Taavi Pärtel

EDUARD TUBIN HELILOOJANA JA TEMA KOHT EESTI MUUSIKAS

EESTI MUUSIKAAKADEEMIA

Eksamitöö muusikaajaloost

Tallinn 2002

SISUKORD

 SISSEJUHATUSEKS
TUBINA STIILIST

LÜHIÜLEVAADE OLULISEMATEST TEOSTEST ZHANRIDE KAUPA:

SÜMFOONIAD
TEISED SÜMFOONILISED TEOSED
INSTRUMENTAALKONTSERDID
LAVATEOSED
VOKAALSÜMFOONILISED TEOSED
KAMMERANSAMBLID
KLAVERITEOSED
VIIULITEOSED
KOORI- JA SOOLOLAULUD
MITMESUGUST
TUBINA TÄHTSUSEST EESTI MUUSIKALE (KOKKUVÕTTEKS)
KASUTATUD KIRJANDUS

SISSEJUHATUSEKS

Eduard Tubin on kindlasti omaaegse kuulsa Elleri- e. Tartu koolkonna kõige kuulsam ning ka parim esindaja. Nii läks, kuigi alguses peeti Elleri õpilastest andekaimaks hoopis Eduard Oja. Tubin aga tõestas, et maksimaalne töölepühendumine võib üles kaaluda ka arvatava suurema andekuse. (See ei tähenda, et Oja olnuks vilets helilooja – Tubin oli tõesti lihtsalt palju töökam ja hoolsam) Ühtlasi ilmneb Eduard Tubina näite põhjal ka see, kuivõrd tugeval järjel heliloominguga tegelemine H. Elleri juhtimise all ikkagi oli.

Kui Tallinna (A. Kapi) koolkonnale oli omane vokaal-instrumentaalne mõtlemine, siis Tartu koolkonda iseloomustas puhtinstrumentaalne mõtlemine ja äärmine professionaalsus pisidetailide väljatöötamise suhtes. See avaldas ka Tubinale mõju. Samas peab märkima, et tema loominguline individuaalsus kujunes juba varakult välja. Kui Elleri sõjaeelses loomingus valitsesid üheosalised sümfoonilised lühivormid-pildid, siis Tubina lemmikuiks kujunesid kiiresti suurvorm ja mitmeosaline sümfooniline tsükkel. Erinevus oli ka üldises väljenduslaadis – Elleri muusika on üldiselt rahulik-vaatlev ja vähese dramatismiga, Tubina muusika on aga reeglina sisemisest dramatismist tulvil.

Väga tähtis on aga rõhutada, et Elleri koolkond oli igati avatud uuematele muusikavooludele (erinevalt klassikalisi kompositsioonipõhimõtteid pooldanud Kapi koolkonnast), mille eest nii Ellerit kui ka Tubinat ja Oja parasjagu kritiseeriti. Ilmselt on selles avatuses “süüdi” Tartus praegugi valitsev eriline õhkkond ehk “Tartu vaim”, mis mõjutabki Tartus olevaid inimesi olema edumeelsed, väga haritud ja maailmale rohkem avatud.

Üles

TUBINA STIILIST

Tubinat võiks vaadelda kui oma eelkäijate kogemusi oskuslikult ja leidlikult sünteesinud heliloojat – ta justkui ühendas R. Tobiase dramatismi ja monumentaalsuse, H. Elleri detailitäpsuse ja M. Saare arhailisuse. Lisaks oli Tubin oma põhiolemuselt väga sügavalt põhjamaise looduskeskse maailmatunnetusega helilooja – nagu Sibelius. Seetõttu ei läinud ka Tubin oma loomingus kunagi kaasa üliradikaalsete muusikavooludega, vaid püsis kogu oma uuendus- ja kaasaegsusmeelsusele tugevalt traditsiooniliste väärtuste (sealhulgas klassikaliste vormide) juures. Muusikas väljendus see oma tee otsimises tonaalse ja atonaalse muusika vahel ning üldse traditsioonide ja modernsuse sünteesimises (oma kindlate reeglitega kompositsioonitehnikat Tubin siiski välja ei arendanud). Selle kõrval on Tubin oma loomingu suuremal või vähemal määral seostanud rahvamuusikaga, mis samuti kinnitab helilooja tugevat sisemist seotust oma kodumaa ja seal valitseva põhjamaise maailmavaatega.

Kui rääkida võimalikest muusikalistest eeskujudest, siis arvatavasti oli Tubinalgi neid palju, kuid kellegi otsese jäljendamise peale ei läinud ta kunagi, kui varased teosed välja arvata. (Tubin leidis ju oma tee üsna kiiresti peale loomingulise tegevuse algust.) Selle asemel kasutas ta oma loomingus ilmselt hoopis mingeid üldisemaid laenatud ideid, võtteid ja põhimõtteid. Igatahes on Tubina teostes leitud päris palju paralleele selliste heliloojate loominguga, nagu Sibelius, Ravel, Hindemith, Bartok, Stravinski, Skrjabin, Prokofjev, Kodaly, Shostakovitsh ja mõistagi eelpoolmainitud Eller, Saar ja Tobias. Oluline on ka märkida, et üldjuhul leidis Tubin iga teose jaoks just sellele teosele sobivad vahendid ja võtted oma ideede realiseerimiseks. Muuhulgas pöördub Tubin tihti ka zhanriliste elementide (marss, fanfaarsus, koraal, erinevad tantsurütmid), kõnesarnaste intonatsioonide ja suhteliselt muutumatute sümbolistliku tähendusega meloodiafiguuride kasutamise poole.

Oma loomu poolest on Tubin eelkõige suur sümfoonik, mistõttu on tugev sümfoonilisus nii dramaturgiliste kui sümfooniliste arendusvõtete kasutamise näol iseloomulik ka tema mittesümfoonilistele teostele. Sama kehtib ka rahvaviisitöötluste kohta, mida Tubin erinevalt M. Saarest ja C. Kreegist on temaatiliselt arendanud. Huvitav on ka Tubina zhanriline mitmekülgsus – ta on loonud nii sümfoonilist, kammer- kui lavamuusikat, sellele lisaks ka soolo- ja koorilaule.

Kui aga võimalikest stiiliperioodidest rääkida, siis on Tubina loomingus neid 4:
  1. 1924-40 – suhteliselt keerukas periood (keerukas, vahel isegi 12-toonitonaalsus);
  2. 1940-ndad – 1. lihtsuseperiood (suundumine diatoonilisuse ja modaalsuse poole);
  3. 1950-68 – kõige keerukama helikeelega periood (dodekafoonia elementide kasutamine);
  4. 1968 - elu lõpuni 1982 – 2. lihtsuseperiood (peale 8. sümfooniat).
Võiks muidugi teha ka lihtsama jaotuse – Eesti periood ja Rootsi periood, mis poleks samuti üldse vale.

Üles

LÜHIÜLEVAADE OLULISEMATEST TEOSTEST ZHANRIDE KAUPA

Vaieldamatult on Eduard Tubin loomu poolest eelkõige sümfoonik – seetõttu ongi tema heliloomingus kaalukaim osa instrumentaal-suurvormidel. Neid iseloomustavad tugev vormidramaturgia ja sümfooniline arenguloogika, polüfooniliselt rikas faktuur ja meisterlik orkestratsioon. Tema vormiehituse lemmikvõte on ostinato-tehnika, mis avaldub pidevas rütmifiguuri kordumises ja chaconne’i tüüpi variatsioonides. Teoste teemakujundus lähtub peamiselt eesti rahvaviisi intonatsioonidest. Teemad on Tubinal suhteliselt lakoonilised ja tähtsal kohal on neis rütm. Väga iseloomulik on ka Tubina juures ka “sammuv bass”.

Üles

SÜMFOONIAD

Kesksel kohal E. Tubina loomingus on sümfooniad, mida ta jõudis kirjutada 10 (11. jäi lõpetamata, valmis vaid I osa) ja mis on sisult põhiliselt eepilis-filosoofilised. Tema juures on sümfoonilise arenduse oskus seotud tugeva vormitaju ja hea orkestritunnetusega. Tehnilisele meisterlikkusele lisandub veel haaravalt sugestiivne emotsionaalsus. E. Tubina sümfooniad on tundelaadilt jõulised ja pingerohked, sageli ekspressionistlikult teravdatud dramatismiga.

Vormikäsitluse (esindatud on kõik klassikalised vormitüübid – sonaat, variatsioonid, rondo, 3-osaline repriisiga vorm), pikkuse ja orkestrikäsitluse poolest on need sümfooniad traditsioonilised. Puudub küll kindel sümfooniatsükli mudel – osade arv ja tempoline vahekord on üsna muutlikud. Klassikaline tsükkel on aga mingil kujul kõigis Tubina sümfooniates olemas. Iseloomulik on ka aeglane viimane osa või ulatuslik kooda – need on aeglaseks “epiloogiks”.

Tubina sümfooniad on reeglina pigem monotemaatilised – sümfoonia aluseks on kas 1 teemaga variatsioonivorm või kõige enam 2-3 teemat (erinevalt Mahleri või Shostakovitshi paljutemaatilisusest). See-eest on aga temaatilise arenduse võtted väga mitmekesised. Kui aga võrrelda helilooja poolt kodumaal ja eksiilis loodud sümfooniaid, siis on eksiilis loodud sümfooniad üldiselt veidi paremad.

1. sümfoonia c-moll. Loodud on see aastail 1931-34. Sümfoonial on 3 osa ning ta on loodud suurele orkestrikoosseisule. Klassikalisi zhanritunnuseid on vabalt tõlgitsetud. Sümfoonia on tonaalne. Eesti sümfoonilises muusikas tavapäratult toimub süvenev intonatsiooniline konflikt juba I osa sissejuhatuses (Adagio, æ), kust see laieneb. Sissejuhatuse motiivideks on 3 vastandlikku, aga ühtse päritoluga temaatilist elementi. Teine element on tuletatud, kolmas aga arendatud esimesest. Huvitav on ka II osa teravmeelne “peitusemäng” põhitooniga (viiuli esituses). Sümfoonia lõpus kõlab “küsimuse motiiv” – tõusva lõpuga 3-noodikäik. Tubinlik sügav dramatism avaldub juba selles sümfoonias tugevalt, niisamuti kui muud ta sümfooniate iseloomulikud tunnused.

2. sümfoonia h-moll, mis valmis 1937, on Eestis kirjutatutest kõige omapärasem ja tehniliselt virtuoosne. Sümfoonia pealkirjaks on “Legendaarne”, mis viitab inspiratsiooniallikaks olnud Eesti ajaloole (kuigi konkreetne programm teoses puudub). Oma olemuselt on see sümfoonia kirglikult dramaatiline, kasvab aeg-ajalt plahvatavateks kulminatsioonideks ning on murrangumomentidel traagiline. Kogu teost läbivad kromaatilised passaazhid, mis moodustavad omaette vahel tormise, vahel lumise, tuisuse ning uduse taust-kujundi. Põhikujundid paiskuvad sellest esile või mähkuvad sellesse. Ka rütmil on suur dramaturgiline roll. “Legendaarne sümfoonia” jaguneb kaheks sisult vastandlikuks pooleks. Esimene hõlmab suure sissejuhatusega I ja II osa, teine – III osa epiloogiga, milles taastub lühendatud sissejuhatus. Sissejuhatuse varieeritud muusikat esineb ka I osa töötluse alguses ja II osas. I ja II osa moodustavadki tubinliku vormikaardega terviku. See on dünamiseeritud repriisiga kolmeosaline vorm, mille keskmine osa on sonaat-allegro.

I osa prelüüditaoline sissejuhatus “Legendaire” on ainulaadne ja ulatuselt peaaegu võrdne II osaga. Sisuliselt on sissejuhatusel erakordne ülesanne, kuna siin eksponeeritakse läbitöödelduna sümfoonia tähtsaim kujund. Rikka alltekstiga, mitmetahuline muusika äratab seoseid Eesti looduse ja ajalooga – muistse vabadusvõitluse Ümera ja Madisepäeva lahingute hõngu, vaimu ja traagikaga.

II osa (Sostenuto assai, grave e funebre) algab I osa vaibuva lõpuakordi taustal timpanite leinasammudega. See pole tavaline leinamarss – siinne raevukas, täis tegutsemisiha muusika kõlab pigem tõotusena. Kulminatsioon süvendab tundeväljenduse traagikat.

III osa (Tempestoso, ma non troppo allegro (quasi toccata)). Esimeses kulminatsioonis saabub ajutine murrang, kus valitseb trompeti vastupanule õhutav üleskutsesignaal. Algkujund taandub tausta, millel tõuseb esile I osa kõrvalteema metsasarvedelt. Repriis taastab algkujundi jõuliselt, ründavamalt ja hävitavamalt. Selle areng matab enda alla temaga kontrapunkteeruvad vastandteemad. Teemad pihustuvad tubinlikus üliteravas kontrapunktide raginas – kulminatsioonis. Lento-episoodi viiulisoolo toob aga tagasi leinameeleolu koos muljega, et äsjane traagiline pilt oli vaid tagasivaade.

Aeglases epiloogis taastuv sissejuhatuse muusika on pingest ja tundejõust küllastunud nägemuste järel rahustav ja kaunis nagu Eesti looduski. III osa vormiks on kogu sümfoonia seisukohalt sünteesiv repriis.

E. Tubina 2. sümfoonia oli vana Eesti Wabariigi sümfoonilise muusika tippsaavutus oma erakordse professionaalsuse, meisterlikkuse ja ajakohasuse poolest. Ka Eesti ajalugu on sümfoonias sügava dramatismiga ja ilma ilutseva pealiskaudsuseta käsitletud.

3. sümfoonia d-moll (1942). Ka sellel 3-osalisel sümfoonial on pealkiri – “Heroiline”, kuid see pole autori pandud. Ometi sobib see sümfoonia iseloomustamiseks väga hästi, kuna sümfoonias leiavad kajastamist iseseisvuse kaotanud rahvas valitsenud tunded. Seega on tegemist rahvuslik-eepilise sümfooniaga. Erinevalt eelmisest on 3. sümfoonia ekstravertsem ja eepiliselt laiahaardelisem, samuti oma helikeelelt lihtsam ja diatoonilisem. Kogu teoses on rohkelt kasutatud ostinato-tehnikat – kas basso ostinato (finaali peapartii), ostinaatse teema (I osa sissejuhatus ja töötluse 2. lõik) või polüostinaatse varieerimise (finaali töötlus) kujul. I osa on justkui sonaadivormi ja fuuga süntees. Sarnaselt 1. sümfooniale pöörduvad ka siin sissejuhatuse teemad finaali koodas tagasi, kuid juba heroiliselt ja triumfeerivalt. Skertso on traditsioonilises 3-osalises liitvormis, kuid selle osad pole tonaalselt ega struktuurselt lõpetatud. Sümfoonia lõpeb nagu Sibeliuse 5. sümfoonia – järskude akordidega sforzatos.

4. sümfoonia A-duur (1943). Alapealkirjaks pani autor sellele “Lüüriline” ning ta ongi ootamatult poeetiline ja helge – ilmselt surusid looduse ja isikliku eluga seotud tunded selleks korraks sõjaaja meeleolud tahaplaanile. Sümfoonia on kindlasti Tubina kõige traditsioonilisem sümfoonia üldse, kuna kujutab endast klassikalist 4-osalist tsüklit. Helikeelelt sarnaneb see teos aga eelmisega – harmoonia on taas diatoonilisem. Võiks tõesti öelda, et 4. sümfoonia kujutab põhjamaist ööd ja üldine tundelaad on sibeliuslik. Sümfoonia teemad on meloodilised ja laialt arendatud, isegi laululised. Tähtsal kohal on fanfaarsed ja marsilikud elemendid. Meloodika on peamiselt diatoonilistele laadidele üles ehitatud, teemad on omavahel intonatsiooniliselt täielikult seotud. Sümfoonias on kasutatud ka rondovormi - II osa, mis on ise 3-osaline liitvorm, äärmistes lõikudes. Finaal on oma elurõõmsa Allegroga ainus omataoline Tubina sümfooniate seas.

5. sümfoonia h-moll on kirjutatud 1946.a.-l juba Rootsis – eksiili esimestel aastatel. Oma olemuselt on see teos sarnane 3. sümfooniale. Vahest kõige ilmekamalt tuleb just siin esile igatsus kaotatud kodumaa järele. Sellest annab tunnistust just rahvaviisi “Meil aiaäärne tänavas” kasutamne teema tuumikfraasis (üldse ainus otsene rahvaviisitsitaat Tubina sümfooniais). Seda võib ära tunda juba sümfoonia I osa alguses – sonaat-allegro vormis peateemas. Rahvaviisi aeglane mõtlik rahu on sümfoonias asendunud äreva tundega. Kord kasvades, kord vaibudes läbib see kujund karmi mõttena kogu esimest osa. Tema ärev pulss kõlab ka romantilise värvinguga kõrvalpartiis.

Side rahvaviisiga on veelgi ilmsem teose II osas – väga tõsises, pisut väsinud mõtiskluses. Rahvaviisi on tsiteeritud osa alguses tshellode vaikses pizzicato- teemas. Selle teema vormiks on vana bar-vorm ja teemal on palju ühist M. Saare a cappella kantaadiga “Hommikulaul”. Kogu osa vormiks on aga variatsioonivorm, mis sarnaneb küll 3-osalisele lihtvormile.

Sümfoonia kiiretempolist III osa (finaali) kannab uuesti pidurdamatu hoog, mis vaibub alles aeglases koodas. Kooda viimase lõigu eel on partituuris üllast põhikarakterit rõhutav remark. Sellise kulminatsiooni muusikaliseks tunnuseks on aktiivne punkteeritud rütm ja timpanite ostinaatne foon. Sarnaselt 2. sümfooniaga ongi ka 5. sümfoonias rütmil suur dramaturgiline roll. Sümfoonia lõpeb aeglase epiloogiga, nagu ka 2. sümfoonia.

Seda sümfooniat mängiti juba Tubina eluajal kõige enam ning see ongi vahest isegi tema parim sümfoonia üldse (kindlasti aga tuntuim).
6. sümfoonia (1952-54) on esimene, kus Tubin ei kasutanud võtmemärke. Sümfoonia idee on Tubina esialgne reaktsioon kommertsliku dzhässi pealetungile, võimalik, et ka järjest suuremast urbaniseerumisest põhjustatud üleüldisele segadusele inimhinges. Vastukaaluks seadis helilooja püsivad inimlikud väärtused. Sümfoonia on 3-osaline ja ekspressionistlik. I ja II osa paljud teemad põhinevad tantsude (boolero, tango, rumba, habaneera) ja dzhässi foonile, millele vastandub meloodia liin. I osa kulminatsioon kõlab nagu katastroof. Osa lõpul kõlab 3 korda “küsimuse motiiv”. II osa algteemas esineb ka “virmaliste motiiv”, mis siin aga “saatanlikku mängu” kujutab. Üldse on II osa väga destruktiivse iseloomuga. Püsivaid väärtusi sümboliseerib chaconne’i teema III osas (baroki tunnus). Iseloomulik on ka hüüde (exclamatio, tõusev seksti käik) ja ohke (suspiratio, pausidega eraldatud motiivid) motiivide kasutamine. Ka rütm on baroklik. Osa on variatsioonivormis ja “küsimuse motiiv” kõlab ka koodas. See sümfooniatsükkel on eriline, kuna “päris” aeglast osa siin polegi.

7. sümfoonia (1955-58). Kui eelmine sümfoonia oli psühholoogiline draama, siis 7. on kammerlikum ja askeetlikum. Faktuurilt on ta üsna kvartetilik. Ka sellel sümfoonial on taas 3 osa. I osa peateema (kus on tähtsal kohal rütm).ja III osa teema aluseks on 9-heliline “seeria”, kasutatud on ka dodekafooniatehnika tüüpvõtteid. II osa algteema on aga väga rahvaviisilik ja meloodiline. Osa on ABA vormis. Finaal on 5/4 taktimõõdus, tokaatalik ja marsilaadne – kõkkuvõttes ebaregulaarne. Iseloomulik on veel voolav arendus ja sujuvad üleminekud. Hilistest sümfooniatest on see ainus, kus tempokas liikumine kestab lausa lõputaktideni.

8. sümfoonia (1965-66). Taas on tegemist ekspressionismi kalduva psühholoogilise draamaga, kus on kasutusel ka 12-heliteemad. Selles väljendab helilooja puhtisiklikke tundeid, mille põhjustas osade väliseestlaste reaktsioon (mida võiks nimetada madalaks, taktituks sõimuks) Tubina poolt kodumaa külastamisele 1961.a.-l. Sümfoonias pole üldse positiivse iseloomuga elemente (erinevalt 2. ja 5. sümfooniast), vaid on täielikult kantud kaotusejärgseist meeleoludest. Ka see sümfoonia on 3-osaline, kusjuures üksteisele järgnevad 2 kiiret skertsot (2. ja 3. osa). Teose algteema on vaatamata ekspressiivsusele üsna lüüriline, toetudes aga selgelt 12-tooniväljadele. II osa peateemas on huvitav regulaarset meetrumit lõhkuv klarnetimotiiv, samuti võib siin olla tegemist polütonaalsusega – es-moll (klarnet ja viiul) + cis-moll (tshello ja kontrabass). Osa vormiks on rondosonaadi vorm – kontrastse, lüürilise keskmise episoodiga. III osa vasekoraali nimetas helilooja aga “hümniks iseendale”, andes ka eetilise hinnangu eelnenule. Finaal on ostinaatsete variatsioonide vormis – nagu 6. sümfoonia finaalgi, aga ei kehasta enam mitte positiivseid, vaid negatiivseid jõude. III osas puudub ka selge teema.

9. sümfoonia (1969). Nii selle kui järgmise sümfoonia stiili mõjutas töö ooperitega. Selle sümfoonia alapealkirjaks on “Sinfonia semplice”. Seda on ta aga vaid väliste tunnuste – väiksem orkestrikoosseis ja 2-osaline vorm – poolest, mitte aga sisult. Sarnaselt 4. sümfooniaga on ka 9. üsna lüüriline, kuid see on juba teistsugune – dramaatilisema kallakuga ja küpse meistri lüürilisus. I osa aluseks on positiivse ja negatiivse alge konflikt, aga mitte sellist tüüpi, nagu 5. või 6. sümfoonias. Nagu 5., nii on ka selle sümfoonia I osa äärmiselt dünaamiline. Osa kõrvalteemas on tähtsal kohal jällegi rütm. II osa keskmine lõik on ulatuslik fugato, mis on ülejäänud lõikude suhtes kontrastne, iseloomulik on sealjuures mänguline karakter.

10. sümfoonia (1973). Nagu öeldud, mõjutas sellegi sümfoonia stiili töö ooperitega, antud juhul on tegemist koguni juhtteema võtte kasutamisega. Sümfoonia on hoopis omapärases vormis (Tubina kohta küll) – 1-osaline vorm, kus on aga 4 osa koos: Adagio, Allegro, Scherzo, Adagio. Erinevalt eelmisest on see sümfoonia aga eepilis-filosoofiline, selgete ja teravate vastandustega. Allegro peateema on homofooniline. Juhtmotiiviks ongi metsasarvede motiiv, mis kõlab kui “kutse”. Allegro, mis on vormilt sonaat-allegro, on erinevalt 9. sümfoonia I osast suhteliselt tasakaalutu (nagu ka 4. sümfoonia I osa). Scherzo on 3-osalises liitvormis, kuid siserepriisita, Lõpu-Adagio on Tubina üks mõjusamaid “enesejaatuse” kulminatsioone. Üldse on teos suure dramaatilise jõuga ja pingelise kontsentratsiooniga. Sellest sümfooniast sai alguse ka Tubina senisest suurem rahvusvaheline tuntus.

Üles

TEISED SÜMFOONILISED TEOSED

Neid on V. Rumesseni poolt koostatud kataloogi järgi 8. Nii neist kui ülejäänud teostest tuleb juttu üsna valikuliselt.

Rahvusliku muusika loojana on Tubin kasutanud rahvamuusikat ka süitides eesti rahvaviisidest.

3 eesti tantsu (1929) on neist esimene. Teose aluseks on rahvaviisid “Ristpulkade tants”, “Pikk ingliska” ja “Setu tants”. Eesti tants ei ole Tubina tõlgitsuses raskepärane ega lohisev, vaid kergejalgne ja humoorikas. Ta mõistab eestipärasust omamoodi. Rahvaviisi säilitab Tubin süidis peaaegu muutumatuna, korrates seda areneval, varieeruval taustal erinevate võtetega. Need on läbivalt arenevad, sümfoniseeritud tantsud, kus ei puudu ka töötleva karakteriga lõigud ning kontrapunkteerivad, ilmekad alumised hääled. Kõlavärvingutes on olulised rahvapillide imiteeringud.

Süit eesti motiividel (1930-31). Käesolev teos on üldse Tubina esimene õige orkestriteos ning sealjuures väga ainulaadne, kuna on vormitunnustelt sümfoonia. Siin puudub tollal tüüpiline mehaaniliselt kordav rahvaviisiarendus, selle asemel on helilooja kasvatanud rahvaviisidest sümfoonia mõõtu teose. Süit on fantaasiarikas, tugev vormitunne ning kõiki osi läbivad intonatsioonilised seosed tagavad terviklikkuse. Seda võimaldasid kahtlemata just algmaterjaliks võetud pillilugude teemad, mis juba iseenesest on instrumentaalsed ja lõpetamata. Süidil on 4 osa: “Prélude”, “Ostinato”, “Intermezzo” ja “Finale”. “Prélude” aluseks on 4-taktiline torupilliviis, mida aga esitab tromboon - tollal täiesti ebatavaline võte. “Ostinato” aluseks on samuti torupillilugu, kuid sedapuhku labajalavalss. Teemat mängib metsasarv. Tempoks on Allegretto con grazia, seega ei käsitse Tubin labajalavalssi raskepärasena. “Intermezzo” on omamoodi sümfooniline hällilaul ja selle aluseks ongi ilmselt juba väga vana hällilauluviis. Arhailist teemat esitab siin inglissarv. “Finale” teemad on Tubin aga ise sünteesinud eelnenud osade juhtmotiividest. Huvitav on veel töötluse algul peateema esitamine tuuba poolt, mis on ülimalt ebatavaline. Finaali repriis on kogu teose kokkuvõte, kus finaali teemad on liitunud I osa teema suurendusega. Kõiki rahvaviise on töödeldud Bartoki laadis.

Tokaata (1937) on üks Tubina efektsemaid lühiteoseid orkestrile ja teatud mõttes üllatuslik. Teos on sisukas, dünaamiline ja dramaatilise alatooniga. Siin on nimelt esmakordselt eesti muusika ajaloos on orkestrisse harfile lisaks lisatud ka klaver, millel on arendatud, läbiv partii ning mis esitab isegi väikese soolo. Uus on tolle aja muusika kohta ka see, et teema on asetatud (vertikaal puudub) pedaalile “C” – ainsale helile, mis fikseerib siin “Tokaata” põhitonaalsuse. Tubin mõistab tonaalsust kromaatilisena ehk 12-toonitonaalsusena. Julge rütmiga “Tokaata” läheneb vormilt rondosonaadile, kuid selle repriis on sünteesiv – mõlemad teemad ilmuvad koos meisterlikus kontrapunktis. Neile eelneb klaverisoolo, sellel omakorda fugaato teemal, mille algus pärineb peateemast ja mis lõpeb kõrvalteemaga.

Pidulik prelüüd (Prélude solennel, 1940). See selgelt tonaalne ja patriootilise iseloomuga orkestriteos kõlab Tubina kohta üllatavalt lihtsalt. Ta ongi Tubina lihtsaima faktuuriga orkestriteos, mis pidi jõukohane olema ka mitte väga professionaalseile orkestritele.

Neile lisaks on Tubin kirjutanud veel Süidi eesti tantsudest (1938), Sümfonieti eesti motiividel (1939-40), Orientaalse intermezzo (1942) ja Muusika keelpillidele (1962-63).

Eduard Tubina huvi rahvamuusika väljendusvahendite vastu aga näitavad ka veel mitmed klaverisonaadid jt. instrumentaalkammerteosed, nagu Variatsioonid eesti rahvaviisidele (1945), 4 rahvaviisi minu kodumaalt (1947), Süit eesti karjaseviisidest (1959) jt.

Üles

INSTRUMENTAALKONTSERDID

Viiulikontsert nr. 1 (1941-42). Helistikuks on küll D-duur, kuid tegelikult jääb laad segaseks ja on pigem minoorne, sealjuures madala juhtheliga. Meenutab veidi Brahmsi 4. sümfoonia algust. Teoses kõlab timpanite ostinato nagu Reekviemiski. Koos 3. ja 4. sümfooniaga kuulub see kontsert Tubina kõige traditsioonilisemate hulka.

Veel on Tubin kirjutanud ka Klaverikontsertiino Es-duur (1944/45), 2. Viiulikontserdi g-moll (1945), Kontrabassikontserdi (1948) ja Balalaikakontserdi (1963-64).

Üles

LAVATEOSED

Ballett “Kratt” (1938-40) kujunes samuti igakülgselt rahvuslikuks helitööks, kus on ka rakendatud sümfonismipõhimõtteid. Sellepärast ongi balleti suurimaks väärtuseks meisterlik muusika, mille motiivid pärinevad peamiselt rahvamuusikast. Eduard Tubin on kasutanud peamiselt tantsulist folkloori – torupilli-, viiuli- ja kandlelugusid, mida tol ajal (1940. aastatel) oli vähe kasutatud (ühtekokku valis Tubin välja u. 30 rahvaviisi). Vanu motiive on arendatud vabalt, seejuures on helilooja rohkesti kasutanud mitmesuguseid polüfooniavõtteid. Värvirikas orkestratsioon köidab samuti tähelepanu. Helikeel on lihtsam kui “Legendaarses sümfoonias”, kuid sisaldab palju kvardikõlasid. On vaid üks vokaaliga osa – õitsiliste pildile eelnev nokturnilik naiskooriga osa.

“Krati” muusika jaguneb kahte plaani, vastavalt reaalsust ja fantastikat ühendavale süzheele. Valdavas ülekaalus on rahvatantsud, millest kaks suuremat sarja paiknevad talgu- ja õitsivaatustes. Teine heliline plaan, müstiline ja salapärane, on seotud fantastiliste stseenidega. Fantastika efektseks kulminatsiooniks kujunevad maksamereliste ekstaatilised tantsud balleti viimases vaatuses. Õigustatult on Tubina balletti seetõttu võrreldud Stravinski “Tulilinnuga”.

Balleti muusikast koostas helilooja hiljem ka süidi, ühe osa – “Kuke tantsu” – seadis aga päris eraldi klaverile ja viiulile.

Ooper “Barbara von Tisenhusen” (1967-68) koosneb 3 vaatusest ja 9 pildist. Libreto tegi sellele Aino Kallase jutustuse järgi Jaan Kross. Liikumapanevaks jõuks on ooperis keelatud ja õnnetu armastus (sama käib ka Tubina teise ooperi kohta). Loomulikult kumab aga läbi helilooja usk inimeste võrdsusse.

Algteemal on konstruktiivne roll. Juhtiv osa on ooperis orkestripartiide, mitte aga vokaalpartiide käes (mõlema ooperi vokaalpartiidele ongi ette heidetud seda, et võrreldes orkestripartiidega on need kuidagi igavamad). Sellegipoolest on partituuris olemas täielik lavastusplaan ja laulja peab olema ühtlasi ka hea näitleja.

Iseloomulik on siingi 11 heli võrdne tähtsus tonaalse keskpunkti suhtes. Erinevates episoodides on aga selgelt erinevad tonaalsed tsentrumid. Orkestripartii on enam komplitseeritud kui vokaal ja siin kajastub ka autoripoolne arvamus toimunust. 9-heliline passakaljana-chaconne’ina kasutatav “aadliteema” sümboliseerib aadelkonna üldist tagurlikkust. Barbaraga seotud stseenides aga see jäik ostinaatsus taganeb ja õhkkond muutub paindlikumaks. Lisaks “aadliteemale” on ooperis teisigi kurjaendelisi motiive.

Ooper “Reigi õpetaja” (1970/71) koosneb 6 pildist, libreto autorid on samad. Ka orkestri ja vokaali vahekorra kohta kehtib siin ülalpool öeldu. Samamoodi pole ka üldiste kompositsioonipõhimõtete juures muutusi.

Ka selles ooperis on üks teema, mis pidevalt kordub, kuid ei arene. Taolised teemad on aga Tubina juures seotud kas tardumuse või surmaga. Ometi pole see mitte juhtmotiiv, kuna ta ei läbi kogu ooperit. Tähtis element on hoopis tugiheli As, millest nagu polekski pääsu.

Muust lavamuusikast on Tubin kirjutanud veel vähemalt 4 näidendile saatemuusika.

Üles

VOKAALSÜMFOONILISED TEOSED

Reekviem langenud sõduritele (1950/79). Jäigi üheks viimastest Tubina lõpetatud teostest. Tekstiks on valitud H. Visnapuu ja M. Underi luuletused. See teos on üldse väga tugevalt sõjavastase iseloomuga ja pole tavaline vaimulik reekviem. (Kui Britten tegi “Sõjareekviemi” ja Brahms “Saksa reekviemi”, siis Tubina oma oleks justkui “Eesti sõjareekviem” – kuna temas on mõlemaga midagi ühist)

I osa on veidi 8. sümfoonia moodi, mis on Tubina traagilisim sümfoonia.

II osas, mille tekstiks on 2 H. Visnapuu luuletust aastaist 1919 ja 1944, vahelduvad löökpillidega saadetud energilis-dramaatilised ja lüürilised lõigud (meeskoori, oreli ja timpanitega liituvadki selles osas löökpillid).

III osa on ühtlaseim, seal pole erilisi kontraste, esinevad üksnes mezzosopran ja orel. Tekstiks on M. Underi “Sõduriema”.

IV osa oleks nagu intermezzo. H. Visnapuu luuletus räägib Vabadussõja aegsest kombest mälestada langenuid sireliga. Esinevad taas meeskoor, orel ja timpanid.

V osas on nii muusika kui tekst (H. Visnapuu) peaaegu nagu I osas. Osa alguses kõlab soolotrompet vaheldumisi löökpillidega – trompet kõlab siin nagu “üksikhing”. Hiljem liituvad ka meeskoor, orel ja timpanid. See osa ongi aktiivseim.

Üldiselt pole see reekviem siiski liiga kurva kõlaga – ta on pigem nagu lepitus-lunastus.

Selles zhanris on Tubin kirjutanud veel vaid ühe teose – Õnnistamise kantaadi (1958).

Üles

KAMMERANSAMBLID

Klaverikvartett cis-moll (1929-30). Teos on 1-osaline ja sonaat-allegro vormis. Sissejuhatuse Lento, grave on kogu teose motoks. Üldse on teose sisuline kontseptsioon, struktuur, vormiloogika ja helikeel omavahelises vastavuses ja selged. Stiililt on see teos veel hilisromantiline, Rahmaninovi ja Elleri mõjudega. Sellele vaatamata peetakse seda Tubina õpinguteaja parimaks teoseks.

Lisaks sellele on Tubin kirjutanud veel 6 ansambliteost, sealhulgas sonaadid altsaksofonile ja klaverile (1951), vioolale ja klaverile (1964-65) ning flöödile ja klaverile (1979).

Üles

KLAVERITEOSED

2 prelüüdi b-moll, F-moll (1927-28). Neis prelüüdides ilmneb juba helilooja suurenev rahvamuusikahuvi. 1. prelüüdi retsitatiivse iseloomuga meloodia on Tubina omalooming, mis aga kõlab nagu rahvaviis. 2. prelüüd aga põhineb täiesti ehtsal rahvaviisil, mida varieeritakse rohkelt.

Klaverisonaat nr. 1 E-duur (1928). Sonaat on 1-osaline, dramatismi kalduv ja ilma rahvamuusika elementideta. Pigem on tegemist hilisromantilise stiiliga. Ometi on seegi teos kirjutatud sügava isikupäraga helilooja poolt.

Klaverisonaat nr. 2 (1950) ehk “Virmaliste sonaat” on Rootsi põgenemise järel toimunud stiiliarengu kõrgpunkt. Kui varem oli veel mingi seos mingi kindla helistikuga, siis siin valitseb selge atonaalsus ja mittetertsilised akordid (kuni 8-9 heli, mis kõlavad eri oktaveis). Teos pole aga siiski seotud dodekafooniaga. Sonaat on 3-osaline, “virmaliste motiiv” esineb teoses läbivalt, selle taustal kõlab pikkades nootides kvardiline peateema. II osaks on variatsioonid lapi teemadele. III osas kõlab bass shamaani trummi meenutavana ja iseloomulik on veel ebaregulaarne rütm.

Klaveriteoseid on V. Rumesseni koostatud kataloogis 22, teisi olulisemaid: Kurb valss (1937, orkestrile 1939), Ballaad Mart Saare teemale (1945), 4 rahvalaulu minu kodumaalt (1947), Süit eesti karjaseviisidest (1959), palju prelüüditsükleid jt. teoseid.

Üles

VIIULITEOSED

Sonaat nr. 1 viiulile ja klaverile (1934-36) on 3-osaline tsükkel. Teost iseloomustavad vormi range loogika, sisutihedus ja monumentaalsus. I osa peateemas esitatakse kogu hiljem arendatav materjal. Kõrvalteema meloodia ei jagune perioodideks, vaid areneb samuti. Kuna aga ka selles teoses on tunda sümfoonilisust, siis on ta seetõttu esitamiseks liiga raskeks osutunud – vaatamata sisulistele väärtustele.

Viiuliteoseid on Tubina teoste nimekirjas kokku 11 ning olulisemad on neist veel Sonaat nr. 2 viiulile ja klaverile früügia laadis (1948-49), Capricciod nr. 1 ja nr. 2 viiulile ja klaverile (vastavalt 1937 ja 1945), Süit eesti tantsuviisidest viiulile ja klaverile (1943, ka orkestriversioon samast aastast), Sonaat sooloviiulile (1962) jt.

Üles

KOORI- JA SOOLOLAULUD

Sümfoonilise muusika kirjutamisele vahelduseks võis Tubinal olla koori- ja soololaulude kirjutamine. Oli ju see laiade huvidega mees ka pikaaegne koorijuht. Sellepärast on ka tema koorilaulud läbitunnetatud ja hästi viimistletud. Tuntuim neist on meeskoorile mõeldud “Karjase laul” (1927), mis on viimistletud muusikalise töötluse, peene polüfoonilise tehnikaga ning eeskujuliku koorikäsitlusega. Ühtekokku on Tubin loonud 24 koori- ning 23 soololaulu (jällegi Rumesseni nimekirja järgi).

Üles

MITMESUGUST

On ka mõned Tubina üksikteosed, mis ühegi eelpoolmainitud zhanri alla ei mahu, kuid neid on vaid paar tükki. Paraku on aga mõned Tubina teosed üldse kaduma läinud, sarnaselt paljude teiste suurte heliloojatega pole ka Tubina kohta päris kindlalt teada, kui palju ta täpselt kirjutanud on.

Rumesseni nimekirjas on ära toodud aga lisaks Tubina enda teostele ka Tubina poolt tehtud seaded teiste heliloojate teostest, mida on nimekirjas 12. Samuti tegeles Tubin teatavasti Rootsis elades aastakümneid vanade ooperipartituuride restaureerimisega, millest aga oli ka tema loomingule tublisti kasu. Neid partituure oli kokku 18.

Üles

TUBINA TÄHTSUSEST EESTI MUUSIKALE (KOKKUVÕTTEKS)

Nagu ülevaadegi näitas, on Tubina loomingu nimekiri väga pikk (teatavasti alustas helilooja loomingulise tegevusega juba 1920-ndate keskel ja kirjutas elu lõpuni), zhanriliselt mitmekesine ja teoste üldine kvaliteet on väga kõrge. Tema teosed paistavad tihti silma äärmiselt leidlike lahenduste poolest (kui meenutada siin kasvõi mõnda instrumentaalkontserti või kammerteost).

1920-ndate-1930-ndate EW muusikamaastikule mõjus Tubina ilmumine ilmselt äärmiselt värskendavalt ja aktiviseerivalt, kuna peale Tubina esimesi süite ja 1. sümfooniat hakkasid teisedki eesti heliloojad neile zhanreile suuremat tähelepanu pöörama. Ühtlasi oli Tubin ilmselt ka üks neist heliloojatest, kes suunasid ka teiste tähelepanu seniselt vokaalikesksuselt rohkem instrumentaalmuusikale. Eriti arvukalt hakati süite kirjutama, enne Tubina 1. sümfooniat  olid aga eesti heliloojad üldse vaid 3 sümfooniat kirjutanud. Juba oma 2 esimese sümfooniaga andis Tubin kogu eesti sümfoonilise muusika arengule ka uue sisulise suuna – seda oma kaasaegsuse ja udsete kujunditega. Lisaks sellele oli Tubin ka see, kes esimesena Eestis asus oma teostes rahvamuusikat arenduslikult töötlema. Kõige selle kõrval kuulub aga Eduard Tubinale veel ka au olla esimese eesti balleti “Kratt” autor, mis sarnaselt paljudele muudele eri zhanrite esikteostele eesti muusikas õnnestus suurepäraselt. Tubina oopereid aga peetakse üldiselt parimateks eesti ooperiteks. Oma sümfooniatega on aga Tubin mitte ainult parim eesti sümfonist, vaid kindlasti ka 20. sajandi suurimaid sümfoniste kogu maailmas.

Kui Eduard Tubina looming 1950-ndate keskel ka kodumaal uuesti kättesaadavaks muutus, avaldas see tugevat mõju ka tollastele noortele heliloojatele, nagu Eino Tamberg, Jaan Rääts ja Veljo Tormis, kelle avamängus nr. 2 (1959) on tunda selgeid sidemeid Tubina “Toccata” ja 5. sümfooniaga.

Loomingulise tegevuse kõrvalt leidis Tubin aga veel aega dirigeerida “Vanemuise” orkestrit ja juhatada ühte koori (Eesti perioodil, Rootsis ta loobus hiljem koorijuhatamisest, et loomingule rohkem aega jääks). Tagatipuks tegutses ta ka muusikakriitikuna ja tegi kaastööd muuhulgas ka koguteosele “20 aastat eesti muusikat” (1938). Rootsis elades aga jätkas Tubin väga aktiivset loometegevust oma põhi- ehk palgatöö kõrvalt Drottningholmi Kuningliku Teatri Muuseumi arhiivis, kus ta restaureeris vanade ooperite partituure (selle töö käigus suutis ta oma noodikirja arendada niivõrd puhtaks, et see näeb sama puhas välja, nagu arvutist väljaprinditud noot). Kõik see annab tunnistust helilooja tohutust töövõimest ja tööle pühendumusest.

Ometi tuleb tunnistada, et Tubina mõju näiteks praegusele eesti muusikale pole olnud nii suur, kui arvata võiks ja loogiline oleks (Arvo Pärdi mõju tänasele eesti muusikale on igatahes suurem olnud). Kui Tubinat võrrelda Sibeliusega, kes on ülemaailmselt kuulus sümfooniliste suurteoste looja juba terve aastasaja, siis Eduard Tubina muusikaline läbimurre maailmas toimus alles paarkümmend aastat tagasi. Kui Sibelius oli kogu oma eluaja Soomes lugupeetud suurmees, siis Tubina austamine okupeeritud Eestis sõltus täielikult poliitilistest kaalutlustest. Ka Rootsis ei leidnud Tubin erilist mõistmist (kuigi ka see, et ta seal üldse elada ja töötada sai, oli juba väga suur asi), tagatipuks pöörasid tema vastu isegi mõned väliseestlaste ringkonnad. Kui riiklik stipendium andis Sibeliusele võimaluse täielikult heliloomingule pühenduda, siis Tubin sai heliloominguga tegelda ainult oma ametliku töö kõrvalt. Selle tõttu on hämmastav tema heliloomingu mahukus. Ja mida oleks see mees korda saatnud, kui saatus olnuks tema vastu soosivam olnud… Tuli tal ju elu ning ka loomingut alustada teist korda 1944.a.-l vaese paadipõgenikuna Rootsis. Tõelise talupoegliku visadusega aga jätkas Eduard Tubin oma tööd. Komponeerimine oli tema kutsumus, milleta ta elada ei saanud. Võib-olla teadis Tubin sisemuses oma missiooni tähtsust, mis lubas tal luua ühe suurepärase teose teise järel, mis kõik rikastavad maailma muusikakultuuri ning milledelt on õppinud ja õpivad noored heliloojad kogu maailmas, eelkõige aga muidugi Eestis.

Oma eluajal mingit suurt tunnustust Eduard Tubin ei näinudki, ehkki kõik ta tähtsamad teosed kanti juba autori eluajal vähemalt korra ette ning 5. ja 10. sümfoonia pälvisid ka suuremat tähelepanu. Samuti ei olnud ka Tubina elutingimused ei Eestis ega Rootsis kunagi eriti lahedad.

Kahtlemata oleks ka Tubina kogemustest õppimine lihtsam, kui tema teoste noote oleks vabamalt saada. Kahjuks aga see nii ei ole ja isegi päris kõik tema sümfooniad pole siiani veel trükis ilmunud (5. sümfoonia partituur on aga kunagi koguni Moskvas välja antud, nii et üks põhiteoseid on igatahes veidi vabamalt saadaval). Õnneks on teisiti lood Tubina teoste helisalvestistega, millest enamus on juba CD-de kujulgi üle maailma saadaval.

Väga kõrgelt tuleks hinnata ka nende eesti muusikute tegevust, kes on Tubina teostega tohutut vaeva näinud. Eriti peaks ära märkima 2 nime – Neeme Järvi, tänu kellele algaski üldse Tubina laiem tuntus üle maailma ja kes on muuhulgas kõik Tubina sümfooniad juba ammu plaadistanud, ja Vardo Rumessen, kes on kindlasti sama palju aega kulutanud Tubina nootide ülesotsimisele, taastamisele ning samuti tema loomingu tutvustamisele.

Eduard Tubinast on juba ilmunud ka päris palju nii eesti kui rootsi muusikateadlaste poolt kirjutatud artikleid ning muid uurimusi (näiteks M. Pärtlase kirjutatud põhjalik ja kokkuvõtlik uurimus Tubina sümfooniatest). Üldiselt aga olen arvamusel, et Eduard Tubina kui ühe meie kahest suurimast heliloojast (A. Pärdi kõrval) teosed suuresti alles ootavad veel avastamist – seda nii Eestis kui ka laias maailmas.

Üles

KASUTATUD KIRJANDUS
Üles

Tagasi ARTIKLITE juurde
Tagasi INFO juurde