Lukus Suu, Murtud Süda. ( 3 OSA ) (2)

3.osa
" Kallis õeraasuke, sa vist tead Ragnarit?! Või noh, muidugi tead, ta ju su klassivend. No, aga seda sa ei tea, et ta on mu kallim, onju. " Ma vaatasin Margareti suurte silmadega. Mulle ei jõudnud kohale see, et tema ja Ragnar. Oeh, jube. Aga nagu sellest veel vähe oleks, oh ei, ta jätkas veel oma juttu: " Miks sellised suured silmad, Annabel. Oih, kas ma unustasin, et sa olid vahepeal tast sisse võetud. " Okei, mu silmad läksid veel suuremaks. Ma vaatasin mõlemat kordamööda, kuid midagi ma öelda ei suutnud, momentaalselt meenus mulle see, et kui mulle tõesti KOLME aasta eest Ragnar meeldis siis olin ma sellest kogemata oma õekesele rääkinud, muidugi polnud mul meeles, et ta polnud seda kuni selle hetkeni välja lobisenud.

Ma keerasin neile kahele selja ning üritasin võimalikult kiiresti kooli sissepääsu poole kõndida, hajevil nagu ma olin, sest pea oli pulki täis jooksin ma kellegile otsa, vabandades vaatasin ma seda inimest ning nägin, et see oli üks mu klassiõdedest, kes naeratas ning ütles: " Pole midagi, ikka juhtub. " Mul oli hea meel, et see polnud mõni ülbikutest, kes kohe sõimama oleks kukkunud. Tahtsin siis uksest sisse minna, kui keegi mind takistas. Nimelt hoidis keegi mul käest kinni ning tõmbas mu ukse poolt ära. See oli Ragnar. Ma vaatasin talle suurte silmadega otsa, ikka veel ei osanud midagi öelda. Ta ainult naeratas ning ütles: " Läheme koos klassi, tahaks sinuga veidikene rääkida. " Ma noogutasin. Läksime siis uksest sisse ning suundusime klassi poole, kus tund pidi hakkama.

Ta alustas juttu: " Kuna ma sulle siis meeldisin? " Ma vastasin lühidalt: " Umbes kolme aasta eest. " Ta muigas ning jätkas: " Miks sa mulle siis midagi ei öelnud? " " Pidin siis vä? Ei usu eriti. " vastasin ma talle suht ülbelt, kuid mu ülbus kadus, kui ta ütles: " Umbes samal ajal meeldisid ka sina mulle natukene. Oleks öelnud, siis saaksime me võib-olla hoopis paremini praegu läbi. Soe soovitus sulle, järgmine kord kui keegi meeldib sulle, ütle talle seda. " Ma kokutasin talle vastu: " Okei. Amn, jah, eks vaatab seda, asja. " Oeh, oli mul nüüd siis seda vaja. Mul pole vaja kellegile öelda, mida ma tast arvan. Ma kahtlen, et ma kellegile seda ütlen kaa kunagi. Või samas, võib-olla ütlen kaa, aga kohe kindlasti mitte praegu. Sinna on aega. Ma ei armu veel. Kes teab, mis olukorras ma siis praegu oleksin olnud, kui ma oleks toona seda öelnud, siis äkki oleks ma seda meeldimist armastuseks pidanud ning kõik ära rikkunud. Selle kõige all mõtlen ma seda oma enesekindlust, mis mul hetkel on. Ma ei armu ning mu elu on üldse väga viis pluss. Okei, klass paistab, õnneks on Ragnar mu kõrval vait jäänud.

Kuna ma, aga temaga koos klassi sisenesin jäid kõik vait ning hakkasid ma ei tea mida arvama. Tundide aeg tulid mulle sellised kirjad, et kas ma käin temaga ja nii edasi. Vahetundides küsiti, et miks ma koos temaga tulin. Oli vist aru saada, et Ragnar on klassi kõige populaarsem noormees ning mina just kõige populaarsem pole, olen seal kuskil vahepeal ning ausõna, ma tahan sinna jääda kaa. See pidev tähelepanu keskpunkt, see on jube. Ma ei kannataks seda välja. Aga tegelikult võib-olla kannataks kaa, aga ma usun, et siis peaks keegi mulle hullumajja koha kinni panema, aga sinna ma sattuda ei taha.

Piinarikka koolipäeva järel kõndisin koju, sest bussist jäin ma ju maha tänu oma kallile õemehele. Nimelt ta tahtis minuga veel rääkida. Lühidalt ta jutustas mulle kui tore, et ma ikka ta kallima õde olen ning kui väga mu õeke talle meeldib. Siis uuris ta, mis mu õele meeldib ja veel igasugu asju. Ma siis kuulasin ja vastasin ning lõpuks kui vaikus hetk tuli avastasin ma, et kell on juba nii palju, et buss peaks igahetk tulema. Ma ütlesin talle kiirelt tsau ning jooksin minema, buss pani ninaall mul uksed kinni. Tore oli. Mu niigi paha tuju muutus veel halvemaks.

Kõndisin siis tusaselt koju, kus tuli mulle muidugi vastu üks tüütus, keda ma üldse näha ei tahtnud.