<< Tagasi  
Sõjavägi
- Katkendid
  
 
Kuidas me soises metsas orienteerusime
  
 

Oli vist kevadine aeg, lumi oli ära sulanud ning kavas oli kompassi järgi orienteerumine või siis lihtsalt väike rännak. Väikese jalutuskäigu vastu poleks mul midagi olnud, kuid kaasas pidin tassima 20 kg relvastust. Metsa, kus see toimus, võis lausa järveks nimetada, nägi välja umbes selline - PILT - aga leidus ka väiksemaid mättaid lühemate vahedega. Loomulikult ei tahtnud keegi jalgu märjaks teha (veetase oli minimaalselt üle saapa ning jalad tuleb kuivana hoida) ning nii me siis hüppasime ühelt mättalt teisele. Alguses polnud väga hullu, asja võeti huumoriga. Kuid peale mõningast puude küljes kõlkumist ning kuiva koha otsimist hakkasid mehed väsima. Eks kõige raskem oligi tankitõrjemeestel ning kuulipilduritel - kaelas rippus vastavalt siis ~20 kg ja ~11 kg. Lõpuks jõudsime siiski kuivale maale, kuhu sai puuoksa umbes kaks meetrit maa sisse torgata. Sellel retkel oli ka kaotusi, kui ma õigesti mäletan - ühe MG-3 kuulipilduja kaba jäigi sinna.

  
 
Kuidas ma orienteerumisel hambaid lõhkusin
  
 

Jällegi kevadine aeg ning seekord orienteerumine pataljoni ümbruses. Kuna see käis aja peale, siis kiireim viis oli joosta. Esimese punkti poole joostes olin kõige ees (pandi vist grupijuhiks) ning lõikasime läbi väikese metsatuka. Sealt välja jõudes pidurdus järsult minu hoog ning leidsin ennast selili maas lamavat - ette oli jäänud mingi jäme traat, mis jooksis täpselt minu suu kõrguselt. Tulemuseks veidi verine nägu ning paremal pool kolmel ülemisel hambal on väikesed tükid küljest läinud.

  
 
Kuidas ma nõelaga venelase käest pääsesin
  
 

Ühe korra kaheksa kuu jooksul oli ka doonorluse päev. Kuna ma ei reageeri hästi juba vereproovile, siis oli vaja leida väljapääs. Hirmu süvendas veel see, et vere andmine toimus Kohtla-Järve haiglas... Õnneks oli mingi muu rühm juba käinud ning kuulsin kuldaväärt vihjet, et kui panna linnuke "on olnud valud südamepiirkonnas"-lahtrisse (täpset sõnastust ei mäleta), siis ei pea verd andma. Täitsin siis küsimustiku ära ning linnuke läks ka sinna lahtrisse. Idabloki-arst vaatas siis küsimustiku üle ja ütles tugeva vene aktsendiga: "oi-oi, invaliid". Pärast kuulsin lugusid, kuidas suure nõelaga mitu korda torgiti, kuna ei saadud veenile pihta. Tõsi või mitte, aga vedas, et ei pidanud seda ise välja uurima.