ARMASTUST $17.50 EEST

 

Kui Robert hakkas asjast midagi aru saama, käis ta öösiti salaja vahakujude muuseumis parafiin-naisi silitamas. See oli riskantne. Sestap piirdus ta edaspidi taolise tegevusega vaid unenägudes.
Ühel päeval punase tule taga seistes jäi ta pilk peatuma mingile poeaknale. See oli niisugune pood, kus müüdi kõike - höövleid, lipse, termoseid, karke, purke, korke, võrke, marke. Ühesõnaga igasugust sodi. Ja seal ta seisis - pikas punases kleidis. Tal olid prillid ja suurepärane figuur, ta nägi vä1ja väärikas ja seksikas nagu nad ikka. Siis süttis roheline, mis sundis Robertit edasi sõitma!
Robert parkis auto paar kvartalit eemale ning 1äks poe juurde tagasi. Isegi 1äbi vaateakna tundusid tema silmad nagu päris, ka suu oli kergelt paokil...
Poodi sisse astunud, seisatas Robert räimeriiuli kõrval ja saatis sinnapoole vargsi hindavaid pilke. Ei, enam selliseid ei tehtud. Tal olid isegi kõrge kontsaga kingad.
Siis 1ähenes müüjaneiu.
"Saan ma teid aidata?"
"Ei, ma niisama..."
Robert 1ähenes mannekeenile. Hinnalipikut polnud. Ta kaalus endale paarsada grammi räimi ning tasus ostu eest. Järgmisel päeval seisis mannekeen samal kohal. Robert ostis ussikujulise raspli ning väljus.
Kolmandal korral küsis ta müüjannalt:
"Kas see mannekeen on ka müügil?"
" Mannekeen? "
"Jah, mannekeen."
"Te soovite seda osta?"
"Jah, te ju müüte asju."
"Üks hetk, palun."
Tüdruk kadus taharuumi. Peagi väljus räpaste kardinate vahelt haisva pintsakuga vana juut.
"Tahate mannekeeni?"
"Jah, on see müügil?"
"Õieti mitte..."
"Ma tahan teda osta."
"Hoo, vaatame..." Vana juut komberdas mannekeeni juurde ja hakkas pobisedes selle kleiti ja jalgu katsuma.
"Noh, ma ei tea - nüüd... no $17.50."
Kodus pani Robert nuku keset tuba ja lausus: "Stella, sa vana libu!" Seejärel lõi ta teda tugevasti vastu nina. Siis suudles. Suudelda oli hea. Robert hakkas juba erutuma, kui helises telefon.
"Robert? "
"Kuidas läheb, Harry?"
" Hästi, mis sa teed?"
"Ah, ei midagi."
"Mõtlesin paari õllega sinu juurest läbi astuda."
"OK"
Robert toppis nuku, pea ees, kappi ning surus ukse kinni.
"Kuidas Laura elab?" küsis Harry.
"Meie vahel on kõik labi."
"Mis sa räägid."
"Ta on lits. Vahib igal sammul mehi - juurikapoes keemiakombinaadis, kilekotis. Isegi kui keegi numbriga eksija juhtub helistama... Liig mis liig."
"Oled nuud üksi?"
"Ei, mul on Brenda."
Kui Harry oli lahkunud, avas Robert kapiukse ning tõmbas Stella vä1ja.
"Sa, vana hoor, petsid mind vahepeal, jah?"
Stella ei vastanud. Ta seisis seal äraoleva pilguga. Järgnes paremsirge. Enne tõuseb solgiämbrist päike, kui keegi Bob Wilkensoni petab. Vasaksirge.
"Künk! Sa rüvetaksid nelja-aastasi poisse, kui neil vaid seisaks, on nii?"
Ta pani veel ühe hea litaka ning metsiku suudluse ajal liikusid mehe kaed mannekeeni kleidi alla. Stella meenutas Robertile tema kunagist matemaatikaõpetajat. Püksikesi polnud.
"Kussa, lits, oma püksid panid?"
Auku polnud ka kuskil, aga Robert suutis asja ära ajada enne Detroit Lionsi ja LA Ramsi matshi TVs. Ta jõudis enne mängu algust isegi Stella lapiga ule tõmmata.
See kõik sobis Robertile imehästi. Ta 1ähenes asjale loominguliselt ning ostis Stellale Wonderbra tostva pihiku ning kenad sukad. Ta ostis ka kõrvarõngad ning oli üllatunud, kui avastas paruka alt kõrvutuse. Näidates üles väljapaistvat insenerimõtet paigaldas Robert rõngad seitsmetolliste naeltega. Sealt oli hea kinni hoida.
Hea oli ka see, et Robert ei pidanud Stellat kinno ja teatrisse vedama. Eriline lobiseja polnud ta ka, ent ükskord kuulis Robert naist ütlevat: "Sa oled neist kõige parem. See vana juut oli igavene konts. Sina armastad hingega."
Eriti tore oli see, et temakesega oli võimalik tegeleda igal ajal. Ja päevi polnud tal ka. Robert lõikas suure mõnuga ära peotäie Stella juuksepahmakast ning kleepis need tema reite vahele.
Stellale ei pidanud ta valetama ega kuulama voodis tema loba endistest meestest - kuidas Louie oskas tiritamme teha, selle asemel, et liikluspolitseis töötada, ja kuidas Arnold valel ajal seemet külvas ja kuidas Tiidul kitsas korter oli. Milline peavalu.
Roberti suhe Stellaga oli kestnud kaks nädalat, kui helistas Brenda.
"Robert, sa pole mulle helistanud?"
"Mul on väga palju tõõd. Ma olen nüüd Pan Amis stjuuard. Kontinentidevahelised lennud. Saad ise aru."
"Saan su hää1est aru, et midagi on viltu. Sul on teine naine? Tulen sinna."
Uks avanes ja kohal ta oligi.
"Ma tahan teada, mis toimub!"
"Rahune maha, Brenda."
Brenda oli täiusliku kehaga - rinnad küll kergelt rippusid, kuid jalad olid fantastilised. Ja milline tagumik! Tal oli pilk, mida võis omada üksnes auto tuledevihus tormav küülik.
"Sa isegi ei suudle mind, Robert!"
Robert suudles.
"See polnud mingi suudlus. Mis sinuga on? Kui sa ei ütle, hakkan karjuma!"
"Usu mind. Kõik on hästi."
Brenda 1äks akna juurde ja kisendas täiest kõrist. Seda oli kuulda üle terve kvartali.
"Brenda, palun ära enam nii tee!"
"Teen kull. Teen kull. Kui sa ei utle, mis lahti on, karjun edasi nii, et luu paistab."
"Hea küll, oota." ütles Robert ja läks ning tiris Stella kapist välja
kapist valja.
"Misasi see on?" küsis Brenda. "Misasi see on?"
" Mannekeen. "
"Mis sa sellega mõtled..."
"Ma armastan teda."
"Seda asja? Seda asja?"
"Sa armastad seda plastikbimbot - või kurat teab, millest ta tehtud on - rohkem kui mind?"
"Jah. "
"Ahhh . . . "
Nüüd vallandus tõeline kisa. Brenda lihtsalt seisis ja karjus. See tundus 1õputuna. Siis haaras Brenda suusakepi, lõi nuku pikali ning surus kepi toore jõuga mannekeenile maksa. Seejärel paiskas ta surnukeha võimsa kaarega lae all pöörlevasse tiivikusse. Osasid lendas. Nii tiiviku kui ka Stella omi.
Brenda tormas vä1ja.
Kui tolm oli laskunud, istus Robert keset seda sodi ja tema silmad olid kurvad. Üks kätest õõtsus vaikselt seiskunud tiiviku kuljes. Pea oli veerenud tooli alla. Talle meenus, kuidas ta mattis oma ema ja isa. Aga see oli teist-moodi. See oli teistmoodi. Robert lihtsalt istus ja pisarad voolasid.
Stella ilusad suured silmad aga vaatasid teda külma pilguga.

Kogumikust "South Of No North" tõlkinud TOOMAS SAAREPERA ja ERIK KARJUS

 

[Home] [Luuletused] [Poeem] [Jutud]