Noorteaja lõpuks valiti välja paremad mehed õppekompaniisse.
Trügisin raadiotelegrafistiks (raadioklassi). Sinna võeti
peamiselt keskkooli ja polütehnikumi poisid. Mina oma 7
klassiga pääsesin hädavaevu sisse ja polnudki õppimises
viimane, aitasin teisigi vahel. Õppimine oli peamiselt
teoreetiline, raadiotehnika ja morse (telegrafeerimine).
Kehaline kasvatus käis iga päev, vahest ka taktikalised
õppused. Õppekompanii õppeaeg pidi kestma 6 kuud, kuid
lõppes Punaarmee sissemarssimisega varem.
Jätsime maha oma klassid ja kasarmud, need anti üle
Punaarmeele. Hästi jäi meelde viimane öö kasarmus. Kõik
linnalubadega mehed kästi linnast tagasi minna kasarmutesse.
Nagu hiljem kuuldus, oli kaks plaani. Tolleaegne
ülemjuhataja kindral Laidoner tahtis hakata vastu,
kuid president Päts ei tahtnud, et tapab palju noori mehi.
Igatahes ka ohvitserid tulid kodudest kasarmutesse,
staabid alustasid tööd - oli täielik häireseisukord.
Tolleaegsed soomusrongid sõitsid välja täie
lahinguvarustusega.
Mehed närveerisid. Vaatasin ka natuke ringi ja kerisin magama.
Kutsusin teisi kaasa, et mine tea, kus homme öösel oleme
ja kas saabki magada. Hommikul äratati teatega, et hakkame
kolima. Osa mehi polnud üldse maganud. Tagantjärele mõtlen,
et pidin ikka siis küll rahulik olema.
Kolisime koos ladudega Ranna (võimalik
viga käsikirja ümberkirjutamisel, õige peaks olema Raua)
tänava algkooli. Esimene öö oli rahulik,
kuid järgmisel päeval algasid rahutused.
Poliitilised vangid lasti vabaks. Värvati veel igasugu
elementi kaasa, ka põhjas olevaid joodikuid, kes meie
köögijäätmetest toitusid ja elasid ning ööbisid
juhuslikes urgastes. Nendele liideti veel töölisi
ning nõuti valitsuse lahkumist.
Ka meil toimus "vabatahtlik" relvade äraandmine. Koolimaja
ette sõitis Punaarmee soomusauto. Kahuritoru pöörati akende
poole, valvuri juurde uksele tuli punase käesidemega mees,
kes ütles, et relvad tuleb ära anda.
Olin korrapidaja. Valvur tuli selle korraldusega minu juurde.
Informeerisin korrapidajaohvitseri, küsides, mida teha. Tema
omakorda küsis minult, mida me siis teeme. Ka ohvitser
leitnant Priskar oli näinud suunatud soomustoru ja ütles siis,
et ega siin muud üle ei jää.
Minu abiks oli Kuusk, noor teotahteline prillidega poiss,
kes oli jõudnud püssid püramiidis haamriga üle käia ja
kirbud ära nihutada. Nüüd ütles mulle vaikselt, et las
viia - kui madinaks läheb, ega nad pihta saa. Relvalao
kastides olevad püssid jäid aga puutumata.
Uksele pandi valvesse üks punase käesidemega mees, meie oma
võeti maha. Jälle oli see Kuusk, kes oli mehe püssi
laadinud õppepadrunitega. Need olid kummitongidega
ilma lõhkeaineta padrunid. Kuusk tuli minu juure, et
karta pole midagi. Minu pea nii kiiresti ei jaganud.
Valvur läks paari tunni järel oma püssiga minema. Meie
mehed aga hakkasid palavikuliselt relvalao püsse tavotist
puhastama. Läkski neid õhtul tarvis. Toimus täielik
lahing - ei tea, palju vastaseid täpselt surma sai.
Meie poolel aga jätsid oma elu kaks meest, üleajateenija
seersant, kelle nime ei mäleta, ja reamees Mandre.
Vahele tulid vene soomusautod ja tankid ning vaherahu
tuli sobitama kindral Rotberg.
Siitpeale olid sidepataljoni mehed linnaelanike poolt
austatud. Meisse suhtuti suure lugupidamisega.
Järgmise öö veetsime Gustav Adolfi gümnaasiumis koos
õhukaitse patareiga, kuna meid oli ähvardatud uuesti
rünnata. Siin magasin esimese öö pingil, laetud
kaitseriivis püss küljel.
Keegi enam ei rünnanud. Tasapisi tehti Raua tänaval
jälle ka õppust. Raadioklass lõpetas. Ka mina
lõpetasin kapralina. Mind suunati Haapsallu garnisoni
sidesse, garnisoni sõjaväeringkonna raadiojaama.
Kui õppekompaniis teenimine mulle väga meeldis oma
kindla korraga, siis siin teenimine oli rohkem
härrasmehe elu. Ohvitserid kohtlesid kui
omasuguseid. Käsud tuli muidugi täita täpselt,
aga linna lubati igal õhtul, kui polnud valvekorda.
koobas.hobune.stream
