Igal hommikul oli jooksmine ja kätekõverdused. Õhtuti oli kas vastupidavustreening või kiirrännak. See õhtune treeninguaeg oli tunniplaanis kirjas kui vaba aeg, mis kompaniiülema poolt sisustatud. Alguses lootsime, et peale noorteaega ongi vaba aeg, kuid siiski läks nii lõpuni välja.

Vastupidavustreening oli põhimõtteliselt jooksmine. Rakendati ka sellist tehnikat, et üks ring jooksu ja siis 30 kätekõverdust... ja nii 6 või 8 korda. Ring ise oli 800 meetrit. Ei olnudki nii väga hull, ringi jooksmine tüütas ära lihtsalt. Kevade poole saime maanteel joosta, raudteeni ja tagasi. See oli juba lõbusam, päike paistis ja saime müüride vahelt välja. Selle jooksu pikkus küündis 14 kilomeetrini.

Teine vastupidavustreeningu variant oli niiöelda ringmäng. Oli kas 3 või 4 harjutust ning igat harjutust tegid 2 minutit, siis jooksid järgmise harjutuse kohale. Ühes olid kätekõverdused, teises kükid, kolmandas üleshüpped jne. Mõnikord tehti seda peale 14 km jooksu.

Kui vastupidavustreening oli dressides ja tossudes, siis kiirrännak oli lahingvarustuses - vorm, saapad, rakmed, relv(ad), kiiver ja mõnikord ka seljakott. Nii tegime me umbes 6 ringi, vahepeal joostes, vahepeal kõndides. Ükskord olid kaasas ka kanderaamid ning keegi seal peal. Eriti mage oli kiirrännakut teha siis, kui oli kiilasjää. Kurvides pidi ikka väga ettevaatlik olema, mujal ka.