12. peatükk

                                              
Teadsin bussi lähenemisest juba enne, kui see kurvi tagant paistma hakkas. Siin metsavahelises peatuses ei olnud kedagi peale minu ja Daniela; teine oli kohal vaid selleks, et mind saata. Bussi märgates pöördus tüdruk minu poole, huulil õrn varjund naeratusest, mis ei rääkinud välja just palju. Mina siiski teadsin, et Daniela oli mures, olgugi, et ta oli enam kui teadlik minu oskusest ise enda eest väljas seista.
                          
Ta hakkas midagi ütlema, kuid paistis viimasel hetkel ringi mõtlevat, sõnades hoopis: "Kui keegi hakkab norima, teed neile tuule alla. Neil on kahju, et sinuga üldse kokku juhtusid."
                          
"Daniela," naersin, vangutades pead, "ma saan hakkama. Pealegi, ma ei lähe sinna kellelegi mulje avaldamiseks."
                          
"Nathaniel, ma tean," kostis tüdruk, ning tema suu tõmbus veidi viltu. Daniela arvates oli Nathaniel kuum kutt perses iseloomuga, nagu ta eelmisel õhtul mulle otse välja oli öelnud. Ta siiski lootis, et Treewellis end kõrgemale oksale upitan; talle ei pidavat eriti meeldima, et sealse õpilaste jaotumise süsteemi nii ükskõikselt suhtun. Mitte, et tema sellise korra poolt oleks olnud. See olevat vaid tähtis, et ellu jääda.
                          
"Olen tagasi homme või täna õhtul," laususin, kui buss meie ees seisma jäi. Saatsin Danielale veel ühe kindlustava naeratuse ning astusin peale. Ostsin pileti Treewelli ja vajusin akna äärde istuma. Laupäeva kella viiene buss oli enamuselt tühi. Sõit kestis ligikaudu viisteist minutit, ning kui ma linna teises servas maha läksin, peatuses, kuhu ma varem polnud sattunud, teadsin, et mul on ees veel umbes kümmekond minutit jalutamist.
                          
Tegelikult polnud ma aadressi küsinud kelleltki. Amber oli esitanud mulle kutse, kuid see oli ka kõik. Kelleltki selle kohta küsimisest päästsid mind loomulikult minu ebamaised viisid. Lühidalt öeldes: kopeerisin teadmised ühe koolikaaslase peast.
                          
Polnud ka raske arvata, millal lähedale hakkasin jõudma. Teeservad olid juba terve pika tänava ulatuses autosid täis, ja tundus, et mida lähemale jõuda, seda kallimaks sõiduvahendid muutusid. Tõenäoliselt tähtsamate eesõigus.
                          
Amberi maja asus hõredamas linnaosas, praktiliselt linnast väljas. Ümberringi olid puud ja majade tagant paistis metsa. Majad ei asunud üksteisele ka eriti lähedal, kuna igaühel oli meeletu iluaed, mis uute ja kalliste majade väärilisteks kõrgusid. Amberi maja oli hallidest tahutud tellistest, mille vahelised tumedamad praod kõigele jumet lisasid. Erkroosade potililledega kaunistatud terrassile viis viie astmeline madal trepp, uks oli tumedast puidust. Maja oli kolme korrusega ning küllaltki suur võrreldes Paco väikese koduga. Aedki oli suur, ent piisavalt laia vaba alaga, et ülekäte läinud noori peenardest ja aiakaunistustest enam-vähem eemal hoida. Mõtisklesin, milline selle maja tagaaed veel välja võiks näha.
                          
Kuna platsil aeda ümber polnud, oli suur hulk autosid segamini majaesisele murule pargitud. Oma mõningaseks üllatuseks märkasin seal ka tuttavat valget Mercedest, kõnnitee ja majani viiva sillutatud raja nurgal. Ta oli saabunud kas väga vara või oli keegi Nathanielile kohta hoidnud. Vähemalt tähendas see, et ta on juba siin.
                          
* * *
                          
Kolm tundi hiljem olin saavutanud vaid nii palju, et olin tõrjunud vähemalt kümne eri poisi katseid minule alkoholi sokutada – tavaliselt tulid need samad peagi tagasi –, olin tutvunud nii mõnegi uue inimesega, kes alkoholi järele haises ning õppisin tundma erisuguseid nimesid, mis – jällegi – kuulusid alkoholile. Ja kogu selle aja jooksul olin märganud Nathanieli vaid kord või kaks, ka siis ainult tema kukalt. Amberi maja oli hulganisti suurem, kui oleksin oodanud ja mahutas vaata et äkki terve koolitäie inimesi. Esialgu olin küll proovinud tervet paika oma meeltega kombata, niiviisi paremini orienteeruda ja ka Nathanielil silma peal hoida. Kuid nii mõningad majas toimuvad asjad, mis minu jaoks sedasi kättesaadavaks muutusid, olid piisavalt häirivad, et see plaan ruttu maha matta.