Lukus Suu Murtud Süda (15.osa) VIIMANE! (3)

15.osa
Mängu keskel jäi pudel minule ning ma pidin Kristoga suudlema. Liisil läksid silmad viha täis, mina vaatasin kõrvale. Siis tõusin ning ütlesin, et ma lahkun mängust. Koridori jõudes toetusin ma vastu seina ning mõtlesin: Olgugi, et ma täis olen on mul mõistust talle EI öelda. Siis märkasin ma üht kogu, kes minu vastas seisis. See oli Kristo, kes küsis: " Miks sa mind suudelda ei tahtnud ja otsustasid selle asemel mängust lahkuda?! " Ma vaatasin talle otsa ning ütlesin: " Sest ma ei suudle sinusuguste... " Ma ei öelnud midagi edasi, kuigi tahtsin lisada: kuttidega, kellel on tüdruk olemas. Ma keerasin hoopis pilgu ära. Tagasi pilku talle pöörates nägin, et ta on vihane. Ta kõndis tagasi minema. Mina läksin aga ja võtsin uue pudeli. Ma tahtsin ennast täis juua ning seda ma ka tegingi, sest järgmine päev ärkasin ma korraliku pohmelliga. Eelmisest päevast olid meeles vaid üksikud lüngad. Otsustasin, et enam ma ei joo nii palju.
Möödus 6 nädalat. Nende nädalate jooksul ei toimunud midagi erilist. Igapäev olin ma rannas, koos teistega. Mulle jäi mulje, et Liisil ja Kristol on probleeme, kuid ma arvasin, et ma kujutan seda ette. Ragnar jõudis ka tagasi. Ta käis väljas koguaeg mu õega. Ma ei teinud enam midagi selle vastu, sest ma ei viitsinud enam Margaretiga kakelda. See oli liiga lapsik. Renega sain ma muideks üsna hästi läbi - EI ma ei olnud armunud, lihtsalt sõbrad, kuigi ma olin mõistnud, et ta on minusse armunud ning ma ei suutnud veel talle vastata. Rohkem selle kuue nädala jooksul ei toimunudki. Oih, üks asi veel, nimelt Kristo - ta vaatas mind kuidagi teisiti peale seda pidu. Kui nüüd järgi mõtlema hakata siis kuus nädalat on ikka jõle pikk aeg. Nädal oli ainult kooli alguseni. Ma läksin 10-ndasse klassi ja polnud veel kindel, kellega ma samasse klassi saan, sest keegi meie seltskonnast ei rääkinud kooli teemal ja ega ma ka ei hakanud sellest rääkima. Sügaval sisimas olin ma kindel, et kuna ma kooli vahetasin ei saa ma kellegagi samasse klassi, sest ma arvasin, et nad käivad kõik samas koolis edasi, kuid kes teab - elu on imelik.
Ärkasin siis esmaspäeva hommikul. Laualt leidsin ühe kirja.
Kirjas seisis, et ma oleksin kella 14 ajal valmis ja et ka Margaret oleks valmis, sest ema tahab koos meiega poodidesse minna. See oli üpris üllatav, kuid samas võib ju juhust kasutada ning nõus olla.
Täpselt kell 14 kuulsin ma, et väljas lastakse signaali - ema oli kohal. Kõndisime siis õega välja ning istusime autosse. Õhtul kella 20 ajal umbes jõudsime koju. Ma olin surm väsinud. Mulle meenus, miks ma vihkasin vanematega shoppamas käiku, täpsemalt emaga, sest ta peab kõik poed läbi käima ja kõike vaatama. Mu jalad valutasid ning õnneks ma polnud ainuke - ka Margareti jalad valutasid. Ma käisin pesemas. Siis viskasin uued asjad kuskile kappi ja sahtlitesse ning läksin magama.
Hommikul, kui ma hommikust sõin meenus mulle, et me olime ostnud ju kooli jaoks riideid - ainult riideid. Mõtlesin siis, et kuna võiks minna jalanõusid, vihikuid ja pastakaid ostma, pluss veel teisi koolitarbeid. Otsustasin, et tollel päeval lähen jalanõusid vaatama ja siis millalgi hiljem koolitarbeid.
See nädal möödus ruttu. Ma sain nii vähe aega oma sõpradega koos veeta. Hästi kahju oli. Ma teadsin, et siis kui koolis hakkan käima näen neid veel väham. Ma kuulsin, et Liisi ja teised jäävad samadesse koolidesse, mis tegi mind kurvaks, sest mina ju ei käi.
Reede õhtul läksin magama ning mõtlesin, et appi, taas kooli. Muidugi nüüd oli parem, sest ikkagi 10-nes klass, aga samas palju raskem ju. Hommik oli kohutav, sest mu äratuskell tirises kell 07.00 ja ma panin selle kinni - mõistate, PANIN KINNI. Totaalne katastroof. Ma avasin silmad ning ainuke mõte, mis mul oli, oli see, et mis kell on?! Ma hüppasin püsti, karjusin üle maja: " Mis kell on?! Kus kõik on?! " Vastust mulle ei tulnud. Ma vaatasin kella ning see näitas 08.46. Pole ka ime, et kedagi pole. Vanemad läksid kella 8-ks tööle ning Margaretil hakkas kell 08.30 aktus. Vandusin omaette: " Kurat, oli neil siis raske mind ülesse ajada. Ma jään nüüd ju hiljaks. " Läksin pesema, sellega läks mul vist 15 minutit - vähe. Kähku kuivatasin juuksed ning tegin meigi. Siis avasin kapi, kus olid mu riided - kõik olid segamini. Jah, ma olin 17 aastat vana ja ei hoidnud oma asju korralikult. Vaatasin siis vihaselt oma kappi ning otsustasin koju tulles see korda teha. Mulle jäid silma musta värvi seelik ning valge pluus. Mul oli erinevaid, kuid need olid esimesed, mis mulle kätte juhtusid. Tõmbasin siis need selga, võtsin laua kõrvalt käekoti, milles olid mu asjad sees ning öökapilt mobiili ning toppisin ka selle kotti. Kiiresti läksin kodust välja. Kella vaadates nägin, et see näitas 09.32 . Mu aktus hakkas 09.30. Ma lähen kooli vähemalt 15 minutit. Mul oli selline tunne, et ma hakkan nutma, esimene koolipäev uues koolis ning ma juba jään umbes kakskümmend minutit hiljaks. Jube. Tõmbasin musta värvi kingad jalga ja kõndisin siis kiiresti kooli poole. Astusin uksest sisse ja jooksin sinna suunda, kus ma arvasin olevat aula.
Õnneks leidsin selle ülesse, enne sisenemist vaatasin kella ja see oli kaheksa pärast kümme. Hingasin siis sügavalt sisse ning tõmbasin selle ukse lahti. Sisenesin ning astusin sisse. " Kurat! " sisisesin, kui see uks mu järel kinni läks - üpris valjusti, kui mainida tohib. Ma nägin, et väga paljude pilgud pöördusid minule. Ma ei teinud neist välja ning läksin kõige viimasesse pinki istuma. Peatselt lõppes aktus ning ma mõtlesin, et nüüd peab otsima klassi 349 üless. Kõndisin siis aulast välja ning suundusin trepi poole, olin otsustanud otsinguid kolmandalt korruselt alustada. Loomulikult oligi see klass seal, aga selleks ajaks kui ma sinna jõudsin olid juba kõik inimesed klassidesse kogunenud, nii et ma sain veel kord tähelepanu keskpunktis olla. Avasin klassiukse ning astusin sisse. Kõikide pilgud olid mulle pööratud - jälle. Ma ei teinud välja sellest. Õpetaja kutsus mind edasi. Ma polnud ainus uus õpilane, nii et vedas mul - ma sain klassi ees seista ja oodata, kuni need, kes enne mind kohale jõudsid endid ära tutvustasid ja siis sain ka mina ennast tutvustada.
Ma vaatasin aknast välja, lõpuks märkasin, et kõik olid vait ning ootasid mult midagi. Ma vaatasin küsivalt õpetajat, kes sõnas: " Tere, tutvustaksid ennast. " Ma noogutasin ning vaatasin esimest korda klassi. " Tere. Mina olen... " mökkmökk. Ma märkasin Rened, kes mind vaatas. Keegi hõikas: " Unustasid oma nime ära, vä? " Ma pöörasin pilgu automaatselt sellele ning naeratasin, kuuldes, kuidas Rene talle ütles: " Jää vait, tõllakas! " Ma jätkasin: " Oih, alustan otsast peale, et siis tere. Minu nimi on Annabel. Võib Annaks kutsuda, kui midagi täpsemalt teada tahate siis küsige, ma urisen ja hammustan vastuseks. " Selle peale hakkas kogu klass naerma ja ma ka. Suundusin siis ühe vaba koha poole ning istusin, ka õpetaja naeris klassi ees muideks.
Peale klassijuhataja tundi tuli Rene minu juurde ning küsis: " No, ma küsin, et kuidas läheb? Nii, kust sa mind siis hammustad? " Seepeale hakkasime naerma. Üleüldse oli naljakas. Ma tutvusin ka teiste klassikaaslastega. Peale seda läksin ma koos Renega koju, minu maja juures sain ma talt kalli ning põsemusi, ma läksin tuppa ning tema oma koju.
Sellel päeval ma enam midagi ei teinudki, otsustasin magama minna. Ärkasin alles pühapäeval umbes kella 15 ajal - päris kaua magasin. Siis vaatasin, mida järgmine päev selga panna ning siis toppisin ka kooli asjad kokku. Veel vaatasin telekat ning siis käisin pesemas ning läksin magama.
Esmaspäeva hommikul polnudki mul raske ärgata, sest ma ju olin üsna palju nädalavahetusel maganud. Kiirelt käisin pesemas ning siis tõmbasin riided selga, siis läksin sööma ning suundusin uksest välja, et kooli minna. Ajast väljudes nägin, et Rene tuleb ka, ma ootasin ta ära ning läksime koos kooli.
Koolis oli kõik üpris tavaline. Peale kooli läksin koju ning siis vaatasin veidi õppimist ning läksin siis välja. Väljas olin koos sõpradega - Rene, Kristo, Liisi ja teistega. Järgmine päev koolis pidin ma krambid saama, sest ma kõndisin koolis kogemata kokku Kristoga ja sain teada, et ta käib 11-ndas. Peale kooli olin jälle nendega väljas. Niisama istusime pargis ja jutustasime. Mul oli külm ning otsustasin koju minna. See päev lõppes sellega, et ma jäin haigeks. Nädal olin haige ning siis käisid sõbrad mul palju külas. Kristo käis ka, aga ma ei lasknud teda sisse - ma tean, olen paha.
Nädala pärast olingi terve ja läksin kooli, kus oli kõik sama. Peale kooli läksime sõpradega jälle välja. See päev oli teistest erinev, nimelt, Rene palus, et ma temaga käima hakkaks ning ma olin nõus. Kristo, aga vaatas mind ja Rened vihaselt. Ma ignoreerisin teda ning sellega see asi lõppeski.
Järgmisel päeval olid Renel võistlused ning ta sõitis hommikul vara juba ära ning mina suutsin täpselt samal ajal kodust välja minna, kui Kristo kooli läks. Otsustasin koju tagasi minna, et hiljems siis kooli minna, kuid ta juba märkas mind ja hõikas mu nime. Ma siis suundusingi tema poole. Kõndisime siis koos ja rääkisime kuni ta järsku seisma jäi. Ma nagu viisakas on jäin siis ka seisma, et ta järgi oodata, aga ta suudles mind. Ma lükkasin ta ära ning ütlesin talle vihaselt, et ma käin Renega. Peale seda marssisin koju ning olin vihast lõhki minemas, sest tal polnud absoluutselt õigus seda ju teha. Kooli jõudsin ma sellel päeval alles kolmandaks tunniks ning terve päeva vältisin ma Kristot.
Terve ülejäänud nädala olin ma Renega koos, kes saabus järgmisel päeval. Ma ei tundnud peale suure kiindumuse Rene vastu midagi, kuid ma olin kindel, et ma armastan Krisot. Temast lahus olek tegi nii palju haiget, aga ma ei saanud ju sõbranna kallimat üle lüüa.
Septembri lõpus ma ei kannatanud seda enam välja. Paar päeva tagasi oli Kristo mind uuesti suudelda üritanud, aga jällegi tõukasin ta eemale, ta küsis, et miks ning ma ütlesin aint: niisama. Peale seda ei käinud ma teistega väljas, vabandades, et mul on paha olla. Okei, tagasi teema juurde, viimasel septembrikuu päeval läksin ma Rene juurde ning ütlesin talle, et me peaksime lahku minema. Ta oli väga kurb ning jättis mu sinna samma parki seisma. Ma aga läksin koju ning leidsin oma mobiilist, mis oli lauale unustatud sõnumi Kristolt. Ma lugesin sõnumit ning puhkesin nutma. Sisu oli: " Anna andeks, et ma sind armastasin nii väga ning mulle tegi meeletult haiget see, et sa mu parima sõbraga käid. Ma otsustasin, et elu pole ilma sinuta elamist väärt. Paari päeva eest läksin ma Liisist lahku, sest ma ei armastanud teda. Ma üritasin sulle rääkida oma tunnetest, aga selle asemel ma suudlesin sind, aga sa tõukasid mu ära. Saa õnnelikuks. Hüvasti. " Mu mobiil langes mul käest, ma tormasin välja - randa, kus ta tookord kokku tahtis saada. Rannas oligi tema, aga peale tema olid seal arstid. Kristo oli veenid läbi tõmband. Ma jooksin sinna, ma tahtsin Kristo juurde minna ning öelda, et ma teda armastan, kuid üks arstides takistas mind. Ta ei lasknud mind läbi ning ütles, et ta on surnud. Selle peale ma kohkusin ning jooksingi ära.
Ma kõndisin palju, ise ka ei tea kui palju. Ma nutsin ning vihma sadas. Tundus nagu taevas nutaks koos minuga. Mu pea oli tühi. Väljas oli külm, kuid ma ei hoolinud sellest. Alguses pöörlesid mul erinevad mõtted peas, kuid hiljem oli pea tühi. Lõpuks ma enam ei suutnud, ma kukkusin teele ning nutsin nii nagu ma pole iialgi nutnud. Ma karjusin: " Ma kaotasin ta! Miks?! Armas jumal miks?! " Mitte, et ma usklik oleksin, aga ikkagi, mul oli nii kurb. Sellel hetkel tahtsin ma surra, kuid mõistsin, et elu peab edasi minema. Mingi auto peatus mu juures, keegi astus välja, ma ei kuulnud, mida see keegi ütles ega näinud, kes see oli. Ma võtsin suuna kodu poole.
Kodus oli näha, et kõik olid mures mu pärast. Ma ei tahtnud kellegagi rääkida ning jooksin oma tuppa. Ma lukustasin sinna ennast kuuks ajaks. Ma ei tahtnud kedagi näha. Novembris läksin ma taas kooli. Mul oli palju vaja järgi õppida. Sõbrad toetasid ja aitasid mind väga palju. Nende abiga sain ma Kristo surmast üle, kuid ma armastasin ju teda ikkagi. Ma pole teda siiamaani unustanud.
Nüüd jõuangi ma aega, kus ma olen 25 aastane. Sellest on juba nii palju aastaid möödunud. Ma abiellusin ikkagi Renega. Me saime poja, kes on 4 aastane. Ma panin talle nimeks Kristo. Veel on mul kahe aastane tütar - Angelina. Mul läks kõik hästi. Mu õde leidis omale uue kallima, kellega ta hetkel koos elab. Liisi, temast ei tea ma midagi. Elisabethi viisin ma Haroldiga kokku ning nad on nüüd õnnelikult armunud ning elavad koos, plaanides abielluda. Siin kohal mu jutt lõppeb, aga ma tahaks kõigile öelda, et öelge ikka inimesele, kes teile meeldib või keda te armastate, mida te nende vastu tunnete. Ärge kartke haiget saada, sest kes ei riski, see ei saagi õnnelikuks või lõpetab murtud südamega. Ma ju pole ikkagi Kristot unustanud, ma armastan teda ikka, kuid olen õppinud ka aja möödudes Rened armastama, kuid teist moodi. "
15-ne aastane Kristin sulges raamatu, mida ta just luges. Nuuskas nina ning pühkis pisarad, mis olid ta silmadesse raamatut lugedes tekkinud. Ka tema oli armunud, selline teismeliste armastus. Ta kartis alati, et saab haiget, kuid nüüd võttis julguse kokku ning saatis sellele noormehele sõnumi: " Tsau. Ma tahtsin öelda, et sa meeldid mulle ning kas ka mina meeldin sulle? Kristin. " Ta sai peatselt sõnumi: " Tsau Kristin, sa meeldid mulle küll, aga nagu sõbranna ainult. Anna andeks. " Kristin vaatas seda sõnumit kurvalt, kuid samas oli ta õnnelik, et ta julges seda talle öelda ning nüüd ta ei pea ka asjatult unistama.

Autori kommentaar »