Kaks ja pool kuud noorteaega oli läbi saanud ning järg eksamite käes, mis teevad noortest reamehed. Eksameid oli minu mälu järgi 6:

Vastavalt kogupunktidele anti kas roheline, hõbedane või kuldne märk. Ma oleks peaaegu kuldse saanud, nimelt jäi puudu 1 punkt...

Eksamitest on kõige paremini meelde jäänud ikkagi rännak...või siis katkendid sellest. See ei tulegi kohe meelde, et mitmendana meie jagu alustas. Ah, vahet pole, esimesena jõudsime tagasi niikuinii.

Rännaku algus. Anti kaart kätte ning saadeti minema. Kohe alguses läks asi vähe nihu. Nimelt läksime kuskilt natuke valest kohast ning pidime turnima kuskil padrikus ning läbi oja. Kuid õnneks saime õigele teele tagasi ning rännak sai jätkuda. Ette tuli mööda metsasihti liinide all käimine, kus oli ülikonarlik ning libe...rännak toimus nimelt talvel.

Edasi liikusime metsavaheteedel ning jõudsime esimesse kontrollpunkti. Kilomeetreid kahjuks ei mäleta. Natuke puhkamist, mõni küpsis hamba alla ja edasi. Viiekilomeetrine sirge kõrgepingeliinidega paralleelselt. Maa oli vist turvas, kuna see suitses seal vahepeal.

Vahepealne teekond on mälust kadunud, ju siis ei olnud seal midagi erilist. Mingil hetkel jõudsime välja raudteele ning siis sa mööda seda kõmpida mitu kilomeetrit. Teatud punkti jõudes keerasime raudteelt ära ning suundusime koha poole, kus pidi toimuma kaevikute kaevamine. Sinna jõudes näidati igaleühele ära koht, kus kaevata ning anti 20 minutit. Olgugi, et see oli turbaraba, oli maa nii jääs, et 20 minutiga jõudsime kaevatud umbes 10 cm sügavuse kaeviku. Kui teise rühma üks jagu sinna jõudis ning kaevama ennast asutasid, otsustasid ülemused, et maa on liiga jääs ning kaeviku kaevamine jääb ära. Hea küll, üle poole tunni seal mässanud ja põlved-reied märjaks saanud (alguses pidi üldse lamades kaevama, kuid arvestades maa kõvadust, lubati põlvili kaevata) võisime edasi minna.

Teades, et esimese päeva ning üle 30 km on jõudmas lõpule, kasvas meeste kärsitus. Kõige hullem ongi see, et arvad, et kohe-kohe saab see päev läbi ning siis pead veel päris palju kõndima-otsima, et laager leida. Meeldiv üllatus oli muidugi see, et laagrisse jõudes olid seerud juba telgid püsti pannud.

Katelokid välja, kes viitsis, ning süüa tegema. Kiirnuudlid kõhtu ning lõõgastumise aeg. Aeti niisama juttu, mul oli veel telefon kaasas, helistasin kellegile ning lõpuks oli magama minek.

Hommik. Varajane äratus. Umbes kuue aeg pidi meie jagu juba startima. Rännakriided selga, mis olid õues olnud ning niiöelda kuivaks saanud ehk siis jäässe läinud. Kuid neid oli mõnus selga panna, kindlasti parem kui märgasid.

Järjekordselt kohe päeva alguses kahtlesime, kas me oleme õigel teel. Teise rühma jagu jõudis juba järgi ning võtsime nendele sappa. Jällegi on vahepealne mälust kustunud.

Mingil ajal jõudsime kuhugile, kus pidime läbi padriku minema. Muidu oli terve rännak teede peal. Jõudsime õigele teele ning ees oli pikk-pikk sirge väga harva kasutatud metsatee. Vahepeal sai isegi raadiot kuulata, mis kõndimise mõnusamaks tegi, sest muidu jäädki mõtlema, et millal see tee juba lõpeb. Eelmisest päevast õlad juba päris valusad ning iga veerand tunni tagant oli tahmine puhata. Eks siis saigi korra pikali visatud, puhatud ning kokkuleppeliselt edasi mindud.

Jõudsime metsast välja kuhugile avalikule teele, seal oli vähe lõbusam käia. Vahepeal oli teise rühma jagu otsustanud minna teist teed kaudu, mis väidetavalt lühem pidi olema. Meie jäime oma marsruudile kindlaks ning see oli õige otsus. Teise rühma jagu tegi lõpuks umbes 5 km ringi.

Jällegi mõned kilomeetrid möödas. Kõndisime kuskil põlluvahelisel teel, servas mõned majad. Hommikune otsus mitte panna peale põlvekaitset, mis liigest soojana hoiaks, andis tunda. Põlv hakkas kõvasti valutama ning sundis lonkama. Sama saatust jagas teine rühmakaaslane ning kahekesi siis lonkasime tagapool. Jõudsime kontrollpunkti, kus öeldi, et lõpuni on veel 10 km. Tundus raske, kuna põlv oli päris valus. Kuid alla ka ei tahtnud anda.

Edasises teekonnas ei olnud jällegi midagi erilist, kuna meelde pole jäänud. Lõpupoole jõudsime juba tuttavale varemgi tallutud teele. Nüüd juba teadsime, palju jäänud on. Jällegi oli see efekt, et juba näed lõppu, kuid ta ei tule kohe mitte lähemale.

Nähes pataljoni müüri, tuli kõigil jõudu juurde. Ükshäälne oli otsus tõsta veidi tempot....ning joosta. Meel oli nii rõõmus, et väsimusest polnud märkigi. Jõudes kasarmu juurde, olid seerud juba vastas ning kästi vahetada vorm dresside vastu. Oi kui hea pehme tunne oli jalga panna tossud ning siis sauna longata. Saun oli mõnus, meel oli hea ning teadmine, et kohe-kohe saad üle 2,5 kuu koju, oli ülim.