sagedus programm SR-FEC kood

16. 11,456 V DigiTurk 20050-3/4 CW/Irdeto

17. 11,471 H DigiTurk 30000-3/4 CW/Irdeto 2

18. 11,492 V DigiTurk 30000-3/4 CW/Irdeto 2

19. 11,513 H DigiTurk 27500-3/4 CW/Irdeto 2

20. 11,534 V DigiTurk 30000-3/4 CW/Irdeto 2

21. 11,575 V DigiTurk 30000-3/4 CW/Irdeto 2

22. 11,596 H DigiTurk 30000-3/4 CW/Irdeto 2

23. 11,617 V DigiTurk 30000-3/4 CW/Irdeto 2

24. 11,637 H DigiTurk 30000-3/4 CW/Irdeto 2

25. 11,678 H DigiTurk 30000-3/4 CW/Irdeto 2

26. 12,519 H Hispan TV HD 6144-3/4 vaba

27. 12,531 V Music Haneen 1852-2/3 vaba

1. 11,727 H Viasat 27500-5/6 Vguard

2. 11,747 V Viasat 27500-3/4 Vguard

3. 11,766 H Glas (Ukraine) 27500-3/4 vaba

4. 11,785 V Viasat 27500-3/4 Vguard

5. 11,804 H Viasat 27500-3/4 Vguard

6. 11,823 V Viasat 27500-3/4 Vguard

7. 11,843 H Viasat 27500-3/4 Via 2/Vguard

Esimesed telesaadete ülekandeks mõeldud satelliidid ameeriklaste Telstar 1 (1962. a.) ja venelaste Molnija 1 (1965.a.) saadeti madalatele elliptilistele orbiitidele, mistõttu nende näiv asukoht taevas pidevalt muutus. Telstari orbiidi kõrgus muutus 1000 ja 6000 km vahel ning maksimaalne seanss üle Atlandi ookeani ei ületanud 20 minutit. Molnijal olid vastavad näitajad 600 kuni 40000 km, mistõttu sideseanss oli pikem. Molnija satelliite kasutas Venemaa kuni 1994. a. Esimesed satelliidid kasutasid C-ala (4 GHz) ja olid väiksevõimsuselised, nende vastuvõtt eeldas profitehnikat ja jälgivaid antennisüsteeme, seega polnud amatöörvastuvõtt võimalik. Tänapäeval kasutatakse telesaadete edastamiseks nn geostatsionaarseid ehk maapinna suhtes püsival positsioonil asuvaid satelliite. Idee käis välja 1945. a ajakirjas Wireless World tuntud briti ulmekirjanik ja leiutaja sir Arthur C. Clarke (1917-2008).

Esimene geostatsionaarne satelliit Syncom 2 viidi orbiidile 1963. a. Taevamehhaanikast johtuvalt on sellistel satelliitidel ainult üks võimalik orbiit – ekvatoriaalne kõrgusega 35786 km merepinnast. Sellisel kõrgusel on satelliidi tiirlemisperiood 24 tundi, kus inerts- ja gravitatsioonijõud on võrdsed, hoides satelliiti püsival positsioonil maapinna suhtes. Näit. satelliit Astra 1L (19,2°E) asub Kongo DV väikelinna Mbandaka kohal või satelliit Eutelsat W4 (36°E) Keenia väikelinna Nakuru kohal 35786 km kõrgusel. Siit selgub miks antenn peab olema suunatud lõunasse ja küllalt madalale horisondi suhtes. Et mitte põhjustada vastastikuseid häireid on igale satelliidile kinnistatud kindel asukoht orbiidil. Ekvatoriaalorbiidil asuvad satelliidid kõrvuti nagu kanad õrrel, reeglina kolmekraadise sammuga (tegelikult üle 2000 km kaugusel) – Astra 1 (19°E), Eurobird 16A (16°E), Hot Bird 13 (13°E), Eutelsat 10A (10°E), Eutelsat 7A (7°E) jne. Kui mõnes punktis asub mitu satelliiti, siis peab igaüks kasutama erinevat sagedusriba ja/või polarisatsiooni vältimaks vastastikuseid häireid.

Kuidas saab mitu satelliiti asuda samas punktis ilma kokku põrkamata? Kui kanderakett on viinud satelliidi orbiidile hakkavad talle kohe mõjuma Maa, Päikese, Kuu ja teiste taevakehade gravitatsioonijõud, isegi valguse rõhk Päikeselt, mis nihutavad satelliiti arvutuslikult positsioonilt kõrvale kiirusega 0,85° aastas. Kompenseerimiseks on satelliidi pardal varukütus ja korrigeerivad reaktiivmootorid (uutel satelliitidel plasma- või ksenoon-ioonmootorid), mille N/S ja E/W juhtimissuundadega tuuakse satelliit perioodiliselt tagasi algpositsioonile. Kuigi elektroonikaseadmed võivad tänapäeval töötada aastakümneid, on satelliidi aktiivne tööiga määratud kütusevaruga pardal, mis reeglina ei ületa 10-15 aastat. Korrigeerimise tõttu on satelliidi orbiit tegelikult elliptiline, erinedes 10-20 km ringjoonest. Igale satelliidile on lubatud oma nn “aken” - kuup küljepikkusega 70 km. Kui sellises kuubikus asub mitu satelliiti, peab juhtimiskeskus hoidma neid vähemalt paari kilomeetri kaugusel üksteisest. Tänapäevased maapealsed juhtimissüsteemid võimaldavad ohutult hoida ühes 0,1° sektoris maksimaalselt kuut-seitset satelliiti. Kasutades satelliitide pardal asuvaid mõõte-ja juhtimissüsteeme saab seda arvu suurendada. Uusimad satelliidid, mille positsiooni korrigeeritakse umbes kord nädalas, lubavad stabiliseerimist kuni 0,03° täpsusega.

Vanad kütusevaru ammendanud satelliidid “loksuvad” orbiidil nii N/S kui E/W suunas kuni 4-5 kraadi. Maapealsele vaatajale paistab selline satelliit joonistavat taevas ööpäevas ühe “kaheksa”. Näiteks Intelsat 26 (50°E) kõigub kuni 4,2, Express A4 (14°W) 3 ja Express A2 (103°E) kõigub 6 kraadi. See on enam kui paraboolantenni suunadiagrammi nurk põhjustades juba vastuvõetava signaali märgatavat kõikumist. Fixantenniga on pilt korras kaks korda ööpäevas. Selle vältimiseks kasutatakse profijaamades satelliiti autamaatselt jälgivat antennisüsteemi, kus peale asimuudi (E/W) korrigeeritakse ka elevatsiooni (N/S). Kasutades väikest antenni pole see kõikumine eriti märgatav antenni laia suunadiagrammi tõttu. Vajadusel määrata satelliidi täpne asukoht antud hetkel saab kasutada netist vabavaralist arvutusprogrammi LyngSat Tracker. Sisestades vastuvõtu koha koordinaadid kuvatakse valitud satelliidi asimuut, elevatsioon ja hetkeline ning maksimaalne kõrvalekalle.