Conan püüdis tõtakalt kobamisi leida mõnda akent või

ust, kuid edutult.

  Värav nende selja taga paiskus mürinal lahti. Sellest rüsisid välja sõdurid,

tõrvikute leek nende mõõkadel ja soomusrüüdel peegeldumas. Nad lõrisesid

raevust, püüdes silmata, mis neid ümbritsevas pimeduses toimub. Seejärel

pistsid nad jooksu hoopis vastassuunas.

  "Kohe taipavad nad oma viga," sõnas kuningas sammu kiirendades. "Oleks selles

neetud seinas üksainuski pragu... Katk neid võtku! Öine vahtkond!"

Kitsukesel tänavaristil ilmus nähtavale tulekuma nõrk vastuhelk terasel.

  "Kes tuleb?" kuuldus hõige ja Conan krigistas vihatud nemeedia keelt kuuldes

hambaid.

  "Hoia minu selja taha," käskis ta neiut. "Peame endale tee vabaks raiuma,

enne kui vangivalvurid teiselt poolt siia jõuavad."

  Mõõk käes, sööstis ta otse liginejate poole. Tema liitlaseks oli ootamatus.

Vaenlased olid talle nõrga aovalguse taustal näha, tema ise aga jäi pimedalt

põiktänavalt väljatormanuna neile märkamatuks. Ta oli vahtide keskel enne,

kui nood jõudsid relvad haarata.

  Kuni nad polnud tihedalt rivvi koondunud, oli võimalik läbi murda. Neid oli

umbes kuus meest, kõik hambuni relvastatud ja piirisõdades karastunud

veteranid ja nende lahingukogemused aitasid neil esialgsest ähmist kergesti

üle saada. Kolm neist langesid enne, kui jõudsid taibatagi, et nende ees on

üksainus vastane, kuid ülejäänud reageerisid välkkiirelt. Teras kõmises

Conani löökidest turviste ja kiivrite pihta. Ta nägi vaenlasi hästi, ise aga

oli napis valguses üpris ebamäärane sihtmärk. Vaenlaste mõõgad vihisesid

alatasa mööda. Tema ise aga ründas jõuliselt ning kindlalt nagu taifuun.

  Ent selja tagant kostsid juba liginevate vangivalvurite hõiked, ees aga

seisis endiselt terasmüür. Taibates, et vahid jõuavad kohe pärale,

kahekordistas Conan meeleheites oma jõudu ning löögikiirust. Ta vehmerdas

nagu pöörane. Ja ühtäkki taipas ta, et on tulnud abi. Otse valvemeeskonna

selja taha ilmus teadmata kust tosinkond sõdalast ning kostsid surmahoopide

helid. Teras läikles hämaruses ja selja tagant tapetavad kisendasid jubedalt.

Conani juurde sööstis mantlisse mähitud mees. Kuningas tõstis mõõga, 

kuid nägi, et tema poole sirutatud käsi oli tühi, ja kuulis sosinat:

  "Siiapoole, teie majesteet! Rutem!"

  Üllatunud Conan vandus, tõmbas Albiona kaasa ja järgnes tundmatule liitlasele.

Umbkaudu kolmkümmend vangivahti olid liginemas ning kõhelda polnud mahti.

  Salapärastest kogudest ümbritsetuna jooksis ta edasi, kandes printsessi süles

nagu imikut. Oma päästjate kohta teadis ta vaid seda, et nad kandsid hõlste

ja kapuutse. Tema hinges tärkasid kahtlused ning kahtlustused, kuid lõppude

lõpuks olid nad tema vaenlastega arved õiendanud ja ta pidas targemaks

uutele liitlastele järgneda.

  Otsekui tema kartusi mõistes puudutas juht Conani kätt.

  "Ära karda, kuningas, me oleme sinu truud alamad "

  Hääl polnud Conanile tuttav ja sellest võis ära tunda Kesk-Akviloonia

sünnipära.

  Seljatagant kostis valvurite kisa, kes olid oma relvavendade korjustele

sattunud ning põlesid nüüd tasuihast. Nende kogud ilmusid tänava lõpus juba

nähtavale, kuid kapuutsides mehed pöördusid ühtäkki pealtnäha ainsagi piluta

seina poole ja Conan nägi, kuidas selles avanes uks.

  Kuningas sajatas endamisi. Ta oli varem sellel tänaval päevavalges palju

kordi kõndinud, kuid polnud märganud mingit ust. Nad astusid üle läve, uks

sulgus mürtsatades ning riiv lükati ette. See ei sisendanud erilist

kindlustunnet, kuid seltsilised kiirustasid Conanit tagant, ise teda käte alt

toetades. Nad liikusid piki mingit käiku. Kuningas tundis, kuidas Albiona

õbluke keha tema käte vahel värises. Siis ilmus eespool nähtavale nõrk valgus

ja nad jõudsid käikude labürinti, mis viimaks suubus heledasti valgustatud

tuppa. Hoolimata oma ürgvaistust poleks Conan sealt väljapääsu leida suutnud.



10. Acheroni münt



  Kui uks sulgus, ei sisenenud mitte kõik saatjad saali. Conan nägi enda ees

vaid üht mantlisse mähitud meest. Kapuuts nihkus taha ja paljastas korrapäraste

joontega kahvatu näo.

  Conan pani Albiona sülest maha, kuid neiu surus end tema vastuja heitis

ümberringi ärevaid pilke. Pronkslühtritest valgustatud saal oli tohutu suur.

Marmorseinu kattis kohati must siid ja mosaiikpõrandale olid laotatud paksud

vaibad.

  Conan asetas veritseva käe vaistlikult mõõgapidemele. Ka tupe külge oli

hangunud veri - mõõka puhtaks pühkida polnud mahti olnud.

  "Kus me oleme?" küsis ta ähvardavalt.

  Tundmatu vastas talle sügava aupakliku kummardusega, milles isegi umbusklik

kuningas ei märganud vähimatki pilget.

  "Asura templis, teie majesteet "

  Albiona oiatas ja surus end kõvemini Conani vastu. Ta silmitses hirmunult

musta ust, justnagu oodates, et sellest ilmub mõne jube koletis.

  "Ärge kartke, emand," sõnas saatja. "Vastupidiselt lihtrahva ebausule ei

ähvarda sind siin miski. Kui juba minu valitseja tunnistas meie usu puhtaks ning

kaitses meid seeläbi rahvajõugu tagakiusamise eest, pead ka sina kui üks tema

alamaid seda uskuma."

  "Kes sa oled?" küsis Conan.

  "Minu nimi on Hadratos. Olen Asura preester. Üks meie usuvend tundis su ära,

kui sa linna jõudsid, ja andis mulle sellest teada."

  Conan surus needuse alla.

  "Ära pelga, keegi muu ei tea, et sa siin oled," rahustas Hadratos teda.

"Sinu rõivastus oleks võinud ära petta igaühe peale Asura kummardaja, sest meie

usk õpetab meid nägema välise kesta all asjade olemust. Me jälgisime, kuidas sa

vahitorni juurde läksid, ja paar minu meest laskusid maa-alusesse käiku, et

sulle abiks olla, kui sa sama teed pidi tagasi pöördud. Ülejäänud, mina nende

hulgas, piirasid torni ümber. Nüüd aga ootame me sinu käsku, kuningas Conan.

Siin, Asura templis, oled sa endiselt kuningas "

  "Miks te minu pärast oma elu kaalule panite?" küsis kuningas.

  "Valitsemise ajal olid sa meie sõber," vastas Hadratos. "Sa kaitsesid meid,

kui Mithra preestrid tahtsid meid maalt välja kihutada."

  Conan vaatas huviga ringi. Ta ei olnud varem kordagi Asura templis viibinud

ega olnud isegi teadnud, et see Tarantias üldse olemas on. Selle usu preestritel

oli imeline oskus oma pühakodasid varjata. Mithra kultus oli hüborealaste seas

valdav ja Asura usk eksisteeris ametlike keeldude ning üleüldise vaenu kiuste.

Conan oli kuulnud palju jubedaid lugusid salatemplitest, kus altarite kohal

hõljus nii ööl kui päeval suits ja kus röövitud inimesi ohverdati rõngaisse

keerdunud hiidmaole, kes hämaruses oma kohutavat pead hõljutas.

  Tagakiusamised sundisid Asura kummardajaid oma riitusi saladuses pidama,

salapära omakorda aga sünnitas jubetislikku ebausku ja hirmsaid kuulujutte.

Kuid ehtsa barbarina oli Conan salliv iga usu suhtes. Ta andis käsu, et Asura

kummardajate tagakiusamine lõpetataks, sest ainsateks tõenditeks selle vastu

olid vaid keelepeks ja kahtlused.

  "Kui nad tõesti valdavad musta maagia võtteid," sõnas ta, "siis miks nad

endale liiga teha lasevad? Kui nad neid aga ei valda, siis pole neilt ka kurja

karta. Crom ja kuradid! Las inimesed kummardavad neid jumalaid, kes neile

meeldivad!"

  Hadratose aupaklikule viipele kuuletudes võttis Conan istet elevandiluust

toolil ja soovitas Albional sedasama teha, kuid neiu eelistas istuda kuldsele

järile tema jalgade juures, otsekui võiks kuninga ligidus teda ohu eest kaitsta.

Ta oli lapsest peale Mithrat kummardanud ja kuulnud Asura templite kohta

igasuguseid õudseid jutte.

  Hadratos seisis langetatud päi nende ees.

  "Mida sa soovid, käskija?"

  "Kõigepealt süüa," vastas kuningas ja preester lõi hõbepulgakesega kuldse

gongi pihta.

  Mahe kumin polnud veel hääbudagi jõudnud, kui uksest ilmusid neli kapuutsides

inimkogu ja kandsid sisse hõbedase laua, millel olid auravad taldrikud ja

kristallnõud. Kuningas hõõrus käsi kokku ja matsutas huuli.

  "Vaata ette, isand!" sositas Albiona. "Nad söövad inimliha!"

  "Vannun oma kuningriigi nimel, et see on tubli käntsakas praetud loomaliha,"

vastas Conan. "Julgemini, tüdruk! Ise veel vangikongis nälginud!"

  Seda nõuannet kuuldes ja nähes eeskuju inimeselt, kelle sõna oli talle alati

seaduseks, asus printsess suure isuga toidu kallale, järgides seejuures siiski

vältimatuid etiketinõudeid, kuna kuningas haukas liha selliste suutäitega ja

kulistas veini säherduse aplusega, nagu poleks ta kaks päeva süüa saanud.

  "Olete teie, preestrid, ikka nupukad, Hadratos," sõnas ta liha mäludes ning

röögatut konti peos hoides. "Mul oleks teist kuningriigi tagasivõitmisel suur

abi."

  Hadratos vangutas aeglaselt pead ja Conan virutas raevuhoos kondiga täiest

jõust vastu lauda.

  "Crom ja kuradid! Mis küll Akviloonia meestega lahti on? Kõigepealt Servius,

nüüd sina... Kas te ei oska muud teha, kui päid vangutada, niipea kui jutt

sellele läheb, et need koerad minema kihutada?"

  Hadrat ohkas ja lausus:

  "Mul on raske neid sõnu öelda, valitseja ja ma kostaksin meeleldi midagi muud.

Akviloonia priiusel on lõpp või mis siin rääkidagi - kogu maailma priiusel!

Maailma ajaloos asendub üks ajastu teisega ja praegu seisab meil nagu muistegi

ees orjuse ning õuduse sajand."

  "Mida sa sellega öelda tahad?"

  "Ma räägin Aeheronist pärit Xaltotunist, kes suri kolme tuhande aasta eest ja

nüüd jälle maa peal kõnnib."

  Conan vaikis ja tema silme ette kerkis taas rahulik, ebamaiselt ilus nägu. Ja

taas tundus see nägu talle tuttav ja isegi sõna "Acheron" kõla tekitas mingeid

ähmaseid meenutusi.

  "Acheron.. " kordas ta. "Xaltotun Acheronist... Sa oled arust ära,inimene!

Acheron on legend, mis tekkis kurat teab mitu sajandit tagasi. Oli see üldse

kunagi olemas?"

  "Jah, see oli must tõelus," vastas Hadratos. "Võlurite impeerium, mis valdas

nüüdseks unustatud kunsti ja mille viimaks hävitasid läänest saabunud

hüborealaste hõimud. Acheroni võlurid kasutasid jäledat nekromantiat ja

taumaturgiat - kõige nurjatumaid võluvõtteid, mida nad õppisid otse deemonitelt.

Kuid selle neetud kuningriigi kõigist võtukunstnikest ei suutnud keegi

võistelda suure Xaltotuniga Pythonist."

  "Kuidas siis barbarid neist jagu said?" küsis Conan skeptiliselt.

  "Nad kasutasid tema vastu kosmilise jõu allikat, mille nad talt kõigele

vaatamata röövisid. Nüüd on see uuesti tema valduses ja see teeb ta võitmatuks."

  Timuka musta mantlisse mähkunud Albiona silmitses midagi taipamata kord

kuningat, kord preestrit. Conan vangutas pahaselt pead.

  "Sa irvitad minu üle! Kui Xaltotun on juba kolm tuhat aastat surnud, kuidas

saab ta siis olla too inimene? Keegi kaabakas lihtsalt võttis endale tema nime."

  Hadratos kummardus elevandiluust laua kohale ja avas sellel lebava väikese

laeka. Läigatas suur iidse välimusega kuldmünt.

  "Oled sa Xaltotuni ilma maskita näinud? Siis vaata hoolikalt. See münt on

vermitud muistses Acheronis viissada aastat enne selle hävingut. Too sünge

impeerium oli nõidustest nii tulvil, et isegi sellel mündil on võluomadused."

  Conan võttis mündi ja jäi seda silmitsema. Kahtlemata oli see väga vana.

Rõõvlipöve ajal oli Conani kätest läbi käinud väga palju rahasid ja ta tundis

neid hästi. Mündi servad olid õhenenud, verming peaaegu kustunud. Ent kujutis

mündi ühel küljel oli üllatavalt terav. Ehkki tuba oli soe, jooksis üle kuninga

ihu külmavärin. Kujutisel oli habetunud mehe läbitungimatu, rahulik ning kaunis

nägu.

  "Cromi nimel, see on tema!" Conan mõistis nüüd, miks see nägu talle tuttavana

oli tundunud. Väga ammu ühel kaugel maal oli ta sellist münti kord peos hoidnud.

  Kuid ometi kehitas ta õlgu ja porises:

  "Juhuslik sarnasus... Aga võib-olla ei võtnud see sell mitte ainult unustatud

võluri nime, vaid matkis ka tema välimust."

  Kuid tema sõnad ei kõlanud veenvalt. Mündi välimus kõigutas tema

maailmakujutluse alustugesid. Ta tundis, kuidas maailmaruumi tasakaal variseb

pette kujutluste ja maagia kuristikku. Võlukunst võlukunstiks, kuid siin peitus

midagi kuratlikku, mis käis üle igasuguse mõistuse.

  "Pole kahtlust, et see on tõepoolest Xaltotun Pythonist," sõnas Hadratos.

"Just tema sundis maa-aluseid deemoneid Valkia ääres kaljuvaringut tekitama,

just tema saatis ettemääratud tunnil sinu telki pimeduse sigitised."

  Conan vaatas teda altkulmu. "Kust sina seda tead?"

  "Asura kummardajatel on oma salamoodused, kuidas tõe jälile jõuda. Jätame

selle. Kas mõistad nüüd, et õhutad oma alamaid asjatult ülestõusule, kui üritad

krooni tagasi võita?"

  Conan toetas lõua rusikale ja jäi mõttesse. Albiona silmitses teda rahutult.

  "Tähendab, et ilmas ei leidu võlurit, kes suudaks Xaltotuniga võistelda?"

küsis kuningas viimaks.

  "Ei," vastas Hadratos. "Muidu teaksime me neist. Rahvas lobiseb, et meie usk

on Stüügia kuldmao iidse kultuse jäänuk. See on vale. Meie esiisad tulid

Vendiast, mis asub Vilajeti mere ja Himeelia siniste mägede taga. Me oleme Ida,

mitte Lõuna lapsed, ja teame kõiki sealseid tarku, kes on Lääne teadmameestest

kõvasti üle. Kuid ometi on nad kõik Xaltotuni musta jõu ees sama abitud nagu

rohukõrs tuule käes."

  "Kuid temast saadi kord juba jagu," ei jätnud Conan jonni.

  "õigus, tema vastu suunati kosmiline jõud. Kuid praegu on selle läte uuesti

võluri käes ja küll ta juba selle eest hoolt kannab, et seda ära ei rõõvitaks."

  "Mis kuramuse läte see sihuke on?" röögatas Conan raevunult.

  "Seda nimetatakse Arimani Südameks. Kui Acheron langes, peitis too barbarist

shamaan, kes selle röövis ja Xaltotuni vastu käiku lasi, Südame nõiutud koopasse

ja rajas selle kohale väikese templi. Sellest ajast peale on templit kolm korda

ümber ehitatud, iga korraga laiemaks ja kõrgemaks, kuid koht jäi ikka samaks,

ehkki keegi enam ei mäletanud, mis põhjusel. Meenutus ärapeidetud pühadusest

kustus rahva mälust ja säilis vaid preestrite kroonikates ning pühades

raamatutes. Kust see püha ese pärit on, ei tea keegi. Ühed räägivad, et see on

ehtne jumala süda, teised aga, et see on paljude aastatuhandete eest taevast

alla langenud täht.

  Kui Mithra preestrite maagia Xaltotuni abilise Altaro nõiduste vastu jõuetuks

osutus, meenusid neile muistsed legendid Südame kohta ja ülempreester läks ühe

saatja seltsis süngesse ning hirmuäratavasse koopasse, kuhu keegi polnud juba

kolm tuhat aastat oma jalga tõstnud. Iidsetes raudköites raamatutes, milles

räägiti Südamest, oli mainitud sedagi, et muistne shamaan pani sinna valvuriks

pimeduse deemoni.

  Sügaval maa all nelinurkses saalis leidsid ülempreester ja tema õpilane musta

kivialtari, millest kiirgas nõrka valgust. Altaril lebas kahekeerulise

teokarbi kujuline laegas, mis otsekui kivist esile kasvas. Laegas oli lahti ja

tühi. Kuni nad seda silmitsesid, tungis peidupaiga valvur neile kallale ja

haavas ülempreestrit surmavalt. Kuid õpilane suutis sellele olevusele,

mõistuseta ning arutule pimeduse viirastusele vastu panna ja põgenes pikast

kitsast trepist üles, kandes kätel surevat õpetajat. Enne oma surma käskis too

oma rahval tollele jõule alistuda ja võttis neilt vaikimisvande. Kuid Mithra

preestrid kõnelesid sellest omavahel ja need jutud jõudsid meie kõrvu."

  "Nii et Xaltotun ammutab jõudu tollest asjandusest," oli Conan ikka veel

skeptiliselt meelestatud.

  "Ei. Tema jõud lähtub pimeduse sügavikust. Tulesärast tulvav Arimani Süda aga

saabus mingist kaugest maailmaruumist ja asjasse pühendatu kätes võidab see

pimeduse jõu. See on kui mõõk, millega võib võlurit lüüa, tema ise aga ei suuda

seda kasutada. See võib elu tagasi anda, kuid võib selle ka ära võtta. Xaltotun

ei hankinud endale Südant selleks, et seda oma vaenlaste vastu kasutada, vaid

selleks, et see ei satuks vaenlase kätte ega saaks talle endale hukatuseks."

  "Kuldlaegas teokarbikujuline sügavas koopas mustal altaril.. " pomises Conan

ja kortsutas laupa, püüdes meenutada hägusat kujutist. "Midagi sellist oleksin

ma nagu näinud või sellest kuulnud... Kuid, Cromi nimel, missugune see

varastatud Süda välja näeb?"

  "See sarnaneb tohutule rubiinilaadsele kalliskivile, kuid selle sees tuksleb

pimestav valgus otsekui elus leek..."

  Conan kargas püsti ja viirutas parema rusikaga kõvasti vastu vasakut peopesa.

  "Cromi nimel, olen mina ikka loll! Arimani Süda! Minu kuningriigi süda!

"Otsi üles oma kuningriigi süda," ütles Zelata. Vannun Imiri nimel, et ma nägin

seda kivi rohelises udus, just selle kivi varastas Tarasque Xaltotuni käest, kui

too musta lootose uimas viibis!"

  Ka Hadratos hüppas jalule ja kogu tema rahu oli nagu peoga pühitud. "Mis sa

ütlesid? Süda rööviti Xaltotuni käest?"

  "Jah!" möirgas Conan. "Hirmust Xaltotuni ees tahtis Tarasque kahandada tema

võimsust, mis tema arvates peitus Südames. Võib-olla arvas ta koguni, et kivist

ilma jäänud võlur sureb hoopis. Cromi nimel... aahhh!"

  Ta lõi pettunult käega.

  "Unustasin hoopis. Tarasque andis selle ühe varganäo kätte ja käskis selle

merre heita. Praeguseks on see suli juba Cordavasse jõudnud. Enne, kui ma ta

kätte saan, läheb ta mõnele laevale ja viskab Südame meresügavusse."

  "Meri seda kinni ei hoia!" hüüatas erutusest võbisev Hadratos. "Xaltotun oleks

ise Südame ammu ookeani heitnud, kui ta ei teaks, et juba esimene torm uhub

selle kaldale. Ent kus?"

  "Hüva." Conan kogus end vähehaaval. "Esiteks, kes ütleb, et see on merre

heidetud? Niipalju kui ma vargaid tunnen - ja ma tunnen neid hästi, sest pidasin

noorpõlves Zamoras ka ise seda ametit - ei viska ta seda kuhugi, vaid müüb

mõnele rikkale kaupmehele maha. Cromi nimel!" Ta hakkas mööda saali edasi -

tagasi kõndima. "Tuleb ta üles leida! Zelata käskis mul leida minu kuningriigi

südame... ja kõik, mis ta mulle kõneles, osutus tõeks. Võibolla peitub selles

lelus tõepoolest jõud, mis suudab Xaltotunist jagu saada?"

  "Täpselt nii! Annan oma pea pandiks!" hüüatas Hadratos. Tema nägu lõi särama.

"Kui me selle enda kätte saame, õiendame Xaltotuniga arved! Vannun seda! Kui me

selle üles leiame saad sa krooni tagasi ja vaenlased kihutatakse meie kodust

välja. Mitte nemeedlaste mõõgad ei heidutanud Akvilooniat, vaid Xaltotuni must

nõiakunst!"

  Conan silmitses teda tähelepanelikult. Preestri õhin haaras ka teda.

  "Sinu sõnad kordavad Zelata mõtet," sõnas ta. "Tal oli ka kõiges muus õigus.

Ma hakkan seda kivi otsima."

  "Selles peitub Akviloonia tulevik," ütles Hadratos. "Ma annan sulle kaasa oma

mehed..."

  "Ei!" teatas kuningas kähku - ta ei tahtnud, et nood preestrid tal jalus

tolkneksid, olgugi nad salateadustes oskajad mehed. "See on sõjamehe asi. Ma

lähen üksi. Kõigepealt Pointaaniasse ja jätan seal Albiona Trozzero hoolde.

Sealt edasi Cordavasse ja mere äärde, kui tarvis. Võib juhtuda, et kui varas

Tarasque'i käsku kuuldagi võtab ei leia ta praegusel aastaajal kohe sobivat

laeva."

  "Kuni sa Südant otsid," hüüdis Hadratos, "valmistan ma siin ülestõusuks kõik

ette. Salajasi teid pidi levib kuuldus, et sa oled elus ja põõrdud tagasi koos

võluvahendiga, mis suudab Xaltotunist jagu saada. Kohe, kui sa tagasi jõuad,

tõuseb rahvas üles, olles kindel, et sa kaitsed teda kurjade nõiduste eest.

Nüüd aga aitan ma sul end teele asutada."

  Ta tõusis püsti ja lõi gongi pihta.

  "Selle templi keldrist viib salakäik kohani, mis asub linnamüüride taga. Sa

sõidad Pointaaniasse palverändurite paadiga. Siis ei söanda keegi sind

takistada."

  Kuidas arvad." Selge siht silme ees, pakatas Conan energiast ning kärsitusest.

"Tee ainult rutem."



  Vahepeal hargnesid sündmused linnas järjest kiiremini. Võhmal käskjalg kihutas

lossi, kus Valerius tantsijannade seltsis lõbutses, langes põlvili ja kandis

seosetult ette verisest põgenemisest ning imekauni vangi kaotsiminekust. Ta

teatas veel, et krahv Thespius, kellele oll tehtud ülesandeks Albiona hukkamist

pealt jälgida, on suremas ja soovib kuningat näha.

  Mantli õlule heitnud, tõttas Valerius virgatsi kannul läbi tubade ning

vaheõuede labürindisaali, kus lebas krahv Thespius. Oli ilmne, et krahviga on

kõik läbi; iga hingetõmbe ajal kerkis tema huultele verine vaht. Käekõnt oli

kõvasti kinni seotud, kuid küljehaav oli selletagi surmav.

  Surijaga kahekesi jäänud, vandus Valerius vaikselt.

  "Oh, kurat! Ma arvasin, et kogu ilmas leidub vaid üks mees, kes suudab

selliseid haavu lüüa!"

  "Valerius!" kahises surija. "Ta on elus! Conan on elus!"

  "Mida sa ütlesid?" karjatas Valerius.

  "Vannun Mithra nimel!" sõnas verest lämbuv Thespius. "Tema vabastaski Albiona!

Ta pole surnud... Ta ei ole viirastus põrgust, kes on tulnud meid hirmutama. Ta

on lihast ja verest ning veelgi ohtlikum, kui varem. Puiestee torni kõrval on

täis tapetuid ja haavatuid... Hoia ennast, Valerius! Ta tuleb tagasi... et meid

kõiki tappa..."

  Veritsevat keha raputas äge tõmblus ja krahv Thespius heitis hinge.

  Valerius vaatas nukralt surnukeha, heitis pilgu üle toa, jooksis kärmelt ukse

juurde ja lõi selle valla. Käskjalg seisis koos rühma nemeedlastest valvuritega

koridori teises otsas. Valerius porises rahulolevalt midagi endale habemesse.

  "Kas kõik väravad on lukus?" küsis ta karmilt.

  "Just nii, teie hiilgus!"

  "Kolmekordistage valvet. Keegi ei tohi ilma põhjaliku läbivaatuseta linna

siseneda ega sellest väljuda. Saatke vahtkonnad tänavatele ja majadesse.

Akviloonlasest kaasosalise abiga on põgenenud tähtis vang. Kas keegi tundis

selle kaasosalise ära?"

  "Ei, teie hiilgus. Vana valvur nägi teda ja ütleb, et see oli timukarõivais

hiiglane. Timukas ise aga vedeles paljana kongis."

"See on ohtlik mees!" sõnas Valerius. "Temaga tuleb ettevaatlik olla. Printsess

Albionat tunnete te kõik. Otsige teda ja kui leiate, siis tapke ta viivitamatult

koos tema saatjaga. Ärge proovigegi neid elusalt kinni võtta."

  Oma tuppa naasnud, kutsus Valerius oma palge ette neli võõramaise välimusega

meest. Nad olid pikakasvulised, kõhetud, kollanäolised ja ühetaolistes mustades

rõivastes. Käed rinnal risti, jäid nad Valeriuse ette seisma. Valerius silmitses

neid peaaegu jälestusega, ehkki ta oli oma rännakutel näinud palju igasuguseid

rahvaid.

  "Kui ma leidsin teid Khatai dzunglitest, kus te olite pagulastena nälga

suremas, lubasite te vandega mind teenida. Ja teetegi seda omamoodi ning truult.

Nüüd aga palun ma teilt veel üht teenet, misjärel te võite end vandest vabaks

lugeda.

  Kimmerlane Conan, Akviloonia kuningas, on hoolimata Xaltotuni nõidusele - aga

võib-olla just selle tõttu ikka veel elus. Selle surnuist üles tõusnud kuradi

must hing on liiga keeruline ja peen, et lihtne surelik seda mõista võiks. Ent

kuni Conan elab, viibin ma hädaohus. Rahvas valis minu kui väiksema kurja,

pidades teda hukkunuks. Kui ta aga nüüd ennast rahvale ilmutab, ei jõua ma

sõrmegi liigutada, kui olen juba troonilt tõugatud.

  Võimalik, et mu liitlased kavatsesid teda minu asemele seada, ja arvasid, et

ma olen oma osa täitnud. Ma tean ainult, et meie maailmas pole ruumi kahe

Akviloonia kuninga jaoks. Otsige kimmerlane üles. Kasutage oma üleloomulikke

võimeid ja selgitage välja, kus ta end peidab ja kuhu ta läheb. Tal on Tarantias

palju sõpru, kes aitasid tal Albiona vabastada. Isegi selline inimene nagu Conan

ei saanud üksinda kuhjata tänavale sellisel hulgal laipu. Ma olen küllalt

öelnud. Võtke oma sauad ja asuge talle kannule. Ma ei tea, kuhu ta teid oma

kannul viib, ent kui te ta üles leiate, siis tapke ta!"

  Neli khatailast kummardasid sõnagi lausumata ja lahkusid käratult toast.



11. Lõunamaa mõõgad



  Kaugete mägede taga terendav koit heitis valgust allavoolu ujuva väikese paadi

purjele. Tarantia müüridest umbes miiIi kaugusel mõõda voolav jõgi lookles

lõunasse nagu üüratu madu.

  Paat erines paljudest teistest veesõidukitest, mis laial Khorotase jõel

liikusid - kalurite lotjadest ning kaupmeeste pargastest, mis olid kuhjaga täis

kaupu. See paat oli pikk ja kitsas, kõrge esileküündiva ninaga, mustaks värvitud

ja selle pardaid kaunistasid kolbakujutised. Tekil seisis väike kajut, mille

akende eesriided olid hoolikalt ette tõmmatud. Teised alused üritasid tollest

pahaendelisest siluetist kaugemale hoiduda - oli kohe näha, et see on

nõndanimetatud "palveränduri paat", mis viib surevat Asura kummardajat tema

viimsele saladuslikule palverännule lõunasse, sinna, kus jõgi teispool kaugeid

Pointaania mägesid helesinisesse ookeani suubub. Polnud kahtlust, et kajutis oli

koolnu. Seda sünget paati nähes teadis iga akviloonlane, et mälestus surnust on

tähtis asi ja isegi kõige ägedamad kummardajad ei oleks söandanud sellesse

puutuda ja nukrat teekonda häirida.

  Paadi sihtkohast polnud kellelgi aimu. Ühed kinnitasid, et selleks on Stüügia,

teised jälle, et nimetu saar kusagil silmapiiri taga, kolmandad aga väitsid

nonde surnute viimse puhkepaiga olevat rikkas ning salapärases Vendias, kuid

kindlalt ei teadnud seda keegi. Oli üldtuntud tõde, et kui mõni Asura kummardaja

hinge heidab, viiakse tema surnukeha paadiga, mida juhib hiigelkasvu ori, mööda

suurt jõge lõunasse, ja et ei koolnut, paati ega orja ei nähta enam kunagi. Seda

muidugi juhul, kui ei pidanud paika kuuldus, mille kohaselt paati juhtis alati

üks ja seesama ori.

  Ka seda paati ohjav ori oli tumedanahaline hiiglane, ehhki ligidalt vaadates

võis näha, et tema nahk on osavalt tumedaks maalitud. Üll vaid nahkne puusavöö

käis ta aerude ning tüüriga tavatult vilunult ümber.Paadile ei liginenud keegi,

sest kõik teadsid, et Asura kummardajate kohal lasub needus, "palveränduri paat"

aga suisa kubiseb kurjadest nõidustest. Vastutulijad muutsid kurssi, pobisesid

needusi ega osanud aimatagi, et nad on kuninga ning printsess Albiona põgenemise

tunnistajad.

See kahesajamiiline teekond piki suurt jõge kuni kohani, kus see lõunasse

käändudes Pointaania mägede ümber ringi tegi, oli ebaharilik. Kaldamaastikud

möödusid nagu unenäos. Päeval lebas printsess Albiona vaikselt kajutis nagu

koolnule kohane. Alles hilisõhtul, mil paatidel reisijad tõrvikuvalgel randusid

ja kalurid polnud veel loomust võtma läinud, tuli ta värsket õhku hingama. Seal

asus ta tüüri juurde, et Conan paar tundigi puhata saaks. Ent kuningas ei

mallanud seda kuigi pikalt teha; kärsitus kannustas teda ja tema organism oli

vastupidav. Kordagi peatumata sõitsid nad nii päeval kui ööl, nii päikese- kui

kuupaistel, mil musttuhat tähte jõepinnalt vastu peegeldusid, üha edasi ja

edasi. Talv taandus sedamööda, mida kaugemale lõunasse nad jõudsid.

  Ja viimaks kerkisid nende ette Pointaania mäed nagu iidsete jumalate kindluse

müürid ning jõevool kandus kiirelt kaljukitsustesse, lüües arvukates kärestikes

vahutama.

  Conan silmitses teraselt kallast ja võttis siis suuna neemele, mis pikalt

jõkke ulatus ja mida ääristas ühtlane kaljudesõõr.

  "Ma lihtsalt ei mõista, kuidas need paadid sealt koskedest läbi pääsevad,"

sõnas ta. "Hadratos ütles, et nad tulevad sellega toime... Kuid meie jääme siin

peatuma. Ta ütles, et meid ootab mees hobustega, kuid kedagi pole näha. Pealegi

ei kujuta ma ette kuidas sõnum meie tulekust enne meid siia jõuda võis."

  Sidunud paadi kaldal jämeda puujuure külge, hüppas ta vette, uhtus endalt maha

pruunika värvi ja võttis siis kajutist akviloonia rõivad ning mõõga, mille

Hadratos oli talle kaasa pannud. Kuni ta rõivastus, tõmbas ka Albiona selga

mägiretkeks sobivamad riided. Mõõga vööle pannud, heitis Conan pilgu kaldale ja

haaras relva käepidemest, sest puude all seisis mustas hõlstis mees, kes hoidis

päitseidpidi valget traavlit ja musta sõjatäkku.

  "Kes sa oled?" küsis kuningas.

  "Asura kummardaja. Mulle saadeti käsk. Täitsin selle."

  "Mis tähendab "saadeti"?" päris Conan, kuid mees vaid kummardus uuesti.

  "Olen siin selleks, et saata teid üle mägede esimese piiri kindluseni."

  "Mulle pole teejuhti tarvis," sõnas Conan. "Ma tunnen siinseid mägesid hästi.

Hobuste eest aitäh, kuid printsessiga kahekesi torkame me vähem silma kui Asura

kummardaja seltsis."

  Kuulekalt kummardades ulatas mustas hõlstis mees päitsed Conanile ja astus

paati. Kärme vool kandis selle vaateulatusest välja, koskede suunas. Jahmunult

pead vangutades aitas Conan esmalt printsessi valge ratsu selga ja juhtis siis

oma hobuse taevani kõrguvate mäetippude poole.

  Mägede jalamil asuvad alad olid nüüdsetel segastel aegadel piirimaaks

muutunud: parunid olid omaks võtnud vanad kombed ja relvastasid karistamatult

pagulaste jõuke. Pointaania polnud end kunagi Akvilooniast ametlikult

sõltumatuks kuulutanud, kuid praegu oli see kahtlemata iseseisev riik, mida

valitses kroonkrahv Trozzero. Nimeliselt kuulus lõunapoolne mäestik Valeriusele,

kuid too ei üritanudki rünnata mäekurusid, mida kaitsesid kindlused, müüridel

uhkelt lehvimas leopardi kujutisega pointaania lipud.

  Kuningas ja tema imekaunis teekaaslane ratsutasid mööda mäge. Kui nad

kõrgemale jõudsid, avanes kogu ümbruskond nende pilgule nagu tohutu helepunane

palakas, mida kaunistas jõgede ja järvede veiklev, avarate põldude kuldselt

kollendav ja kaugete tornide valev tikand. Viimaks jõudsid nad esimese

pointaanlaste kindluseni - vägeva kantsini, mis varjas kitsast läbipääsu, ja

nägid sinise taeva taustal purpurset vimplit.

  Enne kui nad kindluseni jõudsid, sõitis puude varjust välja salk rüütleid ja

nende juht käskis karmi hõikega teelistel peatuda. Pointaanlased olid pikka

kasvu, tumedasilmsed ja tõmmud mehed nagu kõik lõunamaalased.

  "Pidage kinni, härrased, ja õelge, mis eesmärgil te Pointaaniasse tulite!"

  "Kas Pointaania on mässama hakanud, et akviloonia rõivastes inimesi kinni

peetakse ja ülekuulatakse nagu mingeid võõramaalasi?" küsis Conan.

  "Praegu liigub Akviloonias ringi palju kaabakaid," vastas rüütel külmalt.

"Mis aga mässamisse puutub, siis kui sa pead silmas troonianastaja kukutamist -

jah, Pointaania on mässama hakanud. Sest pigem kuuletume me mälestusele surnud

valitsejast kui elusa peni valitsuskepile."

  Conan tõmbas kiivri peast ja vaatas kõnelejale otse silma. Pointaanlane

silmitses teda jahmunult ja...

  "Vägevad jumalad!" ahhetas ta. "See on kuningas! Ta elab!"

  Ülejäänute hämming asendus ohjeldamatu rõõmukisaga. Nad piirasid Conani ümber,

lasid kuuldavale sõjahüüu ning täristasid mõõku. Pointaania rüütlite vaimustus

oleks võinud mõne araverelisema lausa surnuks ehmatada.

  "Oo, Trozzero puhkeb sind nähes rõõmust nutma, mu isand!" nuuksus üks rüütel.

  "Ja Prospero sammti!" hüüdis teine. "Kõneldakse, et meie väepealik olevat

leinarüü ülle tõmmanud ja neab ennast nii ööl kui päeval selle eest, et ta õigel

ajal Valkia äärde ei jõudnud ja oma kuninga kõrval lõppu ei leidnud."

  "Nüüd vallutame me kuningriigi tagasi!" möirgas kolmas ja keerutas röögatut

mõõka pea kohal. "Elagu Conan, Pointaania valitseja!"

  Metall tärises vastu metalli ja linnud tõusid tiheda parvena ümbritsevatelt

puudelt lendu. Lõunamaalaste kuum veri oli keema löönud ja nad ihkasid nüüd vaid

seda, et nende juurde naasnud juht nad kuulsuse- ning saagijahile viiks.

  "Mida käsid, isand?" kisendasid nad. "Las keegi meie hulgast ratsutab ees

rõõmusõnumit viima! Kõigil tornidel löövad lipud lehvima, tee sinu ratsu kapjade

all kattub roosidega, ja kõik parim, mida lõunas leida on, tuuakse sinu jalge

ette..."

  Conan polnud nõus.

  "Kas ma olen kunagi kahelnud teie truuduses? Ent nende mägede kohal puhuvad

tuuled jõuavad minu vaenlasteni ja ma ei taha, et nad teada saaksid, et ma elus

olen... Esialgu. Viige mind Trozzero juurde, kuid pidage kõike saladuses."

  Sestap sarnanes triumfikäik, mida rüütlid lootnud olid, pigem salajasele

põgenemisele. Mindi ruttu ja vaikides, järjekordsete piilkondade pealikutele

jagati sosinal käske. Conan ratsutas, kiivri näokate alla lastud.

  Mäed olid inimtühjad - vastu trehvasid vaid põgenikud ja mägiteid valvavad

väesalgad. Pointaanlastel polnud ei tahtmist ega tarvidust seda kivist maapinda

harida. Mäeahelikust lõuna pool laius viljakas ning kaunis tasandik, ulatudes

kuni Alimani jõeni, mis lahutas Pointaaniat Zingarist.

  Teispool mägesid rebis talv puudelt lehti, siin aga rohetas kõrge lopsakas

rohi, karjamaadel sõid hobuse- ja veisekarjad, mille poolest Pointaania kuulus

oli. Palmid ja apelsinipuud mõnulesid päikesepaistes, mis purpurpunastel,

kuldsetel ja helepunastel tornidel veikles. See oli soojuse ning külluse riik,

ilusate inimeste ja arutute sõdalaste maa, sest tõelised mehed ei sünni mitte

ainult karmides tingimustes. Pointaaniat ümbritsesid kademeelsed naabrid ja tema

pojad karastusid lakkamatutes sõdades. Tõsi, põhjast kaitsesid riiki mäed, kuid

lõunas lahutas seda Zingarist ainult jõgi ja selle vesi oli tuhandeid kordi

verest punaseks värvunud. Idas asusid Argos ja Ofiir - ahned ning ülbed

kuningriigid. Pointaania rüütlid kaitsesid oma maad mõõga abil ja neil õnnestus

harva nautida rahu ning vaikust.

  Viimaks saabus Conan Trozzero lossi.



  Conan istus siidiga kaetud diivanil luksuslikus saalis, kus tuul läbipaistvaid

eesriideid heljutas, Trozzero - tugev, nobe mees, kes oli pihast sale nagu

tütarlaps ja turjakas nagu ehtne rüütel ning kes nägi oma aastatest tunduvalt

noorem välja, - aga kõndis mööda saali edasi-tagasi nagu panter puuris.

  "Luba sind Pointaania kuningaks kuulutada," käis ta peale. "Las need tõprad

seal põhjas tarivad iket, mille alla nad oma kaela painutasid. Lõuna on endiselt

sinu päralt. Ela siin ja valitse meie üle keset lilli ja palmipuid."

  "Ei," sõnas Conan. "Ehkki ma ei tea ilmas väärilisemat maad kui Pointaania, ei

tule ta hoolimata tema poegade kogu mehisusest üksinda toime."

  "Palju sajandeid on sellest piisanud," vastas Trozzero kiiva uhkusega, mis oli

tema rahvale nii iseloomulik. "Me pole mitte alati Akviloonia külge kuulunud."

  "Tean. Kuid praegu on olud hoopis teistsugused, mitte enam sellised nagu

varem, mil kuningriigid olid killustunud vaenutsevateks pärusmaadeks.

Vürstkondade ja vabalinnade aeg on ümber saanud, käes on impeeriumide ajastu.

Valitsejad püüdlevad vägevuse poole ja ainult ühtsuses peitub jõud."

  "Siis luba Zingar Pointaania külge liita," ütles Trozzero. "Pool tosinat

vürsti on seal isekeskis tülli läinud ja maa on kodusõja lävel. Me vallutame

selle provintshaaval. Seejärel alistame me zingaarlaste abiga Argose ja Ofiiri

ning rajame impeeriumi..."

  Conan vaidles taas vastu:

  "Unistagu teised impeeriumitest. Mina tahan ainult oma riiki tagasi saada.

Ma ei taha terase ja tule toel võimul püsida. Üks asi on rahva toetusel troonile

tõusta, hoopis teine aga võõras kuningriik vallutada ning hirmuvalitseja olla.

Ma ei taha hakata teiseks Valeriuseks. Ei, Trozzerro, ma kas valitsen tervet

Akvilooniat või ei ole enam üldse kuningas..."

  "Juhi siis meid üle mägede nemeedlaste vastu!"

  Ka Conani silmis välgatas lahingukirg, kuid ta lausus:

  "Ei, Trozzero, see oleks asjatu ohver. Ma ütlesin juba sulle: selleks, et

kuningriiki tagasi võita, pean ma üles leidma Arimani Südame."

  "Kuid see on arutu," vaidles Trozzero vstu. "Paganliku preestri jampsimine,

ogara nõia pomin..."

  "Sa ei viibinud enne lahingut minu telgis," vastas Conan süngelt ja heitis

tahtmatult pilgu oma paremale käele, millel ikka veel sinetasid sõrmejäljed.

"Sa ei näinud, kuidas kaljud kokku varisesid ja minu sõjaväe paremiku enda alla

matsid. Ei, Trozzero, ma osutusin võidetuks. Xaltotun pole tavaline surelik,

tema vastu võib minna ainult Arimani Südant käes hoides. Seepärast lähen ma

Cordavasse ja üksi."

  "Kuid see on ohtlik," väitis Trozzero.

  "Elu on üldse ohtlik," porises Conan. "Ma ei sõida kui Akviloonia kuningas või

pointaanlasest rüütel, vaid kui hulkuv palgasõdur. Kunagi rändasin ma just nõnda

läbi Zingari. Eeh, Alimanist lõunas on mul palju vaenlasi nii maal kui merel.

Paljud ei oska arvatagi, et ma olen Akviloonia kuningas, vaid tunnevad minus ära

barbar Conani või Amra - mustade korsaaride pealiku. Kuid mul on seal ka sõpru

ja teisi inimesi, kes mind teatud põhjustel aitavad."

  Üle tema huulte libises põgus naeratus. Trozzero langetas kuulekalt pea ja

vaatas Albiona poole.

  "Ma mõistan su kahtlusi, krahv," lausus printsess. "Kuid minagi nägin Asura

templis seda münti. Ja vaat mis: Hadratos ütles, et see on vermitud viissada

aastat enne Acheroni hävingut. Kui mündil kujutatud mees on tõesti Xaltotun,

nagu meie kuningas kinnitab, siis pole see harilik võlur, sest tema vanus ulatub

sadadesse, mitte kümnetesse aastatesse..."

  Enne kui Trozzero vastata jõudis, kõlas tasane koputus uksele ja kuuldus hääl:

  "Isand, me pidasime lossi läheduses kinni ühe mehe, kes ütleb, et ta peab

sinuga kokku saama. Mida käsid?"

  "Nuhk Akvilooniast!" sisistas Trozzero ja haaras pistoda järele, ent Conan

hõikas valjult:

  "Avage uks! Ma tahan teda näha!" Sisse astusid kaks valvurit, kes hoidsid

kätest mustas kapuutsiga hõlstis meest.

  "Oled sa Asura kummardaja?" küsis Conan.

  Tulija noogutas, turjakad valvurid aga jäid kohkunult Trozzerole otsa vahtima.

  "Ma toon teateid lõunast," sõnas virgats. "Teisel pool ei saa me sulle enam

abiks olla, meie usk pole seal levinud. Kuid meil õnnestus teada saada, et

varas, kes sai Tarasque'lt Arimani Südame, ei jõudnud Cordavani. Rõõvlid raiusid

ta Pointaania mägedes surnuks. Nende pealik ei teadnud loomulikult kivi tõelist

väärtust ja pealegi ruttas ta siinsete rüütlite eest pagema. Seepärast müüs ta

kivi ilma tingimata Kothist pärit kaupmehele, kelle nimi on Zorat."

  "Haa!" hüüatas Conan jalule hüpates. "Ja kus see Zorat on?"

  "Neli päeva tragasi läks ta salga relvastatud teenrite saatel üle Alimani ja

suundus Argose poole."

  "Ainult arulage võtab nõuks praegustel aegadel läbi Zingari rännata," sõnas

Trozzero.

  "Tõsijutt, teisel pool jõge on üpris rahutu. Kuid Zorat on vilunud ja

omamoodi vapper mees. Ta kiirustab Messantiasse, et seal kivile ostja leida.

Võimalik, et ta aimab midagi. Igatahes ei läinud ta üle Argosesse üle Pointaania

mägede - sealt on Messantiasse veel pikk maa -, vaid otsustas minna kõige

otsemat ja lühemat teed läbi Zingari idaosa."

  Conan virutas rusikaga lauale.

  "Cromi nimel, näib, et saatus soosib mind! Hobune mulle, Trozzero ja

palgasõduri varustus! Zoratil on minu ees edumaa, kuid mitte nii suur, et ma

teda kätte ei saaks, olgu või maailma lõpus!"



12. Draakoni kihv



  Koidikul läks Conan koolme kaudu üle Alimani jõe ja suundus pikki laia

kaubateed kagusse. Trozzero jäi koos salga rüütlitega ja tuules lehviva

Pointaania helepunase leopardilipuga teisele kaldale: mustajuukselised mehed

helkivates soomusrüüdes vaatasid vaikides, kuidas nende kuninga kuju vähehaaval

kaugusse kadus.

  Conan saduldas Trozzerolt saadud hiigelsuure musta ratsu. Ta ei kandnud

akviloonia rõivaid, tema sõjavarustus moondas ta paljurahvuselise Vabaseltsi -

õnneotsijatest sõdurite vennaskonna liikmeks. Tal oli peas harilik, mõlkis ja

kriimuline näokaitseta kiiver, soomussärgi rõngad andsid tunnistust arvukatest

heitlustest, vägevaid õlgu kattis siidine, kuid räbaldunud mantel. Kuningas

sobis suurepäraselt palgasõduri ossa, kes on kogenud saatuse kõiki tujusid; kord

saak ja pillerkaar, kord tühi kukkur ja pingul vöörihm.

  Conan mitte ainult ei näinud selles osas hea välja, vaid ta ka tundis ennast

selles oivaliselt - tema hinges elustusid tormilised, pöörased ja kaunid ajad,

mil ta troonist undki ei näinud, vaid jõi, otsis seiklusi ja kähmlusi nagu

palgasõdurile kombeks, mõtlemata homsele ja unistamata muust peale tubli õlle,

punavate huulte ja terava mõõga, mida kogu maailma lahinguväljadel välgutada.

  Ta sõitis läbi rahutu maa. Ratsasalku, mis harilikult pointaanlaste sissetungi

kartes jõge valvasid, polnud näha. Kodusõda oil piirid lagedaks jätnud. Pikk

valge tee kulges silmapiirist silmapiirini ja mööda seda ei liikunud ei

kaamelikaravane, kolisevaid vankreid ega loomakarju, vaid üksnes harvad

ratsanike rühmad, teravate näojoonte ja sihiteadliku silmavaatega mehed. Nood

hoidsid kokku ja liikusid valvsalt ringi. Nad heitsid Conanile teraseid pilke,

kuid ei peatunud, sest üksildase ratsaniku kuju viis mõtted mitte rikkalikule

noosile, vaid valusatele hoopidele.

  Tühjaks jäänud külad olid varemeis, põllud ja luhad umbrohtu täis kasvanud.

Ainult kõige julgemad söandasid siiakanti tulla, kohalik rahvas aga oli

kodusõdade ja jõetaguste ründeretkede aegu laiali pagenud ja hõredaks jäänud.

Rahuajal kubises maantee kaupmeestest, kes olid teel Messantiasse ja Argosse või

sealt tagasi. Nüüd eelistasid nad pikemat, kuid turvalisemat teed ida kaudu läbi

Pointaania, mis hiljem lõunasse, Argose suunas pööras. Ainult pööraselt julge

inimene võis Zingari teele suundudes oma elu ja kauba ohtu seada.

  Öösel kerkis lõunast tulekuma, päeval tõusid taevasse suitsusambad - Lõuna

linnades ja tasandikel hukkusid inimesed, valitsejad tõugati troonilt, lossid

muutusid varemeiks. Conan tundis lausa, kuidas teda vaevas palgasõduri tuttav

kiusatus pöörata hobune ringi ja söösta otse keset lahingumöllu, hävingut ning

rüüstamist. Milleks püüda taastada oma võimu rahva üle, kes oli ta juba täiesti

unustanud? Milleks jahtida virvatulukesi, taotleda igaveseks kaotatud krooni?

Miks mitte leida unustust sõja ja röövretkede sogastes lainetes, mis olid teda

varem nii sageli oma harjal kandnud? Maailm jõuab raua, sõdade ja impeeriumlike

talitluste ajajärku. Loomulikult võib tõeliselt tugev inimene lõpliku võitjana

kuningriikide varemeile tõusta. Kuid miks peaks just tema see olema? Nii

sosistas talle kõrva tema kaitsedeemon, tormilise ja verise mineviku viirastused

aga ümbritsesid teda tiheda sõõrina. Kuid ta ei pööranud hobust ümber, vaid

sõitis üha edasi eesmärgi poole, mis oli nii hägune ning ebamäärane...

  Ta kannustas musta täkku üha kiiremale kapakule, kuid valge tee oli kuni

silmapiirini tühi. Zoratil oli suur edumaa, ent Conan liikus siiski kiiremini

kui kaupmees oma vooriga. Nii jõudis ta krahv Valbroso lossini, mis kõrgus

teeäärsel kaljul nagu röövlinnu pesa.



Valbroso - kõhetu mees, kellel olid kiiskavad silmad ja ahne kulli nina ja kes

kandis musta soomusrüüd, sõitis oma sõdalaste, kolmekümne odamehe - piirisõdade

veterani, kes olid sama ahned ja armutud kui ta ise, - eesotsas künkast alla.

Kaubakaravane polnud enam ammu näha olnud ja Valbroso ühtaegu nii needis

kodusõdu tühjaks jäänud teede pärast kui ka õnnistas neid selle voli eest,

millega ta oma ligimesi kohelda võis. Ta ei lootnudki üksikult ratsanikult suurt

saaki, kuid pime kana leiab vahel ikka tera. Conani sõjavarustust ning armidega

kaetud nägu asjatundlikult silmitsedes jõudis temagi samale järeldusele, mis

enne teda kimmerlaseni jõudnud ratsanikud, - tühi kukkur ja raske mõõk.

  "Kes sa oled, lontrus?" küsis ta karmilt.

  "Palgasõdur, lähen Argosesse," vastas Conan.

  "Vabaseltsi selli kohta valisid sa kehva tee," urises Valbroso. "Lõunas jätkub

kõike küllaga - nii tööd kui saaki. Löö minuga kampa ja sa unustad, mis on nälg.

Tõsi, tee on tühjaks jäänud ja sellest pole eriti tolku, kuid ma kavatsen koos

nende kõrilõikajatega lõunasse minna ning oma mõõku mõne tugevama teenistusse

pakkuda."

  Conan ei rutanud vastama, sest ta teadis: kui ta keeldub, sõõstavad Valbroso

kõrilõikajad kohe talle kallale. Enne, kui ta vastuseni jõudis, jätkas

zingaarlane:

  "Teie, Vabaseltsi löömavennad, olete alati osanud inimestel keelepaelu lahti

päästa. Mul on üks vang - kaupmees, kelle ma viimati kinni nabisin ja Mithra

nimel, ainuke kaupmees terve nädala jooksul üldse. Kuid ta on kangekaelne. Ta ei

nõustu kuidagi avama raudlaegast, mille saladus on meile võõras. Ishtari nimel,

ma arvasin, et tunnen kõiki veenmisvahendeid, kuid võib-olla tead sina,

Vabaseltsi veteran, mõnd sellist moodust, mis on mul kahe silma vahele jäänud.

Tule ja vaata, mis sa teha suudad."

  Valbroso sõnad ei jätnud Conanile valikut. Jutt käis ilmselt Zoratist. Conan

ei tundnud küll kaupmeest, kuid mees, kes oli söandanud taolisel hirmsal ajal

mööda seda teed sõita, suutis ilmselt ka piinu taluda.

  Lossi viival teel ratsutas Conan Valbrosoga kõrvuti, ehkki ta lihtsõdurina

oleks pidanud tahapoole hoiduma. Harjumus muutis ta ettevaatamatuks, kuid õnneks

ei pööranud Valbroso sellele tähelepanu. Piiril elatud aastad olid harjutanud

krahvi kommetega, mis erinesid pisut õukondlikest. Lisaks teadis ta hästi, kui

isemeelsed olid need palgasõdurid, kelle mõõgad olid rajanud rohkem kui ühele

kuningale tee trooni juurde.

  Kantsi ümbritses kuivanud, pooleldi prahti täis vallikraav. Nad sõitsid üle

tõstesilla ja värava võlvi alt läbi. Selja taga alla langev võre ragises

kurjaendeliselt. Nad ratsutasid tühja õue, mis oli rohtu täis kasvanud. Keset

hoovi oli kaev, müüri ääres vedelesid siin-seal sõdurite puust lamatsid.

Akendest vaatasid välja sasijuukselised kirevalt rõivastatud naised. Võlvorvades

mängisid roostetanud turvistes sõdurid kiviplaatidel täringuid. Kõik see

meenutas pigem röövlikoobast kui õilsa aadlimehe lossi.

  Valbroso hüppas hobuselt maha ja viipas Conanile, et too talle järgneks. Nad

astusid läbi ukse koridori, kus neile tuli vastu metsiku välimusega soomusrüüs

mees, kes trepist alla laskus, ilmselt oli see vahtkonna ülem.

  "Kuidas on, Beloso?" küsis krahv. "Kas ta hakkas rääkima?"

  "Vaikib!" turtsatas too ja kiikas Conani poole.

  Valbroso vandus ja jooksis trepist üles, Conan ja Beloso tema järel. Seal

kuulsid nad surija oigeid. Piinakamber selles lossis oli tasemel - siin leidus

kõikmõeldavaid vahendeid ihu rebestamiseks, kontide murdmiseks, kõõluste

väljatirimiseks, piinarattaid, raudsaapaid, kette ja konkse.

  Kongi nurgas istus nahkpükste väel kõhetu ning sagris inimtaoline jubetis ja

järas ahnelt konti. Rattale tõmmatud alasti inimene oli hinge heitmas - Conan

mõistis seda kohe. Ebaloomulikult pikaks veninud liikmed andsid tunnistust

väljäväänatud liigestest ja paljudest teistest kohutavatest vigastustest. Tal

oli sile nahk, tark range nägu ja tumedad silmad, mis olid valust ähmastunud ja

verd täis valgunud. Tema näol pärlendas surmaeelne higi, irevil huulte vahelt

paistsid mustad igemed.

  "See kast siin." Valbroso tonksas tigedalt ligidal seisvat väikest, kuid

rasket raudlaegast. Seda ilustasid kolbakujutised ja väänlevad draakonid, kuid

midagi lukusarnast ei hakanud Conanile silma. Laigud ja kriimud osutasid, et

laeka sisuni oli üritatud jõuda kirve, kangi ja tule abil.

  "See on tolle peni varalaegas," sõnas Valbroso pahuralt. "Kõik Lõunas teavad

Zoratti ja tema raudkasti, kuid seda, mis seal sees on, oskab õelda ainult

Mithra."

  Zorat! Mees, keda ta oli jälitanud, lebas praegu tõesti tema ees. Conan

hillitses oma kärsitust, ent kui ta ärapiinatud keha kohale kummardus, hakkas ta

süda kloppima.

  "Lase nõõre lõdvemaks, lurjus!" käskis ta kähedal häälel timukat. Valbroso ja

tema kapten vaatasid teda jahmunult. Ennast unustades oli Conan kasutanud oma

tavalist tooni ja nahkpükstes metslane kuuletus vaistlikult.

  Käeulatuses seisis veinikann. Conan haaras selle ja tõstis õnnetu huultele.

Zorat neelatas kramplikult ja veinvoolas tema vaevaliselt kerkivale rinnale.

  Verd täis valgunud silmades välgatas mõistussäde, punase vahuga kaetud huuled

liigahtasid ja kostis kothikeelne kähe sosin:

  "Kas surm on juba käes? On's piinadel lõpp? Valkia ääres hukkunud kuningas

Conan seisab minu ees - järelikult olen ma surnuteriigis."

  "Sa elad veel," sõnas Conan, "kuid sured peagi. Rohkem sind ei piinata, ma

hoolitsen selle eest. Muuga ei saa ma sind aidata. Kuid enne, kui sa sured, ütle

mulle, kuidas sinu raudlaegas lahti käib."

  "Minu raudlaegas..." pomises Zorat. "See on sepistatud tulemägede põrguleegis

metallist, mida ei murra ükski tööriist. Palju imelisi aardeid on selles mööda

ilma ringi rännanud, kuid ükski neist pole võrdne sellega, mis seal praegu

lebab."

  "Ütle, kuidas see lahti käib," käis Conan peale. "Sulle pole sellest enam

kasu, mind aga võib see aidata."

  "Jah, sa oled Conan," lausus kaupmees. "Ma nägin, kuidas sa istusid Tarantia

palees oma suures troonisaalis, kroon peas ja valitsuskepp käes. Kuid sind pole

enam, sa hukkusid Valkia ääres. Tähendab, ka minu lõpp on lähedal."

  "Mida see seal pobiseb?" küsis kannatamatu Valbroso, kes ei mõistnud kothi

keelt. "Kas ta ütleb meile kuidas laegast avada?"

  Näis nagu oleks tema hääl sandistatud kehas elusädeme lõkkele puhunud. Zorat

pöördus oma piinaja poole.

  "Ma ütlen seda ainult krahv Valbrosole," sõnas ta zingaari keeles. "Minu kohal

tiirutab surm. Kummardu alla, Valbroso!"

  Krahvi nägu lõi kärsitusest punetama. Ta astus surijale lähemale.

  "Vajuta üksteise järel seitsmele kolbale laeka küljel," sosistas Zorat.

"Siis draakoni peale laeka kaanel. Ja lõpuks kuulikesele draakoniküünte vahel.

Siis salalukk avaneb."

  "Laegas, andke kähku laegas siia!" vingahtas Valbroso ja vandus. Conan tõstis

laeka üles ja asetas selle piinaratta kõrvale. Valbroso lükkas kuninga kõrvale.

  "Las mina teen lahti!" trügis Beloso ettepoole.

  "Seda ei ava keegi peale minu!" kisendas Valbroso.

  Vaistlikult mõõgapidemest haaranud Conan silmitses Zoratti. Tolle silmad olid

hägused ja verd täis valgunud, kuid ta piidles krahvi väga tähelepanelikult ja

näis, nagu oleks üle tema huulte libisenud sünge naeratuse vari. Kaupmees ei

avaldanud oma saladust enne, kui mõistis, et on suremas. Conan pöördus Valbroso

poole ja jäi teda sama tähelepanelikult silmitsema nagu surijagi.

  Laeka äär oli kaunistatud reljeefiga, millel oli kujutatud seitset kolpa

koletu puu okste vahel, keskel oli rõngasse tõmbunud inkrusteeritud draakon.

Valbroso vajutas tõtakalt kolbakujutistele, puudutas pöidlaga draakoni pead,

vandus ropult ja raputas kätt.

  "Torkas," porises ta. "Sõrme kriimustasin."

  Seejärel vajutas ta kuldsele kuulikesele draakoni käppade vahel ja kaas kerkis

üles. Kuldne leek pimestas silmi. Näis nagu hõõguks nikerdatud laekas tuli, mis

kohe üle äärte välja voolab. Beloso karjatas, krahv hingeldas raskelt, rabatud

Conan seisis tummalt.

  "Oo, Mithra, mäherdane kivi!" Valbroso pistis käe laekasse ja tõmbas sealt

välja tuksleva helepunase kera, mis kambrit pehmelt valgustas. Valbroso nägu oli

kaame nagu koolnul. Ja korraga puhkes rattal surev mees laginal naerma.

  "Lollpea!" hüüdis ta. "Kivi kuulub sulle, kuid koos sellega kinkisin ma sulle

ka surma! See kriimustus sinu sõrmel... Heida pilk draakoni peale, Valbroso!"

  Kõik pöördusid üheaegselt ringi ja jäid vaatama. Reljeefi avatud lõugade vahel

ripnes miski.

  "Draakoni kihv!" kähistas Zorat. "Seda on niisutatud stüügia musta skorpioni

mürgis! Lollpea, lollpea, kolmekordne lollpea, miks sa seda paljaste kätega

puutusid! Surm! Sa oled juba surnud!"

  Ja heitis samas hinge, verine vaht huultel.

  Valbroso lõi vaaruma ja kisendas:

  "Oo, Mithra, ma põlen üleni! Minu soontes voolab tuli! Surm! Surm!" ning vajus

vääneldes põrandale. Keha rappus kohutavates krampides, mustaks tõmbunud suu

kõverdus jubedaks irveks.

  "Küpse!" lõrises Conan ja kummardus, et tõsta maast kivi, mis oli Valbroso

konksutõmbunud sõrmede vahelt välja pudenenud.

  "Küpse!" urises Beloso ja tema pilgus süttisid meeletus ning raev. Ta liikus

paigast...

  Kivi särast pimestatud ja selle puutumisest rabatud Conan jäi hiljaks. Enne,

kui ta Beloso kavatsust taibata jõudls, lõi miski talle hirmsa jõuga vastu

kiivrit, ja kristalli verev sära segunes tõelise verega.

  Kostis sammumüdin ja haavatud pühvli möirgele sarnanev kisa. Uimane, kuid

teadvuse säilitanud Conan taipas, et Beloso oli talle raudlaekaga pähe

virutanud. Ainult tänu kiivrile jäi pea terveks. Ta püüdis hämu silme eest

tõrjuda, ajas end vaarudes jalule ja tõmbas mõõga. Kamber tiirIes ringi nagu

udus. Uks oli pärani ja kärmed sammud kostsid juba keerdtrepilt. Sagrispäine

timukas vedeles põrandal, viimne elukübe tohutust rinnahaavast välja immitsemas.

Ja Arimani Süda oli kadunud.

  Mõõk käes, nägu ülem verine, tormas Conan kongist välja. Tä jooksis vaaruval

sammul trepini ja kuulis väljast karjeid, relvatärinat ja siis kabjaplaginat.

õue sööstes nägi ta ringi sagivaid sõdureid ning halisevaid piigasid. Külgvärav

oli valla ja selle kõrval vedeles lõhkilöödud peaga vahimees. Hobused perutasid

ringi, Conani must täkk nende seas.

  "Ta läks peast segi!" ulgus üks naistest. "tormas lossist välja nagu

marutõbine koer ja hakkas ümberringi raiuma! Beloso on hulluks läinud! Kus krahv

Valbroso on?"

  "Kuhupoole ta kappas?" jõrises Conan.

  Kõik pöördusid nagu üks mees üleni verise ja paljast mõõka käes hoidva

tundmatu poole.

  "Väravast välja ja itta!" lõugas naine, üks sõdureist aga hüüdis:

  "Kes see sihuke on?"

  "Beloso tappis krahvi!" karjus Conan, oli ainsa hüppega hobuse seljas ja

haaras ratsmed pihku. Talle kõlas vastuseks metsik ulgumine, kuid sõdalased

käitusid just nii, nagu Conan oligi arvanud. Selle asemel, et värav sulgeda ja

ta lõksu püüda või mõrtsukale järele kihutada ja oma isanda surma eest kätte

maksta, sattusid nad veel hullemasse paanikasse. Ainult hirm Valbroso ees oli

neid hunte karjana koos hoidnud, nüüd aga ei hoolinud nad enam ei lossist ega

üksteisest.

  Mõõgad kõlisesid, naised pistsid kiljuma ja keegi ei pannud tähele, kuidas

Conan väravast välja kihutas ja mühinal nõlvast alla kappas. Tema ees oli lai

org, kus tee lõunast itta kulges. Ja idapoolsel teel nägi Conan ratsanikku,

kes kõigest väest oma hobust tagant sundis. Maailm käis kuninga silme ees

ringiratast, päike paistis läbi verise udu, kuid vaevu sadulas püsiv kimmerlane

haaras ratsmed tugevasti pihku ja kannustas samuti oma hobust.

  Lossist tema selja taga, kus unustatud krahvi surnukeha tema ohvri laiba

kõrval lebas, kerkis suitsusammas.

  Conani täkk oli rammu täis, kuid ka Beloso ratsu polnud sugugi võhmal.

Kimmerlane ei vaevanud oma lõhkist pead küsimusega, miks too lurjus üheainsa

jälitaja eest põgeneb. Võibolla röövis omandatud aare talt lihtsalt aru. Päike

kadus silmapiiri taha ja tee muutus kitsaks valgeks ribaks, mis suubus

purpurpunasesse loojangusse.

  Viimaks hakkas kuninga hobune hingeldama ja vaevaliselt edasi liikuma.

Saabuvas hämaruses maastik muutus. Tühjad tasandikud asendusid tamme- ja

pähklisaludega, paistsid madalad künkad. Hobune väsis ja liikus aeglasemalt

edasi. Kuid põgenik oli endiselt Cooani vaateulatuses ja taibates, et vahemaa

vähehaaval lüheneb, surus ta taas kannused hobusele külgedesse. Pimedusest

kuuldus verdtarretav kisendus, ent ei põgenik ega jälitaja ei pööranud sellele

tähelepanu.

  Nad ratsutasid juba peaaegu kõrvuti, kui tee kohale ilmusid jämedad puuoksad.

Conan haaras metsiku karje saatel mõõga: ta nägi pimeduses tema poole pööratud

kaamet nägu ja terase välgatust. Ka Beloso tõi kuuldavale sõjahüüde. Samal

hetkel komistas Conani rammetu ratsu ja lendas uperkuuti, paisates jahmunud

ratsaniku sadulast. Löök vastu kivi oli Conani pea jaoks liig ja tal läks silme

ees mustaks.

  Kuningal ei olnud aimugi, kaua ta oli meelemärkuseta olnud. Algul tundis ta

üksnes, kuidas teda lohistatakse kättpidi üle kivide ja rohu. Siis äkitselt

haare lõdvenes ja ta tuli lõplikult teadvusele.

  Tema kiiver oli kadunud, pea lõhkus valutada, süda iiveldas, juuksed kleepusid

verest. Kuid elu pöördus juba tema kehasse tagasi, mõistus teravnes ja ta hakkas

taipama, kus ta viibis. Puude taga paistis punetav täiskuu järelikult oli juba

kesköö. Baloso hirmsast löögist ja hobuselt kukkumisest toibudes oli ta kaua

lebanud. Mõistus oli igatahes klaarim kui tagaajamisel.

  Oma üllatuseks ei lebanud ta tee pervel ja teed polnud läheduses üldse näha.

Ta lebas metsalagendikul, ümbritsetuna puutüvedest ja oksavõradest. Ta liigutas

end, vaatas ringi ja võpatas - tema lähedal istus kükakil mingi olend.

  Algul pidas Conan seda viirastuseks - liikumatu hall kogu, kes teda tardunud

ogarate silmadega vahtis.

  Ta lebas, vaatas ja ootas, millal halb unenägu haihtub, ent kui talle meenusid

jõledad lood olevustest, kes elutsesid metsades Zingari ja Argose piiril,

jooksis tal külmavärin üle ihu. Neid inimliha õgijaid, pimeduse sigitisi,

mandunud ja unustatud rahva ning maa-aluste deemonite jõletuid järglasi nimetati

guulideks. Kõneldi, et kusagil selles metsas luusivad hauaküngaste vahel ringi

hallid inimsarnased varjud... Ja Conan võpatas uuesti.

  Ta piidles üle tema kõrguvat ebainimliku kujuga pead ja kobas vööl rippuva

pistoda järele.. Ühtäkki sööstis koletis jubeda huilgega paigast, sihtides

Conani kõri. Kuningas tõstis kaitseks käe ja Iõuad sulgusid soomussärgi ihusse

litsudes selle ümber. Küüniselised, peaaegu inimtaolised käed hoidsid kõrist,

kuid Conan rapsas need eemale ja viskus kõrvale, haarates vasaku käega pistoda.

  Nad vähkresid rohul, üksteisele hoope jagades. Halli kuivetu marrasnaha all

pingulduvad lihased olid otsekui terastraadist. Ent ka Conanil olid raudsed käed

ja soomusrüü kaitses kindlalt kihvade ning küünte eest. Tal õnnestus pistodaga

hoop anda, siis veel üks... Elukas oli hämmastavalt visa hingega, ent kui

pistoda teravik südameni jõudis, raputas jälgilt libedat keha viimaks

surmakramp.

  Conan tõusis iiveldusega võideldes jalule ja läks lagendiku keskele, pistoda

üha käes. Sünnipärane suunavaist polnud teda maha jätnud, kuid ta ei teadnud

ikkagi, kuhu guul oli ta tassinud ja kuspool tee asus. Ta silmitses mustendavaid

puid ja tundis, kuidas tema laubale kerkis külm higi. Ta oli teelt hälbinud,

kaotanud hobuse, sattunud keset neid ebardlikke metsi ja tema jalge ees vedelev

jõllsilmne elukas tõendas, et kuulujutud pidasid paika. Ta hoidis hinge kinni,

et kuulda okste raksumist või rohu sahinat.

  Ta võpatas, kuuldes viimaks häält - öövaikust häiris hobuse ärev hirnatus.

Tema täkk! Siin luusisid ringi pantrid ja ka guulid ei õginud mitte ainult

inimliha.

  Ta sööstis pimesi läbi võsa hääle suunas. Hirm asendus võitluskirega. Kui

hobusega midagi juhtub, kaotab ta võimaluse Belosole järele jõuda ja kivi üles

leida.

  Täkk hirnus ja perutas hirmunult juba lähemal. Võis kuulda, kuidas ta taob

midagi kapjadega...

  Ühtäkki jõudis Copan välja teele ja nägi, et lidus kõrvadega ning irevil

hammastega hobune ajab end tagajalgadele ja jagab kabjahoope tumedale kogule,

mis tema ümber hüples. Teised varjud kogunesid Conani ümber ja piirasid ta

sisse. Ööõhus levis jälk laibalõhn.

  Siis nägi Conan, et lehtede all rohus läigatas miski. Kuupaiste peegeldus tema

mõõgal - see oli kimmerlasel peost langenud, kui tema hobune komistas, ja lebas

üha seal. Vandudes haaras kuningas relva pihku ja hööritas sellega ringi.

Välgatasid niisked kihvad, räpased küüned sirutusid välja, kuid ta raius endale

tee vabaks ja oli ainsa hüppega sadulas. Mõõk kerkis ja langes, purustades

ebardlikke päid ning kehi, veri pritsis laias kaares. Täkk tagus vaenlasi

kapjadega ning pures neid. Viimaks õnnestus neil piiramisrõngast välja murda ja

mööda teed minema kapata. Ebardlikud varjud jälitasid neid mõnda aega, kuid jäid

ruttu maha. Hobune ja ratsanik jõudsid metsaga kaetud künka tipule. Conan nägi

enda ees piiritut mäenõlva, mis kõrgusse kerkis ja kauguses silmist kadus.



13. Viirastus minevikust



  Pisut pärast päikesetõusu ületas Conan Argose piiri. Belosost polnud kusagil

jälgegi. Ta oli kas korraliku edumaa saavutanud, kuni kuningas teadvusetult maas

lebas, või zingaari metsa jõletute inimsööjate ohvriks langenud - ehkki Conan ei

leidnud ka ainsatki märki, mis viimast oletust kinnitanud oleks. Kuningas adus,

et Beloso Iiigub temast eespool mööda sedasama teed. Kapten ei suundunud ilmselt

mitte Argosesse, sest muidu oleks ta ära itta pööranud.

  Soomussärkides piirivalvurid ei tülitanud kimmerlast. Üksildaselt

palgasõdurilt polnud mõtet teeluba või kaaskirja küsida - tema vähimategi

tunnusteta ja vappideta sõjavarustus tõendas ilmselgelt, et selle omanik ei ole

kellegi teenistuses. Conan ratsutas üle madalate küngaste, kitsaste jõgede ja

läbi tammesalude. Pointaaniast mererannikule viiv tee oli väga iidne.

  Argoses valitsesid rahu ja vaikus. Teedel vedasid kohihärjad raskeid

ragisevaid koormavankreid, tõmmud käbedad inimesed tegid põldudel ja aedades

tööd. Kõrtside kõrvalpinkidel tammeokste varjus istuvad vanamehed tervitasid

rändurit südamlikult.

  Conan küsitles põllul töötavaid talupoegi, vestles kõrtsides jutukate

vanameestega, ise seejuures vahutava õllega janu kustutades, ajas juttu

siidrõivais kaupmeestega, püüdes Beloso kohta midagi teada saada.

  Ehkki kõik jutud olid vastuolulised, võis neist ometi järeldada, et hullunud

pilgu ja lääne kombe kohaselt allapööratud vuntsidega kuivetu zingaarlane oli

tõesti mööda seda teed sõitnud ja suundus tõenäoliselt Messantiasse. See oli

mõistetav: kõigist Argose sadamalinnadest oli just Messantia kõige rahvarikkam

ja külalisterohkem. Sealses sadamas käisid kõigi mereriikide laevad, sealt

otsisid varju pagulased ja põgenikud igast maailma otsast. Sealsed seadused olid

üpris leebed. Messantia elatus merekaubandusest ja selle elanikud eelistasid

paljudel puhkudel silma kinni pigistada, et suhteid meresõitjatega mitte

rikkuda. Polnud ju mitte kõik kaubad seaduslikud - paljud neist olid piraatide

ja salakaubavedajate toodud. Conanile oli see hästi teada, oli ta ju ise oma

nooruspäevil barahhi piraadina öösiti kallihinnalisi Iaadungeid sadamasse

toimetanud. Enamik piraate Barahhu saartelt - väikesest saarestikust, mis asus

Zingari rannikust edelas - olid argose meremehed ja kuni nende tegevus piirdus

teiste maade kaubalaevastikega, ei hoolinud Argose võimud mere seadustest kuigi

palju.

  Kuid Conan polnud merd sõitnud mitte ainult koos barahhi piraatidega. Ta oli

saagiretkil käinud ka koos zingaari mereröövlitega ja isegi - see oli juba

väljaspool igasugust seadust - mestis nonde metsikute lõunast pärit mustade

korsaaridega, kes põhjamaade rannikuid rüüstasid. Kui teda oleks mõnes Argose

sadamas ära tuntud, poleks ta eluga pääsenud. Ent kuningas võttis hetkegi

kõhklemata suuna Messantia poole ja peatus teel vaid selleks, et hobusele

puhkust anda ja ka ise paariks minutiks tukastada.



  Teda ei peatanud keegi, kui ta linna sisse sõitis ja turulettide vahel

tungleva rahvahulgaga segunes. Messantia ei vajanud linnamüüride kaitset - linna

valvasid meri ja sõjalaevad.

  Hämardus juba, kui Conan pikkamisi mööda tänavat sadama poole ratsutas.

Nähtavale ilmusid rand, mastid, laevade purjed. Esmakordselt pikkade aastate

järel tundis kuningas soolase vee hõngu, kuulis mastide kriiksumist. Tema

meeli haaras igatsus ammuste mereretkede järele.

  Kuid ta ei ratsutanud kaldale välja, vaid pööras oma täku kõrvale, sõitis

kivitrepist üles ja sattus laiale tänavale. Siin elasid luksuslikes eramutes

inimesed, kes olid muutnud meredel omandatud rikkuse kinnisvaraks - mitu vana

kaptenit, kes olid kusagil pärapõrgus aarde leidnud, ja hulk kaupmehi, kes

polnud eladeski jalga laevatekile tõstnud ega tormi või merelahingu lärmi oma

kõrvaga kuulnud.

  Conan ratsutas ülekullatud jalgvärava juurde ja sõitis õue. Seal sulises

purskkaev, tuvid lendasid marmorkarniisidelt marmorist õuesillutisele. Siidkuues

ja villastes sukkades paazh vaatas võõrale küsivalt otsa. Messantia kaupmehi

külastasid igasugused veidrad ja jahmatavad tüübid, kellest enamus lõhnas mere

järele. Ent vabalt suurkaupmehe õue sõitev palgasõdur oli tavatu nähtus.

  "Kas kaupmees Publio elab siin?" küsis kuningas pigem nentivalt ja sellisel

toonil, et paazh tõmbas sulega bareti peast ja kummardas austavalt.

  "Oo jaa, just siin, härra kapten."

  Conan hüppas hobuselt maha, kuna paazh kutsus teenri, kes ohelikku haarama

sööstis...

  "Kas peremees on kodus?" Conan tõmbas kinda käest ja hakkas endalt tolmu

rapsima.

  "Jah, kapten. Keda käsite teatada?"

  "Teatan ise," mühatas Conan. "Ma tunnen teed, nii et jää siia."

  Publio istus tikapuust nikerdatud laua taga ja lasi kuldsulel üle kalli

pärgamendi käia. Ta oli suure pea ja vilavate mustade nööpsilmadega mees, kes

kandis kallist brokaattikandiga siidrõivastust. Tema jämeda kaela küljes rippus

raske kuldkett.

  Kui Conan sisse astus, tõstis kaupmees pilgu ja pidi juba kärsitult käega

rehmama, kuid tema tõstetud käsi tardus õhku. Tema ees seisis viirastus

minevikust. Kaupmehe pärani läinud silmades peegeldusid hämmeldus ning hirm.

  "Paistab, et sul ei leidu minu jaoks ainsatki lahket sõna?" küsis Conan.

  Publio niisutas keelega huuli.

  "Conan," sosistas ta uskumatult. "Oo, Mithra, see on ju Conan-Amra!"

  "Kes siis muu?" Conan sõlmis mantli valla ja viskas selle koos kinnastega

lauale. "Nii et sul ei leidu oma vanale sõbrale isegi mitte peekritäit veini?"

küsis ta õelalt. "Kõri kleepub üleni teetolmust."

  "Ahjaa, veini," kordas Publio ja oli juba kätt gongi juurde küünitamas, kuid

tõmbas selle siis tagasi, otsekui oleks kõrvetada saanud.

  Conan silmitses mingi sünge rahuloluga, kuidas kaupmees püsti tõusis, uksed

rutakalt sulges, ise eelnevalt veendudes, et koridoris pole kedagi, naasis siis

tuppa ja võttis kõrvallaualt kuldse veinikannu. Ta tahtis väikese peekri täis

valada, kuid Conan rebis tal kannu käest ja tõstis selle ahnelt suule.

  "Ei mingit kahtlust - see on Conan," pomises Publio. "Kuule, mees, sa oled ju

päris hull!"

  "Cromi nimel, Publio," sõnas Conan kannu suult tõstes, kuid seda käest

panemata, "sa ei ela enam nii nagu vanasti. Ainult argose kaupmees suudab

armetus poeuberikus vindunud kala ja odava veiniga kaubitsedes endale varanduse

kokku ajada."

  "Vanad ajad on möödas," kostis Publio väriseval häälel. "Ma heitsin oma

mineviku kõrvale nagu kulunud mantli."

  "Olgu pealegi," lausus Conan. "Kuid minust sa nii hõlpsasti küll lahti ei saa.

Ma vajan sult vähe, kuid ole siis ka kena ja tee kõik nii nagu tarvis. Möödunud

aegadel saatsime me koos sinuga liiga palju asju korda. Kas sa pead mind lolliks

ja arvad, et ma ei mõista, et see luksuslik maja on ehitatud minu vere ja higi

arvel? Kui palju kaupu minu galeeridelt läbi sinu poe voolas?"

  "Kõigil Messantia kaupmeestel tuli aeg-ajalt mereröövlitega pistmist," sõnas

Poblio erutatult.

  "Kuid mitte mustade korsaaridega," vastas Conan kurjakuulutavalt.

  "Vaiki, Mithra nimel!" hüüatas Publio. Ta kattus üleni külma higiga ja tema

sõrmed näperdasid närviliselt rõivaste kuldtikandit.

  "Tahtsin seda sulle ainult meelde tuletada," vastas Conan. "Minevikus läksid

sa elu ja rikkuse nimel meeleldi ohule vastu - koos ükskõik millise

bukanjeeriga, salakaubavedajaga või piraadiga. Elu on su ära rikkunud."

  "Ma olen lugupeetud inimene.. " alustas Publio.

  "Teisisõnu - sa oled kuratlikult rikas!" puhkes Conan naerma. "Ja mispärast?

Miks naeratas õnn sulle rohkem kui sinu võistlejatele? Kas mitte sellepärast, et

sa ajasid ränka raha kokku, kaubitsedes vandliga, paabulinnu sulgedega, vasega,

pärlitega ja kullast sepistatud ehetega, mis olid röövitud kullarannikult? Ja

miks sa need nii odavalt kätte said, kuna teised kaupmehed ostsid seda kraami

stüügialaste käest hõbedavihtide vastu? Tuletan sulle meelde: sa said need mult

võileivahinna eest, mina aga hankisin need Mustalt Rannikult stüügia laevadel

koos mustade korsaaridega!"

  "Lõpeta, Mithra nimel!" anus Publio. "Ma pole seda unustanud. Kuid mida sa

siin teed? Ma olen Argoses ainuke inimene, kes teab, et Akviloonia kuningas oli

kunagi piraat Conan. Ent siia jõudsid sõnumid Akviloonia langemisest ja kuninga

surmast."

  "Vaenlased on mu sõnades juba sadu kordi maha matnud," ühmas Conan.

"Sellegipoolest istun ma praegu siin ja mekin Küürose veini."

  Mida ta kohe ka tegi. Seejärel asetas ta peaaegu tühja kannu lauale ja sõnas:

  "Ma palun sult üht väikest teenet, Publio. Sulle on hästi teada kõik, mis

Messantias toimub. Ma tahan teada, kas linna pole tulnud üks Beloso nimeline

zingaarlane. Ta on pikka kasvu, kõhetu, tõmmu nagu enamik tema kaasmaalasi.

Tõenäoliselt üritab ta üht väga hinnalist kalliskivi maha müüa."

  "Ma pole sellisest kuulnud. Linna tuleb ja siit lahkub iga päev tuhandeid

inimesi. Ent kui ta on siin, leiavad minu inimesed ta üles."

  "Hüva. Saada nad teda otsima. Esialgu aga hoolitse minu hobuse eest ja käsi

mulle süüa tuua."

  Conan jõi kannu põhjani, virutas selle nurka ja läks akna juurde. Mereõhuga

segunev pipra ja oliiviõli lõhn tõi talle taas meelde mineviku. Ta ei pannud

tähelegi, kuidas Publio toast väljus.

  Hõlmu kokku sikutades kiirustas kaupmees mööda koridori tuppa, kus pikk

kõhetu, armilise oimukohaga mees midagi pärgamendile kirjutas, ehkki ta ei

sarnanenud üldse kirjutajaga. Publio sõnas ärevalt:

  "Conan on tagasi!"

  "Conan!" Kõhetu mees kargas püsti ja sulg pudenes tema näppude vahelt. "See

korsaar?"

  "Nimelt!"

  Kõhetu mees tõmbus raevust kaameks.

  "Kas ta on päris ogaraks läinud? Kui ta ära tuntakse, on meil ots käes!

Inimene, kes varjab korsaari või temaga kaupa teeb, puuakse täpselt samamoodi

üles nagu korsaargi. Ja kui kuberner veel meie ärist temaga teada saab...?"

  "Ei ta saa," vastas Publio mornilt.

  "Saada oma mehed turule ja kõigisse sadamakõrtsidesse. Las uurivad välja, kas

Messantiasse pole saabunud keegi zingaarlane nimega Beloso. Conan ütles, et

zingaarlasel olevat kalliskivi, mida ta üritab maha müüa. Juveliiridele on see

kindlasti teada. Ja teiseks, vali välja pool tosinat selli, kes millegi ees

tagasi ei kohku ja on valmis ükskõik kelle ära koristama ning oskavad keelt

hammaste taga hoida. Said aru?"

  "Sain."

  "Ma ei varastanud, petnud, vandunud valet ega valanud verd mitte selleks, et

eluks ajaks kerjuseks jääda," sisistas Publio. Tema näoilme oleks ilmselt üpris

üllatanud jõukaid isandaid ja emandaid, kes tema poodidest siidi ja pärleid

ostsid. Ent kui ta Conani juurde naasis, käes toidukandik, oli ta uuesti lahkus

ise.

  Conan seisis endiselt akna juures ja silmitses sadamat, galeoonide, galeeride

ja kaluripaatide purpurseid, roosakaid, tume- ja helepunaseid purjesid.

  "Kui mu silmad mind ei peta, siis seisab seal stüügia galeer," osutas ta

pikale kitsale laevale, mis ankrus seisis. "Stüügia ja Argose vahel valitseb

vist rahu?"

  "Nagu vanastigi," vastas Publio ja asetas raske kandiku lauale - tema külalise

hea isu oli talle teada. "Stüügia sadamad on meie laevadele avatud nagu meie

omad stüügialastele. Kuid andku jumal, et mõni minu laev nende neetud

galeeridega merel kokku ei juhtuks. See laev jõudis sadamasse täna öösel, kuid

mida selle peremehed siit otsivad, pole teada. Nad ei müü ega osta midagi. Ma ei

usalda neid põrgulisi. Stüügia on reeturite maa."

  "Mu kallis võõrustaja," sõnas Conan, "ehk tooksid selle tõestuseks, et sa

reetmist ei hau, veel sööki ja seda head veini."

  Ajal, mil kuningas toidul hea maitsta lasi, sõelusid turgudel ja

kaldapealsetel inimesed, kes otsisid zingaarlast, kes soovib müüa kalliskivi või

minna laevale, mis suundub kaugele. Pikk kõhetu, armilise oimukohaga mees aga

istus räpases keldris veinist kleepuva laua taga ja vestles kümmekonna tümikaga,

kelle välimus ei lasknud nende elukutses hetkegi kahelda.

  Esimesed õhtutaevasse ilmunud tähed heitsid kiiri neljale ratsanikule, kes

piki valget teed lääne suunast Messantiale liginesid. Need olid mustades

kapuutsidega mantlites mehed. Nad sundisid oma väsinud vahule aetud hobuseid

kõigest jõust takka. Kummalised ratsamehed sõitsid vaikides, otsekui seoks neid

mingi vanne.



14. Sethi must pihk



  Conan virgus raskest unest silmapilkselt nagu kass ja hüppas sama kärmelt

jalule, mõõk käes, nii et teda puudutanud inimene vaevalt võpatada jõudis.

  "Mis uudist, Publio?" küsis kimmerlane, olles oma võõrustaja ära tundnud.

  Külalise sedavõrd tormilisest ärkamisest hirmunud Publio vastas vähehaaval

toibudes:

  "Zingaarlane on leitud. Ta jõudis linna eile varahommikul. Paar tundi tagasi

üritas ta vääriskivi ühele shemi kaupmehele maha müüa, kuid too ei tahtnud

temaga tegemist teha. Kivi nähes olevat ta üleni kaameks läinud, poe sedamaid

kinni pannud ja otsekul katku eest jooksu pistnud.

  "See oli kindlasti Beloso," sõnas Conan ja tundis kätes kärsitussurinat.

"Kus ta praegu on?"

  "Magab Hermia majas."

  "Mäletan toda urgast," mühatas Conan. "Tuleb kiirustada, enne kui mõni

sadamaröövel pole tal selle kivi pärast kõri läbi lõiganud."

  Ta heitis mantli õlgadele ja haaras Publio käest kiivri.

  "Lase mu hobune saduldada ja õuel valmis hoida," käskis ta. "Võimalik, et mul

on tagasi tulles tuli takus. Ma ei unusta, mida sa minu heaks täna öösel tegid,

Publio."

  Mõni hetk hiljem saatis külgukse kõrval seisev kaupmees pilguga tänava

hämarusse kaduvat kogu.

  "Hüvasti, korsaar," ütles ta. "See kivi maksab vist kallist hinda, kui seda

otsib inimene, kes on äsja kuningriigist ilma jäänud. Kahju, et ma oma poistele

ei öelnud, et nad kõigepealt selle asja käsile võtaksid. Kuid katki pole midagi.

Las Argos unustab Amra nime ja mattugu meie omavahelised asjad unustusehõlma.

Hermia maja taga on puiestee... Seal tehakse Conan mulle igavesti ohutuks."



  Hermia maja - kõrvaline, halva kuulsusega lõbumaja - asus kaldapealsel,

esiküljega mere poole. Conanil oli pidev tunne, et teda jälitatakse. Ta vaatas

ringi ja kuulatas, ent kuulis vaid omaenese riiete sahinat. Selles polnud ka

midagi imelikku: sadam kubises varastest ja röövlitest, ent vaevalt keegi neist

talle kallale tungida söandaks.

  Uks avanes järsku ja kimmerlane lipsas värava varju. Talle tormas vastu üks

kogu ja sööstis mööda puiesteed eemale - end varjamata, kuid käratult nagu

metsloom. Oli küllalt valge, et Conan võis jooksikut hästi näha. See oli

kahtlemata stüügialane - pöetud pea ja kotkaninaga, mantel laiade õlgade ümber.

Ta jooksis kalda suunas ja Conanile näis hetkeks, et tundmatu hoiab mantli hõlma

all laternat. Ent Conan unustas selle kohe, kui oli märganud, et uks oli

endiselt lahti. Ta otsustas esmalt Hermiat korralikult pigistada ja välja

uurida, kus Beloso magab, ent jõudis siis järeldusele, et targem on märkamatult

sisse hiilida. Ta oli paari sammuga ukse juures. Kuningas asetas käe lukule ja

kirus tahtmatult sest tema tundlikud sõrmed tundsid sedamaid, et lukk oli

väljastpoolt katki murtud ja seda säherduse ebainimliku jõuga, et obadus oli

piida seest välja lennanud. See pidi olema juhtunud samal ööl, sest vastasel

korral oleks Hermia juba lasknud selle asemele uue panna.

  Kaalutledes, kuidas zingaarlase tuba läbi otsida, liikus Conan kobamisi

käratult pimeduses, pistoda löögivalmis ja peatus äkitselt: ta tundis surma

lähedust. Nii aduvad surma metsloomad - mitte ohtu, vaid surnukeha ligidust.

Rahutuks muutunult kobas kuningas seina ja leidis viimaks riiulilt lambi,

tulekivi ja taela.

  Hetk hiljem kerkis nõrk leek. Conan nägi tuba, tühja laudaja riiulit. Beloso

lebas savipõrandal selili, pea õlgade vahele tõmbunud, ja tundus, nagu

silmitseks ta tähelepanelikult mustaks tõmbunud laepalke. Tupes mõõk lebas tema

kõrval. Valla särk paljastas vägeva karvase rinna, millel oli näha selge

kämblajälg.

  Conan tundis, kuidas tal juuksed peas püsti tõusid.

  "Cromi nimel!" sosistas ta. "Sethi must pihk!"

  Ta oli sellist jälge kord varem näinud - õela jumaluse, sünges Stüügias

valitseva Sethi mornide preestrite surmavat märki. Korraga meenus talle valgus,

mis oli saladusliku stüügialase mantli alt immitsenud, kui too talle väljapääsu

juures vastu trehvas.

  "Süda, Cromi nimel!" sõnas ta. "Ta varastas selle! Purustas ukse oma

loitsudega, tappis Beloso ja röövis Südame. See oli Sethi preester."

  Kuningas otsis Beloso kähku läbi ja tema kahtlused leidsid kinnitust. Kivi ei

olnud. Conanil tekkis kahtlus, et see kõik ei toimunud juhuslikult, vaid et

stüügia galeer ilmus sadamasse kindlal eesmärgil. Kust võis Sethi preester

teada, et Süda lõunasse satub? Vastus ei olnud fantastilisem kui nekromantia,

mis võimaldas relvastatud inimese peopesa puudutusega tappa.

  Ta kuulis ukse taga hiilivaid samme, pöördus nagu hiigelkass, kustutas lambi

ja tõmbas mõõga tupest. Pimeduses ligines salk inimesi. Kui Conani silmad

pimedusega harjusid, nägi ta ukse juures poolsõõris seisvaid inimkogusid. Tal

polnud aimugi, kes need olid, kuid ta oli harjunud esimesena ründama ja andis

hoobi...

  See ajas varjud liikvele. Conan nägi tema poole jooksvaid maskides kogusid.

Siis tungis tema mõõk kellegi kehasse ja ta pistis kõigest jõust piki tänavat

jooksu.

  Eestpoolt kuuldus tasane aerukrigin ja kuningas unustas sedamaid jälitajad.

Laev oli sadamast välja sõitmas! Hambad kokku pigistanud, kiirendas ta sammu,

ent kuulis kaldale jõudnult veel vaid tüüri pööravate köite kiuksumist.

  Tumedad pilved varjasid tähed ja näha oli vaid kiirust koguva laeva pikk madal

piirjoon. Kuuldus ühtlane aerusulin. Conan krigistas jõuetus raevus hambaid.

Stüügia galeer suundus merele ja viis kaasa kalliskivi, mis pidi talle

Akviloonia trooni tagasi andma.

  Metsiku needuse saatel astus ta tagasi ja haaras turviserihmast, tahtes

soomusrüü ült heita ja vette söösta. Ent liiva rudinat kuuldes pöördus ta ümber.

Ta oli jälitajad hoopis unustanud.

  Ent tagaajajad liginesid kärmelt. Neist esimene langes välkkiirest

mõõgahoobist tabatuna, kuid ülejäänuid see ei peatanud. Tuhmilt kilgendavad

mõõgaterad klirisesid vastu soomust. Conan kuulis kisendust ja tundis kuidas

rebestatud vatsast väljatunginud soolikad tema käe vastu puutusid. Seejärel

kostis tema kõrvu ähmaselt tuttav hääl, mis kallatetungijaid ergutas. Conan

tungis peale hääle suunas ja kui tuul pilved hetkeks laiali ajas, nägi ta

pikakasvulist kõhetut meest, kelle oimul oli arm. Tema pea langes Conani mõõga

all nagu küps melon.

  Siis tabas kirvehoop kuninga kiivrit ja tema silmist lendas sädemeid. Conan

andis hoobi ja tundis, et tabas, mida kinnitas surija ägamine. Conan komistas

tolle keha otsa ja kellegi nui virutas tal lömmis kiivri peast. Järgmine hoop

raksatas juba katmata pähe.

  Akviloonia kuningas varises märjale liivale. Palgamõrtsukad piirasid ta

huntidena sisse.

  "Raiu tal pea otsast," urises üks neist. "Las vedeleb," ühmas teine. "Parem

aita mul haav kinni siduda, kuni ma pole verest tühjaks jooksnud. Tõus kannab ta

merre. Pea on tal niigi puru: taolist obadust ei ela keegi üle."

  "Ja aita mul tal soomusrüü seljast võtta;" sõnas kolmas. "Saame veidigi

hõbedat. Ja teeme kähku, sest siiapoole tüürib üks purjus madrus. Laseme jalga."

  Kuuldus pingsat askeldamist, siis jooksusamme. Kõik sumbus joobnud madruste

lõugamisse.

  Närviliselt mööda tuba sammuv Publio pöördus järsku kohkunult ümber. Ta teadis

hästi, et uks oli seestpoolt lukus. Kuid nüüd oli see lahti ja tuppa astusid

neli tundmatut. Kaupmees võpatas neid nähes. Ta oli oma elus mõndagi näinud,

kuid... Tulijad olid pikakasvulised ja kõhetud, nende ümaraid nägusid

raamistasid mustad kapuutsid. Igaüks neist hoidis käes koletut saua.

  "Kes te olete?" küsis kaupmees katkendlikul tuhmil häälel. "Mis teil vaja on?"

  "Kus on Conan, endine Akviloonia kuningas?" küsis pikim tundmatu ja tema

kiretu hääl pani kaupmehe üleni värisema.

  "Ma ei tea, kellest te räägite," vastas ta. "Ma ei tunne sellist inimest."

  "Ta oli siin," sõnas tulijate peamees endisel toonil. "Tema hobune seisab

õuel. Ütle meile, kus ta on, või muidu peame me sulle haiget tegema."

  "Gebal!" mõiratas Publio ja sööstis seina äärde.

  Neli khatailast silmitsesid teda osavõtmatult.

  "Kui sa oma orja siia kutsud, siis ta sureb," hoiatas üks neist.

  "Gebal!" ulgus kaupmees. "Kus sa oled, kurat sind võtku! Sinu peremeest

tapetakse!"

  Kostsid kärmed sammud ja tuppa sööstis Gebal - tugev, sitke, tiheda

käharhabemega shemlane. Tal oli käes lühike mõõk. Ta silmitses tulijaid nürilt

ega suutnud kuidagi mõista, kust nad välja olid ilmunud. Talle meenus, et trepil

valvet pidades oli ta hetkeks tukastanud. Varem ei olnud seda temaga kunagi

juhtunud. Peremees halises hirmust ja Gebal sööstis tõstetud mõõgaga julgelt

ettepoole. Kuid hoopi anda ta ei jõudnud. Mustast varrukast sähvas esile käsi,

mis saua kaugele ette küünitas. Selle maopead meenutav ots puudutas kergelt orja

rinda.

  Gebal tardus paigale. Tema pea vajus rinnale rippu, mõõk langes käest ja ta

varises pikkamisi põrandale, otsekui oleksid tal kõik luud murdunud. Kaupmees

hakkas öökima.

  "Ära vingu," soovitas pikim khatailane. "Sinu teenrid magavad raskelt ja kui

sa nad üles ajad, surevad nad koos sinuga. Kus on Conan?"

  "Ta läks mererannale, Hermia majja, zingaarlast Belosot otsima," kähistas

Publio jõuetult. Ta ei olnud mingi jänespüks, kuid need kontvõõrad tekitasid

temas piiritut õudust. Ta võpatas, kuuldes trepil samme.

  "Sinu teener?" küsis khatailane.

  Publio noogutas vaikides - keel ei kuulanud sõna. Üks tulijaist tõmbas

voodilt siidkatte ja heitis selle üle laiba. Seejärel varjusid kõik neli

esriide taha, kusjuures peamees hoiatas:

  "Küsi, mida ta tahab, ja saada ta kähku minema. Kui sa peaksid meid reetma, ei

lahku kumbki teist siit elusalt. Ja ära mõtlegi märku anda, et toas on veel

keegi."

  Ta raputas väljendusrikkalt saua ja puges eesriide taha.

  Publio värises iiveldusega võideldes. Võimalik, et tegu oli üksnes varjude

mänguga, kuid talle oli tundunud, et sau liikus nagu elusolend.

  Ta sai endast vaevaga võitu ja tuppa astunud kaltsakas kõrilõikaja ei märganud

midagi.

  "Kõik sai tehtud sinu soovi järgi, isand," kandis ta ette. "Barbari laip

vedeleb rannal."

  Publio kuulis eesriide taga liikumist ja oleks peaaegu hirmu kätte kõngenud.

Seda märkamata jätkas röövel:

  "Sinu sekretär Tiberio sai surma. Barbar lõi ta maha ja neli mu seltsilist

lisaks. Me tõime nende laibad kaasa. Barbaril polnud muud ligi kui kaks

hõbemünti. Kas käsid veel midagi?"

  "Ei," sai Publio vaevaga õeldud. "Mine!"

  Röövel kummardas ja väljus tõtakalt, mõeldes ise, et peremehel on vist

seedimine korrast ära.

  Neli khatailast väljusid oma peidikust.

  "Kellest jutt käis?" küsis peamees. "Ühest rändurist, kes mind haavas," sõnas

Publio.

  "Vale," lausus khatailane rahulikult. "Ta rääkis Akviloonia kuningast. Ma näen

seda sinu näost. Istu voodile ja püsi paigal. Jään sinu juurde, kuna mu

kaaslased lähevad surnukeha otsima."

  Hirmust värisev kaupmees istus. Viimaks tulid kolm ülejäänut tagasi ja

teatasid, et kimmerlase laipa polnud enam rannal. Publio ei osanud arvata, oli

see halb või hea.

  "Me nägime võitluse jälgi," ütles üks, "ja liival oli verd. Ent kuningas oli

kadunud."

  Neljas khataitane joonistas sauaga vaibale nähtamatu märgi.

  "Mida te liivalt veel lugesite?" küsis ta.

  "Seda, et kuningas on elus ja läheb meritsi lõunasse."

  Pikk khatailane tõstis pea ja vaatas Publiole sellise pilguga otsa, et too

üleni külma higiga kattus.

  "Mida te minult tahate?" lalises ta. "Laeva," vastas khatailane. "Kaugsõiduks

varustatud laeva."

  "Kuhu sõiduks?" küsis Publio keeldumisele mõtlematagi.

  "Maailma otsa," vastas kohutav külaline. "Võib - olla isegi veel kaugemale -

põrgu tulemereni."



15. Korsaari tagasitulek



  Esimene, mida Conan meelemärkusele tulles tundis, oli liikumine - ta tõusis ja

langes kogu aeg kuhugi. Seejärel kuulis ta tuule vingumist mastides ja taipas

silmi avamata, et viibib laeval. Kostsid hääled ja keegi pritsis talle vett.

Kuningas virgus lõplikult. Valjult vandudes ajas ta end püsti ja vaatas ringi.

Ümberringi kõlas kähe naer ja oli tunda ammu pesemata kehade lõhna.

  Ta seisis täispurjedega sõitva pika galeeri vööritekil. Vasakut kätt jooksis

helepunane rannikuriba, paremal pool laius piiritu ookean.

  Pikk ja kitsas galeer oli lõunaranniku tavaline kaubalaev. Vööris ja ahtris

paiknesid kajutid, laeva keskel istusid aerude külge aheldatud sõudjad,

nelikümmend meest kummagi parda ääres. Enamikus olid need mustanahalised.

  Kõigil neil oli vöö ümber ahel, mille teine ots oli kinnitatud pika ja jämeda

posti külge. Orja elu argose galeeridel oli ehtne põrgu. Conan nägi, et enamik

sõudjaid oli pärit Kushimaalt, umbes kolmkümmend meest aga kaugetelt lõunamaa

saartelt, kõigi korsaaride algkodust. Ja ta tundis ära mitu meest, kes olid koos

temaga saagiretkedel käinud.

  Conan nägi ja mõistis seda kõike ainsa hetkega. Seejärel tõmbas ta käed

rusikasse ja jäi teda ümbritsevaid mehi põrnitsema. Too, kes oli ta veega üle

valanud, hoidis ämbrit ikka veel käes, ja kuningas sirutas raevunult käe mõõga

järele, kuid talle meenus samas, et ta oli alasti ning relvitu.

  "Mis armetu küna see on?" lõrises ta. "Kus ma viibin?"

Meremehed - kõik viimseni tugevad habetunud argoslased - kihistasid pilkavalt ja

üks neist, uhke riietuse järgi otsustades kapten, asetas käed rinnale vaheliti

ja sõnas:

  "Me leidsime su rannalt. Keegi oli sulle pähe virutanud ja su paljaks

röövinud. Meil oli mehi tarvis ja nii võtsimegi su kaasa."

  "Mis laev see sihuke on?" päris Conan.

  ""Vahvur" Messantiast. Meil on lastiks peeglid, helepunased siidmantlid,

kullatud kiivrid, kilbid ja mõõgad, et neid shemis vase ja tukatikulla vastu

vahetada. Minu nimi on Demetrio ja ma olen selle laeva kapten ning sinu isand."

  "See suund sobib mulle täiesti," sõnas Conan kapteni viimastele sõnadele

tähelepanu pööramata. Nad liikusid kalda ligiduses lõunasse. Ta teadis, et

kusagil eespool tõttas kitsas galeer.

  "Äkki olete te näinud üht stüügia galeeri..." alustas Conan, kuid samas lõi

kapteni toores lõust raevust punetama. Ta otsustas, et on aeg sellele

päevavargale tema õige koht kätte näidata.

  "Marss tööle!" uratas ta. "Oleme sinu peale niigi palju aega raisanud.

Osutasin sulle juba küllalt au, kui vastasin su tobedatele küsimustele. Käi

tekilt minema! Teenid sõidu tööga tasa..."

  "Ma ostan su laeva ära..." alustas Conan ja kohe meenus talle, et tal polnud

krossigi ligi.

  Kõlas uus naerupahvatus ja kapten, kes arvas, et tema üle irvitatakse, lõi

veelgi rohkem punetama.

  "Hakkasid mässama, siga?" Ta haaras noa järele. "Käi tööle, kuni ma pole

käskinud sind läbi peksta! Ja hoia keel hammaste taga, või ma aheldan su koos

mustadega aeru külge!"

  Conani metsik iseloom pääses valla. "Vaiksemalt, molkus!" röögatas ta nagu

tormi-iil. "Ja jäta see mängukann rahule või ma viskan su haidele söödaks!"

  "Kes sa sihuke oled?" mõirgas kapten.

  "Kohe saad teada!" Ja Conan sööstis kilbi juurde, mille küljes rippusid

relvad.

  Kapten tõmbas noa välja, kuid Conan jõudis tal randmest haarata ja väänas käe

õlaliigesest välja. Kapten möirgas nagu sõnn tapamajas. Kimmerlane tõukas ta

eemale ja kapten veeres üle teki. Conan haaras raske kirve ja pöördus, et

pealetungivaid madruseid tagasi lüüa. Nad liginesid talle ähkides, kuid neil ei

olnud kimmerlase tiigrijõule midagi vastu panna. Enne, kui nad midagi teha

jõudsid, sööstis ta otse nende keskele, jagades hoope paremale ja vasakule. Kaks

meremeest langesid veristena maha.

  Conan murdis läbi sillale, mis ühendas vööri- ja ahtritekki ning kulges otse

üle sõudjate peade. Paar madrust, kes pelgasid kaaslaste saatust jagada, jäid

paigale, kuid umbes kolmkümmend meest sööstsid, relv käes, Conanile järele.

  Kirvega vehkides ja oma musta lakka raputades jäi Conan vaatama sõudjate musti

nägusid.

  "Kes ma olen?" jõuras ta. "Vaadake, koerad! Aranga, Jasunga, Laranga, vaadake

siia! Kes ma olen?"

  All tõusis lärm, mis kasvas võimsaks mõirgeks:

  "Amra! See on Amra! Lõvi on tagasi tulnud!"

  Meremehed kahvatasid seda hüüet kuuldes ning silmitsesid Conanit õudusega. Oli

see tõepoolest toosama lõunamerede verejanuline libahunt, kes hulk aastaid

tagasi salapäraselt kadus ja elas edasi vaid jubedates legendides? Hullunud

neegrite huultele ilmus vaht. Nad kõlistasid oma ahelaid ja hüüdsid Amra nime

nagu loitsu. Isegi kushlased, kes polnud Conanit kunagi näinud, ühinesid selle

hüüdega.

  Kapten Demetrio roomas tervele käele toetudes tekile ja kisendas:

  "Edasi, lojused! Tapke ta, kuni mustad pole end ahelaist vabaks kiskunud!"

  Galeeri meeskonna jaoks ei saanud olla midagi hullemat ja see pärast ründasid

madrused kuningat meeleheitlikult kahest küljest, kuid Conan hüppas nõtkelt

alumisele tekile.

  "Surm neile!" müristas ta ja tema kirves raius esimese ahela kõlksatusega

pooleks. Lõrisev ori pääses valla ja virutas aeruga nagu malakaga. "Vahvuri"

tekil valitses kaos. Conani kirves tõusis ja langes ja iga hoop vabastas ühe

mõirgava hiiglase, kes oli vabadusest innustunud ja põles kättemaksuihast.

  Madrused, kes alla hüppasid, et Conanit takistada, haarati kinni veel

aheldatud sõudjate poolt, juba vabaks pääsenud aga sööstsid jubedalt ulgudes

tekile, peksid aerude ja ahela juppidega, lasid käiku küüned ja hambad. Umbes

viiskümmend meest vabaks päästnud, hüppas Conan sillale, et oma kumera teraga

kirves liitlaste malakatega ühendada.

  Seejärel algas verepulm. Tugevad mehised kartmatud argoslased, oma rahva

tõelised pojad, ei suutnud vastu seista mustadele hiiglastele, keda juhtis

armutu barbar. Saabunud oli kättemaksutund nuudihoopide, solvangute, kõigi

alanduste ja piinade eest. Vööri ja ahtri vahel möllas kättemaksu orkaan. Kui

see viimaks vaibus, oli "Vahvuri" pardal elus üksainuke valge mees - armiline

barbar, kelle ümber tunglesid neegrid. Nad tantsisid verisel tekil ja tagusid

vaimustushoos laupadega vastu tekilaudu.

  "Amra! Amra!" kisendasid nad. "Lõvi on tagasi! Küll stüügia shaakalid põhjas

nüüd ulguma hakkavad, uluvad ka Kushimaa mustad penid! Külad löövad lõõmama,

laevad lähevad põhja! Haa, naised nutavad, odad tärisevad!"

  "Jääge vait, lojused!" mörises Conan. "Kümme meest alla teisi lahti päästma.

Kõik ülejäänud tüüri, purjede ja aerude juurde! Crom ja kuradid, kas te ei näe,

et me oleme päris kalda ligi triivinud? Kas tahate madalikule joosta ja uuesti

argoslaste käppade vahele sattuda? Visake see rämps kähku üle parda! Tööle,

muidu nülin teilt naha maha!"

  Sõudjad ruttasid hõigete, naeru ja laulu saatel Conani käske täitma. Laibad

lendasid üle parda, kus kolmnurksed uimed juba välgatasid.

  Conan seisis kaptenisillal, käed rinnal vaheliti, ja silmitses süngel pilgul

neegreid, kes omakorda teda ootavalt silmitsesid. Vaevalt oleksid akviloonia

õukondlased tol hetkel selles karmis korsaaris oma kuninga ära tundnud.

  "Trümmis on kuhjaga toitu!" möirgas Conan. "Ja relvi - neid veeti Kushimaale.

Meil jätkub nii sõudjaid kui sõdalasi! Teie, orjad, rabasite argose penide

heaks - kas siis vabad mehed ei liiguta Amra heaks aere?"

  "Hoo!" karjusid mehed. "Oleme sinu lapsed! Juhi meid kuhu tahad!"

  "Siis asja juurde! Esmalt peske tekid puhtaks - vabad inimesed ei saa sellise

rämpsu keskel elada. Kolm meest lähevad süüa keetma. Küll ma teil reisi lõpul

kõik ribid üle loen!"

  Vastuseks kõlas uuesti vaimustunud kisa ja neegrid ruttasid käsku täitma.

Conan tõmbas kopsudesse mereõhku ja pingutas lihaseid. Ehkki ta oli Akviloonia

kroonist ilma jäänud, oli ta endiselt siniste mereavaruste kuningas!



16. Khemi mustad müürid



  Aerud vabade meeste kätes andsid "Vahvurile" tubli hoo. Kaubagaleerist oli

saanud sõjalaev. Nüüd istusid mehed sõudepinikidel, mõõgad vööl ja kullatud

kiivrid peas. Parrastel rippusid kilbid, masti ehtisid oda - ja noolekimbud.

Isegi loodus oli Conani poolt: päevpäevalt tugevnev briis paisutas purjesid,

nii et aere enam vaja ei läinudki.

  Päeval ja ööl istus mastikorvis vahimees, et silmata lõunasse kihutavat musta

galeeri. Üksikud kaluripaadid püüdsid korsaaridest kaugemale hoiduda. Viimaks

märgatigi purje, kuid mitte lõunas, vaid põhja pool - silmapiiril liikus

täispurjes galeer. Neegrid käisid Conanile peale, et nad kurssi muudaksid ja

laeva kaaperdaksid, ent pealik keeldus. Ta vajas vaid seda laeva, mis kusagil

eespool lõunasse tõttas. Põhjapoolne galeer püsis vaateväljas nii õhtul kui ka

järgmisel hommikul - see hoidis "Vahvuriga" sama kurssi. Ehk on need jälitajad,

mõtles Conan, kuid mis neil mõttes on? Muide, mida lähemale nad Stüügia

rannikule jõudsid, seda kärsitumaks ta muutus. Ta teadis kindlalt, et Arimani

südame oli röövinud Sethi preester. Ent kuhu mujale kui mitte Stüügiasse võis

Sethi preester sõita? Neegrid adusid tema rahutust ja ehkki nad ei teadnud,

milles asi, pingutasid nad palju usinamalt kui nuudihoopide all. Nad unistasid

veristest rüüsteretkedest ja rikkalikust saagist. Isegi kushlased manasid neile

omase julmusega ette kujutluspilte, kuidas nad oma hõimukaaslasi puistavad.

Hõimuvendlus ei lugenud neile midagi, kui vaid noosi saaks.

  Rannajoon muutus peagi. Mäestikutriip kadus silmapiirilt ja abajaid jäi

harvemaks, ning selle asemel valendasid üha sagedamini kaugetel tasandikel

hajusalt paiknevate Shemimaa linnade tahuktornid. Hiljem ilmusid nähtavale

tamarindisalud, palmitukad muutusid tihedamaks, merre voolavate jõgede suudmeid

ümbritses lopsakas roheline tihnik. Viimaks hakkasid lõunapoolsel silmapiiril

terendama kõrged tumedad linnamüürid ja -tornid.

  Läheduses merre suubuv piirijõgi kandis nime Stüks, Khemi linn aga oli Stüügia

suurim sadam ning ühtlasi pealinn. Kuningas elas küll iidses Luksuris, Khemi aga

oli riigi usuline keskus, ehkki kõneldi, et preestrite tõeline pealinn asub

sisemaal Stüksi ääres, salapärases hüljatud linnas.

  Kustutatud tuledega "Vahvur" möödus ööpimeduses sadamast ja heitis enne

päikesetõusu ankrusse väikeses lahes, linnast umbes kahe miili kaugusel. Abajat

ümbritses mangroovitihniku, palmide ja liaanidega kaetud soo. Laev ei torganud

siin peaaegu üldse silma - Conan tundis seda varjupaika oma piraadielu ajast.

  Linnast ja selle vägevatest bastionidest mööda sõites nägid nad tõrvikute kuma

ja kuulsid tuhmi trummipõrinat. Laevu oli sadamas hõredalt, mitte nii nagu

Messantias. Stüügialaste vägevus ja kuulsus ei tuginenud merelaevastikule.

Neilgi olid oma kaubalaevad ja sõjagaleerid, ent nende maismaavägi oli võrratult

tugevam. Pealegi ei käinud enamik laevu üldse merel, vaid sõitsid laial Stüksil

üles- ja allavoolu.

  Stüügialased olid iidne, sünge, mõistatuslik, vägev ja armutu rahvas.

Ennemuiste ulatusid nende valdused praegusest piirist kaugele põhja poole -

kuni Shemi rohtlateni ja eelmäestikeni, kus nüüd elasid ofiirlased. Nende

riigiks oli olnud muistne Acheron. Ent Acheron hävis ja hundinahkades ning

sarvilistes kiivrites metsikud esivanemad kihutasid nende maade pärisperemehed

välja. Stüügialased ei olnud seda kunagi unustanud.



  Terve päeva seisis "Vahvur" väikeses lahes. Oksarägastikus siristasid

kirevasulised linnud ja roostikus väänlevad maod. Viimaks, õhtu eel, lasti paat

vette: vahimehed olid märganud ruhes sõudvat stüügia kalurit.

  "Vahvuri" tekile toimetatud pikk ja kõhetu kalur oli hirmu tõttu näost hall -

mehi, kes olid ta kinni võtnud, peeti Stüügia rannikul libarditeks. Tal oli

seljas vaid siidist puusavöö, sest Stüügias - nagu muide ka Hürkaanias - käivad

isegi orjad ja kerjused siidrõivastes. Paadis lebas veel mantel, mis kaitses

öise külma vastu.

  Piinarikast surma kartev kalur langes Conani ette põlvili maha.

  "Tõuse püsti, vanamees, ja ära värise," sõnas kärsitu kimmerlane, kes ei

taibanud kaluri hirmu põhjust. "Keegi ei tee sulle liiga. Ütle mulle parem, kas

Khemi ei ole paari viimase päeva sees tulnud üks must ja kiirekäiguline Argose

galeer?"

  "Jah, isand," vastas kalur. "Alles eile hommikul jõudis pikalt rännakult põhja

tagasi preester Thutotmes. Räägitakse, et ta olevat käinud Messantias."

  "Ja mida ta sealt Messantiast tõi?"

  "Seda ma kahjuks ei tea, isand."

  "Aga miks ta Messantias käis?" päris Conan edasi.

  "Ma ei tea sedagi isand. Kust võiksin mina teada Sethi preestrite kavatsusi?

Võin pajatada vaid seda, mida olen oma silmaga näinud või teiste suust kuulnud.

Räägitakse, et meie maale olevat jõudnud tohutult tähtis teade, kuid mis teade

see säärane oli, ei tea keegi. Küll aga teavad kõik, et preester Thutotmes asus

oma mustal galeeril sedamaid teele. Nüüd on ta tagasi, kuid mida ta Argoses tegi

ja millise lastiga naasis, ei tea keegi, isegi mitte galeeri meeskond. Rahvas

jutustab, et ta olevat Toth-Amoniga, Luksuris elava Sethi ülempreestriga riidu

läinud ja kogub jõudu, et Ülimat kukutada. Et kes olen mina, et seda kõike

teada? Kui preestrid vaenu kisuvad, peab väike inimene lebama nagu tilluke

liivatera ja lootma, et teda ära ei tallata."

  Conani huuled tõmbusid taolisi asjalikke arutlusi kuuldes muigele ja ta

pöördus oma meeste poole:

  "Ma lähen üksinda Khemi ja otsin selle varga Thutotmese üles. Hoidke sellel

mehel silm peal, kuid ärge talle liiga tehke. Crom ja kuradid, jätke oma

vingumine! Või tahate õkva sadamasse sisse sõita ja linna tormijooksuga

vallutada? Ma lähen üksi."

  Nurina summutanud, võttis ta relvad ült ja pani selga kaluri lihtsad rõivad.

Kuid ta ei unustanud kaasa võtmast lühikest pistoda. Stüügia lihtrahval polnud

lubatud relva kanda, lühike mantel aga poleks kimmerlase vägilasmõõka ära

varjata suutnud. Hanatani nuga oli metsikute kõrbe rahvaste relv, kes elasid

Stüügiast lõuna pool - habemenoana terav, lai ja raske tera oli sepistatud

oivalisest terasest ja küllalt pikk, et inimesel sooled välja lasta.

  Jätnud kaluri piraatide valve alla, hüppas Conan tema paati.

  "Oodake mind hommikuni," sõnas ta. "Kui ma pole selleks ajaks tagasi tulnud,

tähendab see, et ma ei tulegi. Siis sõitke kähku ära lõunasse, oma kodukanti."

  Neegrid pistsid kaeblikult ulguma, ent pea üle parda pistnud kuningas kukkus

vanduma ja pani vaikuse maksma. Siis istus ta paadi põhja, võttis aerud ja

pühkis üle vee minema sellise kiirusega millest paadi eelmine omanik ei osanud

undki näha.



17. "Sa tapsid Sethi pühitsetud poja!"



  Khemi sadam asus kahe merreulatuva maariba vahel. Conan sõitis ümber

lõunapoolse neeme ajal, mil valvurid võisid küll nii paati kui kalurit tähele

panna, ent ei saanud teda hämaruse tõttu enam täpsemalt silmitseda. Ta lipsas

märkamatult reidilseisvate mustade sõjagaleeride vahelt läbi ja sõudks kopsaka

kivitrepi juurde. Kui ta oli paadi raudrõnga külge sidunud, polnod seda hulga

hulga teiste seast enam võimalik eristada. Polnud karta, et sellega midagi

juhtuks - kõlvata võis see ainult kalurile ja kalurid juba üksteise tagant ei

varasta.

  Kui ta pikast trepist üles läks ja iga paari sammu järel loksuva vee kohal

leegitsevatest tõrvikutest möödus, sai ta vaid ükskõikse pilgu osaliseks.

Harilik lugu - kalur naasis püügiretkelt tühjade kätega Conani rüht oli kehviku

kohta küll liiga sirge ja enesekindel, kuid ta kõndis kiirel sammul ja

stüügialased ei olnud eriti valvas rahvas.

  Kehaehituselt ei erinenud kuningas kuigivõrd Stüügia sõdalastest, tema

päevitunud nahk oli sama tõmmu, vaskse peavõruga ümbritsetud mustad juuksed olid

samamoodi kulmude kohalt pügatud. Teda eristasid ainult kõnnak, võõrapärased

näojooned ja sinised silmad.

  Ent mäng oli ohtlik ja kauaks tal märkamatuks jääda ei õnnestunud. Khem polnud

mõni hüborealaste sadam, kus oleks kubisenud erinevatest maadest pärit

inimestest. Siinseteks ainsateks võõrasteks olid neegrid ja orjad, kellega

kimmerlane veelgi vähem sarnanes kui stüügialased ise. Võõramaalased polnud

Stüügia linnades kaugeltki mitte teretulnud külalisteks, siin salliti ainult

saadikuid ja usaldusväärseid kaupmehi ning nemadki pidid enne päikeseloojangut

oma laevadele minema. Pealegi polnud sadamas näha mitte ainsatki hüborealaste

laeva. Linna valdas mingi seletamatu ärevus, Conan tajus oma ürgse vaistuga

mingit pinget.

  Paljastamise korral ootaks teda kurb saatus. Teda võidakse kohe tappa kui

võõrast, ent kui keegi tunneks ta ära kui Amra, kes tule ja mõõgaga rannikuid

laastas... Külmavärin jooksis üle selja. Inimkujulisi vaenlasi kuningas ei

kartnud, kuid ta viibis praegu võlurite maal. Räägiti, et hüborealaste maadelt

välja kihutatud Vana Madu varjab end kusagil siinsete templite salaruumides,

kus peetakse jubedaid ja salapäraseid kombetalitusi.

  See linn ei sarnanenud hüborealaste omadele - laternad ei põlenud, tänavail ei

liikunud laulvaid ja naervaid inimesi, kaubitsejad ei kutsunud möödakäijaid oma

putkadesse ja poodidesse. Siinsed kauplused suleti juba videviku ajal, ainsateks

valgusallikateks aga olid pika vahemaa tagant majaseintele kinnitatud tõrvikud.

Möödakäijaid oli harvalt, kusjuures neid jäi üha vähemaks ja kõik tõttasid

vaikides. See vaatepilt tundus Conanile kurb ning ebaloomulik - vaikivad

inimesed, nende tõtlik samm, mõlemal pool tänavat paksud müürid. Stüügia

arhitektuur oli kuidagi masendav.

  Lambid põlesid ainult ülemistel majakorrustel. Conan teadis, et enamik

linlasi eelistab magada lamedatel katustel lageda taeva all, palmipuude ja

kunstlike aedade keskel. Kusagilt kostus harjumatut muusikat. Aeg-ajalt sõitis

piki kivisillutist mõni pronkskaarik, milles võis näha kotkaninaga ülikut,

seljas siidmantel ja juuksepahmakat ümbritseval kuldsel peavõrul Mao märk; ja

alasti kutsarit, kes üritas metsikuid stüügia täkke ohjeldada.

  Jala käisid ainult kerjused, pudukaupmehed, libud ja käsitöölised, kuid neid

oli vähe. Conan suundus Sethi templi poole. Ta uskus, et tunneb Thutotmese ära,

ehkki oli teda Messantias vaid ühe põgusa hetke näinud. Selles, et nimelt

preester oli Beloso tapnud, ei kahelnud ta hetkekski. Ainult Musta Ringi

kõrgemate astmete targad suutsid ainsa käepuudutusega inimese tappa ja ainult

nemad võisid uhmata Toth-Amoni, kes oli kõigi Lääne rahvaste jaoks vaid kohutav

legend.

  Tänav muutus laiemaks ja Conan taipas, et hakkab jõudma pühasse linnaossa.

Taeva poole kõrgusid jubetud hooned. Korra kõlas kusagil eespool läbitungiv

naisekisa. Alasti kurtisaan, peas sulisehe, surus end vastu seina ja vaatas

õudusega midagi, mida Conan kohe tähele ei pannud. Tema karjet kuuldes jäid paar

möödakäijat seisma ning tardusid otsekui kiviks. Ja siis nägi Conan, et eespool

liikus miski. Seejärel ilmus majanurga tagant nähtavale ilge kolmenurgeline pea

ja selle järel keerdhaaval nõtke läikiv tume kere. Conan võpatas ja talle meenus

Sethi - Stüügia maokujuilse peajumala - pühadest madudest pajatav legend. Neid

koletisi peeti Sethi templites ja lasti tänavaile valla, et nad saaksid oma

nälga kustutada, pistes nahka suvalise ettejuhtuja. Seda peeti ohvrianniks

soomuselisele jumalale. Stüügia mehed ja naised langesid põlvili ning leppisid

taltsalt oma saatusega. See, kelle hiigelmadu välja valib, hukkub

surmapitsituses ja neelatakse alla nagu hiir.Teised jäävad ellu - selline on

jumalate tahe!

  Kuid mitte Conani tahe! Boamadu roomas tema poole - ilmselt seetõttu, et

kimmerlane ainsana sirgelt seisis. Conan haaras pistoda käepidemest, lootes ise

siiski, et elajas roomab mööda. Ent.madu peatus ja hakkas end rõngasse kerima,

haralist keelt aegajalt suust välja ajades. Tema silmad kiiskasid külmalt. Madu

valmistus hüppeks, ent Conan tõmbas pistoda välja ja andis surmava hoobi. Lai

tera lõhestas kolmnurkse larhvi ja tungis kaelani välja.

  Conan tõmbas noa välja ja hüppas kõrvale, kuna hiigelkeha surmaheitluses

tõmbles. Vaikust häiris ainult saba kume mütsumine kiviplaatidel.

  Seejärel kisendasid Sethi vapustatud kummardajad:

  "Pühaduserüvetaja! Sa tapsid Sethi pühitsetud poja! Surm taile! Surm! Surm!"

  õhus vihisesid kivid ja marruläinud stüügialased sööstsid Conani kallale.

Rahvast valgus ustest tänavale, lärm valjenes. Conan pööras ühte põiktänavasse.

Ta jooksis puhtalt vaistu järgi ja kuulis selja taga paljaste jalgade müdinat.

Seejärel leidis ta vasak käsi müüris ava - ta pöördus ja sattus teisele

puisteele. Mõlemal pool kulgesid paksud kivimüürid. Need olid templite seinad.

Ta kuulis, kuidas jälitajate hääled üha vaiksemaks jäid - nad ei olnud tema

nõksu ära aimanud ja jooksid vales suunas. Ta läks edasi, ehkki juba paljas

mõte, et ta võib veel mõnede "Sethi lastega" kokku puutuda, ajas talle õuduse

peale.

  Äkitselt märkas ta ees tulukest, mis oli kui jaaniuss pimeduses. Conan liibus

vastu müüri ja hoidis pistoda löögivalmis, sest talle ligines mees tõrvikuga.

Too oli juba nii lähedal, et Conan võis eristada tõrvikut hoidvat kätt ja ähmast

näosõõri. Veel paar sammu ja tulija oleks kuningat silmanud. Conan valmistus

surmavaks sööstuks, ent ühtäkki jäi tulija seisma. Tõrvikuleek tõi pimedusest

nähtavale ukse piirjooned ja tulija hakkas luku kallal pusima. Uks avanes, mees

astus sisse ja Conanit ümbritses taas pimedus.

  Seina kobades jõudis ta ukseni. Kui mööda tänavat oli tulnud üks mees, võis

iga hetk tulla ka järgmine. Ja kui ta tagasi pööraks, kas ei satu ta siis

jälitajate jõuguga vastamisi? Need võisid ju suunda muuta. Ta tundis end nende

paljaste ligipääsmatute müüride ees kaitsetuna ja tahtis siit varjuda - kas või

tollesse tundmatusse hoonesse.

  Raske pronksuks avanes hõlpsasti. Conan piilus tekkinud prakku. Tema pilgule

avanes suur nelinurkne mustade kiviseintega saal. Seinaorvas põles tõrvik.

Saal oli tühi. Conan astus üle läve ja sulges enda järel ukse.

  Käratult üle marmorplaatide astudes läks ta üle saali ja jõudis tikapuust

ukseni. Pistoda löögivalmis hoides astus ta tohutusse süngesse ruumi, mille lagi

kadus kusagil kõrgel pimedusse. Jubetud pronkslühtrid valgustasid seda saali

mingi erilise kumaga. Saali teises otsas algas lai käsipuudeta trepp, mis

haihtus samuti üles pimedusse.

  Conan võpatas; ta mõistis, et oli sattunud mingi stüügia jumaluse - vahest

koguni Sethi enda - templisse. Kohe nägi ta ka selle peremeest: saail sügavuses

kerkis tahumata mustast kivist ohvrialtar, kus lambivalgel läigatasid tohutu mao

rõngad. Madu ei liigutanud ja Conanile meenusid jutud, nagu hoidvat preestrid

oma hoolealuseid tavaliselt unes. Kimmerlane tegi ebalevalt paar sammu, astus

siis kähku tagasi ja varjus seinaorva katva siidkardina taha: keegi ligines.

  Ühest käigust ilmus nähtavale pikk tugev inimkogu sandaalides, siidtuunikas ja

laias valges mantlis. Tema pead ja nägu varjas koletu, poollooma-poolinimest

kujutav mask, mida ehtisid jaanalinnusuled. Stüügia preestrid sooritasid mõned

oma kombetalitused just sellistes maskides.

  Conan lootis märkamatuks jääda, ent stüügialast näis juhtivat vaist; ta

suundus algul otse trepi poole, ent pöördus siis ootamatult ja sööstis orva

juurde. Kui ta siidkardina kõrvale tõmbas, tuhises sealt välja vägev käsi, mis

summutas preestri karje ja tõmbas ta pistodale vastu.

  Conan juba teadis, mida edasi teha. Ta võttis tapetult ilge maski eest ja pani

selle endale pähe, preestri surnukeha aga kattis kaluri mantliga kinni. Preestri

valge hõlsti heitis ta oma vägilasõlgadele. Taoline maskeraad oli lausa saatuse

kingitus. Otsigu nüüd terve Khemi linn pealegi pühaduse teotajat, kes julges end

noaga püha mao vastu kaitsta - kellelgi ei tule pähe teda preestri maski tagant

otsima hakata.

  Ta astus söakalt orvast välja ja suundus umbropsu väljavalitud ukse poole,

kuid ei jõudnud teha kaht sammugi...

  Trepi jalami juures seisis temaga sarnaselt rõivastatud inimrühm. Kuningas jäi

liikumatult seisma, lootes oma maskeeringule. Tema laubale kerkis külm higi.

Keegi ei lausunud sõnagi. Otsekui viirastused läksid maskides preestrid Conanist

mööda ja suundusid musta ukse poole. Nende juhil oli käes eebenipuust sau, mida

ehtis inimkolp, ja Conan mõistis, et ta on mingi salajase ja kurja stüügia

kombetalituse tunnistajaks. Rongkäigus päramisena sammuv mees pöördus Conani

poole, otsekui teda kaasa kutsudes. Keeldumine oleks võinud kahtlust äratada.

Oma sammu rongkäigu väljapeetud kõnnaku järgi seades asus Conan viimasena rivvi.

  Nad läksid mööda pikki süngeid võlvkäike ja aegamööda hakkas kolp fosforselt

helendama. Conanit valdas loomalik hirm; tal tekkis tahtmine pistoda haarata ja

hoope jagades sellest jõledast templist ummisjalu pageda. Kuid kõigest hoolimata

hoidis ta end vaos ja ei suutnud kergendusohet tagasi hoida alles siis, kui nad

läbi kolme mehe kõrguse ukse lageda taeva alla jõudsid.

  Conan pidas aru, kas mitte lipsata mõnele pimedale puiesteele, ent ei

söandanud seda esialgu teha ja läks koos vaikiva rongkäiguga edasi. Vastutulijad

pöörasid kõrvale ja jooksid eemale. Nad liikusid keset tänavat ja tema pagemine

poleks märkamatuks jäänud. Kimmerlase kannatus oil juba peaaegu katkemas, kui

nad jõudsid madala väravani ja väljusid linnamüüride vahelt. Nüüd olid

ümberringi vaid lamedate katustega maadligi savionnid ja pimeduses ähmaselt

paistvad palmid. Conan leidis, et nüüd on sobiv hetk sellest napisõnalisest

seltskonnast lahku lüüa.

  Ent teispool linnamüüre vaikus katkes ja erutatud preestrid asusid omavahel

midagi arutama. Ühtlane rivisamm läks sassi, juht haaras kolbalise saua lohakalt

kaenlasse ja kõik liikusid segasummas edasi. Koos teistega tõttas edasi ka

Conan, kelle kõrv oli tabanud sosinal lausutud sõna, mis pani ta võpatama. See

sõna oli: Thutotmes!



18. Surematu naine



  Conan silmitses õhinal oma maskeeritud teekaaslasi. Thutotmes oli kas nende

seas või siis läksid nad kohtuma preestriga, keda kimmerlane otsis. Palmide taga

öötaeva taustal musta kolmnurkset massiivi nähes taipas ta äkitselt, kuhu nad

teel olid.

  Nende selja taga kõrgusid lahevees peegelduvate tähtede poole Khemi ähvardavad

tornid, nende ees pimeduses laius kõrb. Kusagil läheduses pistis ulguma shaakal

ja see oli kogu ümbruses ainus heli, sest preestrite sandaalid liikusid üle

liiva täiesti hääletult. Näis, nagu oleksid kõrbes kerkivale hiigelpüramiidile

liginenud viirastused.

  Püramiidi nähes lõi Conani süda kõvemini põksuma, soov Thutotmes iga hinna

eest kätte saada põimus ühte hirmuga tundmatu ees. Kes olekski suutnud rahumeeli

tollele mustast kivist ehitisele ligineda? Ainuüksi selle nimi oli lõuna

elanikele jubeduse sümboliks. Legendid pajatasid, et püramiide polnud ehitanud

hoopiski mitte stüügialased, vaid et need olid kõrgunud kõrbes juba tollel

igimuistsel ajal, mil too tõmmu rahvas suure jõe äärsetele maadele tuli.

  Püramiidi sissekäiku valvasid naisenägudega kivilõvid. Juht astus ukse juurde,

mille kõrval Conan märkas ähmast tumedat kogu.

  Preester jäi mõneks ajaks tolle kogu juurde ja kadus siis püramiidi. Teised

järgnesid talle ükshaaval. Igaüks neist peatus hetkeks tolle salapärase valvuri

juures ja vahetas temaga mingi sõna või zesti, mida kuulda ega näha Conan ei

suutnud. Ta hoidus tahapoole ja tegi siis näo, nagu oleks tal sandaali rihm

lahti läinud. Alles siis, kui viimane preester oli püramiidi sisenenud, astus

temagi edasi.

  Vanu legende meenutades mõtles Conan ärevalt, kas too valvur oligi üldse

inimolend? Ent kahtlused hajusid sedamaid. Sissekäigu kõrval põlev tilluke

pronkslamp valgustas hämarusse suubuvat koridori ja mustas mantlis kogu. Rohkem

polnud kedagi näha; kõik preestrid olid püramiidi sisemusse kadunud.

  Mustas hõlstis stüügialane puuris Conanit valvsa pilguga ja tegi vasaku käega

iseäraliku liigutuse. Conan kordas seda, kuid ilmselt mitte õnnestunult: valvuri

paremas käes välgatas teras ja järgnenud hoop oli nii tugev, et oleks harilikku

inimest ilmselt kohe südamesse tabanud.

  Ent tuhmilt veiklev tera ei tabanud märki: Conan püüdis õblukese käe kinni ja

virutas parema rusikaga stüügialasele pähe. Tolle pea paiskus vastu müüri ja

raksatas tuhmilt.

  Conan seisis kuulatades tapetu kohal. Koridor oli endiselt inimtühi, ent

kusagilt alt sügavusest kandus kimmerlaseni nõrk gongiheli.

  Ta kummardus, lohistas laiba raske pronksukse taha ja liikus siis

ettevaatlikult, kuid kärmelt oma saatusele vastu. Ent ta ei jõudnud kuigi

kaugele, sest koridor hargnes kaheks ja oli võimatu ära aimata, kuhupoole

preestrid olid läinud. Conan valis umbropsu vasak poolse harukäigu.

Loendamatutest jalgadest häilitud põrand langes ühtlaselt allapoole. Rohekaks

tõmbunud seinalampides põlesid nõrgad tulukesed. Conan üritas aimata, mis

eesmärgil ja millisel ettekujutamatul ajastul need hiigelehitised olid

püstitatud. See oli muistne, igimuistne maa. Keegi ei osanud öelda, mitu

sajandit oli üle Stüügia mustade templite tuhisenud.

  Nii vasakul kui paremal avanesid üha uued harukäigud, ent Conan jäi

peakoridori, ehkki tundis, et ta eksib. Isegi kui preestritel oli suur edumaa,

oleks ta neile nüüd juba järele jõudnud. Conan muutus rahutuks. Ehkki siin

valitses lausa hauavaikus, adus ta kellegi lähedust. Tundus, nagu oleksid teda

igast käigust jälginud nähtamatud silmad. Ta jäi seisma ja oli juba valmis

hargnemiskohta naasma, ent pöördus siis järsult ümber, pistoda löögivalmis.

  Ühe külgkäigu avas seisis neiu. Tema lumivalge nahk tõendas, et ta kuulus

muistsesse ja nimekasse stüügia suguvõssa. Neiu oli pikka kasvu, nõtke,

ahvatleva kehaga ja tema imekauneid musti juukseid ehtis rubiin. Tema ainsaks

riietuseks olid siidsandaalid ja lai kalliskividega ilustatud vöö imepeene

niudekoha ümber.

  "Mida sa siit otsid?" küsis ta.

Vastus oleks reetnud Conani võõrapärase häälduse. Kuningas seisis liikumatult -

võimas kogu jubedas hõljuvate sulgedega maskis. Koridor neiu selja taga oli

tühi, kuid tema hääl oleks võinud hulga valvureid kohale meelitada.

  Neiu ligines talle kartmatult, kuigi ettevaatlikult.

  "Sa pole preester," sõnas ta. "Selge, et sa oled sõdalane ehkki kannad maski.

Sinu ja preestri vahel on sama suur vahe kui mehe ja naise vahel. Sethi nimel!"

hüüatas ta ja tema silmad läksid pärani. "Näib, et sa polegi stüügialane!"

  Conan haaras neiu kaela silmale tabamatu kärmusega, kuid üpris õrnalt oma käte

vahele.

  "Vaiki!" sosistas ta.

  Neiu sile keha oli marmorkülm, tema päratutes mustades silmades aga polnud

kübetki hirmu.

  "Ära pelga," sõnas ta rahulikult. "Ma ei reeda sind. Kuid sa oled ilmselt

aru kaotanud, võõramaalane. Sethi templisse ei tohi astuda ükski kõrvaline

hing!"

  "Ma otsin preester Thutotmest," kostis kuningas. "On ta siin templis?"

  "Aga miks sul teda vaja.on?" vastas neiu omapoolse küsimusega.

  "Ta varastas mult ühe asjakese."

  "Ma juhin su tema juurde," pakkus neiu nii innukalt, et Conan aimas halba.

  "Ära tee minuga nalja, tüdruk," kähistas ta.

  "Ma ei teegi. Mulle ei meeldi Thutotmes."

  Conan lõi kõhklema, kuid jõudis siis otsusele: lõppeks olid nad üksteise

võimuses.

  "Käi kõrval," sõnas ta neiu kaelast lahti lastes ja tema kätt pigistades.

"Ja vaata ette! Kui ma midagi kahtlast märkan..."

  Neiu juhtis ta mööda koridori üha allapoole, kuni lambid seinal lõppesid ja

kuningas liikus kobamisi edasi. Ta küsis oma teekaaslaselt midagi ja kui too näo

tema poole pööras, nägi Conan jubedusega, et neiu silmad kiiskasid kollaselt.

Tema hinges tärkasid kohutavad kahtlused, ent ta jätkas teed neiu kannul läbi

pilkaste käikudelabürindi, kus teda poleks aidanud isegi tema metslasevaist. Ta

needis ennast sisimas, kuid tagasi pöörata oli juba hilja. Ta adus taas eespool

midagi elusat, ablast ja näljast. Talle võis see ehk tunduda, kuid neiu sosistas

mingi käsu ja sahin vaibus.

  Viimaks jõudsid nad tuppa, kus seitsmeharulises lühtris põlesid mustad

küünlad. Conan mõistis, et nad viibisid sügaval maa all. Toa seinad ja lagi olid

mustast häilitud marimorist ja see oli sisustatud stüügia kombe kohaselt.

Kambris seisis musta siidiga kaetud eebenipuust ase ja kivilasul lebas

nikerdatud sarkofaag.

  Conan silmises ootavalt toa seintes avanevaid võlvkäike, ent neiu ei mõelnudki

edasi minna. Ta laskus nõtkelt nagu kass asemele, asetas käed kuklale ja jäi

Conanit läbi pikkade tihedate ripsmete silmitsema.

  "Mis nüüd?" küsis kuningas kärsitult. "Mida sa haud? Kus on Thutotmes?"

  "Ära kiirusta," vastas neiu laisalt. "Mida loeb üks tund? Või päev? Või aasta?

Või sajand? Võta mask eest, ma tahan näha su nägu..."

  Raevust urisedes rebis Conan raske kaadervärgi peast. Tema tõmmut armilist

nägu silmitsedes noogutas neiu rahulolevalt.

  "Jah, sinus peitub jõud... Tohutu jõud... Sa võiksid paljaste kätega härja ära

kägistada."

  Ohutunne kasvas järjest. Käe pistodale asetanud sammus kuningas toas ringi ja

heitis pilke käikudesse.

  "Kui sa mu lõksu meelitasid," sõnas ta, "siis kaua sa mind ei narri. Kobi

voodist välja ja tee seda, mida lubasid, või muidu..."

  Ta vakatas järsult, kui ta pilk sarkofaagile langes. Selle kaant kaunistas

vandlist bareljeef. Mask oli nikerdatud muistsetele meistritele omase jahmatava

tõetruudusega ja kujutas sellesama neiu nägu, kes hooletus asendis asemel lebas.

Kui sarkofaag poleks olnud nii iidne, võinuks arvata, et tegu oli tema

portreega. Kaane lakitud pinda katsid muistsed hieroglüüfid. Oma tormilise elu

vältel oli Conan omandanud hulga erinevaid teadmisi ning oskusi ja suutis

seetõttu kokku veerida sõna:

  "Akhivasha!"

  "Oled sa printsess Akhivashast kuulnud?" küsis neiu.

  "Kes siis temast kuulnud poleks?!"

  Tolle julma ja imekauni printsessi nimi elas üha edasi lauludes ja pärimustes,

ehkki juba kümme tuhat aastat oli möödunud ajast, mil Tuthamoni tütar iidse

Luksuri mustades salatemplites veriseid orgiaid korraldas.

  "Tema ainus patt seisis selles, et ta armastas elu ja kõike, mis selle juurde

käib," sõnas stüügiatar. "Ja et elu endale võita, pettis ta surma. Ta ei suutnud

leppida sellega, et jääb vanaks, närbub, muutub kortsuliseks ja sureb lõpuks

vana nõiamoori kujul. Ja siis võttis ta endale armukeseks Pimeduse ja too kinkis

talle vastutasuks elu - kuid mitte sellise, mida tunnevad lihtsurelikud, vaid

elu ilma surma ja vanaduseta. Ja ta varjus pimedusse, et vedada ninapidi

vanadust ja surma."

  Conan silmitses teda raevunult, pöördus ümber ja rebis sarkofaagil kaane

pealt. Sarkofaag oli tühi. Tema selja taga kuuldus naerukihin, millest veri

soontes tardus. Kuningas pöördus näoga tema poole.

  "Sina oledki Akhivasha!" krigistas ta hambaid.

  Neiu muudkui naeris.

  "Jah, mina olen Akhivasha! Toosama, kes kunagi ei sure ega tea, mis on

vanadus! Toosama, kelle kohta lollpead räägivad, et jumalad võtsid ta noorena

enda juurde taevasse ja tegid temast taevasfääride valdjatari! Oo ei, ainult

pimeduses võib surelik surematuks saada. Ma surin kümme tuhat aastat tagasi

selleks, et elada igavesti! Ulata mulle oma huuled, vägilane!"

  Ta hüppas nõtkelt jalule ja jooksis Conani juurde, ajas end kikivarvule ja

embas kätega mehe vägevat kaela. Kuningas silmitses tema imekaunist nägu ja

tundis halvava õudusega segatud hirmu.

  "Armasta mind!" sosistas neiu ja ajas pea kuklasse. "Anna mulle osake oma

verest, et mu noorus säiliks. Ma teen ka sinu surematuks! Sa õpid tundma kõigi

ajastute tarkusi, saad teadma kõiki saladusi, mis on aastasadade jooksul neisse

maa-alustesse ruumidesse kogutud. Sinust saab valitseja viirastuste väe üle, mis

pidutseb iidsete haudade keskel, kui kõrbe kohale laskub öö ja nahkhiired üle

kuuketta lendavad. Mul on kõrini preestritest, võluritest ja orjataridest, kes

vinguvad, kui neid läbi surma värava veetakse. Ma tahan meest. Armasta mind,

barbar!"

  Ta liibus vastu kuninga rinda ja Conan tundis kaelas valu. Jälkustundega

paiskas kuningas neiu asemele.

  "Neetud vereimeja!"

  Kaelahaavast nirises verd. Neiu istus asemel nagu hüppeks valmistuv madu ja

tema päratutes silmades leegitses kollane põrguleek. Kuratlikult naeratavate

huulte alt paljastusid teravad valged hambad.

  "Lollpea!" hüüatas ta. "Kas sa arvad, et sa minu käest pääsed? Sa jääd elama

siia pimedusse ja kõnged siin. Ma meelitasin su sügavale maa alla ja sa ei leia

omapead siit kunagi väljapääsu. Sa ei pääse mööda neist, kes käike valvavad. Kui

mind poleks olnud, oleksid Sethi pojad su ammu nahka pistnud. Sina lollpea, ma

joon su verest veel isu täis!"

  "Hoia eemale, või ma raiun su tükkideks!" lõrises Conan. "Võib-olla oledki sa

surematu, ent küll teras sust jagu saab."

  Ta astus ukse juurde, mille kaudu ta oli sisse tulnud ja ühtäkki saabus

pimedus. Kõik küünlad kustusid salapärasel moel, ehkki printsess paigast ei

liikunud. Selja taga kõlas vampiiritari naer nagu põrguviiulite imal muusika ja

väljapääsu otsiv Conan kattus külma higiga. Ta leidis viimaks ukse ja pistis

jooksu, mõtlemata eriti, kuhu - ainult kaugemale sellest nõiutud toast, kus

palju sajandeid oli elutsenud too imekaunis ja jõle, elav ja surnud olevus.

  Tema teekond mööda lõputult käänlevaid pimedaid koridore oli otsekui

piinarikas luupainaja. Ta kuulis kord siin, kord seal roomavate kehade heli ja

korra kandus temani juba tuttav jube naer. Ta oli meeleheitel ja tundis end

kuratliku vandenõu ohvrina. Ta arvas, et teda meelitatakse üha sügavamale

pilkasse pimedusse, kus teda ootavad pimeduse deemonite kihvad ja küüned.

  Lisaks hirmule painas teda ka selgunud tõest tingitud nõrdimus. Legend

Akhivashast oli uskumatult iidne, kuid selles oli ka midagi meeliköitvat -

müüt igavesest noorusest. Unistajate, armunute ja luuletajate jaoks polnud too

neiu mitte ainult kuritegelik printsess stüügia pärimustest, vaid ka surematu

ilu sümbol, kes elas igavesti jumalate kauges asupaigas. Nüüd teadis ta

kohutavat tõde. Igavese elu allikaks oli häbiväärne kuritöö. Ja jälestusele

lisandus tusk selle üle, et inimlik täius on pelk unelm, et kuld moondub

sõnnikuks, et kõik inimpüüdlused on asjatud, et kõik on vale ja pettus...

  Ja veel mõistis ta, et teda jälitatakse ja et jälitajad liginesid armutult.

Pimeduses kõlas lortsumine, mida ei saanud kuuldavale tuua ei inimjalad ega

loomakäpad. Ta pöördus keset pilkast pimedust ümber, et vaenlasega silmitsi

jääda ja hakkas vähehaaval taganema. Siis hääled hääbusid ja kui Conan uuesti

ringi pöördus, nägi ta kauguses nõrka valguskuma.



19. Surnute saalis



  Conan liikus aeglaselt valguse suunas ja kuulatas, kas selja tagant ei kosta

jälitamist. Ehkki kõrv ei püüdnud kinni ainsatki heli, adus barbar, et pimeduses

varitseb mõistuslik olend.

  Valgusallikas ei püsinud paigal see liikus viirastuslikult võbeldes. Käik,

mida mööda kuningas läks, ristus teise, laiema koridoriga. Selles kõndisid neli

pikakasvulist kõhetut mustas riietuses meest, kapuutsid peas, kõigil käes sau.

Nende ninamees hoidis pea kohal tõrvikut, mis põles jahmatavalt ühtlase leegiga.

Nad ei olnud stüügialaste moodi. Conan polnud säherdusi inimesi kunagi varem

kohanud - ja kas need olid üldse inimesed?

  Ent kimmerlase olukorda ei saanud enam miski halvemaks muuta ja enne, kui

selja tagant kuuldus jube lortsumine, sööstis Conan koridori. Nelik jätkas oma

teed. Kuningas järgnes neile käratult, ent liibus kohemaid vastu seina, kui

nägi, et nad peatusid, pidasid omavahel nõu ja keerasid siis tagasi. Conan

peitus lähimasse harukäiku. Ta orienteerus pimeduses juba üsna hästi ja mõistis,

et käik ei kulge mitte otse, vaid looklemisi. Ta varjus esimese käänaku taha, et

teda tolle ebahariliku tõrviku valgel näha poleks.

  Tema selja tagant kuuldus häältekõma. Mööda käiku edasi minnes mõistis Conan,

et kuulmine polnud teda petnud ja otsustas edasi minna.

  Viimaks lõi eespool terendama valgustäpp ja kuningas pööras koridori, kust see

paistis. Kaugel käigu teises otsas paistis häguselt lai uks. Vasakut kätt

kerkisid kitsa kivitrepi astmed ja barbar tõusis vaistule kuutetudes neist üles

ning jõudis madala ukseni, mis avanes tohutusse, kahvaturohelise valgusega

täidetud saali.

  Ta seisis pimedal rinnatisel, mis ääristas tõepoolest hiiglaslike mõõtmetega

ruumi. See oli Surnute Saal, kus peale vaikivate stüügia preestrite olid

viibinud vaid vähesed. Mustades seinaorvades lebasid kirjud nikerdatud

sarkofaagid. Orvad asetsesid erineval kõrgusel ja kõige ülemised haihtusid

laealuse hämarusse. Tuhanded maskid vaatasid osavõtmatult ülalt alla, kus seisis

kogu tolle surnute väe kõrval armetu ning abituna tunduv inimrühm.

  Kümme nende hulgast olid noodsamad preestrid, kellega koos Conan oli püramiidi

tulnud - ta tundis nad ära, ehkki nad kandsid maske. Preestrid seisid pika

kotkanäolise mehe ees musta altari kõrval, millel lebas kõdunenud sidemetesse

mässitud muumia. Altarit valgustas elav tuleleek, mis tulvas suurest

helepunasest kristallist. Selle paistel omandasid preestrite näod surnukahvatu

varjundi. Alla vaadates tundis Conan äkki pikkade miilide, kogu oma teekonna

raskete päevade ja ööde painet. Teda haaras tahtmine preestritele kallale

söösta, nad lõhki raiuda ja ihaldatud aare enda kätte haarata. Kuid ta peitus

kivirinnatise taha ja jäi kannatlikult ootele. Rõdult viis alla kitsas

seinaäärne trepp. Pilguga saali möötes veendus Conan, et peale preestrite polnud

seal kedagi.

  Tohutus tühjas ruumis kõlas eestseisja vali kurjakuulutav hääl:

  "...ja nii jõudis sõnum sellest Lõunasse. Seda sosistas öötuul, seda kraaksus

lennult vares, tusased vampiirid andsid selle edasi öökullidele ja madudele, kes

elutsevad iidsetes varemetes. Seda kuulsid libardid ja vereimejad ja pimeduses

jahti pidavad mustast puust kehadega deemonid. Maailma suikuv öö ajas end jalule

ja heilutas oma rasket mõõka, põhjatutes sügavikes lõid kõmisema trummid ja

kohutavate kaugete huilete kaja heidutas öiseid rändureid. Sest Arimani Süda

nnnntuli tagasi maailma, et teha teoks see, mis saatusest määratud.

  Ärge küsige, mis kombel kuulsin mina, Thutotmes Khemist, seda sõnumit enne kui

Toth-Amon, kes peab end kõigi võlurite käskijaks. On saladusi, mis pole määratud

isegi mitte teie kõrvadele, Toth-Amon aga pole mitte ainus Musta Ringi meister.

  Seda sõnumit kuulnud, läksin ma Südamele vastu, ja kohtumine leidis aset

Lõunas. Ta tõmbas mind vääramatult enda poole nagu magnet. Ta ujus inimvere jões

ühe surma juurest teise juurde. Veri annab talle jõudu, veri tõmbab teda külge.

Suurima vägevuse saavutab ta mõrtsuka kätes, kes on eelmise omaniku verega üleni

koos. Seal, kus ta loitma lööb, voolab veri, hävivad kuningriigid, kogu loodust

valdab kaos.

  Ja nüüd seisan mina, Südame peremees, siin ja ma kutsusin teid, oo ustavad,

selleks, et jagada teiega tulevast kuningriiki. Täna öösel on meie võimuses

purustada ahelad, millesse Toth-Amon on meid kütkendanud, ja nii sünnib uus

impeerium.

  Kuid kes olen mina, Thutotmes, et vallata kõiki jõude, mis peituvad selles

helepunases sügavikus? Selle saladused vajusid unustusse juba kolme tuhande

aasta eest. Kuid küll ma kõik teada saan. Nad räägivad sellest mulle!"

  Ta osutas tummade sarkofaagide reale.

  "Kas näete - nad magavad ja vaatavad meid oma marmormaskide silmade läbi.

Keisrid ja keisrinnad, väepealikud ja preestrid, võlurid ja stüügia ülikud

kümnete tuhandete aastate sügavusest. Südame, puudutus äratab nad igavesest

unest. Kaua, väga kaua peksles ja tuikas Süda muistses Stüügias. Siin oli tema

kodu palju sajandeid, enne kui ta ära Acheroni viidi. Muistsed inimesed tundsid

kogu ta jõudu ja nad räägivad mulle sellest kõik, kui ma nad ellu äratan, et nad

mind teeniksid.

  Ma äratan nad üles, et saada osa unustatud tarkusest, salateadmisest, mis on

peidul nendes tohletanud kolpades. Kui surnute saladus meile teatavaks saab,

muudame me elavad orjadeks! Keisrid, väepealikud ja maagid muutuvad meie

abilisteks ja teenriteks. Kes suudaks veel meile vastu seista?

  Vaadake! Need kuivetunud, väändunud säilmed kuulusid kunagi Tothmekrite, Sethi

ülempreestrile, kes suri kolm tuhat aastat tagasi. Ta oli pühitsetud Musta Ringi

ja teadis Südame saladust. Tema pajatabki meile selle jõust!"

  Ta võttis tohutu suure kristalli, asetas selle muumia rinnale ja tõstis käed,

et loitsu lausuda. Kuid see jäigi lausumata. Preester tardus tõstetud käte ja

ammuli suuga paigale, vahtides kuhugi oma jüngrite selja taha, kes omakorda

ringi pöördusid, et näha, mis seal on.

  Läbi mustendava ukseava astusid saali neli musta rõivastatud meest. Nende

ilmetud näod näisid kapuutside varjus kollaste sõõridena.

  "Kes te olete?" pigistas Thutotmes viimaks kõrist ja tema hääl oli jube nagu

kobra sisin. "Ainult meeletud võivad tungida Sethi pühamusse!"

  Kõlatul, khatai kellukesi meenutaval häälel vastas talle pikim tulijaist:

  "Me jälitame Conanit Akvilooniast "

  "Teda pole siin," vastas Thutotmes ja heitis mantli ähvardava liigutusega

paremalt õlalt nagu küüsi näitav panter.

  "Sa valetad. Ta on siin, templis. Me oleme käinud tema kannul alates

sissepääsust, mille kõrval lebab laip, läbi terve labürindi. Ja nüüd sattusime

me teie peale. Kohe otsime teda edasi. Kuid esmalt anna meile Arimani Süda."

  "Surm on meeletuse palk," urises Thutotmes ja ligines kõnelejale. Teised

preestrid järgnesid talle, ent võõrad ei pööranud sellele tähelepanu.

  "Igaüks silmitseb seda hardusega," sõnas khatailane. "Me kuulsime Südamest

juba omal maal. Tema abil saame jagu nendest, kes meid pagendusse saatsid. Tema

helepunastes sügavustes peituvad imed ja aarded. Anna see siia või me tapame

su."

  Kõlas metsik kisendus ja ühe preestri käes välgatas teras. Kuid enne, kui ta

jõudis hoobi anda, tuhises sammaldunud kepp ettepoole, puudutas tema rinda ja

preester langes surnult maha. Järgmisel hetkel said muumiad hirmsa verise

heitluse tunnistajaiks. Sähvis verine teras, sauad salvasid nagu maod - nende

puudutusest langesid inimesed röökides maha ja surid.

  Esimese hoobi peale sööstis Conan paigast ja tormas trepist alla. Ta nägi vaid

silmanurgast saatanlikku võitlust - mehed langesid maha, klammerdusid üksteise

külge, jooksid verd. Ta nägi, kuidas üks khatailane sõna otseses mõttes

tükkideks raiuti, kuidas teine kõhklematult vasakule ja paremale surma külvas,

ja kuidas Thutotmes ta lahtise peopesa löögiga rindu tappis, ehkki teras oli

enne tema vastu jõuetu olnud.

  Kui Conan viimaselt trepiastmelt maha hüppas, lähenes lahing lõpule. Kolm

lõhkiraiutud khatailast vedelesid maas, kuid ka stüügialastest oli ellu jäänud

vaid Thutotmes.

  Ta sööstis viimase tundmatu kallale, must peopesa avatult ees nagu relv, kuid

õhus otsekui pikemaks venides tabas khatailase sau teda rindu. Preester lõi

vaaruma. Sau andis veel ühe hoobi, veel ühe. Thutotmes vankus ja vajus pikali.

Tema näole ilmusid mustad plekid.

  Khatailane sööstis muumia rinnal lebava kristalli poole, kuid Conan jõudis

tast ette.

  Nad seisid keset põrandale laiali paiskunud inimsisuseid ja silmitsesid

teineteist vaikides.

  "Küll me jälitasime sind kaua, Akviloonia kuningas," sõnas khatailane viimaks

rahulikult. "Piki suurt jõge, üle mägede, läbi Pointaania ja Zingari, üle Argose

küngaste ja mööda mere kallast. Polnud kerge Tarantias sinu jälgi leida, sest

Asura preestrid on kavalad. Oleksime Zingaris peaaegu su jäljed kaotanud, kuid

leidsime siis metsast sinu kiivri. Ja täna öösel labürindis eksisime hoopis."

  Conan mõtles, et tal oli vedanud, kui ta vampiiritari ruumist mööda teist

koridori lahkus. Muidu oleks ta kohemaid nende kollaste deemonitega vastamisi

sattunud.

  Otsekui tema mõtteid lugedes vangutas khatailane pead.

  "Sellel pole enam tähtsust. Tagaajamisel on lõpp."

  "Miks te mind jälitate?" küsis Conan, valmis välgukiirusel ühele või teisele

poole põikama.

  "Me tasusime üht vana võlga," vastas khatailane. "Kuna sa kohe sured pole

mõtet sinu eest midagi varjata. Me oleme Akviloonia kuninga Valeriuse vasallid.

Me teenisime teda kaua aega, kuid nüüd oleme me vabad. Minu vennad vabastas

surm, mina aga viin oma ülesande kohe lõpule ja naasen Akvilooniasse, kaasas

kaks südant - Arimani Süda enda ja Conani süda Valeriuse jaoks. Piisab elusast

Surma Puust tehtud saua ainsast suudlusest..."

  Sau oli väle nagu madu, kuid pistoda löök oli veel kiirem. Sau lõhenes kaheks

väänlevaks pooleks, teras välgatas taas ja khatailase pea veeres üle põranda.

  Conan pöördus ümber, et aaret võtta, kuid tardus õudunult paigale.

  Altaril polnud enam kuhtunud muumia. Kristall lõõmas elava, paljana mähistes

lebava inimese kätes. Elava? Conan polnud selles sugugi kindel. Leegitsevate

mustade silmade põhjas helkis ebainimlik kurbus.

  Kalliskivi käes hoides tõusis elluärganu aeglaselt püsti ja sirutas vaikides

käe Conani poole. Conan võttis kristalli ja tundis, et see oli surnu käsi. Ta

mõistis, et riitust ei olnud lõpuni toimetatud ja elu polnud kehasse täielikult

tagasi pöördunud.

  "Kes sa oled?" küsis ta.

  Vastuseks kõlas tuhmilt hääl, mis meenutas stalaktiidilt koopa põrandale

langevaid veetilku:

  "Ma olin Tothmekhr. Ma olen surnud."

  "Vii mind siis sellest neetud templist välja," sõnas Conan. Tal jooksis

külmavärin üle selja. Koolnu suundus ühtlasel masinlikul sammul ukse poole.

Conan kõndis tema kannul, heites veel kord pilgu üle õla tohutule süngele

saalile, sarkofaagide ridadele, tapetute kehadele, khatailase peale, mis

tuhmunud silmadega vaatas seintel hüplevaid varje.

  Kristalli lõõm heitis pimedatesse käikudesse valgust nagu kulda tilkuv

võlulamp. Hämaruses märkas Conan valendavat alabasterkeha, kuid vampiiritar

taandus Südame helenduse ees ja varjus pimedusse nagu kõik teisedki jõletised.

  Koolnu kõndis otsejoones ja ringi vaatamata. Conan kattus üleni külma higiga.

Teda näris kahtlus: kas see jube viirastus juhib ta ikka vabadusse? Kuid ta

teadis, et omal jõul ta sellest labürindist nagunii ei pääse. Ta läks edasi oma

hirmsa teejuhi kannul ja pimeduse hirmutised hajusid Südame hiilguse ees ning

koondusid selja taga taas ühte.

  Lõpuks jõudsid nad pronksväravani. Conan tundis öötuule puhangut, nägi tähti

ja valgusest tulvavat kõrbe. Tothmekhr osutas vaikides ettepoole, pöördus ringi

ja kadus pimedusse. Conan vaatas, kuidas ta eemaldus, minnes vastu kas

vääramatule hukule või igavesele unele.

  Sajatades sööstis Conan väravast välja ja tormas üle kõrbe edasi nagu oleks

tal tuhat põrgulist kannul. Ta ei heitnud ainsatki pilku ei püramiidile, ei

Khemi mustadele tornidele. Liikumine pühkis tema mõistuse ümbert musta

ämblikuvõrgu, kõrbe karge õhk uhtis hingest luupainajad, jälestust asendas

pöörane võidurõõm juba enne seda, kui ta läbi sookasvude pugedes nägi

mustendavat lahevett ja ankrus seisvat "Vahvurit".

  Vööni mutta vajudes kahlas ta vabasse vette ja hakkas ujuma, mõtlemata haidele

ja krokodillidele. Märg ja lustlik, ronis ta mööda ankruketti tekile, kus

vahimehed tema peale sööstsid.

  "Ärgake üles, koerad!" mörises ta, lüües kõrvale oda, millega jahmunud valvur

talle rindu sihtis. "Hiivake ankur! Aitab seismisest! Andke kalurile kiivritäis

kulda ja saatke kaldale! Varsti hakkab koitma ja me peame juba enne loojangut

jõudma lähimasse zingaari sadamasse!"

  Ja ta heilutas pea kohal tohutu suurt kristalli, mis pildus tekile kuldse

lõõma sädemeid.



20. Acheron kerkib põrmust



  Talv Akviloonias jõudis lõpule. Puudel puhkesid lehed, rohi lõi leebe

lõunatuule käes rohetama. Ent hulk põlde jäi üles kündmata, mustendavad

ahervaremed tähistasid neid paiku, kus varem olid seisnud õitsvad linnad ja

luksuslikud häärberid. Hundid pidasid umbrohtu kasvanud teedel avalikult jahti,

metsades aga luusisid kõhnunud põgenike jõugud. Tarantias seevastu peeti muudkui

pidusid ja prassinguid.

  Valerius valitses nagu püsti pöörane. Lõpuks valdas meelehärm isegi neid

paruneid, kes tema tulekut olid tervitanud. Tema maksukogujad röövisid nii

vaeseid kui rikkaid, kogu noos aga voolas Tarantiasse, mis muutus pealinnast

vallutatud maa südames asuvaks saagilaoks. Kaupmeeste käsi käis hästi, kuid neil

puudus kindlustunne: igaüks neist võis saada hukatud süüdistatuna reetmises, et

tema varandust konfiskeerida.

  Valerius ei üritanudki oma alamaid mingil moel ühte liita. Tema võim püsis

ainult nemeedia sõdalaste ja palgasõdurite najal. Ta valitses vaid Amalriki

armust. Ta ei söandanud unistadagi sellest, et Akviloonia oma valitsuskepi alla

ühendada: esiteks olid piiriäärsed provintsid otsustanud tema vastu võidelda

kuni viimase veretilgani, teiseks aga oleksid nemeedlased ise ta sedamaid

võimult kõrvaldanud, kui ta oleks püüdnud oma sõltumatust näidata. Ta muutus

omaenese kuritegude ohvriks ja sukeldus lakkamatusse peomöllu, et kõike

unustada.

  Kuid tema meeletuses peitus kindel tagamõte, mida ei aimanud isegi mitte

Amalrik. Valeriuse allasurutud kõrkus janunes vaid üht - oma liitlased hukutada.

Kui Amalrik peaks leidma, et tema ülesanne on täidetud, saabub kärme lõpp.

Amalrik tahab Akviloonia sõltumatuse täielikult hävitada, ennast seal

kindlustada ja sealse abiga Nemeedia krooni Tarasque'i käest ära kiskuda, sest

Amalriki lõppeesmärgiks oli nimelt keisritroon. Valerius polnud kindel, kas

Tarasque midagi kahtlustab. Toda aga kannustas üksnes ammune kättemaksuhimu,

mille oli sünnitanud sajanditepikkune vastastikune sõda - ta võttis nõuks

läänenaaber hävitada.

  Valerius tahtis maa nii põhjalikult laostada, et isegi Amalriki jõukus ei

aitaks seda enam jalule tõsta. Ta vihkas nii parunit kui akviloonlasi ning

ootas pikisilmi päeva, mil Akviloonia lõplikult alla käib, Tarasque ja Amalrik

aga alustavad omavahel lootusetut piirisõda, mis hukutab ka Nemeedia.

  Ta teadis kindlalt, et mässuliste provintside alistamine tähendaks tema

valitsusaja lõppu ning viivitas seetõttu suure sõjakäiguga, piirdudes hajusate

rünnakute ning rüüsteretkedega.

  Tema elu koosnes üksnes prassingutest ja orgiatest. Paleesse toodi kuningriigi

kõige ilusamaid tüdrukuid nii vabal tahtel kui vägisi. Kuningas laamendas ja

vedeles purujoobnuna põrandal, kroon peas ja veini täis kallatud kuninglikud

purpurriided seljas. Väljakuil võllastes rippusid laibakobarad, timukate kirved

kerkisid väsimatult, ühtelugu saadeti teele nemeedlaste karistussalku.

Meeleheite piirini viidud maal puhkesid siin-seal ülestõusud, mis halastamatult

lämmatati. Valerius röövis, laastas, paiskas oma kuningriiki põrmu - see kõik

tekitas nördimust Amalrikis, kes ei aimanud oma liitlase kavatsust Akviloonia

täielikku viletsusse saata.

  Kuninga meeletusest kõneldi nii Akviloonias kui Nemeedias, ent nemeedlastel

oli lisaks veel üks kõneaine - maskiga mees, Xaltotun. Ta ilmus Belveruse

tänavaile harva, räägiti, et ta veedab palju aega mägialadel, kus elasid muistse

rahva jäänused - tõmmud vaikivad inimesed, kes olid uhked oma päritolule

vägevast muistsest tõust. Käisid kuuldused, et mägedes põrisevad trummid,

leegitsevad lõkked ja kõlavad ennemuistsed laulud ning loitsud.

  Keegi ei teadnud, mis seal õieti toimub - peale Orastese, kes saatis võlurit

tema mägiretkil, ja see kõik meeldis talle üha vähem.

  Ent südakevadel hakkas kogu kuningriigis levima kuulujutt, mis äratas maa

hirmsast luupainajast. Keegi ei teadnud, kust need kuuldused pärit olid. Ühed

rääkisid igivanast eidest, kes mägedelt hiigelsuure hundi seltsis alla tuli,

teised jälle Asura preestritest, kes viirastustena ilmusid kord Handerlandi,

kord Pointaaniasse, kord Bossoni metsaasundustesse.

  Sedamööda, kuidas kuuldused levisid, puhkesid piirialadel ülestõusud.

Äralõigatud nemeedia garnisonid piirati ümber ja löödi puruks, karistussalgad

hävitati. Need polnud enam meeleheitel rahva juhuslikud mässud - oli tunda, et

nende taga seisab keegi. Üles ei tõusnud mitte ainult lihtrahvas - parunid

kindlustasid oma kantse ja keeldusid provintsi kuberneridele allumast.

Teraskiivrites bossoni vibuküttide salgad tulid üle piiri. Tuhast ja põrmust

kerkis elust pulbitsev, ähvardav ja raevunud maa. Amalrik saatis selle kohta

Tarasque'ile kärmelt sõnumi ja too tuli oma sõjaväe eesotsas kohale.

  Mõlemad valitsejad ja Amalrik pidasid Tarantia kuningalossis nõu. Xaltotuni

nad ei kutsunud - too pühendus kusagil mägedes oma saladuslikele toimingutele.

Alates päevast, mil Valkia orus oli toimunud verine lahing, ei nõudnud nad

võlurilt abi, too aga suhtus nende sepitsustesse ükskõikselt.

  Nad ei kutsunud ka Orastest, kuid too saabus ise kohale, kaame nagu merevaht.

Valdjad märkasid imestusega preestri näol hirmu, ehkki ta polnud kaugeltki

argade killast.

  "Sa oled väsinud, Orastes," lausus Amalrik. "Heida diivanile puhkama ja ma

lasen teenritel veini tuua. Sul on selja taga raske teekond..."

  Orastes lõi käega.

  "Ma ajasin teel Belverusse surnuks kolm hobust ega tõmba enne hinge, kui olen

teile kõigest rääkinud."

  Ta uitas rahutult saalis ringi ja jäi lõpuks oma seltslaste ette seisma.

  "Kui me Arimani Südame käiku lasime, et koolnule elu tagasi anda," sõnas ta,

"ei osanud me aimata, et paneme liikuma möödaniku musta põrmu. See on minu süü

ja patt. Me mõtlesime ainult oma auahnusele ega kahtlustanud selles ülestõusnut

ning lasime valla deemoni, kes on inimmõistusele tabamatu. Jah, ma olen teinud

palju kurja, kuid on piir, millest nüüdisaja inimene üle astuda ei suuda. Minu

esiisad olid harilikud inimesed, kelle soontes ei voolanud tilkagi põrguverd.

Alles mina läksin kaugemale - kuid üksnes mulle määratud piirini. Xaltotuni

selja taga seisavad aastatuhanded täis musta maagiat ja jubedaid muistseid

tavasid. Ma ei suuda teda mõista mitte üksnes seepärast, et ta on võlur - ta on

terve võlurite rahva mantlipärija.

  Nähtu vapustas mind. Uinuvate mägede rüpes vestles Xaltotun surnute hingedega

ja manas esile unustatud Acheroni muistsed deemonid. Ma nägin, kuidas neetud

impeeriumi neetud järelpõlvlased teda kummardavad, kuidas nad teda oma

ülempreestriks nimetavad. Ja ma nägin, mida ta ette valmistab. Ma vannun teile,

et see pole midagi vähemat, kui et ta kavatseb taasluua muistse õuduste riigi -

Acheroni!"

  "Mida sa sellega öelda tahad?" päris Amalrik. "Acheron on ammu põrmu paisatud,

selle järeltulijaid aga on liiga vähe, et impeeriumit taastada. Pole isegi mitte

Xaltotuni võimuses äratada ellu kolme tuhande aastane põrm."

  "Sa tead mustadest jõududest liiga vähe," vastas Orastes nukralt. "Ma nägin,

kuidas isegi mäed tema loitsude peale oma kuju muutsid. Minu ette kerkisid

metsade, orgude ja jõgede hägused piirjooned - mitte praegused, vaid

ennemuistsed... Ma panin koguni tähele, kuidas hämust kerkisid esile purustatud

Pythoni purpursed tornid.

  Viimasel kogunemisel, millest ma osa võtsin, kui trummid põrisesid ja teda

kummardavad mägilased ulgudes endale tuhka pähe raputasid, taipasin ma viimaks

selle nõiduse mõtet. Ma vannun teile, et ta taaselustab Acheroni oma nõiduste ja

loitsude ning kuulmatute vereohvrite abil. Ta alistab maailma ja uhab kaasaja

verevoos minema, et minevik tagasi pöörduks."

  "Sa oled ogaraks läinud!" röögatas Tarasque.

  "Ogaraks?" Orastes pööras talle oma väsinud pilgu. "Kas võib aru säilitada

inimene, kes on kõike seda näinud? Ent ma räägin teile tõtt. Ta tahab taasrajada

Acheroni kõigi selle tornidega, võluritega ja julmade valdjatega niisugusena,

nagu see oli. Acheronlaste riismed on talle alusmüüriks ja praeguste inimeste

veri ning ihu saavad selle ehitise mördiks ning seinakivideks. Ma ei oska öelda,

kuidas ta selleni jõuab - selleks on mu taip liiga nõder. Kuid ma nägin seda oma

silmaga! Acheron saab jälle Acheroniks, mäed ja jõed võtavad kunagise kuju. Ja

miks ka mitte? Kui juba mina oma tagasihoidlike võimete juures suutsin ellu

äratada kolme tuhande aasta eest koolnu, miks ei peaks siis maailma suurim võlur

suutma teha seda terve kuningriigiga? Tema sõnul kerkib Acheron põrmust."

  "Kas teda saab takistada?" küsis rabatud Tarasque.

  "On ainult üks võimalus," vastas Orastes. "Me peame talt röövima Arimani

Südame."

  "Kuid ma ju.." alustas Tarasque ja vakatas.

  Keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Orastes jätkas:

  "Selle jõudu on võimalik pöörata tema vastu. Ent kuidas seda röövida? Ta

peitis selle niivõrd salajasse kohta, et isegi Zamora röövlitest pole abi. Ma ei

tea, kus see on. Oh, kui ta jälle musta lootose unne vajuks... Kuid seda juhtus

vaid korra pärast lahingut Valkia ääres, kui ta pidi oma jõudu kosutama..."

  Lukku ja riivi pandnd uks avanes hääletult ja nende ette ilmus Xaltotun. Ta

silus rahulikult ning vaikides habet, ent tema silmis kiiskas põrguleek.

  "Sa oled mult liiga palju õppinud," sõnas ta rahulikult ja sihtis näpuga

Orastese poole. Enne, kui keegi liigutadagi jõudis, heitis võlur paigale

tardunud preestri jalge ette peotäie tolmu. Põrandale langedes süttis see

põlema. Kerkiv suits väänles tumeda spiraalina Orastese ümber. Viimaks keerdus

spiraal ümber õnnetu kaela ja tema kisendamine muutus kähinaks. Tema silmad

tungisid pealuust välja. Suits kägistas ta ära nagu silmus, tõmbus siis heledaks

ja haihtus ning surnud Orastes prantsatas maha.

  Xaltotun plaksutas käsi ja saali astusid kaks olevust, keda tihti koos

võluriga oli nähtud. Lüheldased, tõmmud, punetavate kõõrdsilmadega ja teravate

rotihammastega mehed haarasid laibast ja kandsid selle välja.

  Xaltotun rehmas käega, andes mõista, et asi on sellega ühel pool, ja võttis

kaamete kuningate kõrval vandlist laua taga istet.

  "Mispuhul te siis kokku tulite?" küsis ta.

  "Läänes tõusid akviloonlased üles." vastas end suurivaevu kogunud Amalrik.

"Need opakad usuvad, et Conan elab ja tuleb pointaanlaste maleva eesotsas oma

kuningriiki tagasi vallutama. Kui see keelepeks oleks puhkenud kohe pärast

lahingut Valkia ääres, poleks keskprovintsid sinu jõudu peljates söandanud üles

tõusta. Ent Valeriuse valitsemine on viinud rahva niikaugele, et nad on nõus

ükskõik kelle juhtimisel meile vastu hakkama, pidades kärmet surma paremaks

piinast ning viletsusest.

  Kuuldused sellest, et Conan Valkia ääres hukka ei saanud, käivad lakkamatult

mööda maad ringi, ent alles nüüd on rahvas seda uskuma hakanud. Ofiirist

pagulusest naasnud Pallantides vannub, et tol päeval lebas kuningas haigena oma

telgis, tema relvis aga läks lahingusse lihtsõdalane. Ka relvakandja toibus

selleks ajaks saadud piigihoobist ja kinnitas tema sõnu.

  Lisaks käib mööda maad ringi vanaeit üüratu hundi seltsis ja kuulutab, et

Conan on elus ning tuleb varsti oma krooni tagasi nõudma. Sama laulu laulavad

ka Asura preestrid. Nad kinnitavad, et Conan tuleb tagasi. Ei nõida ega

preestreid pole seni õnnestunud kinni võtta. Need kõik on mõistagi Trozzero

sepitsused. Minu luurajad teatasid, et pointaanlased valmistuvad sissetungiks

Akvilooniasse. Ilmselt võtab Trozzero kaasa mõne isehakanu, kes end Conaniks

nimetab."

  Tarasque puhkes naerma, kuid see ei kõlanud kuigi veenvalt. Ta puudutas

salamisi armi rõivaste all ja talle meenusid pageja kannul lennanud varesed ning

tema enda kannupoiss Arideus, kelle surnukeha piiriäärsetelt mägedelt alla

toodi - sõdurid kinnitasid, et teda olid rüüstanud hundi kihvad. Ta mõtles ka

võluri tagant varastatud kristallile, kuid ei lausunud ainsatki sõna.

  Valeriusele aga meenusid sureva õukondlase hirmsad sõnad. Ka neli khatailast

olid igaveseks kuhugi Lõuna labürintidesse kadunud. Kuid ta hoidis keele

hammaste taga, sest ta vihkas oma kaasosalisi ja ihkas, et nemeedlased ja

mässulised võitluses elu ja surma peale teineteise hävitaksid. Suu tegi lahti

vaid Amalrik. "Conan elus? Küll on lori!"

  Vastuse asemel viskas Xaltotun lauale pärgamendirulli. Amalrik haaras selle

kätte, rullis lahti, luges läbi ja hüüatas. Tekst kõlas järgmiselt:

  "Xaltotunile, Nemeedia ülemmustkunstnikule. Ma pöördun tagasi oma kuningriiki

ja teen sinu nahast käsitrummi. Conan."

  "Võltsing!" kisendas Amalrik. "Ei," sõnas Xaltotun. "Kiri on ehtne. Ma

võrdlesin seda kuningliku kantselei ürikutega. Taolisi varesejalgu pole võimalik

järele teha."

  "Kui ta on tõesti elus, " pomises Amalrik, "siis ei anna seda ülestõusu

eelmistega võrrelda; kõigi elavate hulgast suudab vaid Conan akviloonlased

ühendada. Kuid see, et ta meid nii avalikult hoiatab, pole tema moodi. Barbarid

eelistavad ootamatust."

  "Me oleme niigi ette hoiatatud" vastas Xaltotun. "Meie luurajad kandsid ette

sõjalistest ettevalmistustest Pointaanias. Ka üle mägede ei pääseks nad

märkamatult, seepärast ta selle läkituse saatiski."

  "Ent miks just sulle?" päris Valerius. "Miks mitte mulle või Tarasque'ile?"

  Xaltotun heitis kuningale läbitungimatu pilgu.

"Sest ta on targem kui teie," lausus ta viimaks. "Ta on juba mõistnud seda, mida

teie veel ei taipa. Lääne rahvaste tõeliseks valdjaks pole mitte Tarasque,

Valerius ega Amalrik, vaid Xaltotun."

  Vandeseltslased vaikisid, sest kuuldu oli tõsi.

  "Minu ainsaks eesmärgiks on taastada impeerium," jätkas Xaltotun. "Kuid esmalt

peame me Conani purustama. Ma ei tea, mil moel tal õnnestus Belverusest pageda,

sest ma viibsin musta lootose uimas. Kuid praegu kogub ta Lõunas sõjaväge. See

jääb tema viimaseks rünnakuks, mille kutsus esile Valeriuse poolt ärapiinatud

rahva meeleheide. Mässaku pealegi nad on mul viimseni peos. Ootame, kuni ta

pealetungi alustab ja hävitame ta - seekord lõplikult.

  Seejärel alistame me Pointaania, Handerlandi ja need mõistuseta bossonlased.

Siis jõuab kätte Ofiiri, Zingari, Argose ja Kothimaa kord. Me ühendame kõik

rahvad tohutu suureks impeeriumiks. Teist saavad minu asemikud ja teie võim saab

olema suurem kui ühelgi praegusel kuningal. Ma olen võitmatu, sest Arimani Süda

on kindlalt peidus ja keegi ei saa seda minu vastu kasutada."

  Tarasque vältis võluri pilku, et too tema mõtteid ei loeks. Ta mõistis, et

Xaltotun polnud tollest ajast peale kordagi kuldlaekasse pilku heitnud.

Uskumatu küll, kuid maag ei teadnud ikka veel, et Süda oli talt röövitud:

nähtavasti ei suutnud tema ähmane aru kristalli hõlmata ja kõigile oma

üleloomulikele võimetele vaatamata ei aimanud ahheronlane, et peidik oli tühi.

Ilmselt ei teadnud ta ka seda, mida Orastes oli neile rääkinud, sest ta ei

puudutanud oma sünnimaa elluäratamist ainsagi sõnaga - jutt käis hoopis uue ja

täiesti maise impeeriumi rajamisest. Lisaks pani Tarasque tähele, et Xaltotun

polnud oma jõus jäägitult kindel - nüüd vajas tema samavõrd nende abi. Maagiat

peavad toetama mõõgahoobid ja odalöögid. Kuningas taipas Amalriki kõõrdpilgu

tähendust: las võlur paneb oma kunsti mängu, et kõige ohtlikumast vaenlasest

võitu saada, ja meil on siis aega mõelda, mis edasi saab. Ehk õnnestub

põrguhauast esile manatud musti jõude kuidagi ohjeldada...



21. Kurjakuulutav trummipõrin



  Sõja puhkemine sai ilmseks, kui lõunapoolsetesse mäekurudesse jõudis

pointaanlaste kümnetuhandeline malev. Piilurid teatasid, et sõjaväe eesotsas

ratsutab mustas turvises vägilane, kelle pea kohal lehvib Akviloonia kuldlõviga

lipp. Conan on elus! Kuningas on elus! Selles ei kahelnud enam ei sõbrad ega

vaenlased.

  Samaaegselt teatega pointaanlaste sissetungist saabus sõnum, et ka Handerlandi

sõjavägi oli hakanud lõunasse liikuma, loodealade parunid ja bossoni vibukütid

nendega ühes. Tarasque asus kolmekümne tuhande mehelise maleva eesotsas teele

Handerlandi poole Shirka jõe äärde - handerlased pidid selle ületama, et rünnata

veel nemeedlaste valduses olevaid kindlusi. Shirka oli käreda vooluga jõgi, mis

kaljukitsuste vahel edelasse lookles ja eriti suurvee aegu pääses sellest üle

vaid harvade koolmekohtade kaudu. Jõest ida pool oli kogu maa nemeedlaste käes

ja rünnakut võis oodata kas Halparani piirkonnas või sellest lõuna pool

Tanasuloses. Tarasque ootas iga päev Nemeediast abiväge, kuid selle asemel

saabus sõnum, et Ofiiri kuningas kogub lõunapiiril vägesid ja sealt ei saa

ühtegi salka ära tuua, ilma et riik ofiirlaste sissetungi ees hirmu ei peaks

tundma.

  Kakskümmend viis tuhat sõdalast Valeriuse ja Amalriki juhtimisel asusid

Tarantiast teele, jättes mässu puhuks kohale tugeva garnisoni. Kuningas oli

pointaanlaste eesotsas juba üle mägede tulnud, kuid ainsatki teadet linnade

ründamisest ega kantside vallutamisest ei tulnud. Conan ilmus ja kadus sedamaid.

Ilmselt suundus ta läände, Bossoni piirile, kogudes teel vabatahtlikke. Amalrik

ja Valerius otsisid oma malevaga, mis koosnes nemeedlastest, akviloonia

reeturitest ja metsikutest palgasõduritest, vaenlast mööda maad ringi, kuid ei

tabanud teda.

  Amalrik mõistis, et tal ei õnnestu Conani väe kohta täpsemaid andmeid saada.

Piilurite salgad läksid teele, kuid ei tulnud tagasi, nemeedia nuhid leiti

tammede külge risti lööduina. Seejärel tõusis üles ka maarahvas ja hakkas

vaenlast ründama omal lihtsal kombel - äkitselt, julmalt ja kindla peale.

Amalrik oli kindel ühes - handerlaste ja põhja bossonlaste suured väeüksused

asusid temast lõunas, Shirka teisel kaldal, Conan koos pointaanlaste ja

lõunabossonlaste napi väega aga liikus edelasse. Parun ei söandanud liiga

sügavale metsikusse piirkonda tungida: Conan võis temast lihtsalt mööda minna ja

kohe keskprovintse rünnata. Seepärast andis ta käsu jõeorust lahkumiseks ja jäi

Tanasulosest ühe päevatee kaugusel laagrisse. Tarasque asus positsioonidele

Halparanis, kuna ta pelgas, et Conan meelitab ta lõunasse ja avab handerlastele

tee kuningriigi südamesse.

  Xaltotun saabus Amalriki laagrisse oma kaarikul, mille ette olid rakendatud

oivalised, väsimatud hobused ja astus telki, kus parun ja Valerius olid

kummardunud välilauale laotatud kaardi kohale. Ta kägardas selle kokku ja

viskas telgist välja.

  "Minu luurajad teatasid mulle sellest, mida teie omad välja ei uurinud,"

sõnas ta. "Tõsi, nende ettekanded on üpris ähmased ja ebaselged, otsekui

tegutseks minu vastu mingi salajane jõud.

  Conan liigub kümne tuhande pointaanlase, kolme tuhande lõunabossonlase ja

parunite - nende sõjasalkades on umbes viis tuhat meest - eesotsas piki jõge

lõunast läände. Hanüderlased ja põhjabossonlased suunduvad lõunasse, et nendega

ühineda. Nad peavad omavahel sidet neetud Asuri preestrite abil - vannun Sethi

nimel, et käsin nad pärast lahingut madudele sööta...

  Mõlemad malevad liiguvad Tanasulose koolme poole, kuid ma ei usu, et

handerlased üle jõe tulevad - pigem teeb seda Conan, et nendega liituda."

  "Miks just Conan?"

  "Sest talle on kasulik lahinguga viivitada. Mida kauem me ootame, seda

ohtlikumaks meie olukord muutub. Mäed siinpool jõge kubisevad tema

poolehoidjatest - põgenikest, pagendatuist, nendest, kelle Valerius oli

laostanud. Inimesed tulevad kogu kuningriigist tema juurde küll salgakesi küll

ühekaupa. Iga päev satub mõni meie väesalk lõksu ja talupojad hävitavad selle.

Keskprovintsides on puhkenud rahutused, mis on muutumas avalikuks mässuks.

Sealsed garnisonid on nõrgad, Nemeedia abiväge aga ei maksa meil loota. Selles,

mis toimub Ofiiri piiril, on ilmselt mängus Pallantidese käsi - tal on seal hulk

mõjukaid sugulasi.

  Kui me kohemaid Conanit ei ründa ja teda ei purusta, puhkeb meie seljataga

ülestõus. Me oleme sunnitud Tarantiasse tagasi pöörduma, et osagi kättevõidetut

päästa - seda läbi mässuliste piirkondade ja Conani malevaga meie kannul,

seejärel aga peame linna kaitsma nii sise- kui välisvaenlaste eest. Ei, me ei

tohi oodata. Conan tuleb hävitada enne, kui tema väed toetust saavad ja

keskprovintsid üles tõusevad. Saate näha, et kui me barbari pea Tarantia värava

külge naelutame, vaibuvad igasugused rahutused."

  "Miks sa siis tema väge loitsudega üle ei külva, et teda sootuks hävitada?"

küsis Valerius varjatud pilkega.

  Xaltotun vaatas Valeriusele oma kohutava pilguga otsa.

  "Rahune," lausus ta. "Lõpuks lömastab minu võlukunst Conani nagu vasar mao.

Kuid ka loitse peavad toetama mõõgad ja odad."

  "Kui ta jõest üle tuleb ja mägedes positsioonile asub, on teda raske sealt

välja suitsetada," arvas Amalrik. "Ent kui me ta orus teisel pool jõge kätte

saame, tuleme me temaga toime. Kui kaugel on Conani vägi Tanasulosest?"

  "Praeguse kiirusega liikudes jõuab ta sinna homme öösel. Tema sõdalased on

vintsked ja ta kiirustab neid takka. Conan jõuab sinna vähemalt päev varem kui

handerlased."

  "Suurepärane!" Amalrik virutas rusikaga lauale. "Me jõuame Tanasulose juurde

enne teda. Ma saadan Tarasque'i juurde virgatsi käsuga meiega ühineda. Tema

tulekuni tõrjume me Conani koolme juurest eemale ja lööme puruks, seejärel aga

läheme koos Tarasque'ga üle jõe ja õiendame handerlastega arved."

  Xaltotun vangutas pead.

  "See on hea plaan, kuid mitte Conani puhul. Sinu kahekümne neljast tuhandest

sõdalasest ei piisa, et tema kaheksateist tuhat enne handerlaste saabumist

hävitada. Nad võitlevad raevukalt nagu haavatud leopardid. Ja mis siis, kui

abivägi jõuab kohale lahingu ajal? Me jääme kahe tule vahele ja hukkume enne,

kui Tarasque saabub, ta ei jõua aga ilmselt õigeks ajaks pärale."

  "Mida sina siis ette paned?" küsis Amalrik.

  "Rünnata Conanit kõigi vägedega," vastas ahheronlane. "Saada käskjalg

Tarasque'i juurde ja käsi tal siia tulla. Me ootame ta ära ja läheme koos

Tanasulose juurde."

  "Kuni me ootame, ületab Conan jõe ja ühineb handerlastega," väitis Amalrik

vastu.

  "Conan ei pääse üle jõe," sõnas Xaltotun.

  Amalrik tõstis pea ja vaatas mõistatuslikesse mustadesse silmadesse.

  "Mida sa sellega öelda tahad?"

  "Oletame, et kaugel põhjas, Shirka lätetel, puhkeb paduvihm. Oletame, et

veetõus ei lase kellelgi Tanasulosest üle minna. Siis saame me Conani ilma

kiirustamata kätte ja lööme puruks, kui aga vesi järgmisel päeval alaneb,

läheme teisele kaldale ja hävitame handerlased. Sel moel saame me kogu oma väe

jõuga vaenlase osade kaupa purustada."

  Valeriuse suust kõlas rõõmurõkatus. Amalrik silmitses ahheronlast läbiseguse

hirmu ja hämmastusega.

  "Kui me Conani Shirka orus kätte saame, jäävad temast paremat kätt mäed ja

vasakule jõgi," ütles ta. "Siis on tal lõpp. Kuid... oled sa kindel, et see

vihmasadu tõepoolest puhkeb?"

  "Ma lähen oma telki," lausus Xaltotun püsti tõustes. "Minu võlukunst pole

mingi kepikesega vehkimine. Saada virgats Tarasque'i juurde. Ja ärgu keegi mu

telgi ligi tulgu." Viimased sõnad olid ülearused: nendetagi poleks terves

malevas keegi mingi hinna eest nõustunud salapärasele telgile liginema. Sinna

läks Xaltotun üksi, kuid paljud kuulsid sealt kostvaid hääli ja veidrat

muusikat. Vahel öösiti lõi telk punasest leegist seestpoolt kumama ja selle

paistel võis näha mingeid ebamääraseid varje.

  Puhkama heites kuulis Amalrik Xaltotuni telgist rütmilisi trummilööke.

Nemeedlane oleks võinud vanduda, et kuulis lisaks sellele veel ka madalat

kähisevat häält, mis ei kuulunud võlurile. Trummipõrin meenutas kauget kõuekõma.

Koidikul telgist välja vaadates nägi Amalrik, et kaugel põhjakaares sähvivad

helepunased välgunooled. Mujal oli taevas pilvitu, kuid nood välgud seal

helgatasid vahetpidamata otsekui pöörlevalt mõõgateralt peegelduv leek.

  Tarasque saabus koos oma malevaga järgmise päeva õhtuks. Väsinud sõdalased

olid üleni tolmused ja jalavägi jõudis pärale alles mitu tundi pärast

ratsanikke. Vägi seadis end Amalriki leeri kõrval laagrisse ja koidikul asusid

liitlaste ühendatud jõud teele lääne suunas.

  Nende ees liikusid luuresalgad ja Amalrik ootas kärsitult teateid selle kohta,

et veetõus on pointaanlased lõksu jätnud. Ent esimesed tagasi jõudnud piilurid

kandsid ette, et Conan on üle jõe läinud!

  "Kuidas?" mõirgas Amalrik. "Läksid suurveest hoolimata üle jõe?"

  "Mingit suurvett pole olnudki," vastasid pelglikud piilurid. "Conan jõudis

hilisööl Tanasuloseni ja viis oma maleva üle jõe."

  "Veetõusu ei olnud?" hüüatas nüüd ka Xaltotun. "See pole võimalik! Shirka

ülemjooksul sadas kahel viimasel ööl paduvihma!"

  "Võib - olla sadaski, teie kõrgeausus," vastas üks luurajaist. "Vesi oli

sogane ja Tanasulose elanikud rääkisid, et vesi oli eile tõusnud umbes vaksa

võrra, kuid see Conanit ei takistanud."

  Xaltotuni nõidus oli tühja läinud! See mõte vasardas Amalrikil ajus. Tema hirm

mineviku tulnuka ees oli alates tollest ööst, mil kõdunenud muumia elavaks

inimeseks moondus, järjest kasvanud. Orastese surm muutis selle tõeliseks

õudustundeks. Tema süda aimas, et too inimene oli paraku võitmatu. Ja nüüd

korraga selline luhtaminek!

  Ka kõige vägevamatel nekromantidel juhtub äpardusi, mõtles parun. Igatahes ei

maksa esialgu ahheronlasega tülli minna. Esialgu. Orastes on surnud ja konutab

praegu jumal teab millises põrgus. Amalriki mõõk aga osutub kindlasti jõuetuks

seal, kus usutaganejast preestri loitsudest abi polnud. Tulevik on ähmane,

hetkel aga varitseb käegakatsutav oht - Conan ja tema sõjavägi ning siin võib

maagi võlukunsti veel hädasti vaja minna.

  Nad jõudsid Tanasulosesse - väikesse kindlustatud asulasse koolme kõrval.

Luurajad kandsid ette, et Conan on jõest paari miili kaugusel Rokimantani

mägedes positsioonidele asunud ja et eelmisel õhtul ühinesid temaga handerlased.

  Saabus öö. Amalrik silmitses Xaltotuni, kelle ilme oli tõrvikuvalgel

läbitungimatu ning ebamaine.

  "Mis nüüd? Nõidus vedas meid alt. Conan asus soodsale positsioonile ja tema

malev on praegu peaaegu sama tugev kui meie oma. Tuleb valida kahe halva vahel:

kas asuda kaitsele ja oodata rünnakut või taganeda Tarantiasse ja jääda abiväge

ootama."

  "Ootamine tähendab hukku," vastas Xaltotun. "Läheme üle jõe ja asume

tasandikul laagrisse, hommikul aga tungime ise peale."

  "Kuid tal on soodsam positsioon!" hüüatas Amalrik.

  "Lollpea!" ägestus muidu alati rahulik võlur äkitselt. "Oled sa Valkia juba

unustanud? Kas sa arvad, et ma olen võimetu, kuna mingi loodusjõud mind segas?

Ma tahtsin, et vaenlase üle saavutaksid võidu teie relvad. Kuid ära pelga: nüüd

hävitavad mu loitsud vaenlase väe. Conan on lõksus. Ära jää koidikut ootama,

vaid mine kohe üle jõe!"

  Jõgi ületati tõrvikuvalgel. Hobuste kabjad klobisesid kividel ning paiskasid

madalikel pritsmeid õhku. Mustalt veepinnalt peegeldus häilitud kilpidel ja

rinnaturvistel veiklev leegikuma. Aeg oli juba kaugelt üle kesköö, kui malev

tasandikul leeri asus. Kaugel ülal mägedes põlesid lõkked. Conan oli end

kindlustanud Rokimantani mägedes - Akviloonia viimasel territooriumil.

  Amalrik kõndis rahutult mööda laagrit ringi. Xaltotuni telgis oli valge ja

sealt kuuldus aeg-ajalt deemonite ulgumist ning kurjaendelist trummipõrinat.

  Amalrik adus vaistlikult, et maagi teel ei seisa mitte ainult sõjaline jõud.

Ta lõi võluri vägevuses uuesti kahtlema. Ta silmitses vaenuliku leeri tulesid ja

tema nägu moonutas raevuhoog. Tema sõjavägi viibis keset võõrast maad. Seal,

mägedes, aga varjusid inimhundid, kelles kättemaksuiha ja vihkamine anastajate

vastu lämmatasid kõik muud tunded, mõtted ja lootused. Lüüasaamine ja pagemine

läbi võõramaalaste verd januneva maa oleks tähendanud lõplikku hukku. Niisiis

peab ta homme viima oma maleva Lääne vägevaima sõjapealiku ning tema meeleheitel

väehulkade vastu. Kui Xaltotun ka nüüd omadega alt läheb...

  Pimedusest ilmus esile salk sõdalasi. Nad pigem lohistasid kui talutasid kaasa

kõhetut räbalais meest. Parunile au andnud, teatasid sõdalased:

  "Teie hiilgus, see mees siin andis end valvurite kätte ja ütleb, et tal on

tarvis kuningas Valeriusega rääkida. Ta on akviloonlane."

  Mees sarnanes pigem luuks ja nahaks kõhnunud hundile. Tema kätel ja jalgadel

olid ahela armid. Tema nägu moonutas põletusmärk ja silmad hõõgusid nagu söed.

  "Kes sa oled, koer?" küsis Amalrik.

  "Nimeta mind Tiberiuseks," vastas too hambaid kiristades. "Ma tulin teile

ütlema, kuidas Conanist võitu saada."

  "Nii et äraandja?" kõmistas parun.

  "Räägitakse, et teil olla palju kulda," sõnas Tiberius vaevukuuldavalt ja

tema käed väratasid. "Anna mulle natuke kulda ja ma ütlen sulle, kuidas kuningat

puruks lüüa."

  Amalrikki valdas jälestus, kuid ta ei põlanud taolisi teeneid kunagi ära.

  "Kui sa tõtt räägid, siis saad nii palju kulda, kui jaksad ära viia," kostis

ta. "Aga kui sa oled nuhk või piilur, lüüakse sind pea alaspidi risti. Tooge

ta kaasa."

  Valeriuse telgis näitas parun maas lömitava mehe poole.

  "Ta räägib, et võib aidata meil homset lahingut võita. See abi kuluks meile

marjaks ära, kui Xaltotuni trikid jälle untsu lähevad. Hakka rääkima, koer."

  Äraandja keha võbeles kramplikult ja sõnad hakkasid tema suust voolama:

  "Conan seisab laagris Lõviorus. See on ümmargune, kahel pool järsud kaljud.

Te ei saa teda tiivalt rünnata ja peate andma hoobi keskpaika. Ent kui kuningas

Valerius soovib mu teeneid kasutada, võin ma näidata, kuidas Conanile tagalast

ligi pääseda. Kui olete otsustanud, siis tuleb kohe teele asuda. Sinna on paar

tundi ratsateed - mitu miili läände, siis põhja, siis itta pöörata, et

tagantpoolt Lõviorgu jõuda - nii nagu handerlased sinna läksid."

  Amalrik kõhkles ja kuivatas laupa. Noil ajul leidus küllalt inimesi, kes olid

valmis kulla eest kas või hinge maha müüma.

  "Kui sa mu lõksu meelitad, siis sured," hoiatas Valerius. "Sa vist mõistad

seda?"

  Kaltsakas lõi värisema, kuid ei pööranud pilku ära.

  "Kui ma su reedan, siis tapa mind!"

  "Conan ei söanda oma väge hajutada," arutles Amalrik. "Et meie rünnakut tagasi

lüüa, läheb tal tarvis kogu malevat ja tal pole mehi, keda mägedesse varitsema

seada. Lisaks teab see lurjus, et mängus on tema enda elu. Kas säherdune peni on

suuteline ennast ohverdama? Ei, Valerius, mulle tundub, et ta on aus inimene."

  "Või viimane närukael, kes on valmis oma vabastaja reetma!" puhkes Valerius

naerma. "Väga hea. Ma asun koos selle kaabakaga teele: Palju mehi sa mulle kaasa

annad?"

  "Viiest tuhandest peaks küll olema," vastas Amalrik. "Ootamatu löök selja

tagant tekitab peataoleku ja me kasutame selle ära. Ootan sinu rünnakut

keskpäeval."

  "Küll sa juba näed, kui ma rünnakule asun," sõnas Valerius.

  Oma telki naasnud, täheldas Amalrik kergendustundega, et Xaltotun viibis

endiselt oma ulualuses - sellest andsid tunnistust sealt kostvad verdtarretavad

huilged. Pimeduses relvatärinat ja ratsmete kõlinat kuuldes muheles ta mornilt.

Valerius on oma töö juba teinud. Parun teadis hästi, et isegi surmaheitluses

purustab Conan kõik oma teel nagu haavatud lõvi ja hävitab teda tagalast

ründava Valeriuse enne, kui ise langeb. Parem ongi - üks võistleja vähem.

Amalrik oli kindel, et nemeedia relvade võidu heaks tasub Valeriust ohverdada.

  Oma viis tuhat ratsanikku valis Valerius põhiliselt akviloonia reeturite

hulgast. Ööpimeduse varjus sõitsid nad laagrist välja ja võtsid suuna läände,

mägede poole. Valerius ratsutas kõige ees, tema kõrval aga talutas sõdalane

köie külge seotud Tiberiust. Kõik ülejäänud ratsutasid, mõõgad käes.

  "Niipea kui mõne krutski viskad kärvad silmapilk," hoiatas Valerius. "Ma ei

tunne siin mägedes küll kõiki radu, kuid jagan hästi, kas sa juhid meid ikka

õiges suunas..."

  Koogutades ja hirmust hambaid lõgistades veenis Tiberius kuningat oma

truuduses ja tõstis selle märgiks jumaldava pilgu lipule, millel ilutses

kuldne madu - vana dünastia embleem.

  Möödunud kaarega sakilistest eelmägedest, mis Lõviorgu ümbritsesid, pöörasid

nad algul läände, tunni aja pärast aga lõunasse. Sõjasalk liikus mööda

vaevumärgatavaid mägiradu. Päikesetõusuks olid nad Conani leerist paar miili

põhja pool. Siin pööras teejuht uuesti lõunasse, kaljude ja kitsuste vahel teed

otsides. Valerius noogutas rahulolevalt: nad liikusid õiges suunas.

  Ent ühtäkki kerkis lõunast hall tupruv udulaam, mis täitis kõik madalamad

kohad. Udu varjas päikese ja kahe sammu kaugusele polnud enam midagi näha.

Teed jätkati peaaegu käsikaudu. Valerius vandus ühtesoodu: ta ei näinud enam

mäetippe, mis olid talle teemärkideks, ja pidi nüüd end täielikult teejuhi

hoolde usaldama. Kuldne madu rippus longuvajunult tuuletus õhus.

  Lõpuks sattus segadusse ka Tiberius - ta seisatas ühtelugu ja silmitses

ümbrust.

  "Kas eksisid teelt, koer?" kähvas Valerius.

  "Kuula!"

  Kusagilt eestpoolt kuuldus tasane võnkuv heli - rütmilised löögid.

  "Conani trummid!" hüüatas teejuht.

  "Kui me oleme juba nii lähedal, et trummid kuulda on, siis miks ei kosta meie

kõrvu relvatärinat?" küsis Valerius. "Lahing peab juba olema alanud."

  "Tuul ja mägikaja teevad igasuguseid tükke," sõnas Tiberius, kelle hambad

palavikuliselt plagisesid nagu pikka aega rõskes keldris viibinud inimesel.

"Kuulake nüüd!"

  Nende kõrvu kandus kauge sõjakisa.

  "Orus käib lahing!" hüüdis Tiberius. "Trumme aga lüüakse mäel. Ruttu edasi!"

  Ta liikus otse kauge trummipõrina suunas sihtmärki nägeva inimese kindlusega.

Udu needes järgnes talle Valerius. Peagi mõistis ta aga, et udu varjab tema

retke väga sobilikult. Conan ei märka midagi. Ta langeb kimmerlasele kaela nagu

lumelaviin veel enne, kui päike udu hajutab.

  Keegi ei võinud kindlalt öelda, mis salka kummaltki poolt ümbritses - kaljud,

kuristikud või mets. Trummid põrisesid lakkamatult ja nende hääl kõvenes salga

liginedes üha. Kuid lahingukära polnud enam kuulda. Valerius võpatas, kui

kahelt poolt ilmusid udust nähtavale kõrged hallid kaljud ja ta taipas, et

salk viibis kaljukitsuses. Ent teejuht püsis rahulik. Kui kitsus viimaks lõppes,

ohkas Valerius kergendatult. Kui neid oleks oodanud lõks, siis nimelt selles

kohas.

  Ent korraga jäi Tiberius uuesti seisma. Trummid põrisesid valjemini, ent kust

see hääl tuli - eest, tagant,vasakult või paremalt - ei osanud Valerius enam

öelda. Ta pingutas meeleheitlikult nägemist, ent udu tuprus tema hobuse ümber

ja kogunes tilkadena tema turvisele. Rüütlite rodu tema selja taga meenutas

hallide viirastuste rongkäiku.

  "Mida sa jokutad, värdjas?" küsis ta ähvardavalt.

  Näis, nagu oleks Tiberius trummipõrinat kuulatama jäänud. Seejärel ajas ta

selja sirgu ja jäi hirmsa naeratusega Valeriusele otsa vaatama.

  "Udu hajub kohe, Valerius," sõnas ta hoopis teistsugusel häälel ja sihtis

näpuga kuhugi. "Vaata!"

  Trummipõrin lakkas. Udu langes alla. Sellest ilmusid kohe nähtavale mäetipud.

Udu laskus üha madalamale, hõrenes ja hajus. Valerius ajas end jalustes püsti ja

tõi kuuldavale karje, mida kordasid kõik tema sõdalased. Kõikjal ümberringi olid

kaljud. Nad ei viibinud hoopiski mitte orus, vaid kivikotis, millest viis välja

ainult üks tee - toosama kaljukitsus, mille nad olid äsja läbinud.

  "Koer!" Valerius lõi soomuskindaga teejuhile näkku. "Mis põrgunali see on?"

  Verd sülitav Tiberius kõhistas naerda.

  "See põrgunali vabastab maailma koletisest! Vaata, lojus!"

  Pääsu kaljukitsusse tõkestas liikumatu ja tumm, otsekui joonistatud inimhulk -

sajad sagrispäised kaltsakad, odad käes. Kaljudel aga oli neid tuhandete kaupa -

kõik metsikud, kõhnunud, tule, mõõga ja nälja läbi karastatud.

  "Conani kavalus!" kisendas raevunud Valerius.

  "Conan ei tea sellest midagi !" naeris Tiberius. "See on kerjuste vandenõu -

nende, kelle sa laostasid ja metsloomadeks muutsid. Amalrikil oli õigus: Conan

ei hajutanud oma väge. Meie oleme lihtsalt tema maleva kannul käiv jõuk,

mägihundid, peavarju ja lootuseta inimesed. See oli meie plaan ja Asura

preestrid saatsid meile appi udu. Vaata neid, Valerius! Kõigil neil inimestel on

kehal või südames sinu märk!

  Sa vaata kas või mind! Sa ei tunne mind, eks ole? Kuid selle märgi vajutas

just sinu timuka käsi! Kunagi teadsid mind paljud. Ma olin kunagi isand

Amilius - mees, kelle pojad hukati sinu käsul ja kelle tütre vägistasid ning

tapsid su palgasõdurid. Ma vandusin, et annan oma elu, et sind lõksu meelitada.

Oo, jumalad, kui mul oleks ka tuhat elu, lunastaksin ma nende eest sinu surma!

  Ja ma lunastasingi selle! Vaata neid inimesi, kes on sinu süül kõigest ilma

jäänud, varjudeks muutunud! Käes on nende tund! Sellest kivikotist saab sinu

haud. Eks proovi kaljudest üles pääseda - kõrged, järsud... Eks proovi tuldud

teed tagasi minna - odad tõkestavad sul tee! Koer! Kohtume sinuga põrgus!"

  Ta ajas pea kuklasseja lagistas naerda, nii et kaja kaljudelt tagasi kaikus.

Valerius tõusis sadulas püsti ja raius oma üüratu mõõgaga tal õla ja rinna

lõhki. Tiberius varises maha, kuid naeris üha edasi, kuni ta oma verre lämbus.

  Kivikotti kõuena ümbritsevad trummid lõid taas põrisema, kaljutippudelt

lendasid alla kivid, nooled tõusid pilvena lendu ja nende vilin summutas isegi

surijate karjed.



22. Tee Acheroni



  Taevas lõi juba helendama, kui Amalrik oma väe Lõvioru sissepääsu juurde

juhtis. Seda varjasid küljelt järsud lamedatipulised mäed, org ise aga koosnes

erineva suurusega looduslikest astangutest. Neist kõige ülemisel seisis Conani

rünnakuvalmis malev. Sellega liitunud Handerlandi sõjasalk ei koosnenud ainult

odameestest, vaid sinna kuulusid ka tuhat bossoni vibukütti ja neli tuhat

ratsanikku - põhja- ja lääneparunid oma sõdalastega.

  Odamehi oli kokku umbes üheksateist tuhat - peamiselt handerlased, kes koos

nelja tuhande akviloonlasega olid oru kaugemas sopis kiilukujuliselt üles

rivistunud. Jalaväe viirgude taga ootasid tõstetud näokatetega rüütlid - kümme

tuhat pointaanlast, üheksa tuhat akviloonlast ja parunid oma väesalkadega.

  Positsioon oli hea. Tiivalt möödaminek oleks tähendanud bossonlaste

noolterahe alla sattumist. Conani laager asetses kohe lahingrivide taga

kitsukeses kaevutaolises orus, mis kujutas endast Lõvioru jätku, kuid paiknes

sellest pisut kõrgemal. Kimmerlane ei pruukinud karta rünnakut selja tagant,

sest mäed kubisesid tema poolehoidjatest.

  Sellist positsiooni oli raske rünnata, kuid sellelt polnud ka lihtne lahkuda

ühtaegu kindlus ja lõks. Meestel jäi ainult üks võimalus - lahing võita.



  Xaltotun tõusis oru vasakul küljel, otse selle sissepääsu kõrval asuvale

mäetipule. See tipp, ümberkaudsetest kõrgeim, kandis Ohvrialtari Mäe nime. Miks,

seda ei teadnud enam keegi, välja arvatud loomulikult võlur.

  Ta polnud üksi - teda saatsid kaks tumma sagrispäist teenrit, kes kandsid

kinniseotud akviloonia tütarlast. Nad asetasid ta mäetippu kroonivale kivile.

Kivi sarnanes tõepoolest ohvrialtarile. Aegade jooksul olid vesi ja tuul selle

piirjooni muutnud ja see meenutas looduse kätetööd, kuid Xaltotun mäletas, mis

otstarvet see oli omal ajal teeninud. Kääbustena küürakil teenrid eemaldusid

hiljukesi ja tuules lehviva habemega Xaltotun jäi üksinda kivi juurde. Ta heitis

pilgu orgu.

  Tema pilk libises üle siuglevate jõekäärude, mäenõlvakute ja jäi peatuma

jalaväe kiilul, vibuküttide helkivatel kiivritel, lehvivate lippudega rüütlitel,

õõtsuval odade merel.

  Talle lähemal, oru sissekäigu juures, paiknesid nemeedlaste lahingrivid, mille

taga seisid ülikute ja rüütlite kirevad telgid ning lihtsõdurite hallid

välitelgid.

  Helepunase draakoniga lipp lõi tuules plagisema - kaljukitsusse valgus

nemeedia sõdalaste raudne vool. Kõige ees astusid mõõdetud sammul lahinguvalmis

seatud ambudega laskurid, nende järel odamehed ja siis maleva eliit -

ratsarüütlid. Lipud lehvisid uljalt, odad kerkisid taeva poole, nad sõitsid

otsekui kauaoodatud peole.

  Neid oli kolmkümmend tuhat ja nad moodustasid sõjaväe peamise löögijõu nagu

kõigi hüborealaste juures. Kakskümmend tuhat jalameest ja amburit pidid avama

neile tee rünnakuks.

  Akviloonlaste malev ootas neid ähvardavalt vaikides.

  Ühtlasse rivvi hoidudes hakkasid amburid nooli lendu saatma, kuid need kas ei

ulatunud vastaseni või põrkasid handerlaste jalaväe täisnurksetelt kilpidelt

tagasi. Enne, kui amburid küllalt lähedale jõudsid, hajusid nende read bossoni

vibuküttide täpse nooltesaju all laiali.

  Peale äpardunud katset sama hävitava kogulasuga vastata, hakkasid nemeedlased

korratult taganema. Nende kerged turvised ei kaitsnud neid bossonlaste pikkade

noolte eest. Nemeedia jalaväel, mis oli ratsaväele vaid kattevarjuks, puudus

vajalik vaprus.

  Amburid taganesid ja nende kohale asusid odameeste read. Peamiselt olid need

palgasõdurid ja seetõttu saatsid väepealikud nad vähimagi haletsuseta kindlasse

surma. Nendegi ülesandeks oli katta ratsaväe edasiliikumist. Amburid jätkasid

tiibadelt laskmist, odamehed sammusid edasi ja rüütlid ratsutasid nende kannul.

Seejärel tõmbus jalavägi kõrvale ja hargnes tiibadele laiali, et ratsanikele

teed anda.

  Ratsavägi kihutas edasi vilisevasse surmapilve. Odapikkused nooled leidsid

vähimadki praod turvistes ja rabasid mehi sadulast. Hobused kukkusid maha,

sadulas olijaid kaasa kiskudes. Maapind kattus teraskütkendis kehadega.

Ratsalaviin murdus ja lõi taganema.

  Amalrik rivistas oma väe ümber. Tarasque vehkis helepunase draakoniga lipu all

mõõgaga, kuid malevat juhtis täna tema, parun Tor. Amalrik puistas needusi, nähes

handerlaste teraskiivrite kohal odade metsa. Ta lootis, et tema taganemine

meelitab akviloonia rüütlid pealetungile ja amburid paiskavad nad tiibadelt

segi, ülejäänu eest aga hoolitsevad oma arvulist ülekaalu kasutades nemeedia

rüütlid. Kuid akviloonlased ei liikunud paigast. Teenrid tõid välipudelitega

jõest vett ja kiivrid peast võtnud rüütlid kallasid seda endale pähe. Haavatud

anusid asjatult, et neile juua antaks. Kaitsel püsivad akviloonlased aga

ammutasid vett mägiallikaist ega kannatanud sel palaval kevadpäeval mingit janu.

  Xaltotun jälgis kõrgelt Ohvrialtari Mäelt tõusvat ja mõõnavat teraslainetust.

Nüüd murdsid lehvivate suletuttidega rüütlid nooltesajust läbi ja jõudsid

jalaväe odade ning kilpideni. Kiivrite kohal vihisesid kirved ja odad lendasid

üles, tappes hobuseid ja ratsanikke. Handerlaste uhkus ei jäänud rüütlite omale

alla. Nad ei tundnud hoopiski, nagu oleks neid õilsama seltskonna nimel

veresauna aetud. See oli maailma parim, igipõliste traditsioonidega jalavägi ja

selle karastatust oskasid akviloonia kuningad vääriliselt hinnata. Nende rivid

püsisid koos, viirgude kohal lehvis lõviga vimpel, kõige ees aga võitles mustas

turvises hiid ja tema verine kirves purustas võrdse kergusega nii luid kui

rauda.

  Ka nemeedlased polnud papist poisid, kuid ometi ei suutnud nad raudset kiilu

segi lüüa, põõsastikust lendavad nooled aga laastasid armutult nende sassiläinud

ridu. Amburitest polnud hetkel mingit abi ja odamehed ei pääsenud mäenõlvale

ligi, et vibuküttidega käsitsivõitlusse astuda. Rüütlid hakkasid aeglaselt ja

ähvardavalt taganema ja nende vahel kappas üha rohkem tühjade sadulatega

hobuseid. Handerlased ei toonud kuuldavale võiduhüüdeid, vaid koondasid oma

rive, asendades hukkunud relvakaaslasi. Teraskiivrite alt nõrguv higi valgus

silmadesse, kuid nad surusid odad veelgi tugevamini pihku ja mõtlesid uhkusega,

et kuningas ise võitleb lihtsõdalase kombel nende rivis. Akviloonia rüütlid

seisid endiselt tegevusetult paigal.

  Ohvrialtari Mäe tippu kihutas vahule aetud hobust kannustav ratsanik, silmad

raevust hägused, ja sõnas Xaltotunile:

  "Amalrik käsib edasi õelda, et sinu võlukunsti tund on käes. Me kõngeme seal

orus nagu kärbsed ega suuda vaenlase rivist läbi murda."

  Näis, nagu oleks Xaltotun pikemaks sirgunud ja õlgadest laiemaks muutunud.

Temast õhkus üleni ennenägematut ähvardavat jõudu.

  "Mine tagasi Amalriki juurde ja teata, et ta seaks väe  rünnakuks valmis kuid

ootaks minu märguannet. Enne seda näed sa midagi sellist, mis sul elu lõpuni

meeles püsib."

  Rüütel andis talle otsekui vastutahtmist au, langetas pea ja kappas nõlvast

alla.

  Sünge kivi kõrval seistes vaatas Xaltotun orgu ja nägi seal tapetuid ja

haavatuid, akviloonia jalaväe verega kaetud kiilu ja lahinguvalmis rüütleid. Ta

tõstis pilgu taeva poole ja silmitses siis altarile sirutatud neiut, tõstis

muistsete hieroglüüfidega kaetud pistoda ning hakkas loitsima:

  "Pimeduse jumal Seth, öö soomusnahkne isand, neitsi vere ja seitsmeharulise

märgi abil kutsun ma su poegi sügavalt maapõuest! Oo, sügaviku lapsed punase ja

musta maa all, ärgake ja vihistage oma sõjakirveid! Löögu mäed värisema ja

langegu kivid mu vaenlastele kaela! Pimenegu taevas nende peade kohal, lõhkegu

maa nende jalge all. Niitku musta maa põuest tulev hingus neil jalad alt,

kihvtitagu must mürk nende kehad..."

  Ta vakatas, pistoda endiselt õhus. Tuuleiil kandis temani võitluskisa.

  Teisel pool ohvrikivi seisis musta riietatud mees. Silmad tema kahvatus näos

olid rahulikud ning mõtlikud.

  "Asura peni!" sisistas Xaltotun. "Kas tulid surma otsima või? Baal, Chiron,

minu juurde!"

  "Hõika neid veel kord, ahheroni koer," kõhistas tulija naerda. "Ja kõvemini,

et nad sind põrgus: kuulda võiksid!"

  Metsatukast ilmus välja talunaise rõivais eit, juuksed valla. Tema kannul

astus hiigelsuur hunt.

  "Preester, nõid ja hunt," sõnas Xaltotun mornilt ja puhkes ühtäkki naerma.

"Teie narrid! Te tahate oma viletsa posijalalinaga seista minu võlukunsti vastu!

Ma pühin teid ainsa käeliigutusega maa pealt!"

  "Su jõud on sama väeti kui rohukõrrel tuule käes, Pythoni värdjas," vastas

Asura preester. "Kas sind ei pannud mõtlema, miks jõgi üle kallaste ei tõusnud

ja Conanit teisele kaldale lõksu ei jätnud? Välgusähvatusi nähes taipasin ma su

mõtet ja ajasin pilved laiali enne, kui need jõudsid vihma kallama hakata. Sina

aga ei aimanudki seda..."

  "Vale!" kisendas Xaltotun, kuid tema hääles polnud enam endist enesekindlust.

"Ma tundsin, et minu vastu on suunatud vägev nõidus... Kuid maa peal ei leidu

inimest, kes suudaks hajutada loitsu, mis vihma esile manab!"

  "Kuid suurvesi jäi ju tulemata," vastas preester. "Heida pilk oma liitlastele

orus, püütonlane! Sa juhtisid nad tapalavale! Ja neid aidata pole enam sinu

võimuses! Vaata sinna!"

  Ta sirutas käe välja. Pointaanlaste selja taga olevast kitsast kaljulõhest

kihutas välja ratsanik, kes lehvitas pea kohal mingit päikese käes helkivat

eset. Jataväelaste read astusid kõrvale ja tõid kuuldavale sõjakisa, tagudes

odadega vastu kilpe. Kaht sõjaväge lahutaval astangul peatas ratsanik kurnatud

hobuse ja huilgas nagu meeletu, viibutades pea kohal oma sõjasaaki. See oli

helepunase lipu siil. Päike helgatas pimestavalt kuldse mao sulisrüül.

  "Valerius on hukkunud!" hüüatas Hadratos. "Uttu varjunud trummid meelitasid

ta hukatusse! Mina manasin selle udu esile, püütoni koer, ja mina ajasin selle

jälle laiali! Mina - oma võlukunsti abil, mis on sinu omast palju tugevam!"

  "Mis tähtsust sel on?" mühatas Xaltotun. Tema nägu tõmbles. "Valerius oli

lollpea ja hukkus nagu lollpea. Ma saan Conanist ka ilma inimeste abita jagu!"

  "Miks sa siis nii kaua viivitasid?" küsis Hadratos. "Miks sa lasid oma

liitlastel noolte ja odade läbi surra?"

  "Sest valatud veri tugevdab loitsude jõudu!" müristas Xaltotun nii, et kivid

võpatasid. Tema pea ümber ilmus hele kuma. "Ükski võlur ei raiska tarbetult oma

jõudu. Ma tahtsin seda säilitada tähtsamate asjade jaoks kui see vilets kähmlus

mägedes. Kuid, Sethi nimel, nüüd päästan ma selle jõu valla! Vaata, Asura peni,

unnstatud jumalaniru preester ja sa näed midagi sellist, millest su hing

tükkideks rebeneb!"

  Hadratos puhkes kurjaendeliselt, naerma:

  "Nüüd aga vaata ise siia, must deemon Pythonist!"

  Tema käsi tõi rõivavoltide vahelt nähtavale helepunaselt ja kuldselt

leegitseva eseme.

  Ahheronlane oleks otsekui noahoobi saanud.

  "Süda! Arimani Süda!"

  "Just nii! Ja tema võim on sinu omast vägevam!"

  Xaltotun tõmbus kössi. Tema habemekarvad hakkasid halliks tõmbuma ja ta pea

kattus justkui härmatisega.

  "Süda!" sositas ta. "See on röövitud! Vargad! Koerad!"

  "Oletame, et see pole minu kätetöö. Süda tuli tagasi kaugelt teekonnalt

Lõunasse ja on nüüd minu valduses. Ta andis sulle elu tagasi ja viib su nüüd ka

tagasi õhe, kust sa ilmusid. Sa lähed mööda pimeduse ja vaikuse teed Acheroni.

Koletu impeerium, mis jäigi sinust taasloomata, jääb vaid legendiks, hirmsaks

muinaslooks. Conan tõuseb taas troonile. Arimani Süda aga naaseb maa - alusesse

Mithra templisse, et Akviloonia vägevuse sümbolina leegitseda seal

aastatuhandeid!"

  Xaltotun pistis ulguma ja tormas preestri kallale, pistoda peos, ent kuskilt -

kas taevast või leegitsevast kristallist - sähvas välja silmipimestav kiir ja

andis Xaltotunile rindu sellise löögi, et mäed vappuma lõid. Acheroni võlur

prantsatas maha otsekui välgust tabatud. Kui ta maapinda puudutas, leidis aset

jahmatav moondumine: ohvrikivi kõrval lebas mitte äsjane inimene, vaid

kägardunud ja kuivetunud korjus valgetes mähistes.

  Vana Zelata silmitses teda nukralt. "Ta polnud elav inimene," sõnas ta.

"Süda tegi ta näiliselt elavaks ja ta viis kõik eksitusse. Kuid mina nägin

temas kogu aeg ainult muumiat."

  Hadratos kummardas, et kivil lebavat neiut valla päästa. Samal ajal sõitis

puude varjust välja Xaltotuni kaarik, mille ette olid rakendatud imeuhked

hobused. See sõitis käratult altari juurde, nii et pronksist ratas oleks

muumiat äärepealt riivanud. Hadratos tõstis võluri säilmed maast ja asetas

kaarikusse. Sedamaid sööstsid hobused paigast ja tormasid mööda lõunapoolset

mäenõlva minema. Hadratos, Zelata ja hunt saatsid seda kaua pilguga - kaariku

tee viis Acheroni, mida inimsilm näha ei suutnud.



  Verist lippu lehvitavat ratsanikku nähes tardus Amalrik sadulas soolasambaks.

Seejärel sundis miski teda pöörduma ohvrialtari mäetipu poole ja tal vajus suu

imestusest ammuli. Kõik orus viibijad nägid tipul sähvatavat pimestavat valgust.

Mõlema väeleeri kohal välgatanud tulekera varjutas hetkeks päikese.

  "Pole nagu Xaltotuni märguande moodi!" ümises parun.

  "Ei!" kisendas Tarasque. "See on märguanne akviloonlastele - vaata!"

  Akviloonia rüütlite read liikusid viimaks paigast.

  "Xaltotun pettis meid!" röögatas Amalrik. "Valerius vedas meid alt! Me oleme

lõksus! Karistagu Mithra võlurit, kes meid siia juhtis! Puhuge

taganemissignaali!"

  "Liiga hilja!" vastas Tarasque.

  Odade mets oru ülaosas liigatas ja vajus längu. Jalaväe tiivad astusid tagasi,

otsekui oleks kardin eest tõmmatud. Ja akviloonia rüütlid sööstsid tormimõirge

saatel alla.

  Nende rünnakule polnud võimalik vastu seista. Amburite nooled põrkasid

kilpidelt ja kumeratelt kiivritelt tagasi. Akviloonia ratsavägi murdis vaenlase

jalaväe ridadest läbi ja valgus orgu.

  Ka Amalrik andis käsu rünnakuks ja meeleheitel nemeedlased kannustasid oma

hobuseid. Neid oli ju ikkagi rohkem. Kuid nii mehed kui hobused olid väsinud ja

rünnakule tuli pealegi minna ülesmäge. Vastased polnud aga terve päeva jooksul

teinud veel ainsatki hoopi. Nad tulid välgukiirusel ja purustasid nemeedlaste

ahelikud nagu välk - lõid segi, ajasid laiali ja paiskasid tagasi.

  Nende kannul tõttasid verejanust haaratud Handerlandi jalaväelased, oru

nõlvadelt aga sadasid bossonlaste täpsed nooled, mis hävitasid kõik vaenlase

poolel liikuva. Lahing meenutas lainet, mille harjal ulpisid jahmunud

nemeedlased. Nende amburid viskasid oma relvad maha ja pagesid ummisjalu,

ratsaväe rünnakust säilunud odamehi aga nottis armutult handerlaste jalavägi.

  Lahing kandus juba orust välja ja jätkus lagedal väljal. Kuid nemeedlastel

polnud enam jõudu vastupanuks ümber rivistuda. Nad põgenesid sadade kaupa jõe

äärde. Paljudel õnnestus kaldani jõuda, üle jõe minna ja itta pageda. Ent kogu

maa oli juba ülestõusust haaratud ning anastajaid hävitati nagu hunte, nii et

Tarantiasse jõudsid vaid mõned sõdalased.

  Amalrik, kes üritas oma mehi kuidagimoodi kokku koguda, sattus vastamisi

rüütlite salgaga, mille eesotsas ratsutas mustas turvises vägilane. Tema pea

kohal lehvis Akviloonia lõviga ja Pointaania leopardiga lipp. Pikakasvuline

helkivas soomusrüüs rüütel kinnitas oda sadulakaare külge ja andis parunile

hoobi. Nemeedlase oda rebis rüütlil kiivri peast ja kõik nägid Pallantidese

nägu. Akviloonlase piik seevastu läbistas nii kilbi, turvise kui ka paruni

südame.

  Kui Amalrik sadulast langes ja temasse tunginud odavart katki murdes maha

prantsatas, tõusis kära. Nemeedlaste vastupanu murdus lõplikult. Nad tormasid

kabuhirmus jõe poole. Draakoni Tund oli läbi.

  Tarasque ei ühinenud pagejatega. Amalrik oli surnud, lipukandja hukkunud,

nemeedia draakon verisesse porri sõtkutud. Akviloonlased jõudsid taganevatele

rüütlitele kannule. Tarasque mõistis, et lahing on kaotatud, kuid kihutas

käputäie kõige ustavamate meestega mööda lahinguvälja ringi, soovides vaid üht -

kohata Conanit. Ja ta kohtaski teda lõpuks.

  Sõjasalgad pudenesid üle lahinguvälja laiali - paremal käel võis naha

Pallantidese suletutti, vasakul - Prospero oma. Conani kõrval polnud kedagi ja

ka Tarasque'i kaardiväelased jalastusid ükshaaval. Kuningad läksid võitlusse

mees mehe vastu. Kui nad kokku põrkasid, komistas Tarasque'i ratsu ja kukkus.

Conan tõttas kähku vaenlase juurde, kes püüdis rakmeist vabaneda, mis lõpuks ka

õnnestus. Mõõgad sähvatasid, lendas sädemeid ja korraga varises Tarasque Conani

välkkiire hoobi järel maha.

  Conan asetas jala vastase rinnale ja tõstis mõõga. Ta tõmbas endal kiivri

peast.

  "Kas annad alla?"

  "Aga kas sina kingid mulle elu?" küsis nemeedlane.

  "Loomulikult. Ja seda soodsamatel tingimustel, kui sina mulle. Ma jätan sinu

ja su mehed ellu, kui nad relvad maha panevad. Kuigi..." lisas ta

järelemõtlikult, "kõigi su sigaduste eest tuleks sul kolu lõhki lüüa."

  Tarasque. kergitas pead ja vaatas ringi. Nemeedia maleva jäänused olid juba

koolmekohal, neid jälitavad akviloonlased aga nottisid neid armutult. Nende

liitlased olid vallutanud laagri ja puistasid saaki otsides telke läbi.

  Tarasque vandus mõtlikult ja kehitas õlgu - niivõrd kui tema asend seda

võimaldas.

  "Hüva. Mul pole teist valikut. Millised on sinu tingimused?"

  "Sa loovutad mulle kõik, mis sa Akviloonias kokku röövisid. Annad käsu, et

kõik garnisonid relvad maha paneksid ja linnadest ning kantsidest lahkuksid.

Seejärel aga viid sa oma neetud sõjapenid Akvilooniast nii kähku kui jõuad

minema, kuni ma pole ümber mõelnud. Sa vabastad kõik akviloonlased, kes on

orjusse müüdud, ja maksad mulle tekitatud kahju eest andamit - kui kõik kahjud

saavad kokku arvestatud. Ja jääd vangi senikauaks, kuni kõik need tingimused

pole täidetud."

  "Hüva," nõustus Tarasque. "Minu garnisonidega mehitatud lossid ja linnad

alistuvad ilma lahinguta, ka kõik ülejäänu saab tehtud. Kuid millist lunaraha

sa minu eest nõuad?"

  Conan puhkes naerma, võttis jala vastase rinnalt, haaras tal käest ja tõmbas

püsti. Ta tahtis midagi õelda, kuid nägi liginevat Hadratost. Preester oli

mõtteisse süüvinud nagu alati, kuid hoidus hoolega surnukehadele astumast.

  Conan kuivatas veritseva käega näole kleepunud pori. Ta oli terve päeva

võidelnud - algul jalaväelastega ühes rivis, hiljem ratsa. Tema turvistel olid

mõõga-, kirve- ja nuiahoopide jäljed.

  "Hästi tehtud, Hadratos!" kõmistas ta. "Vannun Cromi nimel, et tundsin sinu

märguannet nähes rõõmu. Veel veidi ja ma poleks suutnud oma rüütleid enam tagasi

hoida - nad pidid paigal seistes aru kaotama. Kuidas meie võluriga lood on?"

  "Ta läks mööda udust teed Acheroni," vastas Hadratos. "Mina aga... lähen

Tarantiasse. Siin pole mul enam midagi teha, kuid Mithra maa-alune tempel ootab

mind. Kõik, mis tarvis, sai siin lahinguväljal sooritatud. Me päästsime

Akviloonia... ja mitte ainult. Sinu teekond pealinna kujuneb tõeliseks

triumfikäiguks. Kogu Akviloonia tervitab naasnud kuningat. Hüvasti siis ja

kohtumiseni troonisaalis!"

  Conan silmitses vaikides eemalduvat preestrit. Rüütlid tunglesid igast küljest

tema poole. Ta nägi Pallantidest, Trozzerot, Prosperot ja Serviust - kõik

veristes relvis. Lahingukära asendus rõõmukisaga. Kõikide pilgud olid pööratud

kuningale. Ja kõik karjusid ühest suust:

  "Au Conanile, Akviloonia kuningale!"

  Tarasque aga tuletas meelde: "Sa pole veel mu lunahinda öelnud " Conan naeris

ja pistis mõõga tuppe. Seejärel sirutas ta oma võimsaid õlgu ja rehmas verise

käega üle juuksepahmaka, just nagu otsides oma kättevõidetud krooni.

  "Sinu haaremis on üks neiu, keda hüütakse Zenobiaks."

  "On küll. Ja mis siis?"

  "Kena," naeratas kuningas. "Tema ongi su lunaraha. Muud pole mul tarvis. Ma

sõidan Belverusse tema järele, nagu ma lubasin. Nemeedias oli ta orjatar, kuid

Akviloonias teen ma temast kuninganna!"



Lõpp



Tõlkinud Martin Kivimets


[Home] [Luuletused] [Poeem] [Jutud]