 koobas.hobune.stream
|
|
Close Help | ||||||||||||||
Jälle on käes ülestõusmispühad ning tuhanded
jänesed asuvad teele, et viia inimestele kätte nende lihavõttemunad.
"Arvatakse, et meie elu on ainult üks lust ja lillepidu,"
kõneleb üks hallipäine jänes." Vaadake vaid neid
lihavõttekalendreid ja -postkaarte, kus rohelistel aasadel keksivad
jänesed koos tibudega, kõigil naerunäod peas. See on täiesti
vale ettekujutus, puhas propaganda, mida meil, jänestel endil, on lausa
vastik ja valus vaadata."
"Tegelik elu on hoopis midagi muud," jätkab teine jänes,
kelle üks jalg on puust. "Märtsis ja aprillis pole rohelist
muru mitte kusagil, meie tee viib ikka läbi lumelobjaka ja sopa. Kui
palju meid sealjuures külma ning haiguste kätte kärvab, on
võimatu kokku arvatagi.'
"Ja tibud pole meile ka mingid sõbrad, " lisab kolmas,
mõlemast silmast pime jänes, ennast lavatsilt üles upitades,
ning sülitab pange suutäie verist röga. "Kõige
suurem õnnetus jänestele on ju see, kui meie kaasavõetud
ja ilusti värvitud munad pika teekonna jooksul kooruma hakkavad. Siis
on kogu meie vaev olnud asjatu, sest tibudega pole meil midagi peale hakata,
ega me ju neid inimestele padja alla ei pane. Tõmbame neil niisama
kõrid maha ja rändame tagasi oma laagritesse, uute munade järele.
Aga see on meeletu pingutus ja meil tuleb selle eest maksta oma tervisega."
"Tuleb hakata uuesti munasid värvima, aga aega on napilt ja töötada
tuleb öösiti, magada ei saa hetkegi," jutustab hallipäine
jänes edasi. "Kust vaesel jänesel munavärve võtta?
Tuleb omaenese sooned avada ja punasel verel voolata lasta. Ja siis taas
teele, kas löögu pikne või värisegu maa, jänestele
armu ei anta."
"Minu kõige raskem rännak oli see, kui me viisime mune
Venemaalt tagasipöörduvale Napoleoni sõjavaele," pajatab
üks luukõhn jänes, kes on longanud meie juurde kahe kargu
najal. "Milline märts ! Päevad läbi sadas paksu lörtsi!
Sumpasime kaelani sopas, kandes mune pea kohal. Tuhandest teele asunud jänesest
jõudsid Napoleoni voorini vaevalt 50. Ja kõige selle vaeva
eest ei saanud meile osaks vähimatki tänu, peeaaegu kõik
kaunid lihavõttemunad lömastati pealetungivate vene partisanide
poolt."
"Ja siis imestatakse, miks lihavõttejänesed nii koledasti
joovad," kähistab pime, lavatsil lebav jänes." Meie
elu on selline, et sageli hoiab ainult viin meid lõplikult kokku
kukkumast. Olen viinud mune Peeter-Pauli kindluse kasemattidesse ja rännanud
pikki aastaid GULAG-is. Minu vend kaotas sood ületades oma sibulakoortega
värvitud muna ara ja poos end nuhtlemist kartes üles. Vaat selline
on meie elu !"
"Jah, oma muna kaotanud jänest ootab karm karistus," noogutab
puujalaga jänes pead. "Oleme igavese tule juures vandunud, et
toimetame lihavõttemuna kas või oma elu hinnaga inimese padja
alla."
Lavatsil lebanud jänes köhib taas ja heidab hinge. Teised pikk-kõrvad
heidavad talle vaid mõne ükskõikse pilgu, elu on nad
kalgiks muutnud.
"Sai vaevast lahti," nendib hallpea. "Homme läheb ju
jälle põrguratas käima, ja mul on tunne, et see retk jääb
minu jaoks viimaseks. "
"Eile võtsime loosi ja jagasime sedasi inimesed omavahel ära,"
räägib karkudega jänes. "Minule sattus Eestis elav laulja
Maarja-Liis llus. Polegi kõige hullem, usun, et saan sel aastal veel
hakkama. "
"Mulle sattus Bill Clinton," ütleb puujalaga jänes ja
joob ühe sõõmuga ära klaasitäie kollakat, kohupiimast
aetud puskarit. "Valgesse Majja on kole raske munaga sisse pääseda,
ihukaitse on pidevalt valvel, iial ei tea, millal käib pauk ja sa mööda
seina laiali pritsid."
"Aga mina pean viima muna Zaire'i presidendile Mobuto Sese Seko-le,"
sosistab üks päris noor jänes: " Ei tea, kuidas seal
Aafrikas on ?"
"Maod," vastab hallpea napilt ja näpib põse pealt
kärna.
Noor jänes hingab raskelt ning toetab pea käppadele.
Õhtu on käes. Telkide ees süttivad lõkked. Jänesed
laulavad, viis on kaeblev ning tuleb otse südamest.
"Seal, kus elas kord Babüloon, käib ringi tuul ..."
Homme on Suur Reede.
