Nii ammu kui ma läksin sinna kooli. Innu ja huviga õppida mida ma soovin, kuid aastast aastasse muutus see valik mulle aina ebasobilikumaks. Nad muideks muutsid seda selle 3,5 aasta jooksul. Minul oli see lapse tõttu muidugi pikendatud 2010-2015. Ilmselt polnud nad ise ka selgusel mida nad õpetavad. Vähemalt järgnevad õppijad saavad õigema valiku teha. Lõputöö muidugi oli mu nö. unistuste töö. Just see mida ma teha tahtsin...enam mitte nii väga. Tahan, aga see kulutab mu närve. Muideks ma pole veel oma lõputööd ära kaitsnud.
Kokkuvõtes, ma ei tahtnud jääda põhiharidusega ja mulle oleks sobinud ka teised ametid mida ma valsin, kuid ei saanud. Ma oleks võinud olla ka koka haridusega või mõnda kunstikooli. Tagasi vaadates on päris kahju, et ma ei saanud kunstikooli, kuna nüüd on kunst minu elus kadunud.
Maailmas on ilmselt palju töid mida ma pole teinud ja meeldiks mulle, aga on mõni töö mida ma olen teinud ja no nii tahaks tagasi. Ma tahaks töötada suures supermarketis kauba väljapanijana, organiseerida midagi korda. Naeruväärne eks. Aga see on midagi mis tekitab minus rahulolu, vähemalt hetkel. Ma ei tea mis must saab, aga vaikselt hakkan jõudma sinna paika elus, kus pole oluline ...