Kevadtorm märgib põhimõtteliselt ajateenistuse lõppu. Meil oli peale seda veel üks nädal, mis oli ajateenistuse mõnusaim osa, mis siis, et paar päeva enne lõppu pidi öösel kell 4 gaasimaskiga õues jooksma. Tavaliselt oleks see sõdurite hulgas nurinat põhjustanud, kuid meie rõõmsat meelt ei suutnud seerud kõigutada.

Tapale sõitsime päris kaua ning tagumik jäi Saureri puupingil istumisest kangeks. Lõbus oli ikkagi - visati nalja, lehvitati mööduvatele tsiviilisikutele ning imestati kolonni pikkuse üle.

Jõudsime Tapa lennuväljale ning panime telgid püsti. Peale seda jällegi üks väike kaevik ning siis võis puhata. Teha midagi eriti ei olnud, õnneks päike paistis ning sai niisama peesitada. Vahepeal puhkes kulupõleng, mis jõuti kustutada enne, kui meie sinna jõudsime.

Järgmine päev telgid jälle kokku ning metsa poole ajama. Kohale jõudes jällegi telgid selga ning tee äärest minema. Telk püsti, kaevikut kaevama. Sellistes ajutistes kohtades pidi õnneks ainult lamades kaeviku kaevama. Vahepeal pidi ka maskeeringu peale panema. Kuna maskeerimispulkadega asi venis, siis sai Saureri sumbutaja puhtaks roogitud ja see tahm enda näo peale kantud.

Õhtu saabudes läks joomaks, kuna ühe mehe (nüüdseks meie hulgast lahkunud) kodu oli ligidal ning varustas meid alkoholiga. Viin joodud, magas üks mees hoopis telgi ukse ees. Mina pidin siiski ülemuste telki kütma, mida ma veidi joobes olekuga päris kaua pimedast metsast taga otsisin. Jõudsin vahepeal isegi kolmanda jao telgini, kus üks mees õllepudeliga vastu tuli. Lõpuks siiski leidsin õige telgi ning õnneks ülemused magasid. Hommikul jälle telgid kokku ja uude kohta minek.

Päev kujunes töökalt, nimelt püstikaevikute kaevamisega. Kuna oli räige pohmakas, siis vihtusin tööd teha nii mis kole. Pinnas oli seekord kruus ning kaevik edenes suhteliselt aeglaselt. Ega asi kaevikuga ei piirdunud, kaevata tuli ka jooksukraavid. Õnneks tulid appi pioneerikompanii kopad, mis meie töövaeva "pisut" vähendasid.

Öösel pidi kaevikutes väljas olema vahipost. Laager oli kaevikutest umbes 500 meetrit eemal ning vihma sadas. Tuli meie kord valves olla. Läksime neljakesi kaevikutesse. Tegelikult pidi 2 meest olema ühes otsas ja 2 meest teises otsas, kuid me olime kõik ühes kohas ja ajasime juttu. Veidi aja pärast peale saabumist otsustasime, et ei viitsi olla ning läksime telkidesse tagasi.

Päev enne suuri lahinguid võisin koju minna, sest olid onu matused. Kuna ilm oli ikka väga märg, otsustasin minna, kuigi lahingutes oleksin tahtnud osaleda.

Tagasi jõudes olid need lahingud läbi, kuid üks lahing oli veel ees. Relvadele saime nendeks õppusteks külge kompensaatorid, millega sai paukpadruneid lasta ning siis relv laadis ise ennast ümber (muidu pidi neid padruneid sinna käsitsi toppima). Kui lahinguks läks, sain lasta ainult kolmese valangu ning oligi kõik. Vaatleja ütles, et olen surnud. Kõik, lahing läbi minu jaoks. Ütleme nii, et Carl Gustaviga on väga sitt joosta. Olin väga pettunud, oleks tahtnud Carl Gustavi minema visata ja edasi sõdida. Valang tuli kolmene sellepärast, et salv oli natukene mõlkis ning see plaat koos vedruga, mis padruneid salves üles lükkab, oli kinni jäänud.

Peale seda oligi kogu sõda läbi. Sõitsime tagasi Tapa lennuväljale ning jällegi peesitasime veidi. Järgmine päev oli rivistus Tapal ning õppused olid ametlikult läbi. Jällegi mitu tundi Saureri kastis loksumist ning olime kasarmus tagasi.