koobas.hobune.stream

Apr MAY Jun 21 2022 2023 2024 1 capture 21 May 23 - 21 May 23

Close Help

Veel mõni nädal tagasi olnuks raske uskuda, et ka Tallinnas võiks "märuliks" minna. Nüüd on see aga teoks saanud, sealjuures ärritas siinkirjutajat vahest kõige rohkem mitte isegi rüüstamine, vaid 27. aprillil Riigikogu ees lehvitatud loosung "CCCP 4 Ever". Kuna ilmselgelt on praegusi sündmusi juhitud ja suunatud Venemaalt, oleks hädavajalik anda lähem sissevaade meie idanaabri praegusest olemusest - miks ta on  s e l l i n e . Teisel maailmasõjal selles artiklis eriti pikalt ei peatuks - see nõuab päris omaette artiklit.

Kurjuse impeerium - N. Liit
Kurjuse impeeriumi häving
Jeltsini Venemaa - uus "tsaaririik"
Putini tõus ja uus diktatuur
Praeguse Venemaa olemus
Nõukogude ja vene imperialistlik propaganda
Sarnasus islamistliku propagandaga
Kuidas käituda rünnaku all olles?
Nulltolerants ka vägivalla õigustamisele!
Soovituslik kirjandus

"Kurjuse impeeriumiks" hakkas 1980-ndate alguses N. Liitu kutsuma teatavasti USA tollane president Ronald Reagan. Sellise "Star Wars'i" filmide vaimus iseloomustusega tabas suurmees Reagan N. Liidu olemuse väga õigesti ära. Nii, nagu nimetatud filmideski, oli ka stalinlikus N. Liidus võimalik kõigil kiiresti karjääri teha, kuid Suure Juhi poolt antud ülesannete täitmisel ebaõnnestujad ja muidu Juhi põlu alla sattunud pandi pikema jututa "kasti". Selline praktika jätkus ka pärast Stalini surma, kuigi oluliselt vähemas ulatuses. Mõeldud on GRU-s (N. Liidu sõjaväeluures) valitsenud tava läbikukkunud spioonid ja kinnipüütud "reeturid" sõna otseses mõttes ahju ajada (Viktor Suvorov, "Akvaarium"). Seega on kommarid ka ise üksteist ahju ajanud.

Kui bolševikud 1917. aastal keiserliku Saksamaa rahalisel toel Venemaal võimu haarasid, lootsid nad, et kohe puhkeb suur "maailmarevolutsioon" ja nad saavad niiviisi kogu maailma valitsema hakata. Sellest ei tulnud aga teatavasti midagi välja. Olgu siinkohal märgitud, et esimene ebaõnnestumine maailma vallutamisel tabaski bolševikke just siin, Eestis (Vabadussõda, 1918-20). Lõpuks jäi peale Stalini tees "sotsialismi võimalikkusest ühel maal", mida hakati ka ellu viima. Pärast nn. kodusõda, mis tegelikult polnud midagi muud, kui enamiku tsaari-Venemaa lagunemisel iseseisvunud riikide (nt. Ukraina ja Taga-Kaukaasia riigid) taasvallutamine N. Venemaa poolt, moodustatigi 1922. aastal N. Liit. Selle impeeriumi asutajad teadsid loomulikult, et nende moodustis peab ellujäämiseks pidevalt laienema, kuni kogu maailm sinna kuulub. Sel eesmärgil viidigi läbi kiire industrialiseerimine, loe: sõjatööstuse rajamine. 1939. aastal oli N. Liidu sõjavägi 1,6 korda suurem kui kogu ülejäänud maailma sõjaväed kokku. Kuigi kommaritest "ajaloolased" on hiljem väitnud, et Punaarmee relvastus olevat olnud "vananenud" ja üldse vilets, ei pea see kindlasti paika (Viktor Suvorov, "Jäälõhkuja", "Enesetapp" jt. sama autori raamatud). Tol ajal oli N. Liit sõjaliselt võib-olla veelgi rohkem kogu muust maailmast üle kui on USA praegu.

Mis aga puutub väitesse, nagu oleks Lenin hoiatanud seltsimehi Stalini võimuahnuse eest, siis see ei pea paika. Lenin ise ju määraski Stalini kompartei peasekretäriks. Stalin polnud aga diktaatorina millegi poolest hullem, kui Lenin jt. teised bolševike juhid - ta oli lihtsalt väga kaua võimul. "Kui Lenini režiim üldse millegi poolest Hitleri omast erines, siis vaid suurema jõhkruse poolest" (Igor Bunitš, "Partei kuld"). Stalin polnud ise mingi teoreetik-ideoloog, ta kasutas "lahjendatud" kujul Lenini, Trotski jt. punateoreetikute ideid. Üldse oli Stalin igati veendunud leninlane, kuigi hiljem on kommarid väitnud vastupidist. Niisiis ei pea paika ka väide, nagu oleks Stalin mingi süsteemi loonud. Kurjusest loodud N. süsteem lõi ise Stalini, mitte vastupidi. Üks väheseid märkimisväärseid erinevusi võrreldes Lenini ja tolle kaasvõitlejate poliitikaga oli suurvene šovinismi taaselustamine Stalini poolt. Nii, nagu tsaari ajal oli vene rahva "ajalooliseks missiooniks" maailmas olnud õigeusu levitamine, sai selleks nüüd kommunismiideede levitamine. Kui Lenini seltsimehed rõhusid oma propagandas rohkem kosmopolitismile, siis Stalin ühendas militariseeritud marksismi traditsioonilise suurvene šovinismiga. (Võimalik, et siin oli Stalinile eeskujuks just Hitler, kuid see on siiski oletus. Igatahes osutus Stalini selline poliitika väga tõhusaks)

Püha Eesmärgi elluviimisel olid mõistagi lubatud mistahes vahendid. Kommarid õigustasid silmagi pilgutamata absoluutselt kõik oma teod ära või vaikisid üldse maha. Alternatiivse info puudumise tõttu jäid N. Liidu elanikud paraku paljudel juhtudel neid valesid ka uskuma. Nii tekkiski väga suur hulk "riiklike ajudega" mõtlevaid inimesi, kellega me, nagu näha, tänapäevalgi peame veel madistama. Peab ka märkima, et venelaste seas on kogu aeg kollektivism olnud tublisti tugevam kui eestlaste seas. Lootus kurjuse jõude truult teenides ise ellu jääda (või ka lihtsalt edukalt karjääri teha), pannes selleks ise toime kirjeldamatuid kuritegusid, muutis muidu isegi normaalsed inimesed metsikuteks kõikjal, kus mingisugune kommunistlik-(natsionaal)sotsialistlik režiim võimule sai.

Ka Teise maailmasõja vajalikkuses oli veendunud esimesena just Lenin, seda juba 1916. aastal, kui käis veel Esimene maailmasõda (V. Suvorov, "Jäälõhkuja"). Tänaseks on juba 100% tõestatud, et Teise maailmasõja vallapäästjaks oli just stalinlik N. Liit, tehes seda aga nii, et maailma silmis jääks sõjasüüdlaseks hitlerlik Saksamaa. Kuigi Stalin polnud mingi teoreetik, oli ta geniaalne strateeg. Tema võimuletulek N. Liidus toimus teatavasti osavas kokkumängus kord ühtede, siis teiste tippkommaritega. Rahvusvahelises plaanis toimetas Stalin samamoodi, ässitades Hitleri sõtta läänemaailma demokraatliku osaga. Stardipauguks sõjale sai kurikuulus MRP, millega Hitler meid koos meie lõuna- ja põhjanaabritega Stalinile maha müüs - seda sõna otseses mõttes, saades lisaks poolele Poolale ka läänes sõja pidamiseks tohutul hulgal vajalikku toorainet.

1920. aastaks lõplikult kaotatud endise tsaari-Venemaa alad kavatses Stalin igal juhul N. Liiduga ühendada. 1940. aastal see ka toimus, ainult Soome "sõjardid" (eesotsas marssal Mannerheimiga) avaldasid miskipärast mõistmatult vastupanu... Ei maksa aga arvata, et Stalin vaid Baltikumi ja Rumeeniaga piirduda kavatses. Samal 1940. aastal jõudis Moskvast Berliini ettepanek uueks MRP-ks, kus oleks juba Briti impeeriumi jagama hakatud (Lembo Tanning, "Euroopa probleem - Teine maailmasõda"). Samal ajal valmistus Punaarmee "M-päevaks" (6. juuli 1941) ehk Euroopa vallutamiseks, mida aga oleks maailmale selgitatud kui "vabastamist hitlerlikust türanniast" (Viktor Suvorov, "Jäälõhkuja"). Stalini ja üldse kommarite õnnetuseks aimas Hitler sellised plaanid ära ja andis 22. juunil 1941 ise N. Liidule ennetava löögi. Mõistagi ei saa õigustada seda, kuidas natsid okupeeritud aladel, sealhulgas ka Venemaal käitusid, kuid - terror elanikkonna vastu toimus MÕLEMAL POOL rindejoont.

1945. aastal ehk plaanitsetust 4 aastat hiljem jõudis Punaarmee siiski Berliini, vallutades ühtlasi veel hulga riike. Edasitungimine La Manche'i väina äärde jäi ära vaid sellepärast, et ameeriklastel olid selleks ajaks juba paremad lennukid kui venelastel. Samuti sai USA-st siis maailma ainus tuumariik. Lääneliitlaste reeturlikkuse tõttu kasutas Stalin aga peatselt juhust ja pani peale esialgset demokraatia mängimist kõikjal vallutatud riikides võimule kommunistlikud diktatuurid. 1949. aastal sai Stalin veel ühe võimsa liitlase puna-Hiina näol.

Just sel ajastul alanud "külma sõda" võib vabalt nimetada Kolmandaks maailmasõjaks. Kuigi lääneriigid N. Liiduga vahetus relvakonfliktis ei osalenud, peeti u. 45 aasta jooksul maha arvukalt sõdu teistes maailma piirkondades (Korea, Vietnam, Afganistan, Lähis-Ida, rida Aafrika ja Ladina-Ameerika riike).

1953.-54.a. paiku kavatses Stalin koguni uue maailmasõja valla päästa (Edvard Radzinski, "Stalin"), kuid enne panid ta enda lähikondlased ta "kasti". Järgnenud võimuvõitluses, mis küll ei seganud Berliini ülestõusu verist mahasurumist 1953.a. juunis, sai N. Liidu uueks diktaatoriks Nikita Hruštšov, kes osutus väga ettearvamatuks juhiks. Ühelt poolt algatas ta küll N. Liidu destaliniseerimise, kuid eks sedagi tehti pigem süsteemi enda ellujäämiseks, mitte kaastundest süütute ohvrite vastu. Teisest küljest aga surus Hruštšov veriselt maha Ungari ülestõusu 1956. aastal ja tööliste meeleavalduse Novotšerkasskis 1962. aastal, samuti viis ta V. Suvorovi hinnangul maailma tuumasõja lävele koguni kolmel korral (1956 - Suessi kriis, 1961 - Berliini sündmused, 1962 - Kuuba raketikriis).

Pärast Hruštšovi kukutamist 1964. aastal ametisse pandud "Ljonja" Brežnev oli tegelikkuses pigem "tankist", kui õige diktaator. Hoolis ta ju tegelikult vaid kolmest asjast - viin, autodega kihutamine ja ordenid-medalid. Brežnevi varjus ajasid oma kurje asju hoopis teised tegelased, nagu KGB juht Andropov, kes pärast Brežnevit lühikeseks ajaks ka uueks diktaatoriks sai. I. Bunitši jt. hinnangul oli just Andropov ka see, kes seisis 1968.a. "Praha kevade" lämmatamise ja 1979.a. Afganistani okupeerimise taga. Viimasega enam-vähem samaaegselt algas ka N. Liidus uus venestamislaine ja teisitimõtlemise väga jõhker mahasurumine. Kõige selle tulemusel muutusid ka suhted vaba maailmaga erakordselt halvaks. Pärast Andropovit lühikest aega N. Liitu juhtinud K. Tšernenkol pole aga üldse mõtet peatuda.

Nii juba nimetatud tegelased kui ka teised N. Liidu juhid olid eranditult kõik stalinliku "kooliga", seega üdini kurjust täis. Kui mõni tõesti arvab, et nt. Brežnevi- ehk stagnaaegne N. Liit oli juba "normaalne" riik, siis olgu talle meelde tuletatud, et GULag töötas ka siis edasi. Ka pärast Stalini surma hukkus seal veel mitu miljonit inimest. Sinna sattumine polnud üldse keeruline, nagu meie vabadusvõitlejad omast käest kinnitada võivad. KGB nuhkis kõikjal ja värbas pidevalt nuhke ka tavakodanike seast, levitades kurjust niiviisi ka tavakodanike sekka. Keskkonnakaitset polnud N. Liidus kunagi olnud, sellele tähelepanu pööramine oli aga samuti riigivastane tegevus. Kompartei hoolitses selle eest, et igal aastal saabuks nii Eestisse kui mujale mitte-Vene liiduvabariikidesse suur hulk migrante (Eestisse igal aastal kuni 10 000). Nende jaoks ehitati valmis terved uued linnaosad (nagu Tallinna "mäed", Kohtla-Järve linn jt. taolised paneelmürakate kogumid). Mõistagi eelistas kompartei korterite jagamisel migrante, mitte "kohalikke". Migrantidele tehti ka kõikvõimalikke muid soodustusi, millest nt. eestlased vaid unistada võisid - neil tuli uut elamispinda vahel aastakümneid oodata.

N. armee oli endiselt valmis Euroopat vallutama - parimad väeosad olid siis pidevas valmisolekus Ida-Saksamaal, Poolas, Tšehhoslovakkias ja Ungaris, üksnes NATO ja tuumarelvade olemasolu hoidsid kommareid tagasi. Üldse oli N. Liidu sõjavägi endiselt maailma suurim - 1988. aastal avalikustatud andmeil 5,5 miljonit sõjaväelast, samas kui "rahvusvahelise imperialismi peamine kants" USA sai hakkama 2 miljoniga. Ka relvastust oli N. armeel endiselt palju rohkem kui mis tahes muu riigi sõjaväel. Lisaks tuumarelvadele jätkas N. Liit kõiki rahvusvahelisi kokkuleppeid rikkudes salaja ka keemia- ja biorelvade arendamist (Richard Clarke, "Kõigi vaenlaste vastu"). Kogu riigi majandussüsteem teenis üksnes sõjatööstuse huve. See käib ka nt. Eesti põllumajanduse kohta - kuigi tootmisarvud ületasid kohati lausa 10-kordselt Eesti vajadused, mäletab ka siinkirjutaja (hetkel 34-aastane), kuidas 1980-ndatel sai lõputult kõikvõimalikes sabades seistud... Vahe praeguse Eesti kaubavalikuga ei kannata mingit võrdlust. Lisaks olid pea kõik tollased kaubad viletsad - eriti tehnikakaubad, mis isegi kuud aega vastu ei pidanud (kvaliteedimärk ei lugenud sealjuures). Venemaal aga tekkis kommuuna ehitamise käigus lõpuks olukord, kus poe aknal võis näha silti "Vodka budet v ponedelnik" (Tavaliselt on Venemaal vähemalt viina alati jätkunud, kui ka muud saada pole...) 1970-ndate alguses ütles USA tollane president Richard Nixon kord Brežnevile: "Meie võime relvastuda ja süüa, teie peate ühest loobuma". Teadagi, millest kommarid loobusid...

Selle kohta kirjutab väga hästi V. Suvorov oma raamatus "Vabastaja", mis räägib peamiselt punaarmee sissetungist Tšehhoslovakkiasse 1968. aastal (millest ta ise samuti pidi osa võtma): "Kui aga kommunismi kehtestamine oleks antud Pavlovile, siis oleks ta koerte peal kähku tõestanud, et säärane elu elusorganismile ei sobi!" Või siis dialoog ühe tšehhi ja poliittöötaja vahel: "Olete viinud oma riigi nii kaugele, et süüa pole miskit ja nüüd võtsite pähe, et teisedki peaksid ümberringi nälgima!" Politruk muidugi vastas: "Need on ajutised raskused, edaspidi läheb meil paremaks!"

Niisiis - kuigi riik oli pidevalt üleüldise nälja piiril, jätkus kurjuse impeeriumil küllaga sõjaväge, mida hoida kõikjal vallutatud maades ja relvi, mida igale poole müüa. Selle asemel, et mõelda, kuidas oma rahvast ära toita, pidasid kommarid tähtsamaks hoopis igasuguste kahtlaste režiimide ülalpidamist ja relvadega varustamist. Lisaks Kesk- ja Ida-Euroopa sotsmaadele toetas Moskva heldelt ka Põhja-Koread, Kuubat, Vietnami, Etioopiat, Afganistani, Nicaraguat, Mosambiiki jt. sotsialismi (=kurjuse) teele asunud maid pluss kogu maailma komparteid. "Eesti riigimehe aastaraamat 1993" andmeil moodustas 16 suurima võlglase võlg N. Liidule 1990. aastal 82 miljardit rubla. (N. Liidu ametliku kursi järgi võrdus siis 1 USD 70 kopikaga) Samuti rahastas Moskva riigipöördeid ja kodusõdu paljudes arengumaades, millest enamus oli alles äsja iseseisvunud. Nii et paljud "läbikukkunud riigid" on tegelikult samuti kommarite õõnestustöö tulemus. Kõige tipuks toetati ja õpetati välja ka kõikvõimalikke terroriste, seda nii N. Liidus, mujal idablokis kui ka Liibüas jt. N. Liidu suhtes sõbralikes maades (John Pynchon Holms, Tom Burke, "Terrorism: tänapäeva suurim oht vabadusele"). Samas panid KGB jt. sotsmaade salateenistused ka ise välismaal toime jõledaid roimi.

1960-ndatel relvastas Moskva Egiptust, Süüriat jt. Lähis-Ida maid, et siis nende kätega hävitada Iisrael. 1967. aastal olekski see peaaegu juhtunud, aga Iisrael andis ise araablaste vägede pihta ennetava löögi ja saavutas vaid 6 päeva kestnud lahingutes kindla võidu.

1970-ndate alguses püüdis Moskva Tšiilit sotsialismi teele suunata. Vaid KOLME aastaga suutis S. Allende valitsus riigi majanduse täielikult põhja lasta. Ei saa küll heaks kiita meeetodeid, millega kindral A. Pinochet pärast riigipööret valitsema hakkas, kuid  kahtlemata olnuks sotsialismimeelse valitsuse jätkamine palju hullem olnud. "Fašistliku" diktatuuri majanduspoliitika tulemusel aga muutus Tšiili kogu Ladina-Ameerika kõige jõukamaks ja arenenumaks riigiks. Mõistagi ei meeldinud see kommaritele.

1980-ndatel kujunes üheks vene relvade peamiseks saajaks Saddam Husseini Iraak, mis parajasti oma naabri Iraaniga sõdis. 1990.a. paiku oli Iraagi armee maailmas oma võimsuselt 4. kohal, jäädes alla vaid N. Liidule, USA-le ja Hiinale. Igor Bunitš on veendunud, et Saddami rünnak Iraani vastu 1980. aastal oli ajendatud Moskva soovist tõmmata Iraani uute juhtide tähelepanu ära Afganistanilt. Iga sõja-aasta eest anti Saddamile koguni 500 miljonit USD. Veel 1988. aastalgi nimetati n. ajakirjanduses Saddam Husseini "kolmanda maailma progressiivseks liidriks". Punapropaganda lükkas mõistagi ümber kõik selle, mis puudutas nii keemiarelva kasutamist kurdide vastu, Saddami režiimi tõelist palet (mis oli väga sarnane N. Liidu omaga - Saddam oli ju samuti suur "sotsialismiehitaja") kui ka Iraagi massihävitusrelvaprogramme.

Afganistani sõda oli aga kahtlemata üks metsikumaid, mida N. armee üldse pidanud on. Hinnanguliselt hukkus afgaanide poolel vähemalt 1 miljon elanikku ja moderniseeruvast riigist sai kommunistliku eksperimendi tulemusel varemehunnik, hiljem aga terrorismipesa, nagu me juba teame. Afganistani saadeti "aega teenima" sundkorras ka Eesti poisse. Keeldumine oleks tähendanud vanglat.

"1981. aastal aga kolis Valgesse Majja sõjakas president Ronald Reagan", nagu kunagi ajakirjas "Pioneer" kirjutati. Tegelikult polnud Reagan üldse sõjakas, kuid punapropaganda kujutas teda just sellisena. Reagani siiras toetus kõigile kommunismivastastele jõududele ühelt poolt ja "tähesõdade" programm teiselt poolt hakkasid väga kiiresti kurjuse impeeriumile mõju avaldama. Seda, et Reagan mõtles kurjuse impeeriumi põhjalaskmist tõsiselt, näitas ka tema kuulus mikrofoniproov 1984. aastal, kui ta teatas: "Viie minuti pärast hakkame pommitama!"
Gorbatšov oli esimene ja viimane N. Liidu juht, kes polnud seotud stalinliku süsteemi kuritegudega. Vahest ka seetõttu osutuski ta selliseks, kellega oli võimalik isegi läbirääkimisi pidada. Samas ei soovinud temagi impeeriumi lagunemist. Kui R. Reagan 1986-87 sai Gorbalt lubaduse, et Baltimaad saavad taas iseseisvaks (Juhan Aare saatesari "10 otsustavat aastat"), nägi see kindlasti välja umbes nii, et Reagani küsimusele vastab Gorba: "Noh..... Jah....." Selle peale Reagan küsib: "Te olete siis nõus?" Gorba ütleb taas: "Noh..... Jah....." suutmata lauset lõpetada, kuid mille Reagan luges kindlaks nõusolekuks. Hilisemad sündmused näitasid siiski, et Gorbatšov oleks meelsamini näinud Balti riike edasi N. Liidus, kuid samas tahtis ta Läänega hästi läbi saada.

Gorbale oli kogu aeg iseloomulik ebamäärasus, keerutamine ja suutmatus võtta kindlat seisukohta. See väljendus ohjeldamatus lobisemises, nii et kord venis uudistesaade "Vremja" (mitte segi ajada "Wremja'ga"!) 1,5 tundi ettenähtust pikemaks, ajalehed olid aga päris tihti 2 korda paksemad kui muidu - Suure Juhi kõned tuli ju alati täismahus avaldada... Talle oli iseloomulik ka omavahel absoluutselt kokkusobimatute asjade ühendamise soov. Piisab, kui meenutada tema leiutatud "sotsialistlikku turumajandust". Mõistagi polnud tegelikkuses võimalik ka kurjuse impeeriumi reformimine ühes selle kooshoidmisega, kuigi Gorba just seda soovis.

Kurjuse impeeriumi kiire häving algas tegelikult ikkagi sellest hetkest, mil siin Eestis algas "fosforiidisõda" (1987). Sellele järgnenud sündmusi oli Moskval võimalik üksnes enda jaoks "pehmemaks" muuta, mitte aga täielikult juhtida. Iseseisvusliikumiste jõuga mahasurumine oleks tähendanud usalduse, koos sellega aga Lääne majandusabi kaotamist. Selle viimase pärast aga Gorba võimule just pandigi. Samal põhjusel loobus Gorba 1990. aastaks nii Euroopa sotsialismilaagri kui ka Kuuba jt. sotsmaade toetamisest. Pealegi polnud selleks enam raha - Gorba käis koguni Indiast raha küsimas, kuigi varem oli ikka N. Liit Indiale raha laenanud ("Hindi-Russi, bai-bai!"). Ka Afganistanist väljatõmbumine toimus suuresti samadel põhjustel - vajadusest Läänega suhteid parandada (et siis sealt raha laenata) ja siseriikliku majanduskrahhi tõttu. Sõda lihtsalt ei suudetud enam jätkata.

N. Liitu ennast püüdis aga ka Gorbatšov iga hinna eest koos hoida. See oli tema üks erinevusi Boriss Jeltsiniga võrreldes, kes teatas kohe, et soovib ... Venemaa väljaastumist N. Liidust. Punaimpeeriumi vastu oli ta täpselt samamoodi nagu meiegi siinpool Peipsi järve, ta teataski juba 1989. aastal ühes intervjuus, et Balti riikide iseseisvumise vastu pole tal midagi. Samuti oli Jeltsin, erinevalt Gorbast, "kindla sõnaga" mees - ta suutis võtta alati kindla seisukoha ja sellest ka edaspidi kinni pidada.

Tegelikult olnuks veel parem juht uuele Venemaale akadeemik Andrei Sahharov, kes oli palju liberaalsemalt meelestatud kui Jeltsin. Paraku suri Sahharov ootamatult veidi enne 1989.a. jõule. Tema panust kurjuse impeeriumi purustamisel on aga raske üle hinnata - oli ju Sahharov aastakümneid üks juhtivaid teisitimõtlejaid N. Liidus. Enne surma jõudis Sahharov veel osaleda MRP ja selle salaprotokollide tühistamise ettevalmistamises.

Enne lõplikku hävingut jõudis aga kurjuse impeerium veel korduvalt oma tõelist palet näidata. 1986.a. Alma-Ata rahutustest pole meil siin küll eriti räägitud, kuid 1989.a. Tbilisi ja 1990.a. Bakuu veresaunad on veel paljudel hästi meeles. Suurima šoki valmistasid meile siin aga KGB eriüksuse "Alfa" ja N. armee verised aktsioonid Vilniuses ja Riias 1991.a. jaanuaris. Kindlasti oleks olukord veel halvemaks läinud, kuid Boriss Jeltsini ootamatu visiit Tallinna rikkus kurjuse käsilaste plaanid ära. Teiste seas hoolitses Jeltsini turvalisuse eest tema Eesti-visiidil ka tollane Tartu sõjaväelennuvälja ülem Džohhar Dudajev, kellest sai hiljem Tšetšeenia esimene president.

On üsna selge, et kurjuse impeeriumi kaitsjad üritasid riigipööret korraldada juba 1991.a. jaanuaris, Baltikumi jõuga mahasurumine pidi olema "vaid" selle esimene etapp. Üleüldist diktatuuri kehtestama saadetud tankid aga peatati Vilniuse teletorni juures.

Kindlasti lootsid kurjuse impeeriumi kaitsjad, et muu maailm ei märka nende tegemisi, kuna täpselt samal ajal algas esimene Lahesõda. Igor Bunitši ja ka siinkirjutaja arvates olid need kaks sündmust omavahel otseses seoses. Moskva tagurlastele meenus nimelt "vana sõber" Saddam Hussein, kes siis otsustaski "ootamatult" 1990.a. augustis Kuveidi vallutada. See operatsioon toimus klassikalises sotsialistlikus vaimus - Kuveidist kui "põlisest Iraagi alast" sai Iraagi 19. provints, nii nagu Eestist, Lätist ja Leedust said 1940. aastal N. Liidu uued liiduvabariigid ("põlised vene alad") või nagu Tšehhimaast sai 1939. aastal Suur-Saksamaa koosseisu kuuluv Böömi-Määri protektoraat ("põlised saksa alad"). Kuveiti süüdistas Saddam nafta varguses, seega oli tema arust igati õigustatud Iraagist oluliselt jõukama Kuveidi paljaksröövimine.

Moskvast lubati Saddamile igakülgset poliitilist toetust. Kuna Iraagi armee oli siis maailma suuruselt 4. sõjavägi, arvati, et kui nüüd USA ja liitlased ka lähevad Kuveiti vabastama, takerduvad nad sinna samamoodi, nagu juhtus Vietnamis. Igal juhul loodeti N. Liidu neutraalsuse eest Lahesõjas Läänelt välja pressida lubadus mitte sekkuda N. Liidu siseasjadesse (I. Bunitš, "Partei kuld").

Tagurlaste plaanid läksid aga algusest peale vastu taevast. Hakatuseks otsustas Gorbatšov ikkagi jääda Läänega sõbralikesse suhetesse edasi ja mõistis Saddami aktsioonid hukka. Lahesõja käik aga ei jätnud mingit kahtlust, kelle sõjatehnika on parem - kas USA või N. Liidu (Iraagi) oma. CNN'i vahendusel võis terve planeet näha sadade kaupa purukslastud n. päritoluga tanke, suurtükke ja lennukeid... Baltikumi-vastase terrori mõistis Lääs aga üsna kindlalt hukka, Jeltsini tegevusest oli juba juttu.

Saddam Husseini päästis täielikust hävingust üksnes USA tollase presidendi George Bush-vanema ekslikuks osutunud otsus panustada hoopis Iraagi opositsioonile, jättes aga viimase vähimagi sõjalise toeta. Muidugi surus Saddam ülestõusud veriselt maha.

Kurjuse impeeriumi kaitsjad otsustasid aga veel kord proovida ja alustada nüüd kohe Moskvast endast. 19.-21. augustil 1991 toimunu aga jättis juba algusest peale väga käpardliku mulje. Nn. erakorralise seisukorra komitee oli isegi kaamerate ees niivõrd purjus ("sinine esmaspäev"!), et järgnenu oli rohkem üks erakordselt põnev show, mitte riigipööre. Ilmselt ei uskunud riigipöörajad siiski liiga palju oma ürituse õnnestumisse ja mõtlesid rohkem plaani B peale ehk siis suundumist majandussfääri.

Riigipöörde mahasurumisel oli otsustav roll Boriss Jeltsinil, kes ei kartnud otsustaval hetkel tanki otsa ronida ja rahvast julgustada. Sel hetkel tundus küll, et ka venelased ei taha enam kommunismist midagi kuulda ja soovivad, nagu meiegi siin Baltikumis, kurjuse impeeriumit lõplikult hävitada. Vaid mõni kuu pärast Eesti, Läti ja Leedu taasiseseisvumist otsustas Ukraina rahvas samuti iseseisvuse kasuks. Sellega olid Gorbatšovi katsed impeeriumi veel päästa lõplikult läbi kukkunud. Boriss Jeltsin, Leonid Kravtšuk (Ukraina tollane president) ja Stanislav Šuškevitš (Valgevene tollane president) otsustasid hoopis moodustada Sõltumatute Riikide Ühenduse, millega liitus enamik endisi liiduvabariike (mõistagi mitte Baltimaad). Gorbatšov on siiani solvunud, et Jeltsin sellest kõigepealt George Bush-vanemale teatas, mitte aga talle. Siiski otsustas Gorba rahumeelselt taanduda ja teatas 25. detsembril 1991 oma tagasiastumisest (=pensionileminekust). Kurjuse impeerium oli lakanud olemast.
Tol hetkel tundus isegi siinkirjutajale, et nüüd on ometi võimalus luua uus ja normaalne maailm, kus keegi enam kedagi ei terroriseeri. Õnnetuseks ei kestnud see aeg rohkem kui pool aastat. Juba 1992.a. suvel käivitas Venemaa jõhkra Eesti-vastase kampaania, süüdistustega "inimõiguste rikkumises". N. Liidu lõpuaastail alanud rahvuskonflikte impeeriumi endistel aladel kasutas Venemaa samuti oma huvides ära, õhutades neid isegi tagant. Nn. venekeelse elanikkonna "inimõiguste kaitsmise" sildi all püüti aga jõhkralt sekkuda nii Balti riikide, Ukraina, Moldova kui teiste kunagise impeeriumi osade siseasjadesse. Moldovas õnnestuski Moskva näpunäidete järgi see kurikuulus Dnestri-äärne "vabariik" moodustada, millest on tänaseks saanud tohutu kuritegevuse kants.

Alla Dudajeva kirjeldab oma raamatus "Miljoni esimene. Raamat Džohhar Dudajevist", kuidas Vene spioonid ja nende kohalikud sabarakud juba enne päris sõja algust Tšetšeenias pidevalt diversiooni- ja sabotaažiakte korraldasid. Raamatus korduvalt esinev mõiste "sõjapartei" iseloomustabki väga hästi neid Vene poliitikuid, sõjaväejuhte jt. tegelasi, kes nii sõnades kui tegudes seadsid enda sihiks kui mitte N. Liidu taastamise, siis vähemalt Vene impeeriumi taastamise N. Liidu aegsetes piirides. Pole kahtlust, et "sõjapartei" on olnud ka kogu selle õõnestustegevuse taga, mis nii Eestis, Lätis, Leedus, Gruusias kui mujal suuremaid või vähemaid pingeid on tekitanud - kui tagasihoidlikult väljenduda. Kui Eestis püüti 1993. aastal Kirde-Eesti "autonoomset piirkonda" moodustada, siis Gruusias ja Aserbaidžaanis kukutati koguni rahvuslik valitsus, mis asendati Moskvale meelepärasematega. Ukrainas ja eriti Valgevenes tulid samuti võimule senistest tunduvalt venemeelsemad presidendid.

Kõiki neid konflikte ettekäändeks tuues püüdis "sõjapartei" saavutada Venemaale õigust "rahuvalvamiseks" kogu endisel N. Liidu territooriumil. Tänu meie tollaste välispoliitika juhtide targale tegutsemisele õnnestus selline plaan siiski läbi kukutada. Samuti läks peamiselt tänu meie ja ka meie lõunanaabrite tollaste juhtide targa tegutsemisega korda okupatsiooniarmee 1993-1994 välja kihutada. Venemaa püüdis nimelt saavutada õigust jätta okupatsiooniarmee Baltikumi "venekeelse vähemuse kaitseks".

Rahvusvahelist üldsust hirmutas "sõjapartei" osavalt tegelikult tema enda poolt asutatud ja Vladimir Žirinovski juhitud "liberaaldemokraatide" kui ka samuti "sõjapartei" asutatud ja Gennadi Zjuganovi juhitud uue Venemaa kompartei abil. Nende abil pressiti tollal Läänelt kas poliitilist toetust Venemaa mingile poliitikale välja või vähemalt järjekordset majandusabi. Tõeliste demokraatide mõju vähenes aga Venemaa poliitikas iga aastaga.

"Sõjaparteid" ei saanud eirata ka president Jeltsin, pealegi olid Venemaa parlamendiski 1990-ndatel rõhuvas ülekaalus punapruunid jõud, mitte demokraadid. Sellega on ka seletatavad Jeltsini paljud meie suhtes vaenulikud avaldused. (Normaalsetes oludes oleks ta kindlasti palju leebem olnud) Samas tuleb tunnistada, et mitte mingit Venemaa poolt ähvardavat otsest sõjaohtu polnud terve Jeltsini presidentuuri jooksul kordagi tunda.

1993.a. sügisel püüdis arvatavasti "sõjapartei" koguni Jeltsinit ennast kukutada, kuid see katse lõppes mäletatavasti Vene parlamendi tulistamisega tankidest. Demokraatia seisukohast oli see mõistagi pehmelt öeldes absurdne viis vastasseisu lahendada, kuid täielikult hukka mõista pole seda Jeltsini sammu siiski võimalik.

Üldjoontes paistab, et Jeltsin püüdis siiski Venemaad muuta normaalsemaks riigiks ja teha kommunismiga lõpparvet. 1990-ndate Venemaa oligi, kuigi parajate mööndustega, üsna demokraatlik riik, kus oli võimalik avaldada erinevaid seisukohti. Muuhulgas kaotas Jeltsin ära ka omaaegsete personaalpensionäride eripensionid - need seltsimehed olid ju kui mitte kurjategijad, siis vähemalt üks kamp muidusööjatest parteilasi.

Ainus asi, mida Jeltsinile tegelikult väga ette heita saab, on esimene Tšetšeenia sõda (1994-96). Erinevalt Putinist, kes saigi presidendiks just tänu uuele sõjale Tšetšeenias, ei osalenud Jeltsin isiklikult Tšetšeenia ründamise kavade ettevalmistamises. Ka Alla Dudajeva ei heida oma raamatus Jeltsinile midagi ette, vaid süüdistab sõja puhkemises täielikult "sõjaparteid", mis ju ongi olnud mõlema Tšetšeenia sõja taga. Muidugi ei soovinud Jeltsin näha Venemaad lagunemas - siinkohal tuli tema jaoks piir ette (kuigi enne N. Liidu lagunemist oli ta lubanud kõigile Vene Föderatsiooni autonoomsetele üksustele "võtta endale suveräänsust nii palju, kui nad ise soovivad"). Sellest ka otsus Tšetšeeniat rünnata. Sõda ise oli, nagu vene armee peetud sõjad ikka, erakordselt metsik (lähemalt vt. A. Dudajeva, "Miljoni esimene. Raamat Džohhar Dudajevist"). Tegelikult soovis ju D. Dudajev teha Tšetšeeniast moodsa ilmaliku riigi, mingist islamifundamentalismist ei saanud juttugi olla. Paljuski võtsid Tšetšeenia iseseisvusmeelsed ju oma riigi ülesehitamisel aluseks just Eesti ja ka meie lõunanaabrite kogemused, eriti iseseisvuse saavutamisel. Presidendina keelas D. Dudajev ära ka igasuguse terrorismi Venemaa territooriumil. Paraku ei suutnud välikomandörid Šamil Bassajev ja Salman Radujev sellest hoiduda, mille tulemuseks olid pantvangidraamad Budjonnovskis ja Kizljaris. Nende lahendamine lõppes venelaste idiootsuse tõttu mõttetute ohvritega.

Rahvusvahelisel areenil sai Jeltsin väga hästi läbi nii Saksamaa tollase liidukantsleri Helmut Kohliga ("Dorogoi drug Gelmut") kui ka USA tollase presidendi Bill Clintoniga. Kuna Clintoni isa oli, nagu Jeltsingi, samuti olnud üks paras alkohoolik, siis juhtuski nii, et Clintoni ajal isegi Ameerika koolides selgitati õpilastele, et "Venemaad tuleb toetada, sest tema president on alkohoolik". Harri Tiido sõnul "osutuski Jeltsin välismaa jaoks lihtsalt üheks sõbralikuks viinaninaks".

Pidev jõuline poliitiline toetus endises Jugoslaavias toimunud sõdades just sealsele peaagressorile Serbiale kahjustas pidevalt Venemaa rahvusvahelist mainet. Kõige tipuks oli Venemaa kategooriliselt vastu Serbia pommitamisele 1999.a. kevadel, Kosovo sõja ajal. See sõda põhjustas Venemaal koguni ägeda Lääne-vastase massihüsteeria.

(Muide, nt. Aleksandr Solženitsõn on oma raamatus "Rusudes Venemaa" teravalt kritiseerinud Serbia toetamist, öeldes, et Venemaale on see läbi aegade üksnes kahju toonud)

Oma teisel ametiajal sõltus Jeltsin juba täielikult oligarhidest ja Venemaa arenguks vajalikud reformid jäid toppama. Kindlasti oli oma osa ka Jeltsini halvenenud tervisel (südameoperatsioon 1996. aastal). Lisaks elas Venemaa 1998. aastal üle suure majanduskriisi, mis ka Eestis lühiajalise majanduslanguse põhjustas. "Sõjapartei" tegevuse aktiviseerumise tulemusel hakati 90-ndate algul avanema hakanud arhiive tasapisi uuesti sulgema, nii et tõsised ajaloouurijad "sõjaparteid" ohustavale materjalile enam juurde ei pääsenud (V. Suvorov, "Enesetapp"). Samas oli vaja leida Jeltsinile järglane presidenditoolil. See ka leiti FSB (KGB järglane) juhi Vladimir Putini näol, kes paistis olevat vaatamata oma KGB-minevikule vähemalt majanduse vallas igati liberaalne tegelane. Seetõttu sobis Putin algselt ka oligarhidele.
1999. aastal toimus Venemaal rida väga kummalisi sündmusi. Dudajevi-järgne Tšetšeenia polnud mõistagi enam endine, esimene sõda oli riigi igas mõttes purustanud ja moraalset tuge hakati otsima mitte väga liberaalsest islami variandist. Seetõttu pidi uus president Aslan Mashadov kehtestama riigis šariaadi, samas vohas üle igasuguste piiride läinud kuritegevus. 1999.a. juulis toimus kurikuulsa Šamil Bassajevi sõjaretk Dagestani, oma sõnul abi osutama Dagestanis Venemaa vastu ülestõusnutele. Augustis nimetas Jeltsin Putini peaministriks, viimane asus otsustavalt Dagestani mässuga tegelema. Augusti lõpuks olidki Bassajevi üksused Dagestanist välja tõrjutud. Lahingud aga jätkusid nii Dagestanis kui Tšetšeenia piirialadel.

31. augustil plahvatas Moskva ühes kaubanduskeskuses pomm. 4. septembril aga lendas õhku sõjaväelaste elamu Buinakskis (Dagestan). Sellele järgnesid 9. ja 13. septembril kaks plahvatust Moskva paneelmajades ning 16. septembril Volgodonskis (Rostovi oblast). 17. septembril toimus väiksem plahvatus ka Sankt Peterburgis asunud elumajas. Ööl vastu 23. septembrit avastasid ühe Rjazani paneelmaja elanikud oma keldrist mitu kahtlast kotti. Ametivõimud andsid pärast hulga vastukäivaid seletusi - kottides olevat olnud suhkur, lõpuks nimetati toimunut hoopis FSB (KGB järeltulija) terrorismivastaseks õppuseks. Plahvatuste korraldamises süüdistati tšetšeene ja nõuti Tšetšeenia valitsuselt väidetavate "terroristide" väljaandmist, kuigi mingeid tõendeid seoste kohta Tšetšeeniaga tegelikult polnud. Võimalikust sõjast Tšetšeenia vastu oli Moskvas räägitud aga juba juunis 1999.

Samal 23. septembril algaski Tšetšeenia pommitamine. Peatselt järgnes ka maavägede rünnak, kuigi veel septembris väitis Putin vastupidist. Putini enda populaarsus kerkis nüüd taevasse, seega polnud enam kahtlust, kes saab Venemaa uueks presidendiks. Oli ju Putin lubanud terroristid "kasvõi peldikust" kinni võtta. Uus sõda kujunes mõistagi sama metsikuks kui eelminegi, kuigi Venemaad selle eest väga teravalt kritiseeriti. Mõistagi võitis ka 1999.a. parlamendivalimistel Putini toetamiseks kokkuklopsitud valimisliit "Ühtne Venemaa" ("Jedinstvo"). Täiesti ootamatult sai Putin presidendivolitused juba enne aastavahetust - nimelt teatas 31. detsembril Jeltsin oma tagasiastumisest. Nüüd olid 2000.a. presidendivalimised lõplikult N. Liidu aegseks formaalsuseks muutunud.

Putin ei kehtestanud oma diktatuuri mõistagi mitte päevapealt, vaid on astunud oma sellesuunalisi samme ükshaaval. Mõistagi suurendas tema populaarsust võitlus oligarhide vastu, kes kahtlemata olid tõesti paljuski hämaral viisil rikastunud. Sellega kaasnes aga oligarhidele kuulunud hiidfirmade faktiline riigistamine (seega vedas Putin oligarhe ninapidi) ja riigist sõltumatu meedia sihikindel lämmatamine. Kõik see sai alguse mitte paar aastat tagasi, nagu vahel väidetakse, vaid juba aastail 2000-2001 (nt. meilegi tuttav NTV). Ka Tšetšeenias toimuvat lubas Putini režiim kajastada üksnes endale sobivas valguses (s.t. valesid levitades). Välismaa ajakirjanikke ega vaatlejaid ei lubatud sinna lõpuks enam peaaegu üldse.

11. september 2001 tuli Putini režiimile igati sobival ajal, sest enne seda oli teine Tšetšeenia sõda pidevalt rahvusvahelise tähelepanu all (isegi Prantsusmaaga olid siis suhted halvad). Nüüd võis Putin kogu maailmale teatada, et "Venemaa on rahvusvahelise terrorismiga pidanud juba kaks aastat võitlema" ja demonstreeris siis oma solidaarsust USA-ga. Tuleb tunnistada, et sellega teenis Putin maailma silmis teatud plusspunkte ja kuigi USA uus president George W. Bush manitses nii teda kui ka nt. Iisraeli juhtkonda (Palestiina) hoiduma liigsest jõu kasutamisest, hakkas maailm Tšetšeenia konflikti unustama. Selle nimel paistis Putini jaoks olevat väike kaotus isegi see, et USA baasid nüüd Kesk-Aasiasse tekkisid ja liitlasväed Afganistani oma kontrolli alla võtsid.

Umbes samal ajal käis Eesti raadiokanalitest läbi ka selline uudis, et Venemaal on nüüd omaaegse komsomoli eeskujul loodud Pusomol (Putinski sojuz molodjožii). Ametlikult polevat selle taga küll Kreml - see olevat "rahvaalgatus", kuid Venemaad tundes tuleks selles küll kahelda. Samuti on sellest ajast alates Venemaa olukorra iseloomustamiseks ka Eesti raadiojaamades vahel mängitud ühte eriti nõmedat diskolugu, mis Putinit ülistab ("Ole mees nagu Putin" jne.).

Oktoobris 2002 toimus Moskvas Dubrovka teatri pantvangidraama. Selle taga oli taas Šamil Bassajevi juhitud üksus. Raske on küll öelda, kuidas venelased oleks pidanud käituma, kuid fakt on see, et varem katsetamata gaasi kasutamine inimeste uinutamiseks lõppes suure hulga laipadega.

Bassajevi käsi oli mängus ka väga veriselt lõppenud Beslani (Põhja-Osseetia) tragöödias 2004.a. septembri alguses. Hiljem on selgunud, et kriis oli juba lahenemas, kuid mingid tundmatud (???) isikud olid tulistama hakanud ja sellepeale lõhkasid pantvangivõtjad oma pommid. Ka seda tragöödiat kasutas Putin ära, et ühelt poolt meenutada rahvusvahelisele üldsusele, kuidas "ka Venemaa terroristidega silmitsi seisma peab", teiselt poolt aga diktatuuri tugevdamiseks kodumaal. Seda oligi juba hakatud välismaal laialdaselt kritiseerima.

Rahvusvahelisel areenil oli Venemaa juba Jeltsini ajast peale tasapisi taasavastanud oma "vanad sõbrad", keda aga normaalne maailm paariateks pidas - lisaks Serbiale Iraak, Põhja-Korea ja leidnud "uue sõbra" Iraani näol, kuhu hakati juba 1990-ndate teisel poolel tuumajaama ehitama. Putini suur "solidaarsus" USA-ga lõppeski ootamatult, kui George W. Bush otsustas Saddam Husseini kukutama minna. Nüüd said Putini suurteks sõpradeks Läänest hoopis Saksamaa, mida juhtis siis vasakpoolne kantsler Gerhard Schröder, ja ka "külma sõja" ajal vahel vägagi N. Liidule sõbralik olnud Prantsusmaa eesotsas president Jacques Chiraciga. Nn. sõjavastane kolmikliit oligi koos... Eriti küüniline oligi just Venemaa sinna kuulumine, seda just jätkuva Tšetšeenia sõja tõttu. Üleüldise sõjavastase massihüsteeria tõttu aga ei märgatud seda Venemaa järjekordset silmakirjalikkust.

Bush-noorem pole meie (ja paljude teiste rahvastegi) õnneks Venemaa huvidega just eriti palju arvestanud. Teatas ta ju veel enne 11. septembrit 2001 (sama aasta juunis), et "mingeid Müncheneid ega Jaltasid enam ei tule!" See oli jõuline (lausa Reagani-stiilis) toetus NATO laiendamisele, mis saigi lõplikult teoks 2004.a. kevadel. Lõplikult pääsesid Venemaa poolt ähvardavast sõjalisest ohust Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia, Rumeenia, Bulgaaria ja ka Sloveenia; juba 1999. aastast kuulusid sinna Poola, Tšehhi ja Ungari. Seega oli pea kogu endine "idablokk" nüüd NATO-s ja kuu aega hiljem ka Euroopa Liidus (Rumeenia ja Bulgaaria liitusid sellega 2007.a. 1. jaanuaril).

Iraagi näol kaotas putinlik Venemaa aga tähtsa relvaostja, samuti tühistasid ameeriklased kõik sõja vastu olnud riikidest (sealhulgas Venemaalt) pärit firmade lepingud Iraagis toimetamiseks. Lisaks jäi Moskva ilma mõistagi "vanast sõbrast" Saddam Husseinist, keda polnud nüüd enam kunagi võimalik mingit segadust korraldama panna. (Saddam Hussein hukati 2006.a. lõpus Iraagi võimude poolt)

Järgnev osa on küll siinkirjutaja isiklik oletus, aga võib-olla andis just Venemaa-poolne Iraagi sõja vastasus Bushi administratsioonile ajendi hakata lääneriikide poolt seni vaikimisi Venemaale jäetud mõjusfääri kärpima. Nimelt on aeg-ajalt oletatud, et 2003.a. Gruusia ja 2004.a. Ukraina revolutsioonid korrraldas CIA. Igatahes on USA toetus neile kahele riigile pärast seda olnud väga tugev. Ka on Gruusia uus president Mihhail Saakašvili kaua elanud USA-s. Revolutsioon toimus ka Moldova kommunistist presidendi Vladimir Voronini peas (nagu Kadri Liik kord tabavalt "Välismääraja" saates ütles), nii et Venemaa on hakanud isegi SRÜ-s mõju kaotama.

Seda enam on Putin oma meeskonnaga hakanud otsima võimalusi Venemaa mõju suurendamiseks teiste vahenditega. Meile niivõrd ebameeldivalt on senisest oluliselt jõulisemalt esile tõstetud ajalugu. 2005. aastal üritaski Putin kasutada 60 aasta möödumist Teise maailmasõja lõpust Euroopas ära oma huvides. Selle nurjasid aga ühelt poolt Eesti, Läti ja Leedu, mille ajalugu nüüd Moskvale väga ebameeldivas valguses laialdast kõlapinda leidis. Teiselt poolt tegi sama George W. Bush, kes küll külastas Moskvat, kuid saabus sinna Riiast ja lendas hiljem Tbilisisse. Samuti tunnistas Bush-noorem koguni USA süüd selles, et Balti riigid ning Kesk- ja Ida-Euroopa kommunismiorjusse sattusid.

Teine ja füüsiliselt tuntavamgi vahend on tooraine, eelkõige gaas ja nafta, mida Euroopa riigid väga vajavad. Samal 2005. aastal nägi ilmavalgust "Putini-Schröderi pakt" ehk Vene-Saksa uue gaasijuhtme projekt, mis annaks tulevikus Venemaale võimaluse oma lähemaid naabreid senisest veelgi enam majanduslikult pigistada. Seda on tehtud aga juba praegu. 2006.a. alguses keerati korraks kinni Ukrainat läbiv gaasijuhe, samal aastal lendas õhku Gruusiasse suunduv gaasijuhe (isegi Tšetšeenias pole keegi nafta- ega gaasitorusid saboteerinud - seal voolavat vajavad ju kõik pooled!). 2007.a. alguses keerati gaas korraks kinni isegi Valgevenel, mida valitsev sm. Lukašenko režiim ometi on olnud nii venesõbralik kui üldse olla saab...

Lisaks sellele sekkub Venemaa pidevalt oma naabrite siseasjadesse. Põhivaenlaste ehk Eesti ja Läti kõrval on olnud löögi all ka Ukraina, Gruusia ja Leedu. Nii püüab Venemaa Ukrainat tagasi oma mõjusfääri saada, sellest ka praegune kriis Ukrainas. Ukrainata aga poleks Venemaa mingi impeerium.

Praegu meie Eesti ümber ülespuhutud kriis on aga täiesti eriline juhtum. Tuues ettekäändeks selle kurikuulsa pronksist puusliku teise kohta tõstmise, saadeti kohalikud vene pätid Tallinnas ja Kohtla-Järvel märatsema. Kuna sellest jäi väheks, piirati ümber veel Eesti saatkond Moskvas ja rünnati ka saadikut ennast, korraldati küberründeid Eesti valitsusasutuste, politsei ja ajalehtede veebiportaalide vastu (sealhulgas ka Vene presidendi administratsiooni arvutitest!) ja püüti segada liiklust Eesti suuremates linnades. Lisaks nõuti Eesti valitsuse tagasiastumist (nagu 1940. aastalgi), algatati Eesti kaupade boikotikampaania ja Vene internetis tehti koguni üleskutseid sõja alustamiseks. On täiesti selge, et kõik need üritused on läbi kukkunud. Eesti politsei surus pättide tegevuse otsustavalt maha, filmikaadrid viina- ja muudesse poodidesse sissemurdvatest "protestijatest" jõudsid aga vist küll kogu maailma teleekraanidele (kui Venemaa välja arvata), samuti Internetti. Meie kaitseks  on välja astunud nii meie põhja- kui lõunanaabrid, aga ka NATO, üsna üllataval kombel ka Euroopa Liit (seni on EL olnud ju kriiside lahendamises pehmelt öeldes mitte eriti edukas) ja järjekordselt USA - seda nii presidendi, välisministri kui Kongressi (ühehäälne (!) toetus) tasemel.
Milline siis on praegune ehk putinlik Venemaa? Üsna pea pärast võimulesaamist hakkas president Putin muutma Venemaad "selliseks, nagu rahvas soovib", s.t. mingiks sisuliselt punapruuniks riigiks. Muidugi olid ka Jeltsini ajal olemas Žirinovski, kommunistid ja igasugused fašismi pooldavad rühmitused, kuid riik ise ametlikult distantseerus neist ega õhutanud siseriiklikult eriti mingit äärmuslust. Demokraatiale kui vene rahva silmis end kompromiteerinud nähtusele on Putin selleks korraks küll lõpu teinud.

Juba 2000. aastal kinnitas Putin Venemaa uuteks riigisümboliteks tsaari-Venemaa vapi ja N. Liidu hümni (sõnadeta). See sümboliseeribki kõige paremini praeguse Venemaa olemust - kuigi kommunistlikuks seda nimetada ei saa, tegeleb Putin liberaalsete reformide edendamise asemel hoopis riigikapitalismi arendamisega. (Sel eesmärgil ongi Kremlile allutatud kõik varem oligarhidele kuulunud suurfirmad.) Nii kujutabki Venemaa mingit segu traditsioonilisest (maru)rahvuslikust ja kommunistlikust Venemaast.

Pärast majade õhkulaskmisi 1999. aastal alanud tšetšeenidevastast massihüsteeriat on Kreml ilmselgelt vaid õhutanud (NB! Pärast 11. septembrit 2001 manitses George W. Bush ameeriklasi mitte valama oma viha välja suvaliste araablaste ja üldse moslemite peale!), nii on juba sellest ajast peale senine viha kaukaaslaste vastu muutunud järjest hullemaks (ehkki osalt on sellele põhjust andnud siiski ka kaukaaslaste maffiajõukude tegutsemine). Hiljutine Gruusia vastu suunatud kampaania aga väljendus ka grusiinide sunniviisilises väljasaatmises Venemaalt. Venemaal rahva seas valitsevast võõravihast andis aga tunnistust üks paari aasta eest tehtud küsitlus (sellest räägiti ka "Välismääraja" saates), kus suuriti, keda Venemaal kõige enam vihatakse. Täiesti üllatuslikult selgus, et vaatamata kahes maailmasõjas olnud vastasseisule ja praegusele "suure võidu" ülistamisele vaid 20% venelastest vihkab sakslasi. Üle 50% vihatakse kaukaaslasi, ukrainlasi (ilmselt "oranži revolutsiooni" pärast) ja juute. Tervelt 90% vihkas juba siis aga ... eestlasi. Pole raske näha praeguse Eesti-vastase massihüsteeria tagamaid. Vene internetis on koguni ähvardatud "kõik eestlased tulevikus Läänemerre uputada". Jõhkralt surutakse Venemaal maha sealsete vähemusrahvuste õigusi, sealhulgas ka meie hõimurahvaste omi.

Putin on väga edukalt suutnud seni üsna stiihiliselt tegutsenud vasak- või parempoolsed äärmuslased koondada enda taha. Sel eesmärgil ongi moodustatud praeguseks juba kurikuulsaks saanud punapruun liikumine "Naši", mida meil siin väga tabavalt "našistideks" või ka "putinjuugendiks" kutsutakse. Vene parlamendi suurim jõud ehk Putini-meelne "Jedinstvo" aga on tõmmanud enda taha nii senised kommunistide kui ka Žirinovski toetajad. Praeguse kriisi ajal ongi kõige sõjakamaid avaldusi teinud just Putini sabarakud, mitte aga Žirinovski ega kommunistid. Lubas ju Žirinovski kunagi Eestile aatompommi visata, nüüd aga ei öelnud avalikult midagi erilist, teleintervjuu ajal ütles aga hoopis, et "isegi hea, et see pronkssõdur ära viidi". Samal seisukohal olid ka kommunistide liidrid.

Seega on Venemaast saanud taas kurjuse impeerium - välisriikidele ohtlik maa, mida kontrollib totaalselt "sõjapartei" ja millest on saanud faktiliselt punapruun diktatuur. FSB on asunud mõrvu toime panema lisaks Venemaale ka välisriikides, nagu seda tegi NKVD Stalini ajal. Nii on tapetud juba peaaegu kõik tšetšeenide juhid - juba 1996. aastal tapetud president D. Dudajevile lisaks ka tema järglased Z. Jandarbijev ja A. Mashadov ning lõpuks ka kurikuulus komandör Bassajev (ilmselt polnud Putinile teda enam vaja). 2006.a. sügisel tapeti ajakirjanik Anna Politkovskaja, kes oma raamatus "Teine Tšetšeenia sõda" kritiseeris Putini tegevust, ja endine FSB töötaja Aleksandr Litvinenko, kes tõestas lõpuks kindlalt ära seose Putini juhitud FSB ning 1999.a. terroriaktide ja Tšetšeenia sõja vahel. Lisaks on Venemaal tapetud ka pankureid, ärimehi, parlamendisaadikuid ja ajakirjanikke. 2004.a. sügisel püüti mürgitada ka Ukraina presidendikandidaati (praegust presidenti) Viktor Juštšenkot. 2005.a. mais, kui George W. Bush parajasti Tbilisis koos M. Saakašviliga rahvast tervitas, visati nende suunas täiesti töökorras granaat. Vaid mingi jumalik ime pästis mõlemad riigipead, sest granaat ei plahvatanud. (Väheusutav, et selle teo lihtsalt mingi suvaline hullunud grusiin toime pani)
Niisiis on Venemaa ikka samasugune agressiivne, laiutamakippuv ja mistahes reegleid mittetunnistav riik, nagu ta on olnud viimased 500 aastat ehk juba 15. sajandist peale ja pole tähtis, milline režiim seal parajasti võimul on - olemus on jäänud samaks. Tegelikult võiks Venemaa olla maailma rikkaim ja arenenuim riik, sest seal on kõiki loodusvarasid külluses ning ka muud objektiivsed tingimused peaks arengut igati soodustama. Kuid seda kõike mõistlikult kasutada pole kunagi osatud ega tahetudki, selle ehk töötegemise asemel on koguaeg püütud vallutada järjest uusi maid, need paljaks röövida ja kõik ära lõhkuda, kohalikud põlisrahvad aga orjastada või üldse hävitada (täpselt nagu püüavad teha tulnukad filmis "Iseseisvuspäev" kogu Maa elanikega). Seda kõike aga on ajast aega õigustada püüdnud jutud vene rahva "ajaloolisest missioonist" kogu maailmas, seda algul vene õigeusu, 20. sajandil kommuuna ning pärast selle kokkuvarisemist turumajanduse (????? see on küll üks viimaseid asju, mida idanaaber teistele õpetada oskab) levitamise ja õpetamise sildi all ning nii oma rahvale kui kogu maailmale pidevalt lausa näkku valetades. Impeeriumi kokkukuivamine ongi venelaste jaoks olnud kõige rängem kaotus - seda tunnistas ka Putin ise, nimetades N. Liidu lagunemist "20. sajandi rängimaks geopoliitiliseks katastroofiks". Sellest, et mistahes impeeriumi ülalpidamine on juba puhtmajanduslikult ülimalt kallis asi pluss veel muud asjad, aga ei taheta aru saada, kuigi maailma praktika on just seda näidanud. Idanaabril pole aga kunagi olnud tegelikult põhjust rahaga laiutada, eriti aga 90-ndate majanduslanguse ajal.

Põhimõtteline vahe Vene ja lääneriikide impeeriumite vahel ongi olnud see, et vaatamata paljudele negatiivsetele asjadele tõid kõik lääneriigid (eriti Suurbritannia) oma asumaadesse sisse ka demokraatliku riigikorralduse põhimõtted, korralikud teed ja üldse kogu infrastruktuuri, mida iga riik normaalseks arenemiseks vajab. Lääne tsivilisatsiooni impordiga on muidugi nii ja naa, aga selle rikkalikke kogemusi tasub arvestada mistahes paigas maakeral. Samuti saadi "emamaades" reeglina ikkagi mingil hetkel aru, et kasulikum oleks lasta asumaadel iseseisvuda, kui nad seda tahavad, mitte aga neid lõputult maha suruda. Tõsi küll, väga tihti läks selleks vaja relvavõitlust kolonisaatorite vastu, kuid keskvõim andis siiski alati lõpuks järele. Neokolonialism aga pole kunagi tähendanud püüdu endiste asumaade taasvallutamisele relvajõul, üldse oli see mõiste rohkem üks punapropaganda pooltõdedest, varjamaks omaenda poliitikat.

Vene (nõukogude) impeerium on aga koguaeg koos püsinudki üksnes vägivalla ja seda õigustavate valede abil, mingist demokraatiast ega majanduse arendamisest pole kas juttugi olnud või pole sellest tegelikkuses kunagi asja saanud (kuigi N. Liidu ajal nt. kiideti oma sellealaseid kahtlase väärtusega saavutusi taevani). Igal uuel asumaal või sellele lähedase staatusega maal on olnud põhitegevuseks vaid maa paljaksröövimine ja põlisrahva allasurumine, kogu vähene loodud infrastruktuur aga oli reeglina mõeldud vaid selleks, et saaks aegsasti juba järgmise ohvri kallale asumist ette valmistada. Vene keskvõim on ajast aega ka osavalt ära kasutanud oma teele jäävate rahvaste sisemisi ja ka omavahelisi vastuolusid, nt. terves Kaukasuse piirkonnas. "Kommuuna" ajal, täpsemalt 50-ndatest 80-ndateni välja aga sekkus Moskva üliaktiivselt kogu välismaailma siseasjadesse, toetades eelkõige äsjavabanenud või vabanevates lääneriikide asumaades, aga ka teistes arengumaades endale meelepäraseid poliitilisi jõude ning organiseerides neid pidevalt kas riigipöördeid, kodusõdu või isegi mõlemaid korraga.

Venemaa enda alastki pole tegelikult suurem osa mitte mingi "põline vene ala", nagu Venemaa ise väidab - enamus on aja jooksul alistatud rahvaste maad, sealhulgas ka Tšetšeenia. Kuid seda idanaaber ei tunnista ning kui keegi hakkab ta vastu mässama, et saada aastakümneid või isegi aastasadu kestnud rõhumisest vabaks, on kohe tegemist mingite "bandiitide", "terroristide", "kontrrevolutsionääride" , "nõukogudevastaste", "fašistide" või millegi muu taolisega. Kellegi või millegi "kaitsmise" ettekäändel aga viiakse kuhugi "ajutiselt" sisse mingisugune "piiratud väekontingent", mis aga unustataksegi aastakümneteks sinna, et kindlustada Moskva diktaadi täpne järgimine. Paistab, et "ida hõim" hoolibki vaid kahest asjast - viinast ja teiste maade vallutamisest, töötegemist peetakse seal "lollide ajaviiteks".

Ka äsjase märuli ajal ütles üks vene "rullnokk" otse telekaamerasse, et see märatsemine ja lõhkumine ongi "normalno". Paistab tõesti, et kui sellistel ei lasta vabalt viinapoodi sisse murda, on tegemist eriti räige inimõiguste rikkumisega. Siinkohal tuleb meelde, kuidas umbes 5 aastat tagasi räägiti, kuidas "Aerofloti" lennukites lõpuks ikka lubati suitsetada - ka suitsetamise keelamine osutus venelaste jaoks vaat et inimõiguste rikkumiseks. Samuti on selgunud, et muidu alkoholi totaalselt ärakeelanud Iraanis on siiski üks koht, kus võib "kärakat panna". Selleks on kurikuulus Busheri tuumajaam, mida Vene spetsialistid ehitavad.

"Kõige hullem polegi tegelikult see, mida tehti, vaid see, kuidas seda kõike õigustati," ütles kunagi väliskommentaator Vambola Põder. Veel lisas ta, et "kõige võimsam relv pole mitte tank, lennuk ega isegi tuumapomm, vaid info". Kõik see kehtib nii ajaloo kui ka praeguste sündmuste kohta. Vene/nõukogude propaganda ongi aga läbi aegade koosnenud praktiliselt ainult häbitutest valedest - riigi poolt sooritatud kuritegude kinnimätsimisest ja õigustamisest ning oma kuritegeliku olemuse omistamise kellelegi teisele, mõistagi samuti häbitult valetades. Täiesti loogiliselt ongi neist valedest olnud kõige enam läbiimbunud Vene massimeedia ja ajalugu.

Omaaegsest N. Liidu ajaloost, mida ka siinkirjutaja pidi koolis õppima, ei osutunud lõpuks tõeks praktiliselt mitte miski. 1917.a. oktoobris toimunud riigipööret nimetasid kommarid "oktoobrirevolutsiooniks", leninlikud-stalinlikud massimõrvad ja küüditamised vaikiti üldse maha (või pisendati mittemidagiütlevasse formaati, nagu ENE järgi "asustati kulakud hajusalt N. Liidu sisemaale"), 1940.a. okupatsioone Balti riikides aga nimetati "vabatahtlikuks ühinemiseks nõukogude rahvaste vennaliku perega". 1956.a. Ungari ülestõusu nimetati "kontrrevolutsiooniliseks mässuks", Afganistani okupeerimist 1979. aastal aga "internatsionaalse abi osutamiseks". Kogu seda uuemal ajal eriti siin Eestis, Lätis  ja ka Leedus oma rahva kaitseks lõpliku hävingu eest ellu viidud poliitikat, nagu varasema faktilise teise riigikeele vene keele käibelt kõrvaldamine igasuguses asjaajamises või mistahes euronormidele vastavat kodakondsuspoliitikat nimetab Vene propaganda aga "vene vähemuse diskrimineerimiseks". Samuti peetakse kodanikuõigusi inimõigusteks. Esimeses Tšetšeenia sõjas võitlesid venelased "Dudajevi bandiitidega", teises aga "terroristidega". Nüüdki võisime näha, et Vene propaganda arvates oli märatsemine Tallinnas õigustatud, sest "politsei röövis pronkssõduri", nagu üks vene "rullnokk" ütles. (See meenutab väga seda, nagu mõni suguharupealik ütleks: "Nad röövisid meie püha pealuu!") Samas süüdistati Eesti politseid "metsikus vägivallas RAHUMEELSETE demonstrantide vastu". Vene telekanalites (mis teatavasti alluvad ju kõik Kremlile) ei näidatud ainsatki kaadrit rüüstamistest, näidati ainult politsei vastutegevust. Venemaal endal aga peksis miilits jõhkralt laiali Putini režiimi vastased rahumeelsed meeleavaldused. (Näib, et tõde ja tõelist demokraatiat kardavad Venemaa valitsejad nagu vanakurat välku)

Kommarite retoorikas seisis algusest peale võitlus "rahvusvahelise imperialismiga". Üksikasjalikult kirjeldati nii kooliõpikuis kui massimeedias, kuidas need "imperialistid" püüavad kogu maailma, eriti aga N. Liitu ära vallutada ja kuidas nad oma võimu alla sattunuid rõhuvad. “Reaktsioonilise kodanluse” kõige inimvihkajalikumaks relvaks osutusid “fašistid” eesotsas Adolf Hitleriga, kes oma maailmavalitsemishimus päästis valla Teise maailmasõja ja tagatipuks püüdis hävitada ka ülimalt rahuarmastavat N. Liitu. Nii saigi 1940. aastal “töörahva paradiisi” vastuvõetud Eesti NSV-ski sotsialistlik ülesehitustöö vaid aasta kesta.

Pärast Teise maailmasõja lõppu aga “otsustasid imperialistlikud riigid ümbritseda N. Liidu “raudse eesriidega””. Selle eesmärgiks oli mõistagi N. Liidu ja tema uute liitlaste majanduslik põhjalaskmine. Kuna Hitleri-Saksamaa oli purustatud ja liitlasvägede poolt okupeeritud, suunasid kommunistid oma propaganda teraviku nüüd Ameerika Ühendriikide vastu. N. Liidu ülejäänud eksistentsi jooksul paiskasid kommarid avalikkuse ette lausa tonnide kaupa sellist rämpskirjandust, nagu "Ameerika imperialismi verised jäljed" või kellegi Julian Semjonovi "Kuhu kadus Merevaigutuba?" Viimane püüab meeleheitlikult tõestada, et kunagised natsid ja nende käsilased, samuti maffia, on kõik seotud USA jt. lääneriikide võimudega ning mõlemad raamatud kirjeldavad, kuidas ameerika imperialistid ikka sotsialistlike riikide vastu sõjaplaane hauvad. Veenvaks näiteks oli sealjuures Vietnami sõda, mis tõestas kommarite jaoks veenvalt, kui "verejanulised" need kapitalistid-imperialistid ikka on.

USA armee ja CIA olid kommarite jaoks mõistagi "kuritegelikud organisatsioonid", nagu ka FBI, mis "tegelebki ainult tavaliste ameeriklaste järel nuhkimisega, mitte kurjategijate püüdmisega". N. Liidu ajakirjanduses kirjeldati 1980-ndatel pidevalt, milliseid "koletuid kuritegusid" CIA oma kohalike käsilaste abil Afganistanis toime paneb. Saddam Husseini ülistamisest oli eelpool juba juttu. Isegi Hollywood "ajas Valge Maja ja Pentagoni kuritegelikku poliitikat".

KGB tegeles agaralt ka täielike väljamõeldiste levitamisega. Nii võis 1988. aastal nt. lugeda, et AIDS'i viirus olevat pärit Pentagoni sõjaväelaboritest. Selle väljamõeldise sokutas KGB ise Ameerika ajakirjandusse ning hiljem avaldati ka N. Liidus kui "ausate lääne ajakirjanike avastus". Paljud aga usuvadki seda laimu siiamaani.

Siililegi selge, miks Ronald Reagan juba õige pea pärast Valgesse Majja asumist nimetas N. Liitu “kurjuse impeeriumiks”. See riik lihtsalt oligi täpselt samasugune õel ja ebamoraalne, nagu “Star Wars’ist” tuttav kosmiline Impeerium, mida juhtisid samuti kurjuse jõud eesotsas Darth Vader’iga. Ka see Impeerium püsis koos hirmu najal, mida tekitas tema hiigelarmee ja arvukad nuhid. Ka seal oli võimalik kiiresti karjääri teha, ebaõnnestumisi karistati aga surmaga - nagu stalinlikus N. Liidus või mõnes teises taolises riigis.

Viktor Suvorov on kirjutanud: "Tõel ei saa olla kahte versiooni". Niisiis - eelneva põhjal võib julgelt öelda, et kuigi N. Liidu välispoliitika oli sõnades “rahuarmastav” ja “imperialismivastane”, oli see riik ise kõigi aegade kõige imperialistlikum riik üldse. Kõik see, milles eriti USA-d ja selle lähimat liitlast Suurbritanniat (kui kõige antikommunistlikumaid riike) on süüdistatud, kehtib täiel määral hoopis N. Liidu (Venemaa) enda olemuse ja tegude kohta. Pealegi - "ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes sa ise oled". N. Liidu suurte sõprade hulka kuulusid omal ajal teiste seas ka Süüria ja Liibüa, mida USA peab jätkuvalt terrorismi mahitajateks. Venemaa suurimateks sõpradeks pärast N. Liidu lagunemist on olnud või on ka praegu Jugoslaavia (S. Milosevici ajal, uuemal ajal enam mitte), Iraak (uuemal ajal enam mitte), Iraan, Põhja-Korea, Valgevene jt. taolised. Neist Iraani, Iraaki ja Põhja-Koread nimetas George W. Bush 2002.a. algul "kurjuse telje riikideks". Normaalse demokraatia ja turumajanduse üles ehitanud Balti riike või Poolat, samuti ka sarnasele kursile asunud Gruusiat ja Ukrainat aga Venemaal vihatakse.  Järeldused võib nüüd igaüks ise teha.

Nii, nagu N. Liit keeldus kuni 1989. aastani tunnistamast MRP salaprotokollide olemasolu, keeldub ju praegune Venemaa endiselt tunnistamast nii Balti riikide vallutamist kui ka N. Liidu juhtivat osa sõja puhkemises 1939. aastal. Võrdluseks - Saksamaa ja tema juhid on pärast sõda püüdnud oma maa süüd maksimaalselt kuidagi lunastada, vabandades kõigi ees (kantsler Helmut Kohl vabandas 1997. aastal ka Baltimaade ees!) ja makstes igale poole, kuhu võimalik mingisugust kompensatsiooni. Ega seda viimast ei olegi meil siin Venemaalt mõtet oodata (arvestades Venemaa jätkuvalt niru majandust), kuid vabandamise asemel jätkub meist ida pool hoopis sõjakurjategijate (näiteks Žukovi, kuid ka Stalini enda) ülistamine...

Vene propaganda süüdistab eriti Eestit ja Lätit pidevalt "vene vähemuse inimõiguste rikkumises". See on samast klassist jutt, nagu see, kuidas "Soome sõjardid" olevat 1939. aastal kallale tunginud N. Liidule. Tegelikult peaksid Kremli valitsejad hoopis Baltimaadele praegu olema tänulikud, et neisse sattunud "venekeelne elanikkond" samas tempos välja ei sure, nagu Venemaa enda rahvas (miljon aastas!) - totaalse alkoholismi, narkootikumide, kuritegevuse ja kõige muu tõttu. ("Postimees" kirjeldas, kuidas 1999.a. sügisel Moskva elanikud käisid oma maju kontrollimas, ega seal mõnda järjekordset pommi pole. Selgus, et "praktiliselt kõik elanikud olid kas purjus või narkouimas".) Samuti ei ähvarda Vene noormehi Baltikumis mingi oht sattuda Tšetšeeniasse sõdima (=surema).

(Lääne poolt võis aga eriti 1990-ndate 1. poolel kuulda päris tihti umbes sellist juttu, et "peaksite ikka tegema nii, nagu Moskva käsib". Eesti rahvas aga tahab üldiselt vaikselt oma asju toimetada ega talu, kui keegi hakkab teda niiviisi õpetama, veel vähem kannatab ta niisugust agressiivset poliitikat, nagu Venemaa ikka veel ajab.)

Mäletatavasti tegutses 1988-91 Eestis ülitagurlik organisatsioon Interrinne, kuhu kuulus eesti rahva ühe verivaenlase Jevgeni Kogani kõrval ka üks praeguste rahutuste "kangelastest" Vladimir Lebedev. Mõistagi oleks Interrinne ja nende soosijad Moskvas tahtnud, et senine kord muutumatult püsima jääks, kuigi ilmselt oli ka neile selge, et nad elavad ju ka ise tegelikult väga halvasti (kui igasugused kompartei jt. kuritegelike organite juhid välja arvata). Samas näitas nende tegevus, et kui nad ise võib-olla lihtsalt ei oska oma elu paremaks muuta, oleksid nad nõus pigem surema, kui lubama vähemalt teistel paremini elada kui nemad (nojah, muidugi oleks nad soovinud jätkuvalt, et ka terve muu maailm elaks sama halvasti kui nemad!). Täiesti absurdne, kuidas inimesed võivad niisugused "põmmpead" olla... Samas nõudsid/nõuavad nad pidevalt, et "eestlased peaksid meile tänulikud olema, et teid 1940. aastal kapitalistide ja 1944. aastal fašistide käest vabastasime", kaebasid juba siis venelaste "ahistamise" ja kõige muu pärast, nõudes koguni vabandamist (???) jne. jne. Siinkohal ütleks tõesti: "EI KOMMENTAARI".

Oma võimu säilitamise nimel on üle kogu endise sotsialismilaagri saanud paljudest vanadest kommaritest suured rahvuslased (meie Rahvaliitki pidigi lausa 90% ulatuses endistest kommaritest koosnema, isegi Keskerakond pole nii "punane"). Kõige hullem on selle juures see, et oma "uue identiteedi" kinnituseks on punased "rahvuslased" nii Venemaal kui endises Jugoslaavias õhutanud arvukalt rahvuskonflikte. Oli ju ka Slobodan Milosevic ikkagi Serbia kompartei esimees, tema suurem esiletõus algas aga sellest hetkest, kui ta 1989. aastal Kosovos ütles kohalikele serblastele: "Keegi ei peksa teid enam kunagi". Venemaa praegused ja ka endised valitsejad, kes kõige innukamalt venelaste "õigusi" kaitsevad, on samuti kõik vanad kommarid, president Putin aga vana KGB-lane.
Äsjakirjeldatu tuletab meelde kuskil 2003. aastal saates "60 minutit" nähtud intervjuud ühe Saudi Araabia kodanikuga. Too oli väga ühemõtteliselt al-Qaeda terroristide ideoloogia pooldaja. Kui aga reporter meenutas, et "1999. aastal pidasid lääneriigid Kosovos moslemite kaitseks ju terve sõja maha. Kas te seda uudistest ei näinud?", siis ütles see saud vaid: "Need olid mingid teised uudised". Üks teine saud aga ütles, et "Osama bin Laden on hea moslem!" Sama lugu on ajalookäsitlusega eesti ja vene koolides - kui vene koolides mõni õpetaja ka seletab seda õiget ajalugu, siis lapsevanemad ütlevad, et õpetaja valetab. Seega keelduvad sarnaselt vene imperialismi pooldajaile ka islamismi pooldajad uskumast isegi fakte, kui see nende ideoloogiale vastuvõetamatu on.

Paari aasta taguste Prantsusmaa rahutuste tagamaid uurides selgus lõpuks, et nii, nagu meie venelased elavad endiselt Vene massimeedia mõjusfääris, elavad ka Prantsuse araablased Põhja-Aafrika massimeedia mõjusfääris.

Kaks kuud tagasi näidati ETV-s dokumentaalfilmi fundamentalistidest. Üks filmis intervjueeritu ütleski välja, et "Osama bin Laden õppis Afganistanis N. Liidu vastu sõdides palju just vaenlastelt. Tema praegune Lääne imperialismi vastane retoorika, üleskutsed islamistlikuks maailmarevolutsiooniks ja pidevad jutud moslemite ahistamisest kogu maailmas, eriti aga kristlaste poolt, kinnitavad seda". Sarnaselt kommaritele hoolivad ka islamistid vaid pidevast sõjategevusest, õigustades oma kuritegusid kellegi teise väidetavate "kuritegudega", lubades samas maailma "vabastada rõhujate käest" ja ülistades oma uskumusi kõige täiuslikumateks - "tulevase maailmakorra alusteks". Lennart Meri nimetaski millalgi 2002. aastal al-Qaeda terroriste "21. sajandi bolševikeks".

(Kui islamistid tahavad "merre pühkida" Iisraeli riiki, mis nende jaoks on üks uus "ristisõdijate riik" Pühal Maal, siis meie punapruunid "sõbrad" idas tahavad samamoodi merre pühkida Balti riigid, mis juba oma sünnist peale olid mingid "Lääne abiga tekitatud kunstlikud moodustised" Läänemere idakaldal - "põlistel vene aladel". Poleks üldse üllatav, kui ida pool hakkaksid sarnaselt juutide vandenõudele ühel heal päeval levima ka müüdid nt. eestlaste vandenõudest - viidates nii (Välis-)Eesti tegelaste märkimisväärsele mõjule USA võimukoridorides kui ka Eesti poliitikute mõjule nüüdses Euroopa Liidus, samuti väliseestlaste üldisele väga suurele edukusele.)

Mõne aasta eest räägiti ka meil, kuidas Lääne-Euroopas elavad araablased nõudsid endale "võrdseid õigusi" kohalike rahvastega. Ka seal on aeg-ajalt räägitud moslemite "ahistamisest" ja "diskrimineerimisest". Kas tuleb see kuidagi tuttav ette? Moskva aga on teinud Brüsseli suunas juttu ka sellest, et "vene keel võiks saada samuti Euroopa Liidu üheks ametlikest keeltest".

Paraku pole Lääs veel siiani väga sügavalt aru saanud, et kuivõrd valelik ja reeturlik mistahes venekeelne režiim võib olla. Meile siin Läänemere kaldal on juba ammu selgeks saanud, et kogu see n. aegne ajalookäsitlus on üdini vale, kuid Läänes pole sellest siiani päris lõplikult aru saadud. Uuemaaegse Venemaa kohta käib aga paraku täpselt sama jutt - ikka keeldutakse kinni pidamast mistahes enda poolt heakskiidetud lepingust (heaks näiteks on Venemaa poolne "allkirja tagasivõtmine" 2005. aastal sõlmitud Eesti-Vene piirilepingult), senisest ametlikust seisukohast või millest tahes. Meie mõningane eelis on Lääne ees küll see, et me saime üsna kiiresti aru, et Venemaal pole selles osas midagi muutunud, Läänes aga mõeldakse nii Venemaa kui ka igasuguste bandiitidega suheldes, et ka nemad mängivad siiski samade (s.t. Lääne) reeglite järgi. Sellepärast suhtutakse ka neisse kõigisse, eriti aga Venemaasse, liiga heatahtlikult ja ollakse jätkuvalt valmis nende terroristlike või poolterroristlike režiimide säilimise nimel (aga äkki tuleb mõni veel hullem?) ka väiksemaid rahvaid ohvriks tooma. Muidugi meeldib see Vene võimumeestele, kellest paljudel on seljataga päris korralik kommunistlik minevik ja kes kasutavad Lääne taolist heausklikkust ja teatud ringkondade kommuunasõbralikku suhtumist igal võimalusel ära. Huvitav on sealjuures see, et meid kritiseerivad ka Lääne poolt kõige enam ja kõige tihedamalt ikkagi pigem vasakpoolse kui parempoolse maailmavaatega tegelased, nii et pidevat eelkõige Baltimaade vastu suunatud propagandarünnakut võib vaat et rahvusvaheliseks kommarite vandenõuks pidada. Ka praeguste sündmuste ajal materdas Eestit Saksamaa endine liidukantsler Gerhard Schröder, kes ongi vasakpoolne ja juba Iraagi sõja vastasest kampaaniast peale Putiniga kambas. (Saksamaa praegune parempoolne kantsler Angela Merkel, kes on pealegi pärit endisest Ida-Saksast, on esinenud aga Eestit toetavate avaldustega)

Läbi aegade on aga mistahes terrorirežiimid ja diktatuurid osavalt ära kasutanud rahva üldist harimatust või vähemalt suhteliselt harimatut osa rahvast (seda leiab kahjuks alati), sest seda võib alati ükskõik mida uskuma panna, ilma et mingit erilist vastuhakku võimule võiks tekkida. Eriti hea näide on jällegi Venemaa (praeguses maailmas aga islamimaad), kus veel Teise maailmasõja alguses oli 60% rahvast kirjaoskamatu (Kesk-Aasias oli veel hullem). Sellised ühiskonnakihid jäävad reeglina valitsevale ideoloogiale truuks ka veel palju aega pärast sellele toetuva riigikorra kokkuvarisemist, nagu me postsovetlikes ühiskondades veel praegugi näeme (see on pikemas plaanis võimalik just siis, kui ühiskonnas ei viida läbi kiiret ja otsustavat puhastust - nagu Saksamaal pärast sõja lõppu, sarnane protsess viidi läbi ka Itaalias ja Jaapanis ning 70-ndate 2. poolel ka Hispaanias ja Portugalis). Muidugi on nende režiimide ideoloogiaga jooksnud alati kaasa ka mingi osa rahva rohkem haritumast osast, mis on aga kahetsusväärne.

Kõige absurdsem ongi see, et enamus venelasi ei ole ilmselt sellestki aru saanud, et see võim, mida nii taga igatsevad - "CCCP 4 Ever!", ongi just süüdi selles, et nad nii halvasti elavad ja nende poolt nii idealiseeritud juhid (Peeter Suurest ja Ivan Julmast Lenini, Stalini ja Žukovini) ongi just olnud kõige suuremad venelaste tapjad, mitte aga mingid "Lääne imperialistid" (kes N. Liiduga ühtegi vahetut sõda ei pidanud) või "eesti fašistid" (keda lihtsalt pole olemas). Nad pole suutnud siiani mõista, et pea kõik nende juhid N. Liidu aegadel on olnud kurjategijad, kelle koht pole mitte kuskil ausamba otsas, vaid põrgus. (See käib ka Putini kohta, kelle võim on rajatud tšetšeenide ja ka venelaste endi laipadele.) Kui enne Esimest maailmasõda oli Venemaa (oma puudustele vaatamata) kiiresti arenev ja tasapisi moderniseeruv riik, siis venelaste poolt nii ülistatud juhtide rahvavastase poliitika tulemusel on Venemaa muutunud tavaliseks mahajäänud arengumaaks, kui mitte lausa "läbikukkunud riigiks".

Venemaa juhid on praegugi valmis oma võimuhulluses laskma venelasi endid külmavereliselt maha tappa, nagu tõestas 1999.a. terrorikampaania ja kõik pantvangikriisid, või saatma neid tuhandete kaupa sõtta surema, nagu on tõestanud mõlemad Tšetšeenia sõjad. Nüüdse märuli ajalgi ootasid selle korraldajad tunduvalt rohkem (venelaste) laipu kui see üks. Seda ei juhtunud, sest politsei tegi oma tööd väga hästi ning eestlased distsiplineeritud rahvana (vähemalt venelastega võrreldes küll) kuulasid ametivõimude korraldusi ja jäid valdavalt koju. Muide, ka islamistid on oma "pühade eesmärkide" nimel valmis ohverdama tavalisi moslemeid ning ongi oma rünnakutes neid tapnud isegi sadade kaupa (ka 11. septembril 2001 hukkus palju islamimaade kodanikke).

Õnneks ei saa siiski öelda, et kõik venelased mõtlevad ühtemoodi, seda võib ka siinkirjutaja omast käest kinnitada. Nimelt on ka neid Eesti venelasi (just nooremaid), kes alguses mõistagi ei saanud aru, miks ikkagi eestlased neid okupantideks sõimavad. "Valgustushetk" saabus aga just V. Suvorovi raamatute lugemisega, kus on juttu ka Marxi ja Trotski ideedest kaotada perekond kui selline ja saata kõik inimesed "tööarmeedesse" ehk GULagi (isegi Stalini ajal polnud seal kunagi üle 10% N. Liidu elanikest). Siis sai ka see selgeks, et eestlased võitlesidki just selliste ideede elluviimise vastu, mitte aga Hitleri ideede poolt. Teiseks üllatuseks oli olnud fakt, et ka osa venelastest võitles teatavasti Hitleri poolel Stalini vastu - kindral Vlassovi juhitud Vene Vabastusarmee nimelt (V. Suvorov kiidab teda eelkõige just erialase asjatundlikkuse pärast - vastandina nt. Žukovile).

Tavaliselt samastab enamus eestlastest venelasi kommunismiga. Ka siinkirjutaja polnud erandiks, kuni aastal 1989 üks õpetaja rääkis kord sedasi: "Meile, eestlastele, võib see tunduda imelik, et venelased oma majad siniseks värvivad, kuid nende jaoks on see kaitsevärv. See peab neid kaitsma haiguste, nälja ja muude hädade eest - kasvõi sellesama "kommuuna" eest." Niisiis, kõik venelased ei pruugigi olla kommunismi poolt. Seetõttu tuleks hoiduda iga ettejuhtuva venelase või üldse vene keelt rääkiva isiku valimatust okupandiks tembeldamisest. (Vene keeles armastavad suhelda ka meie lõunanaabrid, rääkimata meie suurtest sõpradest ukrainlastest) Häbi aga neile eestlastele, kes nüüdki veel N. Liitu taga igatsevad. Nad ei erine oma mõttelaadilt ju millegi poolest nendest Tallinnas märatsenud "našistidest".

Tasub ka arvestada, et Venemaa kuulub Samuel P. Huntingtoni järgi hoopis teise tsivilisatsiooni kui Eesti - kui Eesti on üks idapoolsemaid lääneriike, siis Venemaa on õigeuskliku tsivilisatsiooni tuumikriik. Nagu mitte-Lääne tsivilisatsioonidele omane, sõltuvad seal tavakodanikud täielikult valitsejate tahtest. Mingit majandustegevust see küll ei soosi, kui valitsejad iga kell võivad kogu teenitud varanduse ära võtta. Venemaa on siinkohal ehk parim näide. Seetõttu aga peavadki venelased töötegemist "lollide ajaviiteks". Oleks hea, kui Baltikumis ja tulevikus ka nt. Ukrainas õnnestuks tekitada ka kohalikes venelastes nii palju kindlust, et ka nemad hakkaksid samamoodi tööd tegema, nagu Lääne rahvastel tavaks.
Mäletatavasti sai USA ametlikuks seisukohaks terrorismivastases sõjas põhimõte, et ka terroristide varjajad, rahastajad ja muul viisil toetajad on ise samuti terroristid. Niisamamoodi peaksid kõik (rahvusest olenemata) nüüd ja igavesti meeles pidama, et need, kes veel kuskil vehivad punalippudega, loosungitega stiilis "CCCP 4 Ever!" või Lenini-Stalini suurte portreedega, kiidavad heaks nii massimõrvad, miljonite inimeste surnuksnäljutamised (ja sellega kaasnenud inimsöömisjuhtumid), GULagi, küüditamised, Afganistani jt. sõjad, paljude muidu igati heal järjel olnud riikide ja ühiskondade hävitamise ja kõik muud taoliste sümbolite all toime pandud kuriteod. Niisugune kuritegude ülistamine on vähemalt moraalselt ise samuti kuritegu, mille eest tuleks samuti kumminuiaga virutada. Sama käib ka üleüldise N. Liidu ja eriti "õndsa stagnaaja" ülistamise kohta, mis ka eestlaste seas eriti 1990-ndatel lausa mingi maania mõõtmed omandas. Ega Žirinovski ega ka Putin ei küsi, kes teda siia ootas ja kes mitte! (Ühed "fašistid" ju kõik) Need vene "rullnokad", kes Toompeal nimetatud loosungiga vehkisid, pole ise ju päevagi N. Liidus elanud, taoline tegutsemisviis on aga raudselt koduse kasvatuse vili ja haridussüsteemi puudujääk. (Tulebki tunnistada, et paljudele venelastele, kuid ka paljudele eestlastele, rääkimata teistest kommunistide ohvritest, ongi see punapropaganda niivõrd tõsise "ajuvigastuse" tekitanud, et selle terveksravimisega võib veel suuri probleeme olla...)

"Našistidele" ja nende pooldajatele tuleks aga kuidagi selgeks teha, et nende ideoloogia ei erine just väga palju Hitleri omast, mida too aga venelastest arvas, peaks ju neilegi väga hästi teada olema. Sama käib ka nende käitumise kohta - muudkui karjuvad "Rossija, Rossija" ja laamendavad nagu mingid natside löömamehed. Kui nad ütlevad, et Eesti, Läti ja Leedu on mingid viletsad riigikesed, mis ei väärigi iseseisvust, õigustades samas 1940.a. okupatsioone "vajadusega siia "kultuura" tuua", siis Hitler ütles 1939. aastal pärast Tšehhoslovakkia okupeerimist samuti, et see riik oli "käpardite riik", mis ei väärigi iseseisvust. Tollane Tšehhoslovakkia ei jäänud aga oma arengutasemelt Saksamaast sugugi palju maha. Baltimaad on aga koguaeg olnud igatpidi paremal järjel kui suur Venemaa, seda isegi N. Liidus. Venemaa ise on aga sellises seisus, et ... Muistsed venelased olid igatahes palju targemad - kutsusid hoopis varjaagid endid valitsema. "Kultuura" asemel tõid venelased siia aga hoopis haltuura, nagu üks siinkirjutaja klassivend kunagi tabavalt ütles. Teistmoodi see ei saanudki olla, sest kui Eestis oli 1940. aastal kirjaoskus pea 100%, N. Liidus aga 40%, siis on kommentaarid liigsed. (Mis aga puutub eestlaste Läänemerre uputamisse, mida Vene internetis lubatakse, siis pigem küll tulevad hiinlased ja uputavad venelasi endid kunagi Põhja-Jäämerre...)

Nüüd ja edaspidi tuleks kõik "našistliku" (=punapruuni) ideoloogia levitajad-vägivalla õhutajad kiiremas korras Eestist välja saata ja tagasi enam mitte lasta. Kindlasti on võimalik vajadusel ka Eesti kodakondsus ära võtta, kui on tegemist Eesti kodanikuga. Kui neile siin ikka ei meeldi, mingu siis oma "emakesele Venemaale", pealegi on isegi Putin ise ju kõiki venelasi tagasi Venemaale kutsunud. Kõik need õpetajad ja koolijuhid, kes õpilasi saatsid keset koolipäeva tänavatele ja isegi Riigikogu ette lärmama, tuleks kiiremas korras lahti lasta. Seltsimees Savisaar, kes süüdistas politseid "süütute vene inimeste peksmises", tuleks samuti tagandada. (Temagi on ju Putini sabarakk - see on juba ammu kõigile teada. Kõik vähegi eestimeelsed "edgarkondlased" peaksid võimalikult kiiresti sellest reeturite parteist välja astuma!) Vene koolide õppekavad, eelkõige ajalugu ja ühiskonnaõpetus, tuleks põhjalikult üle kontrollida. Ei saa olla nii, et eesti koolis õpetatakse nt. ajalugu ühte moodi, vene koolis aga teist moodi. Sama kehtib ka Eestis ilmuva venekeelse massimeedia kohta. Vene telekanalite levi saaks ka kindlasti piirata - on ju need juba hulk aega olnud Kremli hääletorud, mis järjest uusi "ajuvigastusi" tekitavad. Igatahes pole märatsejatel ning Eesti riigi ja rahva suhtes vaenulikult meelestatud isikutel siia riiki asja! (Nagu Prantsusmaa uus president Nicolas Sarkozy omal ajal õigustatult ütles: "Selline inimrämps tuleb tänavatelt koristada!")

(Üks vastuväide Vene telekanalite levi piiramisele on, et igaüks võib ju ise omale SAT-TV sisse panna. Siinkohal aga küsiks vastu: kui paljud seda tegelikult teha viitsivad? Ilmselt eelistavad paljud "satikale" hoopis pudelit. Põhiline ongi, et Moskvast lähtuva propaganda mõju oleks võimalikult väike - täielikult ei saa seda ju niikuinii likvideerida.)

Oleks hea, kui venelaste enamus saaks lõpuks aru, et nende tõelised kangelased läinud sajandist pole mitte need, kes nende esivanemaid miljonite kaupa mõrvasid, vaid need, kes kurjuse impeeriumi vastu võitlesid: akadeemik A. Sahharov, helilooja D. Šostakovitš, kirjanik A. Solženitsõn jt. Samuti peaksid nad aru saama, et nende õiguste tulihingelised "kaitsjad" esindavad samuti sedasama kuritegelikku võimu, mis nende ajaloolist kodumaad 74 aastat terroriseeris. Süüdi polegi ju mitte inimesed, vaid just kuritegusid õigustav mõtteviis - sellest tuleb lahti saada. Nii eestlaste kui kõigi teiste kommuuna ohvriks sattunud rahvaste viha ongi ju suunatud mitte otseselt venelaste, vaid sellise mõtteviisi vastu. Kui sellest hakatakse aru saama, siis hakkab ka see punapruun imperialistlik mõttelaad kaduma koos sooviga mõnes naaberriigis suvalisel ettekäändel laamendada. Siis on ka Venemaa ise hoopis teistsugune kui praegu. Seni aga pole küll vahet, kes Venemaad juhib - meie suhted Venemaaga jäävad vaenulikuks. Kindlasti ei tohi aga Eesti pool mitte mingisuguseid järeleandmisi teha.

Millegipärast tundub praeguse seisuga aga, et Venemaal endal on vaid kaks valikut: kas valitsevad teda vargad (nagu oli Brežnevi ajal ja Jeltsini oligarhide ajal) või siis üdini kurjad diktaatorid, kes ei lase oma vahetutel alluvatel varastada, kuid muudavad jõhkralt olematuks ka tavakodanike õigused (Stalin, Andropov - kes õnneks küll väga lühikest aega valitseda sai - ja Putin). Muidugi on olnud ka mõlema kahe hübriid - Lenin oli ju kõige hullem diktaator üldse, tema jõuk aga tegeles ohjeldamatu röövimisega.

Lõpetuseks annaks hoopis SOOVITUSLIKU kirjanduse loetelu, mille lugemisel peaks igati tõepärane pilt tekkima nii ajaloost kui ka praegu maailmas toimuvast. Igaks juhuks hoiataks aga Jüri Lina ("Skorpioni märgi all" ja "Maailmaehitajate pettus") ja Tiit Madissoni ("Maailma uus kord") kirjutistesse täht-tähelt uskumise eest - need on küll liiga "ühte väravasse" suunatud. Tegelikult õigustavad nad oma teooriatega kaudselt koguni vene imperialismi ("vabamüürlased otsustasid Vene impeeriumi 1917. aastal hävitada" - seega Eesti Vabariik on ka justkui halb asi?) ja diskrediteerivad üldse muidu usaldusväärseid autoreid, nagu V. Suvorov, I. Bunitš ja A. Solženitsõn.

1. Aust, S.; Schnibben, C. (koost.). 11. september: terrorirünnaku tagamaad. Tallinn: Tänapäev, 2002.
2. Bunitš, I. Partei kuld. Tallinn: Printest, 1995.
3. Clarke, R. Kõigi vaenlaste vastu. Tallinn: Tänapäev, 2004.
4. Courtois, S.; Werth, N.; Packowski, A. jt. Kommunismi must raamat. Tallinn: Varrak, 2000.
5. Dudajeva, A. Miljoni esimene. Raamat Džohhar Dudajevist. Tartu: Ilmamaa, 2004.
6. Fukuyama, F. Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev, 2002.
7. Gräzin, I. Ajalugu ja valed (artikkel). Postimees, 20.5.2000.
   
8. Holms, J.P.; Burke, T. Terrorism: tänapäeva suurim oht vabadusele. Tallinn: Ersen, 2002.
9. Huntington, S.P. Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tartu: Fontese kirjastus, 1999.
10. Kalvet, J. Pronksmees kui laiutava vene šovinismi ja meie kannatuste sümbol (artikkel). 16.6.2006.
11. Pinn, V. Tundmatu Teine maailmasõda. Haapsalu: V. Pinn, 1999.
12. Radzinski, E. Stalin. Tallinn: Varrak, 2000.
    
13. Solženitsõn, A. Gulagi arhipelaag I-III. Tallinn: Eesti Raamat, 1990.
14. Solženitsõn, A. Rusudes Venemaa. Tallinn: Olion, 2001.
15. Suvorov, V. M-päev. Tallinn: Olion, 1998.
16. Suvorov, V. Viimane vabariik. Tallinn: Olion, 1999.
17. Suvorov, V. Kontroll. Tallinn: Olion, 1999.
18. Suvorov, V. Jäälõhkuja. Tallinn: Olion, 2000.
19. Suvorov, V. Puhastus. Tallinn: Olion, 2000.
20. Suvorov, V. Valik. Tallinn: Olion, 2000.
21. Suvorov, V. Vabastaja. Tallinn: Olion, 2001.
22. Suvorov, V. Akvaarium. Tallinn: Tänapäev, 2001.
23. Suvorov, V. Enesetapp. Tallinn: Olion, 2001.
24. Suvorov, V. Võidu vari. Tallinn: Olion, 2003.
25. Suvorov, V. Võtan oma sõnad tagasi. Tallinn: Olion, 2006.
26. Suvorov, V. Väärusk ja impeeriumipropaganda (artikkel). Postimees, 20.5.2000.
27. Zakaria, F. Vabaduse tulevik. Tallinn: Varrak, 2005.
    
28. Tanning, L. Euroopa probleem ... Teine maailmasõda. Tallinn: Infotrükk, 2006.
29. Õun, M. II maailmasõda sõnas, pildis ja arvudes: maailm II maailmasõja eel. Poola kaitsesõda 1939. Tallinn: Tammiskilp, 1999.
30. Õun, M. II maailmasõda: vaateid esimestesse sõja-aastatesse. Tallinn: Tammiskilp, 2001.
    
31. Intervjuu vene inimõiguslase Sergei Kovaljoviga. Luup, 29.4.2000.

Algusse

Tartus, 2.-9. mai 2007